James and the Giant Peach – James ja hiigelvirsik (1996)

režissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Romeo + Juliet (1996)

režissöör: Baz Luhrmann
stsenaarium: Craig Pearce & Baz Luhrmann, William Shakespeare näidendi alusel

osades:
Leonardo DiCaprio (Romeo)
Claire Danes (Julia)
John Leguizamo (Tybalt)
Pete Postlethwaite (isa Laurence)
Harold Perrineau (Mercutio)
Paul Sorvino (Fulgencio Capulet)
Diane Venora (Gloria Capulet)
Paul Rudd (Dave Paris)

operaator: Donald McAlpine, montaaž: Jill Bilcock, kunstnik: Catherine Martin,  helilooja: Nellee Hooper, produtsendid: Baz Luhrmann & Gabriella Martinelli

120 min

” MTV-PÕLVKONNA SHAKESPEARE “

1996. aastal linastus mitu postmodernset Shakesespeare’i filmi : Richard Loncraine “Richard III”, mis viis tegevuse 1930ndate fašistlikusse Inglismaale, “Othello”, mis pani nimirollu mustanahalise Laurence Fishburne’i ning  Baz Luhrmann”Romeo + Juliet”, mis tõi tegevuse kaasaega (1990ndatesse) ning tegi Montague’ ja Capulet’ide peredest rivaalitsevad äriimpeeriumid, kus nende noored lahendasid probleeme mõõkade asemel püstolitega.

Verona on asendunud Austraalia ja Mehhiko võttepaikadega ning annab tervele filmile ainulaadse atmosfääri, mis nagu mitmed 1990ndate filmid, tundub sisimas omavat hirmu gängisõdade ees, mida iseloomustasid 1992. aastal toimunud L.A tänavarahutused. Baz Luhrmann toob enda loomingule omase energilisse ja toretseva stiili. Film algab väga hoogse MTV-liku pildikeele ning baroklike tegelaste ning näitlemisega, ent muutub filmi arenedes rahulikumaks. Nii nagu “Moulin Rouge’is” on siin aspekte, mis võivad paljudele vastukarva olla (selle heaks näiteks on filmi alguses multifilmlikult lahendatud konflikt gängide vahel bensiinijaamas või kiirendusega filmitud ning piinlikult näideldud esimene stseen Julia ja ta ema Gloria vahel).

“Romeo + Julia” meeldejääavamaid aspekte on selle visuaalne külg. Visuaalselt on film ehedalt 90ndalik – täis kirkaid värve ning muusikavideolikku ülepaisutatust ning nii kostüümis kui kaameratöös. Eriti meeldejäävad on kostüümikunstnik Kym Barrett’i (Matrixi-seeria) loodud rõivad, mille parimaks näiteks on Capulet’ide peaol nähtud ekstravagantsed rõivad koos peategelaste ikoonilise visuaalse kujundusega. Ka lavastuslikult on just seal toreaid leide. Romeo ja Julia kohtumisstseen, kus neid eristab akvaarium on kaunilt tehtud ning esimene suudlus liftis on samuti efektiivne. Buz Luhrmann julgeb mitmeid klassikalsi stseene teisiti lahendada – kuulsast Romeo ja Julia rõdustseenis saab ootamatult basseinistseen ning enesetapp on lahendatud teistmoodi kui näidendis. Just need kohad toovad filmile värskust ja loovust, mis muidu kipub kahjuks jääma ainult väliseks. Relvade kasutamise motiiv möökade asemel toimib toredasti, ent pisidetailidest, nagu kostüümipeo juures asuv relvakontroll jääb väheseks.  Mingi hetk muutub väline vorm ainult kaunistuseks ning lõppude-lõpuks peab filmi kandma sisu ning tegelased.

Kui Zafirelli 1968. aasta versioon suutis panna noored näitlejad Shakespeare’i teksti kaasaegselt andma nii, et säilis klassikaline dialoogi rütm, siis siin on see kadunud. Nii noored kui vanemad näitlejad annavad dialoogi argisemalt ja seetõttu kaob osa poeesiast ja teksti võimsusest. Mine tea, ehk on asi selles, et ameerika aksent ei lase Shakespeare’i tekstil nii nähsti kõlada kui briti oma. Seda tuletab meelde filmi tugevaim osatäitja – Pete Postlethwaite, kes isa Laurence’i rollis  ainsana Shakespeare’i loomingule omases pentameetris kõneleb. Probleem ei peitu aga niivõrd tekstiandmises kuivõrd tegelaste lameduses. Kuigi “Romeo+Julia’t” peab vaatama eraldiseisva filmina, ei pääse siiski võrdlusest Zafirelli versiooniga, kus Romeo ja Julia osad palju huvitavamalt ja kaasaegsemalt lahendatud olid.  Luhrmanni versioon ei oma keskmes nii tugevaid peategelasi või nendevahelist keemiat. Vastupidiselt “Moulin Rouge’ile”, kus Nicole Kidman & Ewan McGregor suutisd väga klišeelikud ja üheplaanilised tegelased huvitavaks mängida, ei suuda muidu alati sümpaatsed DiCaprio ja Danes oma tegelaste kompleksusi väga välja tuua. Kuigi mõlema emotsionaalsemad stseenid (näit Tybalti surmaga seotu) on hästi mängitud, jääb vajaka nende sisemisest konfliktist vaiksemates stseenidest. Nii kummaline kui see ka pole, omab 1960ndate versioon lisaks muudele tahkudele palju rohkem kirglikkust ja seksuaalsust kui 90ndate versioon.

Kuigi stsenaariumis on teksti vähemaks võetud ning siit-sealt võib leida ka väikseid dialoogilisandusi, on tegu ünsa truu ja korraliku Shakespeare’i  adaptsiooniga 1990ndate jaoks. “Romeo + Julia” omab nii Luhrmann’ile omast välist särtsu kui ka sisemist tühjust. Loodame, et ta järgmine suurteose adaptsioon – 2013. aastal linastuv F. Scott Fitzgerald’i “Suur Gatsby” leiab parema balansi mõlema vahel”.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »