Archive for the ‘2016’ Category

afterimage_2016_posterrežissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium:  Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal

osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)

operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.

98. min

Kinodes: 19.05.2017

Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks

Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.

Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.

Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.

afterimage_movie_still_004

Põhimõttekindel mees

Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.

Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.

Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.

afterimage_movie_still_007

Väärikas pärand

Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.

Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

afterimage_movie_still_006.jpg

 

Read Full Post »

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

Lavenir_poster_režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)

operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.

102.min

kinodes alates: 28.04.2017

Elu muutused, rõõmud ja valud

Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.

Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).

Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.

L_avenir_movie_still_002

Hõrk autobiograafiline lugu

Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.

Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.

L_avenir_movie_still_001

Elamise kunst

Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.

Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.

Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.

“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

L_avenir_movie_still_004

Read Full Post »

the_Love_Witch_2016_posterrežissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

The_Love_Witch2_movie_still_03

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

The_Love_Witch2_movie_still_01

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

The_Love_Witch2_movie_still_05

Courtesy of Anna Biller productions

 

Read Full Post »

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

Read Full Post »

Jackie_2016_film_posterrežissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim

osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.

99.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest

Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.

Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy  (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.

Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.

Jackie_movie_still

Mõistatuslik naine

Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb  tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.

Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.

“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Jackie_movie_still_002

Read Full Post »

lion_2016_poster

režissöör:  Garth Davis
stsenaarium: Luke Davies, Saroo Brierley raamatu alsuel

osades:
Sunny Pawar (noor Saroo Brierley)
Dev Patel (täiskasvanud Saroo Brierley)
Rooney Mara (Lucy)
Nicole Kidman (Sue Brierley)
David Wenham (John Brierley)
Abhishek Bharate (Guddu Khan)
Divian Ladwa (Mantosh Brierley)
Priyanka Bose (Kamla Munshi)

operaator: Greig Fraser, kunstnik: Chris Kennedy, kostüümikunstnik: Cappi Ireland, montaaž: Alexandre de Franceschi , heliloojad: Hauschka & Dustin O’Halloran, produtsendid: Iain Canning, Angie Fielder & Emile Sherman.

118 min

Kinodes alates: 17.02

Inspireeriv lugu südikusest ja sihikindlusest

Kuuele Oscarile kandideerinud film toob ekraanile uskumatuna näivad sündmused.

Austraalia lavastaja Garth Davise debüütfilm “Lõvi” põhineb Saroo Brierley elul ning tema kirjutatud bestselleril “A Long Way Home”. Viieaastane india poiss Saroo (Sunny Pawar) elab koos oma ema, õe ja vennaga India väikelinnas. Kaotades ühel ööl silmist oma venna, otsustab poiss peita end rongijaamas seisvasse vagunisse, kus ta uinub. Kui Saroo uuesti silmad avab, on rongi uksed suletud. Välja pääseb ta alles Kolkata linnas, kodust 1500 kilomeetri kaugusel. Peale mitmeid katsumusi satub ta lastekodusse, kus Austraalia abielupaar (Nicole Kidman ja David Wenham) ta lapsendab. Aasta hiljem adopteerib perekond ka teise India poisi – Mantoshi.

lion_movie_still_03

Courtesy of Weinstein Company

Lugu kahes osas

Indias kaob igal aastal 80 000 last ning üle 11 miljoni elab tänavatel. Lugusid sealsetest tänavalastest on mõjuvalt kujutatud näiteks filmides “Salaam Bombay!” (1988) ja “Rentslimiljonär” (2008), kus mängib ka “Lõvi” peaosatäitja Dev Patel. Kuigi viimases pole tänavalaste elu peamine filmiteema, on just need lõigud, kus peategelane peab üksi Kolkata linna tänavatel hakkama saama, kõige dramaatilisemad ja mõjuvamad.

Noor Saroo avastab end paigast, kes keegi ei räägi tema emakeelt – hindit (Kolkatas räägitakse bengali keelt). Poiss peab üles näitama südikust ja nutikust, et keerulistes situatsioonides toime tulla. Noor näitleja Sunny Pawar on rollis ääretult loomutruu ning annab hästi edasi Saroo võitlusvaimu.

“Lõvi” esimene pool on jutustatud vähese dialoogiga, ainult pildi abil, nagu tummfilmis. See on teose tugevam osa. Tegu on puhta kinoga, kus lavastaja Davis ning operaator Greig Fraser kujutavad suurepäraselt eksinud lapse tundeid. Poisi maailm on korraga nii hirmutav ja üüratu kui ka kaunis ja poeetiline. Väga mõjusalt kasutatakse montaaži ja pilti, mis annab edasi poisi peas toimuvat. Tihti segunevad reaalsus ja Saroo mõtted ning vaataja näeb, kuidas ta mõtleb oma ema, venna ja kodu peale.

Filmi teine pool leiab aset 20 aastat hiljem. Täiskasvanud Saroo (rolli eest Oscarile kandideerinud Dev Patel) elab Austraalias ning hakkab säilinud mälupiltide abil oma kodukohta otsima. Äsja on välja tulnud Google Earth, mille abil on tal võimalik India rongijaamu ja linnu läbi kammida.

lion_movie_still_01

Kaks elu

Loo jagamine kaheks on hea idee ning toetab mitmeid teemasid. Täiskasvanud Saroo on justkui kaheks kistud eri maailmade – mineviku ja oleviku, sünnimaa ja uue kodumaa, ema ja kasuema, venna ja kasuvenna vahel. Rahu leidmiseks peab ta oma pere ja kodukoha üles otsima. See idee aga tekitab mõrasid tema suhetes kasupere ning tüdruksõbraga (Rooney Mara).

Mõte on küll hea, ent teostuselt pole teine pool kahjuks nii mõjuv kui eelnenu. Saroo käitumine ja vastuolulised tunded on mõistetavad, ent lugu tundub palju konstrueeritum ega haaku algusega. Paljud teise poole konfliktid ja võtmestseenid on nagu stsenaristikaõpikust maha kirjutatud ning mõjuvad illustratiivselt. Siiski on see südamlik, emotsionaalne ja inspireeriv lugu, mis tõestab, et elus pole miski võimatu. “Lõvi” tugev teostus ja säravad osatäitmised lihvivad loo konarusi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
Mark Kermode  Diana

lion_movie_still_02

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused