Archive for the ‘Filmid mida ma armastan’ Category

Le_redoubtable_2017_movie_poster“Le Redoutable” – “Aukartust äratav”
režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal

Kinodes alates: 12.10.2017

Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.

Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt  määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.

“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i  loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest,  kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen  sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile  (1964) negatiivi.

Kahjuks aga jäävad  sellised  stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.

Siiski- üks alastistseen on üsna vaimukas.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Tom_of_Finland_2017_movie_poster“Tom of Finland”
režissöör: Dome Karukoski
stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017

“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.

Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.

Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

good_time_2017_movie_poster“Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie
Kinodes alates: 29.09.2017

Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

stronger_movie_2017_poster “Stronger” – “Tugevam”
režissöör: David Gordon Green
Kinodes alates: 29.09.2017

Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day”  (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film  2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.

“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma  tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.

Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab  uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.

Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse  Hollywoodi stampidesse, ent  kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

DSCF5226.raf

 

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

ghostbusters_1984_posterrežissöör: Ivan Reitman
stsenaarium: Dan Aykroyd & Harold Ramis

osades: Bill Murray (Peter Venkman)
Dan Aykroyd (Raymond Stantz)
Harold Ramis (Egon Spengler)
Sigourney Weaver (Dana Barrett)
Rick Moranis (Louis Tully)
Annie Potts (Janine Melnitz)
William Atherton (Walter Peck)
Ernie Hudson (Winston Zeddmore)

operaator: László Kovács, kunstnik: John DeCuir, kostüümikunstnik: Theoni V. Aldredge, helilooja: Elmer Bernstein, montaaž: David E. Blewitt & Sheldon Kahn, produtsent: Ivan Reitman.

105. min

Kui naabruskonnas toimub midagi veidrat, kellele sa siis helistad?

Elektriteater korraldab juulikuus Tartu Aparaaditehases ja Tallinna Telliskivi loomelinnakus välikinoprogrammi. Mitmekesise filmivaliku hulgas saab näha ka 1984. aastal Ameerikas valminud ülipopulaarset filmi “Ghostbusters” – “Tondipüüdjad”.

Pärast New Yorgi kolme parapsühholoogi Peter Venkmani (Bill Murray), Raymond Stantzi (Dan Aykroyd) ja Egon Spengleri (Harold Ramis) ülikoolist koondamist loovad mehed oma äri ning pakuvad teenust tondipüüdjatena. Tööd on alguses vähe, ent peagi saavad nad populaarseks. Selgub, et paranormaalsete ilmingute taga on sumeri jumala Gozeri  maailmahävituslik salaplaan.

“Tondipüüdjad” lõi oma aja kuumemate koomikute abil tõeliselt originaalse ning unikaalse filmielamuse, mis ühendas osavalt komöödia, õuduse ning visuaalefektidega vaatemängu.

ghostbusters_1984_movie_still_002

Courtesy of Columbia Pictures

Filmi esialgne kontseptsioon oli üsna teistsugune ning mõeldud “Bluusivendade” (1982) duo Dan Akroydi ja James Belushi jaoks. Lugu jutustab meestest, kes rändavad kosmose eri dimensioonides ning võitlevad tontidega. Režissöör Ivan Reitman soovitas selle realistlikumas võtmes ümber kirjutada. Fantastilise sidumine argisega oligi üheks filmi edu põhjuseks.

Mis on teinud teose nii populaarseks, et tema juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse? Lugu ise on ju üsna laialivalguv, episoodiline ning tegelaskujudevahelised suhted, eelkõige Peter Venkmanni ja tema silmarõõmu Dana Barretti (Sigourney Weaver) omad, jäävad poolikuks. Film võlub aga toredate tsitaatide, naljakate ja meeldejäävate stseenide ning veelgi meeldejäävamate tegelaskujudega.

ghostbusters_1984_movie_still_003Peter Venkman, enesekeskne seelikukütt, kes üritab juba esimeses stseenis tütarlapsele külge lüüa ning süütule mehele elektrišokke anda, on ideaalne roll koomik Bill Murray jaoks. Täielik mölakas, ent samas vastupandamatu ja šarmantne tegelaskuju. Kuna Aykroyd, Ramis ja Murray olid  juba “Saturday Night Live’i” sketšishow aegadest peale head sõbrad, näeme nende head  partnerlust ka siin. Näitlejate koosmängu on lust vaadata. Ka kõrvaltegelased, eriti Rick Moranis, Annie Potts ning antagonist Walter Peck (William Atherton) on väga meeldejäävad.

“Tondipüüdjaid” võib ju  mitme asja pärast kritiseerida, ent loodud maailm on totaalne ja mõjub usutava ning unikaalsena. Nii näitlejad kui režissöör olid  seda tehes oma võimete tipus. Ka kaamera taha jäävate inimeste talenti ei saa alahinnata. Lisaks visuaalefektide meistri Richard Edlundi tööle poleks film selline ka ilma Ungari operaatori László Kovácsi tekstuuririkka pildi ja muusikalooja Elmer Bernsteini unikaalse helikeeleta. Kumbki ei osalenud 1989. aastal valminud järjes ning tulemused olid kohe kõvasti nõrgemad.

Paljude jaoks meenub “Tondipüüdjatega” Ray Parker  juuniori nimilaul. Minu jaoks aga seostub linateos hoopiski New Yorgiga, filmi ühe peategelasega.

“Tondipüüdjaid”  võib võrrelda  vana hea sõbraga – tore on teda jälle näha ja koos aega veeta.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_004.jpg

Elektriteatri välikino programm:
https://elektriteater.ee


APARAAT (KASTANI 42, TARTU) kell 23:00

Kolmapäev 12.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 13.07 “LÕPUTU POEESIA” – “Poesia sin fin” (2016)
režissöör: Alejandro Jodorowsky IMDB Rotten Tomatoes

Reede 14.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 15.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki

 

TELLISKIVI LOOMELINNAK (TALLINN) kell 22:45

Esmaspäev 24.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun  IMDB Rotten Tomatoes

Teisipäev 25.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki IMDB Rotten Tomatoes

Kolmapäev 26.07 “TONDIPÜÜDJAD” – “Ghostbusters” (1984)
režissöör: Ivan Reitman IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 27.07 “PETETUD” – “The Beguiled” (2017)
režissöör: Sofia Coppola IMDB Rotten Tomatoes

Reede 28.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 29.07 “JAHT METSLASTELE” – “Hunt for the Wilderpeople” (2016)
režissöör: Taika Waititi IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_001.jpg

Courtesy of Columbia Pictures

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

manchester_by_the_sea_posterrežissöör: Kenneth Lonergan
stsenaarium: Kenneth Lonergan

osades:
Casey Affleck (Lee Chandler)
Kyle Chandler (Joe Chandler)
Michelle Williams (Randi Chandler)
Lucas Hedges (Patrick)
Gretchen Mol (Elise)
C.J. Wilson (George)
Matthew Broderick (Jeffrey)
Tate Donovan (hokitreener)

operaator: Jody Lee Lipes, kunstnik: Ruth De Jong, kostüümikunstnik: Melissa Toth, montaaž: Jennifer Lame, helilooja: Lesley Barber. Produtsendid: Lauren Beck, Matt Damon, Chris Moore, Kimberly Steward, Kevin J. Walsh.

137.min

Siiras lugu ehedate tegelastega

Lõpuks on Eesti kinodesse jõudnud eelmise aasta üks hinnatumaid filme – intelligentne draama kaotusvalust ja mineviku taagast.

Režissöör Kenneth Lonergani (“Margaret”) draama on seni võitnud kõik olulisemad auhinnad peaosatäitja Casey Afflecki rolli eest. Kas film ja paljukiidetud osatäitmine on nende vääriline? Meistrimehena töötav Lee Chandler (Casey Affleck) on pärast venna Joe (Kyle Chandler) surma sunnitud tagasi pöörduma oma kodulinna Manchesteri, et 15aastase vennapoja Patricku (Lucas Hedges) eest hoolitseda ja aidata matuseid korraldada. Seal olles saab ta teada venna pärandusest ning on sunnitud silmitsi seisma minevikuga, mis teda kunagi oma perest ja kohalikust kogukonnast eraldas.

manchester_by_the_sea_2.jpg

Läbitunnetatud maailm

Tegu on inimliku draamaga, mis käsitleb küll karme teemasid, ent ei mõju liiga raskelt. Taskurätikud peab paaris kohas pisarate pühkimiseks küll välja võtma, ent loos leidub ka piisavalt huumorit ning lavastaja suhtub oma tegelastesse suure empaatiaga. Karakterid on kaunilt väljajoonistatud, neist põnevaim peategelane Joe. Ta satub kergelt kaklustesse, joob ülemäära ning tema ropp sõnakasutus jätab jälje ka vennapoja käitumisse. Üksildane ning endassetõmbunud mees, kes on sellest hoolimata sümpaatne. Affleck esitab Lee Chandleri rolli tõesti suurepäraselt. Näitleja mäng on loomutruu ja märkamatu ning mehe silmade taga toimub väga palju.

Teised tegelaskujud on sama ehedalt esitatud. Äsja isa kaotanud Patrick tundub olevat rohkem huvitatud oma sõprade ja tüdrukuga aja veetmisest, ent elab tegelikult leina omal moel läbi. Tema läbisaamine onuga tundub esialgu vastuolulise ja isegi ükskõiksena, ent meeste vahel on tugev side ja teineteisemõistmine.

“Manchester by the Sea” suurim voorus on detailideni läbitunnetatud maailm, mis mõjub reaalselt. Režissöör usaldab publikut ja jagab palju olulist infot pealtnäha väheoluliste sündmuste või detailide kaudu. Tegelaste rääbakad riided ning segamini toad tekitavad tunde, et viibime koos päris inimestega, mitte Hollywoodi staaridega.

manchester_by_the_sea_1

Rahulik kulgemine

Lugu liigub osavalt olevikus ja minevikus toimunud sündmuste vahel ning jutustab sammhaaval Leega juhtunud loo. Kuigi elus on juhtunud nii mõndagi, ei tundu draama kordagi pingutatuna. Iga tegelane võitleb oma ellujäämise nimel ning peab tehtud vigadega edasi elama. Heale draamale kohaselt karakterid palju ei muutu ning jäävad ka pärast elumuutvaid sündmusi olemuselt samaks. See teeb filmi ­ausaks ja mõjuvaks.

Film võtab endale aega. Võib ju väita, et paljud stseenid pole loo seisukohalt olulised ja võiks vabalt välja jätta, ometi on nad tähtsad. Pisikesed hetked jutustavad siin palju ja lisavad  linateosele ehedust. Nii inimlikke ja kaunilt läbitunnetatud filme nagu “Manchester by the Sea” ei näe ekraanil tihti. Jutustatud lugu pole võib-olla originaalne ega paku iseenesest midagi uut, ent on siiras ja mõjuv. See on  hiilgav näide kaasaegsest melodraamast, mis hoiab emotsioonid sordiini all ning usaldab vaatajat.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. jaanuar 2017

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused