“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019) režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019
Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis. Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul, ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.
“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.
Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019
Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.
Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.
Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.
“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019
Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.
Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.
Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.
– ehk PARIMAD FILMID 2018. AASTA EESTI KINO- ja NETILEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suure ekraani elamused. Elu möödus nii kiirelt, et ei jõudnud kahjuks väga palju blogisse kirjutada. Filme jõudsin ikka natuke vaadata.
2018. aastat võib pidada märgiliseks, kuna päris mitmete hinnatud lavastajate teosed ning enim kõneainet tekitatud filmid ei jõudnud mitte kinosse vaid esilinastusid hoopiski Netflixis või muus streaming -platvormis. Mõned näited: Alfonso Cuarón, Susanne Bier, Coeni vennad, Alex Garland, Gareth Evans, David Mackenzie, Paul Greengrass, Jeremy Saulnier ja Orson Welles.
Kokku sai sel aastal vaadatud 331 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi, millest 122 linastus kohalikus kino-ja netilevis.
Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2018. aastal Eesti kinolevis või Netflixis saadaval.
10. “The Other Side of the Wind” (2018)
režissöör: Orson Welles Netflixis alates: 02.11.2018
2018. filmiaasta suursündmuseks võib pidada teose valmimist, mille esimesed võtted toimusid juba 1970. aastal, ent mis peale seitse aastat toimunud võtteid sattus tootmis- ja juriidilisesse hädadesse. On omaette ime, et legendaarse Orson Wellesi (“Kodanik Kane”) linateos üldse peale kõiki katsumusi valmis sai (huvilised peaksid kindlasti vaatama ka dokumentaalfilmi “They’ll Love Me When I’m Dead ” mis lahkab nii Orson Wellesi karjääri kui “The Other Side of the Wind`i “saamislugu).
Film on kontrakultuuri ja New Hollywoodi (“Easy Rider”, “Vanishing Point” jt) produkt ning kui see oleks välja tulnud õigel ajal, oleks tema mõju filmikunstile hoopis teine kui nüüd, aastakümneid hiljem. Tegu on Wellesile omase desorienteeriva kinematograafilise puslega, kus leidub hiilgavaid episoode ning mille mõistmiseks peab filmi mitu korda vaatama.
9. “Cam” (2018)
režissöör: Daniel Goldhaber Netflixis alates: 16.11.2018
Filmid, mille tegevus toimub arvutiekraanil, on peale “Unfirended’i” (2014) linastumist kõvasti populaarust kogunud. Kuigi sel aastal valminud “Searching” – “Otsing” on selle väga hea näide, osutub palju põnevamaks ja provokatiivsemaks lugu webcam tüdrukust, kelle online identiteet varastatakse.
“Cam” on kaasahaarav ja mänguliselt lavastatud õudusfilm, kõnekas ja mitmetasandiline uurimus nii meie suhtest online maailmaga kui värskendavalt positiivne vaade küberseksuaalsusele. Aastal, mil feministliku vaatega filmid leidsid suuremat kõlapinda kui kunagi varem, (“Suspiria”, “Blockers” ning tuleval aastal Eesti kinosse jõudvad “The Favourite”, “Mary Queen of Scots” jpt) on “Cam” üks huvitavamaid.
8. “Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman Kinodes alates: 04.05.2018
Aasta säravamate rollisooritustega (hiilgavad nii Charlize Theron kui Mackenzie Davis) film kolme lapse emast, kes saab vennalt kinnituseks lapsehoidja, jäi kahjuks suurema tähelepanuta. “Tully” suutis värske pilguga avada emadusega seotud rõõme ja raskusi ning ühendas kaunilt argise fantaasiaga. Peale selle filmi nägemist peaksid kõik mehed oma naisele suure kalli tegema.
Vist parim Jason Reitmani ja stsenarist Diablo Cody (“Juno”, “Young Adult”) koostöös valminud film.
7. “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh Kinodes alates: 2.02.2018
Režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”) film läheb kahjuks ajalukku filmina, mille “Oscari” võimalused röövis arusaamatu negatiivne kriitika enne auhinnatseremooniat, ent see ei vähenda filmi väärtust. Suurepäraste värvikate karakteritega (teenitud “Oscar” nii Frances McDormand’ile kui Sam Rockwell’ile) lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast on siiani kõnekas ja mõtlemapanev teos, mis väärinuks auhinda kindlasti enam kui Guillermo del Toro “Vee puudutus”.
6. “You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay Kinodes alates: 27.04.2018
Keeruline ja kompromissitu film, mis jäi kauaks kummitama ning mille emotsioon on siiani meeles.
Briljantse Lynne Ramsay (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) käe all valminud audiovisuaalne meistriteos on hüpnootiline filmikogemus, millesarnast näeb harva. Jaquin Phoenix särab peaosas nagu tavaliselt.
5. “Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón Netflixis alates: 14.12 2018
Režissöör Alfonso Cuaróni meenutus oma lapsepõlvest 1970-ndate alguse Mehhikos on mõtlik ning lummav film, täis lavastajale omaseid meisterlikke kaadreid, mis sööbivad mällu. Intiimne ning eepiline teos, mis meenutab parimas mõttes 1960 -ndate art house kino (eriti Fellini ja Antonioni loomingut).
4. “Spider-Man: Into the Spider-Verse” – “Ämblikmees: Uus universum” (2018) režissöörid: Bob Persichetti, Peter Ramsey & Rodney Rothman
Kinodes alates: 14.12.2018
Ämblikmehe fännidele (nagu mina) oli 2018 suurepärane aasta. Lisaks videomängule “Marvel’s Spider-Man”, mis tabas Ämblikmehe maailma ja tegelaste olemust paremini kui ükski senine linateos, õnnestus jõulukingiks saada film, mis on tõepoolest koomiksiikooni vääriline.
Ämblikmees: Uus universum” on meeletu kire, armastusega ja loovusega teostatud animafilm, mille iga kaader on kunstiteos. Film on tulvil suurepäraselt väljajoonistatud karaktereid (mu lemmikuks on Nicolas Cage’i mängitud Ämblikmees Noir) ning toredat huumorit. Lugu ise pole midagi erilist, ent on teostatud siiralt ning empaatiaga. Minu jaoks viimaste aastate parima meelelahutus, mida vaadates oli suu pidevalt naerul.
Tegu pole mitte ainult parima “Ämblikmehe” filmi, vaid ka parima Marveli koomiksi põhjal valminud teosega.
3. “Kimi no na wa.” – “Your Name.” – “Sinu Nimi on…” (2016) režissöör: Makoto Shinkai Kinodes alates: 18.04.2018
Režissöör Makoto Shinkai looming on üsna kõikuva kvaliteediga, ent paljukiidetud “Sinu nimi on…” osutus aasta üheks kaasahaaravamaks, üllatavamaks ning südantsoojendavamaks teoseks. Kehavahetusfilmid (body swap films) ei ole iseenesest midagi uut, ent Shinkai käe all mõjub see teema taas värskelt. Originaalne ja kaunilt teostatud film.
Jaapani hinnatud lavastaja Hirokazu Koreeda film meenutab oma lihtsuse ja empaatia poolest selliseid filmikunsti gigante nagu Akira Kurosawa (“Ikiru”) ning Yasujirô Ozu (“Tokyo story”).
Kaunis film perekonnaväärtustest on teostatud kaunilt ja märkamatult – meisterlikkuse, naturaalsuse ja täpsusega, et haarab vaataja täielikult endasse. Hinne: 8.5/10 IMDBRotten Tomatoes
1. “Call Me by Your Name”–”Kutsu mind oma nimega”(2017)
režissöör: Luca Guadagnino Kinodes alates: 19.01.2018
Mida öelda filmi kohta, mis vallutas nii paljude inimeste südamed? Režissöör Luca Guadagnino ääretult peenetundeliselt lavastatud lugu esimesest armastusest on kauneim film, mida mul õnnestus sel aastal Eesti kinodes näha.
Alates Oscariga pärjatud James Ivory inimlikust stsenaarumist, majesteetlikust Sayombhu Mukdeepromi kaameratööst ning lõpetades kolme hiilgava rollisooritusega (Timothée Chalamet, Armie Hammer ja Michael Stuhlbarg) sööbis “Kutsu mind oma nimega” pikaks ajaks mu mällu.
Luca Guadagnino töötab järje kallal. Saab näha, kas see suudab esimesele osale väärilist järge pakkuda.
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul mõned filmid vabalt kohad vahetada. Esimese kuuekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017) ★★★★ arvustus
2. Shoplifters – Poevargad (2018) ★★★★
3. Your Name – Sinu nimi (2016) ★★★★
4. Spider-Man: Into the Spider-Verse – Ämblikmees: Uus universum (2018) ★★★★
5. Roma (2018) ★★★★ (Netflix) arvustus
6. You Were Never Really Here – Sind polnud kunagi siin (2017) ★★★½ arvustus
7. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri – Kolm reklaamtahvlit linna servas (2017) ★★★½
8. Tully (201)8 ★★★½ arvustus
9. Cam (2018) ★★★½ (Netflix)
10. The Other Side of the Wind (2018) (Netflix)
11. Phantom Thread – Nähtamatu niit (2017) ★★★½
12. Isle of Dogs – Koerte saar (2018) ★★★½
13. Villages, Visages – Faces Places– Palged, paigad(2017)★★★½ arvustus
14. Lucky (2017) ★★★½ arvustus
15. Flower – Lilleke (2017) ★★★½
16. Lady Bird (2017) ★★★½
17. Whitney (2018) ★★★½
18. Tuulte tahutud maa – The Wind Sculped Land (2018) ★★★½ arvustus
19. Searching – Otsing (2018) ★★★½
20. First Man – Esimene inimene (2018) ★★★½
21. A Star Is Born – Täht on sündinud (2018) ★★★½
22. A Quiet Place – Kena vaikne kohake (2018) ★★★½ arvustus
23. Pity – Haletsus (2018) ★★★½ arvustus
24. Coco (2017) ★★★½
25. Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot – Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele (2018) ★★★½
26. How to Talk to Girls at Parties – Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida (2017) ★★★½
27. Molly’s Game – Molly mäng (2017) ★★★½ arvustus
28. Mission: Impossible – Fallout – Võimatu missioon: Tagajärjed (2018) ★★★½
29. Suspiria (2018) ★★★
30. Christopher Robin (2018) ★★★
31. Girl – Tüdruk (2018) ★★★
32. Love, Simon – Armastusega, Simon (2018) ★★★
33. L’amant double – Double Lover – Teine armuke (2017) ★★★ arvustus
34. Apostle – Apostel 2018 ★★★ (Netflix) arvustus
35. To All the Boys I’ve Loved Before 2018 ★★★ (Netflix)
36. The Ballad of Buster Scruggs 2018 ★★★ (Netflix)
37. Ahlat Agaci – The Wild Pear Tree – Metspirnipuu (2018) ★★★
38. Halloween 2018 ★★★ arvustus
39. 22 July (2018) ★★★ (Netflix)
40. Loving Vincent – Armastusega Vincent (2017) ★★★
41. The Party – Pidu (2017) ★★★
42. BlacKkKlansman – BlacKkKlansman: Must mees klannis (2018) ★★★
43. Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) ★★★ arvustus
44. Aquaman 2018 ★★★
45. I, Tonya – Mina, Tonya (2017) ★★★
46. Incredibles 2 – Imelised 2 (2018) ★★★
47. The Florida Project – Florida projekt (2017) ★★★
48. Rodeo (2018) ★★★
49. Hereditary – Pärilik (2018) ★★★
50. Unga Astrid – Astrid Lindgreni rääkimata lugu (2018) ★★★
51. Downsizing – Kahandamine (2017) ★★★ arvustus
52. Un beau soleil intérieur – Päike südames (2017) ★★★
53. Tuntematon sotilas – Tundmatu sõdur (2017) ★★★
54. Juured – Roots (2018) ★★★
55. Ocean’s Eight – Oceani 8 (2018) ★★★
56. Ant-Man and the Wasp – Sipelgamees ja Vapsik (2018) ★★★
57. Sierra Burgess Is a Loser 2018 ★★★ (Netflix)
58. They’ll Love Me When I’m Dead 2018 ★★★ (Netflix)
59. Happy End – Õnnelik lõpp (2017 ★★★
60. Seltsimees Laps -The Little Comrade 2018 ★★★ arvustus
61. Peetrike Laanetagusel (2018) ★★½
62. Anon (2018) ★★½ arvustus
63. Bird Box (2018) ★★½ (Netflix)
64. Deadpool 2 (2018) ★★½ arvustus
65. Colette (2018) ★★½
66. Vello Salo. Igapäevaelu müstika – Vello Salo. Everyday Mysticism – (2018) ★★½
67. Viimane vürst (2018) ★★½
68. Bad Times at the El Royale – 7 võõrast “El Royale’is” (2018) ★★½
69. Võta või Jäta – Take It or Leave It (2018) ★★½ arvustus
70. The Christmas Chronicles 2018 ★★½ (Netflix)
71. Blockers – Vändapidurid (2018) ★★½
72. Bohemian Rhapsody (2018) ★★½ arvustus
73. A Simple Favor – Väike teene (2018) ★★½ arvustus
74. The Girl in the Spider’s Web – Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa (2018) ★★½ arvustus
75. Black Panther – Must panter (2018) ★★½
76. Hold the Dark (2018) (Netflix)
77. Whitney: Can I Be Me – Whitney: Luba olla mina ise (2017) ★★½
78. Eia jõulud Tondikakul (2018) ★★½
79. The House with a Clock in Its Walls (2018) ★★½ arvustus
80. Avengers: Infinity War (2018) ★★½
81. Mary Poppins Returns – Mary Poppins tuleb tagasi (2018) ★★½
82. Red Sparrow – Punane varblane (2018) ★★½
83. The Shape of Water – Vee puudutus (2017) ★★½
84. Der Hauptmann – The Captain – Kapten (2017) ★★½
85. The Post – Salajased paberid (2017) ★★½ arvustus
86. Solo: A Star Wars Story – Solo: Tähesõdade lugu (2018) ★★½
87. Game Night (2018) ★★½
88. Tomb Raider (2018) ★★½ arvustus
89. Alex Strangelove (2018) ★★½ (Netflix)
90. Breathe – Hinga (2017) ★★½ arvustus
91. Outlaw King (2018) ★★½ (Netflix)
92. The Ritual – Rituaal (2017) ★★½ (Netflix)
93. Operation Finale (2018) ★★½ (Netflix)
94. Venom (2018) ★★½
95. Overlord – Operatsioon “Overlord” (2018) ★★½
96. Mowgli: Legend of the Jungle (2018) ★★½ (Netflix)
97. The Death of Stalin – Stalini surm (2017) ★★½ arvustus
98. Utøya: July 22 (2018 )★★½ arvustus
99. Annihilation (2018) ★★ (Netflix)
100. Maze Runner: The Death Cure – Labürindijooksja: Surma ravim (2018) ★★
101. Põrgu Jaan – The Riddle of Jaan Niemand (2018) ★★
102. The Predator – Kiskja (2018) ★★
103. Hotel Artemis (2018) ★★
104. Darkest Hour – Süngeim tund (2017) ★★ arvustus
105. The Killing of a Sacred Deer – Pühe Hirve Tapmine (2017) ★★
106. Hot Summer Nights – Kuumad suveööd (2017) ★★
107. The Nutcracker and the Four Realms – Pähklipureja ja neli kuningriiki (2018) ★★ arvustus
108. Mamma Mia! Here We Go Again – Mamma Mia! Siit me tuleme taas (2018) ★★
109. The Cloverfield Paradox 2018 ★★ (Netflix)
110. Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald – Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd (2018) ★★
111. The Commuter – Mees rongis (2018) ★★
112. Portugal (2018) ★★
113. The Kissing Booth (2018) ★★ (Netflix)
114. Dude (2018) ★★ (Netflix)
115. Rohelised kassid – Green Cats (2017) ★½ arvustus
116. Tau (2018) ★★ (Netflix)
117. Tuliliilia – Fire Lily (2018) ★½
118. Skyscraper – Pilvelõhkuja (2018) ★½
119. Mortal Engines – Surelikud Masinad (2018) ★½
120. Jurassic World: Fallen Kingdom – Jurassic World: Langenud kuningriik (2018) ★½
121. Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused – Class Reunion 2: A Wedding and a Funeral (2018) ★
122. Fifty Shades Freed – Viiskümmend vabastatud varjundit (2018) ★
“Roma” (2018) režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018
Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.
Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.
“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.
Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt, “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.
“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12
Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.
“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.
Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.
Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.
“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018
Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.
Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.
“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018
Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.
Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.
Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.
Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.
Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton) formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.
“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)
režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018
Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).
“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.
Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes fookus kaob ning häirima hakkab žanrite ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.
Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.
“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018
Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.
“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.
Uue filmiga üritatakse õudusikooni taas uut elu ning väärikust süstida. Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).
Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween” on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.
Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist.
“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).
“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.
Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.
Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.
Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine muidu tsivilisatsiooni märke vältivas filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.
“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)
režissöör: Eli Roth
stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018
Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.
Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.
Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.
“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018
Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.
Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.
Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga, jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.
Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.
On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.
Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.
“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018
Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.
“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.
Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).
“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018) režissöör: Erik Poppe kinodes alates: 20.07.2018
Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.
Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.
Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.
Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.
operaator: Jonathan Sela, kunstnik: David Scheunemann, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Craig Alpert, Elísabet Ronaldsdóttir & Dirk Westervelt, helilooja: Tyler Bates. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.
119 min
Kinodes alates: 11.05.2018
“Korporatiivne kloun, kes ei tunne oma tugevusi ega piire”
Arvan, et kõigil on meenutada oma klassi või kursuse klouni, kes üritas igas tunnis kildu rebida. Need, kes ei naernud, olid tema meelest huumorisooneta torisejad.
Marvel stuudio “Deadpool 2” on just see kloun. Tegijate meelest see on kordades naljakam ja andekam kui tegelikult.Siin on samad probleemid, mis esimeses osas. Režissöör on seekord esimese “John Wicki” lavastajaduo nõrgem pool – David Leitch (“Atomic blonde”), kes pole kuigi tugev komöödia lavastamises ega loo fookuse hoidmises. Lisaks vaevad filmi tüüpilised järje probleemid : esimese osa liigne kopeerimine, segane lugu, süngem tonaalsus ning rohkem tegelasi. Tulemus on võimalusterohke Deadpooli karakteri kohta turvaline ning ebaoriginaalne.
Deadpool on teistes meediumites suurepäraselt toiminud ning pakkunud nii absurdi, traagikat kui koomikat. Filmides ei ole see aga siiani õnnestunud ning Deadpooli karakteri probleem on sarnane “Kariibi mere piraatide” Jack Sparrow (Johnny Depp) omaga. See toimib ainult siis, kui tema roll on sekundaarne ning tegelik draama keskendub teistele tegelaskujudele – näiteks Will Turnerile (Orlando Bloom) ja Elizabeth Swannile (Keira Knightley). Ryan Reynolds üritab Deadpooli karakterile ehitada nii filmi dramaatilise keskme kui enamiku naljadest ning sellest tekib tekib teatud ebakõla.
Õnneks on filmis ka paar head momenti. “Deadpool 2” keskne märulistseen, kus osaleb Marveli koomiksitest tuntud X-Force’i tiim, leiab paar nutikat leidu ning Domino (Zazie Beetz) karakter on toredalt eksponeeritud. Ka lõputiitrite sketšid on päris vaimukad. Ülejäänud on kahjuks üsna turvaline, mitte eriti naljakas ning jääb esimesele osale alla pea kõiges (v.a tugevam lõppvaatus).
Need, kellele esimene osa väga meeldis, leiavad ka siit vaatamisväärset. Kellele mitte, ei leia ka siit midagi uut ning paremat. Tuleb tõdeda, et filmi marketing – trailerid, postrid ja viral videod on palju nutikamad ja naljakamad kui teos ise.
“You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017) režissöör: Lynne Ramsay stsenaarium: Lynne Ramsay, Jonathan Ames’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 27.04.2018
Kompromissitu, hüpnootiline ja audiovisuaalselt lummav kinokogemus, mis on tehtud režissöör Lynne Ramsayle (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) omase täpsuse ja unikaalsusega. Brutaalne, ent samas poeetiline vigilante film mõjub oma žanris värskelt, ent ehk liigagi tõsiselt ning jääb oma liigse konstrueeritusega veidi kaugeks.
“Tully” (2008) režissöör: Jason Reitman stsenaarium: Diablo Cody
Kinodes alates: 04.05.2018
“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.
Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.
Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.
“Anon” – “Tundmatu” (2018) režissöör: Andrew Niccol stsenaarium: Andrew Niccol
Kinodes alates: 11.05.2018
Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.
Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus palju ebaühtlasem.
’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.
Courtesy of Netflix
“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999) ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.
Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.
Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.
Courtesy of Netflix
“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.
Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on ainult esteetika ja kontseptsioon.
“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.
“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018) režissöör: John Krasinski stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski
kinodes alates: 6.04.2018
Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.
Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.
Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.
Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.
Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.
Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) režissöör: Steven Spielberg stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 30.03.2018
Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel publikumenu, ent XXI sajandil see enam reegel pole.
“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).
See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).
Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.
Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).
Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.
Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.
Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.
Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.
Seltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal
kinodes alates: 23.03.2018
Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.
“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).
Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.
Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.
Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.
Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.
“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.
“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
“Velvet Buzzsaw” (2019)
10. “The Other Side of the Wind” (2018)
9. “Cam” (2018)
8. “Tully” (2008)
7. “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
6. “You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
5. “Roma” (2018)
4. “Spider-Man: Into the Spider-Verse” – “Ämblikmees: Uus universum” (2018)
3. “Kimi no na wa.” – “Your Name.” – “Sinu Nimi on…” (2016)
2. “Manbiki kazoku” – “Shoplifters” – “Poevargad” (2018)
1. “Call Me by Your Name”–”Kutsu mind oma nimega”(2017)
“The Favourite” – “Soosik” (2018)
“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
“Bohemian Rhapsody”
“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)
“Halloween” (2018)
“Tuulte tahutud maa” (2018)
“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
“Pity” – “Haletsus” (2018)
“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
Deadpool 2 – “Surnud Bassein 2 ehk Dirty Harry 7” (2018)
“Anon” – “Tundmatu” (2018)
“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
Lucky (2017)
Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
Tomb Raider (2018)
Seltsimees laps (2018)
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 