Archive for the ‘2013’ Category

– ehk PARIMAD FILMID 2014. AASTA EESTI KINOLEVIS (MIDA MUL ÕNNESTUS NÄHA) k.a 2 filmi, mis meie kinodesse vist ei jõuagi.

2014. kinoaasta on lõppemas ning on viimane aeg vaadata tagasi tänavusele filmiaastale. Kokku sai see aasta vaadatud 530 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi (lisaks veel lugematu hulk lühimängukaid ja -dokke). 82 filmi, mis jooksis Eesti 2014. aasta kinolevis, õnnestus mul ka endal ära vaadata. Kahjuks jäid ka mitmed kiidetud teosed nagu “Borgman” ja “Inimkapital” nägemata.

Kinos ei saanud ma seekord ühtegi meeliülendavat elamust, ning raske oli koostada nimekirja kümme tugeva filmiga. Päris mitmed taiesed, mis nii kriitikutele kui filmifännidele meeldisid, jätsid kõvasti soovida. Näiteks “The Congress”, “Blue is The Warmest Color”, “Force majeure”, “Two Days, One Night” kui ka “Only Lovers Left Alive” olid  huvitavad, ning kohati suurepärased, ent tervikuna kas liiga maneerlikud, venivad või laialivalguvad. Seetõttu, rikkudes natuke enda reegleid, lisan top 10-nesse kaks linateost, mis kohalikku kinno üldse ei jõudnud ning eeldatavasti ei jõuagi. Antud filmid on märgitud tärniga * ning olid minu jaoks ootamatud maiuspalad. Kaunilt teostatud filmid, mis vääriksid suuremat tähelepanu, kui nad seni saanud on.


under_the_skin_poster 10. “UNDER THE SKIN” – “NAHA ALL”

režissöör: Jonathan Glazer

“Naha all” on vigadega film ning teost on raske, vaata et isegi võimatu  teistega kõrvutada, kuna eksisteerib omaette universumis. Tegu on  kindlasti aasta ühe rabavama ja julgema taiesega, mis kasutab suurepäraselt filmimeediumi võimalusi – visuaali, varjatud kaamerat, nappi dialoogi, ning iseäranis heli ja muusikat millegi tõeliselt unikaalse loomiseks.

Hinne: ? (vist 7.5)/ 10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Dawn_of_The_Planet_of_The_Apes_poster

9. “DAWN OF THE PLANET OF THE APES” – “AHVIDE PLANEEDI KOIDIK”
režissöör: Matt Reeves

Aasta intelligentseim ja vaoshoitum blockbuster, mille keskmes pole eriefektid, vaid tegelaskujud ja suured teemad, mis sarnaselt 1970-ndate poliitiliselt häälestatud ulmele reflekteerivad tugevalt kaasaega. Taas Kaini ja Abeli lugu jutustades uurib “Ahvide planeedi koidik” võimalikku rahu erinevate rasside ja rahvaste, antud juhul ahvide ja inimeste vahel.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

THE GUEST8. “THE GUEST” – “KÜLALINE” *
režissöör: Adam Wingard

Mänguliselt lavastatud ja suurepäraselt tempereeritud B-film, mis tunneb oma žanri konventsioone ning mahutab endasse korraliku koguse eneseirooniat ja musta huumorit, mis muudab elamuse palju nauditavamaks. Aasta meelelahutuslikemaid filme, mille keskne rollisooritus Dan Stevens’i poolt tõstab teose kõrgemasse klassi.

Selle aasta filmidest on just “The Guest” see, mille uuesti ja uuesti vaatamist ma kõige enam ootan.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………

Ida_poster7. “IDA” (2013)
režissöör: Pawel Pawlikowski

Oma temaatikale ja 4:3 mustvalgele formaadile vaatamata on tegu üllatavalt mängulise, humoorika ja lihtsa road movie‘ga usust, minevikust ja identiteedist. Visuaalselt julge ja väga väljapeetud, ent oma montaažis ning teostuses leidlik, julge, täpne ja läbitunnetatud. Erinevalt mitmetest teistest tänavu hinnatud Euroopa filmidest nagu näiteks “Force majeure”, ei lange ta oma vormi ja maneeri ohvriks vaid toimib vastandamise printsiibil.

Hinne: 8/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

gone_girl_poster6. “GONE GIRL” – “KADUNUD”
režissöör: David Fincher

Režissöör David Fincher’i ja kirjanik-stsenarist Gillian Flynn’i poolt suurepäraselt konstrueeritud puzzle, mis laenab mõndagi Hitchcock’ilt ning film-noir teostelt nagu “Leave her To Heaven”, ent pakub originaalse, põneva ja süsimusta huumoriga rikastatud thrilleri kaasegsetest abielust.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_lego_movie_poster5. “THE LEGO MOVIE” – “LEGO FILM”
režissöörid: Phil Lord & Christopher Miller

Teos, mis kõikide eelduste kohaselt oleks võinud olla lastele suunatud küüniline ning korporatiivne meelelahutus, osutus aasta üheks ühiskonnakriitilisemaks, nutikamaks, loovamaks, naljakamaks ja leidlikumaks filmiks. Huvitav uurimus individualismi ja reglementeerituse, korra ja kaose vahelistest suhetest, mis kohati kannatab hüperaktiivsuse all.

Hinne: 7.5/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

boyhood_poster4. “BOYHOOD” – “POISIPÕLI”
režissöör: Richard Linklater

12 aasta jooksul valminud ebatäiuslik meistriteos. Suurepärane, humanistlik ja unikaalne elamus, mis tabab elu, ent milles jääb kummalisel kombel midagi vajaka. On raske seletada, mis täpselt puudu jääb.

Hinne: 8/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………


stories_we_tell_poster23. “STORIES WE TELL”  – “IGAÜHEL OMA LUGU”

režissöör: Sarah Polley

Mänguline ja leidlik dokumentaal, mis uurib mälestusi ning mõtiskleb selle üle, miks ja kuidas me lugusid jutustame või filme teeme. Intrigeeriv, sügav ja üllatavalt avatud pilguheit režissöör Sarah Polley perekonna ellu.

Hinne: 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Wind_Rises_poster2. “THE WIND RISES” – “TUUL TÕUSEB”

režissöör: Hayao Miyazaki

“Lennukid on ilusad, ent äraneetud unistused, mis ootavad, et taevas nad endasse neelaks.” See filmist pärit lause võtab kokku selle, mis teeb Hayao Miyazaki (eeldatavast) viimasest teosest nii võimsa elamuse. Poeetiline, kaunis, mõtlik ja südantlõhestav animatsioon ilusatest unistustest, mis pööratakse surmatoovaks õudusunenäoks.

Ainus film, mida käisin see aasta kaks korda kinos vaatamas.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

locke_poster1. “LOCKE” *

režissöör: Steven Knight

Kõigest kuue ööga salvestatud “Locke” võiks olla üks ebakinematograafilisemaid teoseid üldse, sest terve film koosneb sellest, kuidas üks näitleja räägib autoroolis istudes mobiiltelefoniga.

Ometi on “Locke” midagi palju enamat. Reaalajas lahtirulluv draama, kus Tom Hardy  kehastatud kindlameelne ehitusinsener püüab autosõidul Birminghamist Londonisse telefoni teel lahendada nii isiklikke kui töökriise, pakkus aasta pinevama filmi ja huvitavama karakteri.

Kuigi film kannatab kohati taolisele materjalile omase teatraalsuse all, tõestab Hardy end taas kui üks meie aja geniaalsem ja karismaatilisem näitleja, kes Steven Knight’i kindla režii all muudab peategelase peas toimuva kõige põnevamaks draamaks sel aastal.

Hinne: 8.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Locke_still

Minu pingerida Eesti 2014. aasta kinofilmidest:

1. The Wind Rises – Tuul tõuseb (2013) ★★★★
2. Stories We Tell – Igaühel oma lugu (2012) ★★★★
3. Boyhood – Poisipõli (2014) ★★★★ arvustus
4. The Lego Movie – Lego film (2014) ★★★★ arvustus
5. Gone Girl – Kadunud (2014) ★★★★ arvustus
6. Ida (2013) ★★★★ arvustus
7. Dawn of the Planet of the Apes (2014) ★★★★ arvustus
8. Under the Skin – Naha All (2013) ★★★½ arvustus
9. 12 Years a Slave  12 aastat orjana (2013) ★★★★ arvustus
10. The Drop – Raha (2014) ★★★½ arvustus
11. 22 Jump Street (2014) ★★★½ arvustus
12. Begin Again – Uus algus (2013) ★★★½ arvustus
13. The Boxtrolls – Kastitrollid (2014) ★★★½ arvustus
14. Magic in the Moonlight (2014) ★★★½ arvustus
15. Venus in Fur – Veenus Karusnahas (2013) ★★★½ arvustus
16. American Hustle – Ameerika Afäär (2013) ★★★½ arvustus
17. Her – Temake (2013) ★★★½
18. Une rencontre – Üks kohtumine – Quantum Love (2014) ★★★½ arvustus
19. The Immigrant – Immigrant (2013) ★★★ arvustus
20. Tracks – Jäljed (2013) ★★★½ arvustus
21. X-Men: Days of Future Past (2014) ★★★½ arvustus
22. Edge of Tomorrow – Homse piiril (2014) ★★★ arvustus
23. The Grand Budapest Hotel (2014) ★★★ arvustus
24. How to Train Your Dragon 2 – Kuidas taltsutada lohet (2014) ★★★½
25. Chef – Meisterkokk (2014) ★★★½ arvustus
26. Tusk – Kihv (2014) ★★★½ arvustus
27. The Dance of Reality – Tants Reaalsusega (2013) ★★★ arvustus
28. Fury – Raev (2014) ★★★ arvustus
29. Clouds of Sils Maria – Sils Maria pilved (2014) ★★★
30. Saving Mr. Banks – Hr. Banksi päästmine (2013) ★★★½
31. The Double – Teisik (2013) ★★★½
32. The Trip to Italy – Reis Itaaliasse (2014) ★★★
33. The Wolf of Wall Street – Wall Streeti hunt (2013) ★★★ arvustus
34. Dallas Buyers Club – Elujanu (2013) ★★★½ arvustus
35. Diplomacy – Diplomaatia (2014) ★★★
36. The Raid 2 – Haarang 2: Kõrilõikajad (2014) ★★★ arvustus
37. Frozen – Lumekuninganna ja igavene talv (2013) ★★★
38. Lucy (2014) ★★★
39. The Maze Runner – Labürindijooksja (2014) ★★★
40. John Wick (2014) ★★★ arvustus
41. Only Lovers Left Alive – Armastajate igavene elu (2013) ★★½ arvustus
42. The Two Faces of January – Jaanuari kaks palet (2014) ★★½ arvustus
43. The Equalizer – Kutsuge McCall (2014) ★★★ arvustus
44. Blue Is the Warmest Color – Adele elu (2013) ★★½ arvustus
45. Risttuules (2014) ★★★ arvustus
46. Nullpunkt (2014) ★★★
47. Force Majeure (2014) ★★½
48. The Rover – Rändur (2014) ★★★ arvustus
49. Captain America: The Winter Soldier (2014) ★★★ arvustus
50. Enough Said – Aitab jutust (2013) ★★★
51. Philomena (2013) ★★★
52. RoboCop (2014) ★★½ arvustus
53. Godzilla (2014) ★★½ arvustus
54. Nymphomaniac (2013) – Nümfomaan I osa ★★½
55. Guardians of the Galaxy – Galaktika valvurid (2014) ★★½
56. August: Osage County (2013) ★★½ arvustus
57. Two Days, One Night -Kaks päeva, Üks öö (2014) ★★½ arvustus
58. Noah – Noa (2014) ★★½
59. The Congress – Kongress (2013)  ★★½
60. A Walk Among the Tombstones – Tants hauakividel (2014) ★★½ arvustus
61. Jack Ryan: Shadow Recruit – Jack Ryan : Variagent (2014) ★★½ arvustus
62. Big Bad Wolves – Suured kurjad hundid (2013) ★★½
63. Interstellar – Tähtedevaheline (2014) ★★ arvustus
64. Я не вернусь – Ma ei Tule Tagasi (2014) ★★ arvustus
65. Sin City: A Dame to Kill For – Patu Linn 2 (2014) ★★½ arvustus
66. Kirsitubakas (2014) ★★
67. The Expendables 3 – Palgasõdurid 3 (2014) ★★
68. Nymphomaniac: Vol. II – Nümfomaan II osa (2013) ★★
69. Need for Speed – Kiirusevajadus (2014) ★★
70. Before I Go to Sleep – Ei. Tohi. Magama. Jääda. (2014) ★★ arvustus
71. The Hunger Games: Mockingjay – Part 1 (2014) ★½
72. Teenage Mutant Ninja Turtles (2014) ★★ arvustus
73. The Monuments Men – Monumendimehed (2014) ★★ arvustus
74. Exodus: Gods and Kings (2014) ★½ arvustus
75. Transcendence – Piire ületades (2014) ★★
76. The Hobbit: The Battle of the Five Armies (2014) ★½ arvustus
77. Grudge Match – Vana Vimm (2013) ★★
78. The Amazing Spider-Man 2 – Imeline Ämblikmees (2014) ★½ arvustus
79. Maastik Mitme Kuuga (2014) ★½
80. Maleficent – Pahatar (2014) ★ arvustus
81. 1000 Times Good Night – Tuhat korda head ööd (2013) ★ arvustus
82. Kite (2014) ½ arvustus

1-20 on tugevamad filmid. 21-50 ning 51-79 vahel olevad võiksid enamjaolt üksteisega kohti vahetada ning ainult viimased 3 filmi olid tõeliselt kohutavad.

Nagu ikka, võib järjestus aja jooksul filme uuesti vaadates muutuda.

Head saabuvat uut ja veelgi paremat filmiaastat 2015!

2015_banner

Advertisements

Read Full Post »

magic_in_the_moonlight_poster“Magic in the Moonlight” – “Maagia Kuuvalgel”
režissöör: Woody Allen

Woody Allen’ile tuleb au anda – mees ei mõtle filme tehes liigselt üle ning keskendub enamjaolt  konkreetsele teemale – seekord (üllatus-üllatus) spiritualismi ja ratsionalismivahelisele konfliktile. Tõsi, seda kõike võib täispika filmi jaoks liiga vähe tunduda (lugu iseenesest on tõesti ääretult lihtne ning kulunud), ent filmi teevad nauditavaks kõikide osaliste perfektsed rollisooritused – eriti Colin Firth’i ja Emma Stone’i omad ning tõeliselt särtsakas dialoog. Lugu on lihtne ning pretensioonitu ja filmi oli lihtsalt nauding vaadata. Lisaks kõigele ka väga ilus – geniaalse operaatori Darius Khondji’le kaameratöö on taaskord lihtsalt võrratu.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana  


under_the_skin_poster

“Under The Skin” – “Naha All”
režissöör: Jonathan Glazer

Need kinokülastajad, kes on tüdinud ühesugustest ja turvalistest filmidest ning soovivad näha midagi tõeliselt unikaalset, leiavad totaalse audiovisuaalse paketi Jonathan Glazer`i uusimast linateosest, mis kahjuks väga vaevaliselt (üks seanss päevas) Tallinna kino(de)s tiksub.

“Under The Skin” – kompromissitu arthouse ulmehorror on samaaegselt keeruline ning mitmeti tõlgendatav kui ka konkreetne ja (narratiivilt) lihtne. Lähim, mida teos oma hullumeelses atmosfääris mulle meenutas, on Andrzej Zulawski kultusfilm Possession (1981).Tegu on samamoodi häiriva elamusega, mis ei unune niipea, ning film väärib kindlalt kino-, mitte telekaekraani. Soovitav eelkõige siiski valitud maitsega filmifriikidele.

Hinne: ? (vist 7.5)/10
Rotten Tomatoes  IMDB
arvustused: Mark Kermode   Ralf


under_the_skin_still

 

 

Read Full Post »

Ida_posterrežissöör: Pawel Pawlikowski
stsenaarium: Pawel Pawlikowski & Rebecca Lenkiewicz

osades:
Agata Kulesza (Wanda)
Agata Trzebuchowska (Ida)
Dawid Ogrodnik (Lis)
Jerzy Trela (Szymon)
Adam Szyszkowski (Feliks)

operaator: Ryszard Lenczewski & Lukasz Zal, kunstnikud: Marcel Slawinski & Katarzyna Sobanska-Strzalkowska, kostüümikunstnikud: Ola Staszko Agata Winska, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helilooja: Kristian Eidnes Andersen.

82.min

“TÄPSE PORTSJONIGA HÕRGUTIS”

“Ida” võiks nii oma teostuselt kui teemadelt mõjuda väga  maneerliku ja  pingutatuna. Plakati ja treileri järgi võib selline mulje jääda. Ka neile, kes on näinud ainult Pawel Pawlikowski viimast filmi “Naine Ladina kvartalist” (mis mulle meeldis, ent nii kriitikud kui publiku kaheks jagas). Lugu tüdrukust nimega Ida (Agata Trzebuchowska), kes enne nunnaks pühitsemist saab teada, et on juut, ning asub oma väidetava tädiga (humoorikas ja kompleksne rollisooritus Agata Kulesza poolt) teekonnale, et lahendada oma vanemate saatuse müsteerium. Film uurib II maailmasõja järelmeid 1960-ndate Poolas.

Oma temaatikale vaatamata on tegu üllatavalt mängulise, humoorika ja lihtsa road movie‘ga usust, minevikust ja identiteedist. Visuaalselt julge ja väga väljapeetud, ent oma montaažis ning teostuselt leidlik, julge, täpne ja läbitunnetatud. Mulle tuletas film oma vormilises kerguses meelde Poola uue laine filme nagu Andrzej Wajda “Innocents Sorcerers” (1960) või Janusz Morgenstern’i “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Ida” on ilus näide sellest, et suuri ja keerulisi teemasid võib vaadelda väga “lihtsalt” ning kõik lood ei pea pikad olema (filmi pikkus on kõigest 82  minutit). Less is indeed more.

Senise Eesti kinoaasta meeldivamaid hõrgutisi.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Joonas  Ralf

—————————————————————————————————

The_Equalizer_Posterrežissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk

osades:
Denzel Washington (Robert McCall)
Marton Csokas (Teddy)
Chloë Grace Moretz (Teri)
David Harbour (Masters)
Haley Bennett (Mandy)
Bill Pullman (Brian Plummer)
Melissa Leo (Susan Plummer)

operaator: Mauro Fiore, kunstnik: Naomi Shohan, kostüümikunstnik: David C. Robinson, montaaž: John Refoua, helilooja: Harry Gregson-Williams.  Produtsendid: Todd Black, Jason Blumenthal,  Tony Eldridge, Mace Neufeld, Alex Siskin, Michael Sloan, Steve Tisch, Denzel Washington & Richard Wenk.

131 min

“LIIGA SUUR KAST POPCORNI”

1990-ndate keskpaik. Kõik mu klassikaaslased vaatavad telekast “A-Rühma”, “Knight Rider’it” või “Miami Vice’i”. Mina aga üritan (vist esmaspäeva) õhtutel hilja üleval olla, et näha sarja, millel oli minu meelest kõige ägedam intro. Selleks oli “The Equalizer”, siinmail tuntud kui “Kutsuge McCall”.

Sarja kontseptsioon oli üsnagi sarnane “A-Rühma” omaga, ent oli tehtud palju tõsiseltvõetavamalt. Šarmantne Edward Woodward kehastas müstilise saatusega meest, kes aitas raskustessesattunuid. “Kutsuge McCall” pani film noir’i, detektiivi-, kättemaksu-, spiooni-  ja politseilugude ideed ühte kompotti ning lõi sotsiaalselt teadvustatud telesarja. Vaatasin hiljuti paar esimese hooaja osa üle, tegu on üsna hästi ajale vastu pidanud taiesega.

Antoine Fuqua kinoversioon tabab õnneks  materjali tuuma ning tegu on “Miami Vice’i” ja “The A-Team’i” kõrval ühe truuma telesarja adaptsiooniga. Kuigi  ma ei mäleta, et sarjas oleks mees kunagi nii vägivaldseks kättemaksuingliks muutunud.

Ma ei hakka valetama. Erinevalt “Ida’st” on “Kutsuge McCall” liiga pikk – läheb ikka väga kaua aega, enne kui lugu liikuma hakkab, ning  viimasele pikavõitu set-piece‘ile  lisaks on lool ka neli lõppu. Positiivne on, et filmitegijad on investeerinud kõvasti aega tegelaskujudesse. Nii Robert McCall, tema sõbrad kui ka kurjam (Marton Csokas) saavad piisavalt (või liiga) palju ekraaniaega. Viimane on klišeelikkusele vaatamata aasta mõjuvamaid kurjameid. Näiteks stseen, kus ta üritab prostituudilt infot kätte saada ( Tšaikovski muusika taustal ), on väga efektselt tehtud.

Kuigi McCall’il on millegipärast Sam Raimi Ämblikmehele ja Guy Ritchie Sherlock Holmesile kahtlaselt sarnane “McCall vision“, on actionstseenid üldiselt väga mõjuvalt lahendatud. Neil on hea set-up, build-up ja lahendus. Fuqua näib peale üsna igavat “Opympus Has Fallen’it” oma mojo taas üles leidnud olevat. Tegu on põneva, brutaalse ja piisavalt stiilse žanrifilmiga, kus leidub väga mõnusat heli, montaaži ja kaamera koostööd.

Korralik, kuigi mitte eriti meeldejääv või märkimisväärne B-film.

Hinne:6/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Joonas   Ralf


Ida_movie_still

Read Full Post »

tracks_poster

“Tracks” – “Jäljed”
režissöör: John Curran

Nii nagu režissöör John Curran’i üleeelmine teos “The Painteid Veil” (2006), on ka “Tracks’i” algus üsna konarlik ja ebaühtlane. Film suudab korraga nii venida kui ka kiirustada, ent saavutab kulgedes üsna hea keskme. Visuaalne ja meditatiivne lugu toimib eelkõige aga tänu Mia Wasikowska veenvale ja pühendunud osatäitmisele. Nii teostus kui motiivid tekitavad paratamatuid paralleele Nicolas Roeg’i lummava ja palju tugevama “Walkabout’iga” (1971).

Hinne: 7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Diana

 

————————————————————————————————————————————

begin_again_poster“Begin Again” – “Uus Algus”
režissöör: John Carney

John Carney uusim film kahvatub paratamatult lavastaja eelmise muusikali “Once’i” kõrval, ent toimib tänu oma siirusele, huumorile ja šarmile. Stseen, kus Keira Knightley ja Mark Ruffalo koos oma playliste kuulavad, on lihtsalt super. Lihtsuse ja pretensioonituse võlu.

Senise kinoaasta üks toredamaid ja nauditavamaid elamusi.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana   Ralf

 

 

————————————————————————————————————————————

the_rover_poster“The Rover” – “Rändur”
režissöör: David Michôd

“The Rover” algab väga mõjuvalt, ent kaotab kulgedes jalgealuse. Tegelaskujude teekond jääb visandlikuks ning dramaturgilisest pingest jääb kõvasti vajaka. Atmosfäärne kuid venimakippuv segu “Point Blank’ist” (1967) ja “Mad Max’ist” (1979).

Näitlejatööd on aga tasemel ning Robert Pattinson’i julge rollisooritus on senise kinoaasta üks meeldivamaid üllatusi. Ka soundtrack on toredalt kompromissitu.

Hinne: 6/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf

Read Full Post »

the_dance_of_reality_posterrežissöör: Alejandro Jodorowsky
stsenaarium: Alejandro Jodorowsky

osades:
Brontis Jodorowsky (Jaime)
Pamela Flores (Sara)
Jeremias Herskovits (Alejandro lapsena)
Alejandro Jodorowsky (täiskasvanud Alejandro)
Bastián Bodenhöfer (Carlos Ibáñes)
Adan Jodorowsky (anarhist)

operaator: Jean-Marie Dreujou, kunstnik: Alisarine Ducolomb, kostüümikunstnik: Pascale Montandon-Jodorowsky, montaaž: Maryline Monthieux, helilooja: Adan Jodorowsky. produtsendid: Moisés Cosío, Alejandro Jodorowsky & Michel Seydoux.

130 min

 ” MASKID, MIDA ME KANNAME “

Viimasel PÖFFil linastunud “Tants Realsusega” – “La danza de la realidad” on jõudnud Eesti kinolevisse ning kutsub meid taaskord sukelduma kultusrežissöör Alajandro Jodorowsky unikaalsesse maailma. Tegu on lavastaja lihtsaima ja klassikalisema filmiga (arvestan välja ta filmid “The Rainbow Thief” ja “Tusk”, mida mees ei pea oma filmograafiasse kuuluvaks).

Ukraina ja juudi päritolu Tšiili lavastaja Alejandro Jodorowsky kinomaailma naasemine on sündmus omaette (ta viimane film valmis üle 20ne aasta tagasi). 1970ndate psühhedeelse avangardkino märgilised teosed “El Topo” (1970) ja “The Holy Mountain” (1973) olid originaalsed ja visuaalselt rabavad, ent kannatasid nõrga ja seosetu narratiivi ning plakatlike sõnumite all. Kui teised sürrealistlikud lavastajad nagu Luis Buñuel, Jean Cocteau või David Lynch suutsid luua terviklikke ja temaatilise fookusega filme, siis Jodorowsky looming jäi pahatihti üsna laialivalguvaks. “Tants Reaalsusega” on aga palju narratiivikesksem ning visuaalselt vaoshoitum, kuigi siit leiab mitmeid lavastaja trademark‘e (jäsemeteta tegelaskujud, sürreaalsed hetked, religioossed kujundid ning loomad kostüümides). Lugu põhineb Jodorowsky autobiograafial, ent reaalsus seguneb tugevalt fantaasiaga.

the_dance_of_reality_still3Film keskendub alguses Alejandro elule lapsena. Ta isa riietub kui ta iidol – Jossif Stalin ning ta ema suhtleb kõigiga ainult ooperit lauldes. Nad elavad võõras riigis – Tšiilis, kus neid kuidagi omaks ei taheta võtta ning filmi ilusamad hetked näitavad seda, kuidas nad peavad ellujäämiseks adapteeruma (ühes kaunis stseenis kõnnib poisi ema alasti rahva seas ringi, ent keegi ei märka teda). Filmi teine pool keskendub Alejandro isale (keda filmis mängib Jodorowsky enda poeg), kelle teekond lunastuse ning pere juurde kannab lavastajale omaseid religioosseid paralleele. Kuigi filmi kolmas pool venib ning sealsed kujundid on filmi nõrgimaks küljeks, leiab lugu kauni lahenduse ning arutleb selle üle, mis maske inimesed endaga kaasas kannavad (ka kaadris leiame palju taustategelasi, kes kannavad oma nägude ees maske).

“Tants Reaalsusega” meenutab oma laadilt paljuski Fellini ja Kusturica loomingut, ent on vägagi Jodorowsky’lik. Leidub kohti, mis võivad tundlikumat vaatajat šokeerida – seksuaalsuse kui vägivalla kujutamisel ei hoita tagasi ning oma humoorikusele vaatamata, on kohati tegu üsna sünge filmiga. Nii kerge kui “Amarcord” ta kohe kindlasti pole. Kahjuks leiab ka teostuses mitmeid puudujääke – montaaž ja operaatoritöö on tehniliselt kohati üsna rabe ning loo jutustamine pole režiilisel tasandil nii sujuv kui ta võiks olla. Siiski, suur respekt mehe vastu kes 85-aastaselt veel filme teeb.

The_Dance_of_Reality_still_2Kui seni on Jodorowski filmid olnud pigem kui episoodilised videoinstallatsioonid, mis toimiksid paremini kunstisaalis kui kinolinal, siis “Tants Reaalsusega” meenutab juba klassikalisemat filmi. Tegelased pole seekord ainult arhetüübid või sümbolid vaid on väljajoonistatud mõistetavad inimesed, kelle vastu me saame tunda ka empaatiat. Kuigi osadele lavastaja senise loomingu austajatele võib siin puudu jääda radikaalsusest ja unikaalsusest, mis ta kuulsaks on teinud, on minu jaoks tegu režissööri kõige terviklikuma ja nauditavama teosega.

Kui me saaks nüüd noore ja radikaalse ning vana ja lookeskse Jodorowsky koos filmi väntama, võiks sündida midagi tõeliselt unustamatut ja head.

Hinne: 6.5/10

P.S: Kes vähegi tunneb huvi Jodorowsky loomingu või ulmefilmide ajaloo vastu, soovitan soojalt vaadata ka Frank Pavich’i dokumentaalfilmi “Jodorowsky’s Dune” (2013), mis räägib lavastaja kõige kuulsamast ja mõjukamast filmist. Filmist, mis oli nii ambitsioonikas ja originaalne, et ei näinud kunagi ilmavalgust.

arvustused: Joonas
IMDB   Rotten Tomatoes

The_Dance_of_Reality_still_1


Read Full Post »

Venus_in_Fur_poster

režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Roman Polanski & David Ives, David Ives’i näidendi ja Leopold von Sacher-Masoch’i romaani põhjal.

osades:
Emmanuelle Seigner (Vanda)
Mathieu Amalric (Thomas)

operaator: Pawel Edelman, kusntnik: Bruno Via,  montaaž: Hervé de Luze & Margot Meynier, helilooja: Alexandre Desplat.

produtsendid: Alain Sarde & Robert Benmussa.

96.min

“VEENUSED, VAMPIIRID JA TÖÖTUD”

Kuigi “Venus Karusnahas” – “La Vénus à la fourrure” lugu pärineb 19.sajandi lõpust ning on jõudnud kinolinale korduvalt (tuntuimaks on vast Jesús Franco 1969.aasta exploitation film), põhineb Roman Polanski versioon David Ives’i postmodernsel Broadway näidendil.

Film tegeleb teemadega, mis on Polanski filmograafiast ennegi läbi käinud. Originaalteosest pärinevad seksuaalsobsessioonid- ja perverssused, on ka siin kesksed. Ives ja Polanski kasutavad aga raamjutustuse (kus näidendi autor/lavastaja testib peaossa tundmatut naisterahvast) algmaterjali selleks, et uurida meeste ja naiste vahelisi mänge, soorolle, lavastaja-näitleja ning autori-publiku vahelist suhet.

Minimalistliku – kaks inimest ühes ruumis filmi peaosades leiame Mathieu Amalric’i (Tuurikell ja Liblikas) ja Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner’i (Frantic, Bitter Moon), kes mängivad nõudlikke rolle mängulise kergusega. Kuigi linateos ei suuda täielikult pääseda näidendi maigust, on tegu ometi vägagi kinematograafilise filmiga. Režissöör on oma teose reaalaega ja ühte võttepaika pannes ise vast kõige enam alasti, ent ei väärata kordagi. Polanski näitab, kui suurepäraselt ta valdab meediumit – väga lihtsate vahendite abil (rakursi ja kaadri valikud, valgus, heli & muusika kasutus jne) loob ta filmiliku ja dünaamilise maailma, mis ei tundu ühestki küljest limiteeritud olevat.

Ainsaks veaks võiks pidada kohati monotoonsena näivat tempot, kus mitmed hetked võrdväärseks muutuvad – isegi kui see tundub nimme tehtud olevat. Oma teostuslike probleemide ja mehe-naise vahelise mängu poolest meenutab “Venus karusnahas” tsipa Abbas Kiarostami filmi “Certified Copy “- “Päris koopia”,  ent ei küündi kunagi viimase kompleksusele. Nii mehe kui naise karakterid jäävad filmi lõppedes üsna visandlikeks ning lõpp, vaatamata visuaalselt humoorikale lahendusele, ei rahulda nõudlikku vaatajat täielikult.

Siiski, “Venus Karusnahas” on meelelahutuslik ja naljakas, häiriv ja provokatiivne, kerge ent kompleksne. Nauditavalt lavastatud kassi-hiire mäng, kus tegelased on vaatajast pidevalt paar sammu ees.

Hinne: 7/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas

————————————————————————————————————————————–

only_lovers_left_alive_poster

“ONLY LOVERS LEFT ALIVE”
režissöör: Jim Jarmusch 

Taevakõrgusse kiidetud “Armastajate igavene elu” ei küündinud kunagi oma potentsiaalini ning jäi minu jaoks Jim Jarmuschi loomingu üheks nõrgemaks teoseks ta debüütteose “Permanent Vacation” kõrval.

Kuigi filmist leidub tõeliselt suurepäraseid ideid ja motiive, mõnusat näitlejatööd, lavastajale omast muhedat huumorit ning huvitavaid kommentaare kaasaegsest elust – kuulsusest ja peidetud talendist mahajäetud Detroidi  taustal, jääb puudu täpsusest ja rafineeritusest, mis on  lavastaja parimale loomingule   iseloomulik.

Siin leidub lummavaid kaadreid (nagu suurepärased avakaadrid või ekstaasihetked peale vampiiride verejoomist), ent suurem jagu stseene ei kanna oma pinget lõpuni välja ning film kipub venima. Ei oskagi öelda kas süüdlaseks on režii, operaatoritöö või montaaž. Ehk kõik kolm kokku. Jarmuschi kunagise ihuoperaatori Robby Müller’i eemalolek on vägagi tuntav.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas   Diana

———————————————————————————————————————————————-

two_days_one_night_poster

” DEUX JOURS, UNE NUIT ”
režii: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Kuigi Darenne’ide viimast filmi saab soovi korral nii poliitiliselt kui sotsiaalselt analüüsida, jääb see kinematograafilisel tasandil üsna nõrgaks, pikaks ja igavaks.

Ülimalt konstrueeritud, klišeelik, igav ja pikk road movie laadse dramaturgiaga taies, kus töökohta karta kaotav Sandra (Marion Cotillard) käib uksest ukseni, et  töökaaslased tema töökoha hoidmise poolt hääletaks. Ja nii ta käib – uksest ukseni.

Ja pidevalt – uksest ukseni, uksest ukseni, uksest ukseni. Ja iga “uus” tegelane ütleb talle põhimõtteliselt ühte ja sama. Aga ta ikka jätkab rännakut uksest ukseni, uksest ukseni – ja niimoodi 80 minutit! Ilma et saaks väga aimu peategelase, kõrvaltegelaste või loodud maailma kohta. Kõik, mis on niigi selge esimese 20 minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Kuigi taolise lähenemise on Dardenne’id nimme valitud, ei kanna see välja üllatavalt Hollywoodliku ülesehitusega 95-minutilist filmi.

Filmi päästavad mingil määral viimased 15 minutit, kus lõppude-lõpuks midagi toimuma hakkab (lõpplahendus iseenesest on väga hea) ning hingestatud Marion Cotillardi osatäitmine.

“Kaks Päeva, Üks öö” oleks võinud ekraanidele jõuda lühifilmina. 30 minuti jagu materjali siin nagu oleks.

Hinne: 4.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas

Venus_in_Fur_still

 

Read Full Post »

blue_is_the_warmest_color_poster

režissöör: Abdellatif Kechiche
stsenaarium: Abdellatif Kechiche & Ghalia Lacroix, Julie Maroh’ koomiksi põhjal

osades:
Léa Seydoux (Emma)
Adèle Exarchopoulos (Adèle)
Salim Kechiouche (Samir)
Aurélien Recoing (Père Adèle)
Catherine Salée (Mère Adèle)

operaator: Sofian El Fani, kunstnik: Julia Lemaire, montaaž: Sophie Brunet, Ghalia Lacroix, Albertine Lastera, Jean-Marie Lengelle & Camille Toubkis. Produtsendid: Abdellatif Kechiche & Vincent Maraval.

179. min
” KOOMIKS VS FILM “

blue_is_the_warmest_color_comicbook_cover Filmist “La vie d’Adèle – Chapitres 1 et 2” – “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk”, tuntud ka kui “Blue Is The Warmest Color” on aasta jooksul juba üsna palju kirjutatud. Seega otsustasin siinses kirjatükis mitte niivõrd keskenduda filmile kui võrrelda seda originaaliga – koomiksiga. Just nimelt koomiksiga. Me ei pea algmaterjali päritolu häbenema ja nimetama seda graafiliseks novelliks, nagu  viimasel ajal on kombeks. Filmimaailmas on žanripõhist häbenemist niigi palju. Nii on pesueht õudusfilme nimetud psühholoogilisteks thrilleriteks (näit “Silence of  The Lambs”) või ulmefilme draamadeks (Alfonso Cuaron’i väited oma filmi “Gravity” kohta). See oleks ebaaus juba  “Blue Is The Warmest Color’i” ühe kesksema teema – enda aktsepteerimise suhtes.

SARNANE, ENT ERINEV

Koomiksid on juba ammu täisealiseks saanud ning  andnud ainest mitmetele suurepärastele ja hinnatud filmidele. “History of Violence”, “Oldboy”, “Ghost World” , “Persepolis” on kõik pakkunud huvitavaid ja mitmetasandilisi lugusid ning originaalseid tegelaskujusid. 2010. aastal kaante vahel ilmavalgust näinud “Blue Is The Warmest Color” on  kõige  uuem isend auhinnatud koomiksifilmide seas.

Palju on  blogides räägitud  kui värskendav on näha filmi, mis ei tee homoseksualismist eraldi  probleemi, vaid räägib ausalt kahe inimese armastuse lugu. Tõsi, üsna nukker on vaadata, kui klišeelik on siiani olnud seksuaalvähemuste kujutamine kinolinal. Samas tekib küsimus, kas film on loorbereid lõiganud eelkõige oma temaatika tõttu.

Nagu  koomiksis, näib ka filmis keskne teema olevat esimese armastusega seonduvad hirmud ja probleemid. Ent kui algmaterjalis on peategelaseks Clementine ( filmis Adèle ) raskused oma seksuaalse identiteediga leppimisel, siis lavastaja-kaasstsenarist Kechiche ei viitsi filmis sellele probleemile  väga keskenduda. Koomiksis tõukab Emma tegelaskuju tüdruku esialgsed lähenemiskatsed eemale, kuna arvab, et tegu pole  millegi tõsisega ning ütleb ka Clementine’ile,  et ta teeb  ühe mehe kunagi väga õnnelikuks. Clementine teeb suuri samme ja  toob ohvreid oma seksuaalsusega leppimise teel ning tema käitumine, mis lõhub (nii filmis kui koomiksis) suhte Emma’ga, on seetõttu palju loogilisem.

blue_is_the_warmest_color_still_2

Adèle (Adèle Exarchopoulos ) ja Emma (Léa Seydoux) kinolinal.

Abdellatif Kechiche, kes kasutab koomiksi materjali selleks, et teha lugu õpetajadest – kirjandusest ning kunstist, keskendub hoopiski klassikalistele prantsuse teemadele: liberaalse kõrgklassi ja konservatiivse keskklassi vastandamisele ( Emma on pärit ühest, Adèle teisest). Identiteediotsingud pole niivõrd seotud seksuaalse, kuivõrd sotsiaalse kuuluvusega.

Kui koomiks on fragmentaarne, ja hüppab ajas üsna julgelt ringi, jättes lüngad  lugeja täita, siis film on samuti katkendlik, ent samas veniv. Tihti näidatakse ebaolulist  ning visatakse välja tegelased, kes tunduvad tähtsad. Näiteks kaob filmist peategelase parim meessoost sõber, kel on  koomiksis lõpuni oluline osa. Kui Julie Maroh’i teos on pidevas liikumises ning igast stseenist kasvab välja nii tugev idee,  kui ka draama, siis Kechiche on oma  efektsete ja suurepäraselt mängitud stseenidega liiga seletav  või sõnumikeskne (heaks näiteks on Adèle kohtumised oma potentsiaalse boyfriendiga). Kui koomiks valib, mida näidata ja mida mitte, siis film tundub tihti sihitu. Esimeses pooles näib olulist rolli mängivat kirjandus -koolitunnis  loetakse  raamatutest ette mitmeid lõike. See ei muutu aga  kunagi  teemaks, mis vääriks nii palju aega. Samavõrd pikad ja kohati mõttetud on ka filmi teise poole  algklassitunnid, kus õpetaja rollis on Adèle. Hea küll. Ma saan aru, mida see väljendab tegelase arengus. Aga kas antud stseenid väärivad  kordust ja sellist pikkust, selles pole ma väga kindel.

blue_is_the_warmest_color_comic_panel_3

Clementine (filmis Adele) ja Emma originaalkujul koomiksis.

Filmi suurimaid voorusi on  ka üheks suurimaks probleemiks. “Adele Elu – 1. ja 2. peatükki” vaadates on tunne, et filmitegijad on sattunud liigselt oma näitlejate lummusesse. Seda illustreerib lisaks pikkusele ka asjaolu, et terve linateos on üles võetud suures plaanis (99% filmist on  suured või suurkeskplaanid). Filmi atmosfäär on aga seetõttu üllatavalt rõhuv. Ma pole vist elus näinud filmi, kus leiduks sellist suurplaani kuritarvitamist.  Filmimaailmas nimeti  seda vanasti televisiooni haiguseks. Termin pärineb väikeste telekate ajast  ning kindlalt mõjuv plaan, mida kõik oma kastist nägid, oli suurplaan. Sellepärast kasutati neid sarjades ja seebiooperites palju.

Selline laad muudab “Adele Elu – 1. ja 2. peatüki” visuaalia väga spetsiifiliseks. Terve film on kui üks nägude meri, kus iga poor ja liikumine vallandab emotsioonitulva. Ärge saage minust valesti aru. Kohati on see meeletult võimas ning Léa Seydoux ja Adèle Exarchopoulos väärivad oma kesksetes rollides iga maailma näitlemisauhinda. Aga emotsioonidesse uppuvate nägude pidev passimine võib pikapeale muuta apaatseks. Ja ma pole kindel, et see oli filmitegijate tegelik eesmärk.

Koomiksi tegelaskujud  palju soojemad ja armsamad. Eriti käib see Emma kohta, kes filmis muutub kohati klišeelikuks kunstnikubitchiks. On naljakas tõdeda, et film, mis üritab olla aus seksuaalvähemuste osas, on  nii klišeelik ja fabritseeritud kunstimaailma kujutamises. Keskseks saab Adèle ebamugavus Emma seltskonnas ja eluviisi juures. Samuti tekib Emma ja Adèle tegelaskujude suhtes palju konkreetsem mehe ja naise rolli jaotus, mis koomiksis puudub.

KESKNE TUUM JA TEEMAD

blue_is_the_warmest_color_comic_panel_2

Mõnikord on parim viis testimaks seda, kas lugu on hea või mitte, ära võtta  keskne motiiv või gimmick – antud juhul, et peategelased on samast soost. Kas lugu haaraks mind ka siis? Minu probleem filmiga ongi see, et kui see ära jätta, kerkib esile üsna tuttav ja kohati klišeelik lugu esimesest armastusest. Koomiksist ei saa keskset motiivi äta võtta, sest see on looga fundamentaalselt palju rohkem seotud.

Koomiksil on filmiga võrreldes mitmeid erinevusi. Filmist erinevalt  ei suuda teismeline Clementine oma klassivennaga voodisse minna. Antud stseen on palju emotsionaalsem ja usutavam kui filmis. Emma ja Clementine’i suhte alguse dünaamika on üsna teistsugune ning põhjus, miks ta nad ei saa suhtesse astuda, lisab kaalu, mis filmil vajaka jääb. Koomiksis esinevat raamjutustust eiravad filmitegijad täielikult ning lõpplahendus on  täiesti erinev. Mind ei häiri filmi teistsugune lõpp, küll aga see, et erinevalt koomiksist ei pakuta meile ka õhku visatud teemade lahendusi.

Kahjuks ei saa ma ka  lõpetada  mainimata filmi kurikuulsaid seks-stseene. Kui  aus olla, siis need olid meeletult pikad ja igavad. Miks? Nad ei jutustanud lugu. Tegelaskujudevahelises suhtes areng puudus. Asi, millele kulub filmis 5 minutit, oleks  selge ka 10 sekundiga. Nende esimene seksuaalvahekord võtab koomiksis aega neli lehekülge, ent on palju kaalukam, ning kõneleb peategelaste kohta rohkem kui  filmi kõik seks-stseenid kokku.

Ma ei ütle, et koomiks ja film peaks kõndima sama rada. Ammugi mitte. Aga kui otsustatakse adapteerida materjali, võiks mõte olla raamatu keskse  teema tabamine. “Blade Runner” on minu jaoks üks paremaid raamatuadaptsioone. Kuigi see on Philip K. Dick’i romaani ülesehitusega  “Kas androidid näevad unes elektrilambaid” võrreldes  üsna teistsugune, seovad neid kahte kesksed ideed. Kechiche on aga adaptsiooni tehes laenanud välised sündmused, mõistmata, mis on keskne koomiksis. On tunne, nagu  oleks  ta materjali  väänanud, et jutustada enda lugu. Aga kas  tasus  siis üldse koomiksit aluseks võtta? Mina isiklikult unistan nüüd koomiksile truumast ekraaniversioonist.

blue_is_the_warmest_color_comic_panel_4

Samasooliste armastus on ennegi  kinolinal suurepärast ja ausat esitust leidnud. Head näited: “Weekend” (2011) ja “Happy Together” (1997).

Kuigi ma ei julge väita, et tegu on ühe nõrgema  Cannes`i Kuldse Palmioksa võitnud filmiga, on “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” uskumatult pikk, endast liiga heal arvamusel keskpärase dramaturgia ja laialivalguva keskmega film. Vaatamisväärseks muudavad selle  uskumatud osatäitmised, ausus ning oskus tabada ehedat  elu. Suhe, mis tekib Emma ja  Adèle’i vahel, on väga reaalne ja usutav.

Lugesin “Blue Is The Warmest Color’it” päev peale kinost tulekut ning pean ütlema, et see jättis mulle filmist kõvasti parema mulje. Jah, tegu on eri meediumitega. Aga originaalteoses on palju mõistetavamad ja samastatavamad tegelaskujud ning selgem ja paremini jooksev lugu. Koomiks on oma sõnumis palju täpsem ja siiram ning toimuv läheb palju rohkem hinge. Praktiliselt kõik “Adele Elu – 1. ja 2. peatüki” meeldejäävamad ja tugevamad kohad pärinevad koomiksist ning lavastaja suutmatus materjalile korralik fookus leida  muudab adaptsiooni kohati frustreerivaks ja igavaks. “Adele Elu – 1. ja 2. peatükis” leidub  briljantseid stseene ning kuskil  on peidus tõeliselt hea film. See film aga ei ole kahjuks ekraanile jõudnud.

Hinne koomiksile: 8/10

Hinne Filmile: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Joonas   Raiko Puust

blue_is_the_warmest_color_comic_panel

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused