režissöörid:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
stsenaarium: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
Osades:
Vladimir Sedelnikov
Vladislav Portnjagin
Galina Tihhonova
Operaator: Jevgeni Ossipov
Produtsendid: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
70 min
HÕFF 2018
27.-29.04.2018
Eksootiline jakuudikeelne õudukas
Kolmeteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) näidatakse filme eri maailma nurkadest ning üheks eksootilisemaks teoseks on kindlasti Jakuutias valminud “Kuri vaim” (2016).
Tegu on antoloogiafilmiga, mis põhineb kohalikel müütidel ja pärimustel. Loo käivitavad neli tudengit, kes kutsuvad ouija laua abil välja kurjad vaimud. Teiste lugude keskmes on jahimehed, varastatud autoga linnast välja sõitev mees ning turvakaamera paigaldaja. Nende kõigi teed ristuvad eri kuju võtvate kurjade vaimudega. Nagu antoloogiafilmides tihti, leidub ka “Kurjas vaimus” tugevamaid ja mõjuvaid kui ka vähem mõjuvaid lugusid. Kuna tegemist pole ühe looga, iseloomustab filmi episoodilisus. Vahetuvad tegelased ei lase pingel tekkida. Teose teeb aga lisaks eksootilisusele (millal te viimati vaatasite jakuudikeelset filmi?) nauditavaks selle aus ja lihtne teostus. Film ei varja oma väikest eelarvet, mitteprofessionaalseid näitlejaid ning tehnilisi limiite. Kuigi “Kurjas vaimus” leidub paar kauni loodusvaatega uhkeldavat droonikaadrit ja isegi visuaalefekte, on tegu eelkõige vanamoelise ja minimalistliku madalaeelarvelise B-kategooria õudukaga. Niisuguse filmiga, kus vaimude tulekuga kaamera väriseb. Vahendite nappus on õudusžanrile alati kasuks tulnud ja see on osa “Kurja vaimu” võlust.
“Kuri vaim” võib nii muigama panna kui naha alla pugeda. Ajal, mil mainstream õudusžanri esindajad on muutunud professionaalseteks ja korrektseteks, on tore vaadata midagi siiralt lihtsat ja vanamoelist, mis sobiks hästi 1990-ndate videolaenutuste lettidele. Tegelased võivad küll kasutada nutitelefone ja moodsaid autosid aga taolisi filme enam naljalt ei näe.
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalilon kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer
08.08 kell 17:00 Athena Keskuses
Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.
Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.
1960-ndatel leidis aset otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.
Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.
Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.
Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.
Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.
Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.
Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015) režissöör: Rob Reiner
10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil
Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.
“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.
Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.
Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me aga tema käitumist mõistma .
Tegu on küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.
On tore tõdeda, et prantsuse režissöörLuc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.
“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.
Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.
Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.
Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon
“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016) režissöör: Stéphanie Di Giusto
Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017) režissöör: James Gray
James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”, “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on võimalus iga duubli vahel džunglist hotelli mugavusse pageda :)
……………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Mummy” – “Muumia” (2017) režissöör: Alex Kurtzman
Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia” selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast, “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.
režissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium: Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal
osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)
operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.
98. min
Kinodes: 19.05.2017
Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks
Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.
Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.
Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.
Põhimõttekindel mees
Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.
Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.
Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.
Väärikas pärand
Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.
Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017
osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)
operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.
109.min
Kinodes alates: 28.04.2017
Koletised meie sees.
“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.
Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.
Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.
Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist, hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.
Koletis kui ego metafoor
Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.
Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.
Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaiju–filmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.
Nagu paljudes teistes kaiju–filmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017
režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve
osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)
operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.
102.min
kinodes alates: 28.04.2017
Elu muutused, rõõmud ja valud
Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.
Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).
Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.
Hõrk autobiograafiline lugu
Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.
Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.
Elamise kunst
Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.
Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.
Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.
“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017
osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)
operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.
120 min
Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama
Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.
Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.
“Armastuse nõid” jutustab loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist uude linna. Naise eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?
Courtesy of Anna Biller productions
Meeste ja naiste erinevad ootused
Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle. Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?
Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine pakub meeletut armastust ja naudingut ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.
Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?
Courtesy of Anna Biller productions
Vana vorm uues perspektiivis
Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas, on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.
Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.
Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017
HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.
Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid
režissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal
osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)
operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.
66.min
Kinodes alates: 17.03.2017
Värvikas, nukker ja eluline nukufilm
Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.
Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.
“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda kutsutakse Tsukiiniks. Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.
Aus ja otsekohene
Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.
Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.
Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.
Vähene info vanusepiirangu kohta
Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.
Eesti vanusepiirangute probleem on korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.
“Minu elu Tsukiinina” on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim
osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)
operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.
99.min
Kinodes alates: 3.03.2017
Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest
Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.
Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.
Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.
Mõistatuslik naine
Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.
Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.
“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017
režissöörid:
Nagu antoloogiafilmides tihti, leidub ka “Kurjas vaimus” tugevamaid ja mõjuvaid kui ka vähem mõjuvaid lugusid. Kuna tegemist pole ühe looga, iseloomustab filmi episoodilisus. Vahetuvad tegelased ei lase pingel tekkida. Teose teeb aga lisaks eksootilisusele (millal te viimati vaatasite jakuudikeelset filmi?) nauditavaks selle aus ja lihtne teostus. Film ei varja oma väikest eelarvet, mitteprofessionaalseid näitlejaid ning tehnilisi limiite. Kuigi “Kurjas vaimus” leidub paar kauni loodusvaatega uhkeldavat droonikaadrit ja isegi visuaalefekte, on tegu eelkõige vanamoelise ja minimalistliku madalaeelarvelise B-kategooria õudukaga. Niisuguse filmiga, kus vaimude tulekuga kaamera väriseb. Vahendite nappus on õudusžanrile alati kasuks tulnud ja see on osa “Kurja vaimu” võlust.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
9. “Aquarius” (2016)
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
7. “Elle” (2016) 
6. “Paterson” (2016) 
5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
3. “Manchester by the Sea” (2016)
2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
“#Single” (2017) 
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
“Léon” (1994)
“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Nacho Vigalondo
režissöör: Mia Hansen-Løve
režissöör: Anna Biller
režissöör: Claude Barras
režissöör: Pablo Larraín
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 