Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

A Serious Man (2009)

režissöörid: Joel ja Ethan Coen

stsenaristid: Ethan ja Joel Coen

osades:
Michael Stuhlbarg (Larry)
Richard Kind (onu Arthur)
Fred Melamed (Sy)
Sari Lennick (Judith)
Fyvush Finkel (Dybbuk)

operaator: Roger Deakins, kunstnik: Jess Gonchor, montaaž: Roderick Jaynes (Joel ja Ethan Coen), muusika: Carter Burwell, produtsendid: Joel ja Ethan Coen

106 min

“Serious Man” on teine film peale vendadele Coenitele oscari toonud “No Country For Old Man’i” kus nad keskenduvad klassikalise filmistruktuuri lõhkumise ning vaataja ootsute peal mängimisega, saavutavad selle läbi midagi väga omapärast.

Film keskendub Larry Gopnikule (Michael Stuhlbarg), juudist füüsikaprofessorile ja kahe lapse isale, kes vaatamata püüdele alati õigesti käituda, leiab end olukordadest , mis ta elu ainult hullemaks teevad. Tema õpilane ei lepi aines läbikukutamisega ning nõuab talt altkäemaksu ähvaradusel hinde muutmist, ta naine soovib ritualistliku abielulahutust, et oma armuksesega, poeg vajab teda ainult selleks, et ta telekantenni paika sätiks ning ta tütar varastab pidevalt ta tagant raha ning veedab terve oma vaba aja juukseid pestes. Lisaks kõigele sellele peab ta ka vend Arthurit oma majas üleval pidama, kuna too ei suuda endale korterit leida.

Coenite huumor pole kunagi olnud nii väljapeetud, kompleksne ja nauditav. Film teguseb paljuski jumala ja teaduse vahelise konfliktiga. Larry on füüsikaprofessor, kes õpetajana on veendunud, et kõik lahendused saab leida matemaatiliste toreemide abil. Kui ta elu hakkab lagunema, ei suuda ta leida selleks põhjust – lõppude-lõpuks on ta ju korralik inimene (serious man). Film on väga sügavalt religoosne ning omab palju viiteid juudi-usule ja -kommetele, millega Coenid ei vaevu vaatajat isegi kurssi viia. Samas pole see ka nõue filmi mõistmiseks. “Serious Man’i” puhul võib paralleele tuua Dostojevski “Idoodiga”, kus samamoodi üdidni hea peategalene – Miškin, satub maailma, mis pole tema jaoks sobiv ega loogiline.

Larry üritab leida vastuseid, ta pöördub rabide poole, et neilt oma elule selgust saada, kuid ainsad vastused mis ta saab on see, et elu müsteeriumite üle ei tasu mõelda – asjadel tasub lasta olla ja mitte nende üle liiga mõelda. Nii nagu “Burn After Reading” julges kaotada filmi keskse teglase filmi II vaatuse alguses või “No Country For Old Men” julges välja jätta kohad, mida iga teine lavastaja oleks näidanud, jätkavad Coenit siin vaatajate testimist. Filmi narratiiv ei allu klassikalistele reeglitele, taaskord jäetakse näitamata mimedki olulised stseenid ja filmi lõppedes on vaatajal rohkem küsimusi kui vastuseid.

Tegu on kõige raskemini haaratavama, ent samas ka kõige rikkama ja sügavama Coenite filmiga. Filmiga, mis pakub kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale mitmekordset rõõmu. See film võib esmapilgul frusteeriv ja absurdne tunduda, aga nagu tõdeb ka Larry, kas seda pole ka elu ise?

Hinne 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt1019452/

Read Full Post »

Fish Tank (2009)

režissöör: Andrea Arnold
osades: Katie Jarvis, Kierston Wareing, Michael Fassbender

Andrea Arnoldi Cannes’  žüriauhinna ja paljudel muudel fetivalidel kiitust saanud debüütmängufilm “Fish Tank” on aus pilguheit 15-aastase Mia (Katie Jarvis) ellu , kes elab koos oma ema (Kierston Wareing) ja noorema õega üsna üksikut ja vihast elu. Ta ei käi koolis, tal pole sõpru, tema ainsaks huviks on tänavatants. Ta elu muutub kui ta ellu astub ema uus poiss-sõber Connor (Michael Fassbender) – ainuke inimene, kes temasse inimlikult suhtub ja tas annet näeb.

“Fish Tank” on film, mis on lummav oma autentsuses – režissöör Andrea Arnold on suutnud tabada kaunilt Essexi urbanistlikut elu ja noortekultuuri – tegu on ausa ja sotsiaalse pilguheiduga seal olevate inimeste ellu. Erinevalt aga paljudest noorte elu kujutavatest Euroopa sotsiaalsetest filmidest  nagu näiteks vendade Dardienne’i looming, mis näitavad alam- ja keskklassi elu kui väljapääsmatud põrgut täis ainult ängi ja viha, oleme siin filmis lähedamale elule mis pole nii mustvalge. “Fish Tank” suhtub vaadeldavasse asualt – ilusalt aga mitte ilutsevalt, karmilt aga mitte räigelt. Filmis on õhku nii vihale ja ängile kui ka rõõmule ja lootusele. See on antud filmi üheks suurimaks plussiks ja aitab meil kaasa elada Mia teekonnale, sest me ei näe ainult temas viha – me mõistame tema soove ja unistusi. Pigem meenutabki film kaasaegset varianti Truffaut uue-laine klassikast “400 Hoobist – Les quatre cents coups (1959)” .

Filmi nõretab autentsusest tänu ilusat režiiliste valikute – läbi audiovisuaalsete valikute –  tegelastega kaasasliikuva käsikaamera, 4:3 formaadi, naturalistliku helikasutuse ning ehedate näiteljatööde poolest. Katie Jarvis, kellele see oli esimeseks ja seni ainsaks rolliks, toob ekraanile ausa ja eheda – komplekse ja mitmetahulise tütralapse, mis on noore debütandi kohta tõeliselt suurepärane saavutus. Alti nauditav Michael Fassbender, kelle karjäär pärast antud filmi ja samal aastal linastunud Tarantino “inglorious Batserds’it” tuule tiibadesse sai, mängib kaunilt välja tegelase, kes on pealtnäha empaatiline ja soe kuid kes varjab saladusi, mis selguvad filmi jooksul.

Film ei paku vastuseid ja lihtsat pääseteed ja on oma elu kujutamises aus ja karm, unustamata ka seda, et selle sees on alati ka lootus ja tõõmu ning ilu – isgegi kui selleks iluks on nukrad tühjad väljad elamukomplekside vahel.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert

Read Full Post »