Archive for the ‘2011’ Category

affiche-UADJ-15-04-small.jpgrežissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Lola Créton (Camille)
Sebastian Urzendowsky (Sullivan)
Magne-Håvard Brekke (Lorenz)
Valérie Bonneton (Camille’i ema)
Serge Renko (Camille’i isa)

operaator: Stéphane Fontaine, montaaž: Marion Monnier,
kunstnik: Mathieu Menut, kostüümikunstnik: Bethsabée Dreyfus,
produtsendid: Philippe Martin & David Thion

110 min

“ILUS JA AUS FILM AJAST JA ARMASTUSEST”

Kesise kinokuu taustal (After Earth & co) õnnestus mul lõpuks (kodus blu-ray pealt) näha ka filmi, mis väärib kirjutamist ja soovitamist.  Selleks on Mia Hansen-Løve’i (Father of My Children) seni viimane, poolenisti autobiograafiline linateos “Un amour de jeunesse” – “Nooruse armastus”.

Tegevus algab Pariisis 1999. aastal. 15-aastane Camille (Créton) on kirglikult armunud 19-aastasesse Sullivan’i ( Urzendowsky). Viimane plaanib aastapikkust reisi Lõuna-Ameerikasse ning jätab Camille’ Prantsusmaale lubadusega talle pidevalt kirjutada. Peagi aga kirjad katkevad ning tüdruku süda on murtud. Neli aastat hiljem tundub Camille oma eluga edasi läinud olevat – ta õpib arhitektuuri ja on suhtesse astumas oma õppejõu Lorenz’iga (Håvard-Brekke). Ometigi pole ta siiani Sullivan’ist üle saanud. Mis juhtub, kui nende teed taas ristuvad?

Goodbye_First_Love_poster

KUI SA MIND ARMASTAD, LASE MUL MINNA

Rääkimata sellest, kui vähe on tõeliselt ilusaid elulisi armastusfilme (ą la “Blue Valentine”, “Before Sunrise”), on veelgi vähem filme, mis on suutnud usutavalt ja kompleksselt anda edasi teismelise armastuse valusid ja segadust. Meenuvad ehk Cameron Crowe`i“Say Anything…” ( kui te pole näinud, vaadake kohe, see on tõeliselt hea) ja Eric Rohmer‘i filmid nagu “A Summers Tale” või “Pauline At The Beach” (milles mängis see küll väiksemat osa). Ja just viimase lavastaja loomingule tundub nii oma vormilt kui sisult “Un amour de jeunesse” üsna sarnane olevat. “Un amour de jeunesse‘i“ tagline “kui sa mind armastad, lase mul minna” annab aimu filmi kesksest ideest – kui raske on kellelgi minna lasta, isegi peale aastate möödumist. Camille’i ja Sullivani armastus on väga suur, ent see on viimase jaoks ka osa probleemist. Ta armastab Camille’i kirglikult, ent teda näib häirivat, et tüdruk tahab olla ta maailma keskpunktiks.

ROHMER’i – LAADNE FILM

Goodbye_First_Love_still_4

Lola Créton teeb Camille’i rollis väga ilusa ja “nähtamatu” rollisoorituse.

Mia Hansen-Lųve‘i režiilised ja stsenaarsed lahendused on sarnased Eric Rohmer’i töödega. “Un amour de jeunesse” võtab luubi alla reaalsed (ilusad) inimesed ja nende igavesed suured probleemid. Film on rahuliku tempoga ja tundub näiliselt lihtne, koosnedes paljuski pikkadest jälgivatest plaanidest. Suurt plaani välditakse, kinematograafilised trikitamised (komplekssed misanstseenid, keerulised kaadrid, asjade rõhutamine montaaži ja heli kaudu) on tagaplaanil, ning näitlejatööd on parimas mõttes nähtamatud. Seetõttu tundub film väga aus ja ehe. Siin on peidus universaalne lugu, mis ei ürita kõikidele asjadele vastuseid leida, vaid mõistab, et tunded ja inimesed pole alati lihtsalt seletatavad. Ometigi me mõistame, mida tegelased filmi jooksul kogevad.

Väga palju jäetakse vaataja otsustada ning “Un amour de jeunesse” suudab kaunilt tabada keerukaid emotsioone ja suurte tunnetega kaasnevat segadust – ka neid asju, mis pole loogilised. Filmi vaadates meenuvad momendid nii enda kui teiste lähedaste elust. Kui palju oleme enda ümber näinud suhteid, mis on nagu filmis, näiliselt purunenud suure distantsi või liigse armastuse tõttu? Või seda, kui raske on inimestel teistest lõplikult lahti lasta ja edasi liikuda?

Mia Hansen-Lųve’i režii on kaunilt läbitunnetatud. Tegu on poeetilise filmiga, mille visuaalia on kaunis ja lummav, täis peeneid detalie ning ilusaid leide (Camille’i ja Sullivani stseen pika söögilaua taga, ämbliku ja jõe motiiv jne). Kuigi film on tihtilugu nukker ja emotsionaalne, on siin ometigi palju kaunist ja positiivset. Soundtrack on väga tore ning tervel filmil on nostalgiline meeleolu, mis ehk seostubki mälestusega esimesest armastusest.

Goodbye_First_Love_still_5

AEG MÖÖDUB, ARMASTUS JÄÄB

‘“Un amour de jeunesse” pole igaühele. Selle heaks näiteks on üllatavalt polariseerivad kommentaarid IMDB‘s. Tegu on filmiga, mis ei ürita asju üle dramatiseerida ega anna tegelaskujudele esmapilgul meeletut arengut või kunstlikult mõjuvaid omadusi. Aeg liigub, asjad muutuvad, ent tunded ja inimesed jäävad tihti samaks. Antud elulisus on filmi tugevus ning muudab filmi lummavaks. Kaunilt läbitunnetatud film armastusest, kaotustest, aja möödumisest ja asjade edasiliikumisest. Ja esimesest suurest armastusest, mis meie elu nii palju defineerib. Ilus ja õrn film hingele, mida soovitan soojalt.

Ma armastan seda filmi.

Hinne : 8.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


Goodbye_First_Love_still_3

Read Full Post »

Intouchables (2011)

režissöörid: Olivier Nakache & Eric Toledano

stsenaarium: Olivier Nakache & Eric Toledano

osades:
François Cluzet (Philippe)
Omar Sy (Driss)
Anne Le Ny (Yvonne)
Audrey Fleurot (Magalie)
Clotilde Mollet (Marcelle)

operaator: Mathieu Vadepied, kunstnik: Olivia Bloch-Lainé, montaaž: Dorian Rigal-Ansous, muusika: Ludovico Einaudi, produtsendid: Nicolas Duval-Adassovsky , Laurent Zeitoun & Yann Zenou.

112 min

“Intouchables“ (siinmail tuntud kui “1+1”), on film, mis vallutas nii oma päritolumaa Prantsusmaa kui ka maailma kinopubliku südamed, purustas rekordeid ning sai üheks läbi aegade edukaimaks Euroopa filmiks. Eestis on film jooksnud üle kolme kuu ning müüb siiamaani saalid täis ning seansile pääsemiseks, peab piletid varakult ära ostma. Filmi šarm on vaieldamatu ning tegu on ideaalse publikufilmiga, mille sisemuses on vägagi lihtne ja etteaimatav dramöödia kahest vastandist. Lihtsamalt öeldes on tegu kõige klassikalisema buddy-comedy’ga.

Halvatud Philippe’i (Francois Cluzet), Prantsuse kõrgklassi rikkuri maailm muutub, kui ta palkab enda hooldajaks noore, elurõõmsa, mustanahalise, moslemist eksvangi Driss’i (Omar Sy). Esimene on väärikas, konservatiivne ning vaoshoitud, teine aga ekstravertne, impulsiivne ning tahumatu. Kuigi nad on vastandid, saab kahe mehe koostööst alguse sõprus, mis muudab neid mõlemaid.

Film toimib eelkõige tänu kinomaailma ühele kõige olulisemale aspektile – suurepärasele keemiale kesksete näitlejate vahel. François Cluzet ja Omar Sy loovad tegelaskujud, kes on täis elu ning omavad suuremat sügavust ja kompkleksust kui neile stsnaarium viitsib pakkuda. Omar Sy, kelle roll võiks lihtsasti olla oma ülisuure optimistlikuses ja naiivsuses isegi närvidelekäiv, sammub filmi lõppedes minema hoopis meeldejääva (isegi kui mitte väga realistliku) ja šarmantse etteastega. Film toimib tänu kahe mehe kontrastile ning Cluzet alamängitud ostäitmine aitab ka Sy naiivsemad ja etteaimatavad stseenid maa peal hoida.

Ja oi kuidas näitlejad suudavad kanda filmi, kui lugu seda väga teha ei taha. Käsikirjal puudub narratiivne fookus, tõsi, võib-olla pole see siin ka vajalik, aga siiski tundub film ka siis rohkem naljade peale välja minevat, kui võiks tegelastevahelist suhet või lugu edasi arendada. Paljud stseenid ja liinid on kas alaeksponeeritud (nii Philippe’i kui ka Drissi perekonnaelu jääb vaatamata filmi poolt antud lubadustele lähemalt uurimata) või on ülemängitud (stseen, kus Philippe üritab oma sünnivpäeval Drissile klassikalist muusikat tutvustada võib ikka väga pikaks ja etteaimatavaks minna). Need probleemid laienevad kogu filmi peale – tegu on teosega, mis ei oma väga palju draamat ega kaalu, sest  kõik liinid ja terve teekond on üdini etteaimatav ja kalkuleeritud. Juba set-up on selline, mis tekitab vähegi filme näinud vaatajas tunde, et ta on seda kõike varem näinud – kohtuvad kurb elitaarne rikas mees ning tahumatu, aga ehe mees slummidest – vastandid, kes üksteist vajavad ning üksteist elu teist moodi nägema õpetavad.

Kinost lahkudes tundsin nagu oleks söönud suure hunniku maiustusi. Suus oli mõnus maitse, kõht oli täis ning tuju oli hea. Peagi aga tundsin, et kõht koriseb ning mõistsin, et oleks pidanud sööma midagi toitvamat. See on “Intouchables” nii oma heas kui halvas – üdini šarmikas film, mis on vaadatas alati nauditav, hoiab tähelepanu isegi siis kui ta liiga pikale läheb ning tekitab igati üleva meeleolu, ent ununeb peagi jättes tühja tunde ning frustatsiooni, sest film nagu lubas pakkuda midagi enamat (ja materjal selleks tundus olemas olevat). Nägin filmi kahel korral ning teine vaatamiskord kinnitas mu tundeid veelgi – uuestivaatamisel puudus pinge ja korralikult edasiviiv jõud. Vaatamata sellele, soovitan kõigil seda kindlasti vähemalt korra vaadata. Kuigi tundus, et film tahtis rääkida rohkemast, kui ta suuteline oli, võis pakutuga rahule jääda. Sest lõppude-lõpuks – kas pole naer ja optimism elus kõige tähtsamad? Ja seda on sel filmil pakkuda täiega.

Hinne 6.5/10

http://www.imdb.com/title/tt1675434/

Read Full Post »

Hugo (2011)

režissöör: Martin Scorsese

Stsenaarium: John Logan Brian Selznick’i raamatu “The Invention of Hugo Cabret” alusel

Osades:
Asa Butterfield (HugoCabret )
Ben Kingsley (Georges)
Chloë Grace Moretz (Isabelle)
Sacha Baron Cohen (jaamainspektror)
Helen McCrory (Jeanne)
Richard Griffiths (Monsieur Frick)
Frances de la Tour (Madame Emilie)
Ray Winstone (Onu Claude)
Emily Mortimer (Lisette)
Jude Law (Hugo isa)
Christopher Lee (Monsieur Labisse)

Operaator: Robert Richardson, kunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, muusika: Howard Shore, produtsendid: Graham King, Timothy Headington, Martin Scorsese, Johnny Depp

126 min

Martin Scorsesele lavastatud “Hugo Cabret leiutis” on hinnatud lavastaja pika loomeperioodi esimeseks laste- ja 3D filmiks. Aastal, mil loorbereid lõikas “The Artist” vaadates filmimaailma telgitaguseid helifilmi tekkimisel, vaatab “Hugo” ajas veelgi tagasi keskendudes kinokunsti sünnile ning selle ühele tähtsamale innovaatorile – Georrges Meilies’ile.

Hugo (Butterfield) on orb, kellavalvur ja olude sunnil varas, kes elab Pariisis rongijaama seinte vahel üritades iga hinna eest taastada ainust asja, mis tal isast alles jäänud on – automoton’i (mehhaanilist meest). Põrkudes kokku jaamas mänguasjakioskit pidava kibestunud vanamehe Georges’i ning ta ristitütre Isabelle’iga (Chloe Moretz) satub ta teekonnale, mis viib ta avastama vanamehe peidetud saladusi.

Film on vaieldamatult üks parimaid näiteid 3D kasutamisest. Martin Scorsese koos operaator Robert Richardsoniga kasutavad kaunilt võimalusi, mis stereoskoopilisel kinol pakkuda on. Scorsese ei vaadanud filmi inspiratsiooniks mitte “Avatari” ega teisi uuemaid 3D filme vaid hoopis  lavastaja André De Toth’i horrorklassikat “House of Wax” (1953) ning Alfred Hitchcocki thrillerit “Dial M for Murder“(1954). Antud filme isegi 2D’s vaadates saame näha lavastajatepoolset pildi spetsiifilist komponeerimist, kus ekraanil mängivad sügavad misanstseenid ning kindlad kaameranurgad. Scorsese järgib neid traditsioone ning loob atmosfäärse kolmemõõtmelise ruumi ilma asju meile pidevalt näkku viskamata. Olen ise olnud veendumusel, et 3D töötab kõige paremini kui ta on mõeldud trikitamisena – parimaid selle näiteid on näiteks slasher-klassika “Friday the 13th Part III” (1982), kus vaataja suunas lendavad nii jo-jo’d kui kõiksugu terariistad. “Hugo” puhul on on tegu Henry Selick’u “Coraline’i” (2009) kõrval ainsa filmiga, mis 3D-formaadi kasutamisel minu jaoks on ka lisaväärtuse saanud ning kus 2D versiooni vaatamisel tõesti osa elamusest kaduma läheb. Kummalisel kombel on väga sobiv, et film, mis vaatleb kino loomislugu on tehtud 3D’s. 3D kontseptsioon on sama vana kui filmikunst ning esimene teadaolev stereoskoopiline film tehti juba aastal 1915.

Film suudab luua maagilise maailma –  Gare Montparnasse rongijaam tärkab ellu tänu suurepärasele Dante Ferretti kunstnikutööle, jaamas oma elu elavatele karakteritele (Sacha Baron Cohen’i, Richard Griffiths’i, Frances de la Tour’i, Emily Mortimeri ning Christopher Lee kehastuses), Howard Shore’i mõnusale muusikale ning Scorsese visuaalsele oskusele viia meid sisse loodud maailma. Kahjuks ei paelu aga kunagi lugu nii palju kui ta võiks. Brian Selznick on oma raamatu kohta, millel film põhineb, öeldnud : tegu pole ei romaani, pildiraamatu, koomiksi (graphic novel) või filmiga vaid nende kõige sütneesiga. Võib-olla on probleem John Logani stsenaariumis, võib-olla filmi pikkuses aga dramaturgiliselt ei oma lugu piisavat edasiviivat jõudu – asjad toimuvad, aga puudub pinge ja siht. Kui Hugo saab filmi keskel mehaanilise mehekese tööle, on vaatajal rakse mõista, mida ta tegelasena enam tahta on.

Emotsionaalseim osa, mis ikka pisara silma toob, on seotud Ben Kingsley poolt mängitud Georges’i saatusega ning kõik lõigud, mis on seotud kinoajalooga, on suurepäraselt tehtud. Scorsese on tegutsevatest lavastajatest üks kirglikumaid kinofanaaatikuid ja tema armastust filmi vastu on tunda läbi terve teose. Kel vähegi huvi, võiks vaadata ta filmajalootemaatilisi dokumentaale nagu “A Personal Journey with Martin Scorsese Through American Movies” (1995).

Tegu on emotsionaalse ja ilusa, isegi kitši kanduva filmiga, mis suudab olla nii tõeliselt paeluv kui ka äärmiselt igav. Soovitan siiski filmi vaadata kõikide heade asjade pärast, mis siin peidus on. Peab lihtsalt arvestama, et kõige toredani jõudmiseks peab ka natuke kannatust koguma. Kui on valida “Hugo” ja “Artisti” vahel, soovitan kindlasti viimast. Kuid neil, kel vähegi huvi filmiajaloo vastu, võivad leida suuremaid maiuspalu “Hugo’st”.

Hinne 7/10

http://www.imdb.com/title/tt0970179/

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused