režissöör: Pen-Ek Ratanaruang
stsenaristid: Pen-Ek Ratanaruang & Prabda Yoon
osades:
Tadanobu Asano (Kenji)
Sinitta Boonyasak (Noi)
Laila Boonyasak (Nid)
Yutaka Matsushige (Yuriko)
Riki Takeuchi (Takashi)
Takashi Miike (yakuza)
operaator: Christopher Doyle, kunstnik: Saksiri Chantarangsri, montaaž: Patamanadda Yukol, muusika: Hualampong Riddim& Small Room, produtsendid: Wouter Barendrecht & Nonzee Nimibutr.
112 min
Sisalik ärkab üles ning avastab, et on oma liigi viimane esindaja. Ta pere ja kõik ta sõbrad on läinud. Need, kes talle ei meeldinud, need kes teda kiusasid koolis, on samuti läinud. Sisalik on ihuüksi. Ta tunneb puudust oma perest ja sõpradest. Isegi oma vaenlastest. Parem olla vaenlastega kui olla ihuüksi. Nii arvas ta. Vaadates päikeseloojangut mõtleb ta : mis mõtet on elada kui mul pole kellegagi rääkida? Kuid isegi see mõte ei tähenda midagi – kui sa oled viimane sisalik.
See lõik pärineb lummavast Tai filmist “Viimane Elu Universumis” -“Last Life In The Universe”. Pedantlik raamatukoguhoidja Kenji (Asano) mõtleb selle mõistujutu peale seistes sillal, kust ta plaanib alla hüpata. Juhtub aga miskit, mis viib ta hoopis kokku tütarlaps Noi’ga (Boonyasak). Mees on jaapanlane, tüdruk tailane, nad ei räägi sama keelt, ei oma midagi ühist ning suudavad vaevu kommunikeeruda. Aegmööda tüdruku suvilas peitudes tekib aga nende vahel kontakt.
Lavastaja Pen-Ek Ratanaruang’i looming või antud film on kindlasti tuttav PÖFF’i külastajatele. “Viimane elu universumis” tõi talle suure tähelepanu terves maailmas ning Tadanobu Asano võitis oma lummava osatäitmise eest parima näitleja tiitli Veneetsia filmifestivalil. Tegu on väga omalaadse ja atmosfäärse filmiga, mida on väga raske defineerida. Kui visata kokku Aasia kino parim art-house (näiteks Korea ja Jaapani oma) ning lisada sinna Sofia Coppola melanhoolset-poeetikat võiks saada aimu sellest, mis on ees ootamas. Tegu on väga unikaalse filmiga ja kuigi selles peituvates elementides ja ideedes pole eraldi võttes midagi uut, suudavad nad kokku moodustada midagi tõeliselt originaalset.
Film on huvitav mitmest aspektist. Siin on julgetud liita eri žanreid ning elemente, tehes valikud, mis ei tohiks loogiliselt võttes toimida, ent ometigi teevad seda. Visuaalselt on tegu huvitava ning atmosfäärse filmiga, kus legendaarne Wong Kar Wai operaator Cristopher Doyle teeb julget, ent samas oma loomingu vaoshoitumat tööd. Filmi helimaailm on väga peenetundeliselt loodud ning aitab tekitada minimalistliku ent nüansirohke maailma, mida täiendab suurepäraselt tunnetatud muusika.
Tegu on lummava ja kummastava filmiga, mis on korraga nii melanhoolne kui lootustandev, poeetiline kui ka teravmeelne, vaoshoitud kuid ka ülepaisutatud (eelkõige lõik, kus astub üles kultsulavastaja Takashi Miike). Mul lihtsalt ei jagu kiidusõnu selle filmi jaoks. Tõeliselt head filmid ei ole kergesti seletavatavad ega analüüsitavad – need on eelkõige tunnetatavad. Kui teile vähegi meeldivad atmosfäärsed filmid või Aasia kino, soovitan see meistriteos ära vaadata – ja vähemalt kaks korda.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Peter Bradshaw
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 