Mälestades David Bowie’t

D A V I D   B O W I E
(David Robert Jones)

8. jaanuar 1947- 10. jaanuar 2015
IMDB

stuudioalbumid:

• David Bowie (1967)
• David Bowie (ilmunud samuti Space Oddity nime all) (1969)
• The Man Who Sold the World (1970)
• Hunky Dory (1971)
• The Rise and Fall of Ziggy Stardust and the Spiders from Mars(1972)
• Aladdin Sane (1973)
• Pin Ups (1973)
• Diamond Dogs (1974)
• Young Americans (1975)
• Station to Station (1976)
• Low (1977)
• “Heroes” (1977)
• Lodger (1979)
• Scary Monsters (And Super Creeps) (1980)
• Let’s Dance (1983)
• Tonight (1984)
• Never Let Me Down (1987)
• Tin Machine (1989)
• Tin Machine II (1991)
• Black Tie White Noise (1992)
• The Buddha of Suburbia (1993)
• Outside (1995)
• Earthling (1997)
• ‘Hours…’ (1999)
• Heathen (2002)
• Reality (2003)
• The Next Day (2013)
• Blackstar (2016)

Märkimisväärsemad filmid:

• The Man Who Fell to Earth (1976)
• Merry Christmas, Mr. Lawrence (1983)
• The Hunger (1983)
• Labyrinth (1986)
• Absolute Beginners (1986)
• The Last Temptation of Christ (1988)
• Twin Peaks: Fire Walk with Me (1991)
• Basquiat (1996)
• Zoolander (2001)
• The Prestige (2006)

Uus nädal algas väga kurva uudisega. Üks mu suurimaid iidoleid ja lemmikmuusikuid – muusikalegend David Bowie suri peale pikka võitlust vähiga, kõigest kaks päeva peale ta uusima albumi “Blackstar” ilmumist.

Küllap kirjutatakse palju tema mõjust kogu muusikatööstusele. Seda oli tunda igas kümnendis 1960-ndatest alates. Tegu oli mehega, kes ei kartnud eksperimenteerida ning viis nii muusikat kui muusikavideo vormi uutes põnevates suundades edasi.Põhjus, miks ma Bowie loomingu juurde üha uuesti tagasi pöördun, on selle ääretu mitmekesisus. Vastavalt tujule võin kuulata tema lugusid glam rock’ist elektroonilise muusika, disko ja drum’n bass’ini. Kuigi Bowie oli kameeleon – mees, kes vahetas nii enda kui oma muusika välimust väga tihti (ning mõjutas tugevalt ka moemaailma), oli siiski alati tema ise. Tema muusikalist loomingut läbivad sarnased teemad ning teatud melanhoolsus.Pärand on hindamatu.

Ka filmimaailma suutis ta jätta märkimisväärse jälje. Ei leidu vist teist näitlejat, kes on mänginud nii tulnukat, vampiiri, mäekollide kuningat, Pontius Pilatust, Andy Warholi kui Nikolai Teslat. Samuti ei saa paljud väita, et nad on töötanud koos selliste lavastajatega nagu Tony Scott, Nicolas Roeg, Martin Scorsese, Nagisa Ôshima, Christopher Nolan, David Lynch ja Jim Henson.

Kuigi tema populaarsemateks filmideks on siiani “The Prestige” (2006) ja “Labyrinth” (1986) (viimasele kirjutas ta ka laulud), on minu jaoks meeldejäävamad olnud Nicolas Roeg’i kultusteos “The Man Who Fell to Earth” (1976) IMDB ning Nagisa Ôshima kummastav POW (Prisoner of War) draama “Merry Christmas, Mr. Lawrence” (1983) IMDB. Mõlema puhul on tegu väga omanäoliste –  kohati ehk problemaatiliste, ent sügavate ning mõtlemapanevate filmiga. Kui esimene neist on mõistulugu maale saabunud tulnukast, kes unustab  maise tarbimishimu ohvriks langedes oma eesmärgi, siis teine on ääretult põnev uurimus spiritualismist, surmast ja komplekssetest suhetest meestegelaste vahel. Tegu on kahe intrigeeriva filmiga, millele lisab väärtust David Bowie enigmaatiline rollisooritus.

Samuti on Bowie laule kasutatud paljudes erinevates filmides – nii John Hughes’i teismeliste komöödias, Quentin Tarantino ning Lars von Trieri autorifilmides kui ka ulmekates, nagu näiteks möödunudaastane “Marslane“.

David Bowie’s oli alati midagi müstilist ning seetõttu pakuti talle ka natuke ebamaiseid rolle. On omamoodi kõnekas, et oma esimeses märgilisemas osas kehastas ta maale eksinud tulnukat ning viimases mõistatuslikku geeniust Nikolai Teslat. Kuskil nende kahe vahel paiknes ta ka ise. Mõistatuslik ja geniaalne talent, kes elab edasi nii kinos kui muusikas.

Puhka rahus.

 

 

 

 

 

 

 

 

Read Full Post »

2014. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2014. AASTA EESTI KINOLEVIS (MIDA MUL ÕNNESTUS NÄHA) k.a 2 filmi, mis meie kinodesse vist ei jõuagi.

2014. kinoaasta on lõppemas ning on viimane aeg vaadata tagasi tänavusele filmiaastale. Kokku sai see aasta vaadatud 530 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi (lisaks veel lugematu hulk lühimängukaid ja -dokke). 82 filmi, mis jooksis Eesti 2014. aasta kinolevis, õnnestus mul ka endal ära vaadata. Kahjuks jäid ka mitmed kiidetud teosed nagu “Borgman” ja “Inimkapital” nägemata.

Kinos ei saanud ma seekord ühtegi meeliülendavat elamust, ning raske oli koostada nimekirja kümme tugeva filmiga. Päris mitmed taiesed, mis nii kriitikutele kui filmifännidele meeldisid, jätsid kõvasti soovida. Näiteks “The Congress”, “Blue is The Warmest Color”, “Force majeure”, “Two Days, One Night” kui ka “Only Lovers Left Alive” olid  huvitavad, ning kohati suurepärased, ent tervikuna kas liiga maneerlikud, venivad või laialivalguvad. Seetõttu, rikkudes natuke enda reegleid, lisan top 10-nesse kaks linateost, mis kohalikku kinno üldse ei jõudnud ning eeldatavasti ei jõuagi. Antud filmid on märgitud tärniga * ning olid minu jaoks ootamatud maiuspalad. Kaunilt teostatud filmid, mis vääriksid suuremat tähelepanu, kui nad seni saanud on.

---

 10. “UNDER THE SKIN” – “NAHA ALL”

režissöör: Jonathan Glazer

“Naha all” on vigadega film ning teost on raske, vaata et isegi võimatu  teistega kõrvutada, kuna eksisteerib omaette universumis. Tegu on  kindlasti aasta ühe rabavama ja julgema taiesega, mis kasutab suurepäraselt filmimeediumi võimalusi – visuaali, varjatud kaamerat, nappi dialoogi, ning iseäranis heli ja muusikat millegi tõeliselt unikaalse loomiseks.

Hinne: ? (vist 7.5)/ 10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “DAWN OF THE PLANET OF THE APES” – “AHVIDE PLANEEDI KOIDIK”
režissöör: Matt Reeves

Aasta intelligentseim ja vaoshoitum blockbuster, mille keskmes pole eriefektid, vaid tegelaskujud ja suured teemad, mis sarnaselt 1970-ndate poliitiliselt häälestatud ulmele reflekteerivad tugevalt kaasaega. Taas Kaini ja Abeli lugu jutustades uurib “Ahvide planeedi koidik” võimalikku rahu erinevate rasside ja rahvaste, antud juhul ahvide ja inimeste vahel.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “THE GUEST” – “KÜLALINE” *
režissöör: Adam Wingard

Mänguliselt lavastatud ja suurepäraselt tempereeritud B-film, mis tunneb oma žanri konventsioone ning mahutab endasse korraliku koguse eneseirooniat ja musta huumorit, mis muudab elamuse palju nauditavamaks. Aasta meelelahutuslikemaid filme, mille keskne rollisooritus Dan Stevens’i poolt tõstab teose kõrgemasse klassi.

Selle aasta filmidest on just “The Guest” see, mille uuesti ja uuesti vaatamist ma kõige enam ootan.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………

7. “IDA” (2013)
režissöör: Pawel Pawlikowski

Oma temaatikale ja 4:3 mustvalgele formaadile vaatamata on tegu üllatavalt mängulise, humoorika ja lihtsa road movie‘ga usust, minevikust ja identiteedist. Visuaalselt julge ja väga väljapeetud, ent oma montaažis ning teostuses leidlik, julge, täpne ja läbitunnetatud. Erinevalt mitmetest teistest tänavu hinnatud Euroopa filmidest nagu näiteks “Force majeure”, ei lange ta oma vormi ja maneeri ohvriks vaid toimib vastandamise printsiibil.

Hinne: 8/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

6. “GONE GIRL” – “KADUNUD”
režissöör: David Fincher

Režissöör David Fincher’i ja kirjanik-stsenarist Gillian Flynn’i poolt suurepäraselt konstrueeritud puzzle, mis laenab mõndagi Hitchcock’ilt ning film-noir teostelt nagu “Leave her To Heaven”, ent pakub originaalse, põneva ja süsimusta huumoriga rikastatud thrilleri kaasegsetest abielust.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “THE LEGO MOVIE” – “LEGO FILM”
režissöörid: Phil Lord & Christopher Miller

Teos, mis kõikide eelduste kohaselt oleks võinud olla lastele suunatud küüniline ning korporatiivne meelelahutus, osutus aasta üheks ühiskonnakriitilisemaks, nutikamaks, loovamaks, naljakamaks ja leidlikumaks filmiks. Huvitav uurimus individualismi ja reglementeerituse, korra ja kaose vahelistest suhetest, mis kohati kannatab hüperaktiivsuse all.

Hinne: 7.5/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4. “BOYHOOD” – “POISIPÕLI”
režissöör: Richard Linklater

12 aasta jooksul valminud ebatäiuslik meistriteos. Suurepärane, humanistlik ja unikaalne elamus, mis tabab elu, ent milles jääb kummalisel kombel midagi vajaka. On raske seletada, mis täpselt puudu jääb.

Hinne: 8/10  arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

3. “STORIES WE TELL”  – “IGAÜHEL OMA LUGU”
režissöör: Sarah Polley

Mänguline ja leidlik dokumentaal, mis uurib mälestusi ning mõtiskleb selle üle, miks ja kuidas me lugusid jutustame või filme teeme. Intrigeeriv, sügav ja üllatavalt avatud pilguheit režissöör Sarah Polley perekonna ellu.

Hinne: 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “THE WIND RISES” – “TUUL TÕUSEB”

režissöör: Hayao Miyazaki

“Lennukid on ilusad, ent äraneetud unistused, mis ootavad, et taevas nad endasse neelaks.” See filmist pärit lause võtab kokku selle, mis teeb Hayao Miyazaki (eeldatavast) viimasest teosest nii võimsa elamuse. Poeetiline, kaunis, mõtlik ja südantlõhestav animatsioon ilusatest unistustest, mis pööratakse surmatoovaks õudusunenäoks.

Ainus film, mida käisin see aasta kaks korda kinos vaatamas.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “LOCKE” *

režissöör: Steven Knight

Kõigest kuue ööga salvestatud “Locke” võiks olla üks ebakinematograafilisemaid teoseid üldse, sest terve film koosneb sellest, kuidas üks näitleja räägib autoroolis istudes mobiiltelefoniga.

Ometi on “Locke” midagi palju enamat. Reaalajas lahtirulluv draama, kus Tom Hardy  kehastatud kindlameelne ehitusinsener püüab autosõidul Birminghamist Londonisse telefoni teel lahendada nii isiklikke kui töökriise, pakkus aasta pinevama filmi ja huvitavama karakteri.

Kuigi film kannatab kohati taolisele materjalile omase teatraalsuse all, tõestab Hardy end taas kui üks meie aja geniaalsem ja karismaatilisem näitleja, kes Steven Knight’i kindla režii all muudab peategelase peas toimuva kõige põnevamaks draamaks sel aastal.

Hinne: 8.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Minu pingerida Eesti 2014. aasta kinofilmidest:

1. The Wind Rises – Tuul tõuseb (2013) ★★★★
2. Stories We Tell – Igaühel oma lugu (2012) ★★★★
3. Boyhood – Poisipõli (2014) ★★★★ arvustus
4. The Lego Movie – Lego film (2014) ★★★★ arvustus
5. Gone Girl – Kadunud (2014) ★★★★ arvustus
6. Ida (2013) ★★★★ arvustus
7. Dawn of the Planet of the Apes (2014) ★★★★ arvustus
8. Under the Skin – Naha All (2013) ★★★½ arvustus
9. 12 Years a Slave  12 aastat orjana (2013) ★★★★ arvustus
10. The Drop – Raha (2014) ★★★½ arvustus
11. 22 Jump Street (2014) ★★★½ arvustus
12. Begin Again – Uus algus (2013) ★★★½ arvustus
13. The Boxtrolls – Kastitrollid (2014) ★★★½ arvustus
14. Magic in the Moonlight (2014) ★★★½ arvustus
15. Venus in Fur – Veenus Karusnahas (2013) ★★★½ arvustus
16. American Hustle – Ameerika Afäär (2013) ★★★½ arvustus
17. Her – Temake (2013) ★★★½
18. Une rencontre – Üks kohtumine – Quantum Love (2014) ★★★½ arvustus
19. The Immigrant – Immigrant (2013) ★★★ arvustus
20. Tracks – Jäljed (2013) ★★★½ arvustus
21. X-Men: Days of Future Past (2014) ★★★½ arvustus
22. Edge of Tomorrow – Homse piiril (2014) ★★★ arvustus
23. The Grand Budapest Hotel (2014) ★★★ arvustus
24. How to Train Your Dragon 2 – Kuidas taltsutada lohet (2014) ★★★½
25. Chef – Meisterkokk (2014) ★★★½ arvustus
26. Tusk – Kihv (2014) ★★★½ arvustus
27. The Dance of Reality – Tants Reaalsusega (2013) ★★★ arvustus
28. Fury – Raev (2014) ★★★ arvustus
29. Clouds of Sils Maria – Sils Maria pilved (2014) ★★★
30. Saving Mr. Banks – Hr. Banksi päästmine (2013) ★★★½
31. The Double – Teisik (2013) ★★★½
32. The Trip to Italy – Reis Itaaliasse (2014) ★★★
33. The Wolf of Wall Street – Wall Streeti hunt (2013) ★★★ arvustus
34. Dallas Buyers Club – Elujanu (2013) ★★★½ arvustus
35. Diplomacy – Diplomaatia (2014) ★★★
36. The Raid 2 – Haarang 2: Kõrilõikajad (2014) ★★★ arvustus
37. Frozen – Lumekuninganna ja igavene talv (2013) ★★★
38. Lucy (2014) ★★★
39. The Maze Runner – Labürindijooksja (2014) ★★★
40. John Wick (2014) ★★★ arvustus
41. Only Lovers Left Alive – Armastajate igavene elu (2013) ★★½ arvustus
42. The Two Faces of January – Jaanuari kaks palet (2014) ★★½ arvustus
43. The Equalizer – Kutsuge McCall (2014) ★★★ arvustus
44. Blue Is the Warmest Color – Adele elu (2013) ★★½ arvustus
45. Risttuules (2014) ★★★ arvustus
46. Nullpunkt (2014) ★★★
47. Force Majeure (2014) ★★½
48. The Rover – Rändur (2014) ★★★ arvustus
49. Captain America: The Winter Soldier (2014) ★★★ arvustus
50. Enough Said – Aitab jutust (2013) ★★★
51. Philomena (2013) ★★★
52. RoboCop (2014) ★★½ arvustus
53. Godzilla (2014) ★★½ arvustus
54. Nymphomaniac (2013) – Nümfomaan I osa ★★½
55. Guardians of the Galaxy – Galaktika valvurid (2014) ★★½
56. August: Osage County (2013) ★★½ arvustus
57. Two Days, One Night -Kaks päeva, Üks öö (2014) ★★½ arvustus
58. Noah – Noa (2014) ★★½
59. The Congress – Kongress (2013)  ★★½
60. A Walk Among the Tombstones – Tants hauakividel (2014) ★★½ arvustus
61. Jack Ryan: Shadow Recruit – Jack Ryan : Variagent (2014) ★★½ arvustus
62. Big Bad Wolves – Suured kurjad hundid (2013) ★★½
63. Interstellar – Tähtedevaheline (2014) ★★ arvustus
64. Я не вернусь – Ma ei Tule Tagasi (2014) ★★ arvustus
65. Sin City: A Dame to Kill For – Patu Linn 2 (2014) ★★½ arvustus
66. Kirsitubakas (2014) ★★
67. The Expendables 3 – Palgasõdurid 3 (2014) ★★
68. Nymphomaniac: Vol. II – Nümfomaan II osa (2013) ★★
69. Need for Speed – Kiirusevajadus (2014) ★★
70. Before I Go to Sleep – Ei. Tohi. Magama. Jääda. (2014) ★★ arvustus
71. The Hunger Games: Mockingjay – Part 1 (2014) ★½
72. Teenage Mutant Ninja Turtles (2014) ★★ arvustus
73. The Monuments Men – Monumendimehed (2014) ★★ arvustus
74. Exodus: Gods and Kings (2014) ★½ arvustus
75. Transcendence – Piire ületades (2014) ★★
76. The Hobbit: The Battle of the Five Armies (2014) ★½ arvustus
77. Grudge Match – Vana Vimm (2013) ★★
78. The Amazing Spider-Man 2 – Imeline Ämblikmees (2014) ★½ arvustus
79. Maastik Mitme Kuuga (2014) ★½
80. Maleficent – Pahatar (2014) ★ arvustus
81. 1000 Times Good Night – Tuhat korda head ööd (2013) ★ arvustus
82. Kite (2014) ½ arvustus

1-20 on tugevamad filmid. 21-50 ning 51-79 vahel olevad võiksid enamjaolt üksteisega kohti vahetada ning ainult viimased 3 filmi olid tõeliselt kohutavad.

Nagu ikka, võib järjestus aja jooksul filme uuesti vaadates muutuda.

Head saabuvat uut ja veelgi paremat filmiaastat 2015!

Read Full Post »

2013. FILMIAASTA TOP 10

– ehk PARIMAD FILMID 2013. AASTA EESTI KINOLEVIS (MIDA MUL ÕNNESTUS NÄHA)

2013. aasta on lõpule jõudmas ning on viimane aeg vaadata tagasi tänavusele filmiaastale. Kokku sai filme vaadatud 400 korda (lisaks veel lugematu hulk lühifilme). Neist 80 jooksis Eesti kinolevis.

Järgnev nimekiri koosneb filmidest, mis jooksid 2013. aastal ametlikult Eesti kinodes. Arvan välja erilinastused ja linateosed, mis linastusid PÖFF’il. Seega jäävad mitmed aasta parimad filmid nagu “Nebraska”, “Short Term 12” ja “Stories We Tell” siit nimekirjast välja.
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

10. Le Week-End – Nädalavahetus Pariisis (2013)

režissöör: Roger Michell

Jim Broadbent  ja Lindsay Duncan tõid ekraanile aasta ühe kõige huvitavama ja ehedama paari.

Film, mis jutustab kolmkümmend aastat abielus olnud paari püüdest enda suhet taasavastada, tekitab oma laadilt paratamatuid paralleele  Richard Linklater’i “Before” seeriaga ja on paljuski sama heal tasemel.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
9. La grande bellezza – Great Beauty – Kohutav Ilu (2013)

režissöör: Paolo Sorrentino

Aastal, mil linastusid “Samsara”, “Gravity” ja “The Grandmaster”, pakkus aasta visuaalselt meeldejäävamaid hetki üllataval kombel hoopiski Paolo Sorrentino, kelle külluslikult lavastatud uurimus Rooma intelligentsist tõi 1960ndatel Fellini ja Antonioni (La Dolce Vita, La Notte jne) poolt esitatud teemad ja motiivid rabaval moel kaasaega.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. Blue Jasmine – Kurb Jasmine (2013)

režissöör: Woody Allen

Woody Allen’i kõige ajakohasem film on ühtlasi ka lavastaja kõige mornimaid vaateid inimkonnale peale ta kahekümne aasta tagust draamat “Crimes and Misdemeanors”.

Allen’ile tüüpiliselt lihtsalt ja täpselt lavastatud “Blue Jasmine” on täis mitmeid meeldejäävaid tegelaskujusid. Mällu sööbib ta aga aga Cate Blanchett’i poolt kehastatud Jasmine rolli tõttu.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
7. Jagten – The Hunt – Jaht (2012)

režissöör: Thomas Vinterberg

Suurepärase režii, võimsate stseenide ja aasta ühtede parimate osatäitmistega film kannatab kohati liigselt mugava ja laisa stsenaariumi all.

Lasteaiakasvajatajat kehastav Mads Mikkelsen ja teda seksuaalses ahistamises süüdistav noor Annika Wedderkopp on aga ekraanil lihtsalt briljantsed.

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
6. No – Ei (2012)

režissöör: Pablo Larraín

Eestis kohalike valimiste eel linastunud film pidanuks olema kohustuslik vaatamine igale poliitikule kuna illustreerist briljantselt positiivse reklaami võimu Tšiili presidendi Pinochet’i kukutamisel.

Filmi suurimaks vooruseks oli tõeliselt hea ajastutunnetus, millele aitas kõvasti kaasa otsus film vanakooli videokaameraga 4:3 ekraaniformaadis üles võtta.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. Zero Dark Thirty – 00:30 (2012)

režissöör: Kathryn Bigelow

Kathryn Bigelow ajakirjandusliku lähenemisega film Osama bin Ladeni jahist on kui sõjafilmide variant filmist “All President’s Men”.

Lähenemises minimalistlik ja toestuses täpne. Tegu ei ole lipulehvitamisfilmiga vaid tõeliselt karmi vaatega tänapäeva poliitika ja sõja telgitagustele. Filmi lõpuosa pakub aasta üht kõige pingelisemat ja meisterlikumalt lavastatud lõiku.

Hinne: 9/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
4. Dans la maison – In The House – Kodus (2012)

režissöör: François Ozon

Aasta leidlikumaid linateoseid. Lugu kirjandusõpetajast ja tema andekast noorest õpilasest esitab küsimusi selle kohta, kust me ammutame inspiratsiooni lugude jutustamisel.

Ozoni linateost võib vaadata kui toredat filmikunsti ja narratiivi dekonstruktsiooni.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. Before Midnight – Enne Südaööd (2013)

režissöör: Richard Linklater

Celine ja Jesse on elust räsitumad ja vanemad, ent sama säravad nagu ennegi.

“Before Midnight” on esimeste osade vääriline. Ilus ja eluline uurimus ajast ja armastusest. Ainsaks miinuseks – seeria esimeses osas nii armsaks saanud Celine’i tegelaskuju on asendunud väga teistsuguse – neurootilise ja elus pettunud Julie Delpy tegelaskujuga filmist “2 Days in Paris.”

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB    Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
2. Dupa dealuri – Beyond The Hills – Teispool Mägesid (2012)

režissöör: Cristian Mungiu

Cristian Mungiu mesiterliku täpsusega lavastatud armastuslugu on tõeliselt põnev ja mitmetitõlgendatav uurimus religioosse ja sakraalse elu vahelisest konfliktist.

Iga film, mis suudab nii oma teostuse kui teemade poolest tekitada paralleele Jerzy Kawalerowicz’i filmiga “Mother Joan Of Angels” ja Ingmar Bergmani loominguga, väärib kohta filmiajaloos.

Hinne: 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
1. Searching for Sugar Man (2012)

režissöör: Malik Bendjelloul

Aasta inspireerivaim ja intrigeerivaim lugu tõeliselt huvitavast muusikust, tema loomingust ja selle selle mõjuvõimust Lõuna-Aafrika vabariigile.

Suurepäraselt konstrueeritud, põnev ja emotsionaalne dokumentaalfilm on minu selle aasta parim ja meeldejäävaim kinokogemus.

Hinne: 9/10 arvustus
IMDB  Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………
Huvilised leiavad mu täieliku järjestuse 2013. aasta filmidest SIIT.

Read Full Post »

2013 Detsembrikuu I poole filmid

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste’ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
 “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
“OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘st” omab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————

Read Full Post »

PÖFF 2013 soovitused – 5 ingliskeelset filmi

Algamas on PÖFF. Nagu ikka, leiab programmist mitmeid selle aasta suurfilme (The Grandmaster, Act Of Killing, Gloria jpt) , ent programmist on erinevatel põhjustel puudu mitmed 2013. aasta tähtsamad teosed. Olgu selleks  Hayao Miyazaki “The Wind Rises” (üleüldse, kuhu on programmist kadunud Jaapani anime?), Nicolas Winding Refn’i “Only God Forgives”(mis tõsi, pidi esialgu Eesti kinolevisse jõudma) või Cannes‘is laineid löönud Abdellatif Kechiche’i “Blue Is The Warmest Color”.

Programmis on seekord väga hea valik ingliskeelseid filme, millest paarile juhiksin tähelepanu. Jätan valikust välja teada tuntud tegijate filmid nagu Coenite “Inside Llewyn Davis”, Alexander Payne’i “Nebraska”, Jean-Marc Vallée “Dallas Buyers Club” ja Jim Jarmusch’i “Only Lovers Left Alive”, kuna nende jõudmine Eesti kinolevisse näib olevat üsna kindel.

——————————————————————————————————————————————————————-

“THE DOUBLE” – “TEISIK”

režissöör: Richard Ayoade

Richard Ayoade 2010. aasta režiidebüüt “Submarine’i” oli tõeliselt värske, hästi läbitunnetatud ja visuaalne film. Adaptsioon Dostojevski samanimelisest jutustusest näib olevat samavõrd loov, stiilne ja julge. Kindlasti on tegu palju elavama, nauditavama ja humoorikama filmiga kui oli Rainer Sarneti “Idioot”. Ka näitlejate plejaad on väga muljetavaldav: Jesse Eisenberg, Mia Wasikowska, Sally Hawkins, Paddy Considine, Wallace Shawn, James Fox jpt.

PÖFF   IMDB    Rotten Tomatoes

———————————————————————————————————————————————————————-

“STORIES WE TELL” – ” IGALÜHEL OMA LUGU”

režissöör: Sarah Polley

Lapsnäitlejana alustanud Sarah Polley õlul on kaks  tugevat mängufilmi “Take This Waltz” (2011) ja “Away from Her” (2006).  Eelmisel aastal sai ta hakkama dokumentaalfilmiga, mida peeti aasta üheks parimaks ja säravamaks teoseks. Tegu on intrigeeriva, sügava ja üllatavalt avatud pilguheiduga lavastaja enda pereellu ning esitab huvitavaid küsimusi mälu ja loo jutustamise kohta.

PÖFF   IMDB   Rotten Tomatoes

———————————————————————————————————————————————————————-

“THE SELFISH GIANT” – “ISEKAS HIIGLANE”

režissöör: Clio Barnard

Alles hiljuti oma kodumaal linastunud ja kriitikute poolt Briti aasta tippteoseks tituleeritud film töötleb ümber Oscar Wilde’i samanimelise lühijutu idee ja viib Briti sotsiaalrealismi võtmesse. Lugu 13 aastasest poisist, kes oma parima sõbraga vanametalli kokku veab, omab peale karmi realismi ka muinasjutulikku poeesiat.

PÖFF   IMDB   Rotten Tomatoes

———————————————————————————————————————————————————————-

“SHORT TERM 12″ – “LÜHIAJALINE 12”

režissöör: Destin Cretton

Aasta kiidetumaid Ameerika filme. Südame ja huumoriga dokudraama laste hooldekodu probleemsetest teismelistest ja nende noortest hooldajatest. Brie Larson’it (Don Jon) peetakse selle aasta suurimaks avastuseks ning tema osatäitmist tõeliselt muljetavaldavaks.

PÖFF   IMDB   Rotten Tomatoes

———————————————————————————————————————————————————————-

“KINGS OF SUMMER” – “SUVEKUNINGAD”

režissöör: Jordan Vogt-Roberts

Midagi postiivset ja toredat. Mänguline ja humoorikas “Stand By Me” ja “Son of Rambow” laadis film noorte poiste täiskasvanuks saamisest. Kolm sõpra otsustavad terve suve iseseisvalt hakkama saada ning teevad endale elamise metsa. Film noorusest – pealehakkamisest, lõbust, fantaasiast ja reaalsusega kokkupõrkamisest.

PÖFF   IMDB  Rotten Tomatoes

———————————————————————————————————————————————————————-

Read Full Post »

Mälestades Roger Ebert’it

ROGER EBERT

(18. Juuni 1942 – 4. aprill 2013)

IMDB
http://rogerebert.com/
http://siskelandebert.org/

Karjäär:
1966-2013 Chicago Sun-Times’i ajakirjanik
1975 – ajaloo esimene filmikriitika Pulitzer’i laureaat
2005 – Hollywood Walk of Fame

filmograafia (stsenaristina):
1970 – Beyond the Valley of the Dolls (1970)
1976 – Up!
1979 – Beneath the Valley of the Ultra-Vixens

Filmikriitika telesaated:
Opening Soon at a Theater Near You (1975–1977) – koos Gene Siskel’iga
Sneak Previews (1977–1982) – koos Gene Siskel’iga
At the Movies (1982–1986) – koos Gene Siskel’iga
Siskel & Ebert (1986–1999)- koos Gene Siskel’iga
Ebert & Roeper and the Movies (2000-2006) – koos Richard Roeper’iga

———————————————————————————————-
” ROGER EBERT’I PÄRAND”

Õhtul kinost tulles ja uut filmiarvustust kirjutama asudes, tabas mind, nagu ka paljusid teisi, tõeliselt kurb uudis. Üks kuulsamaid ja minu jaoks olulisemaid filmikriitikuid – Roger Ebert suri 4. aprillil vähist tulenevatest komplikatsioonidest. Ta oli 70. aastane.

1967. aasta Chicago Sun-Times ’i ajalehes arvustuste kirjutamisega alustanud Ebert  kogus tuntust televisioonis. Koos teise Chicago filmikriitiku – Gene Siskel’iga esinesid nad koos filmisaates ligi 25 aastat ning suutsid olla korraga nii harivad kui meelelahutuslikud. Ameerika telemaastikul oli tegu ühe kuulsama ekraaniduoga – nende vaidlused ning armastamise/vihkamise suhe tekitas palju spekulatsioone ja kõneinet. Ükskõik mis ka telgitagustes tegelikult ei toimunud, tegu oli kahe tõeliselt kirgliku filmifanaatikuga, kes vaatasid filme erinevail moel. Kui Gene Siskel oli kalkuleeriv ja intellektuaalne, siis Ebert oli pigem emotsioni ning elamuse põhine.

Just see aspekt tegi Roger Ebert’ist suure väärtuse. Ta üritas võrrelda, filme vastavlt nende žanri tippudele ega üritanud ainult suuri draamasid või kunstfilme üle kiita. Ta suutis näiteks 1985.aasta parimate filmide nimekirjas panna “Mad Max Beyond Thunderdome’i” ja “Ran’i” pea kõrvuti panna.  Ta suutis meid naerutada kui mõtlema panna, kuid mis kõige tähtsam – alati aus olla ja ennast selgelt väljendada. Väga tihti ma ei nõustunud tema arvamustega (Blue Velvet, Star Wars: Revenge of The Sith, meeletu viha enamik õudus ja slasher-filmide vastu + paljud ta uuemad kergekäeliselt ülehinnatud filmid), tihti hindas ta liigselt filme, millel oli visuaalselt rabav pool (Tron, The Cell, The Fall). Aga see ei tähenda et ma teda ei respekteerinud – lausa vastupidi. Ta tegi selgeks, mis talle mingi film juures meeldis ja mis mitte ning oli ausalt subjektiivne. Tema jaoks olid filmides oluline elamus (aspekt, mida paljud kriitikud näivad oma kirjutistes vältivat) ning visioon.

Tänu tema heale sõnale leidsin mitmedki filmid uut publikut. Ta oli vähestest, kes nägi näiteks Paul Brickman’i “Risky Business’is” ja Alex Proyase “Dark City’s” meistriteost. Mõlemad filmid on nüüd kultusfilmid ning ka kriitikute poolt kõrgelt hinnatud. Siiamaani ta arvustusi lugedes (http://rogerebert.com/) ja telesaateid (http://siskelandebert.org/) vaadates leian uusi peidetud pärle, mida temata avastanud poleks. Ise hakkasin Eberti kirjutisi lugema kuskil 1990ndate lõpust, kui need netis laiemalt liikuma hakkaisd. Hiljem, kui ta saade netis vaadatavaks tehti, ootasin pikkisilmi uut nädalat, et ta arvamusi kuulda.

Isegi need, kes pole suured filmikriitika huvilised, on kindlasti Roger Eberti nime kuskil kuulnud. “Sikel & Ebert’ist” tuntuks saanud thumbs up/thumbs down (põidlad püsti/pöidlad all) sai osaks filmiterminoloogiast ning Eberti tsitaadid ja pöidlad on kaunistanud sadu VHS’i ja DVD ümbriseid. Tegu oli mehega, kes populariseeris filmikriitikat ning tõi selle tavainimesteni. Vaevalt et ilma tema ja Gene Sikel’ita netis tänapäeval nii palju videoarvustusi või blogisid oleks. Roger Eberti pärand filmikriitikasse on seega väga väga suur.

Ka väljaspool filmikriitikat oli Ebert väga aktiivne – ta on andnud loenguid ülikoolides, teinud omanimelist filmifestivali ning kirjutanud mitmeid stsenaariumeid. Tema koostööst Russ Meyer’iga valmis kultusfilmiks saanud “Beyond the Valley of the Dolls” ning “Up!” ja “Beneath the Valley of the Ultra-Vixens” (kus ta küll esines pseudonüümi all).

Roger Eberti põdes vähki juba enne – peale 2006. aastal peetud võitlust kilpnäärmevähiga eemaldati Roger Eberti lõualuu. Ta kaotas kõne- ja söömisvõime, ent ei lasknud ennast sellest heitudada.  Ta oli edasi sama aktiivne ning jätkas oma suurt kirge – filmide vaatamist ja neist kirjutamist. Oma eluterve suhtumisega oli ta kõigile suureks eeskujuks ja  inspiratsiooniks.

Nüüd on Gene Sikel ja Roger Ebert jälle koos ning saavad arutada filmide üle taevakõrgustes. Ma ei unusta sind Roger, nagu ma ei ole unustanud Gene’i ning süütan teie mõlema mälestuseks küünlad.

Read Full Post »

Lisa Limone and Maroc Orange: tormakas armulugu (2013) – Film, mida tasub kuulata

režissöör: Mait Laas
stsenaarium: Peep Pedmanson & Kati Kovács

osades:
Omar Nõmm (Maroc Orange)
Iiris Vesik (Lisa Limone)
Peeter Volkonski (Lisa  isa)
Jaan-Eik Tulve (Tomat-Mees)
Risto Joost (merekarp)

operaator: Ragnar Neljandi, helilooja: Ülo Krigul, montaaž: Mait Laas & Ragnar Neljandi, produtsendid: Arvo Nuut & Andrus Raudsalu.

helirežisöörid: Karri Niinivaara ja Horret Kuus.

72.min

“PARIM EESTI FILM, MIDA MA KUNAGI KUULANUD OLEN”

Nähes lõpuks uusimat Eesti nukufilmi “Lisa Limone and Maroc Orange: tormakas armulugu”, tegin ma midagi, mida ma polnud üle kümne aasta kinos teinud. Ma sulgesin silmad ning nautisin filmi suurepärast helipilti. Mitte muusikat, mida võiks nukuoopeilt oodata, vaid heliefekte ja tõeliselt suurepärast helimixi.

Sooviksin siinses kirjutises teha suure kummarduse antud nukufilmi suurimatele kangelastele – helirežissööridele Karri Niinivaarale ja Horret Kuusile, keda ei mainita millegipärast ei filmi algustiitrites (isegi lõputiitirtes on nende nimed teiste vahele kuhugi ära eksinud) ega filmi postril. Teades, kui olulist rolli on helikujundus mänginud animatsiooni ajaloos ning kui ülitähtsat rolli mängib see antud filmi juures, on tegu kummalise möödalaskmisega.

“HELIFILM”

Filmirežissöör Joe Dante on kunagi öelnud, et kuigi enamik filme on ülesvõetud värviliselt, on neist vaid vähesed värvifilmid. Sama lugu on ka heliga. Kuigi peale helifilmi saabumist aastal 1927 filmiga “The Jazz Singer” on ju pea kõik linateosed omanud heli, on neist helikujundusele pööranud tähelepanu väga vähesed. Enamik filme omavad heli, ent pole helifilmid.

Probleem iseenesest algas sellega, et helifilmi tulekuga haakasid suurem osa filme keskenduma dialoogile, mitte helipildiga mängimisele. Kuigi varases perioodis leidis üksikuid erandeid – nagu näiteks Fritz Langi esimesed helifilmid “M” ja “Das Testament des Dr. Mabuse”, mis mängisid juba väga jugelt heli võimalustega, jäi huvitavate helilahenduste pärusmaaks eelkõige slapstick komöödiad (Three Stooges), ulmefilmid (Flash Gordon) ning multifilmid (Walt Disney ja Warner Brothersi looming).

“HELI EESTI FILMIDES”

Joonis- ja nukufilmides on heli alati olulist rolli mänginud ning Eesti filmimaastikul on see pea ainus võimalus helirežissööridel säramiseks. Mängufilmide heli kannatab mitme asjaolu taga. Helitöötluseks pole kunagi eelarves piisavalt raha ning aeg, mis antakse täispika filmi heli tegemiseks on minimaalne. 95 protsenti Eesti mängufilmidest saaksid potensiaalselt olla palju parema heliga kui nad publikuni jõuavad. Mis aga kõige kurvem – on väga vähe lavastajaid, kes mõtlevad filmi tehes heli peale. Nii nagu ei suudeta teha head värvifilmi ei suudeta teha head helifilmi, sest helimaailm on miski, mis paljude režissööride jaoks jääb müsteeriumiks. Selle peale mõeldakse heal juhul alles siis kui film on  kokku monteeritud ning kui helirežissöör midagi neile välja pakub. Tõeliselt hea heliga film nõuab aga etteplaneerimist.

Heli peale peab mõtlema enne võtesse asumist – tihti juba stsenaarsel tasemel. Šanss, et lavastaja seda detailselt teeks on väike. Õnneks rõhutatakse selle olulisust Balti Filmi- ja Meediakoolis aina rohkem (suuresti tänu Jüri Sillarti pärandile, kes oli samuti mures filmirežissööride nõrga helilise planeerimise osas) ning loodetavasti on varsti ka väljaspoole nuku- ja joonisfilme tõeliselt hea heliga filme tulemas. Kugi helirežissöörid teevad oma võimaluste piires parimat võimaliku tööd, ei meenu palju tõeliselt hea heliga Eesti mängufilme. Ainsana meenub hetkel “Somnambuul” (helirežissöör Mart Otsa), kus heli tõesti filmimaailma loomisel olulist ja meeldejäävat rolli mängis.  See film linastus aga 10. aastat tagasi.

“LISA LIMONE & MAROC ORANGE”

“Lisa Limone and Maroc Orange” algab koheselt tugeva helilise lahendusega. Jaan-Eik Tulve mängitud Tomat-Mees toob kutsub meid filmi vaatama, viibides ise kinolaval. Teda ümbritseb lärmakas publik, kes viib vaataja ruumiliselt loodud helimaailma abil pilti suurepäraselt sisse. Heli rikkalikus on koheselt tunda ning jätkab oma võimsat esitust loo esimeses stseenis, kus peategelane Maroc üritab koos põgenikega tormisel merel seilates leida tee loodetud vabaduse poole. Meri on helirežissööridele alati head ainest pakkunud ning siin suudab see lisada stseeni palju pinget ja ohtu.

“Lisa Limone and Maroc Orange’i” esimene kolmandik on vaieldamatult filmi kõige tugevam osa. Selles osas on kõige suurem roll mängida ka helil. Tõeliselt suur kiitus režissöör Mait Laas’ile, kes on nähtavalt filmi algust luues mõelnud heli peale. Peagi järgnevad Maroc’i sekeldused tomativabrikus on tõeliselt hea näide lavastaja, montaaži ja heli suurepärasest koostööst. Erinevad masinad on heli abil karakteerselt edasi antud ning masinavärgi rütm moodustab omaette muusika. Tegu on vast kõige musikaalsema hetkega terves filmis, mis siis, et sel hetkel midagi ei laulda. Kui tegu on ehk isegi natuke igava ja liigselt pikana tunduva lõiguga, lisab heli niipalju nüanssi ja mängulisust, et see hakkab suurerpäraselt tööle. Film on täis mitmeid kohti, kus on heliga toredalt mängitud – stseen, kus Lisa merearpe kõrvade juures hoiab, on selle heaks näiteks.

Edasi liikudes hakkab suuremat rolli mängima laulud ja muusika, ent ka seal peab mainima tõeliselt heal tasemel helitööd. Üldine helimix on hästi balanseeritud ning muusika salvestus/mix ja arranžeering (kelle taga peaks olema Sten Sheripov) on samuti tasemel. Ülo Kriguli muusika on samuti hea, ent kanantab laulusõnade all. Nimetaksin seda “Cherbourg’i vihmavarjude” probleemiks – tegu on banaalsete laulusõnadega, mis on tihti liiga lihtsad ja otsesed, väljendades tegelaste tundeid ja mõtteid igaval moel. Head ooperid või muusikalid omavad keerulisi või huvitavalt rütmistatud laulusõnu, mis moodustavad teksti abil ka mingi kujundi. Siin seda aga pole ning arvestades fakti, et laulud on enamik maailmas mõeldud subtiitritega lugemiseks, seda enam taunitavad. Vaataja ei pea siin kõrvu kikitama ja muretsema, et mõni lause jääb segaseks – kõik on ju ekraanil kirjas.

“Lisa Limone and Maroc Orange” on tehtud nähtava armastuse ja pühendumisega. Sinna sisse pandud töö ja vaev on nähtavad ning tegu on nukufilmiga, mis näitab, et Eesti oleks tehnilise poole pealt võimeline konkureerima Hollywoodi suure-eelarveliste nukufilmidega nagu “Coraline”, “Paranorman” või “Fantastic Mr. Fox”. Filmi visuaalne pool on tugev ning kuigi, võrreldes Hollywoodiga, leiab siit läbinähtavamaid digiefekte ning kummalisi näpuvigu (nagu nukkude liikumseks kasutatud nähtavad nöörid filmi lõpuosa üksikutes kaadrikutes), on terve meeskond suutnud luua suureelarvelise eepose, mis omab siiski Eestile omast kodukootud tunnet ja šarmi. Kuigi 3D vajalikkuse üle võib vaielda (seda saab teha 99% 3D filmide osas) ning kaameratöö tihti tõmbab kohati liigselt tähelepanu oma lihtsa efektitsemisega (nagu kummaline Matrixi stiilis Lisa Limone’i aknale hüppamine, mida võib näha filmi treileris) on tegu üsna stiilipuhta teosega.

“Lisa Limone and Maroc Orange” paneb üsna hästi toimima enda poolt loodud maailma, mis on mikstuur nii laste- ja täiskasvanu nukufilmidest, mõistujutust ning poliitlisest ja ühiskondlikust allegooriast. Ühiskondliku struktuuri jaotamine puu- ja juurviljadeks on ju igati tore leid. Filmi probleem peitub aga terve Eesti kinokunsti vaevavas haiguses – logisevas loojutustamisoskuses ning stsenaariumis, mis oma läbinähtava allgeooriad liigselt ära seletab (dokkaadrid põgenikest tunduvad üleliisete ja plakatlikena), keskset lugu (Lisa ja Maroc’i suhet) nõrgalt jutustab ning filmi lõppedes täielikult ära laguneb (oli vahepeal toimuv unenägu või mitte + Tomat-mehe deus ex machina). Puudub korralik narratiivne fookus ning 72. minutise filmi sees on peidus heal juhul 40-minutline lugu.

“ELAMUS”

Taipan kui keeruline on helist rääkida, eriti kui ei soovi väga tehniliseks või detailiseks minna. “Lisa Limone and Maroc Orange: tormaka armuloo” puhul oli minu jaoks tegu tõeliselt suurepärase helilise elamusega. Filmide helipildid on viimasel ajal muutunud palju üksluisemaks (palju mürglit aga vähe helilist kompositsiooni), viimased tõeliselt hea heliga filmid olid vist legendaarse Star Warsi helirežissöörii Ben Burtt’i tööd filmidele  “Star Trek” & “WALL·E”. Eelmise aasta omadest jäi ainsana meelde ““The Impossible” – “Ilmvõimatu” suurerpärane esimene pool. Film, kus aga viimati silmad heli nautimiseks kinni panin oli kini Kosmoses 2000. aastal nähtud “U-571”. Siiamaani mulle kõige  suurema helielamuse pakkunud film – tegu oli linateosega, kus tõesti tundsin, et viibisin allveelaevas. Peale seda on ainsana lähedale jõudnud “Master and Commander: The Far Side of the World” (2003). Mõlemad filmid võitsid ka parima heli oscari. See et räägin antud filmidest kõrvuti Eesti omaga, näitab kui heal tasmel on võimalik siin heli teha. “Lisa Limone and Maroc Orange’i” heli viis mind suuerpäraselt loodud nukufilmi maailma sisse ja lihvis siledamaks paljud teose puudujäägid.

Müts maha terve “Lisa Limone and Maroc Orange’i” heli- ja muusikatiimi ees. Ma ei unusta teid! Tegu on parima Eesti filmiga, mida ma kunagi kuulanud olen.
Loodetavasti ootavad nii head helilised elamused meid peagi jälle ees.

P.S: Suur kummardus ka Risto Joostile – tõeliselt geniaalselt mängitud merekarbi rolli eest. Merekarbi tegelaskuju oli tore tänu oma disainile ja animatsioonile kuid karakteerne ja meeldejääv tänu toredale vokaalsele esitusele.

Helipildi hinne: 9/10

IMDB

 

Read Full Post »

Minu 2013. aasta oodatumad filmid

Aasta 2013 on käes ning on hea aeg heita pilk eesootavale filmiaastale. See saab olema täis suuri, paljudele teadaolevaid meelelahutsufilme, nagu “Man Of Steel”, “Star Trek : into Darkness” ja “The Hobbit: The Desolation of Smaug”.

Vaatan nii väiksemiad kui suuremaid filme, millel potensiaal hea ja huvitav kinoelamus pakkuda.

………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….

19. “The Place Beyond the Pines” 
režissöör: Derek Cianfrance

”Blue Valentine’i” režisööri uus krimifilm isadest ja poegadest viskab vastamisi pere ülalhoidmise jaoks panku rööviva Ryan Gosling’u ning Bradley Cooper’i mängitud ausa politseiniku. Mõlemad pidavat tegema siin oma karjääri ühed paremad osatäitmised. Kõrvalosades Rose Byrne, Eva Mendes, Ray Liotta, Ben Mendelsohn ja Bruce Greenwood.

http://www.imdb.com/title/tt1817273/

………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….

18. “Inside Llewyn Davis”
režissöörid: Ethan & Joel Coen

Vendade Coenite looming on olnud viimasel ajal tõeliselt hea (True Grit, No Country For Old Men) ja väga julge (Burn After Reading, A Serious Man). Nende uusim film on pilguheit 1960ndate New York’i muusikastseeni. Peaosas Oscar Isaac, kõrvalosades Carey Mulligan, Justin Timberlake ning parimatest Coeni filmidest tuttav John Goodman.

http://www.imdb.com/title/tt2042568/?ref_=fn_al_tt_1
………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….

17.” The Counselor”
režissöör: Ridley Scott

Ridley Scotti viimaste filmide (ning ta terve loomingu) suurimaks probleemiks on olnud kesised stsnaariumid. Seekord on käsikirja kirjutanud “No Country For Old Men’i” autor Cormac McCarthy ning peosades on esmaklassilised näitlejaid: Brad Pitt,  Michael Fassbender, Javier Bardem ja Penélope Cruz.

http://www.imdb.com/title/tt2193215/?ref_=fn_al_tt_1

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
16. “Don Jon’s Addiction” 
režissöör: Joseph Gordon-Levitt

Alati sümpaatne Joseph Gordon-Levitt’i (Looper) teeb oma režiidebüüt filmiga, mis jutustab loo Don-Juani laadse pornosõltlasest noormehe teekonnast isetumaks saamisel. Peaosades Lewitt ise ning Scarlett Johansson, kelle jaoks ta spetsiaalselt rolli kirjutas.

http://www.imdb.com/title/tt2229499/

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

15. “Queen of the Desert”
režissöör: Werner Herzog

Viimasel ajal dokumentaalfilmidega hiilgav Herzog võtab taaskord käsile eepose ning toob ekraanidele XX sajandi ühe huvitavama naisfiguuri – maadeuurija, arheoloogi, kirjaniku ja spiooni Gertrude Bell’i elu. Loodetavasti jõuab film ekraanidele selle aasta sees. Peaosas Naomi Watts.

http://www.imdb.com/title/tt1837636/?ref_=fn_al_tt_1

………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….14. “The Devil’s Knot”
režissöör: Atom Egoyan

Atom Egoyan’i (Exoica, Chloe) looming on alati olnud huvitav ning siin peaks lavastaja end omas elemendis leidma. Film põhineb kurikuulsal mõrvalool, kus laste tapmises süüdistati kolme teismelist. Üks 1990ndate parimaid filme, Egoyan’i “The Sweet Hereafter”, põhines samuti väikelinna raputanud tõestisündinud lool. Loodetavasti vaatleb ta ka siin keerulisi teemasid huvitaval moel.

http://www.imdb.com/title/tt0804463/
…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
13.”A Glimpse Inside the Mind of Charles Swan III”
režissöör: Roman Coppola

“The Darjeeling Limited” ja “Moonrise Kingdom’i” kaastsenaristi Roman Coppola teisest täispikast mängufilmist võib saada kas lahedalt eksentriline või liigselt ülepingutatud indiekomöödia. Loodan esimest. Vähemalt Bill Murray ja Jason Schwartzman peaksid filmi igatpidi vaadatavaks tegema.

http://www.imdb.com/title/tt2044729/?ref_=fn_al_tt_1

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..12. “Snow Piercer”
režissöör: Bong Joon-Ho

Aasta intrigeerivaim koomiksil põhinev film tuntud Korea lavastajalt Bong Joon-ho’lt (“Madeo”-“Mother” & “The Host”).

Tulevik. Inimesed on üritanud globaalset soojenemist peatada, ent selle tulemuseks on uus jääaeg. Ainsad ellujääjad elavad pidevalt liikuvas rongis, kus iga kupee esindab eri sotsiaalset kihti.  Põhineb prantsuse“koomiksiseerial “Le Transperceneige”.

http://www.imdb.com/title/tt1706620/?ref_=fn_al_tt_1
………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………….

11. “Stoker”
režissöör: Park Chan-Wook

Aastal, mil linastub Spike Lee lavastatud “Oldboy” remake, pakub enim huvi originaali ekraanidele toonud Park’i esimene ingliskeelne film, mis tundub   omavat nii lavastajale iseloomulikku põnevat amosfääri kui ka psühholoogiliselt keerukaid suhteid.

Peaosades  Mia Wasikowska, Nicole Kidman & Matthew Goode.

http://www.imdb.com/title/tt1682180/

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
10. “Los amantes pasajeros” – “I’m So Excited”
režissöör: Pedro Almodóvar

Mitmed head tuttavad Almodóvar’i näitlejad ning cameod Penélope Cruz’i & Antonio Banderas’e poolt komöödias, mille terve tegevus leiab aset lennukis. “Naised närviataki äärel” –  “Women on the Verge of a Nervous Breakdown”, on mu üks lemmik Almodóvar’i filme, ning  teda puhast komöödiat tegemas näha on kindlasti värskendav.

Võib-olla on asi ka selles, et treiler tekitab isu kohe filmi näha.

http://www.imdb.com/title/tt2243389/?ref_=fn_al_tt_1

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
9. “Free Range Fred”
režissöör: Veiko Õunpuu

Veiko Õunpuu looming on iga filmiga kõvasti paremaks läinud. “Püha Tõnu Kiusamine”, mis sai põhjuseta külma vastukaja osaliseks, omas esimese 15 minuti jooksul pea parimat, mida Eesti filmikunstil kunagi kunagi pakkuda on olnud ning oli kõvasti parem kui “Sügisball”, näidates Õunpuu käekirja palju julgemal ning personaalsemal moel. Nii palju kui olen “Free Range Fred’ist” kuulnud, tundub sellest tulevat tema parim teos. Tore on vahelduseks ka kinolinal tuttavaks saanud nägude asemel noori andekaid näitlejaid nagu Lauri Lagle, Jaanika Arum & Lauri Kaldoja näha.

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

 8. “The World’s End” 
režisöör: Edgar Wright

Edgar Wright, Simon Pegg & Nick Frost lõpetavad oma  on “Vere ja jäätise triloogia” (“Shaun of The Dead”, “Hot Fuzz”) “sotsiaalse ulmefilmiga”, kus lapsepõvesõrad leiavad end “The World’s End’i” nimelist pubi otsides tervet maailma päästmas. Teiste sõprade osades alati nauditavad Eddie Marsan, Paddy Considine ja Martin Freeman. Kõik Edgar Writghti filmid (kaasaarvatud vähenähtud “Scott Pilgrim vs The World”) on olnud väga nauditavad ning loodetvasti leiab triloogia igati väärilise lõpu.

http://www.imdb.com/title/tt1213663/

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
7. “Her”
režissöör: Spike Jonze

Alati originaalse Spike Jonze’i (Adaptation, Being John Malkovich, Where The Wild Things Are) enda originaalstsenaariumil põhinev romantiline ulmefilm räägib loo mehest (Joaquin Phoenix), kes armub oma arvuti operatsioonisüsteemi.

Kas on vaja öelda midagi enamat?

http://www.imdb.com/title/tt1798709/?ref_=fn_al_tt_1
…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

6. “Elysium”
režissöör: Neill Blomkamp

“District 9” oli viimaste kümnendite üks värskemaid ja huvitavamaid ulmefilme. Neill Blomkampi uus, 2159. aastal tegevust leidev linateos näib samuti tugevat ühiskondlikku parabooli omavat. Samal ajal kui osad inimesed saavad pristiinses kosmosejaamas elu nautida, peavad teised laastatud maal oma ellu jäämise nimel võitlema.

Osades Matt Damon, Jodie Foster, William Fichtner ja “District 9-st” tuntuks saanud Sharlto Copley.

http://www.imdb.com/title/tt1535108/
…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
5. “Gravity”
režissöör: Alfonso Cuarón

Järjekordne ulmefilm. Alfonso Cuarón’i esimene linateos peale suurepärast “Chilren of Men’i” algab 20-minutilise avakaadriga ning pidavat transformeerima meid paremini kosmosesse kui ükski film kinoajaloos. Tegu on ühe ambitsioonikama 3D kino katsetusega, mis omavat ka filmiajoo keerukamaid (ja enamjaolt arvutiefektide abita) läbiviidud kaadreid. Testpubliku reaktsioonid olid polariseerivad, ent mimedki nimetasid seda briljantseks ja tõeliselt omapäraseks kinokogemuseks.

http://www.imdb.com/title/tt1454468/?ref_=fn_al_tt_1
…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
4. “Only God Forgives”
režissöör: Nicolas Winding Refn

“Pusher’i” triloogia ja “Drive’i” lavastaja liitub taaskord Ryan Goslinguga, et tuua ekraanidele “Kaug-Idas tegevust leidev thrilleri maskis peituv Western, mille keskmes on moderne cowboy-kangelane“.

Sellest lubab tulla aasta kõige omapärasemaid ning jõulisemaid filme. Gosling on filmi stsenaariumit, mis valmis juba enne “Drive” tegemist, kirjeldanud kui kõige kummalisemat asja, mida ta elu sees lugenud on.

http://www.imdb.com/title/tt1602613/

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..3. “Kaze tachinu” – “The Wind Rises”
režissöör: Hayao Miyazaki

Hayao Miyazaki on minu jaoks geniaalseim senini tegutsev filmirežissöör. Iga ta uus film on kui üks suur kingitus täis maagiat, poeesiat ja humaansust.

“The Wind Rises” on adaptsioon ta enda joonistatud mangast ning  põhineb II maailmasõja lennuinseneri Jiro Horikoshi elul . 

http://www.imdb.com/title/tt2013293/?ref_=fn_al_tt_1

…………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

2. “Before Midnight”
režissöör: Richard Linklater

Before Sunrise (1995) ja Before Sunet (2004) on ühed kõige ilusamad ja ehedamad armastusfilmid, mis – kuigi erinevad, heitsid elulise ja huvitava pilgu Ethan Hawke mängitud  & Julie Delpy mängitud Jesse ja Celine’i ellu. Ma armastan neid filme ning ootused kolmanda ja viimase filmi osas on väga kõrged. Muud infot filmi kohta pole, kui see, et tegevus leiab aset Kreekas ning fakt, et nii Linklater, Delpy kui Hawke nõustusid naasma armastatud tegelaste juurde ainult siis, kui nad leidsid jutustamiseks ka väärilise loo.

http://www.imdb.com/title/tt2209418/?ref_=fn_al_tt_1
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………
1. “The Grandmaster”
režissöör: Wong Kar Wai 

Peale ebõnnestunud inglikseelset katsetust (My Blueberry Nights), naaseb Wong Kar Wai  taas kodumaale, et tuua ekraanidele film Bruce Lee treenerist Ip-man’ist, peaosas Tony Leung Chiu Wai (2046 & Lust, Caution). “The Grandmaster’i” puhul on tegu kireprojektiga, mille idee pärineb juba aastast 1996 ning see on tootmises olnud juba 3 aastat.

Filmi treiler viitab suuremale actionile ja klassikalisemale võitluskunstifilmile, ent need kel nähtud “Ashes Of Time:Redux’i” teavad,
et Kar Wai ei jää kunagi konvensioonide juurde ning pakub isegi klassikalises žanris midagi väga omapärast.

Kindlasti on ees ootamas selle aasta visuaalselt mõjuvamaid filme.

Euroopa kinopublikul peaks avanema võimalus seda näha juba veebruaris, mil see avab 63nda Berliini filmifestivali.

http://www.imdb.com/title/tt1462900/

Read Full Post »

2012. FILMIAASTA TOP 5

– ehk PARIMAD FILMID MIDA MUL ÕNNESTUS 2012. AASTAL EESTI KINOLEVIS NÄHA

2012. aasta on lõppemas ja viimane aeg on heita pilk tagasi parimatele filmidele, mida mul õnnestus sel selle aja jooksul Eesti kinodes näha. Nagu ikka, ei jõudnud ma kõiki asju vaatama.  “The Raid’i” linastuselt pidin kahjuks välja kõndima, kuna esitluskoopia oli kohutav, mitmedki huvipakkuvad filmid (nagu näiteks “Kuninglik Afäär” – “En kongelig affære”) lipsasid enne vaatama jõudmist kinodest minema ja mitu filmi (nagu “Holy Motors”) ootavad ikka veel vaatamist. Jättes välja festivalide jm erilinastused, vaatan tagasi parimatele filmidele, mida mul õnnestus see aasta Eesti kinolevis näha (kokku sai neid nähtud 53).
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
T O P  5

5. “Moonrise Kingdom” – “Kuutõusu Kuningriik”  (2012)
režissöör: Wes Anderson

Wes Andersoni kõige küpsem ja melanhoolsem film toimib tänu oma kesksele suhtele Suzie ja Sami vahel. Jared Gilman ja Kara Hayward säravad oma rollides ning esitavad Andersoni loomingu kõige humaansemad ja huvitavamad tegelased. Kuigi filmis on ka režissööri loomingule omast visuaalset trikitamist ning kiiksuga karaktereid, ei varjuta siin vorm kunagi lugu (nagu juhtus “Life Aquatic With Steve Zissou’s) ning on lummav tänu aasta kõige ilusamale ja armsamale armastusloole.

Hinne: 8/10
http://www.imdb.com/title/tt1748122/

……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

4. “Life of Pi” – “Pii Elu” (2012)
režissöör: Ang Lee

Aasta parim 3D film ning pea ainus, mis peale Martin Scorsese “Hugo’t” suudab näidata formaadi potensiaali. Omalaadne ja julge pildikeel, intrigeeriv ja suurepäraselt realiseeritud keskne suhe peategelaste – noore Pii ja bengali tiigri Richard Parkeri vahel ning heale mõistuloole omane filosoofilisus ja spirituaalsus. Klassikalise lugu ellujäämisest, loodusest ja religioonist, mis suudab pakkuda aasta lummavama ja meeldejäävama visuaalse elamuse.

Hinne:  8/10 arvustus
http://www.imdb.com/title/tt0454876/

……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

3. ” Moneyball ” – ” Rahapall ” (2011)
režissöör: Bennett Miller

Film kui pisidetailideni perfektseks konstrueeritud Šveitsi kell – hiilgav Steven Zaillian ja Aaron Sorkin’i stsenaarium, tohutult täpne ja minimalistlik Bennett Miller’i (Capote) režii ning suurepärased kesksed osatäitmised (Brad Pitt, Jonah Hill & Philip Seymour Hoffman). 2012.aasta oscarinominentidest parim film – jah, parem isegi kui “The Artist”, mis oli küll loovam, ent mitte nii täiuslikuks lihvitud. “Moneball’is” pole ühtegi valet nooti ning omab sisemuses väga huvitavat lugu mehest, kes suutis raputada tervet Ameerika spordisüsteemi.

Hinne: 9/10
http://www.imdb.com/title/tt1210166/
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..

2. ” I Saw The Devil” – “Ma Nägin Saatanat” (2010)
režissöör: Kim Jee-woon

Kim Jee-woon’i, nagu Michael Haneke oma filmis “Funny Games” uurib suhet vaataja ja ekraanivägivalla vahel ning nagu Wes Craveni “The Last house On The Left” (või selle originaalversioon – Ingman’i Bergmani “The Virgin Spirng”) näitab seda, kuidas kättemaksjast saab suurem monstrum kui kurjategija ise. Tegu on tõeliselt originaalse ja värske teosega, mis näitab, et Aasia on ikka veel suurim meister exploitationi ja art-house’i segamisel. Vägivaldne, häiriv, humoorikas ja üllatusi täis film. Aasta põnevaim kinokogemus.

Hinne: 8.5/10 arvustus
http://www.imdb.com/title/tt1588170/
……………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………………..
 1. ” We Need to Talk About Kevin ” (2011) – ” Me Peame Rääkima Kevinist “
režissöör: Lynne Ramsay

Kust sünnib kurjus? Kas viga on kasvatuses või inimeses endas? Film, mis ei kandineerinud ühelegi oscarile, ent mis vääris neid kõige rohkem. Aasta lihvitum režissööritöö(Ramsay) ja suurepärane keskne roll Tilda Swinton’i poolt. Aasta raskemaid, emotsionaalsemaid ning   läbikomponeeritumaid filme, täis meeldejäävaid visuaalseid lahendusi ja täiuseni lihvitud stseene. Avakaader esitab filmi läbiva värvi ja detailirohke maailma, mis jätkub loovalt filmi lõpuni. Ainsaks kriitikas võibki pidada filmi kohati ehk isegi liigset läbikomponeeritust.

Hinne: 9/10
http://www.imdb.com/title/tt1242460/?ref_=fn_al_tt_1

Read Full Post »