Archive for the ‘Äripäevas ilmunud’ Category

alien_covenant_2017_movie_posterrežissöör: Ridley Scott
stsenaarium:

osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)

operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.

122. min

Kinodes alates: 12.05.2017

Ebaõnnestunud liikide ristamine

Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.

 2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastu­võtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.

Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu löök­laine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.

Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terra­formieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.

alien_covenant_2017_movie_still_03

Courtesy of Fox

Vead loogikas ja jutustamisel

79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.

“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.

Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena. 

Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.

alien_covenant_2017_movie_still_01

Courtesy of Fox

B-kategooria ulmefilm

On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.

Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

alien_covenant_2017_movie_still_02.jpg

Courtesy of Fox

Advertisements

Read Full Post »

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

Lavenir_poster_režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)

operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.

102.min

kinodes alates: 28.04.2017

Elu muutused, rõõmud ja valud

Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.

Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).

Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.

L_avenir_movie_still_002

Hõrk autobiograafiline lugu

Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.

Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.

L_avenir_movie_still_001

Elamise kunst

Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.

Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.

Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.

“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

L_avenir_movie_still_004

Read Full Post »

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

the_Love_Witch_2016_posterrežissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

The_Love_Witch2_movie_still_03

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

The_Love_Witch2_movie_still_01

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

The_Love_Witch2_movie_still_05

Courtesy of Anna Biller productions

 

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused