Archive for the ‘Kümnendid’ Category

Le_redoubtable_2017_movie_poster“Le Redoutable” – “Aukartust äratav”
režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal

Kinodes alates: 12.10.2017

Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.

Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt  määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.

“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i  loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest,  kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen  sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile  (1964) negatiivi.

Kahjuks aga jäävad  sellised  stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.

Siiski- üks alastistseen on üsna vaimukas.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Tom_of_Finland_2017_movie_poster“Tom of Finland”
režissöör: Dome Karukoski
stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017

“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.

Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.

Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

good_time_2017_movie_poster“Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie
Kinodes alates: 29.09.2017

Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

stronger_movie_2017_poster “Stronger” – “Tugevam”
režissöör: David Gordon Green
Kinodes alates: 29.09.2017

Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day”  (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film  2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.

“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma  tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.

Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab  uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.

Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse  Hollywoodi stampidesse, ent  kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

DSCF5226.raf

 

Advertisements

Read Full Post »

Blade_Runner_2049_posterrežissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Hampton Fancher & Michael Green, Philip K. Dicki raamatu põhjal

osades:
Ryan Gosling (K)
Harrison Ford (Rick Deckard)
Ana de Armas (Joi)
Robin Wright (leitnant Joshi)
Sylvia Hoeks (Luv)
Jared Leto (Niander Wallace)

operaator: Roger Deakins, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Renée April, helirežissöör: Theo Green, heliloojad: Hans Zimmer & Benjamin Wallfisch. Produtsendid: Broderick Johnson, Andrew A. Kosove, Cynthia Sikes & Bud Yorkin.

Kinodes alates 6.10.2017
163 min

AMBITSIOONIKAS JA AUSTUSEGA TEHTUD JÄRG

Intrigeeriv ja mõtlemapanev järg ikoonilisele “Blade Runnerile” sihib kõrgele, kuid ei taba täielikult märki. 

Ridley Scott`i ikooniline “Blade Runner” (1982) on vaieldamatult viimase neljakümne aasta üks mõjukamaid teoseid. Tema mõju kirjandusele, tootedisainile, kino- ja moekunstile, arhitektuurile ja muudele valdkondadele on hindamatu. Nii film kui Dicki romaan “Do Androids Dream of Electric Sheep?”, mis on kinoversioonist väga erinev, kuuluvad juba kaks kümnendit minu lemmikteoste hulka. Ei mina ega ka ilmselt suur osa “Blade Runneri” fänne ei tundnud vajadust kultusfilmi uue osa järele.

Aga kui selgus, kes  seda tegema asuvad, tärkas kõigis suur huvi. “Blade Runner 2049” üks stsenariste on originaali autor Hampton Fancher, lavastajaks geniaalne Denis Villeneuve (“Incendies”, “Prisoners”, “Arrival“), kaamera taga briljantne operaator Roger Deakins (“Fargo”, “Sicario, “Skyfall”), kunstnik hiilgav Dennis Gassner (“Road to Perdition”, “The Truman Show”) ja helilooja alati huvitav Jóhann Jóhannsson (“Sicario”, “Arrvial”). Viimane asendati küll kahjuks paar kuud enne filmi valmimist Hans Zimmeri (“Inception”) ja Benjamin Wallfischiga (“Moon”).

Filmi muusika on üks teose nõrgemaid külgi. Vaatamata sellele, et “Blade Runner 2049”  on palju komplekssem ja emotsionaalsem kui Ridley Scotti originaal, jääb muusika üheülbaliseks. Puudub rikkalik tekstuur ja emotsionaalne mitmekesisus, mis teeb Vangelise soundtracki legendaarseks.

blade_runner_2049 movie still_003.jpg

Courtesy of Alcon

Un film de Denis Villeneuve

“Blade Runner 2049” suurimaks vooruseks on see, et ta ei nostalgitse (eriti esimese 90 minuti jooksul) ega kopeeri liialt originaali. Denis Villeneuve on loonud  isikupärase ning tugeva lavastajakäekirjaga teose. Talle omaselt näeme mõtlikku ja traagilist, rahuliku tempo ning läbikomponeeritud stseenidega uurimust inimloomusest.

Tegemist on siis detektiivilooga, mis küll alguses haarab, jääb keskel natuke toppama ning libastub viimases kolmandikus. Filmi esimene pool meeldis väga, ent pärast üht meeldejäävamat, erootilisemat ja provokatiivsemat stseeni algasid probleemid.

Kui üldiselt on “Blade Runner 2049” vanamoeline ja rahuliku tempoga art-house ulmekas, siis autopiloodil kulgev lõpp tundub stuudio poolt ette kirjutatuna. Kui esimese filmi lõpus aset leidev kassi-hiire mäng avab karaktereid ning lisab loole uusi tasandeid, siis järje lahendus on kahjuks rutiinne. Lisaks ilmuvad lõpus (ilmselt stuudio nõudel) flashbackid, mis mõjuvad kohmakamalt kui originaalfilmi kurikuulus voice-over. Paar olulist stseeni ei kanna  aga nii looliste kui lavastuslike möödalaskmiste tõttu.

blade_runner_2049 movie still_006.jpg
Courtesy of Alcon

 

Kaunis aga pikk

Kõige huvitavam on hoopis kõrvalliin, mida siinkohal ei taha ära rääkida. See osutub pealiinist põnevamaks, emotsionaalsemaks ja kõnekamaks, kuna põhineb tegelastevahelistel suhetel, mitte filosoofilistel aruteludel. Linateos on täis suurepäraseid näitlejaid, ent tegelased pole nii hästi määratletud ning meeldejäävad kui originaalis. Antagonistid, kes olid esimese filmi emotsionaalseks keskmeks, on siin üllatavalt stamplikud (korporatsiooni enigmaatiline juht, tema ohtlik käsilane jne). Ryan Gosling on aga suurepärane ja nüansirikas. Meeldivaks üllatuseks on Kuuba päritolu Ana De Armas`i (“War Dogs”, “Knock Knock”) osatäitmine. Näitlejanna lisab filmi kergust ja soojust ning tal on hea ekraanikeemia Goslinguga. Harrison Fordi kehastatud Rick Deckardi tegelaskuju viib lihtsalt lugu edasi ning  stsenaarium ei anna talle kahjuks eriti mänguvõimalusi.

Esimene “Blade Runner” pole oma laialivalguva ja segase  narratiiviga samuti täiuslik. Teise lugu on selgem, ent teos mõjub hõreda ning venitatuna. Olen  küll aeglaste filmide austaja, ent midagi on  siin paigast ära. Leidub stseene, mis ongi ainult vajaliku info  edastamiseks või filosoofiliste küsimuste püstitamiseks ning liine, mis ei asetu kõige õnnestunumalt tervikusse. Teemasid on ehk ühe filmi kohta liigselt, (sõltuvus tehnoloogiast, identiteet, digiandmete haprus jne) ent suurem probleem tundub olevat hoopis vahekaadrites, mis tunduvad eksisteerivat vaid ilu ja maailma näitamise pärast. Villeneuve eelmises filmis “Arrival” on väga efektne aeglane sisenemine kosmoselaeva. See juhtub aga ainult korra ning aitab pinget luua. “Blade Runner 2049 -s” on taolisi pikki lõike natuke liiga palju. Need on  ju iseenesest kaunid, ent aeglustavad tempot ja hägustavad loo fookust.

Kui esimene “Blade  Runner” oli otsekui film-pusle, mille mõistmiseks pidi oskama filmi kujundite ja sümbolite keelt, siis järg on originaalist kõvasti lihtsam. Palju öeldakse otse  ja puudu jääb nüanssidest. Tegu on siiski intelligentse, provokatiivse ning eksistentsialistliku ulmefilmiga, mille keskmes on nii Philip K. Dicki romaani kui esimese filmi teema- uurimus identiteedist. Mis eristab inimest masinast ning mis juhtub, kui see piir hägustub?

blade_runner_2049 movie still_007

Courtesy of Alcon

Ebatäiuslik meistriteos?

“Blade Runneri” teise ja ka esimese  osa vooruseks on detailirohke lummav maailm. Dicki romaani keskne teema- ökoloogiline katastroof- on siin rohkem nähtav kui Ridley Scotti originaalis ning ekraanil nähtav näitab meisterlikult kinokunsti võimu. Roger Deakinsi operaatoritöö on ekspressiivne, kunstnikutöö klass omaette.

“Blade Runner 2049” on provokatiivne, kütkestav ja kohati briljantne film, mida tasub kõigil kinost lugupidavatel inimestel suurel ekraanil vaadata. See, et Hollywoodis tehti 150 miljonit dollarit maksev ja 163 minuti pikkune täiskasvanutele mõeldud art-house ulmefilm, on ime omaette.

Tegu on majesteetliku, mõtlemapaneva ja ebatäiusliku filmiga. Sama võib öelda ka originaali kohta. Vääriline järg nii heas kui halvas.

Kinnitan hinde peale teistkordset vaatamist.
Hinne: ?/10 (vist 6.5/10)

Muljed peale teistkordset vaatamist (11.10.2017) :

Filmi puudujäägid on veelgi tuntavamad. Osad ideed (eriti viimase vaatuse konfliktid) jäävad skemaatilisteks ning stsenaarium jääb tooreks (näiteks ükski stseen Jarod Leto karakteriga ei toimi). Film tundub illustreeriva ning halvas mõttes pikaks venitatuna. Tempereeritus pole kahjuks paigas. Muljetavaldav, ent problemaatiline järg.

Lõplik hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Irina Möldre  Diana (Spoilerid) Mark Kermode – SPOILERID!

blade_runner_2049 movie still_001.jpg

Courtesy of Alcon

Read Full Post »

The_Square_2017_poster“The Square” – “Ruut” (2017)

režissöör: Ruben Östlund
stsenarist: Ruben Östlund

Art-house massidele

Arutasime hiljuti ühe välismaise filmitegija ja õppejõuga termini art-house tähtsusetuks muutumise üle. Kui kunagi tähendas nimetatud termin piire ületavat, eksperimentaalset, intellektuaalset ja peavoolust eristuvat autorikino, siis tänapäeval kehtib see justkui iga veidi teistsuguse või Hollywoodi peavoolust eristuva filmi kohta.

Sama kehtib ka Cannes`is Kuldse Palmioksa võitnud filmi “The Squre” – Ruut” kohta. Satiiriline draama, mis meenutab kohati Roy Anderssoni loomingut ning kajastab tabavalt kaasaegse ühiskonna probleeme (argus, hoolimatus jne), jääb filmina siiski episoodiliseks, üheplaaniliseks ja pigem meelelahutuslikuks kui intellektuaalseks.

Kuigi linateos keerleb kaasaegse kunsti ümber, on see kõige nõrgem ja isegi ebaoluline osa. Filmi tugevus on hoopis peategelase Christiani liin – leida varastatud mobiil ja rahakott. See pakub toredaid üllatusi  ja avab tegelasi ning kaasaegset maailma üsna tabavalt. Ka mehe suhe ajakirjanik Anne’iga (Elisabeth Moss seriaalist “Mad Men”) aitab tema karakterit kaunilt välja joonistada ning pakub meeldejäävaid stseene.

Mured, mis vaevasid ülehinnatud  “Force majeure`i” – “Vääramatut jõudu” (2014), korduvad kahjuks ka siin. Kuigi teema on terav, jääb stsenaarium kesiseks ning film venivaks. Lavastajat tunduvad huvitavat pigem momendid kui tervik ning seetõttu meenutab film sketšide kollaaži. Östlund on youtube-ajastu režissöör. “Vääramatu jõu” lugu ja stseenid on ju otse youtube‘i klippidest laenatud. Seekord on ta filmi teinud küll enda elus toimunud sündmustest.

Teoses leidub suurepäraseid stseene ning teravat ja tabavat satiiri, ent episoodid otsekui kaaperdavad terviku ning sõnum öeldakse liiga otse. Kõnekas muutub ühel hetkel plakatlikuks. Filmi lõpus lisanduv psühholoogilisus röövib aga teravuse ning mõjub silmakirjalikuna. Liin, mille keskmes on youtube’i videoreklaam, laheneb eriti kohmaka stseeniga.

Oleks “Ruut” linastunud youtube‘i videoseeriana või lühema filmina, võiks seda pidada meistriteoseks. Filmil on kõnekad teemad ning suurepärased stseenid, ent tervikuna on “Ruudul” probleeme.

Kui vanasti pakkus art-house enamasti intellektuaalset provokatsiooni ja nõudis korduvat vaatamist, dešifreerimist ning jättis publikule mõtlemisruumi, siis “Ruudu” puhul jääb tunne, et filmitegijad ei usalda vaatajat ning tahavad kõike üle seletada. Seda lähenemist seostaks aga pigem keskpärase mainstream-meelelahutus- kui autorikinoga.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Logan_Lucky_2017_poster“Logan Lucky” – “Logani õnn” (2017)
režissöör: Steven Soderbergh
stsenarist: Rebecca Blunt

Režissöör Steven Soderberghi uusim humoorikas röövilugu teeb silmad ette mehe kõikidele “Oceani”-seeria filmidele ning pakub mitmeid naudinguid. Loo suurimaks vooruseks on värvikad tegelaskujud ning head näitlejatööd, mille kõrval rööv on tegelikult sekundaarne. Seetõttu, oli vähemasti minu jaoks filmi esimene pool palju huvitavam kui lõpuosa.

Nauditav heal tasemel meelelahutus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_posterrežissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin

osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)

operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.

123 min

Kinodes alates: 01.09.2017

Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.

Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on  üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.

Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.

Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid  langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).

Filmi keskmes  on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.

Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still

Courtesy of SND Films

Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.

back_to_the_future_2_dinner_scene_still.jpg

Courtesy of Universal

Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub  Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).

Laenatakse ka mujalt.  On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.

Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid  halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of SND Films

Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.

“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.

Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

american_made_2017_movie_posterrežissöör: Doug Liman
stsenaarium: Gary Spinelli

osades:
Tom Cruise (Barry Seal)
Sarah Wright (Lucy Seal)
Domhnall Gleeson (Monty Schafer)
Caleb Landry Jones (Bubba)

operaator: César Charlone, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnik: Jenny Gering, montaaž: Saar Klein, Andrew Mondshein & Dylan Tichenor, helilooja: Christophe Beck. Produtsendid: Doug Davison, Brian Grazer, Ron Howard, Brian Oliver, Kim Roth, Tyler Thompson.

115 min

Tuttav ja lõbus kelmilugu

Tom Cruise’i uusim film ütle küll midagi uut, ent pakub nauditavat meelelahutust.

Režissöör Doug Liman (“Go”) ja superstaar Tom Cruise`i värskeim koostöö eduka ulmethrilleri “Edge of Tomorrow” (2014) järel on lõbus ja hoogne tõestisündinud lool põhinev kelmifilm. Loo keskmes on USA ajaloo ühe suurima CIA salaoperatsiooni võtmeisik Barry Seal (Tom Cruise), kes alustas lihtsa kommertspiloodina, kuid kellest  hiljem sai CIA ja Pablo Escobari kartelliga ohtlikku topeltmängu mängiv kaubaagent ning meisterlik rahapesija.

Hollywood väntab ikka ja jälle komöödiasugemetega eluloofilme sarmikatest kelmidest, kelle tee haljale oksale viib tihti seadusega pahuksisse. Alles möödunud aastal linastus näiteks Stephen Gaghan’i lavastatud “Gold”  Matthew McConaugheyga peaosas. Taoliste filmidega tahavad paljud lavastajad võtta luubi alla nii kapitalismi kui Ameerika. Tuntumateks ja õnnestunumateks taolisteks näideteks on Milos Formani “People vs Larry Flynt” (1996), Steven Spielbergi “Catch Me If You Can” (2002) ja Martin Scorsese “The Wolf of Wall Street” (2013), millest viimasele võlgneb “American Made”  ilmselt kõige enam.

american_made_2017_movie_still.png

Courtesy of Universal

Barry Seali teekond meheks, kelle suurimaks hädaks on liiga palju raha ja kelle illegaalsest tegevusest seadusorganid välja ei tee, on etteaimatav ning pikavõitu, ent pakub toreda vaate rikastumise absurdi. Tegu on nauditava ja režissöörile omase energiliselt lavastatud teosega, kus on leidlikke ja vaimukaid momente. Loo struktuur mõjub siiski etteaimatava ja kulununa, eriti peale hiljutist “The Wolf of Wall Streeti”, ja filmi sõnum koos oma lõpulausega kõlab tuttavalt.

Barry Seal’i tegelaskuju esitletakse avastseeniga suurepäraselt, kuid filmi jooksul jääbki ta Tom Cruise’i-laadseks superstaariks- optimistlikuks ja kerglaseks oportunistiks, keda ümbritsev eriti ei kõiguta. Ka hästi mängitud kõrvaltegelased ei hiilga originaalsuse või sügavusega, mida võib öelda terve filmi kohta.

Ometigi nautisin ma selle filmi vaatamist. Liman on lihtsast stsenaariumist treinud hoogsa ja lõbusa meelelahutuse, millest sügavamaid tasandeid vist ei tasugi väga otsida.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana
 

american_made_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of Universal

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused