Jackie Brown (1997)

režissöör: Quentin Tarantino
stsenaarium: Quentin Tarantin, Elmore Leonard’i romaani “Rum Punch” põhjal

osades:
Pam Grier (Jackie Brown)
Samuel L. Jackson (Ordell Robbie)
Robert Forster (Max Cherry)
Bridget Fonda (Melanie Ralston)
Michael Keaton (Ray Nicolette)
Robert De Niro (Louis Gara)

operaator: Guillermo Navarro, kunstnik: David Wasco, montaaž: Sally Menke, produtsendid: Lawrence Bender & Paul Hellerman.

154 min

“KÜPS & RIKKALIK TARANTINO”

Enne “Vabastatud Django” – “Django Unchained” linastust mõtlesin pilgu heita paljude meelest viimasele tõeliselt heale Quentin Tarantino filmile – “Jackie Brown’ile”. Mis muutus peale selle filmi linastumist ning mida võib siit leida, mis ta järgnevast loomingust puudu on?

“Jackie Brown” paikneb Quentin Tarantino loomingus huvitaval kohal. Tegu on ainsa, ning lavastaja sõnutsi ta viimaseks jääva raamatuekraniseeringuga. Film põhineb legendaarse krimilugude autori Elmore Leonard’i (Out of Sight , Get Shorty) romaanil “Rum Punch”. Kuigi Tarantino muudab tegelasi (nende rassi), lisab dialoogi talle omast teravust ning viskab sisse viiteid popkultuuri ning homage’i blaxplotation kinole, on tegu vägag truu adaptsiooniga. Lennusaatja Jackie Browni (Grier) smuugeldab relvaärimehe Ordell’i (Jackson) raha Mehhikost USA’sse. Ühel päeval jääb aga Jackie eriagent Ray Nicolette´ile (Keaton) vahele. See loodab tema kaudu Ordellile ligi pääseda ja sunnib Jackiet kurjategija lõksu meelitama. Jackie otsustab koos kautsjoniandja Max Cherry (Forster) abil agendi ja kurjategija üksteise vastu välja mängida.

Tarantino loomingule omaselt on film täis suurepäraselt realiseeritud ning hästi näideldud tegelaskujusid. Kui üldjuhul on ta tegelased explotation ja grindhouse’i filmidest inspireerituna efektseted ja teravmeelsed, ent paljuski üheplaanilised, siis siin omavad nad palju suuremat kompleksust ning humaansust. Tegelased on siin väsinud, vanad ja katkised. Jackie Brown ja Max Cherry räägivad sellest kuidas nad on vanaks jäänud – kuidas ühel hakkab juukseid väheseks jääma ning kuidas teisel on tagumik liiga suur ning kuidas nad mõlemad tunnevad, et nede elud on paljuski tühja jooksnud. Ka kõrvaltegelased on huvitavad, eriti Bridget Fonda ja DeNiro tegelaskujud, kellest viimane suutis siin teha oma karjääri seni viimase tõeliselt meeldejääva rolli. Tegelastevahelised suhted on keerukad,  kõigil on omad eesmärgid, unistused ja teekonad ning palju asju jääb hea draama kohaselt inimeste vahel ütlemata (viimane stseen Jackie ja Max’i vahel). Kõik näitlejad teevad siin oma karjääri parimaid rolle, ent kõige meeldejäävamad on  blaxplotationi ikoon Pam Grier ning oma rolli eest oscarile kandideerinud Robert Forster, kellevahelised stseenid ekraanil tõeliselt säravad.

Tegu on Tarantino loomingu kõige vaoshoituma, vähem efektitsevama ja ebakomertslikuma filmiga. Kuigi filmi on kritiseeritud selle liigses pikkuses (missugune Tarantino film poleks), tundub siine tempovalik väga teadlik ja õigustatud olevat. See kannab edasi filmi inspireerinud 1970ndate kinematograafilist stiili ning laseb vaatajal paremini keskenduda nüanssidele. Filmi kaameratöö on  minimalistlik ning Tarantino suudab meisterlikult välja vedada nii pikad dialoogistseenid (miski, mis minu jaoks näiteks “Inglorious Basterds’is” enam ei toiminud) kui ka set-piece’id (nagu näiteks Samuel L Jacksoni ja Chris Tucker’i tegelaskujude stseenid). Meeldejäävad kohte on mitmeid – Ordell’i käik  Jackie korterisse on tehtud vägagi põnevalt, kasvatades pignet väga lihtsate elementide kasutuse – kinnaste, sisse-väljalülituva valguse ning minimalistliku kaameratöö abil. Filmi keskne stseen ostukeskuses, mis näitab tegevust mitme tegelase vaatenurgast ning filmi lõpp on samuti tõeliselt oskuslikult lahendatud. Läbi terve filmi näitab Tarantino kuidas ta on õppinud oma esimestes filmis tehtud vigadest ning muutunud oma kaadri-, montaaži- ning misanstseenivalikutes palju julgemaks ning omanäolisemaks. Filmi visuaalia ei kerki kunagi liigselt esile ning teenib alati näitlejaid ja lugu (suur kiitus operaator Gullermo Navarrole, kellega Tarantino kahjuks enam ühtegi filmi koos ei teinud). Üleüldse on filmis peidus mitmeid aardeid ning meeldejäävaid stseene, mis ei pruugi niivõrd palju näkku karata kui lavastaja teistes filmides, sest tegu on heale film-noir’ile omaselt palju intiimsema ja nüansirohkema tegelaskujude luubi alla võtmisega.

Kuigi “Pulp Fiction” jääb Tarantino loomingu kõige olulisemaks teoseks, pean “Jackie Brown’i'” ja “Reservoir Dogs’i” ta parimateks filmideks. Mõlemas on lavastajapoolset täpsust, mängulisust, originaalsust (kuigi “Rervoir Dogs” on koopia Ringo Lam’i “City of Fire’ist”) ning rikkust, mis ta ülejäänud loomingus paljuski puudu on. Karta on, et “Jackie Brown’i” vähene publikumenu muutis Tarantino lähenemist oma uutesse filmidesse, muutest ta järgneva loomingu palju turvalisemaks, igavamaks ja mainstreamlikumaks.  “Kill Bill 1 ja 2” olid koopiad palju parematest explotation filmidest ning “Death Proof” oli lihtsalt väga nõrk film, mida õnneks ka lavastaja läbikukkunuks tunnistab. Kuigi “Inglorious Basterds” oli  särtsakam, tundus ta ka seal liiga pikalt naudisklevat enda dialoogdes ja viidetes teistele palju huvitavamatele filmidele. See kõik tundub peale “Jackie Brown’i” olevat kui üks suur samm tagasi. Tarantino on kui filmiõpilane, kes kooli lõpetamise järel on ühe “päris” filmi maha saanud, ent siis otsustanud taas tudengifilme tegema hakata.

Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, ent Elmore Leonard’i  algmaterjal viis ta palju huvitavamatesse kohtadesse ning pakkus, iroonisel kombel, midagi palju originaalsemat. Tegu on ainsa filmiga, kus Tarantino pidevalt tegelasi, stseene või kaadreid kuskilt mujalt maha ei vehi vaid konstrueerib tõeliselt väljapeetud, komplekse, isikupärase ning küpse teose. Seda vaadates tekib soov, et Tarantino “uue ja originaalse loomise” (filmiajaloos nähtu pealt kopeerimise) asemel taas üht head raamatut adapteeriks.

Alati jääb lootus, et Tarantino järgmine film tuleb sama hea kui “Jackie Brown”. Seni pole ta aga oma meistriteose tasemele suutnud veel küündida.

Hinne: 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0119396/

Read Full Post »

Chasing Amy (1997)

režissöör: Kevin Smith

stsenaarium: Kevin Smith

osades:
Ben Affleck (Holden McNeil)
Jason Lee (Banky Edwards)
Joey Lauren Adams (Alyssa Jones)
Kevin Smith (Silent Bob)
Jason Mewes (Jay).

operaator:  David Klein, kunstnik: Robert Holtzman, motnaaž: Scott Mosier& Kevin Smith, Muusika: David Pirner

produtsent: Scott Mosier

113 min

Ameerika 90ndate indie-filmide buumi ajal tõusis Tarantino kõrval üheks tuntuimaks lavastajaks Kevin Smith, kelle 1994.aastal valminud “Clerks.” võitis nii kriitikute kui ka publiku südame ning lõi laineid festivalidel ning omandas kiiresti ka kultusfilmi staatuse. 1995. a sellele järgnenud “Mallrats” leidis aga keskpärase vastuvõtu ning on ta esimese filmi kõrval, vaatamata Smithile omase nutika dialoogi ja toredate karakteritele ning meeldejäävatele kohtadele siiski üsnagi kesine linatoes. “Chasing Amy’ga“ leidis Kevin Smith taas nii kriitikute kui publiku südame näidates, et lisaks oskusele tabada 90ndate koomiksifännidest toredaid slackereid ja nende kõnemaneeri suudab ta oskuslikult lahata ka suhete kompliktsioone.

Kahe parimast sõbrast koomiksukunstniku Banky’ (Jason Lee) ja Holdeni (Ben Affleck) elu möödub rahulikult kuni nad kohtuvad koomiksikunstniku Alyssaga (Joey Lauren Adams), kellesse viimane armub, teadmata, et ta on lesbi. Peale mõningast sõprussuhet väljendab Holden talle oma tegelikke tundeid ning ta satub suhterägastikku, kus ta leiab ühelt poolelt oma armukadeda parima sõbra ning teisalt oma vastakad tunded ja kahtlused Alyssa suhtes.

Kevin Smith, kes on suur koomiksifänn (ta müüs oma koomiksipoe maha selleks, et oma esimest filmi finantseerida, ent hiljem sai filmi edu pealt teenitud raha eest selle tagasi osta) kasutab seekord eelmistes filmides nähtud poe- ja supermarketi kultuuri asemel taustana koomiksimaailmat, mis ka Mallratsis oma osa mängis. Filmi raamistav tegevus toimub comic-con’idel, ent lugu ise keskendub hoopis loovinimeste vahelistele suhetele, kus idülli rikub naise tulek ning arutleb hetero- ja gay- ning üdliste seksuaalrollide üle ning küsib ka seda, mida inimesed oma partnerist otsivad.

Film esitab huvitavaid küsimusi – miks on näiteks meestele aksepteeritav see kui naine on olnud seksuaalvahekorras kümnete erinevate naistega, ent neid häirib teadmine, et naisel on olnud mitu meespartner enne neid. Holden, teades, et Alyssa on lesbi, on temaga aus ja aksepteeriv, ent mida lähemaks nende suhe muutub, seda enam hakkavad teda häirima küsimused naise seksuaalse kogemuse kohta. Mida otsivad naised suhtes meestega ja miks kardavad mehed endast kogenumat naist? Kas me peame surkima oma parternite minevikkudes või leppima valikutega, mis inimesed on noorena teinud ja vaatama neid praegu sellisena nagu nad on?

Kevin Smith räägib nendel teemadel siiralt ja tõiselt visates vahele ka teravmeelsemaid stseene (Banky ja Alyssa meenutused sellest, kuidas nad seksides vigastada on saanud, on vägagi humoorikas), talle omaseid naljakaid karaktereid (ka Jay ja Silent Bob “Clerks’ist” ja “Mallrats’ist” teevad oma etteaste) ja toredalt absurdseid situatsioone – kaasarvatud meeldejääv Beni poolt sugereeritud “lõpplahendus” oma kõikidele probleemidele, mis on ühtlasi nii naljakas kui ka nukker pilguheit meeste mõtlemisse.

Kevin Smith on loonud “Chasing Amy’ga” Woody Allenliku filmi 90ndate noortekultuurilst, kus New Yorgi intellektuaalid on asendunud New Jersey koomiksifännidega. Film, mis on Smithilikult kerge ja hetketi labane, omab oma sisimuses siiski klassikalist head läbitunnetud romantilist komöödiat, mille keskmes on inimlikud karakterid ning mis julgeb luubi alla võtta teemasid, mida antud žanr harva kästileb vaadates suheteid, seksuaalsust ja sellest tulenevaid probleeme ausal ning siiral moel.

Hinne 8/10

http://www.imdb.com/title/tt0118842/

Read Full Post »