Archive for the ‘1950ndad’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

elevator_to_the_gallows_POSTERrežissöör: Louis Malle
stsenaarium: Roger Nimier & Louis Malle, Noël Calef’i romaani põhjal

osades:
Jeanne Moreau (Florence Carala)
Maurice Ronet (Julien Tavernier)
Lino Ventura (inspektor Cherrier)
Georges Poujouly (Louis)
Yori Bertin (Véronique)
Iván Petrovich (Horst Bencker)
Elga Andersen (Frieda Bencker)
Jean Wall (Simon Carala)

operaator: Henri Decaë, kunstnikud: Jean Mandaroux  & Rino Mondellini, montaaž: Léonide Azar, helilooja: Miles Davis. Produtsent: Jean Thuillier.

91 min

ARMASTUS JA MÕRVAD ÖISES PARIISIS. Nutikate pööretega briljantne thriller.

Sõpruse kinos esitletava Pariisi restrospektiivi põnevaimaks teoseks on Louis Malle’i debüütmängufilm “Lift tapalavale”.

“Lift tapalavale” on üks esimesi filme Teise maailmasõja järel, mis kujutas uudset ja kaasaegset Pariisi. Klassikalise lähtepunktiga film noir thrilleri tegevus rullub lahti ühe ööpäeva jooksul. Armukesed Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) plaanivad mõrvata naise töösturist abikaasa ning jätta mulje, et tegu on enesetapuga. Täiuslik kuritegu kulgeb ideaalselt hetkeni kui mees jääb hoone sulgemisel lifti kinni ning tema auto ärandab noor kriminaal Louis (Georges Poujouly ) koos lillemüüja Véronique’iga (Yori Bertin). Florence kondab meeleheitlikult mööda Pariisi, et armastatut leida, mõtleb, mis võis küll temaga juhtuda ning Julien teeb kõik selleks, et liftist pääseda. Mõlemale teadmata leiavad aset sündmused, mis muudavad situatsiooni veelgi keerulisemaks.

elevator_to_the_gallows_still_01

Dramaatiline iroonia.

Neile, kes kogevad “Lifti tapalavale” esmakordselt, ootab eest tõeliselt kaasahaarav, pidevaid pöördkäike, musta huumorit ning iroonilisi kokkusattumisi täis film, kus vaatajal on alati rohkem informatsiooni kui tegelastel. Ei meenu ühtegi teist teost, mis kasutaks dramaatilist irooniat nii hästi või nii läbiva motiivina.

Louis Malle, kes oli filmi tegemise ajal kõigest 24-aastane, komponeeris meisterliku teose, kus on tunda ühelt poolt nii hitchockilikku konstuktsiooni kui Robert Bresson’i (“Taskuvaras”) naturalismi ja minimalismi. Linastumisel 1958. aastal oli tegu väga modernse teosega oma pildikeele, näitlemise ja muusikakasutuse poolest ning film mõjub üllatavalt värskelt ka tänapäeval. Jazzlegendi Miles Davis’e nüüdseks ikooniline filmimuusika on teose lahutamatu osa ning markeeris uut etappi mehe karjääris.

Elevator_to_the_Gallows_Still_3
Moodne Pariis.

Kuigi pealispindselt on tegu lihtsa žanrifilmiga, võib seda vaadata ka reflektsioonina Pariisist, kus linn ja tegelased esindavad oma ajastu erinevaid tahke. Linna, mida oli seni filmides kujutatud nostalgiliselt ja romantiliselt, näidatakse siin kaasaegse ja võõranduvana. Kõrghoone, kus peategelane lifti kinni jääb, oli oma aja modernsemaid ehitisi ning filmi üheks oluliseks tegevuspaigaks oli Prantsusmaa ainuke motell.

Julieni tegelaskuju esindab prantsuse värskeid haavu, olles sõdinud nii Indohiinas kui Alžeerias. Louis ja Véronique esindavad naiivset ja idealistikku blousons noirs generatsiooni ning abielupaar, keda nad kohtavad, minevikku ja olevikku, mis seob Prantsusmaad alati oma suure naabri – Saksamaaga.

Kuigi keskne armastajapaar ei ole koos ekraanil, annab film suurepäraselt edasi seda, kuidas nad üksteise peale janunevad. Selle heaks näiteks on filmi hiilgav avastseen, mis algab Jean Moreau (“Jules ja Jim”, “Eestlanna Pariisis”) silmadel. Väga säästlikult ja mõjuvalt, kõigest paari kaadriga, on edasi antud tegelaste vaheline suhe ja motivatsioon. Kuna me ei näe neid alguses kordagi koos, ootame seda enam, et neil õnnestuks filmi lõppedes kohtuda.

“Lift tapalavale” näol on tegu tõeliselt nutika, kaasahaarava ja stiilse thrilleriga, mis on oma ajastu ja žanri vaieldamatuks tipuks.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26.august 2016

Kino Sõprus retroperspektiiv Igavene Pariis 25-31 august.

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Maurice Ronet (left), Lino Ventura and Jeanne Moreau in Louis Ma

Courtesy of Rialto Pictures.

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Bigger_than_Life_poster_1956režissöör: Nicholas Ray
stsenaarium: Cyril Hume & Richard Maibaum, Burton Roueche artikli alusel

osades:
James Mason (Ed Avery)
Barbara Rush (Lou Avery)
Walter Matthau (Wally Gibbs)
Robert F. Simon (Dr. Norton)
Christopher Olsen (Richie Avery)

operaator: Joseph MacDonald, kunstnikud: Jack Martin Smith & Lyle R. Wheeler, kostüümikunstnik: Mary Wills, helilooja: David Raksin.

Produtsent: James Mason.

95 min

“AMERICAN DREAMI KOKKUVARISEMINE”

Hinnatud Briti päritolu näitleja James Mason (“Lolita”, “North by Northwest”) osalusel ning Nicholas Ray lavastatud pikaks ajaks unustusehõlma vajunud meistriteos “Bigger Than Life” – “Suurem Kui Elu” on üks julgemaid ning kompromissitumaid filme, mis Hollywoodis 1950-ndatel ilmavalgust nägi.

Ajaleheartiklist inspireeritud mängufilm räägib loo keskklassi õpetajast Ed Avery’st (Mason). Inimesest, kel on näiliselt olemas kõik, mida 1950-ndate Ameerika valge mees võis soovida:hea töökoht, suur kodu, auto, sõbrad ning kaunis naine (Rush) koos pojaga (Olsen). Ometigi pole ta oma eluga rahul. Sõbrad häirivad teda oma keskpärasusega – Ed nendib naisele, et “nad kõik on nii igavad. Ja oleme ausad – seda oleme ka meie“. Oma pere paremaks ülalpidamiseks töötab Ed õpetamisele lisaks taksofirmas telefonioperaatorina, varjates seda oma naise eest, kuna peab antud tööd endale alandavaks. Ülekoormuse ning pinge tõttu kukub mees ühel hetkel kodus kokku ning arstid diagnoosivad talle raskekujulise haiguse, mille ainsaks ravimiks on uus eksperimentaalne imeravim cortisone. Haiglast tagasi saabununa ootab malbe ja vaoshoitud abikaasa asemel naist ja poega ees väga muutunud ning ravimist sõltuvusse sattunud mees.

Bigger_Than_Life_still_005“Suurem kui elu” filmis käsitletav sõltuvuse teema polnud Hollywoodi jaoks tol ajal iseenesest midagi uut. Kõigest aasta varem linastus Otto Preminger’i “The Man with the Golden Arm” (1955), mille keskmes on heroiinisõltuvus ning 1946. aasta Oscaritseremoonial kõndis parima filmi, stsenaariumi, meesosatäitja ning režii kuldkujukesega koju kroonilist alkoholismi lahanud Billy Wilder’i teos “The Lost Weekend” (1945). Esmapilgul käsitleb Nicholas Ray film eksperimentaalravimite ohtu ning sõltuvusega kaasnevat laastavat toimet, ent on sisimas midagi palju enamat.

Bigger_Than_Life_still_003Ray, kelle teoste peategelasteks olid ennegi raske karakteriga ning jõulised mehed nagu Humphrey Bogart’i kehastatud temperamentne ja plahvatusohtlik stsenarist Dixon Steele film noir‘ meistriteoses “In a Lonely Place” (1950), Robert Ryan’i kehastatud vägivaldne politseinik Jim Wilson filmis “On Dangerous Ground” (1951) või James Dean’i kehastatud mässav teismeline Jim Stark režissööri kuulsaimas teoses “Rebel Without a Cause” (1955). James Mason, kes oli ühtlasi ka “Suurem Kui Elu” produtsent, toob Ed Avery näol ekraanile palju hirmutavama ja häirivama tegelase kui ükski eelmainituist. Seekord on nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne inimene, kes peaks olema perekonna eest hoolitsev mees ning tegevus toimub kohas, kus me peaksime end kõige turvalisemalt tundma – kodus. Mida enam Ed tablette võtab, seda enam näeb ta ennast teistest paremana. Intellektuaalse gigandina, kes ainsana julgeb öelda, mida kõik tegelikult mõtlevad ning teha seda, mida teised ei julge. Keegi, kes julgeb sülitada ühiskonna poolt loodud standarditele, ent samas minna teise äärmusesse.

Esimese asjana peale haiglast tulekut viib Ed oma naise riidepoodi, et pakkuda  seda, mida  pole enne saanud oma kallile lubada – palju kauneid riideid. Uskumatu, kuidas üks 1950-ndate kino idealiseeritumaid olukordi – mees naisele riideid ostmas, muutub üheks häirivamaks stseeniks terves filmis. Mees käib aina enam peale, et naine ikka uusi ja uusi kleite prooviks. Iga kleit on uhkem kui eelmine, ent ilme naise näos muutub aina meeleheitlikumaks. Kõigile müüdav American Dream deformeerub meie silme all millekski häirivaks.

Bigger_Than_Life_still_004“Suurem Kui Elu” on täis taolisi meeldejäävaid ja jõulisi stseene-näiteks see, kus Ed sunnib oma poega matemaatikaülesandeid lahendama või temaga koos tagahoovis Ameerika jalgpalli mängib – stseen, mis igas teises filmis oleks üks soojemaid momente isa ja poja vahel. Mees viskab jõuliselt palli väiksele poisile, kes ei suuda ühtegi viset püüda ning nõuab pojalt, et temast kasvaks tõeline mees, mitte keskpärane kodanik. Läbi nende stseenide saab selgeks, et Ray’d ei huvita ainult peategelase psühhoos, vaid laiem sotsiaalne kontekst. Filmi võib vaadata kui kriitikat tarbimisühiskonna, koolisüsteemi ja õpetajate olukorra vastu ning kommentaari patriarhaarsele perekonnale, kus naine peab iga hinna eest oma mehele kuuletuma. “Suurem kui elu” on ääretult mitmekihiline film, kust iga järgmise vaatamiskorraga võib leida uusi nüansse ja tasandeid.
Bigger_Than_Life_still_002

Pole ime, et film omal ajal nii külmalt nii publiku kui kriitikute poolt vastu võeti. “Suurem kui elu” dekonstrueerib terve americana ning heaoluühiskonna laiemalt. Film paneb küsimuse alla väärtusi, mille järgi nii paljud (ka siiani) elavad ja näitab seda ilustamata kujul. Toodetud ajal, mil tehti veel palju mustvalgeid filme, on Ray teinud suure ning glamuurse värvilise CinemaScope laiekraaniformaati kasutava Hollywoodi produktsiooni, mis väliselt justkui kasutab seda American Dreami rõhutamiseks, ent tegelikult dekonstrueerib seda selle abil veelgi enam. Vormi ja sisu vahelisest dissonantsist tekib tugev sõnum ning Ray koos operaator Joseph MacDonald’iga suudab väga mõjuvalt visualiseerida nii Ed’i tegelaskuju arengut kui kodukeskkonna väga hirmutavaks muutumist. Isa hakkab heitma seinale suuri varje, mis ähvardavad hävitada kogu perekonna.
Bigger_Than_Life_still_001
Kuigi film võib tunduda kaasaegsele vaatajale liigselt melodramaatiline, lisab teatraalsus talle omamoodi jõulisuse. Tegu on paratamatult oma aja teosega, ent teemadelt ning teostuselt näitab Ray taset, milleni antud kümnendil harva küünditi. Kuigi olen rääkinud filmi tõsisematest aspektidest, pole tegu raskepärase teosega ning siit ei puudu ka huumor – heaks näiteks on Walther Matthau ühes oma esimeses filmirollis kehastatud tervisefriigist (kinoajaloo ebaveenvaim) kehalise kasvatuse õpetaja. Kuigi film kukkus Ameerikas täielikult läbi, leidis ta suurt kõlapinda Prantsusmaal, kus kuulus väljanne Cahiers du cinéma seda kõvasti kiitis ning Jean-Luc Godard (“A Bout de Souffle”) selle Ameerika helifilmide top 10-sse kuuluvaks teoseks kuulutas. Viimaste kümnendite jooksul on filmi uuesti hindama hakatud ning seda peetakse üheks XX sajandi parimaks Ameerika filmiks.

Kuigi mitmeti tõlgendatav lõpp viitab mehe muutumisele, näib illusioon American Dreamist sama õudne kui ennegi. “Suurem kui elu” on unustamatu ja nauditav film, mis on ühtlasi ka üks läbi aegade hirmutavamaid melodraamasid.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Jeffrey M. Anderson Emanuel Levy

Read Full Post »

The_Apu_Trilogy_dvd_posterrežissöör: Satyajit Ray

stsenaarium: Satyajit Ray, Bibhutibhushan Bandopadhyay romaanide “Pather Panchali” & “Aparajito” põhjal

osades:
Subir Banerjee (Apu – “Pather Panchali”)
Smaran Ghosal (noor Apu – “Aparajito”)
Pinaki Sengupta (teismeline Apu – “Aparajito”)
Soumitra Chatterjee  (Apu – “Apu Maailm”)
Karuna Bannerjee (Apu ema Karuna Bannerjee)

operaator: Subrata Mitra, helilooja: Ravi Shankar, montaaž: Dulal Dutta, Produtsent: Satyajit Ray.

” LIHTSUSE SUUR KUNST “

Ajal, mil “Boyhood” (2014) on mujal maailmas ilma tegemas (ja jõuab Eesti kinodesse praeguste plaanide kohaselt alles novembris), pani selle
ootusärevus mind mõtlema maailmakuulsa filmiseeria peale, mis jälgib samuti noore poisi kasvamist. Selleks pole mitte Richard Linklater’i uusimat linateost inspireerinud Antoine Doinel’i saaga (rež François Truffaut) vaid India režissööri Satyajit Ray “Apu Triloogia”, mis koosneb filmidest : “Pather Panchali” (1955), “Aparajito” – “Alistamatu” (1956) ja “Apur Sansar” – “Apu Maailm” (1959). Seeria, mis inspireeris nii Truffaut’d kui mitmeid hilisemid filmilavastajate põlvkondi.

Kuigi erinevalt “Boyhoodist” mängib filmiajaloo parimaks triloogiaks tituleeritud seerias peategelast Apurba Roy “Apu’t” neli erinevat näitlejat, on tegelase iseloomustamisel välja toodud samad jooned- lihtsus, ausus ja humaansus.

KINOAJALOO KIIDETUIM AMATÖÖRFILM

Ray’l tekkis suurem soov “Pather Panchali’t” (esmatrükk 1928) kinolinale tuua peale seda, kui ta määrati raamatu lasteversiooni illustraatoriks. Oma unistuse teostamiseks kasutas ta isiklikke sääste ning asus 1952. aastal võtetele amatöörnäitlejatega ning meeskonnaga, kes polnud kunagi filmi teinud. Filmi valmimiseks kulus 3 aastat- raha sai korduvalt otsa ning filmi vaadates on tunda kvaliteedi järk-järgulist tõusu. Ray ja filmimeeskond oli iga aastaga targem ja kogenum.

Valminud teos võitis nii publiku kui kriitikute südamed ning oli India kinokunsti esimeseks tõeliseks läbimurdeks rahvusvahelisele areenile. Film, mida peetakse üheks parimaks režiidebüüdiks läbi aegade, võitis Cannes 1956 aastal preemia inimlikkuse eest.

ÜHE POISI KASVAMISE LUGU

“Apu triloogia” keskne tegelane Apu pärineb vaesest perest ning filmid jälgivad tema kasvamist ja muutumist lapsena (“Pather Panchali”), teismelisena (“Aparajito”) ja noore mehena (“Apur Sansar”). Kuigi üheks läbivaks motiiviks kõigis osades on elu ja surma ring ning ellujäämine rasketes tingimustes, pole tegu ei meeletult depressiivse ega plakatliku sotsrealismiga (à la vennad Dardenne’id või Dogma liikumine). “Apu Triloogia” filmid võivad olla nukrad aga pole põrmugi masendavad, olles täis elu poeesiat.

pather_panchali_still

Apu (Subir Banerjee), koos oma ema Sarbajaya’ (Karuna Banerjee) ja õe Durga’ga (Uma Dasgupta) filmis “Pather Panchali”.

Inspireerituna De Sica filmist “Jalgrattavargad” ja Jean Renoir’i loomingust, loob Ray läbinisti humanistlikud, elulised ja lootustandvad filmid universaalsetel teemadel ja äratundmist pakkuvate tegelastega, kuigi triloogia räägib eelkõige Apu elust ja tema maailmast.

Esimene film “Pather Panchali” jälgib väikese Apu elu koos õe, ema, isa
ja viimase nõbuga väga vaestes oludes Bengali maakolkas. Vaatamata raskele elule on lapsed rõõmsad ja mänguhimulised. Nad jooksevad kommimüüja järel ( kuigi neil pole raha kommi ostmiseks), vaatavad etendusi, mängivad ja on hämmastunud nähes raudteel ringisõitvat rongi. Probleemid tekivad siis, kui Apu õde süüdistatakse kaelakee varguses ning kui isa peab parema töö saamiseks kodust lahkuma.

Teise filmi “Aparajito” keskmes seisab klassikalise maa vs linnaelu/kool
vs pere konflikt. Apu, keda tahetakse näha tulevase preestrina, veenab ema koolimineku vajaduses. Andeka õpilasena saab ta stipendiumi, et Calcuttas oma teadmisi täiendada. See tähendab aga emast eemalolekut. Nii peab Apu valima kooli ja helgema tuleviku või ema ja preestrikohustuste vahel. Üksik ema jääb ootama poega, kes on sukeldunud linnaellu, ega mõtle enam koju naasta.

Triloogia viimane film “Apur Sansar” kommenteerib peamiselt India
traditsioonidest tulenevaid probleeme. Apu, kes tahab oma elust raamatu kirjutada, leiab end ootamatult abiellu astumas. Tundmatu mõrsjaga tekib aga ülimalt soe ja lähedane suhe, mis muudab Apu maailma.

Kuigi filmid toimivad suurepäraselt ka iseseisvalt, saavutavad nad tõelise resonantsi triloogiana. Kõik teemad ja motiivid leiavad lahendused ning seeriast saab üks ilusamaid ja võimsamaid lugusid elust ja täiskasvanuks saamisest – eluringist, mis on täis nii naeru kui nuttu, argist rutiini kui suuri üllatusi.

Legendaarne filmikriitik Roger Ebert ütles:

“Suur, kurb ja õrn “Apu triloogia” püsib kinokülastaja mälus kui lubadus, mis üks film võib olla. Teos, mis asub moest kõrgemal loob nii veenva maailma, et see muutub mõneks ajaks eluks, mida me võisime ise elada.”

(“The great, sad, gentle sweep of “The Apu Trilogy” remains in the mind of the moviegoer as a promise of what film can be. Standing above fashion, it creates a world so convincing that it becomes, for a time, another life we might have lived.”)

Ma ei oskaks seda paremini öelda.

TÄPSE REŽII MAAGIA

World_of_apu_still

Täiskasvanud Apu (Soumitra Chatterjee) ja tema verivärske pruut Aparna (Sharmila Tagore) filmis “Apu Maailm”. Mõlemad näitlejad said Indias suurteks staarideks.

Satyajit Ray’d on aastakümneid nimetatud kinoajaloo kõige olulisemate ja paremate lavastajate seas. Ja seda ka põhjusega. Mees on režiis ääretult täpne ja nüansirohke. Kõik elemendid (pilt, montaaž, muusika, näitlejatööd) on näiliselt lihtsad ent mõjuvad. Iga väiksemgi detail aitab jutustada lugu, anda edasi tegelaskuju või edastada atmosfääri.

Selle suurepäraseks näiteks on filmis “Apur Sansar’i” algus, kus näeme Apu argipäeva. Ükskõik, kas ta kõnnib üksinda koju, teeb vihmas võimlemisharjutusi või ütleb naeratades korteriomanikule, et tal pole üüriraha. Tegu on poisiga, keda ei morjenda mingisugused eluraskused. Ta on õnnelik pisiasjade üle.

Isegi kõrvalisemad tegelased on kaunilt väljajoonistatud. Paari lihtsa pilgu, žesti ja stseenikollaažidega suudetakse anda Apu ja ta naise suhtele põhjatu sügavuse ja soojuse. Palju antakse edasi ilma dialoogita ning draamat nähtakse pisiasjades  (olgu selleks kommimüüja järel käimine, linnast tuleva rongi nägemine või väike juuksenõel padjal) tõstavad need filmid omaette klassi.

Kuigi Ray oli mõjutatud Itaalia neorealismist ja Prantsuse poeetilisest realismist, on tegu väga idapäraste filmidega, mis tekitasid oma laadilt minu jaoks kõige rohkem paralleele Jaapani kino – eelkõige Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) loominguga.

LIHTSUSE KUNST

Filmiajaloo hinnatumaid lavastajaid F.W.Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) ütles kunagi kauni lause: “tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”“Real art is simple, but simplicity requires the greatest art.” Kuskil pole see tõesem kui Ray loomingus ja “Apu triloogias”.

Kuigi Satyajit Ray’d peetakse maailma üheks kõige olulisemaks ja mõjukamaks lavastajaks, pole teda Eesti kino- ega telemaastikul praktiliselt üldse näidatud. Nii “Apu triloogiat” kui režissööri teisi filme võivad huvilised leida muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

“PATHER PANCHALI”
Hinne: 9/10
IMDB    Rotten Tomatoes

“APARIJITO”
Hinne:  8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

“WORLD OF APU”
Hinne: 9.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

arvustused: Roger Ebert

Satyajit_Ray_SATYAJIT RAY
(2.05 1921 – 23.04 1992)

Ray, kes kogus maailmakuulsust filmitegijana oli ühtlasi filmikriitik, illustraator, graafiline disainer, kalligraaf, kirjastaja ja kirjanik. Kuigi mees alustas oma filmikarjääri maaelu kujutamisega (“Pather Panchali”) ning tegi ka filme India folkloori põhal (“The Adventures of Goopy and Bagha”), pööras ta peagi oma pilgu linnaelu kommenteerimisele. Ta on lavastanud nii komöödiaid kui draamasid ning loomingu hilisemad teosed on paljuski sotsiaalse alatooniga (“The Company Limited”), rääkides nii kaotatud süütusest kui korrumpeerumisest (“The Adversary”).

Nii Kurosawa kui Scorsese on teda kiitnud taevani ning viimane koos paljude teiste režissööridega, nagu Elia Kazan (“On The Waterfront”), François Truffaut (“The 400 Blows”), Carlos Saura (“Cría cuervos”), James Ivory (“Remains of The Day”), Abbas Kiarostami (“Certified Copy”) ja Danny Boyle (“Trainspotting”) on märkinud teda oma suureks mõjutajaks.

Satyajit Ray pälvis elutöö Oscari 1992. aastal, 24 päeva enne oma surma.

apu_trilogy_combined_dvds_poster


Read Full Post »

režissöör: Mark Robson
Stsenaarium: Budd Schulberg & Philip Yordan

osades:
Humphrey Bogart (Eddie Willis)
Rod Steiger (Nick Benko)
Jan Sterling (Beth Willis)
Mike Lane (Toro Moreno)
Max Baer ( Buddy Brannen)

Operaator: Burnett Guffey, kunstnik: William Flannery, montaaž: Jerome Thoms, muusika: Hugo Friedhofer

Produtsent: Philip Yordan

109 min

“The Harder They Fall” on filmiajalukku eelkõige läinud Humphrey Bogarti viimase ekraanirolinna, film tasub aga ülevaatamist millegi enamana – suurepäraselt lavastatud sotsiaalse film-noirina, mis uuris oma aja poksimaailma kahtlaseid telgitaguseid ning mille paljud kesksed ideed resoneeruvad ka tänapäeva spordi- ja meelelahtustööstusega.

Töötu spordiajakirjanik Eddie Wills (Bogart) palgatakse kohaliku kahtlase poksiorganiseerija Nick Benko (Steigeri) poolt oma uue poksija – argentiina hiiglase Toro Moreno (Mike Lane) promoteerijaks. Nick soovib teha temast maailmameistrit ning fabriteseerib temast meedias staari ning fikseerib kõik ta matšid. Poiss võitleb tee meistritiitli matšini teadmata, et tast ise poksijana asja pole ning et terve tema karjäär on ehitatud suure vale peale. Eddie saab Toro’ga aina lähedasemaks ning hakkab ka ise kahtlema oma valikutes. Lugu põhineb Budd Schulberg’i romaanil, mis kasutas üsna otsese inspiratsioonina siiamaani vaidlust tekitavat Primo Carnera poksikajääri, kelle matše kahtlustati allmaailma poolt fikseerimises.

Poksimine on mänginud film-noiri’s suurt osa, žanri klassikateks on saanud nii Robert Rosseni “Body and Soul” (1947) kui ka Robert Wise’i “The Set-Up” (1949) (millest viimasest röövis kõvasti ka Tarantino “Pulp Fictioni’s” Bruce Willise’ga segmenti tehes). Erinevalt neist filmidest, mis keksenudvad poksijatest peategelaste teekonnale, vaatab “The Harder They Fall” pigem poksimaailma telgitaguseid, kus kõik keerleb ainult raha ning niite tõmbavate promoteerijate plaanide ümber ning paljastab eksploteeritud poksijate elutraagikat, kus meestel puudub tulevikuperspektiiv. Selle kõige keskmes on Eddie, kes hülgab oma ideaalid selle nimel, et kindlustada mugav sissetulek endale ja oma naisele. Kuigi ta alguses oma vlikutes kõhkleb ning meile näidatakse teda inimesena, kellel on räpases maailmas vähemalt mingid prtintsiibid, suudab ta endale leida vabandusi tegemaks raha nimel asju, mida ta südametunnistus ei luba. Tegu on Bogartile omase arhetüüpse küüniku rolliga, kes nii nagu Rick “Casablancas” lõpuks murdub ning otsustab teha seda, mis on õige.

Lugu ise on intrigeeriv ning vaatamata stsenaariumi mõneti liigsele illustratiivsusele, on see alati nauditav, kuna lavastaja Robson on valinud filmi tehes üsna dokumentalistliku tee ning ei ürita olla kunagi sentimentaalne. Film on visuaalselt suurepärane ning näitlejad – Bogart (kes oli juba võtetel väga haige – ta suri 1957.a jaanuaris vähki) ning Steiger on suurepärased, Mike Lane’i poolt mängitud massiivne Toro ning ka teised tegelased on samuti heade karakteriseeringutega ning film nõretab autensusest. Tiitlimatšil on Toro  vastaseks raskekaalu meister Max Baer, kes ka päris elus ka film arhetüübi Primo Carnera’ga tiitlimatšil rusikalööke vahetas.

Bogart, kelle tõus Hollywoodi eliidi sekka algas klassikalise film-noir’i ajastuga (“Malta Pistrikut” peetakse esimeseks klassikaliseks noiriks) ning kelle paljud kuulsamad rollid (filmides “The Big Sleep”, “In A Lonely Place”, “Desperate Hours”) on antud liikumise parimateks näideteks, lõpetab oma karjääri žanris, mille ta paljuski deifneeris. Isegi haigena, on ta osatäitmine meisterlik, täis kurbust, viha üritades olla moraalne maailmas, mis seda pole. Film pole vananenud, selle teemad on universaalsed siiani ning meedia ja raha abil fabritseeritud staarid pole kahjuks siiamaani kuskile kadunud.

Hinne 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0049291/

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused