Archive for the ‘1990’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive’i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

La_Femme_Nikita_Movie_Posterrežissöör: Luc Besson
stsenaarium: Luc Besson

osades:
Anne Parillaud (Nikita)
Jean-Hugues Anglade (Marco)
Tcheky Karyo (Bob)
Jeanne Moreau (Amande)
Jean Reno (Victor)

operaator: Thierry Arbogast, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnikud: Anne Angelini, Valentin Breton Des Loys, Mimi Lempicka, helilooja: Eric Serra, montaaž: Olivier Mauffroy.
Produtsent: Patrice Ledoux.

118 min

“SÜNDINUD TAPJAKS”

Luc Besson’i taasleitud edu filmiga “Lucy”, mis olnud üliedukas nii  Ameerikas, Eestis kui mujal maailmas, on pannud paljud mõtlema tema varasema loomingu peale. “Lucy’s” on mees leidnud oma  mängulise kerguse ja lapsikult toretseva tonaalsuse, mis tegi “The Fifth Element’i” (1997) ja “Léon: The Professional’i” (1994) omal ajal nii edukaks. Millegipärast jääb aga vaateväljast kaugemale film, millest sai alguse minu tegelik armuafäär Bessoni filmidega, ning mis oli režissööri suur läbimurre maailmakino areenile – “Nikita”, tuntud ka kui “La Femme Nikita” – “Naine nimega Nikita” (1990). Nimikangelane markeeris esimest tugevat naistegelaskuju Bessoni loomingus ning Jean Reno episoodiline  roll andis inspiratsiooni Léon’i tegelaskuju loomisel.

La_Femme_Nikita_Movie_still_03“Nikita” kuulub mõtteliselt  Cinéma du look  liikumise alla, millesse kuulusid peale  Besson’i ka  Jean-Jacques Beineix (“Diva”) ja  Leos Carax (“Les Amants du Pont-Neuf”). Nagu antud filmidele omane, on tegu noortepärase, popesteetikast inspireeritud  ja  visuaalselt stiliseeritud linateosega, milles on aga esikohal tegelaskujud ja psühholoogia. Filmil on suurepärane avakaader, mis annab kohe aimu sellest, mis meid ees ootab. Kineetiline kaader näitab, kuidas apteeki röövima suunduv narkomaanide kamp lohistab  teismelist Nikitat (Parillaud) enda järel mööda teed. Ja taoline on Nikita saatus terve filmi jooksul. Peale politseiniku tapmist määratakse ta eluks ajaks vanglasse, ent müstiline valitsusorganisatsioon lavastab tema surma ning esitab ultimaatumi: kas tapad meie heaks või tapame sinu.

Olles võtnud ühe elu, peab ta seda veelkord tegema. Ta on aheldatud. Kui ta lõpuks peale üht meeldejäävat sünnipäevaõhtusööki restoranis vabadusse lastakse ning normaalset elu kassapidajast noormehe Marco’ga (Anglade) luua üritab, tulevad töökohustused, mida ta täitma peab. Ühes väga meeldejäävas stseenis peab ta ( ise puhkusel olles) tapatööd läbi viima ning samaaegselt pidama enda kihlatuga tähtsat vestlust. Ükskõik kuidas Nikita ei üritaks, ikkagi lohistatakse teda läbi elu nagu avakaadris, kus tal endal on vähe otsustusvõimalusi.

NAISEKS SAAMISE LUGU?

La_Femme_Nikita_Movie_still_04Kuigi filmil on mitmeid põnevaid ja hästitehtud actionstseene (millest ikoonilisem ja novaatorlikum on tulevahetus köögis), on tegu eelkõige karakterikeskse looga. Palgamõrvari tegelaskuju on enne Bessonigi kasutatud suuremate ideede lahkamiseks – üks varasemaid näiteid on Graham Greene’i romaan “Palgamõrvar” (1933), mille kinoversioon “This Gun for Hire” (1942) inspireeris Jean Pierre-Melville tegema esimest tõelist eksistensialistlikku  hit-man’i  lugu filmis “Le samouraï” (1967).  Ka”Nikita” lugu võib mitmeti vaadata – tema elu algab tapmisega ning “tavaline” elu on vaid fassaad. Teost võib vaadata kui naiseks saamise lugu, kus Nikita peab oma 20-ndal sünnipäeval, end ilusaks teinud ja välise naiselikkuse saavutanud, teistelt elu võtma.

Besson visualiseerib väga kaunilt naise transformatsiooni läbi keskkondade, kus peategelane tegutseb. Uue elu alguses astub Nikita voodist välja tulles oma esimesi samme ning satub tühja valgesse ruumi, kus puudub igasugune identiteet. Tema mässulisel perioodil on ruum  grafitiga täissoditud ning päris lõpuks transformeerub see vangla kõrgklassi korteriks. Analoogne asi toimub ka tema enda esimese päris oma korteriga, mis ühes kaunis kaadris sulandub pooleliolevast toorikust hubaseks ja kodanlikuks keskkonnaks.

STIILNE ACTION-THRILLER

Lõppude-lõpuks aga pole kõik need kujundid olulised, kui tegelaskujud või lugu ei haara. “Nikita” toimib tänu korralikule loole ning hästirealiseeritud tegelaskujudele. Anne Parillaud, keda pärjati rolli eest ka  Césariga, sobitub imehästi Bessoni hüperreaalsesse maailma. Nikita tegelaskuju on väga elav ja mänguline – korraga nii teatraalne kui pühholoogiline, rõõmsalt lapselik kui väga naiselik ja traagiline. Tegu on ühe kinokunsti meeldejäävama naistegelaskujuga. Tema armastatu Marco, keda frustreerib, et naine oma minevikust midagi ei jaga, on samuti väga mänguline tegelaskuju. Juba nende kahe esimene kohtumine on meeldejääv ning me investeerime nende suhtesse, kuna me näeme neid üksteisest hoolimas. Nikita boss“Bob“ ( Tcheky Karyo), kes samuti naist armastab, ent samas ära kasutab,  teeb nende kahe suhte veelgi keerulisemaks ning legendaarne Jeanne Moreau  suudab väga vähesega  luua sügava ja nukra  tegelaskuju. Naine, kellele on aeg jalgu jäänud (või kes ise on ajale jalgu jäänud).

La_Femme_Nikita_Production_still_01Nagu ka Carax ja Beineix, jagab Besson väga hästi tonaalsust ja stiili. “Nikita” maailm pole realistlik ega üheselt võetav. See on nihestatud, ent ometigi usutav. Nii oma näitlemise, soengute–riiete, kaameratöö, kui muusika poolest karjub film – vaadake mind, ma esindan aastat  1990. Tegu pole täiusliku teosega – viimases kolmandikus leiab küsitavusi (eriti just Jean Reno lõigus) ning mõnele teemale, nagu tapmisega kaasnev hingepiin, ei pöörata erilist tähelepanu. Siiski, “Nikita” on karakterikeskne  actionthriller, mis on ühtaegu nii põnev ja stiilne meelelahutus kui ka mõtlemapanev film identiteedist, mineviku  pattudega elamisest  ning normaalse  elu otsingust. Film väärib “Léon’iga” (1994) samaväärsemat positsiooni.

“Nikita’le” järgnes Stephen Shin’i ebaametlik ümbertöötlus “Black Cat” (1991), ebavajalik ent originaalitruu (paljus üks-ühene) ja korralik John Badham käe all valminud Ameerika remake  “Point of No Return” a.k.a “The Assassin” (1993) (mis originaaliga sarnaselt toimis suuresti tänu heale  peaosatäitjale Bridget Fondale ning kõrvalosalistele Gabriel Byrne’le ja  Anne Bancroft’ile). 1997-2001 nägi ilmavalgust telesari “La Femme Nikita”  Peta Wilson’iga ning 2010-2013 järgnes sellele reboot “Nikita”, nimirollis  Maggie Q.  Luc Besson jätkas aga naispalgamõrvari motiivi lahkamist filmis “Colombiana” (2011).

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes  
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert

La_Femme_Nikita_Movie_still_01

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused