Archive for the ‘Kümnendid’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

ghostbusters_1984_posterrežissöör: Ivan Reitman
stsenaarium: Dan Aykroyd & Harold Ramis

osades: Bill Murray (Peter Venkman)
Dan Aykroyd (Raymond Stantz)
Harold Ramis (Egon Spengler)
Sigourney Weaver (Dana Barrett)
Rick Moranis (Louis Tully)
Annie Potts (Janine Melnitz)
William Atherton (Walter Peck)
Ernie Hudson (Winston Zeddmore)

operaator: László Kovács, kunstnik: John DeCuir, kostüümikunstnik: Theoni V. Aldredge, helilooja: Elmer Bernstein, montaaž: David E. Blewitt & Sheldon Kahn, produtsent: Ivan Reitman.

105. min

Kui naabruskonnas toimub midagi veidrat, kellele sa siis helistad?

Elektriteater korraldab juulikuus Tartu Aparaaditehases ja Tallinna Telliskivi loomelinnakus välikinoprogrammi. Mitmekesise filmivaliku hulgas saab näha ka 1984. aastal Ameerikas valminud ülipopulaarset filmi “Ghostbusters” – “Tondipüüdjad”.

Pärast New Yorgi kolme parapsühholoogi Peter Venkmani (Bill Murray), Raymond Stantzi (Dan Aykroyd) ja Egon Spengleri (Harold Ramis) ülikoolist koondamist loovad mehed oma äri ning pakuvad teenust tondipüüdjatena. Tööd on alguses vähe, ent peagi saavad nad populaarseks. Selgub, et paranormaalsete ilmingute taga on sumeri jumala Gozeri  maailmahävituslik salaplaan.

“Tondipüüdjad” lõi oma aja kuumemate koomikute abil tõeliselt originaalse ning unikaalse filmielamuse, mis ühendas osavalt komöödia, õuduse ning visuaalefektidega vaatemängu.

ghostbusters_1984_movie_still_002

Courtesy of Columbia Pictures

Filmi esialgne kontseptsioon oli üsna teistsugune ning mõeldud “Bluusivendade” (1982) duo Dan Akroydi ja James Belushi jaoks. Lugu jutustab meestest, kes rändavad kosmose eri dimensioonides ning võitlevad tontidega. Režissöör Ivan Reitman soovitas selle realistlikumas võtmes ümber kirjutada. Fantastilise sidumine argisega oligi üheks filmi edu põhjuseks.

Mis on teinud teose nii populaarseks, et tema juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse? Lugu ise on ju üsna laialivalguv, episoodiline ning tegelaskujudevahelised suhted, eelkõige Peter Venkmanni ja tema silmarõõmu Dana Barretti (Sigourney Weaver) omad, jäävad poolikuks. Film võlub aga toredate tsitaatide, naljakate ja meeldejäävate stseenide ning veelgi meeldejäävamate tegelaskujudega.

ghostbusters_1984_movie_still_003Peter Venkman, enesekeskne seelikukütt, kes üritab juba esimeses stseenis tütarlapsele külge lüüa ning süütule mehele elektrišokke anda, on ideaalne roll koomik Bill Murray jaoks. Täielik mölakas, ent samas vastupandamatu ja šarmantne tegelaskuju. Kuna Aykroyd, Ramis ja Murray olid  juba “Saturday Night Live’i” sketšishow aegadest peale head sõbrad, näeme nende head  partnerlust ka siin. Näitlejate koosmängu on lust vaadata. Ka kõrvaltegelased, eriti Rick Moranis, Annie Potts ning antagonist Walter Peck (William Atherton) on väga meeldejäävad.

“Tondipüüdjaid” võib ju  mitme asja pärast kritiseerida, ent loodud maailm on totaalne ja mõjub usutava ning unikaalsena. Nii näitlejad kui režissöör olid  seda tehes oma võimete tipus. Ka kaamera taha jäävate inimeste talenti ei saa alahinnata. Lisaks visuaalefektide meistri Richard Edlundi tööle poleks film selline ka ilma Ungari operaatori László Kovácsi tekstuuririkka pildi ja muusikalooja Elmer Bernsteini unikaalse helikeeleta. Kumbki ei osalenud 1989. aastal valminud järjes ning tulemused olid kohe kõvasti nõrgemad.

Paljude jaoks meenub “Tondipüüdjatega” Ray Parker  juuniori nimilaul. Minu jaoks aga seostub linateos hoopiski New Yorgiga, filmi ühe peategelasega.

“Tondipüüdjaid”  võib võrrelda  vana hea sõbraga – tore on teda jälle näha ja koos aega veeta.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_004.jpg

Elektriteatri välikino programm:
https://elektriteater.ee


APARAAT (KASTANI 42, TARTU) kell 23:00

Kolmapäev 12.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 13.07 “LÕPUTU POEESIA” – “Poesia sin fin” (2016)
režissöör: Alejandro Jodorowsky IMDB Rotten Tomatoes

Reede 14.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 15.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki

 

TELLISKIVI LOOMELINNAK (TALLINN) kell 22:45

Esmaspäev 24.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun  IMDB Rotten Tomatoes

Teisipäev 25.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki IMDB Rotten Tomatoes

Kolmapäev 26.07 “TONDIPÜÜDJAD” – “Ghostbusters” (1984)
režissöör: Ivan Reitman IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 27.07 “PETETUD” – “The Beguiled” (2017)
režissöör: Sofia Coppola IMDB Rotten Tomatoes

Reede 28.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 29.07 “JAHT METSLASTELE” – “Hunt for the Wilderpeople” (2016)
režissöör: Taika Waititi IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_001.jpg

Courtesy of Columbia Pictures

Read Full Post »

baby_driver_2017_poster“Baby Driver” – “Põgenemise rütm” (2017)
režissöör: Edgar Wright

Kogu filmimaailm näib Edgar Wrighti autode tagaajamis- muusikalist väga sillas olevat, ent minu jaoks mõjuvad episoodid rohkem kui tervik. Film algab väga mänguliselt ning on lavastajale omaselt suurepäraselt komponeeritud. Muusika, montaaži ja kaamera koostöö näitlejate (ja autode) liikumisega on kohati vapustav. Tõepoolest väga unikaalne tagaajamismuusikal, kus kõik elemendid tõotavad fantastilist kultusfilmi, ent ometi tervikut ei sünni.

Filmid, millele “Baby Driver” austust avaldab, nõuavad lisaks värvikatele kõrvaltegelastele ka karismaatilist peaosalist, kuid Baby jätab kuidagi ükskõikseks. Ansel Elgorti (“The Fault in Our Stars“) kehastatud peategelane ei ole Ryan O’Neal (“The Driver“), Barry Newman (“Vanishing Point”) või Steve McQueen (“Bullit“). Mängitakse vaataja ootustel, ent Baby ei leia loodud maailmas oma kohta. Ülejäänud tegelased (Jon Hamm, Kevin Spacey, Jamie Foxx jt) on küll värvikad, ent eksisteerivad justkui eri universumites. Film ei leia ka õiget hetke, millal pidurit vajutada ning otsad kokku tõmmata, selle tõttu tundub  tal olevat mitu lõppu.

Tonaalsus jääb skisofreeniliseks ega leia seda tasakaalu, mida Edgar Wright saavutas filmides “Hot Fuzz” (2007), “Shaun of the Dead” (2004) või “Scott Pilgrim vs. the World” (2010). Mine tea, ehk aastate pärast uuesti vaadates läheb see linateos rohkem korda. Hetkel jääb ta minu jaoks mainitutele kõvasti alla.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ce_qui_nous_lie_poster“Ce qui nous lie” – “Back to Burgundy” – “Tagasi Burgundiasse” (2017)
režissöör: Cédric Klapisch

30-aastane Jean (Pio Marmaï) saabub peale kümneaastat rändamist koju Burgundia viinamarjakasvanduste rüppe, kuna tema isa on raskelt haige. Seal olles taastab ta sideme oma õe (Ana Girardot), venna (François Civil) ja isa pärandiga.

Režissöör Cédric Klapischi (“Vene nukud“) uusimas linateoses eksisteerivad kõik hea filmi elemendid. Käisitletakse mitmeid teemasid: perekond ja juured, andeksandmine ning oma koha leidmine elus. Lugu jutustatakse läbi eri aastaaegade ning veinitegemist vaadatakse kui elu ja armastuse metafoori. Tugevad elemendid, ent paarist mõjusast episoodist hoolimata ei haara film kaasa ning jääb üsna pealiskaudseks. Lavastaja keskendub rohkem naljadele ja veinitegemisele kui tegelaste sees toimuvale ning loo fookus hajub. Kohati tundub “Tagasi Burgundiasse” kui veinitööstuse reklaam, kuid film ei väljenda siiski sellist armastust jumalate joogi vastu nagu näiteks Alexander Payne suurepärane “Külili” – “Sideways” (2004).

Hinne: 4/10
IMDB

baby_driver_2017_still.jpg

Courtesy of Sony

Read Full Post »

La_Danseuse_poster“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
režissöör: Stéphanie Di Giusto

Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Lost_zity_of_Z_poster“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
režissöör: James Gray

James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”,  “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on  võimalus iga duubli vahel džunglist  hotelli mugavusse pageda :)

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Mummy_2017_poster“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Alex Kurtzman

Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia”  selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast,  “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.

Hinne: 3/10
IMDB Rotten Tomatoes

La_Danseuse_movie_still.jpg

Read Full Post »

wonder_woman_poster_2017režissöör: Patty Jenkins
stsenaarium: Allan Heinberg,  Zack Snyderi & Jason Fuchsi loo ning William Moulton Marstoni tegelaste põhjal.

osades:
Gal Gadot (Diana)
Chris Pine (Steve Trevor)
Connie Nielsen (Hippolyta)
Robin Wright (Antiope)
Danny Huston (Ludendorff)
David Thewlis (Sir Patrick)
Saïd Taghmaoui (Sameer)
Ewen Bremner (Charlie)

operaator: Matthew Jensen, kunstnik: Aline Bonetto, kostüümikunstnik: Lindy Hemming, montaaž: Martin Walsh, helilooja: Rupert Gregson-Williams, produtsendid: Charles Roven, Deborah Snyder, Zack Snyder & Richard Suckle.

141 min

Kinodes alates: 2.06.2017

Klassikaline ja optimistlik kangelane

Ajal, mil koomiksifilmid on muutunud küüniliseks, on tore näha positiivset sõnumit kandva kangelasega linateost.

Amatsoon ja jumala järeltulija Wonder Woman lõi 1941. aastal psühholoog (ja valedetektori leiutaja) William Moulton Marston, kes oli veendunud, et naised suudavad meestest paremini maailma juhtida. Tegelaskuju tähtsust XX sajandi popkultuuris ja naisliikumises ei tasu alahinnata. Tegu oli esimese nõrgemast soost superkangelasega, kes sai endanimelise koomiksi ning sümboliseeris tugevat, iseseisvat, enesekindlat ja väärtuste eest seisvat naist. Wonder Woman ja tema alter ego Diana Prince sai kiirelt DC koomiksi olulisemaks superkangelaseks Supermani ja Batmani kõrval.

Peale kõrvalrolli “Batman vs Superman: Õigluse koidik” sai ta endale kassarekordeid löönud soolo-linateose. Tegu on naislavastaja käe all valminud filmi läbi aegade kõige edukama avanädalavahetusega.

Amatsoonide printsess Dianat treenitakse üksikul paradiisisaarel võitmatuks sõdalaseks. Kui I maailmasõja piloodi Steve Trevori (Chris Pine) lennuk sinnasamasse alla kukub, räägib mees Dianale  mujal maailmas möllavast suurest konfliktist. Viimane on veendunud, et selle taga on sõjajumal Ares, kellega amatsoonid on varemgi kokku puutunud. Diana lahkub  saarelt, olles kindel, et suudab ohu ära hoida. Võideldes sõjas, mis kõik need lõpetaks, avastab Diana oma tõelised võimed ja eesmärgi.

wonder_woman_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Ideaalide eest seismine

“Wonder Woman” ei alga kuigi veenvalt. Kuna taustalugu on vaja kiirelt ära jutustada, on filmi tempo aeglane. Visuaalefektid jäävad tihti nõrgaks ning teised amatsoone kehastavad näitlejad nagu Connie Nielsen (“Gladiaator”) ja Robin Wright (“Forrest Gump”) üritavad tulemusteta matkida Gal Gadot’  iisraeli aktsenti. Kui saabub aga Steve Trevor, ärkab film ellu. Sarmikal Chris Pine’il (uued “Star Treki” filmid) on hea ekraanikeemia Gal Gadot’ga. Koos toovad nad teosesse nii soojust, kirge, siirust kui huumorit.

Just see siirus, inimlikkus ja kergus on filmi suureks vooruseks. Koomiksifilmide kangelased pole enam nii selgelt määratletud kui vanasti. Isegi praegune Supermani tegelaskuju on kinolinal morn ja kahtleb endas. Wonder Woman, kelle seiklus meenutab oma siiruses pigem Cristopher Reeve’i 1979. aasta “Supermani”, seisab aga samade ideaalide eest, mida on juba seitsekümmend kuus aastat tagasi – armastus, kaastunne ja õiglus.

wonder_woman_movie_still_002.jpg

Courtesy of Warner bros.

Positiivselt vanamoeline

Režissöör Patty Jenkis (“Koletis”) suudab need ideed kõlama panna ning leiab üllatavalt hea tasakaalu fantastilise ja reaalse, paatose, huumori ning I maailmasõja koleduste vahel. Filmi keskseks ideeks on inimkonna vastuolulisus. Ajaloo kõige laastavamas sõjas suutis näidata oma kõige halvemat kui paremat poolt. Wonder Womani paigutamine sündmuste keskele aitab tal mõista inimloomust ning paneb põhimõtted proovile.

“Wonder Woman” on siiski veidi pikk, nõrkuseks on ka väheütlevad kurikaelad ning  lõpu kesine märulistseen. Film ei paku midagi uut ja tundub väga vanamoelisena. Siiski suudavad filmitegijad peegeldada ka kaasaega ning panna vaatajaid ekraanil toimuvast hoolima. Steve Trevor sõnul  pole sõjas lihtsalt üks suur vastane, vaid süüdi on kõik osapooled. Ajal, mil maailmas valitseb viha ja hirm, esindab Wonder Woman ideaale, millest me kõik rohkem lähtuma peaks. Ehk oleks siis maailmas vähem konflikte.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana  Robbie Collin

 

wonder_woman_movie_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

pirates_of_the_caribbean_dead_men_tell_no_tales_posterrežissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel

osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)

operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.

129.min

Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas

Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.

“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.

Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.

null

Courtesy of Disney

Déjà vu

Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on  vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.

Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega  väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal  tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.

Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.

null

Courtesy of Disney

Tasakaalu küsimus

Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi  tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles  siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia  õiget fookust.

Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.

Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode  Diana

PIRATES OF THE CARIBBEAN: DEAD MEN TELL NO TALES

Courtesy of Disney

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused