I Saw the Devil – Akmareul boatda (2010)

režissöör: Jee-woon Kim
stsenaarium: Hoon-jung Park

osades:
Byung-hun Lee (Kim Soo-hyeon)
Min-sik Choi (Kyung-chul)
Gook-hwan Jeon (Squad Chief Jang)
Ho-jin Cheon (Section Chief Oh)
San-ha Oh (Joo-yeon)
Yoon-seo Kim (Se-yeon)

operaator: Mo-gae Lee, kunstnik: Hwa-sung Cho, montaaž: Na-young Nam, helilooja: Mowg, produtsendid: Kim Hyung-woo, Jo Sung-won, Kim Jae-young, Kim Jung-hwa

141 min

” SISUKAS VÄGIVALLATEATER ”

Eesti kinodesse on märkamatult tee leidnud üks korralik friigifilm – eelmise aasta üks kiidetumaid Aasia filme, tuntud Korea lavastaja Jee-woon Kim’i “I Saw The Devil” – ” Ma Nägin Saatanat”. Tegu on ühe meeldejäävama ning mõjusama kättemaksufilmiga peale Chan-wook Park’i “Oldboy’t”. Antud linatoese puhul, nagu pealkirjast arvata võib, on tegu aga veelgi karmima ning süngema linateosega.

Kyung-chul (Min-sik Choion, “Oldboy”) on ohtlik psühhopaat, kes tapab naudingu saamiseks. Ta on sooritanud terve rea julmi sarimõrvu ja vältinud edukalt politsei püüniseid. Ttema ohvriks satub kaunis Ju-yeon, erruläinud politseijuhi tütar ja eriagent Soo-hyuni (Byung-hun Lee, “A Bittersweet Life”) lapseootel mõrsja. Soovist armastatu eest kätte maksta otsustab Soo-hyun mõrvari ise üles otsida, iga hinnaga.

Film algab brutaalselt ning annab kohe aimu sellest kui eksplitsiitne ekraanil näidatav hakkab olema. Neil, kes on kinno tulnud vaatama “Hosteli” tüüpi filmides nähtud Grand Guignol’i laadis vägivallateatrit, võivad aga pettuda. Kuigi “Ma Nägin Saatanat” on oma lõpuminutiteni väga vägivaldne, kannab see siin ka tugevat sisulist ja temaatilist eesmärki, tuues ekraanile väga sünge sarimõrvarite maailma ja selle mõju meie peategelasele. Tegu on exploitation kino ühe parima näitega ja kuigi filmi esimene pool omab palju žanri klassikalisi elemente (ennenägematu kuritegu ja kättemaksuhimuline lähedane – “Last House On The Left” jne), võtab film hetkel, mil enamik lõppeks uue pöörde ning toob ekraanile ühe põnevaima kassi-hiire mängu peale Jokeri ja Batmani heitlust “The Dark Knight’is”. Nii kättemaksja kui sarimõrvar saavad võrdselt ekraaniaega ning mängivad mänge kus keegi ei saa võita. Seal saavad olla ainult kaotajad. Lugu võtab pidevalt ootamatuid pöördeid ning jätkab pidevalt üllatamist. Vaataja sümpaatia võib kohati isegi tegelaste vahel kõikuda, sest filmi jooksul muutub kättemaksja sarimõrvariga paljuski samaväärseks. Liigne edasiseletamine oleks filmil pakutud üllatuste rikkumine, aga  eesootav teekond on kindlasti haarav.

Korea kinokunst on tuntud oma järskude tujumuutuste poolest. “Ma Nägin Saatanat” on suurepärane näide filmist, mis suudab hästi segada žanreid. Film algab morbiidse vägivallaga, liigub klasskalise kättemaskufilmi rada ning hakkab ootamatult vaatajatele pakkuma korraliku toonuste musta huumorit, mis filmi lõppedes on vägivallaga koos  moodustunud omaette huvitava groteskse sümbioosi. Lisaks sellele on siin pakkuda ka korralikult actionit ning psühholoogiat, esitades ka filmi kulgedes mitmeid huvitavaid küsimusi. Nii nagu ka “Oldboy’s” pole siin kõik mustvalge ning pakub huvitavat diskussiooni ka filmi lõppedes.

Jee-woon Kim ( “A Tale of Two Sisters”, “A Bittersweet Life” ) režissööritöö on tõeliselt muljetavaldav. Juba suutlikus nii suurepäraselt ühendada erinevaid elemente vajab eraldi kiitust. Terve film on tehtud meeletu kontrolli ja oskusega ning pakub mitmeid suurepäraselt tehtud momente ( filmi alguskaadrid ning tüdruku röövimine) ja huvitavaid leide koos efektsete viusaalsete lahendustega (nendest kõike suurejoonelisem on vast operetlik stseen taksos). Juba “Oldboy” peaosas säranud Min-sik Choi toob ekraanile meeldejääva kurjami, kes vaatamata oma vastikusele suudab tekitada ka empaatiat. Tegu on klassikalise sarimõrvari arhetüübiga – nähtamatu ühiskonda sulandunud mehega (ta töötab koolibussijuhina), kes tegelikkuses on aga väga ohtlik. Film aga ei huvitu siin niivõrd tema tausta uurimisest vaid sellest, kuidas muutub teda taga ajades kättemaksuhimuline Byung-hun Lee.

Tegu on filmiga mis on pidevas liikumises – hoogne ning selle narratiiv pakub pidevalt üllatusi. Isegi kui lugu läheb tsipa pikaks (mitmel korral jätkub lugu, kui arvaks, et see on lõppenud) kannavad filmi keksed ideed selle ilusti lõpuni välja. Tegu pole väga meeldiva linateosega. See on film, mida on kohati (eriti nõrgema närviga inimestel) raske vaadata, ent tegu on suurepärase näitega tõeliselt heast exploitation kinost. Vägivald on osa filmi loodud maailmast ning eksisteerib selleks, et lugu ning selle ideid toetada. Ehk on siis seda  isegi ebaõiglane exploitation filmiks nimetada?

Tegu on lihtsalt väga hea filmiga ja kes vähegi  karmi kino kannatab, saab siit tõeliselt korraliku elamuse.

Hinne: 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt1588170/

Read Full Post »