Archive for the ‘2001’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta teises pooles (väljaspool kino) esmakordselt näha.

xanadu_1980_movie_poster15. “Xanadu” (1980)
režissöör: Robert Greenwald

Xanadu on üks tõeliselt kummaline ja halvasti lavastatud film, millel on oma seletamatu võlu. Kreeka muusa Kira (Olivia Newton-John) tuleb maale selleks, et innustada kunstnik Sonny Malone`i(Michael Beck) ja tema uut sõpra (Gene Kelly) rulluisudisko  jaoks saali ehitama. Mnjah :) Mida muud öeldagi? “Xanadust” leiab filmiajaloo ühed halvemini lavastatud muusikalistseenid, ent Gene Kelly ja Electric Light Orchestra kuulus soundtrack teevad teose siiski vaadatavaks.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

………………………………………………………………………………………………………………………

deathstalker_ii_movie_poster14. “Deathstalker II” (1987)
režissöör: Jim Wynorski

Roger Cormani produtseeritud Z-kategooria koopia Conani filmidest on temale iseloomulikult odav ja lääge. Erinevalt ülejäänud kolmest “Deathstalkeri” filmist, mis on igavavõitu ja tõsised fantaasiaseiklused, keerab teine osa kõik paroodiaks. Odavast teostusest ja halvast näitlemisest tekib omaette võlu. Monique Gabrielle topeltroll on oma amatöörlikkuses eriti armas:)

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
the_driver_1978_movie_poster13. “The Driver” – “Autojuht” (1978)
režissöör: Walter Hill

Le Samouraï” (1967) ja Drive‘i” (2001) suure fännina oli mul kaua nägemata nende kahe vahelüli. Walter Hilli stiilne ja märgiline autofilm imiteerib  tuntavalt”Le Samouraï’d”, ent pole pooltki nii mõjuv. Siiski on teguva korraliku žanrifilmiga, mille mõju Hollywoodi filmidele ei saa alahinnata. Pole midagi teha, Ryan O’Neal ei ole Alan Delon või Ryan Gosling.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

whatever_happened_to_baby_jane_poster12. “What Ever Happened to Baby Jane?” – “Mis juhtus Baby Jane’iga?” (1962)

režissöör: Robert Aldrich

Olin Robert Aldrichi kultusfilmi poolenisti näinud, ent nüüd sain seda nautida algusest lõpuni. Tegu on ääretult unikaalse ning häirivalt mõtlemapaneva filmiga, mis kaasaegseid vananevaid staare vaadates tundub  väga ajakohasena. Bette Davis ja Joan Crawford säravad siin unustusehõlma vajunud kuulsustena. Kindlasti üks küünilisemaid ja kibedamaid vaateid Hollywoodi ja kuulsuse varjukülgedele.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

trust_1990_movie_poster11. “Trust” – “Usaldus” (1990)
režissöör: Hal Hartley

Omapärase maailmatunnetuse, huvitavate karakterite ning kummalise huumoriga “Trust” on tore maiuspala Ameerika indie-filmide austajatele. Loo keskmes on keskkooli pooleli jätnud Mariast (Adrienne Shelly) ja telekaparandaja Matthew’st (Martin Donovan)arnmastuslugu.

Hal Hartley (“Henry Fool”) teine mängufilm mõjub siiani väga värskena.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

vanishing_point_movie_poster10. “Vanishing Point” (1971)
režissöör: Richard C. Sarafian

“Vanishing Point” on ajahambale paremini vastu pidanud kui “Driver”. Ehk oma ajastu tõetruu peegeldamise tõttu. Tegu on omalaadse “Easy Rideri” versiooniga, kus mootorrattad on asendatud autoga  Dodge Challenger R/T. Režissöör Richard C. Sarafian on loonud minimalistliku, tabava ja meeldejääva läbilõike 1970-ndate alguse vastandkultuurist. Õigustatult üks ikoonilisemaid autofilme läbi aegade.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

de_palma_2015_movie_poster9.”De Palma” (2015)
režissöörid: Noah Baumbach ja Jake Paltrow

Kultusrežissöör DePalma fännina oli see film mulle tõeline maiuspala. Film, mis koosneb ühest “rääkivast peast” – Brian De Palma omast, ning monteerib vahele lõike tema filmiloomingust, suudab anda üllatavalt põhjaliku, ausa ja intiimse vaate Ameerika filmikunsti ühe alahinnatuma meistri mõttemaailma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
mccabe__mrs_miller_poster8. “McCabe & Mrs. Miller” (1971)
režissöör: Robert Altman

Peale aastatepikkust ootamist õnnestus mul näha Robert Altmani filmi nii nagu peab – uhiuut restaureeritud koopiat suurelt ekraanilt. See on unikaalne anti-vestern mängurist (Warren Beatty) ja prostituudist (Julie Christie), kellest saavad äripartnerid. Humoorikas ja omalaadne kommentaar kapitalismi ja ärieetika kohta. Briljantne ja innovatiivne operaatoritöö geniaalselt Vilmos Zsigmondilt ning muusika sel aastal meie seast lahkunud Leonard Cohenilt.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
seconds_1966_movie_poster7. “Seconds” – “Sekundid” (1966)
režissöör: John Frankenheimer

Võimas ja unikaalne eksistentsialistlik ulmekas John Frankenheimerilt. Salaorganisatsioon pakub inimestele uut võimalust eluks – uut nägu ja identiteeti.  Arthur Hamilton (Rock Hudson) soovib oma senisest elust pääseda ning võtab selle äärmusliku operatsiooni ette. Huvitav, et teos tuli välja sarnase ideega Hiroshi Teshigahara filmiga”The Face of Another“samal ajal. Viimane põhineb Kôbô Abe raamatul.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
hedwig_and_the_angry_inch_movie_poster
6. “Hedwig and the Angry Inch” – “Hedwig ja tige tollike” (2001)
režissöör: John Cameron Mitchell

Kui Rainer Werner Fassbinder oleks otsustanud muusikali lavastada, oleks tulemus ilmselt sellesarnane. John Cameron Mitchell lavastab ja mängib peaosa omapärases filmis, mis põhineb tema enda kirjutatud Off-Broadway muusikalil. See on lugu transseksuaalsest Ida-Berliinist pärit glam-rokkar Hedwigist, kes tuuritab mööda Ameerikat ning ajab taga nii tema südame kui muusika röövinud rockstaari (Michael Pitt). Laulude ja meenutuste kaudu saame ülevaate Hedwigi elust ning tema probleemidest. Leidlikult teostatud inimlik ja empaatiline lugu soolisest identiteedist ja oma seksuaalsusega leppimisest.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………

beyond_the_valley_of_dolls_movie_poster5. “Beyond the Valley of the Dolls” – “Nukkude Oru taga” (1970)
režissöör: Russ Meyer

Peab nõustuma Nicolas Winding Refn’iga – “Beyond the Valley of Dolls” on  tõepoolest üks parimaid filme, mis kunagi tehtud. Russ Mayeri ja Roger Eberti koostöös valmis üks hullumeelne ja unikaalne Hollywoodi suurstuudio film.Seda kas vihatakse või armastatakse, ent mulle läks see rock-õudus-exploitation-muusikal-melodraama väga korda. Legendaarne filmikriitik Roger Ebert võtab teose väga ilusti kokku:”I think of it as an essay on our generic expectations. It’s an anthology of stock situations, characters, dialogue, clichés and stereotypes, set to music and manipulated to work as exposition and satire at the same time; it’s cause and effect, a wind-up machine to generate emotions, pure movie without message.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

all_that_heaven_allows_movie_poster4. “All That Heaven Allows” – “Kõik, mida taevas lubab” (1955)
režissöör: Douglas Sirk

Häbi tunnistada, et mul õnnestus Douglas Sirki loominguga tutvuda alles tänavu. Seni nähtu on igatahes väga muljetavaldav. “Kõik, mida taevas lubab” oli inspiratsiooniallikaks nii Rainer Werner Fassbinder’i filmile “Hirm närib hinge seest” kui Todd Haynes’i (“Carol“) “On taevas nii kaugel” (2002). Originaal on siiski kõige tugevam. Sirk loob ausa ja terava melodraama, mis lahkab tabavalt naise positsiooni 1950-ndate Ameerikas.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
johnny_guitar_movie_poster3. “Johnny Guitar” (1954)
režissöör: Nicholas Ray

Nicholas Ray (“Põhjuseta mässaja”) terav ja revisionistlik vestern, mille kangelast ja kurikaela kehastab naine, on tugev kommentaar McCarthy nõiajahile. Võimas ja kompromissitu film on üheks mu Ameerika lemmikvesterniks 1950-ndatest aastatest.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

ordet_movie_poster2. “Ordet” – “Sõna” (1955)
režissöör: Carl Theodor Dreyer

Üks kaunimaid filme usust ja imedest. Taani lavastaja Carl Theodor Drayeri loomingu hilisem periood pole mind siiani eriti kõnetanud, ent ta kuulsaim teos on tõepoolest oma maine vääriline. Võimas ja provokatiivne film algab lavastajale omaselt konstrueeritult ja kuivalt, ent saavutab loo kulgedes lummava hüpnootilisuse.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

turkish_delight_movie_poster_19751.”Turkish Delight” – “Türgi Nauding” (1973)
režissöör: Paul Verhoeven

Jahtisin “Türgi naudingu” DVD-d aastaid ning ei pidanud selles pettuma. Paul Verhoeven, üks mu lemmiklavastajaid, on vist ainus, kes suudab jutustada korraga räiget ja õrna armastuslugu. “Türgi nauding” pakatab energiast ja loovusest ning loob omalaadse (ja parema) versiooni “Love Story’st” (1970), mis näitab ühe skulptori (Rutger Hauer) ja noore naise (Monique van de Ven) kirglikku, tormilist ja traagilist armulugu.

Paul Verhoeven oma loome tipus.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Turkish_Delight_1975_movie_still.jpg

Read Full Post »

lord_of_the_rings_the_fellowship_of_the_ring_teaser_posterrežissöör: Peter Jackson
stsenaarium: Fran Walsh, Philippa Boyens & Peter Jackson, J.R.R. Tolkien samanimelise romaani alusel

osades:
Elijah Wood (Frodo Baggins)
Ian McKellen (Gandalf)
Sean Astin (Samwise ‘Sam’ Gamgee)
Viggo Mortensen (Aragorn)
Sean Bean(Boromir)
Ian Holm (Bilbo Baggins)
Orlando Bloom (Legolas)
Dominic Monaghan (Meriadoc ‘Merry’ Brandybuck)
John Rhys-Davies (Gimli)
Billy Boyd (Peregrin ‘Pippin’ Took)
Liv Tyler (Arwen)
Christopher Lee (Saruman)

operaator: Andrew Lesnie, kunstnik: Grant Major, montaaž: John Gilbert, helilooja: Howard Shore,  produtsendid: Peter Jackson, Barrie M. Osborne, Tim Sanders & Fran Walsh

178. min

“FILM KUI ILLUSTREERITUD RAAMAT”

Peter Greenaway ütles kunagi Tallinnas käies, et probleem “Lord Of The Rings’i” ja “”Harry Potter’i” adaptsioonidega, on see, et tegu pole teostega mis fuktsioneeriks kinokunsti vaid kui kui illustreeritud raamatutena. Nüüd, enne “The Hobbit: An Unexpected Journey” linastust on hea aeg heita pilk tagasi linatoesele, mis koos Harry Potteriga alustas  fantaasiafilmidebuumi ja vaadata värske ning kriitilise pilguga kuidas ta on ajale vastu pidanud.

“Sõrmuste Isand : Sõrmuse Vennaskonna” suurimaid saavutusi on ülipika ja raskesti adapteeritava raamatu suurepärane kondenseerimine 178 minuti sisse (mõtlen siin kinoversiooni, mis Jacksoni sõnul on ka tegelik director’s cut, filmi pikem – extended versioon omab lihtsalt fännidele mõeldud lisastseene). Vaataja viiakse suurepäraselt loodud fantaasiamaailma, mis on usutav ning täis meeldejäävaid ja hästi defineeritud karaktereid. Kui raamatus jäävad mitmed tegelased üsna üheülbalisteks (nagu näiteks Merry ja Pippin) suudab film kõigile oma värvi anda, kuigi tõsi, ehk liialt koomikale mängides (Gimli on terves seeria totaalseks tolaks tehtud). Osad karkaterid on liidetud ning mitmete (nagu Arweni ja Sarumani) oma laiendatud. Tänu läbiviidud muudatustele on filmi ja terve seeria narratiiv palju selgem ning paremini defineeritum kui romaani oma.

Esimesi asju, mis mind juba filmi esimesel vaatamisel häirima hakkas on üsna triviaalne – aspekt, millest võiks joomismängu teha. Võta iga kord pits kui paned tähele kehadublanti ( ja jääd ünsa kiirelt purju). Loodud maailmast võtab välja banaalne ja silmnähtav dublantide kasutus. Näitlejad kes mängivad kääbikuid ja Gimlit ei näe oma kehehituselt ühestki otsast välja kui nende pisikesed dublandid, keda filmis seljatagant filmides või üldplaanides kasutatakse ning lõhuvad seeõtttu pidevalt filmi taodeldud illusiooni. Kuigi nii kääbikute kui Gimli osatäitja sobivad suurepäraselt oma rollidesse, paneb see mõtlema, miks Jackson ei võinud teha nii nagu Ron Howard “Willow’s” kus pisikesi inimesi mängisidki päriselt pisikesed inimesed. See lõi seal palju huvitavama ja kontsantsema maailma.

Kui nii tühised asjad filmis häirivad, viitab see suurte probleemide puudumisele. Ja nii see ka on, film toimib üldjoontes väga hästi. Jackson suudab filmi hoida pidevalt mõnusas liikumises ning leida aega nii tegelastele, actionile kui ka huumorile. Triloogia esimene film tundub olevat kõige tugevam, sest siinne lugu on kõige  fokuseeritum, huvitavam ja emotsionaalsem. Samuti omab “Sõrmuste Vennaskond” kõige konkreetsemalt läbi viidud temaatilis arutlusi (sõrmus kui võimu sümbol, mida kõik ihkavad ja kuidas see kõiki mõjutab) ning ühte huvitavamat tegelaskuju Sean Beani mängitud konfliktse Boromiri näol.

Jacksoni varasema loominu asutajatele on aga tegu kindlasti visuaalselt ühe igavama ja oma ilutsemises lausa kitši piiril mängiva filmiga. Film tundub visuaalset palju võlgnevat Ridley Scott’i “Legend’ile” ning Tolkieni eepose illustratsioonidele, ent erinevalt Scotti oskulikust kaamerakäsitlusest on “Sõrmuste Isand” tihedalt täis ülisuure plaane emotsionaalsetest nägudest ja eepilis vaateid loodusest, mis ehk sobitub materjaliga, ent mis teeb kohati filmi pildiraamatulikult ilutsevaks (siinne operaatritöö oscarivõit oli teenimatu, eriti arvestades tookord põhikonkurentsiks olevat Roger Deakensi meisterlikku tööd filmile “The Man Who Wasn’t There”).

Greenaway väide oli selles mõttes tõesti tõene. “Lord Of The Rings : Felloship Of The Ring” toimib paljuski illustreeirtud raamatuna – kaunite teksti juurde käivate pildikestena. Tegu on aga siis ühe parima illustreeritud raamatuga, mis kunagi tehtud. Adapteeringud on keerulised ning Peter Jacksoni film näitas, et mammutteosest on võimalik väga hea ja terviklik film välja vedata. Ta tegi seda ka palju paremini kui seda suutsid näiteks enamik Harry Potteri filme. Kahju ainult, et ta seda tehes endale omase visuaalse julguse ja teravmeelsuse ära kaotas. Film nõretab paatoslikusest ja siirusest, mis kohati ülinaiivsena mõjub, ent mida ei saa täitsa ka puuduseks pidada, kuna see tundub olevat tingitud materjaliga seotud fännide ootusest.

“Sõrmuste Vennaskond” on korraga majesteetlik, eepiline ja kitšilik. Film on ajale hästi vastu pidanud ning ning nagu “Star Wars” jääb omama olulist kohta kinoajaloos. Huvitav on aga hoopis “Fellowship Of  The Ring’i” kõrvale vaadata Alfonso Cuarón’i “Harry Potter and the Prisoner of Azkaban’i”, mis (olles küll nõrgem film) suudab tänu lavastajale omase käekirjale ning julgetele vormilistele lahendustele olla midagi palju huvitavamat ja enamat kui illustreeritud raamat. Jääb näha kas seda sama suudab Jackson teha ka “Hobbiti” filmidega.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

LOTR_fellowship_of_the_ring_still

Read Full Post »

Me Without You (2001)

Režissöör: Sandra Goldbacher
Stsenaristid: Sandra Goldbacher & Laurence Coriat

Osades:
Anna Friel (Marina)
Michelle Williams (Holly)
Kyle MacLachlan (Daniel)
Oliver Milburn (Nat)
Trudie StylerIsabel (Linda)
Marianne Denicourt (Isabel)

operaator: Denis Crossan, kunstnik: Michael Carlin, montaaž: Michael Ellis, muusika: Adrian Johnston, produtsendid: Steve Christian, Finola Dwyer, Jonathan Olsberg

107 min

“Kes vajab vaenlasi kui sul on olemas parim sõbranna?” Filmi “Mina ilma sinuta” tagline ütleb palju oma filmi kangelaste – kahe parima sõbranna – Marina (Friel) ja Holly (Williams) suhtest. Lugu algab 1973. aastal tüdrukute vandega jääda igavaesti sõbrannadeks (olla alati koos kui üks). Holly pärineb konservatiivsest juudiperest, kus ema talle pidevalt sisestab, et ta elult liiga palju ei ootaks. Tema saatuseks on olla tark, mitte ilus. Marina pärineb aga katkise abieluga vabameelsest perest ning katsetab juba varakult seksi ja narkootikumidega. Holly on armunud Marina venda Nat’i (Milburn), mis muudab nende suhted komplitseerituks ja film jälgib nende kolme keerukaid suhteid läbi aastakümnete, keskendudes eelkõige 1980ndatele, omades soundtrackil antud kümnendi klassikuid nagu The Clash, Depeche Mode ning Echo & The Bunnymen.

Tundub olevat vähe tõeliselt häid filme, mis keskenduks noorte tüdrukute täiskasvanuks saamisele ja/või nendevahelisele suhetele. Kui mõelda eelmise kümnendi peale meenuvad ainult “My Summer Of Love” (2004), “Thirteen “(2003) ja võib-olla ka ”Ghost World” (2001). “Me Without You” on Briti lavastaja Sandra Goldbacher teine täispikk mängufilm ning pakub vaatamiseks huvitavat ja ausat sõprus/vihkamis suhet parimate sõbrannade vahel.

Film oli esimeseks tõsieks filmirolliks Michelle Williams’ile (kelle esimesed suuremad rollid olid filmides “Dick” (1999) ja “Halloween H20”(1998)) ning ta näitab ennast juba siin väga küpse ning talendika näiteljana. Kõik mida me armastame Williamsis, on siin nähtaval ning ta loob Holly karakteris unistava ennast otsiva, nukra ent sümpaatse tegelaskuju. Ei tasu alahinnata ka Anna Friel’i, kes loob Marina rollis meeldejääva, seesmiselt ebakindla kuid väliselt tugeva näiva karakteri. Nende kahe noore talendi suurepärastel osatäitmistel püsib film koos ka siis kui käisikiri ei toimi. Vaatamata autentsetele ja kaunilt läbitunnetatud kohtadele (näiteks kõik Holly ja Nati suhtele keskenduvad stseenid, kellest viimast mängib väga sümpaatselt Oliver Milburn), leidub ka klišeesi ning forseerituna tunduvaid lõike (liin Kyle MacLachlan’i tegelaskujuga ning filmi lõpuosa).

Filmi püsib alati tänu tüdrukutevahelisele suhtele ning oma kesksele ideele : Marina ja Holly on sõbrannad, kellest kumbki sooviks natuke olla teise moodi. Selle saavutamiseks ajab näiteks Marina taga samu poisse, keda Holly’gi ning üritab näida intellektuaalsena. Ta vajab Holly’t enda kõrval, ent teeb talle pidevalt ka haiget. Vaatamata oma kannatustele hoolib ka Holly Marinast, ega taha nendevahelist sõprust lõhkuda. Väga harva näeb filmides ausaid ja ehedaid tegelasi ning elulisi suhteid. See on selle filmi tõeliseks väärtuseks ning laseb mööda vaadata käsikirja nõrkustest nind andestada klišeed ja venima kippuv lõpp.

Hinne 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

 

Read Full Post »

režissöör: Frank Darabont
osades: Jim Carrey(Peter), Martin Landau (Harry Trimble), Laurie Holden (Adele Stanton) David Ogden Stiers (Dr. Stanton), Jeffrey Demunn (Ernie Cole), Hal Holbrook (Congressman Doyle), James Whitmore (Stan Keller)

“The Majestic” on Frank Drabonti kolmas täispikk kinofilm peale suuri publikulemmikuid “The Shawshank Redemption” (1994) ja “The Green Mile “ (1999), ning kus ta jätkab vanamoeliste Hollywoodi muinaslugude jutustamist paigutades seekord tegevuse 1950ndate alguseses toimunud McCarthy kommunistidejahi aega uurides seejuures II maailmasõja mõju väikelinnadele ning kino ning ühe indiviidi tähtsust väiksele kogukonnale.

Filmi peategelaseks on Peter Appleton (Jim Carrey) – Hollywoodis karjääri algustav stsnarist, keda süüdistatakse 1950ndate alguses ka Hollywoodi tabanud kommunistide nõiajahis. Üks õhtu purjuspeaga linnast välja sõites satub ta autoõnnetusse, mille tagajärjel ta mälu kaob ning ta avastab end Lawsoni-nimelisest väikelinnast, kus kõik arvavad teda olevat üle 9-aasta tagasi sõjast kaduma jäänud Luke Trimble’.

Film on Darabonti’le omaselt sentimentaalne ning paatoslik, ent seekord ei oma ta oma keskmes nii tugevat lugu ja karkatereid, mis ta eelmised filmid vaatamata sellele ikkagi väga nauditavaks tegid. Esmakordselt mitte ta ainult ei adapteeri Stephen Kingi romaani (“Majesticule” järgnes taaskord Kingi adaptsioon – “The Mist”) vaid pole seekord ise ka stsenaristiks, töötades seekord Michael Sloane’i originaallool, mis vaatamata oma ilusatele ideedealgetele (kui oluline on kaotusi kogenud väikelinnale kasvõi ühe oma sõduri tagasitulek) jääb siiski väga lihtsaks ja naiivseks. Darabont loob seekord ilutsetud maailma Ameerika väikelinna idüllist, mis on nii reaalsusest nii  eemaldunud, et vähendab loos peituvate reaalsete teemade kaalu ning rõhutab sentimentaalsusele ka siis kui see pole vajalik. Mul pole midagi sentimentaalsuse vastu – kui see hästi tehtud on, antud film on ju nimme vanamoeline. Seeekord jääb film oma 152 minuti juures aga liiga pikaks ja trafaretseks, omamata kunagi tõelist draamat ja ohtu.

Vaatamata kõigele sellele, omab film mitmeid ilusaid küsimusi väikese kogukonna vajadusest ning kaotusevalust. Üllatavalt jääb filmis nõrgaks ka kino roll ja selle tähtsus kogukonnale. Kui Jim Carrey tegelane koos oma eeldatava isa Harry Trimble’iga (Martin Landau) otsustab taas kino Majestic avada, tuleb publik kinno eelkõige seetõttu, et nende kadunud poeg lõpuks tagasi kodus on – ja on suutnud kogukonna leinast välja tuua. Kino kui kogunonda liitva elemendi tähtsus, millele enne viidatakse jääb üllatuslikult tahaplaanile. Meile näidatakse mitmeid selle aja suuri filme ja nende plakateid (African Queen, Streetcar Named Desire, Day The Earth stood Still jne), ilma et need loo suhtes mingit suuremat tähtsust omaksid. Filmi peategalene on stsenarist ning ühes keskses stseenis saame teada, et kuigi ta ei mäleta oma eelnevat elu, mäletab ta ikka veel filmide sisusid. Tegu on väga toreda ideega, mis aga kuhugi ei arene. Ka filmi raamistav Hollywoodi nõiajaht leiab lõpuks lahendust ainult Ameerikalike ideaalide lahkamisena, omamata tagapinda ning tagajärgi ja resonantsi mis tal võiks olla.

Vaatamata kriitikale, toimib film isegi oma liigse pikkuse ja sentimentaalsuse juures tänu meeldivatele näitejatele ja filmi keskmes olevale teemadele – isegi kui neid piisavalt ei lahata. Häbematult vanamoeline, logisev, aga enam-vähem korrektselt funktsioneeriv taies, mis kõlbab vaatamiseks ühel vihmasel õhtul.

Hinne 5.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0268995/

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused