Archive for the ‘2012’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Advertisements

Read Full Post »

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
the_broken_circle_breakdown_poster“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

hobbit_the_desolation_of_smaug_poster_“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste‘ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
Filth_Poster“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
Rush_poster“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
The_grandmaster_poster “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_poster “OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘stomab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_still_4

Read Full Post »

XP SUGAR MAN 120

režissöör: 

Malik Bendjelloul

stsenaarium:
Malik Bendjelloul,
Stephen ‘Sugar’ Segerman’i ja
Craig Bartholomew Strydom’i artiklite põhjal.

operaator:
Camilla Skagerström
montaaž:
Malik Bendjelloul.

Produtsendid:
Malik Bendjelloul & Simon Chinn.

86. min

” MÜSTILINE MEES JA TEMA USKUMATU LUGU “

Olen väga pikka aega mõelnud sellest, mida kirjutada 2012. aasta parima dokumentaalfilmi oscari ja Bafta võitnud “Searching For Sugar Man” kohta. Ja siis mõistnud, et selle kohta pole vaja midagi muud öelda, kui seda, et kõik, kes seda veel näinud pole, seda kindlasti vaatama läheksid.

“Searching For Sugar Man” on lugu Sixto Rodriguez’ist – 1970. aastatel tegutsenud lootustandvast ameerika folklauljast, kelle karjäär kodumaal kuhugi ei jõudnud.  Enesele teadmata oli ta muusika aga ülipopulaarne Lõuna-Aafrikas, mängides olulist rolli ka sealses poliitilises vastupanuliikumises.  1990. aastatel asuvad kaks andunud fänni välja selgitama tõde Rodrigueze saatuse kohta. Film jälgib nende teekonda.

“Searching For Sugar Man” on üks kõige insipreerivamaid, huvitavamaid ja emotsionaalsemaid filme ühest tõeliselt originaalsest inimesest. Uskutamatu lugu, geniaalne muusika ja mis kõige tähtsam – film suudab, oma konstrueeritusele vaatamata, tabada suurepäraselt  portreteeritava olemust, tõestades taaskord, et less is more.

Vaadake ja soovitage seda filmi.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

Rotten Tomatoes   IMDB
arvustused: Roger Ebert   Mark Kermode

Searching_for_Sugar_Man_still

Read Full Post »

byzantium_posterrežissöör: Neil Jordan
stsenaarium: Moira Buffini, enda näidendi alusel

osades:
Saoirse Ronan (Elanor)
Gemma Arterton (Clara)
Sam Riley (Darvell)
Jonny Lee Miller (Ruthven)
Caleb Landry Jones (Frank)

operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Simon Elliott, kostüümikunstnik: Consolata Boyle, montaaž: Tony Lawson, helilooja: Javier Navarrete. Produtsendid: Sam Englebardt, William D. Johnson, Elizabeth Karlsen, Alan Moloney, Stephen Woolley.

118. min

” TOREDALT VANAMOELINE GOOTI MELODRAAMA”

Neil Jordan, kes lavastas 1990ndate kuulsaima vampiirifilmi “Interview with the Vampire: The Vampire Chronicles” (1994), on pöördunud tagasi vereimejate maailma oma uusimas linateoses “Byzantium” – “Bütsants”.

Tegu on filmiga kus ei näidata teravaid hambaid ega mainita sõna vampiir vaid mille keskseid tegelasi Clara’t (Arterton)  ja Elanor’i (Ronan) vaadatakse kui sukkubusi ja surmaingli kehastusi. Esimene neist on terve elu pidanud valetama ning oma keha müüma. Teine on aga läbinisti aus, moraalne ning on nõus võtma elu neilt, kes on oma surma ootamas.

Elanor ja Clara on liiguvad pidevalt linnast-linna. Seekord on nad saabunud neile tuttavana näivasse rannalinna, kust nad leiavad katusealuse “Bütsants’i”-nimelises hotellis. Clara muudab selle raha teenimise eesmärgil lõbumajaks ning Elanor läheb kooli, kus ta kohtub häbeliku noore leukeemiat põdeva Frankiga (Jones). Nende kahe vahel tekib side ning tüdruk leiab poisis inimese, kellele ta saab kõike endas paljastada.

ATMOSFÄÄRNE KARAKTERIDRAAMA

byzantium_still“Byzantium’i” raamjutustuse keskmes on klassikalised müsteeriumid – Clara’t ja Elanor’i ajavad taga tundmatud mehed ning vaatajal pole aimu ei naisterahvaste omavahelisest seosest ega minevikust (kas on nad õed, tuttavad vm). Filmi tugevus aga ei peitu niivõrd narratiivis kui karakterites ja teemades. Kuigi terve film on täis tõeliselt häid näitlejaid –  korraliku rollisoorituse teevad nii Gemma Arterton, Sam Riley, Jonny Lee Miller, Daniel Mays, Tom Hollander kui ka Uri Gavriel (pime vang filmis “The Dark Knight Rises”), särab see film eelkõige tänu  Saoirse Ronan’i (Hanna, Atonement) ja Caleb Landry Jones’i (X-Men : First Class) mängule. Nende tegelaskujud ja suhe on filmi kõige intrigeerivamaks osaks. Viimase mängitud Frank on toredalt kohmakas, ebakindel ja ebatüüpiline karakter, andes filmile humoorika ja huvitavalt nihestatud ning nukrameelse armastusliini. Elanor, kes on üleskasvanud lastekodus, on terve elu tahtud kellelgi endast tõtt rääkida – mis siis, et Clara tal seda teha keelab. Nüüd on ta enda jaoks leidnud kellegi, kellega oma kurba lugu jagada. Kas viimane aga suudab nii uskumatuna tunduvat lugu aktsepteerida?

Vampiirid on läbi kirjandus- ja filmiajaloo kandnud nii seksuaalsuse kui ka haiguse metafoore. Hiljem on sellele lisandunud  eksistensialistlikud küsimused nagu igavese elu piinad (mida Neil Jordan juba lahkas filmis “Interview with the Vampire”). “Byzantium” kompab tuttavaid ideid, ent tekitab huvitava kontrasti kahe naisvereimeja vahel. Lõppude-lõpuks polegi see film surematusest või needusest vaid naiste rollidest, perekonnast ja ohverdustest. Kugi film põhineb Moira Buffin’i näidendil, on stsenaariumil palju sarnasusi 19. sajandi kirjandusteostega ja 1940ndate melodraamadega. Ja seda heas mõttes. Kugi narratiiv jätab kohati soovida ning “Byzantium” võib tunduda  aeglasevõitu, on tegu intelligentse filmiga, mis suudab pakkuda mõtlemis- ja kõneainet. Seda kindlasti ka feministlikust vaatepunktist.

NEIL JORDANI TUNNETUS

byzantium_still_2Neil Jordan’i suurimaks tugevuseks on alati hiilgav tonaasluse tabamine ja ka “Byzantium” on lavastatud väga hea tunnetusega. Tegu ei tundu üldsegi väga kaasaegse filmiga, vaid väga kaalutletud, vanamoelise ja distsiplineeritud tööga, mis suudab suurepäraselt miksida  erinevaid elemente (horror, vägivald, melodraama, huumor, melanhoolia jne). Tekib tunne nagu “Byzantium” oleks kõigest aasta peale “Interview with the Vampire’it” lavastatud. Nii nagu ka narratiiv, mis võib kaasaegsele publikule näida tavapärasest laialivalguvana, omavad ka montaaž, operaatoritöö, kui ka heliefektid ja muusika oma sisemuses rafineeritust, tempot ja laadi, mis on pigem omane 1980ndate & 1990ndate filmidele.

Teades kui kokkukuivanud on heade vampiirifilmide hulk (kas keegi üldse mäletab korralikke vampiirifilme peale Park Chan-wook’i “Thirst’i”? ja Tomas Alfredson’i “Let The Right one In’i”?)  ning kuidas “Twilight’i” seeria on vereimejate mütoloogiat peapeale pööranud, on tore näha linateost, mis mõistab algmaterjali müütilisust, teatraalsust ja traagilisust ning pakub boonusena ka korralikud tegelaskujud ning lummava atmosfääri. Tegu ei pruugi olla vampiirifilmide klassikasse kuuluva linateosega, ent Neil Jordan on suutnud endale seatud eesmärgid siiski märkimisväärselt teostada.

Film on jah natuke aeglane ja pikk. Aga mis siis.

7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Diana


byzantium_still_4

Read Full Post »

The_Place_Beyond_the_Pines_posterrežissöör: Derek Cianfrance
stsenaarium: Derek Cianfrance, Ben Coccio & Darius Marder

Osades:
Ryan Gosling (Luke)
Bradley Cooper (Avery)
Eva Mendes (Romina)
Ray Liotta (DeLuca)
Ben Mendelsohn (Robin)
Rose Byrne (Jennifer)
Dane DeHaan (Jason)

Operaator: Sean Bobbitt, kunstnik: Inbal Weinberg, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Jim Helton & Ron Patane, helilooja: Mike Patton. Produtsendid: Lynette Howell , Sidney Kimmel, Alex Orlovsky , Jamie Patricof.

140.min

ATMOSFÄÄRNE NEO-NOIR BLUE VALENTINE’i LAVASTAJALT ”

“Blue Valentine” (2010) on parimaid filme, mis on Hollywoodist viimaste aastate jooksul välja tulnud ning ootused lavastaja Derek Cianfrance’i teise linateose osas on olnud suured. Peaosas on taas Ryan Gosling ning keskseks motiiviks jällegi konfliktsed meestegelased ning isaduse teema.

Luke (Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtsirkusega linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedasest linnast kohtub ta kunagise kallima Rominaga (Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Naine on aga uues suhtes, ega taha Luke’ist midagi kuulda. Mees teeb rändurieluga lõpparve ning asub lapse toetamiseks tööle mehaanikuna autoremonditöökojas. Rahast jääb aga vajaka ning töökoja omanik Robin (Mendesohn) soovitab Luke´ile panke röövida.

ISADEST JA POEGADEST

Film on oma laadilt eepiline ning meenutab kohati indie versiooni “Godfather II” teemadest ja motiividest. Sarnaselt “Blue Valentine’ile” omab film tugevat atmosfääri ja emotsionaalset toorust. “The Place Beyond the Pines ” algab 4-minutilise peategelast Luke’i jälitava kaadriga ning annab kätte võtme terve filmi jaoks. Näitlejate mäng on naturalistlik ning toores aga soundtrack ja pildikeel paljuski eepiline ja stiliseeritud. Filmis on ka palju suuri kujundeid ja motiive – loo mõtteliseks alguseks on ristimine kirikus ning keskseks sündmuseks ka matused. Nii visuaalselt kui narratiivselt uurib Cianfrance eluringi ja seost isade pattude ning poegade lunastuse vahel.

Bradley Cooper tõestab taaskord, peale eelmise aasta suurepärast rollisooritust filmis "Silver linings Playbook" kui hea näitleja ta on.

Bradley Cooper tõestab taaskord, peale eelmise aasta suurepärast rollisooritust filmis “Silver linings Playbook” kui hea näitleja ta on.

Bradley Cooper mängitud Avery’t jälgides muudab film käike ning muutub kohati “Serpico’s” ja “American Gangster’is” nähtud ideede kordamiseks. Õnneks ei liiguta seda teedpidi pikalt ning film loob huvitava pildi kahest seaduse eri poolel olevatest meestest, kes sisimas on sarnased. Vaatamata julgetele strukturaalsetele valikutele hakkab film aga kahjuks kulgedes ära vajuma. Esimese poole teravus ja täpsus kaob ning film sammub kaugelt nähtavate üldistuste suunas, mis vaatamata ilusatele motiividele (nagu keksne fotomotiiv) jääb kahjuks nõrgaks.

NÄITLEJAD JA REŽII 

Kõik näitlejad on suurepärased. Ryan Gosling ja Bradley Cooper on siin oma tuntud headuses. Eva Mendes, kes on juba filmidega nagu “The Last Night” ja “The Bad Lieutenant: Port of Call – New Orleans” oma näitlemisoskust tõestanud jätkab ka siin oma head tööd. Kuigi Ray Liotta ja Ben Mendelsohn samas filmis nägemine tuletab koheselt meelde möödund aastast “Killing Them Softly’t”, on mõlemad efektiivsed. Eriti Mendelsohn, kes on tasapisi kujunemas viimase aja toredaimaks karakternäitlejaks. Kõige suuremat kiitust väärib aga hoopiski viimase aja huvitavamaid noori talente Dane DeHaan (Chronicle, Lawless)  noore Jasoni rollis.

The_Place_Beyond_the_Pines_still

Tõeliselt silmapaistev osatäitmine Dane DeHaan’i poolt Jason’i rollis.

Filmist leiab tõeliselt suurepäraseid momente. Eriti hästi on tehtud ka kesksed pangaröövid ja tagaajamised, mis tänu pikkadele kaadritele ja dokumentaalsele lähenemisele (politsei tagaajamised on inspireeritud sarjast “Cops”), loovad pinge ja teravuse, mis suurtest Hollywoodi kassahittidest puudu on (vaatasin filmi kohe peale Iron Man 3’e ja peab tõdema, et Derek Cianfrance’i filmi actionstseenid on palju pingelisemad). Blue Valentine’i austajad tunnevad ka siit lavastaja käekirja kindlasti ära. Kahju ainult et filmi teine poole narratiivselt kui režiiliselt nõrgem on. “The Place Beyond the Pines” on ka ebamäärase pikkusega ning oleks võitnud  palju liinide eemaldamisest või laiendamisest.  Film oleks võinud oma 140. minuti asemel kesta kas 120. või siis juba 180 minutit.

PEAAEGU, AGA MITTE PÄRIS

Filmi lõppedes valdasid mind vastakad emotsioonid. Tegu on hästi tehtud ja kohati tõeliselt briljantse filmiga, mis kaotab kulgedes jalgealuse. Siit on palju mida imetleda, ent film ei küündi kunagi oma täie potensiaalini. “The Place Beyond the Pines’is” on väga konkreetne moment, kus tehakse valik, mis kaotab suure osa publikust (esilinastusel kõndisid kaks inimeste peale antud kohta saalist välja) ja kuigi ma kiidan filmitegijaid julguse eest, oleks ma soovinud seda, et järgev oleks olnud kaashaaravam.

Tegu on ambitsioonika ja hea karakteritekeskse krimidraamaga, mis paneb lõppedes kahjuks ütlema “close, but no cigar”

Hinne: 6.5 /10

IMDB   Rotten Tomatoes

arvustused: Mark Kermode   Diana


The_Place_Beyond_the_Pines_still_5

Read Full Post »

pitch_perfect_posterrežissöör: Jason Moore
stsenaarium: Kay Cannon, Mickey Rapkin’i romaani alusel

osades:
Anna Kendrick (Beca)
Skylar Astin (Jesse)
Ben Platt (Benji)
Brittany Snow (Chloe)
Anna Camp (Aubrey)
Rebel Wilson (Paks Amy)
Alexis Knapp (Stacie)

operaator: Julio Macat, kunstnik: Barry Robison, montaaž: Lisa Zeno Churgin, heliloojad: Christophe Beck & Mark Kilian, produtsendid: Elizabeth Banks, Paul Brooks & Max Handelman.

112 min

“JOHN HUGHES’I JA SIMPLE MINDS’i IGAVENE VARI”

Uusim teismeliste komöödia “Pitch Perfect” – “Lauluässad” on järjekordne film, mille keskseks mõjutuseks on John Hughes ning tema ikooniline film “The Breakfast Club”. Sellest ei näidata ainult klippe, antud kultusfilm ja seal kostuv Simple Minds’i laul Don’t You (Forget About Me) mängib “Lauluässade” narratiivis väga tähtsat rolli. Öeldakse, et  filmis endast parema teose mainimine pole kunagi hea. Viimases tõeliselt heas teismeliste komöödias “Easy A’s” see aga ju toimis. Kas ka siin?

“Lauluässad” on ispireeritud a capella ansamblite ja telesarja “Glee” populaarsusest. DJ karjäärist unistav Beca (Kendrick) asub uude kolledžisse õppima ning nõustub isa  pealekäimisel (lubadusel tüdruk siis L.A’sse DJ karjääri jahtima saata) liituma tüdrukute a cappella ansambliga “Bellas”. Viimased peavad ennast peale viimasel aasta toimunud otse-eetri õnnetust taas tõestama ning võitma oma põhikonkurente – kohaliku ülikoolilinnaku poistetruppi “Treblemakers’it”.

Kuigi film teeb viiteid John Huges’i loomingule, on “Laulässad” väga standartse ja etteaimatava looga (kaks konkureerivat ansamblit ja DJ ambitsioonidega tegelena – huvitav kuidas see kõik küll lõppeb), kus ükski tegelaskuju ei oma kompleksust või nutikust mis oli teismeliste žanri meistril. Tegu on väga fabritseertiud ja pealiskaudse maailmaga, mille arhetüüpsed tegelased on meeldejäävad tänu näitlejatrupi šarmile (eriline kiitus alati suurepärasele Anna Kendrick’ule) ning mitmetele meeldejäävatele stseenidele (dušistseen, laulmisduellid jne). Film on lihtsalt lõbus ja energiat täis. Naljad toimivad ning laulustseenid on tehtud väga hästi – ja seal peitub filmi suurim tugevus.

Kel vähegi huvi muusikalide või teismeliste komöödiate vastu, tasub filmi vaadata (mina näiteks nautisin seda filmi 10 korda enam kui “Les Miserables’it”). Kuigi “Lauluässad” tundub nooremale publikule suunatud olevat, on tegu, nagu “Easy A” puhulgi, palju nutikama ja laiemahaardelisema linateosega. Kuigi oma loo poolest sobiks film võib-olla paremini väiksele ekraanile, tasub laulustseenide paremaks nautimiseks seda võimalusel kinolinal vaadata.

John Huges ja Simple Minds mõju on siiamaani Ameerika noortefilmides tunda. Kuigi “Mean Girls”, “Juno” ja “Easy A” on kordades paremad, originaalsemad ja huvitavamad filmid kui “lauluässad” ning Kay Cannon’i (30 Rock) stsenaariumist oleks palju enamat eeldanud, on tegu korraliku – kerge ja magusa meelelahutusega, mis võib ka väljaspool oma sihtgruppi nauditav olla. Vähemalt minul oli lõbus.

P.S: Rääkides, sellest et endast parema filmi ekraanil näitamine pole kunagi hea. Kui filmis “Breakfast Club’i näidatakse, tekib tõesti soov pigem seda vaadata ning seda suuremad tunduvad ka “Lauluässade” vead. Nii et reegel peab paika. Loodetavasti tekitab aga antud filmi mainimine nooremal generatsioonil huvi, kel antud film nägemata, see lõpuks ära vaadata. Ja kui teil on “Breakfast Club” veel nägemata, siis asuge seda kohemaid vaatama!

Hinne: 6.5/10
IMDB
Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Roger Ebert  


pitch_perfect_still

Read Full Post »

Passion_DePalma_posterrežissöör: Brian DePalma
stsenaarium: Brian DePalma, Natalie Carter’i & Alain Corneau’ filmi “Crime d’amour” põhjal

osades:
Rachel McAdams (Christine)
Noomi Rapace (Isabelle)
James Paul Anderson (Dirk)
Karoline Herfurth (Dani)
Rainer Bock (Inspektor Bach)

operaator: José Luis Alcaine, kunstnik: Cornelia Ott, montaaž: François Gédigier, helilooja: Pino Donaggio, produtsent: Saïd Ben Saïd

100.min

“LIIGA SUURED TÕMBED VÄIKSEL LÕUENDIL”

Brian De Palma naaseb kinoekraanidele peale viieaastast pausi remake‘ides Alain Corneau 2010. aasta filmi “Crime d’amour”.

Rahvusvahelise firma autoriteetne juht Christine (McAdams) otsib iga hinna eest tunnustust ning võimalust raha teenimiseks. Tema töötajal Isabelle´il (Rapace) puudub enesekindlus ning ta on kergelt mõjutatav, kuid tal on palju suurepäraseid ideid. Kasutades ära Isabelle´i naiivsust, varastab Christine tema miljoni dollari idee ning esitab seda kui oma nägemust. Isabelle otsustab kätte maksta.

Filmi algab DePalma loomingu ühe keskse teema – videokaamera kasutamisega. Christine ja Isabelle töötavad firmas, kes peavad leidma viisi uue nutitelefoni reklaamimiseks. Isabelle’i pakutud lahendus on seotud nutitelefoni kaamerafunktsiooni kasutamisega ning jätkab DePalma loomingu ühte kesksemat teemat. Teemat, mida ta on läbinud eri kümnendite aktiivselt käsitlenud (filmides Hi,Mom, Dressed To Kill jne). Nii nutitelefoni kui turvakaamerate video kasutamine (mida ta on samuti mitmetes filmides kasutanud – Redacted, Snake Eyes jne) näitab, et lavastaja on taas oma tuttaval mängumaal.

Brian DePalma filmid on paljuski kui suure-eelarvelised oskuslikult teostatud explotation ja B-filmid. “Patune Kirg” näib teoorias samasse kategooriasse langevat ning omab sarnaseid aspekte lavastaja omal ajal skandaalsete erootilised thrilleritega “Dressed To Kill” ja “Body Double”.  Viimased tegutsesid (omal ajal) mainstream kino seksuaalsete tabude lõhkumistega – mängis “Body Double’is” keskset rolli ju pornotööstus ning “Dressed To Kill” oli paljuski Hitchcocki “Psycho’s” peituvate seksuaalsete motiivide arendus.  “Patuses Kire” kesksed lesbisuhted tunduvad naiivsed ning narratiivis olust rolli mängivad seksuaalsed fetišid on esitatud hambutult ja tobenaljakalt, omades sarnasust pigem filmidega, mis 1990ndatet erootiliste thrillerite žanri hauda viisid (Body of Evidence, Jade).

Selles aga ei peitu põhiprobleem. DePalma filmid, eelkõige need, mille stsenarist ta on olnud, pole kunagi olnud väga nüansirikkad. Tegu on lavastajaga kelle filmid töötavad tihti kõige paremini kui neil on väga suur lõuend (Scarface, The Untouchables). Tegu on operetliku lavastajaga kes töötab suurte pintslitõmmetega. Seekord on tal aluseks aga psühholoogilne karkateripõhine thriller, mille ekraanile toomisel ta kahjuks läbi kukub.

Filmil on tohutult segane ja pikk algus. “Patune kirg” ei lähe kuidagi käima kuna peategelased ja nendevahelised konfliktid on ebahuvitavad ja üheplaanilised.  Rachel McAdams, kes on komöödiates alati nauditav, tõestab taaskord, et ei suuda välja mängida tugevat, komplekset ja manipulatiivset tegelast. Noomi Rapace on oma rollis efektiivsem, ent ka tema tegelane pole stsenaarsel tasandil piisavalt nüansirohke. Tema areng on etteaimatav ent piisava motivatsioonita ning DePalma suudab rootsi staarilt ka mitu halba näitlemismomenti välja võluda (salli otsimise stseen).

Tõsi, DePalma on oma näitlejate juhendamisel ja valikul alati üsna ebaühtlane olnud. Ta filmides võib leida nii kehvi (Redacted), ebaühtlaseid (Black Dahlia) kui briljantseid (Carrie, Scarface, Untouchables) osatäitmisi. Antud juhul on tegu filmiga, kus ükski näitleja oma rollis täielikult tööle ei hakka. Kõrvalosalised on tihti puised või mängivad üle (ehk tuleneb palju ka sellest, et enamik näitlejate emakeel pole inglise keel) ning tähtsad tegelased nagu Dirk ja Dani on üsna ebahuvitavad.

Film hakkab kolmandiku peal isegi jooksma ning 15 minuti ulatuses leiab lavastaja varasema loomingu (1970ndatest pärit) loovaid vormilahendusi (tablettide võtmisest algavad stseenid). Nii montaaž kui kaameratöö ja Pino Donaggio muusika, mis üldse on filmi kõrgpunktiks, on julge ning igati efektiivne. Ometigi jääb ka siis puudu lavastajale omasest loovusest ja täpsusest. DePalma on alati olnud väga kinematograafiline režissöör – ta on alati olnud väga visuaalse mõtlemisega ning ta pooldab puhta s.t pildilise kino ideed. “Patune Kirg” tundub aga pigem sobivat väiksele ekraanile. Film annab nii sisult kui teostuselt heal juhul telefilmi mõõtmed välja. Kuigi esineb lavastajale omaseid visuaalseid trademarke nagu split-screen, subjektiivne kaamera, pikad kaameraliikumised jne, tundub DePalma neid momente seekord filmi liiga kunstlikult sisestavat. Lavastaja keda on süüdistatud teiste lavastajate pealt (Hitchcock, Antonioni, Argento) laenamise pärast, laenab seekord liiga palju iseenda loomingust. Isegi filmi keskne stseen (ballettiteatris) on ta enda loomingus palju paremat teostust leidnud (Phantom of Paradise, Untouchables, Blow Out jne).

Kuigi filmi teine pool on parem kui esimene, on filmi lõpp katastrofaalne. Terve kinosaal puhkes idiootse lõpu puhul naerma. Ja mitte seepärast, et see pidi naljakas olema. See, mida DePalma lõpus üritab, pole ta loomingus midagi uut – see on mitmes ta filmis isegi hästi toiminud. Ent siin on see absoluutselt ebavajalik ning lisab mõtetuid minuteid filmile, mis niigi juba logiseb.

DePalma üritab ühendada arthouse’i leidlikust psühholoogilise thrilleriga, ent film kannatab kehva stsenaariumi ning kesise teostuse all. Olen pikka aega olnud suur Brian DePalma fänn. Kuigi ta filmograafias pole ühtegi tõelist meistriteost (ainsa erandina võib-olla “Scarface”), on ta filmid alati mingil määral nauditavad. Isegi oma kõige kehvemates ja ebaühtlasemastes linateostes (Mission To Mars, Black Dahlia) leiab muljetavaldavaid stseene või visuaalseid ideid, mis teevad filmi vaatamisvääriliseks.

Seekord aga seda siit ei leia. Tegu on kahjuks haleda varjuga lavastaja varasematest ja parematest aegadest.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Passion_DePalma_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused