Archive for the ‘Filmiklassika’ Category

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

Bigger_than_Life_poster_1956režissöör: Nicholas Ray
stsenaarium: Cyril Hume & Richard Maibaum, Burton Roueche artikli alusel

osades:
James Mason (Ed Avery)
Barbara Rush (Lou Avery)
Walter Matthau (Wally Gibbs)
Robert F. Simon (Dr. Norton)
Christopher Olsen (Richie Avery)

operaator: Joseph MacDonald, kunstnikud: Jack Martin Smith & Lyle R. Wheeler, kostüümikunstnik: Mary Wills, helilooja: David Raksin.

Produtsent: James Mason.

95 min

“AMERICAN DREAMI KOKKUVARISEMINE”

Hinnatud Briti päritolu näitleja James Mason (“Lolita”, “North by Northwest”) osalusel ning Nicholas Ray lavastatud pikaks ajaks unustusehõlma vajunud meistriteos “Bigger Than Life” – “Suurem Kui Elu” on üks julgemaid ning kompromissitumaid filme, mis Hollywoodis 1950-ndatel ilmavalgust nägi.

Ajaleheartiklist inspireeritud mängufilm räägib loo keskklassi õpetajast Ed Avery’st (Mason). Inimesest, kel on näiliselt olemas kõik, mida 1950-ndate Ameerika valge mees võis soovida:hea töökoht, suur kodu, auto, sõbrad ning kaunis naine (Rush) koos pojaga (Olsen). Ometigi pole ta oma eluga rahul. Sõbrad häirivad teda oma keskpärasusega – Ed nendib naisele, et “nad kõik on nii igavad. Ja oleme ausad – seda oleme ka meie“. Oma pere paremaks ülalpidamiseks töötab Ed õpetamisele lisaks taksofirmas telefonioperaatorina, varjates seda oma naise eest, kuna peab antud tööd endale alandavaks. Ülekoormuse ning pinge tõttu kukub mees ühel hetkel kodus kokku ning arstid diagnoosivad talle raskekujulise haiguse, mille ainsaks ravimiks on uus eksperimentaalne imeravim cortisone. Haiglast tagasi saabununa ootab malbe ja vaoshoitud abikaasa asemel naist ja poega ees väga muutunud ning ravimist sõltuvusse sattunud mees.

Bigger_Than_Life_still_005“Suurem kui elu” filmis käsitletav sõltuvuse teema polnud Hollywoodi jaoks tol ajal iseenesest midagi uut. Kõigest aasta varem linastus Otto Preminger’i “The Man with the Golden Arm” (1955), mille keskmes on heroiinisõltuvus ning 1946. aasta Oscaritseremoonial kõndis parima filmi, stsenaariumi, meesosatäitja ning režii kuldkujukesega koju kroonilist alkoholismi lahanud Billy Wilder’i teos “The Lost Weekend” (1945). Esmapilgul käsitleb Nicholas Ray film eksperimentaalravimite ohtu ning sõltuvusega kaasnevat laastavat toimet, ent on sisimas midagi palju enamat.

Bigger_Than_Life_still_003Ray, kelle teoste peategelasteks olid ennegi raske karakteriga ning jõulised mehed nagu Humphrey Bogart’i kehastatud temperamentne ja plahvatusohtlik stsenarist Dixon Steele film noir‘ meistriteoses “In a Lonely Place” (1950), Robert Ryan’i kehastatud vägivaldne politseinik Jim Wilson filmis “On Dangerous Ground” (1951) või James Dean’i kehastatud mässav teismeline Jim Stark režissööri kuulsaimas teoses “Rebel Without a Cause” (1955). James Mason, kes oli ühtlasi ka “Suurem Kui Elu” produtsent, toob Ed Avery näol ekraanile palju hirmutavama ja häirivama tegelase kui ükski eelmainituist. Seekord on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne inimene, kes peaks olema perekonna eest hoolitsev mees ning tegevus toimub kohas, kus me peaksime end kõige turvalisemalt tundma – kodus. Mida enam Ed tablette võtab, seda enam näeb ta ennast teistest paremana. Intellektuaalse gigandina, kes ainsana julgeb öelda, mida kõik tegelikult mõtlevad ning teha seda, mida teised ei julge. Keegi, kes julgeb sülitada ühiskonna poolt loodud standarditele, ent samas minna teise äärmusesse.

Esimese asjana peale haiglast tulekut viib Ed oma naise riidepoodi, et pakkuda  seda, mida  pole enne saanud oma kallile lubada – palju kauneid riideid. Uskumatu, kuidas üks 1950-ndate kino idealiseeritumaid olukordi – mees naisele riideid ostmas, muutub üheks häirivamaks stseeniks terves filmis. Mees käib aina enam peale, et naine ikka uusi ja uusi kleite prooviks. Iga kleit on uhkem kui eelmine, ent ilme naise näos muutub aina meeleheitlikumaks. Kõigile müüdav American Dream deformeerub meie silme all millekski häirivaks.

Bigger_Than_Life_still_004“Suurem Kui Elu” on täis taolisi meeldejäävaid ja jõulisi stseene-näiteks see, kus Ed sunnib oma poega matemaatikaülesandeid lahendama või temaga koos tagahoovis Ameerika jalgpalli mängib – stseen, mis igas teises filmis oleks üks soojemaid momente isa ja poja vahel. Mees viskab jõuliselt palli väiksele poisile, kes ei suuda ühtegi viset püüda ning nõuab pojalt, et temast kasvaks tõeline mees, mitte keskpärane kodanik. Läbi nende stseenide saab selgeks, et Ray’d ei huvita ainult peategelase psühhoos, vaid laiem sotsiaalne kontekst. Filmi võib vaadata kui kriitikat tarbimisühiskonna, koolisüsteemi ja õpetajate olukorra vastu ning kommentaari patriarhaarsele perekonnale, kus naine peab iga hinna eest oma mehele kuuletuma. “Suurem kui elu” on ääretult mitmekihiline film, kust iga järgmise vaatamiskorraga võib leida uusi nüansse ja tasandeid.
Bigger_Than_Life_still_002

Pole ime, et film omal ajal nii külmalt nii publiku kui kriitikute poolt vastu võeti. “Suurem kui elu” dekonstrueerib terve americana ning heaoluühiskonna laiemalt. Film paneb küsimuse alla väärtusi, mille järgi nii paljud (ka siiani) elavad ja näitab seda ilustamata kujul. Toodetud ajal, mil tehti veel palju mustvalgeid filme, on Ray teinud suure ning glamuurse värvilise CinemaScope laiekraaniformaati kasutava Hollywoodi produktsiooni, mis väliselt justkui kasutab seda American Dreami rõhutamiseks, ent tegelikult dekonstrueerib seda selle abil veelgi enam. Vormi ja sisu vahelisest dissonantsist tekib tugev sõnum ning Ray koos operaator Joseph MacDonald’iga suudab väga mõjuvalt visualiseerida nii Ed’i tegelaskuju arengut kui kodukeskkonna väga hirmutavaks muutumist. Isa hakkab heitma seinale suuri varje, mis ähvardavad hävitada kogu perekonna.
Bigger_Than_Life_still_001
Kuigi film võib tunduda kaasaegsele vaatajale liigselt melodramaatiline, lisab teatraalsus talle omamoodi jõulisuse. Tegu on paratamatult oma aja teosega, ent teemadelt ning teostuselt näitab Ray taset, milleni antud kümnendil harva küünditi. Kuigi olen rääkinud filmi tõsisematest aspektidest, pole tegu raskepärase teosega ning siit ei puudu ka huumor – heaks näiteks on Walther Matthau ühes oma esimeses filmirollis kehastatud tervisefriigist (kinoajaloo ebaveenvaim) kehalise kasvatuse õpetaja. Kuigi film kukkus Ameerikas täielikult läbi, leidis ta suurt kõlapinda Prantsusmaal, kus kuulus väljanne Cahiers du cinéma seda kõvasti kiitis ning Jean-Luc Godard (“A Bout de Souffle”) selle Ameerika helifilmide top 10-sse kuuluvaks teoseks kuulutas. Viimaste kümnendite jooksul on filmi uuesti hindama hakatud ning seda peetakse üheks XX sajandi parimaks Ameerika filmiks.

Kuigi mitmeti tõlgendatav lõpp viitab mehe muutumisele, näib illusioon American Dreamist sama õudne kui ennegi. “Suurem kui elu” on unustamatu ja nauditav film, mis on ühtlasi ka üks läbi aegade hirmutavamaid melodraamasid.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Jeffrey M. Anderson Emanuel Levy

Read Full Post »

Once_Upon_a_Time_in_America_posterrežissöör: Sergio Leone
Stsenaarium: Leonardo Benvenuti, Piero De Bernardi, Enrico Mediol,i Franco Arcalli, Franco Ferrini, Sergio Leone & Stuart Kaminsky. Harry Grey romaani “The Hoods” põhjal.

Osades:
Robert De Niro (David ‘Noodles’ Aaronson)
Scott Schutzman Tiler (Noodles noorena)
James Woods (Maximilian ‘Max’ Bercovicz)
Rusty Jacobs (Max noorena)
Elizabeth McGovern (Deborah Gelly)
Jennifer Connelly (Deborah noorena)
Tuesday Weld (Carol)
Treat Williams (James Conway O’Donnell)
William Forsythe (Philip ‘Cockeye’ Stein)

Operaator: Tonino Delli Colli, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone, kunstnik: Carlo Simi, kostüümikunstnik: Gabriella Pescucci. Produtsendid: Claudio Mancini &Arnon Milchan.

229 min

“MEISTERLAVASTAJA SERGIO LEONE PARIM FILM”

On väga vähe filme, mis mind peale iga vaatamist niivõrd endasse haaravad ja emotsionaalselt raputavad kui Sergio Leone gängsterieepos “Once Upon a Time in America” – Ükskord Ameerikas” (1984). Kuidas kirjutada filmist, mida peetakse legendaarse lavastaja parimaks teoseks ning mis viimased 15 aastat on olnud üheks mu lemmikuks? Filmist, mille juurde ma aasta-kahe tagant tagasi pöördun ja alati midagi uut avastan.
once_upon_a_time_in_america_still_008

SUUREPÄRASE TRILOOGIA HIILGAV LÕPP

Suur osa filmifännidest on tuttavad Leone kuulsa nimeta mehe triloogiaga, kuhu kuuluvad spagetiwesterni tippteosed “A Fistful of Dollars” (1964), “For a Few Dollars More” (1965) ja “The Good, the Bad and the Ugly” (1966), unustades, et “Ükskord Ameerikas” on viimane osa režissööri Ameerika ehk “Once Upon a Time” triloogiast, mis sai alguse filmiga “Once Upon a Time in the West” (1968) ja jätkus vähenähtud meistriteosega “Once Upon a Time… the Revolution” (1971) (tuntud Euroopas “A Fistful of Dynamite” ning Ameerikas “Duck, You Sucker!” nime all). Kuigi “Ükskord Ameerikas” puhul on tegu ainsa filmiga kolmest, mis pole westerni sugemetega, jätkab Leone ka siin uue kontinendi müüdi ja american dreami dekonstrueerimist.

“Ükskord Ameerikas” keskseks teemaks on juba Leone spagetiwesternitest alguse saanud teemad: ahnus, truudus ja sõprus meeste vahel. David ‘Noodles’ Aaronson (De Niro) ja psühhootiline Maximilian ‘Max’ Bercovicz (Wood) on juba lapsepõlvest saati parimad sõbrad. Mõlemad alustavad pisisulidena New Yorgi tänavatel ning lugu jälgib poiste edulugu keeluajal – nende tõusu ja langust juudi gängsteritena. Gäng hävitatakse 1933. aastal ning Noodles peidab end 35 aastat, kuid on sunnitud naasma 1968 aastal oma kodukohta, kui temani jõuab kummaline kiri.

once_upon_a_time_in_america_still_001

Noodles’i näol on tegu Leone loomingu kõige traagilisema tegelaskujuga, mis on väga kaugel Clint Eastwoodi kehastatud nimeta mehe coolist ja veatust kangelasest. Leone filmid muutusid iga uue filmiga aina pessimistlikumaks ning Noodles’i tegelaskuju on selle laiendus. Ta teeb tihti valesid valikuid, ei suuda alati oma emotsioone ja ihasid kontrollida või võita oma südamedaami armastust. Tema armastatu Deborah, keda kehastavad suurepäraselt nii Jennifer Connely (oma esimeses filmirollis) kui Elizabeth McGovern, tunnistab, et mees on ainus, kellest ta kunagi hoolinud on, ent annab samas mõista, et ta ei saa tema omaks omaks (“sest sa paneks mu luku taha ja viskaks võtme minema”). Lisaks sellele on Noodles sunnitud reetma oma sõbrad ja samamoodi nagu James Coburn’i kehastatud John H. Mallory filmis “Once Upon a Time… the Revolution”, elama selle koormaga elu lõpuni. Kuigi nii Noodles’i kui ta sõprade naiste kohtlemine võib näida küsitavana ja filmi on kohati misogüünias süüdistanud, on see minu jaoks alati loo vale interpretatsioon. Leone kujutab siin üsna meestekeskset maailma, kus mehed justkui ei suuda naistega normaalset sidet leida. See on osa nende traagikast. Samas pole naistegelased, nii Deborah kui Tuesday Weld’i mängitud Carol nõrgukesed, vaid siiski üsna iseseisvad ja tugevad karakterid.
once_upon_a_time_in_america_still_003

ESTEETILINE LABASUS

Ehk on probleem selles, et “Ükskord Ameerikas” on väga itaaliapärane film ning laveerib üsna tugevalt vulgaarse ja intelligentse, labase ning esteetilise vahel. Nii algab film üsna vägivaldsete kaadritega, millele lisandub peagi korralik kogus alastust. Ma saan aru, kui mõnele inimesele on osad stseenid vastukarva, ent isegi siis kui Leone on vulgaarne, toetab see alati lugu. Tegelased tegutsevad ilustamata maailmas. Leone näitab, et juba filmi peategelaste nooruspõlv pole süütu, vaid täis seksi ja vägivalda ning keegi ei põgene oma mineviku eest. Peategelaste näol on tegu brutaalsete ja kohati psühhootiliste gängsteritega, kes kõigest hoolimata on siiski inimlikud. Kogu vägivalla ja labasuse juures on film ääretult kaunis ja poeetiline.

Teine asi, mis võib filmivaatajat ehmatada, on filmi pikkus: peaaegu 4 tundi, täpsemalt 229.minutit. Ometigi ei tundu film, vähemalt minu jaoks, pikk. Ükski kaader või stseen pole üleliigne, film on suurepäraselt tempereeritud ning haarab täielikult enda lummusesse. Tsiteerides kuulsat filmikriitikut Roger Ebert’it võib tõepoolest öelda, et “ükski hea film pole kunagi liiga pikk ning halb film piisavalt lühike” (No good movie is too long and no bad movie is short enough).

once_upon_a_time_in_america_still_002
“Ükskord Ameerikas” on täis meeldejäävaid stseene ning lustakaid vahepalasid. On raske unustada näiteks stseeni kus Noodles’i gängi liige on noore teismelisena kohalikule prostituudile charlotte russe‘i koogi toonud ning ootab viimase vabanemist trepikojas. Tüdruk on lubanud poisiga teha kõike, mida tolle hing ihaldab, kui poiss talle ainult charlotte russe‘i kingib. Poiss istub ja ootab, ent ei suuda kiusatusele vastu panna ja hakkab tasapisi kooki maitsma. Briljante stseen, mis on kauniks laienduseks terve filmi teemale.

Kogu film on lavastatud suure meisterlikkusega ning kõik loovmeeskonnaliikmed: kunstnik, kostüümikunstik, monteerija, helirežissöör, operaator kui helilooja (legendaarse Ennio Morricone üks kuulsamaid soundtrack’e) teevad tipptasemel ja innovatiivsed tööd. Iga kaameraliikumine ja montaažihetk on täiuseni paigas ning misanstseenikasutus vääriks vaat et omaette kirjatükki, sest on teostatud imelise detailirohkuse ja loovusega – tõeline filmikunsti meistriklass. Leone jätkab siin ka helikujunduse mõjuvat kasutust (mida ta täiustas juba “Once Upon A Time in the West” algustseeniga). Nii kuuleb näiteks Noodles oopiumiurkas lebades kummalist telefonihelinat, mille tegelikku tähendust mõistame hiljem.
once_upon_a_time_in_america_still_007

MITTELINEAARNE STRUKTUUR

Film on oma struktuurilt keeruline, kuna raamjutustus toimib kahes erinevas ajas: 1933 ja 1968 aastas, kuigi lugu ise algab mõtteliselt aastas 1922. Tegu on ühe huvitavamalt konstrueeritud mittelineaarse looga ning see, milliste motiivide abil Leone ajas edasi-tagasi hüppab, meisterlik. Ta kasutab selleks heli, pilti ja montaaži väga looval ja originaalsel moel.

Robert De Niro, kes kehastab Noodles’it efektiivselt nii aastal 1933 kui 1968, teeb vähemalt minu jaoks oma karjääri kõige parema rollisoorituse. Roll on peaaegu et eba-DeNirolik – äärmiselt vaoshoitud ja sissepoole mängitud, ent väga nüansseeritud. Kõik ülejäänud näitlejad, eesotsas James Woods’i, Elizabeth McGovern’i ja Tuesday Weld’iga teevad samuti karjääri parimad osad ning sobituvad rollidesse ideaalselt.
once_upon_a_time_in_america_still_004

ERINEVAD VERSIOONID

Kuigi “Ükskord Ameerikas” kuulub nii kriitikute kui kinofännide meelisteoste hulka, oli filmi teekond suurele ekraanile väga vaevaline. Esilinastusel Cannes’is võeti film ovatsioonidega vastu, aga lõigati siis Ameerika produtsendi nõudel ümber. Mittelineaarne lugu muudeti lineaarseks ning film 100 minutit lühemaks. Lühem versioon võeti väga halvasti vastu – kuuldavasti valis üks kriitik lühema versiooni 1984. aasta halvimate, ent pikema versiooni 1980ndate parimate teoste hulka. 2012 aasta linastus Cannes’is Martin Scorsese ja Sergio Leone laste abil restaureeritud ja 22 minutit pikem versioon, millest jäi juriidilistel põhjustel kahjuks 24 minutit välja. Loodame, et lähiaastate jooksul õnnestub meil lõpuks näha seda versiooni, mida Sergio Leone plaanis. Isiklikult olen siiani ainult 229 minutilist versiooni näinud ning ootan suure huviga hetke, mil saan oma üht lemmikfilmi täies hiilguses vaadata.
once_upon_a_time_in_america_still_005

TÄIUSLIK

Mis teeb filmi täiuslikuks? See et sealt pole vaja midagi ära võtta või juurde panna. “Ükskord Ameerikas” on üks neist filmidest. Kuigi mõned on välja toonud Maxi karakteri kohatise lihtsuse (“ära kutsu mind pööraseks”), näitlejate vana ea kehva grimmi vm detailid, ei riku see filmi. “Ükskord Ameerika” on meisterlikult teostatud linateos, mis oma näilise lihtsusega saavutab kompleksuse. Üks paremaid filme poiste- ja meestevahelisest sõprusest millest võiksin lõputult rääkida. Lühidalt öeldes on tegu rabavalt teostatud, ääretult visuaalse ja atmosfäärse filmiga, millel on briljantne ülesehitus. Geniaalne režii, läbi aegade parimaid soundtracke ning karjääri parim ja hingestatum rollisoolitus Robert De Niro poolt. Mida veel tahta?
once_upon_a_time_in_america_still_010
Võib väita, et kunstis pole täiuslikku teost ning ükski teos ei vääri täiuslikku hinnet. Samal printsiibil põhineb ka mu hindamissüsteem. Aga kui ma peaksin nimetama enda jaoks ühe kõige täiuslikuma filmi, mis lisaks kõigele kasutab ka filmimeediumi igat võimalust unikaalselt, oleks see 229-minutiline Sergio Leone meistriteos. Kui ma olin teismeline ega teadnud filmitegemisest suurt midagi, nautisin ma seda kui ääretult lummavat ja emotsionaalset teost. Nüüd, natuke filmimaailmaga seotuna, hindan seda veelgi rohkem ja näen detaile ja meisterlikkust, mida enne tähele ei pannud. Ja kui mulle antaks valida ainult üks film, mida ma saaksin ülejäänud elu jooksul vaadata, oleks see “Ükskord Ameerikas “.

“Ükskord Ameerikas” on unikaalne ja originaalselt realiseeritud teos, mis on hiilgav näide oma meediumi võimalustest. Unustamatu film, mida mina ei häbene nimetada täiuslikuks. Film, mis on mind enam kui ükski teine kinokunsti armastama pannud.

Hinne: 10/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert


once_upon_a_time_in_america_still_006

Read Full Post »

daisies_posterrežissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Daisies_Sedmikrasky_still_001Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Daisies_Sedmikrasky_still_007Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Daisies_Sedmikrasky_still_two_wide

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Daisies_Sedmikrasky_still_002Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Daisies_Sedmikrasky_still_005Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousingut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Daisies_Sedmikrasky_still_008Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt


Daisies_Sedmikrasky_still_cropped

 

 

 

Read Full Post »

onibaba_1964_posterrežissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

ONIBABA_still_3Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Onibaba_still_2Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Onibaba_still_4Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

ONIBABA_still_1

 

Read Full Post »

Scarface_1983_posterrežissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Oliver Stone, 1932.aasta filmi põhjal

osades:
Al Pacino (Tony Montana)
Steven Bauer (Manny Ribera)
Michelle Pfeiffer (Elvira Hancock)
Mary Elizabeth Mastrantonio (Gina Montana)
Robert Loggia (Frank Lopez)
F. Murray Abraham (Omar Suarez)
Paul Shenar (Alejandro Sosa)

operaator: John A. Alonzo, kunstnik: Edward Richardson, visuaalne konsultant: Ferdinando Scarfiotti, kostüümikunstnik: Patricia Norris, montaaž: Jerry Greenberg & David Ray, helilooja: Giorgio Moroder. Produtsent: Martin Bregman.

170 min

“IKOONI (TAAS)SÜND”

Remake‘i idee on pea sama vana kui  filmikunst, ning kui enamasti on nende suhtes hoiak negatiivne, on ometi valminud väga palju uusversioone, mis on paremad kui originaalid. Pole paremat näidet kui John Huston’i “The Maltese Falcon”,(1941) mis oli materjali kolmas ekraaniversioon. 1980-ndad pakkusid mitmeid remake’e, mis osutusid ikoonilisemaks ja populaarsemaks kui esialgsed filmid – David Cronenberg’i “The Fly”, John Carpenter’i “The Thing” ning Chuck Russell’i “The Blob”. Nähtus omaette on aga režissöör Brian DePalma ja stsnarist Oliver Stone’i koostööl valminud “Scarface”, Howard Hawks’i 1932. aasta filmi uusversioon, mis on saanud üheks ikoonilisemaks ja mõjukamaks filmiks ajaloos.

scarface_posterKui originaallugu on paljus inspireeritud Al Capone’ist ning kujutab itaalia päritolu gangsteri Tony Camonte tõusu võimule ja gängisõdu 1920-ndate keeluajal Chicagos, siis uusversioon võtab lähtepunktiks 1970-ndate lõpul Miamis toimunud kuubalaste emigratsiooni, mil Fidel Castro lasi paljudel kodanikel (kellest suur osa olid vangid ning hullumaja patsiendid) põgeneda Ameerikasse. Üks pagulastest on Tony Montana (Pacino), ambitsioonikas ja häguse minevikuga mees, kes alustab madalama astme löömamehe ja nõudepesijana, ent tõuseb peagi Miami üheks võimsamaks narkoparuniks.

MAAILM ON SINU

1983. aasta versioon jälgib tugevalt Howard Hawks’i originaalteost  ning on  väga vanamoeline gangsterifilm –  klassikaline moralitee, kus peategelane langeb ahnuse ning iseenda nõrkuse tõttu american dreami otsingul. Tony Mantana ütleb isegi filmi alguses toimuvas immigratsiooniameti ülekuulamisel, et õppis inglise keelt gangsterifilme – James Cagney’t ja Humphrey Bogart’i vaadates. Mis teeb aga 1983. aasta versiooni nii meeldejäävaks, on vanade ideede ja arhetüüpide esitus värskes ja värvikas kuues ning üle vindi keeratud.

scarface_de_palmaDePalma on alati olnud üks visuaalselt huvitavamaid New Hollywoodi lavastajaid ning “Scarface”  täis režissöörile omast virtuooslikust. Filmis leidub nii suurepäraselt konstrueeritud set-piece‘i (mootorsae stseen, tulistamine klubis ning tour de force lõpuvaatus) ning vist parimaid kraanakaadreid režissööri loomingus (jällegi – mootorsae stseen). Briljantse operaatori John A. Alonzo (“Chinatown”), kunstnik Edward Richardson (“Cat People”), visuaalse konsultandi Ferdinando Scarfiotti (“The Conformist”, “The Last Emperor”) ning kostüümikunstnik Patricia Norris (“12 Years a Slave”) abil tõi DePalma gangsterifilmi värvikuse ja 1980-ndate excess‘i. “Nothing exceeds like excess”, nagu Michelle Pfeiffer tegelaskuju Al Pacinole ütleb. Tony Mantana nagu esitaks 1980-ndate american dream‘i kus edukust näitasid sportautod, villad, magamistoas asuv tohutusuur mullivann, tiiger koduloomana ning mägede viisi kokaiini, mida tõmmata. Film koosneb visuaalsetest ideedest ning vähe on filme, kus värvid nii tugevalt mängivad – olgu selleks ööklubi neoonid, vikerkaarevärvilised särgid või musta-punasesametine villa interjöör. Kõik on tehtud toreda teatraalsuse ja irooniaga, mis muudab maailma meeldejäävaks.

1983. aasta versiooni puhul on palju räägitud vägivallast ja ropust dialoogist (omal ajal rekordeid  purustav 207 fuck’i filmi kohta), tihti ununeb, et  uusversioon (nagu ka originaal) on  üsna naljakas ning tugevalt satiiriline. Brian DePalma alustas  tugevalt ühiskondlike ning satiiriliste teostega nagu “Greetings” (1968) ja “Hi, Mom”(1970) ning teatud nihestatus on tema loomingut pidevalt läbinud (väga hästi on seda näha “Carrie” ema tegelaskujus). Ka filmi stsenaristi Oliver Stone`i loomingus on see aspekt tähtsat rolli mänginud – pole paremat näidet kui “Natural Born Killers” (1994), mis on üks teravamaid satiire meedia ja televisiooni võimust. “Scarface” on oma olemuselt väga operetlik ning täis stseene ja pisikesi humoorikaid momente – dialooge. Ühes stseenis üritab Tony  sõber Manny (Bauer) rannas oma oskust keelega trikke tehes naistele ligi ajada. Kui see ei õnnestu, ütleb Tony, et  naiste saamiseks peab sul kõigepealt olema raha. Ilma ei saa midagi.

scarface_still“Scarface” on hea vormiga tugev meelelahutus, mis toimib eelkõige tänu oma terviklikule maailmale ning meeldejäävatele tegelaskujudele. Elementidele, mis teevad uusversiooni minu jaoks originaalist nauditavamaks. Vägivald ilmestab suurepäraselt hullumeelset ja paranoilist maailma, kus tegelased tegutsevad.

Kõik tähtsamad loo elemendid – Tony võimuiha, teekond tippu ning suhe oma õe Gina ja sõbra Mannyga on mõlemas väga sarnane. Aga remake laiendab neid ideid ning loob palju mitmetahulisemad ning huvitavamad tegelaskujud – tõesti, iga väiksem kõrvalosa on meeldejääv. Kuid mis kõige tähtsam – Tony on kurjam, kellele elad kaasa, kuna ta on niivõrd šarmantne ja humoorikas. Al Pacino vägagi stiliseeritud ja teatraalne rollisooritus toimib suurepäraselt ning puhub hinge sisse mehele, kes on küll julm ja kellel on vead, ent kes siiski on tugevate põhimõtetega: “All I have in this world is my balls and my word and I don’t break them for no one.”

DePalma, üks mu lemmikrežissööre, lõi “Scarface’iga” oma meistriteose. Film on väga terviklik ega lange lavastaja muule loomingule omaselt stsenaariumiprobleemide või nõrga lõppvaatuse ohvriks (“Dressed To Kill”, “Body Double” jne). Tegu on arhetüüpse looga ahnusest ja vägivallast, hirmust ja langemisest, mille stiliseeritus, teatraalsus ja brutaalsus sobitub ideaalselt illustreerima 1980-ndate kokaiinimaailma. Kindlasti ei tasu alahinnata ka Oliver Stone’i panust, kes ise võitles stsenaariumit kirjutades kokaiinisõltuvusega ning andis stsenaariumile vajaliku hullumeelsuse ning hulgaliselt meeldejäävaid tsitaate. Ning Giorgio Moroder’i nüüdseks legendaarne muusika sobitub filmi perfektselt.

World_Is_Yours_Scarface_stillKui “Godfather” oli sisult novaatorlik, ent vormilt väga klassikaline maffiafilm, siis “Scarface” tõi gangsterifilmižanri värskuse ja uudsuse (laenates kohati küll 1970-ndate blaxploitation‘ist) ning lõi unikaalse kultusteose, mis siiani filmitegijaid inspireerib. Film mõju popkultuurile ei saa alahinnata – siiani on selle mõjusid tunda muusika(hip-hop)- ja videomängutööstuses (“Grand Theft Auto” seeria). 1980-ndate telesari “Miami Vice” nagu jätkaks kohati sealt, kus DePalma lõpetas, Mario Van Peebles’i “New Jack City” (1991) viis aga analoogse loo mustanahaliste kultuuriruumi. Juba pikka aega on Universali filmistuudio plaaninud uut remake‘i, mida loodetakse lähiaastate jooksul tootmisesse anda. DePalma, Al Pacino ja produtsent Martin Bregman ühendasid aga taaskord jõud, et luua koos 1990-ndate üks parimaid gangsterifilme “Carlito’s Way” (1993).

Mida muud öelda kui: “Me, I want what’s coming to me – the world, Chico, and everything in it.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert  Siskel & Ebert

Read Full Post »

La_Femme_Nikita_Movie_Posterrežissöör: Luc Besson
stsenaarium: Luc Besson

osades:
Anne Parillaud (Nikita)
Jean-Hugues Anglade (Marco)
Tcheky Karyo (Bob)
Jeanne Moreau (Amande)
Jean Reno (Victor)

operaator: Thierry Arbogast, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnikud: Anne Angelini, Valentin Breton Des Loys, Mimi Lempicka, helilooja: Eric Serra, montaaž: Olivier Mauffroy.
Produtsent: Patrice Ledoux.

118 min

“SÜNDINUD TAPJAKS”

Luc Besson’i taasleitud edu filmiga “Lucy”, mis olnud üliedukas nii  Ameerikas, Eestis kui mujal maailmas, on pannud paljud mõtlema tema varasema loomingu peale. “Lucy’s” on mees leidnud oma  mängulise kerguse ja lapsikult toretseva tonaalsuse, mis tegi “The Fifth Element’i” (1997) ja “Léon: The Professional’i” (1994) omal ajal nii edukaks. Millegipärast jääb aga vaateväljast kaugemale film, millest sai alguse minu tegelik armuafäär Bessoni filmidega, ning mis oli režissööri suur läbimurre maailmakino areenile – “Nikita”, tuntud ka kui “La Femme Nikita” – “Naine nimega Nikita” (1990). Nimikangelane markeeris esimest tugevat naistegelaskuju Bessoni loomingus ning Jean Reno episoodiline  roll andis inspiratsiooni Léon’i tegelaskuju loomisel.

La_Femme_Nikita_Movie_still_03“Nikita” kuulub mõtteliselt  Cinéma du look  liikumise alla, millesse kuulusid peale  Besson’i ka  Jean-Jacques Beineix (“Diva”) ja  Leos Carax (“Les Amants du Pont-Neuf”). Nagu antud filmidele omane, on tegu noortepärase, popesteetikast inspireeritud  ja  visuaalselt stiliseeritud linateosega, milles on aga esikohal tegelaskujud ja psühholoogia. Filmil on suurepärane avakaader, mis annab kohe aimu sellest, mis meid ees ootab. Kineetiline kaader näitab, kuidas apteeki röövima suunduv narkomaanide kamp lohistab  teismelist Nikitat (Parillaud) enda järel mööda teed. Ja taoline on Nikita saatus terve filmi jooksul. Peale politseiniku tapmist määratakse ta eluks ajaks vanglasse, ent müstiline valitsusorganisatsioon lavastab tema surma ning esitab ultimaatumi: kas tapad meie heaks või tapame sinu.

Olles võtnud ühe elu, peab ta seda veelkord tegema. Ta on aheldatud. Kui ta lõpuks peale üht meeldejäävat sünnipäevaõhtusööki restoranis vabadusse lastakse ning normaalset elu kassapidajast noormehe Marco’ga (Anglade) luua üritab, tulevad töökohustused, mida ta täitma peab. Ühes väga meeldejäävas stseenis peab ta ( ise puhkusel olles) tapatööd läbi viima ning samaaegselt pidama enda kihlatuga tähtsat vestlust. Ükskõik kuidas Nikita ei üritaks, ikkagi lohistatakse teda läbi elu nagu avakaadris, kus tal endal on vähe otsustusvõimalusi.

NAISEKS SAAMISE LUGU?

La_Femme_Nikita_Movie_still_04Kuigi filmil on mitmeid põnevaid ja hästitehtud actionstseene (millest ikoonilisem ja novaatorlikum on tulevahetus köögis), on tegu eelkõige karakterikeskse looga. Palgamõrvari tegelaskuju on enne Bessonigi kasutatud suuremate ideede lahkamiseks – üks varasemaid näiteid on Graham Greene’i romaan “Palgamõrvar” (1933), mille kinoversioon “This Gun for Hire” (1942) inspireeris Jean Pierre-Melville tegema esimest tõelist eksistensialistlikku  hit-man‘i  lugu filmis “Le samouraï” (1967).  Ka”Nikita” lugu võib mitmeti vaadata – tema elu algab tapmisega ning “tavaline” elu on vaid fassaad. Teost võib vaadata kui naiseks saamise lugu, kus Nikita peab oma 20-ndal sünnipäeval, end ilusaks teinud ja välise naiselikkuse saavutanud, teistelt elu võtma.

Besson visualiseerib väga kaunilt naise transformatsiooni läbi keskkondade, kus peategelane tegutseb. Uue elu alguses astub Nikita voodist välja tulles oma esimesi samme ning satub tühja valgesse ruumi, kus puudub igasugune identiteet. Tema mässulisel perioodil on ruum  grafitiga täissoditud ning päris lõpuks transformeerub see vangla kõrgklassi korteriks. Analoogne asi toimub ka tema enda esimese päris oma korteriga, mis ühes kaunis kaadris sulandub pooleliolevast toorikust hubaseks ja kodanlikuks keskkonnaks.

STIILNE ACTION-THRILLER

Lõppude-lõpuks aga pole kõik need kujundid olulised, kui tegelaskujud või lugu ei haara. “Nikita” toimib tänu korralikule loole ning hästirealiseeritud tegelaskujudele. Anne Parillaud, keda pärjati rolli eest ka  Césariga, sobitub imehästi Bessoni hüperreaalsesse maailma. Nikita tegelaskuju on väga elav ja mänguline – korraga nii teatraalne kui pühholoogiline, rõõmsalt lapselik kui väga naiselik ja traagiline. Tegu on ühe kinokunsti meeldejäävama naistegelaskujuga. Tema armastatu Marco, keda frustreerib, et naine oma minevikust midagi ei jaga, on samuti väga mänguline tegelaskuju. Juba nende kahe esimene kohtumine on meeldejääv ning me investeerime nende suhtesse, kuna me näeme neid üksteisest hoolimas. Nikita boss“Bob“ ( Tcheky Karyo), kes samuti naist armastab, ent samas ära kasutab,  teeb nende kahe suhte veelgi keerulisemaks ning legendaarne Jeanne Moreau  suudab väga vähesega  luua sügava ja nukra  tegelaskuju. Naine, kellele on aeg jalgu jäänud (või kes ise on ajale jalgu jäänud).

La_Femme_Nikita_Production_still_01Nagu ka Carax ja Beineix, jagab Besson väga hästi tonaalsust ja stiili. “Nikita” maailm pole realistlik ega üheselt võetav. See on nihestatud, ent ometigi usutav. Nii oma näitlemise, soengute–riiete, kaameratöö, kui muusika poolest karjub film – vaadake mind, ma esindan aastat  1990. Tegu pole täiusliku teosega – viimases kolmandikus leiab küsitavusi (eriti just Jean Reno lõigus) ning mõnele teemale, nagu tapmisega kaasnev hingepiin, ei pöörata erilist tähelepanu. Siiski, “Nikita” on karakterikeskne  actionthriller, mis on ühtaegu nii põnev ja stiilne meelelahutus kui ka mõtlemapanev film identiteedist, mineviku  pattudega elamisest  ning normaalse  elu otsingust. Film väärib “Léon’iga” (1994) samaväärsemat positsiooni.

“Nikita’le” järgnes Stephen Shin’i ebaametlik ümbertöötlus “Black Cat” (1991), ebavajalik ent originaalitruu (paljus üks-ühene) ja korralik John Badham käe all valminud Ameerika remake  “Point of No Return” a.k.a “The Assassin” (1993) (mis originaaliga sarnaselt toimis suuresti tänu heale  peaosatäitjale Bridget Fondale ning kõrvalosalistele Gabriel Byrne’le ja  Anne Bancroft’ile). 1997-2001 nägi ilmavalgust telesari “La Femme Nikita”  Peta Wilson’iga ning 2010-2013 järgnes sellele reboot “Nikita”, nimirollis  Maggie Q.  Luc Besson jätkas aga naispalgamõrvari motiivi lahkamist filmis “Colombiana” (2011).

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes  
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert

La_Femme_Nikita_Movie_still_01

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused