Archive for the ‘1985’ Category

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

runaway_train_1985_posterrežissöör: Andrey Konchalovskiy
stsenaarium: Djordje Milicevic, Paul Zindel & Edward Bunker, Akira Kurosawa stsenaariumi põhjal.

osades:
Jon Voight (Oscar ‘Manny’ Manheim)
Eric Roberts (Buck McGeehy)
Rebecca De Mornay (Sara Kyle)
Kyle T. Heffner (Frank Barstow)
John P. Ryan (vanglaülem Ranken)

operaator: Alan Hume, kunstnik: Stephen Marsh, kostüümikunstnik:Katherine Dover, montaaž: Henry Richardson, helilooja: Trevor Jones. Produtsendid: Yoram Globus & Menahem Golan.

111 min

” HAARAV JA INTELLIGENTNE ACTION-THRILLER “

Cannon_films_logo

Kel suurem huvi Cannon filmsi vastu, saavad vaadata ka hiljuti valminud dokfilmi “Electric Boogaloo: The Wild, Untold Story of Cannon Films”.

Kuigi “Runaway Train” on üks parimaid Hollywoodi süsteemist välja tulnud actionfilme, on tegu kuritegelikult vähenähtud taiesega. Film pidi saama 1960-ndatel Akira Kurosawa debüüdiks Hollywoodis, ent jäi kahjuks eri faktorite tõttu tegemata. Peale ligi 16-aastast ringiliikumist jõudis Kurosawa stsenaarium produtsentide duo Menahem Golan’i ja Yoram Globus’e kätte, kes olid kurikuulsa Cannon Films`i eesotsas. Hollywoodis “saastavabrikuna” tuntud stuudio suurimateks staarideks olid Chuck Norris ja Charles Bronson ning nende toodetud oli suur hulk VHS’i ja kaabeltelvisiooni hitte, nagu “Death Wish” osad II, III & IV, “Missing in Action” 1 ja 2,”Ninja III: The Domination”, “Invasion U.S.A.”, “The Apple” ning filmiajaloo kurikuulsamat pealkirja omav teos nimega “Breakin’ 2: Electric Boogaloo”.

Lisaks “saasta” tootmisele finantseerisid nad ka kõrgelt hinnatud režissööride isiklikumaid projekte, nagu Ivan Passer’i “Haunted Summer” (1988), John Casavetes’e “Love Streams” (1984) ja Franco Zeffirelli “Othello” (1986). “Runaway Train’i” režiikohustused langesid Andrey Konchalovskiy õlule, kel oli peale NL lahkumist õnnestunud Hollywoodis üks täispikk lavastada ning filmist sai nii mehe kui stuudio üks hinnatumaid teoseid.

SAATUSLIK RONGISÕIT

Akira_Kurosawa_still

Esialgu 1967. aastal ilmavalgust leidma pidanud Akira Kurosawa “Runaway Train’i” peosades oleks olnud Henry Fonda ja Peter Falk.

Jon Voight kehastab karmikäelist kurjategijat Oscar ‘Manny’ Manheim’i – meest, kes on Alaskas asuvas vanglas muutunud omaette legendiks. Peale kolme aastat kinnikeevitatud üksikkongis aja teenimist, on vanglaülem Ranken (Ryan) sunnitud ta tavavangide sekka laskma. Mees otsustab koheselt vanglast välja murda ning leiab abi noorelt Buck McGeehy’lt (Roberts), kes otsustab koos oma iidoliga põgeneda. Enda suureks õnnetuseks valivad nad põgenemiseks rongi, mille juht on  südamerabanduse saanud. Rong liigub ilma juhita ning meeste vabadusse viima pidanud teekond ähvardab jääda hoopiski nende viimaseks sõiduks siinilmas.
Kuigi “Runaway Train” on oma ülesehituselt lihtsa ülesehitusega action-thriller (peatamatu rong, mida peategelased üritavad peatada) ning väga arhetüüpne 1980-ndate teos, kus leiab nii koomilisi kõrvaltegelasi (Kyle T. Heffner), klassikalist hea ja kurja võitlust (Voight vs Ryan) kui ka hädas oleva damsel in distress – naistegelase (De Mornay), suudab film oma konventsioonid kohati pea peale pöörata ning olla enamat kui järjekordne funktsionaalne märul. Kui palju Kurosawa stsenaariumist täpselt alles jäi, ei oska öelda. Tema käsikiri leidis kõvasti ümberkirjutamist ning suured teened selles lasuvad peale režissöör Konchalovskiy ka peaosatäitjal Jon Voight’il ning kaasstsenaristil Edward Bunker’il. Neist viimane veetis 18 aastat oma elust vangis ning suutis kriminaali tavaeluga kohanemise probleemid tuua suurepäraselt ekraanile filmis “Straight Time” (1978).
Peale autentse vanglakeskkonna kujutamise leiavad mainitud probleemid  ka siin käsitlust. Just see illusoorne parema elu lootus, mis noore Buck’i tegelaskuju põgenemise taga peidus on, paneb loo nii tugevalt resoneeruma. Kui tema unistab Las Vegasest ja naistest, siis Manny on temast erinevalt korduvalt vanglast põgenenud, ning näib mõistvat, et tema tee lõpeb igal juhul trellide taga.

MA EI OLE LOOM, MA OLEN MIDAGI HULLEMAT – INIMENE

runaway_train_1985_still_andrey_konchalovskiy

Andrey Konchalovskiy on üks omapärasema karjääriga lavastajaid. Mees alustas Tarkovsky filmide kaasstsenaristina ning peale hinnatud filmide NLiidus lavastamist (“Siberia”) lahkus  Hollywoodi, kus lisaks personaalsematele projektidele tegi ka laiatarbe actionfilme, nagu “Tango & Cash”. Ka viimasel ajal on ta laveerinud nii suurte projektide (The Nutcracker in 3d”) kui väikemate filmide – äsjasel PÖFFil linastunud “Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd” vahel.

Mis teeb “Runaway Train’ist” midagi enamat kui järjekordse märulifilmi, on suurepäraselt realiseeritud karakterid. Jon Voight (“Midnight Cowboy”) ja Eric Roberts (“Star 80”), kes mõlemad kandideerisid oma rollisoorituste eest Oscarile, kehastavad kurjategijaid, kes on korraga väga jõhkrad ja ebasümpaatsed kui ka väga haavatavad ja inimlikud. Tegu pole arhetüüpide, vaid huvitavate ja traagiliste tegelaskujudega, kelle suhtedünaamika ning vabadusiha on filmi keskmeks. Kui Buck on naiivsevõitu, uhkeldav ja endast heal arvamusel olev, ent väheste elukogemustega iidolit järgiv noormees, kes sattus vanglasse oma sõnade kohaselt “kõigest” vahekorra pärast alaealisega, siis Manny on suurte kogemustega ning illusioonideta mees, kelle nahk on paksem kui teras. Filmi alguses ütleb vanglaülem Ranken, et Manny pole inimene, vaid loom, kes ei usu mitte kui midagi ning on suuteline kõigeks. Kas ja kui kaugele ta on valmis minema, ning kui palju on temas säilinud inimlikku poolt – seda näeb filmis. “Runaway Train’i” kaks tour-de-force stseeni (millest ühes oleva kuulsa monoloogi autoriks on muide Voight ise) keskenduvad nende kahe suhte arengule ning suudavad öelda palju nii tegelaste kui inimloomuse kohta laiemalt.

Nii nagu näiteks Werner Herzog’i loomingus kombeks, vaatab ka Konchalovskiy väga mõjuvalt inimese tumeda poole taha ja näeb seal suuri eksistentsialistlikke küsimusi. Manny ütleb filmi alguses vanglaülemale, et tema teeb, mis tema tegema peab ja sina teed seda, mis sina tegema pead –  mis juhtub, see juhtub. Taoline fataalsus on üheks läbivaks motiiviks, sest suuremal või vähemal määral üritavad kõik tegelased kontrollida kontrollimatut. Peategelased üritavad kontrollida oma saatust, vanglaülem vange, ning rongi keskjaam üritab tehnoloogia abil taltsutada pidurdamatut rongi. Kuidas kõige selle tehnoloogia abil ei suuda me seda ometi peatada?
See ei tähenda, et film oleks läbinisti tõsine. Kaugeltki mitte. Filmis leidub ka huumorit, eriti kõrvaltegelaste, eelkõige Kyle T. Heffner’i kehastatud Frank Barstow tegelases, kelle esimene stseen leiab aset wc-s (nagu ka tema teine oluline stseen). Lõpupoole toimuv action set-piece võiks tunduda mõnes teises filmis üsna läägena, ent siin suudavad filmitegijad toimuvale kaalu anda. Tegevus, ükskõik kui ebarealistlik see ka tundub, tuleneb siiski tegelaskujudest endist.

ACTION + ART HOUSE

runaway_train_1985_still_2

Oscari-võitja Jon Voight (pildil) peab siinset rollisooritust oma karjääri üheks parimaks.

Režissöör Konchalovskiy ja operaator Alan Hume (“For Your Eyes Only”, “Return of the Jedi”) lisasid filmile teatud dokumentaalsuse, mis sel ajal veel eriti moes ei olnud, ning nii rong kui ka lumme mattunud Alaska maastikud muutuvad meeldejäävateks karakteriteks. Ka eriefektid on muljetavaldavad. Raske on eristada, mis on tõeline ja mis mitte. Miniatuurid, Alaskas filmitud kaadrid ja paviljonivõtted on kokku liidetud nii, et illusioon ei purune pea kordagi. Heli ja montaaž on mõjuvad ning ainult Trevor Jones’i (iseenesest ju korralik) muusika on see, mis annab aimu filmi tootmisaastast. Muus osas pole film vananenud. Tegu on ajatu teosega, mis teeb silmad ette mitmetele tänapäevasematele taiestele (kaasa arvatud Tony Scott’i “Unstoppable’ile”, mis paljuski on “Runaway Train’i” ümbertöötlus).

“Runaway Train” on kindlakäeliselt ja virtuooslikult teostatud action-thriller, mis pole ainult üks paremaid 1980-ndate märulifilme “Die Hard’i” (1988) ja “Predator`i” (1987) kõrval, vaid žanri tippteoseid üldse. Konchalovskiy on öelnud, et filmi keskmes olev rong on sümbol, milleks vaataja ta enda jaoks mõtleb, ning sama võib vist öelda terve filmi kohta. “Runaway Train’i” saab vaadata nii karakterikeskse draama, lihtsa action-filmi, eksistentsialistliku kaemuse või hoopiski art house teosena. Filmis on midagi kummastavat. Ehk tuleneb see sellest, et film on eri rahvuste ja kultuuride – Aasia, Vene, Euroopa ning Ameerika tulem.

Oma lihtsuse ja konventsioonide taga on peidus palju enamat. Kuigi “Runaway Train” algab klassikalise vangla- ja actionfilmina, saavutab ta kulgedes teatud müütilisuse. Mis teeb filmist meistriteose, on aga selle täiuslik lõpp-lahendus. Lihtsalt kaunis.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert  Siskel & Ebert


runaway_train_1985_still_3

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused