Filminoppeid ja soovitusi vol 5

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

2016. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2016. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Pingeread ning nimekirjad mõjuvad alati natuke tobedalt ja subjektiivselt (kuidas on võimalik kõrvutada kassahitte, väärtfilme ja kodumaist kraami?), ent samas on huvitav kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Järgnev nimekiri koosneb filmidest, mis 2016. aastal Eesti kinodes jooksid.

Kokku sai sel aastal vaadatud 352 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 120 linastus kohalikus kinolevis.

---

10. “Poiss ja koletis” – “Bakemono no ko” – “The Boy and the Beast” (2015)
režissöör: Mamoru Hosoda

Kõigest kuus päeva “Sõpruse” kinos linastunud Mamoru Hosoda (“Tüdruk, kes hüppas läbi aja”) leidlik ja värvikas anime on fantaasiarikas segu Jaapani vanadest ja uutest kultuuritraditsioonidest.

 Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

 

---

 

9. Arrival – Saabumine (2016)
režissöör: Denis Villeneuve

2016.aasta üks paremini teostatud film, mille režissööritöö ja helikujundus on klass omaette, ent mis libastub stsenaariumiga.Filmi lõpuosa lahendus jagas publiku kaheks. Sellest hoolimata on tegu möödunud aasta ühe intelligentsema ja põnevama linateosega.

Sarnaselt “Brooklyniga” särab film tänu oma peaosatäitjale. Amy Adams on oivaline.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

8. “Green Room” (2015)
režissöör: Jeremy Saulnier

Aasta kõige pingelisem ja brutaalsem filmielamus, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata. Punkbänd versus neonatsid. Kaikavedu kahe “Star Treki” näitleja – Patrick Stewarti ja meie seast möödunud aastal traagiliselt lahkunud Anton Yelchini vahel. Suurepäraselt lavastatud film, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab vaatajas ebamugavustunde tekitamiseks mõjuvalt vägivalda.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

7. La La Land – La La Land: California unistused (2016)
režissöör: Damien Chazelle

Kaunis ood Inglite Linnale, muusikaližanrile ning kõigile loomingulistele ja unistavatele inimestele. Aasta toredamaid armastuslugusid, mida vaatasin kinos kaks korda.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

6. “Brooklyn” (2015) 
režissöör: John Crowley

Lihtne ja klassikaline lugu, mis särab tänu Saoirse Ronani lummavale osatäitmisele. Universaalne lugu immigrantidest, kelle süda kisub ühtaegu nii vana kui uue kodumaa poole. Südamlik ja soe film.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

5. “Kubo and the Two Strings “- “Kubo ja kaks pillikeelt” (2016)
režissöör: Travis Knight

Aasta kaunemaid filme. “Laika” stuudiole omaselt ilus ning intelligentne koguperefilm, mis jutustab universaalse ja emotsionaalse loo perekonna ja elu väärtusest.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

---

4. “Anomalisa “(2015)
režissöörid: Duke Johnson & Charlie Kaufman

Kummastav ja sürreaalne, samas tõene ja eluline. Esialgselt kuuldemängulaadse näidendina ilmavalgust näinud “Anomalisa” on režissööride Charlie Kaufmani (“Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) ja Duke Johnsoni koostöös suurepäraselt nukufilmikeelde kohandatud. Mõtlemapanev meditatsioon kaasaegse inimese probleemidest.Loo keskmes on teisikuluul- häire, mille korral inimene arvab, et teda ümbritsevad inimesed on asendatud teisikutega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

3. “Bacalaureat” – “Graduation” – “Lõpetamine” (2016)
režissöör: Cristian Mungiu

Cristian Mungiu põnevalt tehtud provokatiivne moralitee igapäevasest korruptsioonist on möödunud aasta üks mõtlemapanevam film. Mungiu, kes on tõusmas Euroopa tipplavastajate hulka, eksponeerib ka siin oma unikaalset käekirja. Kaunilt väljajoonistatud tegelaskujude, minimalistliku lähenemise ja rõhuva atmosfääriga lugu ühiskonnast, kus korruptsioon on muutunud tavaliseks nähtuseks.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

2. Ah-ga-ssi – The Handmaiden – Nobenäpp (2016)
režissöör: Chan-wook Park

Chan-wook Park (“Oldboy”) on provokatiivne erootiline thriller. Mänguline ja teravmeelne “Nobenäpp” jutustab oma lugu sarnaselt “Roshamonile” mitmest perspektiivist. Teos uurib süvitsi meeste naisi objektiviseerivat pilku.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

1. “Mustang” (2015)
režissöör: Deniz Gamze Ergüven
stsenaarium: Alice Winocour & Deniz Gamze Ergüven

Raske on valida aasta parimat filmi. Ükski teos ei olnud teistest peajagu üle. Enim sööbis aga mällu “Mustang”.Seda delikaatse režii ning emotsionaalse ja kujundliku loo tõttu, mis ei muutunud kordagi plakatlikuks. Lugu väikekülas elavatest õdedest, kelle kodu muutub nende konservatiivse onu tõttu vanglaks,  kritiseerib teravalt Türgi naiste positsiooni ühiskonnas ja mõjub  universaalsena. Paljud  vaatajad tõmbasid paralleele Sofia Coppola filmiga “The Virgin Suicides” (1999), millest “Mustang”  on tõepoolest palju laenanud. Julgeks aga väita, et käesolev film on palju sügavam ja parem teos.

“Mustang” on korraga nii poeetiline ning kujundlik kui ka eluline. Traagiline ja inspireeriv, täis elu ja emotsiooni.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus:arvustus

 

---

Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2016. aasta kinofilmidest:

1. Mustang (2015) ★★★★ arvustus
2. Ah-ga-ssi – The Handmaiden – Nobenäpp (2016) ★★★★ arvustus
3. Bacalaureat – Graduation – Lõpetamine (2016) (2016) ★★★★ arvustus
4. Anomalisa (2015) ★★★★
5. Kubo and the Two Strings – Kubo ja kaks pillikeelt (2016) ★★★★ arvustus
6. Brooklyn (2015) ★★★★ arvustus
7. La La Land – La La Land: California unistused (2016) ★★★★ arvustus
7. Green Room (2015) ★★★½ arvustus
9. Arrival – Saabumine (2016) ★★★½ arvustus
10. The Boy and the Beast – Poiss ja koletis (2015) ★★★½ arvustus
11. Zootopia – Zootropolis (2016) ★★★½
12. Carol (2015) ★★★½ arvustus
13. Creed – Creed: Rocky Pärand (2015) ★★★½ arvustus
14. Florence Foster Jenkins (2016) ★★★½
15. A Monster Calls – Kui koletis kutsub (2016) ★★★½ arvustus
16. Embrace of the Serpent – Mao embus (2015) ★★★½
17. Our Last Tango – Meie viimane tango (2015) ★★★½
18. The Nice Guys – Head tüübid (2016) ★★★½ arvustus
19. The Witch – Nõid (2015) ★★★½
20. Hacksaw Ridge – Hacksaw Ridge’i lahing (2016) ★★★½ arvustus
21. The Light Between Oceans – Valgus ookeanide vahel (2016) ★★★½ arvustus
22. 10 Cloverfield Lane – Cloverfieldi tee 10 (2016) ★★★ arvustus
23. The Neon Demon – Neoondeemon (2016) ★★★ arvustus
24. Joy (2015) ★★★
25. Hail, Caesar! – Ole tervitatud, Caesar! (2016) ★★★ arvustus
26. Captain Fantastic – Kapten Fantastiline (2016) ★★★ arvustus
27. Perfect Strangers – Täiuslikud võõrad (2016) ★★★
28. Eddie the Eagle – Kotkas Eddie (2016)★★★
29. A Girl Walks Home Alone at Night – Tüdruk läheb öösel üksi koju (2014) ★★★
30. Spotlight – Päevavalgele (2015) ★★★ arvustus
31. Passengers – Reisijad (2016) ★★★ arvustus
32. The Magnificent Seven – Seitse vaprat (2016) ★★★ arvustus
33. Creative Control – Loominguline kontroll (2015) ★★★ arvustus
34. Star Trek Beyond – Star Trek tundmatusse (2016) ★★★ arvustus
35. High-Rise – Alt üles (2015) ★★★ arvustus
36. Suur vale- The Big Short (2015) ★★★ arvustus
37. Café Society – Koorekight (2016) ★★★
38. The Conjuring 2 (2016)
39. Deadpool (2016) ★★★ arvustus
40. The Club – Klubi (2015) ★★½ arvustus
41. The Hateful Eight – Vihane kaheksa (2015) ★★★
42. Swiss Army Man – Taskunoamees (2016) ★★★ arvustus
43. Julieta (2016) ★★★
44. Eye in The Sky – Silmad taevas (2015) ★★★ arvustus
45. Krigen – A War – Sõda (2015) ★★★
46. The BFG – Suur Sõbralik Hiiglane (2016) ★★★
47. Finding Dory – Kalatüdruk Dory (2016) ★★★
48. Rams – Jäärad (2015) ★★★
49. Pete’s Dragon – Minu sõber lohe (2016) ★★★ arvustus
50. Bastille Day – Bastille’i päev (2016) ★★★
51. Anthropoid – Operatsioon “Antropoid” (2016) ★★★ arvustus
52. Päevad, mis ajasid segadusse – The Days That Confused (2016) ★★½
53. Toni Erdmann (2016) ★★½
54. Allied – Liitlased (2016) ★★½
55. Suburra (2015) ★★★ arvustus
56. Race – Võidujooks (2016) ★★½
57. Hardcore Henry – Hardcore: Raju Henry (2015) ★★★ arvustus
58. Son of Saul – Sauli poeg (2015) ★★½ arvustus
59. Captain America: Civil War – Kapten Ameerika: Kodusõda (2016) ★★½ arvustus
60. Doctor Strange – Doktor Strange (2016) ★★½ arvustus
61. The Accountant – Audiitor (2016) ★★½ arvustus 
62. The Revenant – Mees, kes jäi ellu (2015) ★★½ arvustus
63. Õnn Tuleb magades – When You Least Expect It (2016)★★½
64. Snowden (2016) ★★½ arvustus
65. The Jungle Book (2016)★★½
66. Ratchet & Clank – Raks ja Kolks: Galaktika kaitsjad (2016)★★½
67. Genius – Geenius (2016) ★★½
68. Maggie’s Plan – Maggie plaan (2015)★★½ arvustus
69. Money Monster – Rahamaailm (2016) ★★½ arvustus
70.The Wolfpack – Manhattani hundid (2015) ★★½
71.X-Men: Apocalypse X-Men: Apocalypse (2016) ★★½
72.Kollektivet – The Commune – Kommuun (2016) ★★½ arvustus
73.Sully (2016) ★★½ arvustus
74.A Hologram for the King – Hologramm kuningale (2016) ★★½ arvustus
75.War Dogs – Sõjakoerad (2016) ★★½
76. Lights Out – Tuled surnuks (2016) ★★½
77.Bridget Jones’s Baby – Bridget Jonesi beebi (2016) ★★½ arvustus
78.Louder Than Bombs – Pommidest valjem (2015) ★★½
79.The Danish Girl – Taani tüdruk (2015) ★★½
80.The Shallows – Madalik (2016) ★★½
81.Fantastic Beasts and Where to Find Them – Fantastilised elukad ja kust neid leida (2016) ★★½ arvustus
82.Sausage Party – Vorstipidu (2016) ★★½
83.Trumbo (2015) ★★
84.Teesklejad – Pretenders (2016) ★★
85.Suicide Squad – Suitsiidisalk (2016) ★★ arvustus
86.Triple 9 – Kood 999 (2016) ★★
87.Demolition – Häving (2015) ★★
88.The Wave – Laine (2015) ★★
89.Jason Bourne (2016) ★★
90.A Bigger Splash – Päikesest pimestatud (2015) ★★
91.Batman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016) ★★ arvustus
92.Mr. Right – Härra Õige (2015) ★★ arvustus
93.The Good Dinosaur – Hea dinosaurus (2015) ★★
94.The Huntsman: Winter’s War – Kütt ja kaks kuningannat (2016) ★★
95.The Legend of Tarzan – Tarzani legend (2016) ★★ arvustus
96.Jack Reacher: Never Go Back – Jack Reacher: Ära mine iial tagasi (2016) ★★ arvustus
97.Luuraja ja luuletaja – The Spy And The Poet (2016) ★★
98.Warcraft – Warcraft: Algus (2016) ★★
99.Concussion – Peapõrutus (2015) ★★
100.The Secret Life of Pets – Lemmikloomade salajane elu (2016) ★★
101. Nerve – Närvidemäng (2016) ★★
102.Gods of Egypt – Egiptuse jumalad (2016) ★★
103.Independence Day: Resurgence – Iseseisvuspäev: Uus rünnak (2016) ★★ arvustus
104.Ghostbusters – Tondipüüdjad (2016) ★★ arvustus
105.Miss Peregrine’s Home for Peculiar Children – Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele (2016) ★★
106.The Correspondence – Surematud armastuskirjad (2016) ★★
107.Assassin’s Creed (2016) ★★ arvustus
108.The Angry Birds Movie – Angry Birds: Kurjad linnud. Film (2016) ★½
109.Alice Through the Looking Glass – Alice peeglitagusel maal (2016) ★½
110.Teenage Mutant Ninja Turtles: Out of the Shadows – Teismelised ninjakilpkonnad: Varjust välja (2016) ★½
111. Ema – Mother (2016) ★½
112.Rogue One: A Star Wars Story – Rogue One: Tähesõdade lugu (2016) ★½ arvustus
113.By the Sea – Mere ääres (2015) ★½
114.Polaarpoiss – The Polar Boy (2016) ★½
115. Ameerika Suvi – Chasing Ponies (2016) ★½
116. Inferno (2016) ★ arvustus
117.Klassikokkutulek – The Class Reunion (2016) ★
118.Zoolander 2 (2016) ★
119.Point Break – Murdepunkt (2015) ★
120.Perekonnavaled – Family Lies (2016) ½

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne kahe näol on tegu tugevamate filmidega.

Head alanud 2017. filmiaastat!

7. “Anomalisa “(2015)
režissöörid: Duke Johnson & Charlie Kaufman

 

Hinne: 8/10
 

Read Full Post »

2015. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2015. AASTA EESTI KINOLEVIS (MIDA MUL ÕNNESTUS NÄHA).

2015. kinoaasta on lõppemas ning on viimane aeg heita pilk tagasi tänavusele filmiaastale. Pingeread ning nimekirjad on paratamatult vigased ja ääretult subjektiivsed (kuidas on võimalik kõrvutada kassahitte, väärtfilme ja kodumaist kraami?), ent samas on huvitav teha kokkuvõte suurel ekraanil saadud elamustest. Järgnev nimekiri koosneb filmidest, mis jooksid 2015. aastal ametlikult Eesti kinodes.

Kokku sai see aasta vaadatud 468 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 108 filmi linastus sel aastal kohalikus kinolevis. Paratamatult ei jõudnud kõike, mida oleks soovinud, vaatama. Mitmeid huvipakkuvad mängufilmid (“Inimese mõõt”) ning dokumentaalid (“The Look of Silence”) jäid kahjuks nägemata.

---

 10. “Me and Earl and the Dying Girl” – “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” (2015)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon

Kuigi Sundance’i filmifestivali peapreemia võitnud “Mina, Earl ja surmasuus tüdruk” algab liiga hüperaktiivselt, leitakse kulgedes kindel jalgealune ning ekraanil rullub lahti  südamlik ning ilus indie-film noorte sõpruse loomise raskustest ning armastusest kinokunsti vastu.

Hinne: 7/ 10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes

---

9. “Shaun the Sheep Movie” – “Lammas Shaun. Film” (2015)
režissöörid: Mark Burton & Richard Starzack

Suurepärane koguperemeelelahutus tummfilmi slapstick’i vaimus. Klassikaline ja tuttav lugu, ent väga toredalt teostatud. Naerul suu garanteeritud.

Hinne: 7.5/10 
IMDB  Rotten Tomatoes

---

8. “It Follows – See jälitab sind” (2014)
režissöör: David Robert Mitchell

Quentin Taratino pakkus välja “It Follows’i” omapoolse variandi, kuidas ta seda filmi teistmoodi teeks. Tõepoolest on David Robert Mitchell’i filmil mitmeid narratiivseid puudujääke. Samas on tegu aasta ühe mällusööbivama ning originaalsema teosega, millest eeldatavasti räägitakse veel mõnda aega. Originaalse keskse idee, suurepärase muusika, heli ning kaameratööga film suudab aeglaselt kõndivast inimesest teha kõige hirmutavama asja, mida me näinud oleme.

Hinne: 7/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

7. “Steve Jobs” (2015)
režissöör: Danny Boyle

Kino tarbeks loodud dramaturgiline konstruktsioon-kolmeosaline näidend- on Danny Boyle’i meisterliku režissöörikäe all suurepäraselt filmikeelde toodud ning suurel ekraanil elama pandud.

Hiilgav näide sellest, et kellegi portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet elulugu või liigselt toetuda faktidele.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

6. “’71” (2014)
režissöör: Yann Demange

Suurepärase ajastu- ning kohatunnetusega thriller Briti sõdurist, kes jääb 1971. aasta Belfasti rahutustel üksi ning peab mässajate keskel ellu jääma. Minimalistlik ja intelligentne film, mis ei alahinda publikut ning räägib liigse paatoseta suurtest asjadest.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes  

---

5. “Ex Machina” (2015)
režissöör: Alex Garland

Suure-eelarveliste ning lapsikute fantaasiate kõrval oli värskendav näha klassikalist ja intelligentset ulmet selle kõige paremas tähenduses. Tegelaskujusid ning ideid  vaatemängule eelistav kammerlik ulmefilm ei paku midagi uut, ent jutustab oma loo väga kaasahaaraval moel. Alicia Vikander on tehisintellekt Ava rollis lummav ning Oscar Isaac astub ekstsentrilise miljardäri Nathan Bateman’i osas ekraanil üles aasta meeldejäävamas tantsustseenis.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

4. “Sicario” (2015)
režissöör: Denis Villeneuve

“Sicario” lugu ning stsenaarium pole teab mis originaalsed ega too midagi uut narkosõja filmide varamusse, ent Denis Villeneuve (“Prisoners”, “Incendies”) käe all saavutab teos omamoodi meisterlikkuse. Liiklusummikus olek pole vist üheski filmis nii pingeline olnud kui “Sicario” keskses tour-de-force stseenis, mis paneks isegi Alfred Hitchcock’i higistama.

Denis Villeneuve, kes jätkab siin inimloomuse tumedama poole uurimist, on kujunemas viimase aja üheks talendikamaks režissööriks, kes valdab meisterlikult filmikunsti meediumit.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

3. “Nightcrawler” – “Öö kutse” (2014)
režissöör: Dan Gilroy

Terav ja kaasahaarav uurimus kaasaegsest meediast. Paljuski Billy Wilder’i “Ace in The Hole” (1951) uusversioon, mille tegevus toimub kaasaegses Los Angeles’es. Jake Gyllenhaal on peaosas ääretult meeldejääv, ent film sööbib mällu just tänu suurepärasele atmosfäärile. Suur kiitus operaator Robert Elswit’ile (“There Will Be Blood”), kes koos režiidebüüdi teinud Dan Gilroy’ga loob viimase kümnendi ühe meeldejäävama versiooni Inglite linnast.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

2. “Foxcatcher” (2014)
režissöör: Bennett Miller

“Foxcatcher” leidis nii kriitikute kui filmitegijate seas kiidusõnu, ent tundus paljusid kinokülastajaid külmaks jätvat. Piinlikkuseni väljapeetud tempo ning ahistava atmosfääriga krimidraama pakkus lisaks briljantsetele osatäitmistele (eelkõige Tatum ning Ruffalo) traagilisi tegelaskujusid ning südantlõhestatavaid stseene. Eriti sööbis mällu hetk, kus Steve Carell’i kehastatud John du Pont oma emale (Vanessa Redgrave) oma maadlusoskusi eksponeerib.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

1. “Whiplash” (2014)
režissöör: Damien Chazelle

Kolme Oscariga pärjatud “Whiplash” oli konkurentsitult terve aasta parim, meeldejäävam ning kaasahaaravam filmielamus. Meeletu energia ja loovusega lavastatud linateos muutis musitseerimise sõjatandriks. Brutaalne kaikavedu noore jazztrummari Andrew Neiman’i (Miles Teller) ning tema õpetaja Terence Fletcher’i (rolli eest Oscariga pärjatud J. K. Simmons) vahel oli ääretult nauditav.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

---

Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2015. aasta kinofilmidest:

1.Whiplash (2014) ★★★★ arvustus
2.Foxcatcher (2014) ★★★★ arvustus
3.Nightcrawler – Öö kutse (2014) ★★★★
4.Sicario (2015) ★★★★ arvustus
5.Ex Machina (2015) ★★★★
6.’71 (2014) ★★★★ arvustus
7.Steve Jobs (2015) ★★★★ arvustus
8.Shaun the Sheep Movie (2015) ★★★½
9.It Follows – See jälitab sind (2015) ★★★½ arvustus
10.Me and Earl and the Dying Girl (2015) ★★★½ arvustus
11.Paddington – Paddingtoni seiklused (2014) ★★★½ arvustus
12.Amy (2015) ★★★½ arvustus
13.Inside Out – Pahupidi (2015) ★★★½ arvustus
14.Birdman – Lindmees (2014) ★★★½ arvustus
15.The Walk – Kõnd (2015) ★★★½ arvustus
16. Une nouvelle amie – Uus sõbranna (2014) ★★★½
17. The Martian – Marslane (2015) ★★★½ arvustus
18. The Little Prince – Väike prints (2015) ★★★½
19.The SpongeBob Movie: Sponge Out of Water (2015) ★★★½
20.The Assassin – Salamõrvar (2015) ★★★ arvustus
21.American Sniper – Ameerika snaiper (2014) ★★★½
22.Mission: Impossible – Rogue Nation (2015) ★★★½ arvustus
23.Süütuse mägi – Virgin Mountain (2015) ★★★½ arvustus
24.Youth – Noorus (2015) ★★★
25.The Gift – Kingitus (2015) ★★★½
26.Cobain: Montage of Heck (2015) ★★★
27.Mad Max: Fury Road (2015) ★★★ arvustus
28.Dheepan (2015) ★★★½
29. Mia Madre – Minu ema (2015) ★★★½
30.The Age of Adaline – Adaline’i aeg (2015) ★★★ arvustus
31.Straight Outta Compton (2015) ★★★
32.Bridge of Spies – Spioonide sild (2015) ★★★ arvustus
33.Taxi Teheran – Taksojuht (2015) ★★★ arvustus
34.Victoria (2015) ★★★ arvustus
35.Black Sea – Must meri (2014) ★★★ arvustus
36.Blackhat – Blackhat: Kübertorm (2015) ★★★
37.Cinderella – Tuhkatriinu (2015) ★★★
38.Irrational Man – Irratsionaalne mees (2015) ★★★ arvustus
39.Big Eyes – Suured silmad (2014) ★★★ arvustus
40.Maps to the Stars – Tee Tähtedeni (2014) ★★★ arvustus
41.Vehkleja – The Fencer (2015)
42.Maryland – Kõrvalekalle (2015) ★★★ arvustus
43.Goosebumps – Hirmujudinad (2015) ★★★  arvustus
44.Southpaw – Vasakukäeline (2015) ★★★ arvustus
45.Still Alice – Siiski veel Alice (2014) ★★★
46.Shirley: Visions of Reality – Shirley: Visioonid tõelisusest (2013)
47.Crimson Peak – Veripunane Mäetipp (2015) ★★★ arvustus
48.Ant-Man – Sipelgamees (2015) ★★★ arvustus
49.The Night Before – Seks, narks ja aisakell (2015) ★★★ arvustus
50.Wild – Metsik (2014) ★★★
51.Tomorrowland – Tulevikumaa (2015) ★★½  arvustus
52.Must alpinist – Ghost mountaineer 2015 ★★½
53.Tale of Tales – Lugude lugu (2015) ★★½ arvustus
54.Avengers: Age of Ultron – Tasujad: Ultroni ajastu (2015) ★★½ arvustus
55.Furious 7 – kiired ja vihased 7 (2015) ★★½ arvustus
56.Kingsman: The Secret Service (2015) ★★½ arvustus
57.The Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014) ★★½ arvustus
58.Chappie (2015) arvustus
59.The Man from U.N.C.L.E. – Koodnimi U.N.C.L.E. (2015 )★★½ arvustus
60.Big Hero 6 – 6 kangelast (2014) ★★½
61.Legend (2015) ★★½
62.Testament of Youth – Sõjale kaotatud noorus (2014) ★★½
63.45 Years – 45 aastat (2015) ★★½ arvustus
64.Man Up – Pimekohting (2015) ★★½
65.Maze Runner: The Scorch Trials – Labürindijooksja: Põlenu katsed (2015) ★★½
66.Star Wars: The Force Awakens – Star Wars: Jõud tärkab (2015) ★★ arvustus
67.The Search – Otsing (2014) ★★½
68.1944 (2015) ★★½ arvustus
69.Far from the Madding Crowd (2015) ★★½ arvustus
70.Macbeth (2015) ★★½
71.Run All Night – Öine jaht (2015) ★★½
72. Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle (2014) ★★½ arvustus
73.The Visit – Külaskäik (2015) ★★½
74.Jurassic World – Jurassic World: Sauruste maailm (2015) ★★ arvustus
75.Pawn Sacrifice – Etturi ohverdus (2014) ★★½ arvustus
76.Automata (2014) ★★½
77.The Voices – Hääled (2015) ★★½
78.The Hunger Games: Mockingjay – Part 2 (2015) ★★ arvustus
79.Unfriended – Unfriended: Ütle, kes on su sõbrad… (2015) ★★½ arvustus
80.Jupiter Ascending – Jupiteri tõus (2015) ★★
81.Supilinna salaselts – Secret Society of Souptown (2015) ★★½
82.Focus – Fookus (2015) ★★½
83.Roukli (2015)  arvustus
84.She’s Funny That Way (2014) ★★½ arvustus
85.Spy – Spioon (2015) ★★½
86.Trainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015) ★★ arvustus
87.Black Mass – Must missa (2015) ★★
88.Paper Towns – Paberlinnad (2015) ★★½
89.The Imitation Game – Imiteerimismäng (2014) ★★ arvustus
90.Scouts Guide to the Zombie Apocalypse (2015) ★★
91.Into the Woods – Sügavasse laande (2014) arvustus
92.Pitch Perfect 2 – Lauluässad 2 (2015) ★★
93.Self/less – Isetu (2015) ★★ arvustus
94.Terminator Genisys (2015) ★★ arvustus
95.Unbroken – Murdmatu (2014) ★★ arvustus
96.5 Flights Up – 5 korrust kõrgemal (2014)
97.Minions – Käsilased (2015) ★★
98.Child 44 – 44. laps (2015) ★★ arvustus
99.Everest (2015) ★★ arvustus
100.Insurgent – Lahkulööja sari: Mässaja (2015)  ★★
101.Pixels – Pikslid (2015)  ★★
102.Love – Armastus (2015) ★½ arvustus
103.Fifty Shades of Grey – Viiskümmend halli varjundit (2015) ★½
104.Fantastic Four – Fantastiline nelik (2015) ★½ arvustus
105.Spectre (2015) ★½ arvustus
106.American Ultra – Ameerika ultra (2015) ★½
107.Dumb and Dumber To – Loll ja lollim kakks (2014) ★½
108.Vacation – Suvepuhkus (2015) ★

* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna ning seetõttu on nende järel tühjus.

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul suur osa filme vabalt kohti vahetada. Esimesed 40 on tugevamad teosed ning ainult 4 viimast jätsid suhu halva maitse.

Soovin head saabuvat filmiaastat 2016!

 

 

Read Full Post »

Virgin Mountain/The Night Before/Pawn Sacrifice

“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB

---

“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Tomorrowland/The Age of Adeline/Taxi Teheran/She’s Funny That Way

“Tomorrowland” – “Tulevikumaa” (2015)

režissöör: Brad Bird
stsenaarium: Damon Lindelof & Brad Bird

Uusim Disney atraktsioonil põhinev mängufilm “Tulevikumaa” – “Tomorrowland” on üks nauditavamaid, ebaühtlasemaid ja frusteerivamaid filmielamusi viimaste aastate jooksul. Kuigi kohati on tegu viimase aja lõbusama ning paremini lavastatud blockbusteriga, mis meenutab oma vaimult Steven Spielberg’i produtseeritud mõnusaid 1980-ndate lõpu koguperefilme nagu “The Goonies” ja”Innerspace” ja “Back to the Future”, kannatab linateos nõrga stsenaariumi ja ebaselge fookuse all.

Režissöör Brad Bird (“The Iron Giant“, “Mission Impossible: Ghost Protocol”) suudab lavastada spielbergilikumalt kui viimastel aastatel Spielberg ise ning filmi esimene pool on tempokas ja mänguline, täis lustakaid stseene, hästirealiseeritud tegelaskujusid ning vana kooli filmimaagiat. Aga mida edasi, seda rohkem kõik koost laguneb. Niigi korraliku fookuseta lugu muutub segasemaks, kohati on ebaselge see, kes on loo tegelik peategelane ning film muutub, positiivsest ja olulisest sõnumist hoolimata, üliplakatlikuks message-filmiks, mis toetub konarlikule ekspositsioonile ning pikkadele monoloogidele, et lugu lõpp-punkti viia.

Pole midagi üllatavat, et film laguneb teises pooles totaalselt, kui üheks stsenaristiks on kurikuulus Damon Lindelof (“Prometheus”,”World War Z”, “Star Trek Into Darkness”). Mees, kes genereerib ideid, ent ei oska nendega midagi ette võtta. Nõrk lõpp-lahendus tähendab aga seda, et saalist lahkudes jäi suhu halb maitse ning head asjad – nagu meeldejäävad naiskangelased ja mänguline režii, ununevad. Kahju.

Hinne: 5.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Harrastuskriitikud

---

“The Age of Adaline” – “Adaline’i aeg”  (2015)

režissöör: Lee Toland Krieger
stsenaarium: J. Mills Goodloe, Salvador Paskowitz & J. Mills Goodloe

Kuigi paljud on nimetanud “Adaline’i aega” Nicholas Sparks’i ja “Benjamin Button’i” seguks, laenatakse ideid eelkõige filmist “Jerome  Bixby’s The Man From Earth“. See on lugu inimesest, kes ei vanane ning peab kahtluse vältimiseks pidevalt elukohti vahetama. Aastatuhandeid elanud mehe asemel on loo keskmes seekord kõigest 107 aastat elanud naine Adaline, ning filosoofia, teaduse ja religiooni asemel uuritakse surematusega seonduvat emotsionaalset raskust. Kuigi “Adaline’i aja” stsenaarium on kohati logisev ja leiab kindlama jalgealuse alles teises pooles, on film teostatud piisava elegantsi ning ausa sentimentaalsusega. Narratiivsed konarused aitab lihvida tugev keskne idee ning heade näitlejate vahel tekkiv ekraanikeemia. Harrison Ford pole aastakümneid nii mõjuv olnud, suurt kiitust väärivad nii Blake Lively, Michiel Huisman kui Ellen Burstyn. Viimane kehastab teist filmi järjest tütart, kes vananeb kiiremini kui tema vanemad.

Kuigi objektiivselt on filmil puudusi, läks toredalt vanamoeline “Adaline’i aeg” mulle neist hoolimata hinge. Sugugi mitte halvem kui ülehinnatud “The Curious Case of Benjamin Button”.

Hinne: 6/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana

---

“Taxi Teheran” – “Taksojuht” (2015)

režissöör: Jafar Panahi
stsenaarium: Jafar Panahi

Tänavu Berliinis Kuldkaru võitnud film on kaunis ood kinokunstile, ent tingimused, milles film tehti ning see, millest režissöör Jafar Panahi laiemas kontekstis räägib, on tegelikult palju huvitavam kui teos ise.

Lihtne ja sümpaatne film, mis jääb tsipa episoodiliseks, igavaks ja pikaks. “Taksojuhi” narratiivi luudel on lihtsalt liiga vähe liha.

Hinne: 6/10

IMDB   Rotten Tomatoes

 

---

“She’s Funny That Way” – “Kuidas saada Broadway staariks” (2014)
režissöör: Peter Bogdanovich
stsenaarium: Peter Bogdanovich & Louise Stratten

Peter Bogdanovich’i esimene film 12 aasta jooksul ei markeeri kahjuks mehe naasemist oma karjääri tippaega (“Targets”, “The Last Picture Show”) vaid on järjekordne enam-vähem funktsioneeriv hommage Hollywoodi kuldajastu screwball- komöödiatele.”Kuidas saada Broadway staariks” on kerglane ning üllatavalt sisutühi, ent toredalt vanamoeline – nagu vaataks 1990-ndatel tehtud komöödiat. Pole ka ime, arvestades asjaolu, et stsenaarium on peaaegu 20 aastat vana.

Bogdanovich on taolist asja varem palju paremini teinud – näiteks “Noises Off”, mida “Birdman” üsna tugevalt kopeeris.

Hinne: 5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

Read Full Post »

Child 44/Unfriended/A Pigeon Sat on a Branch Reflecting on Existence

“Child 44” – “44. laps” (2015)
režissöör: Daniel Espinosa
stsenaarium: Richard Price, Tom Rob Smith’i raamatu alusel

Teos, mis oleks pidanud ekraanivalgust nägema minisarjana. Liiga palju liine, ebaselge fookus, nülitud stseenid ning montaažis tuntavalt kärbitud lugu (esialgne versioon oli ligikaudu 5 tundi) koos mittemidagiütleva režiiga rikuvad intrigeeriva materjali ning suurepäraste näitlejate ponnistused.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: James King 

---

“Unfriended: Ütle, kes on su sõbrad…” (2015)
režissöör: Levan Gabriadze
stsenaarium: Nelson Greaves

Väga lahe keskne gimmick – kogu tegevuse arvutiekraanil hoidmine ning ilusti väljendatud sõnum ei suuda täielikult päästa selle küber-õuduka nõrgavõitu lugu ning ebaveenvat viimast kolmandikku. Näitlejad ja stsenaarium ei mängi välja seal vajaminevaid nüansse. Antud aspektid, koos (kohati nimme) ebasümpaatsete ja stereotüüpsete tegelaskujudega tõmbavad vee peale filmile, mis oleks olnud üks žanri tippteoseid. Siiski, vägagi põnev eksperiment ning huvitav vaatamine.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf

---

“En duva satt på en gren och funderade på tillvaron” – “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” (2014)
režissöör: Roy Andersson
stsenaarium: Roy Andersson

Roy Anderssoni loomingust kõigest kolme filmi näinuna pole ma ta suur ekspert, aga “Tuvi…” tundub kibestunum, venivam ja igavam versioon lavastaja eelmisest taiesest “Teie, kes te elate” (2007). Episoodiline, liiga pikkade youtube’like šketšide kogum, mis loob ebamäärase terviku. Nagu keegi oleks otsustanud Monty Python’i “Elu mõttest” (1984) vähemnaljaka aegluubi-versiooni teha.

Kohati leidlik, aga ääretult ülehinnatud.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Into the Woods – Sügavasse Laande (2014)

režissöör: Rob Marshall
stsenaarium: James Lapine, Stephen Sondheim’i ja  James Lapine’i muusikali põhjal

osades:
Anna Kendrick (Tuhkatriinu)
James Corden (pagar)
Emily Blunt (pagari abikaasa)
Daniel Huttlestone (Jack)
Meryl Streep (nõid)

operaator: Dion Beebe, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Colleen Atwood, montaaž: Wyatt Smith, helilooja: Stephen Sondheim. Produtsendid: John DeLuca, Rob Marshall, Callum McDougall & Marc Platt.

125 min

“JÄRJEKORDNE PETTUMUST VALMISTAV SONDHEIM’I MUUSIKALI EKRANISEERING”

Stephen Sondheim on Ameerika XX sajandi muusikaliteatri  üks  olulisem ning huvitavam helilooja ja laulusõnade kirjutaja, kes on oma pika karjääri jooksul katsetanud žanri piiridega. Mehe loomingut iseloomustavad (muusikali kohta) üsna keerukad narratiivid, ootamatu žanrivalik (nagu muusikaline thriller) ning vaimukad ja teravmeelsed laulusõnad (vast kõige tuntumad”West Side Story” omad).

Sondheim’i hinnatud muusikalide kinoversioonid nagu Richard Lester’i lavastatud farss “A Funny Thing Happened on the Way to the Forum” (1968) ja Tim Burton’i thriller “Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street” (2007) ei küündinud  küll originaalteoste tasemele, ent mõjusid värskelt tüüpiliste Hollywoodi muusikalide seas. “Into the Woods” – “Sügavasse laande” (2014), mida on üritatud juba 25 aastat kinolinale tuua, on järjekordne adaptsioon, mis väidetavalt ei ulatu lavaversiooni tasemele. Tegu on filmiga, mille kohta ei oska isegi mitu päeva peale filmi nägemist ikka seisukohta võtta.

Erinevalt teistest mainitud teostest, pole ma “Sügavasse laande” muusikaliversiooni veel näinud, ent filmi vaadates tekib tunne, nagu vaataks huvitava algmaterjali konarlikku ja kärbitud versiooni. Lugu ühendab erinevad Grimmi muinasjutud, mille keskmes on pagar (Corden) ja ta naine (Blunt), kes peavad oma pere needuse murdmiseks otsima metsast vana nõia (Streep) poolt soovitud elemente. Selle käigus ristub nende tee mitmete teiste tuntud tegelaskujudega nagu Tuhkatriinu (Kendrick), Punamütsike (Lilla Crawford), Rapuntsel (MacKenzie Mauzy), Jack (Huttlestone) ja hunt (Johnny Depp).

Disney stuudio nõudmisel on muusikalis kahjuks tehtud ka mitmeid muudatusi. Eriti tuntavalt Rapuntsli loos, mis tundub filmi vaadates üleliigne, kuna ei teeni kuigivõrd suuremat tervikut. Broadway etenduses on Rapuntsli käsitlus süngem ning tema teekond tundub paremini peegeldavat loo suuremaid teemasid. Siin peitub ekraniseeringu üks probleeme – kinoversioonis puudub teemadel väga hea fookus. Soovides pettumine ning laste ja vanemate probleemid näivad olevat kesksed, ent neid ei uurita piisavalt põhjalikult. “Sügavasse laande” viskab õhku huvitavaid ideid ning  Sondheim’i laulusõnad on vaimukad, ent ma ei saa aru, kui postmodernne, ironiseeriv või tõsiseltvõetav Rob Marshall’i filmiversioon soovib olla. Kui film algab üsna hambaid krigistama paneva lapsiku ja tobedavõitu muusikalinumbriga, siis kulgedes muutub tonaalsus tõsisemaks. Aga isegi tõsisematel hetkedel tundub näitlejate suul olevat kummaline irve, mis sellele kriipsu peale tõmbab.Väidetavalt on Broadway versioon kinoversioonist palju süngem, ning kuigi film näib oma visuaalides palju võlgnevat Tim Burton’i  loomingule (ka “Sügavasse laande” kostüümikunstnik Colleen Atwood on töötanud enamike Burtoni filmide peal), on muu teostus kuidagi kerglane. Mis siis, et mitmeid uuritavaid teemasid – nagu isadus, täiskasvanuks saamine ning tegude tagajärjed, vaadatakse üsna tõsiselt. Sellest kõigest tekib kummaline dissonants ja arusaamatu tonaalsus, millele ma esmakordsel vaatamisel päris pihta ei saanud. Ma ei oska öelda, kas see on ilmtingimata viga. Äkki on asi minus.

Kui režissöör Rob Marshall suutis ünsa efektiivselt tuua ekraanile legendaarse Bob Fosse tantsustseenid parima filmi oscariga pärjatud teoses “Chiago” (2002), siis tema viimane teos oli viimaste aastakümnete üks inertsemaid, energiavaesemaid, uimasemaid ja kohutavamalt lavastatud Hollywoodi filme üleüldse: “Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides” (2011). Osad selle filmi probleemid tunduvad vaevavat ka “Sügavasse laande”. Film on väliselt samamoodi uhkeldav ning staare täis, ent tundub sisimas tühja, identiteeditu ning igavana. Osatäitjad (kui vastukarva käiv punamütsike välja arvata) on ju korralikud (kõige parema rollisoorituse teeb vist Emily Blunt), ent nende erinevad näitlemisstsiilid ei moodusta kokku väga veenvat tervikut ning tervet teostust võiks nimetada mehaaniliseks. Kui vähemalt Tim Burton üritas “Sweeney Todd’i” tehes laulud dialoogistseenide vormis üles võtta, siis Marshall ei näi kunagi ära otsustavat mislaadi muusikali ta täpselt teeb. On see draama või komöödia, on see dialoogikesksem või traditsioonilisem muusikal? Kuigi osad stseenid ning laulud nagu “Agoonia”, kus kaks egoistlikku printsi võrdlevad oma kättesaamatuid armastusi, on korralikult visualiseeritud ning vaimukalt tehtud, kannatab suur osa filmist üllatavalt vaimuvaese ja stseenist-stseeni varieeriva stampliku teostuse all.

Ei oskagi öelda, kas tegu on korraliku, korrektse või lihtsalt halva filmiga. Mõistan nii neid kes seda filmi vihkavad kui ka neid kellele film väga korda läheb. Algmaterjal on piisavalt huvitav ning “Sügavsse laande” pakub toredaid Grimmi muinasjuttude ümbertöötlusi. Loos on huvitavaid leide nagu Tuhkatriinu, kes pidevalt printsi eest põgeneb ning mitmeid põnevaid moraalseid dilemmasid, mis seonduvad tegelaste unistuste ja soovidega, ent terve film näib korraga nii venivat kui ka liigselt ruttavat. Ja viimane kolmandik on lihtsalt ebarahuldav ega tekita lõpplahenduse tunnet.

Stephen Sondheim meeldib mulle ikka ning tema laulusõnad on muusikalide seas alati ühed vaimukamad, ent “Sügavasse Laande” ei tundu, nagu ta teoste eelnevadki adaptsioonid, eriti edukalt suurele ekraanile jõudnud olevat. Ehk vaatan filmi millalgi uuesti üle ning lisan uued kommentaarid.

Seniks aga ei oska ma isegi öelda, mis hinnet filmile panna – kas soovitada või hoiatada.

Hinne: ?/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

Read Full Post »

It Follows – See jälitab sind (2014)

režissöör: David Robert Mitchell
stsenaarium: David Robert Mitchell

osades:
Maika Monroe (Jay)
Keir Gilchrist (Paul)
Olivia Luccardi (Yara)
Lili Sepe (Kelly)
Bailey Spry (Annie)
Daniel Zovatto (Greg)
Jake Weary (Hugh)

operaator: Mike Gioulakis, kunstnik: Michael Perry, kostüümikunstnik: Kimberly Leitz-McCauley, montaaž: Julio Perez. produtsendid: Rebecca Green,  David Kaplan, Erik Rommesmo & Laura D. Smith.

100 min

“ELEGANTNE & ATMOSFÄÄRIGA RETRO-HORROR”

Senise kinoaasta enim kõneainet ja kiitusi kogunud 1970-ndate hõnguline õudusfilm “It Follows” – “See jälitab sind” on lõpuks jõudnud ka Eesti kinodesse.

Ameerika slasher -filmide buum, mis järgnes John Carpenter’i  märgilisele teosele “Halloween” (1978), eksponeeris ekraanil ohtralt seksi ja vägivalda, ent oli sisimas üsna puritaanlik ja moraalne. Kui tegelased olid abieluvälises vahekorras, said nad üsna tõenäoliselt kiiresti surma. Jason Voorhees ilmus silmapilkselt, kui keegi paha peal väljas oli, samas neitsi (ja naine) jäi tõenäoliselt lõputiitrite saabumiseni ellu. “It Follows” võtab analoogse idee : teismeliste seks = surm ning teeb sellest huvitava ja kõnekama loo.

19-aastane Jay (Maika Monroe) saab peale vahekorda needuse, millega kaasnevad luupainajalikud nägemused: keegi või miski jälitab teda. Ja see miski võib ka tappa. Üks viis needusest vabanemisest on see seksi teel teisele inimesele edasi kanda.

Erinevalt 1980-ndate slasher- filmidest, on “It Follows” vägivalla ja seksuaalaktide kujutamisel üsna konservatiivne. Aga see tundub üsna teadlik valik olevat. Kuigi paaris kohas kasutatakse odavat jump scare taktikat, on tegu vanamoelise aeglase õudusfilmiga, mis mängib atmosfääri ja pingekruvimisega. Lisaks võib filmi vaadata kui uurimust teismeliste seksuaalsuse, suguhaiguste, seksuaalvägivalla ning muude seksiga seotud hirmude teemal. Noored tegelaskujud on enamat kui stereotüübid, keda meelelahutuse tarbeks maha tappa. Tänu heale näitlemisele ja peenetundelisele režiile kerkivad ekraanil ellu piisavalt usutavad ja mitmekihilised tegelaskujud, kes kohati käituvad küll halva horrorfilmi loogika alusel (lõpuosa vajub kohe päris ära). Maika Monroe, kes jäi mulle juba silma Adam Wingard’i retrohõngulises thrilleris “The Guest” (2014) on peaosas eriti mõjuv.

Filmi naelaks on aga selle audiovisuaalne pakett. “See jälitab sind” algab mõjuva pika panoraamkaadriga ning tervet filmi iseloomustab väljapeetud ja minimalistlik operaatoritöö, mis näib väga palju võlgnevat John Carpenter’i loomingule (eelkõige filmidele “Halloween” ja “The Fog”). Kaunile laiekraanformaadi kasutusele ning täpsele montaažile lisandub suurepärane helirežii ja süntesaatorimuusika, mis näib olevat samuti inspireeritud John Carpenter’ist ja tema ikoonilistest soundtrack’idest.

Kõik see teeb filmist “See jälitab sind” hüpnootilise ja meeldejääva elamuse. Režissöör David Robert Mitchell on loonud muljetavaldava linateose, mis ei pruugi žanri reegleid ümber kirjutada ega leia kõikidele ideedele parimaid lahendusi, ent väärib tugeva art-house teostuse tõttu kinokülastust ka nende poolt, kes muidu õudusfilme ei vaata.

Hinne: 7/10

arvustused: Mark Kermode
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

1944 (2015) ja Inimesed Sõdurisinelis (1968)

režissöör: Elmo Nüganen
stsenaarium: Leo Kunnas

osades:
Kaspar Velberg (Karl Tammik)
Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi)
Maiken Schmidt (Aino Tammik)
Rain Simmul (Prohhor Sedõhh)

operaatorid: Mart Taniel & Rein Kotov, kunstnik: Kalju Kivi, kostüümikunstnik:  Mare Raidma, montaaž: Kimmo Taavila & Tambet Tasuja, helilooja: Jaak Jürisson. Produtsent: Kristian Taska.

100. min
—————————————————————————————————————————————–

režissöör: Jüri Müür
stsenaarium: Paul Kuusberg, Jüri Müür & Lembit Remmelgas

osades:
Rudolf Allabert (Kalm)
Heino Raudsik (Tääger)
Leonhard Merzin (Mänd)
Arvi Hallik (Veski)
Hans Kaldoja (Raudnask)

operaator: Mihhail Dorovatovski, kunstnik: Halja Klaar, kostüümikunstnik: Piia Järvila, montaaž: Eugen Rosental, helilooja: Eino Tamberg, direktor: Virve Lunt.

85. min
—————————————————————————————————————————————–
“KAKS FILMI, MIS IDEAALSELT ÜKSTEIST TÄIENDAVAD” 

Otsustasin enne Elmo Nüganeni uusima eepose “1944” linastust Eesti seni parimaks sõjafilmiks peetud “Inimesed sõdurisinelis” üle vaadata, ning olen väga rahul, et seda tegin.Tegu on  ühe parema ja visuaalselt leidlikuma Eesti kinofilmiga, mis sobib ideaalselt double-bill’iks Nüganeni omale. Paljuski sealt, kus Jüri Müüri film lõpeb, “1944” jätkab ning mõlemad teosed toetavad üksteist, aidates paremini ajaloo konteksti mõista.

Üritan  siis siinkohal jagada oma muljeid ja mõtteid kahe filmi tugevuste, sarnasuste ja erinevuste osas.

NÄITLEMINE

Kuigi “1944” on üsna kindlalt Nüganeni tugevaim film ja mees on alati osanud näitlejaid juhendada, pole ta kinolina jaoks leidnud kõige paremat võtit. Nii ka siin. Suurema filmikogemusega näitlejad, nagu Rain Simmul ja Kristjan Sarv kannavad väikesed rollid hästi ja veenvalt välja, ent nii noorte (kui ka mõnede vanemate) dialoogiandmine kannatab nii ala- kui ülenäitlemise all. Filmi esimest poolt vaevab paljuski viimane. Deklameeritud dialoog tundub olevat kohati suunatud justkui Draamateatri viimasesse ritta (või pigem Linnateatri vabaõhulava kaugeimasse nurka) ega toimi suurtes ja keskmistes plaanides eriti hästi. Kõige tugevama mulje jätab noortest kindlasti Kaspar Velberg, kes meenutas (vähemalt mulle) oma näojoonte ja jõuliste sügavate silmade poolest Sulev Luike. Mees näib olevat filminäitlejaks sündinud ning ootan suure huviga, mis põnevaid filmirolle ta järgmiste aastakümnete jooksul teeb. Velberg suudab väga vähesega luua veenva ja psühholoogiliselt mõjuva karakteri, kuigi ta tegelaskuju oleks võinud paremini väljajoonistatud olla. Nii tema kehastatud Karl Tammikul kui ka Kristjan Üksküla kehastatud Jüri Jõgil on korralik taustsüstseem ja keskne konflikt, ent vajaka jääb karakteriomadustest, mis nad meeldejäävaks teeksid (sama probleem vaevab ka filmi “Inimesed sõdurisinelis”). Ainsat kaalukamat naisrolli tegev Maiken Schmidt kuulub samuti filmi paremini esitatud tegelaskujude hulka.

“Inimesed sõdurisinelis” on näitlemise poolest tugevalt oma ajas ja dialoog ei teeni näitlejat, ent filmi paneb toimima teatud kamraadlus, mis meestel omavahel tekib. Kui “1944” puhul on enamjaolt tunne, nagu vaataks sõdurivormi pandud näitlejaid, siis “Inimesed sõdurisinelis” puhul on saavutatud teatud dokumentaalsus, tekib kohati tunne, et sa näed ekraanil roodu, kellel on konkreetne käsuliin, sõprus ja minevik (natukene paremini toimib see “1944” puhul Punaväe liinis). Mine tea, ehk aitas kaasa ka tolleaegne vene sõjaväekohustus ja otsene kontakt II maailmasõjaga (film valmis kõigest 23 aastat peale sõja lõppu ning nii Müür kui mitmed loovmeeskonna liikmed olid sõjas olnud). Filmi tugevaim rollisooritus on Leonhard Merzinilt, kes on olnud üks Eesti paremaid filminäitlejaid. Müür näitlejatega teadaolevalt väga palju tööd ei teinud, ent tundis väga hästi kinematograafilisi vahendeid (juba esimene film “Ühe küla mehed” on visuaalselt väga põnev), Nüganeniga on aga vaat et vastupidi.

REŽII

“Inimesed sõdurisinelis” suutis vähemalt mind palju paremini lahinguväljale viia. See, et me ei näe vastast ning parem keskendume nii väiksematele kui suurematele hetkedele (kuidas sõdur plahvatusest hetkeks kurdiks jääb või kuidas üks kaksikutest näeb oma venna surma), aitab rohkem sellesse maailma sisse elada. Müür leiab koos suurepärase operaatori Mihhail Dorovatovskiga viimati-mainitud stseenile ka visuaalselt kauni lahenduse, mis teeb selle meeldejäävamaks ja võimsamaks ning mällu söövitab. Nüganen seevastu ei tee analoogsetes stseenides just kõige mõjuvamaid kaadri- või montaaživalikuid. Üks esimeses pooles toimuv ootamatu surm tundub stsenaariumis ja ideelisel tasandil palju mõjuvam kui filmis. Surma hetk on isegi mõjus, ent sellele järgnev tundub kohmakas ja vähem emotsionaalne kui ta olema peaks. Visuaalsemaid hetki on kindlasti seesama, mis on “1944” postril – Velberg  ja väike tüdruk pommikraatris, isegi kui sellele eelnev lõik pole kõige paremini konstrueeritud ega üles võetud.

Kõrvaltegelaskujude surmad ei toimi filmis “1944” eriti mõjuvalt, kuna neile pole lisatud teiste reaktsiooni. Kui see on nimme nii tehtud, puudub sellel tugev režiiline tugi ning vajaka jääb sõja ootamatusest ja brutaalsusest, mis selle emotsionaalselt mõjuvaks teeks. Nägin kohe pärast Nüganeni filmi vaatamist Clint Eastwoodi “Ameerika snaiperit”, kus iga saadud kuul tundus ootamatu või jõulisena. Kõik töötas ja mõjus tänu täpsele režiile. Palju taandub lõppude-lõpuks ikkagi kaadri-, heli- ja montaaživalikule, mis filmis “1944” tihti mitmetest asjadest justkui üle jooksevad. Kaasa ei aita ka grimm, mis kohati (nagu lennukistseenis viga saanud nägude puhul) pole eriti veenev. Samas on ka režiilisi asju, mis hästi toimivad. Nüganen on siin palju kindlakäelisem ja tervikut haldavam kui oma varasemates teostes ning väikesed peegeldused, nagu hetked, kus tank nii Saksa kui Punaarmee sõdurite pea kohalt üle sõidab, tekitab toreda filmi mõtet toetava motiivi.

Kuigi enamik asju, mis seotud sõjastseenidega, on Müüri filmis palju paremini tehtud, ärkab Nüganeni film ellu intiimsematel karakterimomentidel. Minu jaoks hakkas “1944” toimima alles keskel, seal, kus Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidti tegelaskujud omavahel kohtuvad. Nendevahelised stseenid on kaunilt väljapeetud, vaoshoitud ja seesmiselt pingestatud. Vaikusel ja pausidel lastakse toimida ning ka kaameratöö tundub selles osas kõige paremini läbitunnetatud olevat. Antud kohad on ka ühed vähestest, kus režii tundub olevat parem kui stsenaarium. Kuigi armumine on kohati ebaveenev (selle näitamiseks oleks võinud vähemalt üks stseen lisaks olla) kannavad näitlejad selle siiski enam- vähem välja.

Tegelikult lähevad mõlemad filmid kulgedes aina tugevamaks ning režii muutub kindlakäelisemaks. Kui Müür muutub visuaalselt põnevamaks (terve film on tugevalt cinéma vérité mõjutustega), siis Nüganen muutub üha täpsemaks ja konkreetsemaks. Erinevalt esimese poole lahingustseenidest, mis tunduvad kohati läbilavastamata ning montaažis kokkuklopsituna, on “1944” viimane suurem lahingustseen mõjusalt tehtud ning hoiab korralikult pinget. Selles pole filmi alguse sihitut kaameraväristamist ja tihedat montaaži, mis Kulešovi efekti abile lootes ei suuda siiski draamat tekitada. See, et iga sekund on kaadrivahetus ning palju plahvatusi ja märulit ühes minutis, ei tähenda automaatselt põnevust. Aga rõhutan veelkord – filmi keskmisest osast alates paranevad ka lahingustseenid ning Nüganen näib nii “Nimed marmortahvliga” kui ehk ka esimese “1944” võtteperioodiga (ma ei tea millal mis stseene filmiti) võrreldes kõvasti edasi arenenud olevat.

Kui Müüri film on pigem episoodiline (korduvalt hüpatakse ajas edasi ja teos lõpeb samas punktis, kus Nüganeni film – Saaremaal), on “1944” palju terviklikum, tempereeritud ja ülesehituselt palju paremini teostatud. Filmitegijad teavad, millal aeg maha võtta ja hinge tõmmata, millal nalja teha ning mil karakteritele või actionile keskenduda. Taolist tasakaalu on raske saavutada ning suur kiitus selle eest. Kõige taga on peale režii ning montaaži aga Leo Kunnase käsikiri, mis tundub vähemalt filmi vaadates üks taasiseseisvunud Eesti parem ja julgem stsenaarium.

LUGU

Mulle on alati tundunud, et “Inimesed sõdurisinelis” on “Jõulud Vigalas” kõrval eestluse teemal üks kõnekamaid ja võimsamaid lugusid. Just lugu – mitte tingimata stsenaarium. Müüri filmi sisu on ju tähendusrikas, NL sõjaväkke mobiliseeritud eestlased asuvad teele kodumaale, et seal Saksa mundris rahvuskaaslasi tappa. “1944” on samavõrra tugeva ja ehk isegi veel emotsionaalsema looga, mis oma julguse, üllatuste ning suurepärase lõpu poolest väärib omaette kiitust. Kahjuks ei saa ma loost siin väga rääkida, sest see rikuks kinoelamust.

Leo Kunnase stsenaariumis on palju rohkem karakterit ja huumorit kui Paul Kuusbergi, Jüri Müüri ja Lembit Remmelga omas. Tegelaskujud on mõlemas filmis vähe väljaarendatud, kuigi “1944” üritab neile rohkem keskenduda. Kuigi Müüri filmil on NL võimude poolt pealesunnitud raamjutustus ja propagandistlikkus, mõjub ta ajastut arvestades tugevamalt kui “1944”. “Inimesed sõdurisinelis” ei ürita nii palju vaatajale ajaloolisi fakte ja dilemmasid üle seletada ning seetõttu tekib (vähemalt minu jaoks) suurem üldistus ja võimsam sõnum. Kohati on Eesti rahva olukorda II maailmasõjas (küüditamine, põgenemine, Eesti, Saksa kui NL pool, Tallinna pommitamine jne) ehk liiga palju mainitud ning “1944”, kuigi hariduslik ja kõnekas, ei toimi kunstilisel tasandil nii hästi. Filmi lugu ise on nii hea, et mitmed dialoogid, nagu “mis sa siis teed kui punavormis eestlane sulle vastu tuleb” tunduvad üleliigsena. Sama idee on palju mõjuvamalt sündmuste abil edasi antud ning dialoog (mis peaks näitama Saksa mundris oleva Eesti sõduri konflikti) toimis vähemalt antud juhul natuke pingutatu ja ebaveenvana. Taolised momendid on aga rohkem lavastaja kui stsenaristi teha. Leo Kunnase käsikiri on kohatisest Eesti filmile omasest nõrgast (korrektsetest täislausetest koosnevast) dialoogist ning üleliigsetest stseenidest hoolimata “1944” kõige tugevam osa. Julgeksin isegi väita, et stsenaarium on tegelikult palju parem kui film. Kujutluspildis võib mõelda, mis oleks antud stsenaariumiga saavutanud keegi nagu Paul Verhoeven (“Must Raamat“), Kathryn Bigelow (“Piinakamber”) või Elmo Nüganen koostöös Jüri Müüriga.

1+1=2

“1944” on konarlikkusele vaatamata korralik, kõnekas, emotsionaalne ning mõtlemapanev film Eesti rahvale. Kohalik “Ballaad sõdurist” (rež. Grigori Chukhrai) või “Kanal” (rež. Andrzej Wajda) ootab aga veel tegemist. Kui “Inimesed sõdurisinelis” ja “1944” tugevused kokku liita, võiks meil olla üks suurepärane sõjafilm. Seniks peame aga leppima kahe korraliku ja rahvuslikult olulise II maailmasõda kujutava teosega.

Neile, kes soovivad “1944” vaatama minna, ei teeks paha enne “Inimesed sõdurisinelis” ära vaadata. Mitte niivõrd võrdlusmomendi pärast, vaid nii tekib palju parem taustsüsteem filmi vaatamiseks. Mõlemad teosed muudavad üksteist tugevamaks ja toetavad teineteist. Minu jaoks on aga Eesti parim sõjafilm, vigadest hoolimata ikka veel Jüri Müüri “Inimesed sõdurisinelis”. Kuigi stsenaarium on nõrgem, on tegu on natuke ühtlasema, tugevamalt teostatud, visuaalselt mõjuvama ja mällusööbivama filmiga.

Kahe filmi koondhinne: 6.5/10
IMDB  IMDB

 

Read Full Post »

Paddington – Paddingtoni seiklused (2014)

režissöör: Paul King
stsenaarium: Hamish McColl & Paul King, Michael Bond’i loodud tegelaskuju põhjal

Populaarse Paddingtoni tegelaskuju filmiversioon on esmaklassiline koguperemeelelahutus. Kuigi lugu ning mitmed naljad pole väga originaalsed, on film teostatud hoogsalt ja mänguliselt. Tegelaskujud on toredalt välja joonistatud, klassikaline slapstick-komöödia on suurepäraselt ajastatud ning mitmed dialoogilõigud on väga naljakad (eriti tabavad on laused praeguse Dr.Who – Peter Capaldi kehastatud naabri tegelaskuju suust). Miinuspoolele jääb Nicole Kidman’i kehastatud perefilmile tüüpiliselt klišeelik ja üheplaaniline taksidermistist kurjam, ning kolmanda act`i liikumine liiga etteaimataval autopiloodil.

Kuigi “Paddington” ei küündi oma žanri tippteoste, nagu Alfonso Cuarón’i “A Little Princess`i”(1995) ja Robert Stevenson’i “Mary Poppins`i” (1964) tasemele, on tegu filmiga, mida võib julgelt pea kõigile soovitada. Kisub nii noorel kui vanal suu naerule.

Hinne: 7.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »