Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Vera Chytilová “Kirikakrad” -“Daisies” – “Sedmikrásky” (1966)

režissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousing‘ut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt

 

 

 

Read Full Post »

Branded to Kill – üks tõeliselt cool film (1967)

režissöör: Seijun Suzuki
stsenaarium: Mitsutoshi Ishigami, Takeo Kimura, Seijun Suzuki, Chûsei Sone & Atsushi Yamatoya

osades:
Jô Shishido (Gorô Hanada)
Kôji Nanbara (No. 1)
Isao Tamagawa (Michihiko Yabuhara)
Anne Mari (Misako Nakajô)
Mariko Ogawa (Mami Hanada)

operaator: Kazue Nagatsuka, kunstnik: Motozô Kawahara, montaaž: Akira Suzuki, helilooja: Naozumi Yamamoto, produtsent: Kaneo Iwai.

91 min

“ÜKS TÕELISELT COOL FILM”

“Branded to Kill” on üks loovamaid, mängulisemaid ja ägedamaid filme, mis kunagi tehtud ning seda peaks iga filmifänn vähemalt korra nägema. PUNKT.

Kuigi Seijun Suzuki kultusteos võiks sisimas olla üsnagi tüüpiline film noir’ilik B-kategooria krimifilm, suudab režissöör Jaapani Uuest Lainest ja Jean-Luc Godard’ist inspireerituna teha midagi tõeliselt unikaalset ja meeldejäävat.

Jô Shishido (1960-ndate B-filmi ikoon Gorô Hanada) on Jaapani allmaailma paremuselt kolmas palgamõrvar. Ta unistuseks on saada  esimeseks, ent ei tema, ega keegi teine  tea, kes on No.1. Armununa müstilisse Misakosse, pakub viimane  talle tööd, mille ebaõnnestumine tõmbab vee peale tema reputatsioonile ning peagi on kõik teisesed palgamõrvarid teda taga ajamas. Kaasaarvatud müstiline No. 1.

KULTUSFILM

“Branded To Kill”, mida peetakse tänapäeval üheks paremaks ning mõjukamaks 1960-ndatel Jaapanis valminud filmiks, sai linastudes ääretult kehva vastuvõtu osaliseks. Selle aja suuremaid stuudioid Nikkatsu, kus režissöör töötas, soovis, et Suzuki teeks midagi klassikalisemat ning arusaadavamat kui tema eelnevad filmid (nagu vormiliselt võimas “Tokyo Drifter”). Suzuki pakkus aga “Branded to Kill’i” näol oma ühe kõige eksperimentaalsema, absurdsema ja sürrealistlikuma teose, mis oli Nikkatsu jaoks nii arusaamatu, et stuudio lõpetas  temaga lepingu. Mees kaebas stuudio kohtusse, peale õigeksmõistmist sattus Jaapani filmimaailmas musta nimekirja ega saanud järgneva 10 aasta jooksul ühtegi filmi lavastada.

“Branded to Kill” ei tekkinud tühjale kohale. 1960-ndate Jaapani kino oli muutunud palju vabamaks ning suunatud rohkem nooremale vaatajaskonnale. Paljudes B-filmides segunesid mõjutused Ameerika popkultuurist (muusika, riietus, stiil) ja film noir’idest (atmosfäär, tegelased) ning kohalikust yakuza žanri traditsioonidest. Samuti oli populaarsust kogunud pinku – roosa film, kus keskset rolli mängis seks ja alastus. Nikkatsu stuudio ootas Suzuki’lt soft-core mõjutustega krimifilmi, täis seksi ja vägivalda. Võib väita, et Suzuki mingil määral  seda pakkuski – üks naistegelane on enamuse ajast filmis alasti ning actionit leiab siit korralikult. Ent ometigi  jääb see suurema looga võrreldes tagaplaanile, kuna Suzuki pakub meile anarhistliku ja eklektilise stiiliga teose, mis on ühelt poolt austusavaldus tervele krimižanrile, kui ka uus ning värske suunanäitaja.

Kuigi “Branded to Kill’i” lugu on esimesel vaatamisel üsna segane ja episoodiline, ei takista see hoogsa, põneva ja humoorika filmi nautimist. Nii nagu mitmed film noir’id, mis teost on inspireerinud, on siin vorm, teekond ja stiil olulisem kui sisu. Kuigi Suzukit ei huvita psühholoogilisus, suudab ta Jô Shishido näol luua omapärase ja meeldejääva tegelaskuju, mis oleks justkui kommentaar maskuliinsusele. Jô Shishido on kui James Bond – stiilne ja ohtlik mees, kes naudib naiste seltskonda. Aga selleks, et end mehena tunda, peab ta sisse hingama keedetud riisi auru. Tal on probleeme joomisega, ta näitab korduvalt üles ebaprofessionaalsust ning peaaegu murdub filmi lõpus tekkinud pinge all.

Mis teeb Seijun Suzuki teosed (nagu ka mitmed teised Jaapani ekspluatatsiooni ja B-filmid) minu jaoks nii nauditavaks, on vabadus. Kuna stuudio söötis  Suzuki’le ette enamjaolt nõrku stsenaariume ja B-filme (üheks erandiks on suurepärane “Story of a Prostitute” [1965]), lasi mees oma loovusel vabalt voolata. Erinevalt näiteks Godard`ist, ei ole Suzuki eesmärk olla pretensioonikas ega kinokunsti dekonstrueerida, vaid eelkõige fun. 

ÜLIPÕNEV VORM

“Branded To Kill” on täis ägedat visuaaliat, mis mällu sööbib, ning terve teos on kui kinokunsti võimaluste kaleidoskoop. Lavastaja Suzuki ja operaator Kazue Nagatsuka kasutavad hiilgavalt 2.35:1 ekraaniformaati, julgeid ja loovaid kompositsioone, ekspressiivset valgust ning põnevaid kaameraliikumisi ning loovad tõeliselt unikaalse filmi. Tõsi, Suzuki teoste vorm on alati väga põnev olnud. Tema teine kultusteos “Tokyo Drifter” (1966) on üks põnevamaid värvifilme, mida ma näinud olen ja kuigi stuudio degradeeris mehe seekord mustvalge filmi peale, on tulemus isegi põnevam.

On raske unustada kaadrit vannitoas, kus kaamera on kinnitatud duši külge ning panorameerib niiviisi tegelaste poole. Misako korter on üks meeldejäävamaid 1960-ndate kino võttepaiku – minimalistlik ruum, mis on täidetud prepareeritud liblikatega. Nii nagu surmaihaldav Misako, külvab ka Jô surma igal pool, kus ta liigub ning omaette kõnekas on seik, et koosveedetud ajal ümbritsevad neid surnud liblikad. Ühel hetkel läheb film aga peaaegu popkunsti esteetikasse ning väljendab peategelase mõtteid ja tundeid kaadri peale lisatud illustratsioonide abil. Mees mõtleb naisele ning meie näeme ekraanil liblikaid. Kui kostab vihmaladinat, ei saja mitte päriselt, vaid ekraanile ilmub selle graafiline represenatisoon.  

Tervet filmi iseloomustab teatud anarhia ja huumor, mis pidevalt annab märku on tinglikust maailmast. Näiteks kukub ühes kaadris kuuli saanud mees maha ja jõuab enne surma endal kuue üle näo tõmmata. Kui peategelane kiidab Misako`le (Anne Mari) tema ilu, näeme mehe abikaasat (Hanada) neid sealsamas pealt vaatamas ja küüntega mööda akent tõmbamas. Kas naine näeb neid päriselt pealt või kasutab Suzuki kinematograafilisi vahendeid armukolmnurga illustreerimiseks? Tundub, et pigem viimast. Filmi kadreering ning montaažikasutus on väga leidlik ja assotsiatiivne, võlgnedes palju Prantsuse Uue Laine, eelkõige Alan Resnais’ (“Last Year at Marienbad”) ning Godard’i (“À bout de souffle”) aegruumi lõhkuvatele filmidele.

Erootikat pakkuma pidavad stseenid on lahendatud samavõrd mänguliselt. Meeldejääv kaader armastajatest keerdtrepil meenutab oma abstraktsiooni poolest (nagu paljud filmi radikaalsed kompositsioonid) Michelangelo Antonioni (“La Notte”) töid. Paralleelmontaaž ning kummalised kompositsioonid ei rõhu mitte erootilisusele, vaid millelegi ürgsemale. Suzuki näitab vaatajaile vahetpidamata tühja voodit, kust kaamera tegelasi justkui leida sooviks. Aga ei – tegelased on alati kuskil mujal, ning tekib omaette tore sündmus sellest, kuidas kaamera neid taga otsib.

Meeldejäävad tapatööd rõhutavad samamoodi teatud tinglikkusele. Kui mõrv, kus ta jälgib oma sihtmärki mehhaanilise suitsureklaami sees, tundub kui hommage “From Russia With Love’ile”, siis pikk subjektiivne point-of-view kaader, mis muutub ühtäkki objektiivseks, on juba midagi originaalsemat. Palgamõrva lõiku, mida pea üks-ühele kopeerib Jim Jarmusch oma filmis “Ghost Dog: Way of A Samurai” saab võtta kui humoorikat liialdust, mis justkui ütleb, et filmi ei tasu liiga tõsiselt võtta.

Viimane kolmandik, mis paljude jaoks tundub filmi nõrgim, kuna seal vorm taandub, on minu jaoks samuti tore. Julgen aga väita, et film on tänu huvitavale ja teistmoodi lõpuosale palju huvitavam. Seal on keskne psühholoogiline ning humoorikas kassi-hiire mäng No.1 ja Jô vahel ning lugu muutub aina absurdsemaks – kaks meest sõlmivad kokkuleppe, et ei lase üksteist hetkekski silmist. See tähendab ka voodi jagamist ning koos tualetis käimist. Lõppmäng on tõeliselt äge ning leiab võttepaiga tõttu kauni kujundlikkuse, mis paneb filmile väga sobiva punkti.

1967 – HIT MAN FILMIDE KULDAASTA

On huvitav kokkusattumus, et “Branded to Kill” jõudis ekraanile samal aastal, mil linastusid veel kaks märgilist hit man‘i filmi: John Boorman’i samamoodi hullumeelne ning Prantsuse Uue Laine mõjutustega hüpnootiline “Point Blank” ning Jean-Pierre Melville’i vaoshoitud, minimalistlik ja eksistensialistlik “Le Samouraï”. Need kolm filmi tõid vanasse žanri värskust ning on paljuski kaasaegsete cool’ide krimifilmide aluseks. On raske kujutada Quentin Tarantino (“Pulp Fiction”), John Woo (“The Killer”), Jim Jarmusch’i (“Dead Man”),  Chan-wook Park’i (“Oldboy”) ja Nicolas Winding Refn’i (“Drive”) loomingut ilma Seijun Suzuki’ta, kelle teosed neid nii palju inspireerisid.

Kuigi “Branded to Kill” kukkus omal ajal läbi, sai ta üheks populaarsemaks Jaapani kultusfilmiks ning kuulsamaks teoseks Suzuki filmograafias. Nikkatsu stuudio tegi filmist roman porno uusversiooni  “Trapped in Lust” (1973) ning Suzuki lavastas spirituaalse järje “Pistol Opera” aastal 2001. “Branded to Kill” jääb aga filmiajalukku kui üks kreisimaid, psühhedeelsemaid ning ägedamaid linateoseid. Ükskõik, kas Suzuki stiil istub või mitte, meelde jääb ta kindlasti.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Robbie Collin   Tom Huddleston

 

Read Full Post »

Intimni osvetleni – Intiimne Valgus – Intimate Lighting (1965)

režissöör: Ivan Passer
stsenaarium: Jaroslav Papousek, Ivan Passer & Václav Sasek

osades:
Zdenek Bezusek (Petr)
Karel Blazek (Bambas)
Miroslav Cvrk (Kaja)
Vera Kresadlová (Stepa)
Karel Uhlík (apteeker)
Jan Vostrcil (vanaisa)
Vlastimila Vlková (vanaema)

operaatorid: Miroslav Ondrícek & Josef Strecha, montaaž: Jirina Lukesová, kunstnik: Karel Cerný.

71  min

“GENIAALNE & HUMOORIKAS FILM KÕIGEST & EI MILLESTKI”

Sattusin hiljuti mitme inimesega rääkima teemal, kui vähe on filme, millel ei ole etteaimatavat 3 actilist struktuuri või mis toimivad ilma kunstliku draamata. Veelgi raskem on leida üdini positiivset filmi, kus tegelaste ees pole otseselt ühtegi takistust. Tšehhi uue laine režissööri Ivan Passeri vähenähtud meistriteos “Intimni osvetleni” – “Intiimne valgus”, mille ajakiri “Sight and Sound” tõi välja peidetud filmiaarete hulgas, on just midagi sellist. Lugu näiliselt eimillestki. Film, kus ei toimu põhimõtteliselt midagi suurt või põnevat, ent ometi räägitakse suurtest teemadest ning kus on tšehhidele omast irooniat ja elunägemisoskust.

Režissöör Ivan Passer, kes pani koos oma sõbra, režissöör Miloš Forman’i ja operaator Miroslav Ondrícek’iga aluse Tšehhi uuele lainele filmiga “Konkurss” (1963) ning töötas kaasstsenaristina ka mitmete teiste märgiliste teoste juures nagu “Blondiini armastus” (1965) ja “Pritsimeeste  pidu” (1967) tegi “Intiimse  valgusega” oma täispika mängufilmidebüüdi. Teos valmis paljuski tänu stsenaristist sõbrale, kes soovis raha mööbli ostmiseks, ning vajas stsenaariumi esitamisel  honorari kättesaamiseks ka potentsiaalse režissööri nime. Kuigi isegi stuudio nentis, et tegu pole “päris filmi ” stsenaariumiga, lubati Passer siiski võttesse. Tõesti, filmil ei ole otsest lugu. Me jälgime sündmusi, mis toimuvad tegelastega ühe nädalavahetuse jooksul.

Film algab orkestriproovi ja dirigendiga ning tekitab paratamatuid paralleele pseduo-dokumentaalfilmiga “Konkurss”, mis vaatas humoorikalt amatöörmuusikute ettevalmistusi riiklikuks võistluseks. Mõlemas filmis mängib muusika keskset rolli ning mõlemas mängivad  nii Vlastimila Vlková kui ka Miloš Formani tollane abikaasa Vera Kresadlová. “Intiimses valguses” noomib dirigent instrumentalisti, et viimane ei reageeri sellele, mida teeb solist ja orkester. Orkester esitab lugu kord kiiremini, kord aeglasemalt, ning tempo varieerub eri mängukordadel.

Antud laused annavad paljuski võtme filmi mõistmiseks, mis mõtiskleb inimeste elu eri suundade üle. Kohalikul orkestril on tulemas suur kontsert ning kohaliku muusikakooli direktor Bambas (Blazek) on kutsunud oma lapsepõlvesõbra ja eduka virtuoosi Petr’i (Bezusek) kontserdil esinema. Kui esimene on neist on jäänud maale,oma kodukohta, tal on abikaasa, direktoripositsioon, pooleliolev maja (mille ehitus on kestnud  juba seitse aastat ning mille iga tellis on läinud maksma ühe pitsi), kolm last, äi ja ämm, siis viimane on läinud linna ning tundub sama vaba kui tema noor ja kergemeelne tüdruksõber Stepa (Kresadlová).

VÄIKESTE HETKEDE POEESIA

Mida enam ma selle filmi peale mõtlen, seda enam saan aru, et ainult tšehhid suudavad luua sellise teose nagu “Intiimne valgus”. Nii nagu on Tšehhi on ainus koht maailmas, kus võis sündida selline  kirjanduslik tegelane nagu vahva sõdur Švejk. Kuigi film tegeleb igapäeva rutiini ja elu ootuste – unistuste ja pettumuste teemaga, leidub siin palju kõnekat inimloomusest. Olukorrad tunduvad tihti absurdsed ja jaburad, ent see on lihtsalt elu. Laps kurdab, et ta õde Katja pissis vanni või tekib raskusi  garaažist väljasõidul, kuna kana on otsustanud seal pesitseda. Bambas ja Petr tunduvad mõlemad teatud mõttes elus pettunud olevat ning kadestavad teineteise elu. Bambas tunnistab oma elu rutiini ja igavust (ta teab kõike, mis kodus toimub) ning unistab pisikestest suurtest asjadest. Sellest, et kodus valitseks vaikus. Või et ta saaks minna kala püüdma – see on ta elu ainus seiklus, kus ei või iial teada, mis juhtub.

Bambas ja tema äi teenivad kõige rohkem raha matustel mängimisega ning viimane nendib, et inimesed naudivad eri asju, ent lein on kõigil ühine, ning inimesed eelistavad head nuttu hea nalja asemel. Samas pole matuseid kujutatud nukralt. Filmis on üks väga tabav stseen, kus matusel olevad mehed lähevad kõik koos surnuaia taha pissile. Miks kõik koos – sellepärast, et vaadata murul päevitavat näitsikut. Isegi ümbritsetuna leinast kulgeb elu ikka vanamoodi edasi. Mehed jäävad meesteks ning ka peiedel leidub väike rõõmuhetk.

Peaaegu iga stseen “Intiimses valguses” on meeldejääv oma lihtsuses ja huumorikuses. Kes suudaks unustada stseeni, kus igavlev Stepa väikseid kassipoegi taga ajab ja need kontserdiks harjutavate meeste akna taha tõstab või värvika külahulluga juttu vestab. Filmitegijad leiavad elulist huumorit igalt poolt. Kui keeruline on elu söögilaua taga, kui inimesi on rohkem kui lihatükke ning kui kõik seda üliviisakalt üksteisele pakuvad. Kuidas hilisõhtused tunnid pakuvad omalaadset vokaalkontserti, kui Bambas ja Petr mööda maja ringi hiilivad, ning erinevate inimeste norskamist kuulavad.

Ei tahagi siinkohal palju enamat kirjutada, sest olen niigi palju öelnud. Vaatamata sellele, et filmil puudub klassikaline dramaturgia, on “Intiimsel valgusel” väga paljust rääkida. Oma näilise lihtsuse taga peitub tavalisest kõnekam, elulisem ja tõesem teos, sest draamat nähakse argistes pisidetailides. Taoline oskus on aga filmikunstis üsna harv nähtus ning see on üks aspekte, mis teeb Ivan Passeri filmist meistriteose.

Tšehoslovakkia uue laine liikumine pakkus paljusid pärle, mida on ka siinmail kuritegelikult vähe näidatud, ent mis on tasapisi leidnud tee DVD-dele. Filmid nagu Vera Chytilová “Kirikakrad”, Elmar Klos`i ja Ján Kádar’ i “Kauplus peaväljakul”, Jirí Menzel’i “Rongid range järelvalve all”, Štefan Uher’i “Päike võrgus”, Frantisek Vlacil’i “Marketa Lazarova” jpt kuuluvad vaieldamatult 1960-ndate parimate, huvitavamate ja märgilisemate filmide hulka. “Intiimne valgus” kuulub julgelt samasse klassi, ning kuigi vähem tuntud, leiab loodetavasti aina rohkem austajaid.

“Intiimne valgus” lõpeb täpselt õigel hetkel ning paneb kauni ja humoorika lõpu toredale loole. Kuigi lõpule eelnev lõik võib kohati venida, on tegu ikkagi suurepärase ja unikaalse filmiga, mille vaatamine teeb vähemalt mind alati väga õnnelikuks. Kes on huvitatud Tšehhi kinokunstist või Tšehhoslovakkia uue laine lõbusamatest linateostest, vaadake seda filmi kindlasti. Ta on seda väärt.

Tõeline peidetud aare.

Hinne: 9/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Greg Ferrara    Graeme Hobbs & Mehelli Modi 

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

 

Read Full Post »

Onibaba – Deemon (1964)

režissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Nóz w wodzie – Knife in the Water – Nuga Vees (1962)

režissöör: Roman Polanski

stsenaarium:
Roman Polanski, Jakub Goldberg & Jerzy Skolimowski

osades:
Leon Niemczyk (Andrzej)
Jolanta Umecka (Krystyna)
Malanowicz (noormees)

operaator: Jerzy Lipman
kunstnik: Jerzy Bossak
montaaž: Halina Prugar-Ketling
helilooja: Krzysztof Komeda

Produtsent: Stanislaw Zylewicz

94 min

“FILMIAJALOO TÄIUSLIKUMAID DEBÜÜTE”

Tihti, kui räägitakse läbi aegade parimatest režiidebüütidest, mainitakse ikka selliseid filme nagu Orson Welles’i “Citizen Kane”, John Huston’i “The Matlese Falcon”, Sydney Lumet’ “12 Angry Men” või Sam Mendes’e “American Beauty”. Minu jaoks on aga üheks põnevamateks esimesteks täispikkadeks alati olnud Louis Malle’i “Ascenseur pour l’échafaud” – “Elevator To The Gallows” (1958), Jean-Pierre Melville’i “Le Silence De La Mer” (1949), Andrzej Żuławski “Trzecia czesc nocy” – “Third Part of the Night”(1971) ja Roman Polanski “Nóz w wodzie” – “Knife in the Water” (1962), seda viimast on võimalik filmifännidel ka kohe Sõpruse kino suurelt ekraanilt näha.

Set-up on väga lihtne. Edukas spordikirjanik Andrzej (Niemczyk) ja ta naine Krystyna (Umecka) on autoga teel järve juurde, et puhata ning veeta päev jahil. Tee peal võtavad nad peale noore hääletaja (Malanowicz), kelle Andrzej otsustab nendega koos seilama kutsuda. Poiss, loomult rändaja, näitab jahil oma oskusi taskunoa käsitsemisel, vanem mees tahab aga tõestada oma üleolekut ning illustreerib poisi täielikku saamatust seilamisel. Hakkavad tekkima pinged ja juhtub see, mis pealkirjas lubatud – nuga satub vette, kõigi au on justkui rikutud ning asjad lähevad ainult hullemaks.

Filmis “Nuga Vees” on tunda Polanski huvi inimloomuse julmuse, vägivalla, seksuaalsuse ja alandamise vastu. Vanem mees, kellel on oma abikaasaga hõõrdumisi, tahab naise ees end tugevama ja kogenumana näidata ning noorem mees teeb kõik, et ennast tõestada. Tegu on karakterikeskse thrilleriga, kus tegelased peavad pidevalt omavahel mentaalseid lahinguid. Kasutades näitlejakogemusteta Jolanta Umecka’t ja Zygmunt Malanowicz’it (kelle mõlema hääled on üledubleeritud, viimane muide Polanski enda poolt) ning tuntud Poola näitlejat Leon Niemczyk, kes paar aastat enne säras Jerzy Kawalerowicz’i briljantses teoses “Pociag” – “Night Train” (1959), suudab Polanski luua kaunilt väljajoonistatud tegelaskujud. Stsenaarium, mis paljuski tänu Jerzy Skolimowski’le (“Deep End” ja “Moonlighting” režissöör) sai kõvasti lühemaks ja minimalistlikumaks kärbitud, on täpne ning psühholoogiliselt pingestatud. Räägitakse vähe, iga sõna on arvel ning tegevused ja pilt jutustavad tegelaskujudest rohkem kui ükski dialoogilõik.

Polanski, kelle filmikoolis tehtud absurdi ja sürrealismi peal mänginud lühifilmid olid juba mehele tuntust võitnud, oli oma esimest täispikka tehes kõigest 28- aastane. “Nuga Vees” (1962) tundub kui väga küpse ja kogenud filmilavastaja film, mis on ääretult täpne, pingestatud ja nüansseeritud. Puudub liigliha ning Polanski pöörab kitsal jahil filmimisest tulenevad puudused oma kasuks. Tegu on visuaalselt väga väljapeetud ja kauni filmiga, kus pilt mängib üliolulist rolli pinge kasvatamisel ning hoidmisel. Terve loo vältel on tunda, kuidas tegelastel on kolmekesi jahil liiga kitsas. Alati on nad üksteise silmade all – kas poiss esiplaanil ja abielupaar taamal või vastupidi. Kelle lugu see on ja kes tekitab pingeid? Otseseid vastuseid nagu polekski – nende kõigi suhted on pingelised ning lugu ongi kõigist kolmest, isegi kui võimuvõitlus nii kaadris kui loos toimub eelkõige kahe mehe vahel. Polanski õppis enne filmikooli astumist ka kunsti, ning tema täpne ja unikaalne nägemus on filmis väga tuntav. Kindlasti aitab kaasa ka suurepärane operaator Jerzy Lipman, kes muuhulgas filmis ka Wajda sõjatriloogia kaks esimest osa – “Pokolenie” – “Generatsiooni” (1955) ning briljantse “Kanal’i” (1957). Krzysztof Komeda, kes on mitmete Polanski teoste muusika autor kasutab esmakordselt Poola kinos (tol ajal keelatud) jazzmuusikat ning pakub filmile mõnusaid ja pingestatud hingetõmbeid.

“Nuga Vees” mõjus väljatuleku ajal väga värskelt ning markeeris paljuksi Poola uue kino saabumist. Kui veel viiekümnendate lõpus lahkasid poolakad paljuski oma minevikku – ajalugu ja eelkõige II maailmasõda, siis 1960-ndate alguses hakati, paljuski Prantsuse Uuest Lainest inspireerituna portreteerima ka nooremat põlvkonda ja kaasaega vaatama. Andrzej Wajda katsetas noortefilmiga Jerzy Skolimowski kaasabil kirjutatud linateoses “Niewinni czarodzieje” -“Innocents Sorcerers” (1960) ning Zbigniew Cybulski oli üks stsnaristidest ning näitlejatest Janusz Morgenstern’i filmis “Do widzenia, do jutra” – “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Nuga Vees” jätkab sama liini ning oma kaasaegsest kinost inspireerituna ei vaadata enam minevikku vaid räägib asjadest nii, nagu nad hetkel on.

Lodz’i filmikooli lõpetajad nagu Andrzej Wajda, Krzysztof Zanussi ja Jerzy Skolimowski keeldusid filmikunsti propagandana kasutamast. Kuigi “Nuga Vees” võib vaadelda väga poliitiliselt (inimtühi maailm, kus Andrzej on kui kommunistliku ja vanameelse Poola kehastus ning hääletaja noore vabameelse Poola esindaja) puudub ka siin paljudele antud aja filmidele omane propagandistlikkus. Filmi ei lastud esialgu tootmisesse, kuna tegu oli liiga lääneliku ja vähest sotsiaalset kõlapinda omava looga, ent Polanski ja Skolimowski “kohandasid” stsenaariumit nii, et see oleks võimudele vastuvõetavam. Õnneks ei ole seda filmis väga tunda ning lugu ja teemad on nii universaalsed, et film resoneerub suurepäraselt ka praegu.

“Nuga Vees” lükkas Polanski kiirelt maailmaareenile – teos võitis Veneetsia filmifestivalil auhinna ning oli Poola esimene võõrkeelse filmi Oscari-nominent (tookord võitis Federico Fellini “8½”). Poolas võeti film aga nii negatiivselt vastu, et see oli Polanski riigist lahkumise üheks põhjuseks.

“Nuga Vees” on siiani väga vaadatav ning üks unikaalsemaid thrillereid filmiajaloos. Minu lemmik Polanski film “Chinatown’i” järel.

Ma armastan seda filmi.

Roman Polanski retroperspektiiv toimub kinos Sõprus 10-19 oktoober 2014, avafilmiks “Nuga Vees”.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

“Die 1000 Augen des Dr. Mabuse” – “Dr. Mabuse Tuhat Silma” (1960)

režissöör: Fritz Lang
stsenaarium: Fritz Lang & Heinz Oskar Wuttig, Norbert Jacques’i tegelaskujude põhjal

osades: Dawn Addams (Marion Menil)
Peter van Eyck (Henry B. Travers)
Wolfgang Preiss (Dr. S. Jordan)
Gert Fröbe (komissaar Kras)
Werner Peters (Hieronymus B. Mistelzweig)
Andrea Checchi (hotellidetektiiv Berg)
Howard Vernon (No. 12)

operaator: Karl Löb, kunstnikud: Erich Kettelhut & Johannes Ott, montaaž: Walter Wischniewsky & Waltraut Wischniewsky, helilooja: Bert Grund, produtsent: Artur Brauner.

103. min

“FRITZ LANGI EEPILISE TRILOOGIA VÄÄRILIKAS LÕPP”

Rääkides filmiajaloo parimatest triloogiatest, unustatakse tihti millegipärast mainida Ftitz Langi eepilist Dr.Mabuse seeriat – seeriat, mille esimest ja kolmandat osa erladab 38. aastat ning mis on intrigeerivaks kokkuvõtteks meisterlavastaja karjäärile kui Saksamaal valitsenud probleemidele.

Norbert Jacques’i loodud Dr. Mabuse oli inspireeritud oma aja populaarsetest pulp tegelastest nagu Fu Manchu ja Fantômas (kellest mõlemast on samuti hulgaliselt filme tehtud). Tegu on meisterkurjategijaga, kes omab peale suurepärase maskeerimisoskuse ka telepaatilisi hüpnoosivõimeid ning kelle kurikavalad teod olid kommentaariks Saksamaa ühiskonda vaevanud probleemidele.

1922. aastal kaheseerialiselina linastunud 5-tunnine eepos “Dr. Mabuse, der Spieler” – “Mängur Dr.Mabuse” oli Langi esimene tõeline kassahitt ning mõjukas ja innovatiivne film, mis markeeris lavastaja maailmaareenile jõudmist. Tegu on linateosega, mis kasutas pea kõiki kinematograafilisi võimalusi ja ühendas omavahel melodraama, krimi & pulp žanri, tolle ajastu huvi hüpnoosi vastu ning ennustas koos seeria teise filmiga – “Das Testament des Dr. Mabuse” – “Dr. Mabuse Testament” (1933) paljuski ette seda, mis Saksamaad tegelikult ootamas oli (viiteid on nii brössikrahhile, rahva ülestõusule kui uue  kurjuse tekkimisele ja ideoloogia järimisele).

Mõlemat filmi võib vaadata kui oma ajastu hirmude peeglit ning uurimust selles, kuidas kardina taga niite tõmbav kurjuse kehastus – Dr. Mabuse, suudab mõjutada tervet ühsikonda. Nii nagu “Dr Mabuse Testament”, uurib ka “Dr.Mabuse Tuhat Silma” seda, kuidas doktori pärand ikka veel tunda on, seekord siis kaasaegsel 1960ndate Saksmaaal.

Fritz Langi viimaseks linateoseks jäänud filmi tegevus toimub Kolmanda Reichi poolt spioneerimise tarbeks ehitatud Luxori hotellis ning sarnaselt esimestele osadele viskab kokku hulgaliselt tegelasi ja erinevaid tegevusliine. Inspektor Gras (Gert Fröbe, “Goldfiger”) saab informaatorilt – hotellis viibivalt pimedalt ennustajalt Peter Cornelius’elt nägemuse mõrvast, mida politsei pole veel avastanud. Mõrv on tehtud plaani järgi, mida kunagi kasutas Dr Mabuse, paarkümmend aastat tagasi. Henry Travers (Peter van Eyck, “Wages of Dear”), Ameerika industrialist päästab enestapu läbiviimisest Marian Menil’i (Dawn Addams, “A King in New York”). Naise, kellega tal tekib peagi afäär, ent kes elab oma mehe hirmuvalitsuse all.

Kuigi “Dr.Mabuse Tuhat Silma” eeldab seeria esimeste osade nägemist – tegu on otsese jätkuga, mis teeb viiteid mitmetele läbivatele motiividele ja ideedele (nagu filmi alguses aset leidev mõrv), on tegu filmiga, mis ka iseseisvalt suurepäraselt töötab. Peale oma klassikaliste ideede varjatud kurjategijast, kes läbi maskeeringu ja hüpnoosi teistega manipuleerib, uurib seekord film natsismi varje kaasaegsel Saksamaal läbi ajastu uue hirmu – pealtkuulamise ja -jälgimise abil. Lisaks sellele on osad läbivad ideed nagu vojerism, seksuaalsus, hotelli keskne kasutamine jne mitmete filmiajaloolaste jaoks loonud huvitava paralleeli antud filmi, Alfred Hitchcock’i “Pscyho” ja Michael Powell’i “Peeping Tom’i” vahel. Kõik kolm filmi valmisid 1960ndal aastal ning on innovatiivsed – esimesed modernistlikud thrillerid.

Kuigi filmi pöördkäigud ning lahendused on (eriti filmi esimeste osade näinutele) üsna läbinähtavad, on tegu igati põneva teekonnaga, mis omab Langi loomingule omaseid karaktereid ning režiilisi lahendusi. Nii nagu Langi loomingule tihti omane – eriti Hollywoodis, kus ta mitmete filmid poliitiliselt korrektse õnneliku lõpuga ära rikuti (“Woman in The Window” ja ta suurimaid meistriteoseid “Fury”), tekitab ka viimase Dr.Mabuse lõpp küsitavusi. Prantsuse versioon on pikem, tundub tonaalselt õigem ning Lang’i loomingule omasem.

Mabuse seeria tasub igal filmihuvilisel vaatamist. “Mängur Dr.Mabuse” on tummfilmi meistriteos, “Dr. Mabuse Testament” on hiilgav näide helifilmi algusaastatest ning “Dr. Mabuse Tuhat Silma” võib pidada modernistlikuks filmiks (filmil on osati isegi Prantsuse Uue Laine tunnuseid). Kuigi pealispindselt on kõik teosed meelelahutulikud pulp krimimelodraamad, moodustavad nad tõeliselt huvitava ja tabava lõike Saksamaa ajaloost ning Fritz Langi huvitanud teemadest. Kuigi viimast osa võib pidada seeria kõige nõrgemaks, on tegu siiski põneva ja intrigeeriva teosega, mis on suurepäraseks kokkvõtteks filmajaloo ühe kõige olulisema lavastaja töödele. Mehele, kes uuris meelelahutuslike žanrifilmide sees suuri ühiskondlikke teemasid ning arendas kino vormilisi võimalusi.

Kuigi “Dr. Mabuse Tuhat Silma” jäi Fritz Langi viimaseks filmiks, ei lõppenud siinkohal Dr. Mabuse seeria. Produtsent Artur Brauner’i käe alt valmis veel viis Dr.Mabuse filmi ning peale seda tõid ikoonilise karakteri ekraanile ka Jess Franco ja Claude Chabrol.

Hinne: 8/10

IMDB    Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Romeo and Juliet (1968)

režissöör: Franco Zeffirelli
stsenaarium: Franco Brusati, Masolino D’Amico  & Franco Zeffirelli, William Shakespeare’i näidendi alusel

osades:
Leonard Whiting (Romeo)
Olivia Hussey (Juliet)
John McEnery (Mercutio)
Milo O’Shea (Friar Laurence)
Pat Heywood (The Nurse)
Robert Stephens (The Prince of Verona)
Michael York (Tybalt)
Bruce Robinson (Benvolio)

operaator: Pasqualino De Santis, kunstnik: Lorenzo Mongiardino, montaaž: Reginald Mills, helilooja: Nino Rota, produtsendid: John Brabourne, Richard B. Goodwin & Anthony Havelock-Allan

138.min

“NOORTE NÄITLEJATE KIRE LUMMUSES”

Franco Zeffirelli “Romeo & Julia” on üks enimarmastatud Shakespeare’i adaptsioone ning ainsaid antud näidendi ekraniseeringuid, mis julges panna peaosadesse tõeliselt noored (näidendi vanusele enim lähedased) näitlejad – 15-aastase Olivia Hussey ja 17-aastase Leonard Whiting’u.  Isegi 2013. aastal kinolindale jõudev Carlo Carlei versioon Hailee Steinfeld’iga kasutab paar aastat vanemaid näiteljaid. Zafirelli filmile eelnevas kuulsas adaptsioonis – 1936. aasta George Cuckori versioonis  mängisid aga Julia rolli 34-aastane Norma Shearer ning Romeo rolli 46-aastane Leslie Howard.

Kuigi peaosalisi võib mõneti pidada rabedateks (mitmedki kriitikud on süüdistanud neid Shakespeai teksti rikkumises) annavad nad filmile vajaliku vitaalsuse, noorusliku energia, kirglikkuse ning eheduse. Mõlemad näitavad oma laia ampluaad. Olivia Hussey, keda peeti peale filmi linastust maailma üheks ilusaimaks naiseks, loob Julia kujul romantilise, särtsaka ja mängulise, ent ka tugevama, mitmetahulisema ning ning kaasaegsema Julia. Leonard Whiting’u Romeo algab idealistina, ent mängib suurepäraselt välja tegelaskuju muutumise filmi keskses ( Zefirelli poolt mänguliselt lavastatud) stseenis – duellis  Tybalt ja Mercutio vahel. Nii Romeo kui Julia tegelased omavad tuttavaid ideaale ja kannatusi, mis maailma kuulsamaid alrmastajapaarile Shakespeare’i näidendist tuntuks on saanud, ent Zeffirelli näitab nende armastust kui universaalset ja kaasaegset, trimmib palju Shakespeare’i teksti, ning muudab nende suhte füüsilisemaks ja seksuaalsemaks (omal ajal tekitas palju kõneainet ka noorte näiteljate alastistseen).

Kummagi peaosatäitja näitlejakarjäär ei jõudnud väga kaugele – Hussey mängis kultusõudukas “Black Christmas” (1974), Peter ustinovi Poitrot’ filmis “Death on the Nile” (1978) ning vähetuntud pärlis “All the Right Noises” (1971) ning Whitingu parimaks saavutseks jäi telefilm “Frankenstein: The True Story”. Filmist leidub aga mitmeid tuttavaid nägusi, kes said siit suurema tuule tiibadesse – Michael York ’i võib siin näha Tybalti rollis ja tulevane režissöör Bruce Robinson astub üles Benvolio’na. Legendaarne Laurence Olivier laenas austusavaldusena Zeffirelli ja Shakespeare’i vastu oma hääle nii Lord Montague’le kui ka filmi narraatorile.

Kuigi filmi jääb eelkõige mällu tänu noortele peaosalistele, leidub siit palju muud, mis teosel on aidanud püsima jääda. Väga  suurt kaalu omab Nino Rota kuulsamaid soundtrack’e ning filmi režii. Ooperilavastaja ja teatrikunstnik Franco Zeffirelli, kes on Orson Welles’i, Grigori Kozintsev’i, Kenneth Branagh’i, Laurence Olivier’ ja Akira Kurosawa kõrval vast edukamaid Shakespeare’i ekraniseerijaid – ta käe alt pärineb ka 1967.a “Tõrksa Taltsutus” Elizabeth Taylori ja Richard Burtoniga ning ooperversioon “Othello’st” Plácido Domingoga. Zaffirelli annab “Romeole ja Juliale” hoogsuse, suurejoonelisuse ning nooruslikkuse. Kui paljud Shakespeare’i tragöödiate ekraniseeringud on üsna tõsimeelsed, siis Zafirelli näitab 14. sajandi Veronast toimuvat mänguliselt (isegi konflikt Montague’ ja Capulet’ide vahel on näidatud lapsiku mänguna) ning loob oskuslike misatnstseenide ja kaamerakasutuse abil energlise ning elust pulbitseva maailma.

Tempokas ja nooruslik – Franco Zeffirelli “Romeo & Juliet” on üks parimaid Shakespeare’i ekraniseeringuid ning ilusamaid ekraaniromansse. Võib-olla isegi ainus film, mis suutis oma algmaterjalile lähenda niisuguse kerguse, aususe ja mängulisusega.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Read Full Post »

On Her Majesty’s Secret Service (1969)

Režissöör: Peter Hunt
Stsenaarium : Richard Maibaum

Osades:
George Lazenby (James Bond)
Diana Rigg (Tracy)
Telly Savalas (Blofeld)
Gabriele Ferzetti (Draco)
Ilse Steppat (Irma Bunt)
Lois Maxwell (Moneypenn)
Bernard Lee (M)
Desmond Llewelyn (Q)

Operaator: Michael Reed, kunstnik: Syd Cain, montaaž: John Glen, helilooja: John Barry, produtsendid: Albert R. Broccoli &  Harry Saltzman

142 min

“MINU LEMMIK BONDI-FILM”

Bondi filmide 50nda juubeli puhul ning Skyfalli linastuse eel otsutasin heita taaskord pilgu “On her Majesty’s Secret Service’ile” – “ Tema Majesteedi Salateenistuses” – filmile, mida nii mina kui mitmed kriitikuid ja fännid peavad seeria parimaks osaks. Film on omaette anomaalia Bondi filmide seas – 007 kannab siin kilti ja prille, paneb ameti maha ning abiellub (ja seekord päriselt, mitte nagu “You Only Live Twice’is”). Peoasas on George Lazenby, kes mängis seda rolli kõigest korra ning keda peetakse tihti kõige nõrgemaks Bondiks. Siiski tunduvad seeria mitmed hilisemad osad, eelkõige Daniel Craig’i filmid, eesotsas “Casino Royale’iga”, kasutavat mitmeid elemente, mis just siit alguse said. Heidaks lähema pilgu filmile, mis on oluline nii Bondi filmide ajaloos kui ka Ian Flemingu loomingu austajate südametes.

007 (Lazenby) päästab rannas naise, kes üritab ennast uputada. Naine osutub krahvinna Teresa “Tracy” di Vicenzoks, kelle isa – kriminaalsündikaadijuht Draco (Ferzetti) nõustub kurikael Blofeldi kohta infot jagama, kui Bond tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse. Geneoloog Hillary Bray’d mängides suundub ta Blofeldi tabamiseks Sveitši alpides asuvasse allergiauurimiskompleksi.

Enne kui edasi liigun, pean tegema ülestunnistuse – erinevalt suurest osast inimestest siin maamunal on minu lemmik-Bondideks George Lazenby ning Timothy Dalton. Miks? Sellepärast, et nende filmid ja rollisooritused tunduvad olevat enim kooskõlas Ian Flemingu loominguga. Mõlemad on usutavad džentelmenidena, kes suudavad olla nii šarmikad kui brutaalsed, kuid mis kõige tähtsam – inimlikud ja haavatavad. Daniel Craig’i rollisooritus tundub neist inspireeritud, ent tema Bond on toorem, tahumatum ning distantseeritum ja ei tekita nii suurt vaatajapoolset empaatiat. Dalton ja Lazenby puhul pole tegu võitmatu iroonilisi tsitaate pilluva alfaisasest superspiooniga (nagu oli Bond eelkõige Moore’i, Connery’i ja isegi Brosnan’i kehastuses) vaid lihast ja luust inimesega. Lazenby, vaatamata oma kogenematusele ning rabedusele, loob sümpaatsema Bondi kui seda on Connery – ta on haavatav ja mängulisem, ent vajalikel hetkedel sama jõuline. Filmi kaklusstseenid on palju brutaalsemad ning näitavad hästi Lazenby suurepärast füüsilist vormi ( oli õppinud Bruce Lee käe all ja omandanud karates musta vöö).

Filmi produtsent Albert R. Broccoli sõnul oleks Lazenby’st saanud parim Bond, kui ta oleks jätkanud 007’e kehastamist, ent ka siin nähtu ei anna põhjust kriitikaks. Tihti on tunne, et Lazenby`d arvustatakse pigem loost tulenevate detailide pärast – esiteks, ta kannab geneoloog Hillary Bray’d mängides prille, piipe ning kilti – asju, mis purustavad fantaasia Bondist kui üdini maskuliinsest mehest (ent loovad temast võib-olla ainus kord terve filmiseeria jooksul tõeliselt usutava salaagendi, kes ka tegelikult ümber kehastub). Teiseks abiellub ta oma elu armastuse Tracy’ga-asjaolu, mida enamik Bondi fänne näha ei soovi. Osa 007’ga kaasnevast fantaasiast on Bondi vallalisus ning seiklused üha uute naistega. Nii nagu krimpsutati nina Indiana Jones’i abiellumise üle, tehti seda ka siin. Bond, kes pole vallaline, kaotab inimeste jaoks midagi oma olemusest.

“Tema Majesteedi Salateenistuses” on väheseid 007 filme, kus Bondi jaoks on kaalul midagi isiklikku ning kus ta teeb läbi arengu (teised filmid, mis seda üritasid, olid “Licence To Kill” ning “Casino Royale”). Just see teeb “Tema Majesteedi Salateenistusest” seeria ühe meeldejäävama peatüki – tegu on haruldase osaga, kus meil on võimalus Bondi „naha alla“ pääseda ning ainus, mille lõpp paneb nutma. Ja need, kes kahtlevad Lazenby näitlemisoskustes, peaksid uuesti vaatama filmi viimast stseeni, mida nõrk näitleja poleks suutnud nii hästi välja kanda.

Kui Lazenby kõrvale jätta, on filmis seeria mitmeid kõrghetki.Diana Rigg’i kehastatud Tracy on üks meeldejäävamaid Bondi tüdrukuid – ta tegelaskuju on tugev ja kompleksne ning nende suhtes on ilusaid hetki ning tõeliselt head dialoogi. Tegu on ainsa naisega seerias, kes on sama nutikas ja terav kui Bond ning superspioonile igati vääriline partner. John Barry muusika on seeria parim ning filmi tunnusmeloodia  on saanud klassikaks. Selle mõju ja viiteid on tunda siiani – heaks näiteks on Michael Giacchino soundtrack animatsioonile “The Incredibles”. Louis Armstrong’i lummavas esituses kostuv “We Have All the Time in the World“  on mitte ainult üks parimaid Bondi-meloodiad vaid üks läbi aegade parimaid armastuslaule. Telly Savalas, kes võtab Blofeldi rolli üle Donald Pleasence’lt on üks seeria meeldejäävamaid kurikaelu. Action-stseenid on legendaarsed – esmakorselt on mängus suusad ning tagaajamisstseenid Alpides on siiani ühed seeria parimad (hiljuti tegi neile austusavalduse Cristopher Nolan “Inception’is”, kelle üheks lemmikfilmiks on muuseas “Tema Majesteedi Teenistuses”). Peter Hunt, kes oli kolme esimese Bondi-, ning 1960ndate ühe parima spioonifilmi “The Ipcress File” monteerija, tegi “On Her Majesty’s Secret Service’iga” oma režiidebüüdi ning lisas filmi hoogu, teravust ja kaasaegsust, karaktereid unustamata. Tegu on filmiga, kus nii M kui ka Moneypenni saavad vaatamata vähesele ekraaniajale särada. Huvitaval kombel oli antud filmi monteeijaks John Glen, mees, kes samuti hiljem montaažikäärid lavastajatooli vastu vahetas ning lausa viis Bondi seiklust lavastas.

Produtsentide eesmärk oli tuua 007 fantastiliste seikluste järel (vulkaanis peituv Blofeldi peiduurgas jm. elemendid mida “Austin Powers’i” seeria hästi parodiseeris) tagasi maa peale ning olla originaalitruum. Bondi seeria liigub ikka fantastiliste ning realistlike elementide vahel – “Moonraker’ile” järgneb “For Your Eyes Only” ning “Die Another Day’le” “Casino Royale”. “Tema Majesteedi Salateenistuses” suudab ühendada kurikaela maailmavallutusplaanid (mis seekord isegi enam-vähem realistlikuna tunduvad) ning suured action-stseenid klassikalise karakterikeskse spioonilooga. Seda kõike suudetakse teha paremini ja orgaanilisemalt kui „Casino Royale’is“, kus suureks aetud action ülejäänud filmist välja hüppas.

Minu jaoks on James Bond seostunud eelkõige realistliku spiooniga, kes satub uskumatutesse olukordadesse aga on alati ka haavatav. Võib-olla on asi selles, et mu esimeks kokkupuuteks 007’ega oli John McLusky’i joonistatud “Casino Royale’i” koomiks, mis 1990ndate alguses “Eesti Ajas” ilmus. See ongi 007 tegelaskuju ja ta filmide võlu – igaühel meist on oma visoon ideaalsest Bondist ning arvamus, milline näitleja teda kõige paremini mängis. Bond on ajas muutunud, ent olemuselt siiski samaks jäänud. Ikkagi tunduvad seeria meeldejäävamad osad olevat need, mis keskenduvad huvitavatele tegelastele (nii naistele kui kurikaeltele) ning mis lisaks action-stseenidele pakuvad ka reaalset ohtu tihtilugu võitmatule kangelasele. Nii nagu “Casino Royale”, toimib ka “On Her Majesty’s Secret Service” tänu oma kesksele armastusloole. Mõnikord on maailma päästmine ühele inimesele liiga suur koorem ning kui ta võitleb millegi isikliku – antud juhul siis armastuse nimel-on talle palju lihtsam kaasa elada.

Paljud arvustused on nimetanud “Skyfall’i” parimaks Bondiks seeria ajaloos. Eks varsti näeme kui palju on seal jälgi “Tema Majesteedi Salateenistusest”. Siiski tundub, et humansem ja haavatavam Bond sai kinolinal alguses just Lazenby kehastuses ning loodetavasti jätkavad ka Daniel Craig’i filmid samal rajal. Jään “Skyfall’i” huviga ootama ning kirjutan oma emotsioonidest peale esilinastust. Ükskõik kas sellest saab uus lemmik 007-film pole oluline, olen õnnelik selle üle, et on olemas “On Her Majesty’s Secret Service” – Bondi film, mis suudab oma viimaste kaadritega mult alati pisara välja tuua.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

La Notte – The Night – Öö (1961)

režissöör: Michelangelo Antonioni
stsenaarium: Michelangelo Antonioni, Ennio Flaiano &Tonino Guerra

osades:
Marcello Mastroianni (Giovanni Pontano)
Jeanne Moreau (Lidia)
Monica Vitti (Valentina Gherardini)
Bernhard Wicki (Tommaso Garani)
Rosy Mazzacurati (Rosy)

operaator: Gianni Di Venanzo, kunstnik: Piero Zuffi, montaaž: Eraldo Da Roma, muusika: Giorgio Gaslini, produtsent: Emanuele Cassuto

115 min

” SUHETE ARHITEKTUUR “

“La Notte” on keskmine film triloogias, mis algas “L’Avventura’ga” (1960) ja mille lõpetas “L’Eclisse” (1962). Kõik need filmid said linastudes üheagselt nii publiku ja kriitikute külma vastukaja kui ka preštiizikad auhinnad. “La Notte” võitis Berliini filmifestivalil Kuldkaru ja seda peetakse nüüd lavastaja üheks tähtsaimaks filmiks ja on “Blow-Up” ja “Il Grido” ees mu lemmik Antonioni filmiks.

“La Notte” loo keskmes on Giovanni (Mastroianni), eduka kuid loomingulises kriisis oleva kirjaniku ning ning tema jõukast perest pärit naise Lidia (Moreau) abielusuhte lahkamine. Filmi tegevus toimub umbes 20 tunni jooksul, algab haiglas sureva sõbra, Tommaso (Pontano) külastamisest ning jõuab koos tegelastega mööda moderniseeruvat Milanot liikudes öösel kõrema-kesklassi peole, kus nende teed ristuvad kostitaja tütre Valentinaga (Monica Vitti).

“La Notte” puhul on tegu filmiga, mis kohe kindlasti eeldab mitmekordset vaatamist. Film ei oma klassikalist narratiiv ja koosneb episoodidest ning kujunditest, mille seostest ei pruugi kohe aru saada. Samas on siin peidus ka väga lihtsaid, kohati isegi naiivseid kujundeid (katkine kell, uus vs vana arhitektuur, pidev vanglatrellide motiiv), mis filmi teemadega põimudes aga ilusti toimima hakkavad. Antonioni, kes sai kuulsususe kui lavastaja, kes näitlejaid ekraanil kui nukke kasutab ning kelle filmide tegelased tihti (nii heas kui halvas mõttes) kunstlikud tunduvad, suudab “La Notte’s” tänu stsenaariumile ning Mastroianni ja Moreau osatäitmistele tuua meieni palju kompleksemad ja humaansemad tegelased, kui tal tavaliselt kombeks.

Tegu on kindlasti ühe visuaalselt detailiküllama ja humaansema Antonioni filmiga. “La Notte’t” saab vaadata kui 1960ndate intelligentsi ning kõrgema keskklassi kriitikat (rikkad ja edukad, kes ei oska eluga midagi peale hakata – seda väljendab eriti hästi öösel toimuv pidu) ja filmi peategelased on klassikalised teineteisest võõrandunud abielupaari arhetüübid. Giovanni ja Lidia suhe on külm, nad ei suuda üksteisele silma vaadata ning nende üksikud katsed omavahel kontakti saavutada on alati määratud luhtumisele (eriti kaunilt on tehtud stseen, kus mees naise uut kleiti märkab või nende ühine külastus striptiisibaari).

“La Notte’s” on tugevalt tunda Antonioni suurt huvi arhitektuuri vastu. Kaasaegne linnastumine, mis on lavastaja mitmetes filmides teeninud võõristatmise effekti, leiab siin suurepärast kasutust. Filmi ikoonilisemas kaadris on terve ekraan kattunud seinaga, mille vasakus servas näeme me üksikut Lidiat. Kõige kurikuulsamaid ja siiani vastuolulisemat diskussiooni tekitavaid lõike on filmi keksel, kus Jeanne Moreau üksi mööda Milanot ringi jalutab (ja enamik sellest on filmitud seljatagant). See lõik omab kõige lihtsamat sümboolikat (katkine kell, väike laps, vana naine jne), ent Antonioni loob siin huvitava subjektiivse-objektiivse perspektiivi. Terve maailm on nähtud Lidila vaatepunktist, ent vastupidiselt Hitchcokile, kes lõikas omavahel tegelase suured plaani tema poolt nähtavaga, on nii subjekt kui vaadeledav esitatud tihti samas kaadris.  Terve suhestatus ja toimuva mõistmine, on vaataja käes, ekraanil ei tundu pealtnäha midagi olulist toimumas, ent lähedasel uurimisel on seal peidus kõik olulised detalid, mis aitavad mõista tegelaste mõtteid ja tundeid.

“La Notte’t” on esialgu raske vaadata, see on film, mida peab õppima lugema, ent mis pakub kannatlikule vaatajale väga palju. Visuaalselt on tegu on ühe kõige kaunimalt komponeeritud mustvalge filmiga ning kõik Antionioni ideed (ta tugevused ning nõrkused) leiavad just siin kõige huvitavamat kasutust. Tegu on vormiliselt ühe ta raskema, ent narratiivi poolest kõige samastatavama filmiga. Absoluutselt mitte kõigile, ent need, kes söendavad lähemalt vaadata, võivad leida “La Notte” keskmest väga ilusa ning inimliku loo tegelastele endilegi mõistmatult kadunud armastusest. Kas kõigest ilusast jääbki lõpuks alles ainult mälestus, kas kõik, nagu filmis nähtud vanad majadki, asendatakse lihtsalt uutega või on neid võimalik veel renoveerida? Raske, aga ilus film koos (Antonionile omase) meeldejääva ja emotsionaalse lõpuga.

Hinne: 9.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »