Archive for the ‘1984’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Once_Upon_a_Time_in_America_posterrežissöör: Sergio Leone
Stsenaarium: Leonardo Benvenuti, Piero De Bernardi, Enrico Mediol,i Franco Arcalli, Franco Ferrini, Sergio Leone & Stuart Kaminsky. Harry Grey romaani “The Hoods” põhjal.

Osades:
Robert De Niro (David ‘Noodles’ Aaronson)
Scott Schutzman Tiler (Noodles noorena)
James Woods (Maximilian ‘Max’ Bercovicz)
Rusty Jacobs (Max noorena)
Elizabeth McGovern (Deborah Gelly)
Jennifer Connelly (Deborah noorena)
Tuesday Weld (Carol)
Treat Williams (James Conway O’Donnell)
William Forsythe (Philip ‘Cockeye’ Stein)

Operaator: Tonino Delli Colli, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone, kunstnik: Carlo Simi, kostüümikunstnik: Gabriella Pescucci. Produtsendid: Claudio Mancini &Arnon Milchan.

229 min

“MEISTERLAVASTAJA SERGIO LEONE PARIM FILM”

On väga vähe filme, mis mind peale iga vaatamist niivõrd endasse haaravad ja emotsionaalselt raputavad kui Sergio Leone gängsterieepos “Once Upon a Time in America” – Ükskord Ameerikas” (1984). Kuidas kirjutada filmist, mida peetakse legendaarse lavastaja parimaks teoseks ning mis viimased 15 aastat on olnud üheks mu lemmikuks? Filmist, mille juurde ma aasta-kahe tagant tagasi pöördun ja alati midagi uut avastan.
once_upon_a_time_in_america_still_008

SUUREPÄRASE TRILOOGIA HIILGAV LÕPP

Suur osa filmifännidest on tuttavad Leone kuulsa nimeta mehe triloogiaga, kuhu kuuluvad spagetiwesterni tippteosed “A Fistful of Dollars” (1964), “For a Few Dollars More” (1965) ja “The Good, the Bad and the Ugly” (1966), unustades, et “Ükskord Ameerikas” on viimane osa režissööri Ameerika ehk “Once Upon a Time” triloogiast, mis sai alguse filmiga “Once Upon a Time in the West” (1968) ja jätkus vähenähtud meistriteosega “Once Upon a Time… the Revolution” (1971) (tuntud Euroopas “A Fistful of Dynamite” ning Ameerikas “Duck, You Sucker!” nime all). Kuigi “Ükskord Ameerikas” puhul on tegu ainsa filmiga kolmest, mis pole westerni sugemetega, jätkab Leone ka siin uue kontinendi müüdi ja american dreami dekonstrueerimist.

“Ükskord Ameerikas” keskseks teemaks on juba Leone spagetiwesternitest alguse saanud teemad: ahnus, truudus ja sõprus meeste vahel. David ‘Noodles’ Aaronson (De Niro) ja psühhootiline Maximilian ‘Max’ Bercovicz (Wood) on juba lapsepõlvest saati parimad sõbrad. Mõlemad alustavad pisisulidena New Yorgi tänavatel ning lugu jälgib poiste edulugu keeluajal – nende tõusu ja langust juudi gängsteritena. Gäng hävitatakse 1933. aastal ning Noodles peidab end 35 aastat, kuid on sunnitud naasma 1968 aastal oma kodukohta, kui temani jõuab kummaline kiri.

once_upon_a_time_in_america_still_001

Noodles’i näol on tegu Leone loomingu kõige traagilisema tegelaskujuga, mis on väga kaugel Clint Eastwoodi kehastatud nimeta mehe coolist ja veatust kangelasest. Leone filmid muutusid iga uue filmiga aina pessimistlikumaks ning Noodles’i tegelaskuju on selle laiendus. Ta teeb tihti valesid valikuid, ei suuda alati oma emotsioone ja ihasid kontrollida või võita oma südamedaami armastust. Tema armastatu Deborah, keda kehastavad suurepäraselt nii Jennifer Connely (oma esimeses filmirollis) kui Elizabeth McGovern, tunnistab, et mees on ainus, kellest ta kunagi hoolinud on, ent annab samas mõista, et ta ei saa tema omaks omaks (“sest sa paneks mu luku taha ja viskaks võtme minema”). Lisaks sellele on Noodles sunnitud reetma oma sõbrad ja samamoodi nagu James Coburn’i kehastatud John H. Mallory filmis “Once Upon a Time… the Revolution”, elama selle koormaga elu lõpuni. Kuigi nii Noodles’i kui ta sõprade naiste kohtlemine võib näida küsitavana ja filmi on kohati misogüünias süüdistanud, on see minu jaoks alati loo vale interpretatsioon. Leone kujutab siin üsna meestekeskset maailma, kus mehed justkui ei suuda naistega normaalset sidet leida. See on osa nende traagikast. Samas pole naistegelased, nii Deborah kui Tuesday Weld’i mängitud Carol nõrgukesed, vaid siiski üsna iseseisvad ja tugevad karakterid.
once_upon_a_time_in_america_still_003

ESTEETILINE LABASUS

Ehk on probleem selles, et “Ükskord Ameerikas” on väga itaaliapärane film ning laveerib üsna tugevalt vulgaarse ja intelligentse, labase ning esteetilise vahel. Nii algab film üsna vägivaldsete kaadritega, millele lisandub peagi korralik kogus alastust. Ma saan aru, kui mõnele inimesele on osad stseenid vastukarva, ent isegi siis kui Leone on vulgaarne, toetab see alati lugu. Tegelased tegutsevad ilustamata maailmas. Leone näitab, et juba filmi peategelaste nooruspõlv pole süütu, vaid täis seksi ja vägivalda ning keegi ei põgene oma mineviku eest. Peategelaste näol on tegu brutaalsete ja kohati psühhootiliste gängsteritega, kes kõigest hoolimata on siiski inimlikud. Kogu vägivalla ja labasuse juures on film ääretult kaunis ja poeetiline.

Teine asi, mis võib filmivaatajat ehmatada, on filmi pikkus: peaaegu 4 tundi, täpsemalt 229.minutit. Ometigi ei tundu film, vähemalt minu jaoks, pikk. Ükski kaader või stseen pole üleliigne, film on suurepäraselt tempereeritud ning haarab täielikult enda lummusesse. Tsiteerides kuulsat filmikriitikut Roger Ebert’it võib tõepoolest öelda, et “ükski hea film pole kunagi liiga pikk ning halb film piisavalt lühike” (No good movie is too long and no bad movie is short enough).

once_upon_a_time_in_america_still_002
“Ükskord Ameerikas” on täis meeldejäävaid stseene ning lustakaid vahepalasid. On raske unustada näiteks stseeni kus Noodles’i gängi liige on noore teismelisena kohalikule prostituudile charlotte russe‘i koogi toonud ning ootab viimase vabanemist trepikojas. Tüdruk on lubanud poisiga teha kõike, mida tolle hing ihaldab, kui poiss talle ainult charlotte russe‘i kingib. Poiss istub ja ootab, ent ei suuda kiusatusele vastu panna ja hakkab tasapisi kooki maitsma. Briljante stseen, mis on kauniks laienduseks terve filmi teemale.

Kogu film on lavastatud suure meisterlikkusega ning kõik loovmeeskonnaliikmed: kunstnik, kostüümikunstik, monteerija, helirežissöör, operaator kui helilooja (legendaarse Ennio Morricone üks kuulsamaid soundtrack’e) teevad tipptasemel ja innovatiivsed tööd. Iga kaameraliikumine ja montaažihetk on täiuseni paigas ning misanstseenikasutus vääriks vaat et omaette kirjatükki, sest on teostatud imelise detailirohkuse ja loovusega – tõeline filmikunsti meistriklass. Leone jätkab siin ka helikujunduse mõjuvat kasutust (mida ta täiustas juba “Once Upon A Time in the West” algustseeniga). Nii kuuleb näiteks Noodles oopiumiurkas lebades kummalist telefonihelinat, mille tegelikku tähendust mõistame hiljem.
once_upon_a_time_in_america_still_007

MITTELINEAARNE STRUKTUUR

Film on oma struktuurilt keeruline, kuna raamjutustus toimib kahes erinevas ajas: 1933 ja 1968 aastas, kuigi lugu ise algab mõtteliselt aastas 1922. Tegu on ühe huvitavamalt konstrueeritud mittelineaarse looga ning see, milliste motiivide abil Leone ajas edasi-tagasi hüppab, meisterlik. Ta kasutab selleks heli, pilti ja montaaži väga looval ja originaalsel moel.

Robert De Niro, kes kehastab Noodles’it efektiivselt nii aastal 1933 kui 1968, teeb vähemalt minu jaoks oma karjääri kõige parema rollisoorituse. Roll on peaaegu et eba-DeNirolik – äärmiselt vaoshoitud ja sissepoole mängitud, ent väga nüansseeritud. Kõik ülejäänud näitlejad, eesotsas James Woods’i, Elizabeth McGovern’i ja Tuesday Weld’iga teevad samuti karjääri parimad osad ning sobituvad rollidesse ideaalselt.
once_upon_a_time_in_america_still_004

ERINEVAD VERSIOONID

Kuigi “Ükskord Ameerikas” kuulub nii kriitikute kui kinofännide meelisteoste hulka, oli filmi teekond suurele ekraanile väga vaevaline. Esilinastusel Cannes’is võeti film ovatsioonidega vastu, aga lõigati siis Ameerika produtsendi nõudel ümber. Mittelineaarne lugu muudeti lineaarseks ning film 100 minutit lühemaks. Lühem versioon võeti väga halvasti vastu – kuuldavasti valis üks kriitik lühema versiooni 1984. aasta halvimate, ent pikema versiooni 1980ndate parimate teoste hulka. 2012 aasta linastus Cannes’is Martin Scorsese ja Sergio Leone laste abil restaureeritud ja 22 minutit pikem versioon, millest jäi juriidilistel põhjustel kahjuks 24 minutit välja. Loodame, et lähiaastate jooksul õnnestub meil lõpuks näha seda versiooni, mida Sergio Leone plaanis. Isiklikult olen siiani ainult 229 minutilist versiooni näinud ning ootan suure huviga hetke, mil saan oma üht lemmikfilmi täies hiilguses vaadata.
once_upon_a_time_in_america_still_005

TÄIUSLIK

Mis teeb filmi täiuslikuks? See et sealt pole vaja midagi ära võtta või juurde panna. “Ükskord Ameerikas” on üks neist filmidest. Kuigi mõned on välja toonud Maxi karakteri kohatise lihtsuse (“ära kutsu mind pööraseks”), näitlejate vana ea kehva grimmi vm detailid, ei riku see filmi. “Ükskord Ameerika” on meisterlikult teostatud linateos, mis oma näilise lihtsusega saavutab kompleksuse. Üks paremaid filme poiste- ja meestevahelisest sõprusest millest võiksin lõputult rääkida. Lühidalt öeldes on tegu rabavalt teostatud, ääretult visuaalse ja atmosfäärse filmiga, millel on briljantne ülesehitus. Geniaalne režii, läbi aegade parimaid soundtracke ning karjääri parim ja hingestatum rollisoolitus Robert De Niro poolt. Mida veel tahta?
once_upon_a_time_in_america_still_010
Võib väita, et kunstis pole täiuslikku teost ning ükski teos ei vääri täiuslikku hinnet. Samal printsiibil põhineb ka mu hindamissüsteem. Aga kui ma peaksin nimetama enda jaoks ühe kõige täiuslikuma filmi, mis lisaks kõigele kasutab ka filmimeediumi igat võimalust unikaalselt, oleks see 229-minutiline Sergio Leone meistriteos. Kui ma olin teismeline ega teadnud filmitegemisest suurt midagi, nautisin ma seda kui ääretult lummavat ja emotsionaalset teost. Nüüd, natuke filmimaailmaga seotuna, hindan seda veelgi rohkem ja näen detaile ja meisterlikkust, mida enne tähele ei pannud. Ja kui mulle antaks valida ainult üks film, mida ma saaksin ülejäänud elu jooksul vaadata, oleks see “Ükskord Ameerikas “.

“Ükskord Ameerikas” on unikaalne ja originaalselt realiseeritud teos, mis on hiilgav näide oma meediumi võimalustest. Unustamatu film, mida mina ei häbene nimetada täiuslikuks. Film, mis on mind enam kui ükski teine kinokunsti armastama pannud.

Hinne: 10/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert


once_upon_a_time_in_america_still_006

Read Full Post »

Electric_Dreams_dvd_coverrežissöör: Steve Barron

stsenaarium: Rusty Lemorande

osades:
Lenny von Dohlen (Miles Harding)
Virginia Madsen (Madeline Robistat)
Maxwell Caulfield (Bill)
Bud Cort (Edgar)

operaator: Alex Thomson, kunstnik: Richard Macdonald, kostüümikunstnik: Ruth Myers, montaaž: Peter Honess, helilooja: Giorgio Moroder.

Produtsendid: Larry DeWaay & Rusty Lemorande.

95 min

” TORE MUINASJUTT ARVUTITELE “

Edu, mis saatis filmi “Her'” – “Temake” (2013) ( s.h oscar parima originaalstsenaariumi eest) tekitas aina suurema soovi vaadata filmi, mille motiive tundus Spike Jonze oma viimases teoses vägagi kopeerivat. Suurem huvi “Electric Dreams’i” (1984) vastu tekkis paar aastat tagasi, kui nägin Sikel & Eberti filmisaadet At The Movies.

Lõpuks õnnestus mul soetada filmi dvd. See oli armastus esimesest silmapilgust – üle pika aja leidsin filmi, millesse totaalselt armusin ning mis mind naeratama pani.

ARMUKOLMNURK ARVUTI, POISI & TÜDRUKU VAHEL

electric_dreams_1984_still_1

Filmi armukolmnurk: Virginia Madsen (Madeline Robistat), Lenny von Dohlen (Miles Harding) & Bud Cort (arvuti Edgar).

Neile, kellele meeldis “Her”, samuti neile, kelle jaoks oli film kohati endast  liiga heal arvamusel, tasuks kindlasti vaadata “Electric Dreams’i”. Teos, mille sisemuses on mitmed sarnased ideed (arvuti, kes avastab iseenda, armastus arvuti ja inimese vahel), on palju kergemeelsem ja meelelahutuslikum ning  isegi kitšilikult 80-ndate stiilis. Siiras ja tore ideefilm, millel puudub liigne pretensioonikus, mis teeb paljud antud kümnendi filmid nii nauditavaks. Film võib näida isegi naiivne, ent kõige taga on küsimus inimese suhtest tehnoloogiaga. Edgari-nimeline arvuti suudab komponeerida muusikat ning tahab  aru saada, mis on armastus.

Noore arhitekti Miles’i (von Dohlen) elu on organiseerimata ning ta näeb lahendusena võimsat koduarvutit, kes kontrollib kõike – avab uksi, keedab  kohvi, organiseerib töökalendrit  jne. Peale väiksemaid äpardusi hakkab aga arvuti iseennast avastama ning Miles’iga suhtlema. Kuuldes naabri Madeline’i ( Madsen) tšellomängu hakkab ta isegi  muusikat komponeerima. Madeline armub Miles’i, arvates, et mees on  muusika autor,  ning arvuti muutub armukadedaks. Nii saab alguse filmiajaloo originaalsemaid armukolmnurki.

ARVUTI NIMEGA EDGAR

electric_dreams_1984_still_5

Edgari-nimeline arvuti tahab aru saada, mida tähendab armastus.

Kui Miles’i ja Madeline’i lugu jälgib vägagi tüüpilise romantilise komöödia struktuuri, mille keskmes  on žanri konventsioon – vale (Miles ei julge rääkida, et muusika  pole tema, vaid arvuti looming), veavad verinoored näitlejad Virginia Madsen (“Sideways”, “Candyman”) ning Lenny von Dohlen (“Tender Mercies”, “Home Alone 3”) isegi kõige naiivsemad ja klišeelikumad stseenid välja. Madsen pole kunagi kinoekraanil armsam olnud, Dohlen mängib toredat nohikut ning nad koos moodustavad väga hea paari hoolimata  tegelaste  funktsionaalseteks jäämisest. Filmi huvitavaimaks karakteriks on arvuti nimega Edgar, keda mängib suurepäraselt Bud Cort (“Harold and Maude”). Kinoajaloo üks meeldejäävamaid tehisintellekte Hal 9000 (“2001: A Space Odyssey”) kõrval.

Cort, kes oli võtete ajal pidevalt platsis, ent oli  peidetud karbi sisse, mängib Edgarit kui maailmast vaimustuses olevat väikest last – ta on mänguline, uudishimulik ja segaduses. Tema jaoks on maailm täis avastamist ning kõik, mida ta ümbritsevast teab, on see, mida Miles talle räägib või mida ta televisiooni vaadates õpib (ühes  naljakamas stseenis esitab Edgar telereklaamidest inspireeritud armastuslaulu, mis on lembemuusikast vägagi kaugel) . Ta on tundnud midagi sõnulseletamatut  ja tahab, et teda puudutataks  (sarnased motiivid “Her’iga”). Kui ta näeb, et Miles kasutab tema loodud muusikat Madeline’i läheduse võitmiseks, otsustab ta armukadedushoos kätte maksta ja haarab kontrolli nii mehe korteri kui finantside üle.

LÄBINISTI 1980NDATE FILM

Steve_Barron_&_Edgar_Electric_Dreams_1984

“Electric Dreams” sai režissöör Steve Barroni (pildil) käe all üheks kõige ehedamaks 1980ndate filmiks.

Kuulsa muusikavideode režissööri Steve Barron’i jaoks (“Teenage Mutant Ninja Turtles 1990” ja “Coneheads”), kes lavastas MTV algusaja ühed olulisemad  teosed nagu A-Ha “Take Me On” ja Michael Jackson’i “Bille Jean”, oli “Electric Dreams” debüütmängufilmiks. Mees suudab materjalile õige tonaalsuse leida ning toob kaasa väga paljud 1980-ndate popvideotes prevaleerivad motiivid – hoogsa montaaži, julged kaameraliikumised ning ekspressiivsed rakursid. Film on toretsev ja hoogne, lõbus ja mänguline. Arvestades seda, et üks tegelastest – Edgar, on pidevalt statsionaarne, suudab Barron filmi vägagi visuaalseks teha. Kaamera liigub läbi arvuti emaplaatide ning ventilatsiooniavade ja arvutiekraan on pidevalt täidetud põnevate visuaalidega. Tegu on läbivalt  muusikavideoliku filmiga, ent see ei muutu häirivaks (ainult “Love is Love” laulu segment on lahja) ning sobitub kenasti filmi, mis tegelikult on muusikal. Kuigi ükski tegelastest ei hakka  päris niisama laulma, on “Electric Dreams” täis muusikalisi vahepalasid. Pole ka ime -tegu on Virgin Films’i ühe varasema linateosega. Stuudio sõsarkorporatsioon oli ju selle aja  suuremaid muusikalabel‘eid.

VINGE SOUNDTRACK

electric_dreams_1984_album

Electric Dreams’i soundtrack (1984).

Filmist leidub nii nii klassikalist  muusikat kui 80-ndate New Wave’i. Stseen, mis teoreetiliselt ei tohiks toimida, keskne duett tšellist Madeline’i ja arvuti vahel, on filmi üks kõrgpunkte. Seal miksib legendaarne Itaalia muusik ja helilooja Giorgio Moroder (“Scarface”, “Midnight Express”) Bach’i Menuetti G-duuris elektroonilise muusikaga, ning režissöör Barron teeb väga staatilisest stseenist (istuv tšellist ja laual olev arvuti) midagi visuaalset ja toredat. See tähtis stseen markeerib arvuti suurema eneseteadvuse algust ning annab kaunilt edasi Edgari “ellu ärkamist”. Filmist kostub palju omaaegseid hitte sellistelt tegijatelt nagu Philip Oakey, Jeff Lynne, Culture Club, Heaven 17 ning nimilugu “Electric Dreams” on tuntum, kui film ise.

Soundtrack on tõeline pärl neile, kes vähegi 1980-ndate muusikast lugu peavad ja  käib minuga  mängijas pidevalt kaasas.

ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST

electric_dreams_1984_still_4Tegu on filmiga, mida on lihtne  kritiseerida – naiivne, muusikavideolik, tobe meelelahutus jne.  Aga minu jaoks on see kõik osa filmi šarmist. “Electric Dreams” on oma naiivsuses siiras ja looliselt ääretult lihtne, ent samas väga nutikas ja originaalne. Erinevalt “Her’ist” pole ta ennast täis, ega taanda oma motiive lihtsalt kaasaegsete suhete kommenteerimiseks.

“Electric Dreams” räägib nii loomingust, armastusest kui inimese suhtest tehnoloogiaga ning on täpselt see, mida ta lubab oma algustiitrites – muinasjutt arvutitele. Ma saan absoluutselt aru inimestest, kellele see unustatud kultusteos ei pruugi meeldida. Küünikutel tasub eemale hoida, ent mina naudin ja armastan seda energilist ning lõbusat filmi kogu südamest.

Ja kas arvutid näevad unes digitaalseid lambaid?
– JAH! Tõestus on filmilindil.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8.0/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert



electric_dreams_1984_still_3

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused