Archive for the ‘1999’ Category

but-im_a_cheerleader_posterrežissöör: Jamie Babbit
stsenaarium:  Brian Wayne Peterson, Jamie Babbit’i loo alusel

osades:
Natasha Lyonne (Megan)
Clea DuVall (Graham)
Bud Cort (Peter)
Mink Stole (Nancy)
RuPaul (Mike)
Cathy Moriarty (Mary Brown)

operaator: Jules Labarthe, kunstnik: Rachel Kamerman, kostüümikunstnik: Alix Friedberg, montaaž: Cecily Rhett, helilooja: Pat Irwin. Produtsendid: Andrea Sperling & Leanna Creel.

85 min

“TERAVMEELNE KOMÖÖDIA SEKSUAALSEST ORIENTATSIOONIST”

Peale ”The To Do List” vaatamist tekkis soov vaadata ühte korraliku teismeliste komöödiat. Valituks osutus järjekordne naislavastaja poolt tehtud naistegelaskujuga film. Tegu on filmiga mida dvd kaanel oli iseloomustatud kui John Watersi hullumeelsuse ja Tim Burtoni sürrealismi segu. Üllataval kombel osutus antud iseloomustus isegi üsna täpseks.

17-aastane Megan (Lyonne) on klassikaline Ameerika tüdruk. Ta on cheerleader, tal on boyfriend..keda talle väga suudelda ei meeldi. Ja tal on hoiukapis pildid tüdrukutest. Ja talle meeldivad oma cheerleaderitest kaaslased ehk liigagi palju. Ta vanemad, parim sõbranna (Williams) ja boyfriend jõuavad järeldusele, et Megan on homoseksuaal ning saadavad ta seksuaalse ümberõpetuse kooli : True Directions”isse. Sinna on vanemate poolt saadetud teised temasugused poisid ja tüdrukud, mis kooli õppejõu Mary (Moriarty) viie sammulise koolituse abil üritab nad taas “normaalseteks” heteroseksuaalseteks inimesteks muuta. Megan, kel polnud enda kalduvustest aimu, armub ümberõpetamise käigus aga Graham’isse (DuVall). Ainsasse koolituses viibijasse, kes on oma identiteedi üle õnnelik.

SOOROLLID

but-im_a_cheerleader_still_2“But I’m a Cheerleader” sai linasuse ajal üsna vastakaid arvamusi ent on aja möödudes aina enam märkimist leidnud. Negatiivse vastukaja aluseks olnud stereotüüpsed gay-tegelaskujud ning liigne “õpetlikkus” on tegelikult väga nutikalt lahendatud. Film on teadlikult väga camp ning kasutab stereotüüpe selleks, et näidata situatsiooni jaburust.  Film pole ainuüksi kommentaar homofoobiast vaid kommentaar ka ühikondlike soorollide klišeedest. True Directions õpetab geidele ja lesbidele vastavaid mehelikke ja naiselikke käitumisnorme. Mehed parandagu atuosid, mängigu sõda ja lõhkugu halge, samal ajal kui naised end meigivad, mähkmeid vahetavad ning pulmakleite selga proovivad.

Megan’i tegelaskuju on kõige Ameerikalikuma heteronaise kehastus – ta on aus ja korrektne kristlasest cheerleader. Tüdruk, kes  on ühiskonna poolt juba kasti pandud. Ta teab, mis ühiksond talt ootab ning loodab käituda vastavalt, jättes enda tegelikud soovid teadvustamata. Kriitika alt ei pääse ka grupiteraapiad ega psühholoogilsed sessioonid, mis üritavad leida “haiguse” algallikaid. Kuigi film räägib tõsistest teemadest, teeb ta seda väga omalaadse satiiri ja huumoriprisma. Viies kõik humoorikalt üle võlli (filmis on isegi geibaar nimega Cocksucker, mille ees on suure kuke kuju), suudab ta olla piisavalt kerge ega mitte liiga plakatlik. Tegu on lõppude-lõpuks ikkagi romantilise komöödiaga, mis toimib oma žanris täitsa hästi.

BARBIE MAAILM

but-im_a_cheerleader_still_4Film on väga stiliseeritud. Kompositsioonid on julged, kunstnikutöö pärineb kui “Edward Scissorhands’i” õudusunenägudest, koosnedes roosadest interjööridest ja Barbie’likest värvidest. Näitlemine on üle võlli ning Pat Irwin’i originaalmuusika võib kohati närvidele hakata. Hõõruvaid kohti on õnneks siiki väga vähe ning taoline visuaalne nihestatus on osa filmi tegelikust šarmist. True Directions on mõeldud kohana, mis rõhutab Ameerika 1950ndate ideaalpere ning taoline nukulike kostüümide, interjööride ning värvide kasutus illlustreerib filmi teemasid väga mõjuvalt.

Kuigi “But I’m a Cheerleader” omab tugevat välist fassaadi ning mitmetasandilsit ühiskonna ja sallimatuse kriitikat, on ta sisimas väga lihtne romantiline komöödia täiskasvanuks saamisest, seksuaalsest ärkamisest ning armastuse leidmisest.  Natasha Lyonne (“American Pie”) ja Clea DuVall (“Argo”, “Girl, Interrupted”) on on peaosades tõeliselt rabavad, suutes mängida nihestatud maailmas üllatavalt usutavaid role. Cathy Moriarty on mõjuv karikatuurse True Directions’i pidajana ning film omab üllatavaid pisirolle (Michelle Williams ja Bud Court) ja cameosid ( Julie Delpy, Ion Skye).

KULTUSFILM 

Natasha Lyonne in "But Im A Cheerleader."“But I’m a Cheerleader” on piisavalt nihkes, pole kõigi jaoks ning nõuab nautimiseks teatud mängureeglitega aktsepteerimist. Tegu on omapärase filmiga, mida on raske üheselt defineerida. Jah, ta meenutab kohati John Waters’it, ent pole kultuslavastaja jaoks piisavalt banaalne. Visuaalia meenutab Tim Burtonit, ent omab enda identiteedi ning on ideaalselt kooskõlas oma ideedega. Keksne lugu on klassikaline, ent näitlemine ja viis kuidas seda jutustatkse, mitte. Linastumise ajal sai film negatiivse vastukaja ning vähese publikumenu. Tasapisi on aga selle austajaskond kasvanud. Loetletud omadustele on lihtne kokuvõte: “But I’m a Cheerleader “on kujunemas kultusfilmiks.

Minu jaoks oli film stiilne, naljakas, mitmetahuline ja intrigeeriv. Ja mis kõige tähtsam, vormi taha ei kadunud filmi tuum – kesksed tegelaskujud. Kuigi ma oleks nendest natuke rohkem teada saada ning kohati kaob filmis fookus, toimib “But I’m a Cheerleader” ka antud kujul väga hästi.

Originaalne ja suurepärane film, mis suudab olla palju palju enamat kui lihtne teismeliste komöödia.

Tõeline peidetud aare.

Hinne: 8/10

Rotten Tomatoes   IMDB

but-im_a_cheerleader_still

Read Full Post »

Lavastaja: Brad Bird

Stsenaristid: Tim McCanlies & Brad Bird, Ted Hughes’i samanimelise raaamatu põhjal.

Osades:
Eli Marienthal (Hogarth Hughes)
Jennifer Aniston (Annie Hughes)
Harry Connick Jr. (Dean McCoppin)
Vin Diesel (Raudhiiglane)
Christopher McDonald (Kent Mansley)
John Mahoney (kindral Rogard)

operaator: Steven Wilzbach, kunstnik: Mark Whiting, montaaž: Darren T. Holmes,muusika: Michael Kamen, produtsendid:  Pete Townshend, Des McAnuff, Allison Abbate & John Walker

86 min

” UNUSTATUD JOONISFILMI KLASSIKA “

Üheks viimaseks Hollywoodi traditsioonilise 2D animatsiooni (ja Warner Bros. Animationi) hurraaks jäänud “Raudhiiglane” kukkus linastamisel läbi kuid saavutas populaarsust koduvideol ning televisioonis. Siiski ei teata seda filmi piisavalt.

“The Iron Giant” oli Brad Bird’i mängufilmidebüüdiks. Mees, kelle karjäär algas Simsponite sarja peal töötades ning viis ta Warner Brothersi animatsioonistuudiost  Pixari omasse , on näidanud oma suurepärasi oskusi nii 2D ja 3D-animatsioonide (nii “Ratatouille” kui ka “The Incredibles” tõid talle Oscarid) kui ka mängufilmide vallas (Mission:Impossible – Ghost Protocol). Tegu on ühe hinnatuima Ameerika animatsioonilavastajaga ning ta tööd meenutavad oma efektiivse ja hoogsa režii poolest parimat Steven Spielbergi loomingut.

Iron_Giant_still_01Film on üks parimaid näiteid klassikalisest Hollywoodi poolt toodetud joonisfilmist – tegu on tõeliselt hästi jutustatud, tempoka ja südamliku peremeelelahutusega, mille keskmes on väga südamlik lugu. 9-aastane Hoghart (Marienthal) elab koos oma emaga (Anniston) Rockwelli väikelinnas ning soovib endale soetada lemmiklooma. Ta leiab endale midagi enamat kui ulatab abistava käe taevast allakukkunud hiiglaslikule robotile (Vin Diesel). Pole aga lihtne peita hiiglaslikku sõpra ning varsti on neil sabas valitsuse agent Kent Mansley (McDonald).

Filmidest võib leida nii head situatsioonikoomikat (mida sa teeksid kui Roboti käelaba su köögis ringi askeldab just siis kui sa emaga õhtust sööd?), toredaid tegelasi (isegi filmi antagonisti näidatakse inimlikuna) ning suhteid (hiiglase ja Hogharti vahelised lõigud on kõik väga armsad) kui ka viiteid 1950ndate ulmefilmidele. Tegu on lastefilmgia selle paremas mõttes (kes ei tahaks endale lemmikloomaks hiiglaslikku robotit, kes räägib Vin Dieseli häälega), ent omab ka tõsiseid teemasid – ühes filmi kõige kaunimas stseenis õpib raudhiiglane surma kohta ning kui kogu filmi taustaks on Ameerikat valitsev tuumasõja oht. Hoghart on üks animatsioonifilmide nutikamaid lapstegelasi. Ta on elurõõmus ja mänguline, hooliv ja soe, ent samas ka elunäinud ja tark – ta teab, et maailm ei mõistaks hiiglast ning näeks temas ainult ohtu. Ta ütleb oma uuele sõbrale ka olulisi ja ilusaid mõtteid : “Sa ei ole relv vaid see, kes sa end valid olevat”.

Iron_giant_still_02Raudhiiglane ise on suurepäraselt realiseeritud – nii ta välimus, liikumine kui ka ta napp dialoog (Vin Diesel oma elu parimas rollis) teevad tast animatsiooniajaloo ühe meeldejäävaima tegelaskuju. Vaatamata sellele, et lääne filmidele omaselt omab konkreetset kurikaela näitab film klassikaliste lastejuttude kombel, et suurimateks vaenlaseks pole mitte võõrad kosmosest vaid inimeste endite suutmatus mõista neid, kes on meist teistsugused. Maailma näevad kõige ehedamini ikkagi lapsed.

Südamlik ja humaanne -üks parimaid näiteid animatsiooni vallast, mille taolist on võimalik tänapäeval ehk näha ainult Pixari või Hayao Miyazaki loomingus. Kohustuslik igale animatsioonist vähegi lugupidavale vaatajale.

Ma armastan seda filmi.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert  At The Movies

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused