Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Giù la testa – A Fistful of Dynamite – Duck, You Sucker – Once Upon a Time… the Revolution (1972)

stsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Read Full Post »

Obsession – Kinnismõte (1976)

režissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Brian De Palma & Paul Schrader

osades:
Cliff Robertson (Michael Courtland)
Geneviève Bujold (Elizabeth Courtland / Sandra Portinari)
John Lithgow (Robert Lasalle)
Sylvia Kuumba (teenija)
Wanda Blackman (Amy Courtland)

operaator: Vilmos Zsigmond, kunstnik: Jerry Wunderlich, kostüümikunstnik: Frank Balchus, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Bernard Herrmann. Produtsendid: Harry N. Blum & George Litto.

98 min

“VERTIGO UNENÄOLINE PEEGELDUS”

Aasta alguses lahkus meie seast legendaarne filmimees Vilmos Zsigmond. Oscariga pärjatud operaator, kes oli mitmete ikooniliste filmide nagu “McCabe & Mrs. Miller” (1971), “Deliverance” (1972), “The Long Goodbye” (1973), “Close Encounters of the Third Kind” (1977) ja “The Deer Hunter” (1978) kaamera taga. Kuigi Ungari päritolu mees tegi mitu korda koostööd Steven Spielbergi, Robert Altmani ja Michael Ciminoga, osutus ilmselt kõige viljakamaks koostöö kultusrežissöör Brian De Palmaga. Koos tegid nad filme neljal kümnendil.Kui pooled neist kuuluvad režissööri paremate tööde hulka (“Blow Out” [ 1981] ja “Obsession” [1976]), on ka ebaõnnestunumad filmid pildiliselt väga nauditavad (“The Bonfire of the Vanities” [1990] ja “The Black Dahlia” [2006])

Nende esimene koostöö on unenäolise atmosfääriga “Obsession” – “Kinnismõte” (1976). Tegu on visuaalselt põneva Brian De Palma (“Scarface”) esimese märgilise thrilleriga. Kuigi ta on lavastanud ka  psühholoogilise thrilleri “Sisters” (1973), mis räägib peale sündi lahutatud siiami kaksikutest, on  pigem tuntud tema  varasemad teravalt satiirilised filmid nagu “Greetings” (1968) või “Hi, Mom”(1970).

“Obsession” on väga tugevalt inspireeritud Alfred Hitchcocki meistriteosest “Vertigo” (1958). “Kinnismõtte” idee tekkis”Taxi Driveri’i”(1976) stsenaristil Paul Schraderil ja De Palmal peale Briti suurmeistri filmi nägemist. Film räägib süümepiinades vaevlevast New Orleans’i ärimehest, kes inimröövijatele mitte maksta otsustades saadab oma naise ja tütre surma. Aastaid hiljem Firenzes kohtub ta naisterahvaga, kes näeb välja täpselt nagu tema surnud abikaasa. Ta armub ning avastab enda jaoks uue võimaluse mineviku vead heastada.

Tegu on “Vertigo”-taolise unenäolise ning kummitusliku filmiga, millel on lisaks narratiivsele ning temaatilisele sarnasusele ka samalaadne muusikaline kujundus. Mõlemale filmile on komponeerinud muusika Alfred Hitchcocki töödega maailmakuulsaks saanud Bernard Hermann (tema komponeeris muusika ka De Palma “Sisters’ile”).”Obsession” jäi koos “Taxi Driver’iga” ta viimaseks teoseks. Mõlema filmi muusika eest pälvis Hermann ka postuumse Oscari nominatsiooni.

Hitchcock oli kuulduste kohaselt “Kinnismõtte” peale üsna kuri ning De Palmat on nimetatud pahatihti Hitchcocki kopeerijaks, kuigi tal on oma käekiri. Asi on paljuski selles, et De Palma, samuti nagu Hitchcock, on enamjaolt töötanud thriller’i žanris, isegi kui ta populaarsemad filmid on gängsteridraamad (“Scarface ja “Carlito’s Way”). Samas ei saa sellele faktile vastu vaielda, sest De Palma on üsna konkreetselt mänginud nii master of suspense’i vormiliste (tihti subjektiivne ning dünaamiline kaamera jne) kui ka sisuliste ideedega (vuajerism, identiteet, jälitamine, psühhoseksuaalsed teemad jne). “Obsession” ei laena mitte ainult “Vertigo’st”, vaid julgeb kopeerida ka ikoonilist hetke thrillerist “Dial M for Murder”. De Palma hilisemad filmid, näiteks “Body Double” ja “Dressed to Kill” aga laenavad lisaks “Vertigo’le” ideid ka filmidest “Rear Window” (1954) ja “Psycho” (1960).

Nii nagu üks De Palma põnevamaid filme Blow Out”, mis on huvitav arendus Michelangelo Antonioni “Blow Up’ist” (1966) ning Francis Ford Coppola “The Conversation’ist” (1974), viib ka “Obsession” tuttava motiivi huvitavasse suunda. Detailidesse laskumine rikuks ära lugu puudutavad üllatused, ent julgeks väita, et Schrader ja De Palma on peategelase psühholoogilise teekonna ning loo lõpplahenduse palju huvitavamaks teinud kui Hitchcock. Nad on küll võtnud sama idee – mehe kinnismõtte surnud naisest, keda ta teise naise abil elustada üritab, ent lisanud sinna veelgi enam tasandeid.

Operaator Vilmos Zsigmond aitab luua filmile kummastava ning unenäolise atmosfääri, kus kaunilt sulanduvad minevik, olevik ning unenäod. Kuigi unenäostseenid lisandusid kuuldavasti tsensuuri nõuete tõttu, lisavad need filmile müstilisust. De Palma on oma vormilahendustes alati üsna teatraalne ning kunstlik, kuid samas ääretult mänguline. Film on täis lavastajale omaseid põnevaid kaadri- ning misanstseenilahendusi. Eriti meeldejääv on kohvikus toimuv vestlus John Lithgow ja Cliff Robertson’i vahel, kus kaamera hõljub edasi-tagasi peategelaste ning statistide vahel. Näitlejad sobituvad De Palma loodud maailma suurepäraselt ning kõige muljetavaldavama esituse topeltrollis teeb tihti alahinnatud, ent alati huvitav Geneviève Bujold (“Dead Ringers”, “Coma”). Tema muutumist filmi teises pooles on väga põnev jälgida.

Kui Hitchcock tegi kõike britiliku elegantsuse ja musta huumoriga, siis De Palma on alati olnud kui tema Itaalia ameeriklasest nõbu – odavam, räpasem ja räigem, kes läheb oma temaatikaga sinna, kuhu Hitchcock tsensuuri ning ajastu tõttu minna ei saanud. “Vertigo”on märgiline teos, mida on korduvalt teistes filmides peegeldatud – “Basic Instinct” (1992), “12 Monkeys” (1995), “Mulholland Dr.” (2001), “Phoenix” (2015) jne. De Palma oli  lihtsalt üks esimesi, kes Hitchcock’i hinnatumat teost julges jäljendada ning  pakkus “Kinnismõttega” oma karjääri ühe parema ning huvitavama teose.

“Vertigo” on pikka aega olnud üks mu lemmik, ent mind on häirinud üks koht – stseen filmi teises pooles, kus selgub Kim Novaki tegelaskuju saladus. Minu jaoks võtab see ära müsteeriumi, mis oleks võinud lõpuni alles jääda. “Obsession” leiab oma saladusele palju huvitavama ning häirivama lahenduse ning selle lõpp jääb mind  seetõttu alati rohkem kummitama.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Play It Again, Sam (1972)

režissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal

osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)

operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.

85 min

“WOODY ALLEN’i HUMOORIKAS AUSTUSAVALDUS HUMPHREY BOGART’ile”

Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud,  mõlema korterist võib leida raamatuid film noir`i ikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt :)
Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkumine voice-over’ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).

Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.

Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud : ” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi” ning mitmed naljad leidlikud: “Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.

Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.

Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t,  kes kasutas Bogarti -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.

“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i” kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Hair (1979)

režissöör: Milos Forman

stsenaarium: Michael Weller,Gerome Ragni’ ja James Rado’ muusikali alusel.

osades:
John Savage (Claude Hooper Bukowski)
Treat Williams (George Berger)
Beverly D’Angelo (Sheila Franklin)
Annie Golden (Jeannie Ryan)
Dorsey Wright (Lafayette)
Don Dacus (Woof)

operaator: Miroslav Ondříček, kunstnik: Stuart Wurtzel, montaaž: Alan Heim & Stanley Warnow, Muusika: Galt MacDermot
produtsendid: Michael Butler& Lester Persky

121 min

Milos Forman, kes oli võitnud oscari “One Flew Over the Cuckoo’s Nest’i” (1975) eest, võttis kõigile üllatuseks oma järgmiseks projektiks 1960ndate lõpul Broadway’l jooksma hakanud James Rado, Gerome Ragni ja Galt MacDermot’i muusikali “Hair: The American Tribal Love-Rock Musical” ekraniseeringu. Muusikal, mille keskmes on hipikultuur, seksuaalrevolutsioon ning protest Vietnami sõja vastu defineeris paljuski rock-muusikali žanri ning omab mitmeid siiani tuttavaid hit-laule nagu “Aquarius”,“Let The Sunshine In” ning “Ain’t Got No / I Got Life”. Paljude laulude sõnad ning ideed olid oma žanri kohta vägagi radikaalssed ja meeldejäävad. Mida muud saaks öelda muusikali kohta kus ühe laulu sõnadeks on, tsiteerin : “Sodomy. Fellatio. Cunnilingus. Pederasty. Father, why do these words sound so nasty? Masturbation can be fun. Join the holy orgy – Kama Sutra everyone!” Omas kontekstis kõlavad laulud nii kaunilt kui ka teravmeelselt, väljendades hästi oma ajastu vaateid.

Filmi peategelane Claude (Savage) on lihtne Oklahoma poiss, kes tuleb New Yorki, et minna sõjaväkke ning teenida oma kodumaad Vietnamis. Ta plaanib viimased vabad päevad turistina suurlinnas veeta, ent satub  kokku George’i (Williams, oma karjääri meeldejääavamais rollis) juhitud vabameelse hipikambaga, armub kõrgklassi tüdrukusse Sheila’sse (D’Angelo) ja satub igasugu sekeldusetesse, milles osad võtavad ka hallotsinogeenssemad mõõtmed.

“Hairi” koreograafiks oli legendaarnde Twyla Tharp, kes koos Formaniga toovad ekraanile muusikalinumbrid, mis on lavastatud suure energia, loovuse ja teravmeelsusega.  Filmi tasub ainuüksi vaatamist oma ülivaimuka “White Boys / Black Boys” esituse pärast, mis on muusikalide ajaloo üks meeldejäävamaid ja naljakamaid numbreid.

“Hair” toimib tänapäeval kindlasti paremini kui oma linastumise ajal, mil ta arusaadvatel põhjustel tähelepanuta jäi (1970ndate lõpuks oli nii hipikutluur kui ka Vietnam paljuski selja taha jäetud). Kuigi “Hair” ei oma žanrile omaselt väga tugevat keskset narratiivi, on tegu ühe huvitavama Ameerikast välja tulnud muusikaliga, mis julgeb oma episoodilises struktuuris jõuda lähedalt vaadata nii oma tegelaskujusi kui ka suuremaid ühiskondlikke küsimusi. Keksne pole siin niivõrd peategelastevaheline armulugu vaid hipid kui inimesed ning vabadusejanu kui nähtus omaette. Forman, idablokist põgenenud lavastajana, oskab seda kõike vaadelda mitte hinnanguliselt vaid humaanselt ning ausalt, lisades kõigele paraja toonuse  huumorit.

Film on alahinnatud ja vähenähtud  nii muusikalide kui ka Formani loomingu seas ning on avastamist väärt.

Hinne 8/10  

IMDB: http://www.imdb.com/title/tt0079261/

Read Full Post »

Phantom of the Paradise (1974)

Režissöör: Brian De Palma

Stsenarist: Brian De Palma

Osades:
Paul Williams (Winslow / Fantoom)
William Finley (Swan)
Jessica Harper (Phoenix)
Gerrit Graham (Beef)
George Memmoli (Philbin)

Operaator: Larry Pizer, kunstnik: Jack Fisk, montaaž: Paul Hirsch, muusika: Paul Williams

Produtsent: Edward R. Pressman

92 min

Brian De Palma “Phantom of Paradise” on üks ehedamaid kultusfilme. Tegu on rock-muusikaliga, mis kukkus linastuse ajal totaalselt läbi. Kui välja arvata ta ülisuur populaarsus Kanadas, Winnipegi linnas, ei leidnud ta kuskilt publikut, ka kriitikud võtsid seda õlgu kehitades vastu ning De Palma liikus oma järgmiste filmidega taas thrillerite juurde. Ainsaks lohutuseks oli oskarinominatsioon parima laulu kategoorias näitlejale/muusikule Paul Williamsile.

Film on võtnud Goethe “Fausti”, Oscar Wilde’i “Dorian Gray Portree” ning Gaston Leroux’ “Ooperifantoomi”, need kokku seganud, lisanud sinna kriitikat oma aja muusikatööstusele ja seal valitsevate trendidele, teinud austusavalduse horror-žanrile ning lisanud kõigele selle Paul Williamsi meeldejava muusika.“Phantom of The Paradise” on kui tudengifilm selle kõige paremas mõttes ning omab palju sarnast aasta hiljem linastunud kultusmuusikaliga “The Rocky Horror Picture Show”. Film on stiliseeritud ning visuaalselt ülepaisutatud – värvilküllas ja teateraalne, täis julgeid kaameraliikumisi ning omab mitmeid DePalmale omaseid trademarke – spilt/screen’i, POV-kaadreid ning referentse klassikalistele filmidele (Psycho, Cabinet of dr. Caligari jne). Seda filme vaadates on tunne, et filmitegijad pole ent kuskilt tagasi hoidnud ning on kõik pähekaranud ideed filmi visanud. Siin leidub väga 70ndalikku kunstnikutööd – väga meeldejääv on näiteks muusikaprodutsendi Swan’i vinüülplaadikujuline laud või Fantoomi kahtlaselt Darth Vaderile sarnane kostüüm koos  kõneaparatuuriga, millest George Lucas (kes oli De Palma hea sõber) kindlasti “Star Wars’i” loomisel inspiratsiooni ammutas. Näitlemine on teatraalne ja läheneb farsile – Gerrit Graham glam-rocki primadonna Beefina on lihtsalt nauditav. Terve film on täielikult ülepaisutatud aga see kõik toimib ja on oi-kuis-mõnus.

De Palma puhul räägitakse tihti kui Hitchcocki imitaatorist ja suurepärasest visuaalsest stilistist – eelkõige thrillerite lavastajana, kuid tihti unustatakse, et tema tugevamaid külge on alati olnud ka satiir. Juba ta varastes filmides nagu “Hi Mom” (1970) kui ka ta hilisemates nagu “Scarface” võib leida tugevat irooniat ja teravmeelset kriitikat. Nii ka siin – De Palma näitab Swani (Finley) juhitavat muusikatööstust saatanlikuna, kus muusikud peavad edu saavutamiseks oma hinge loovutama. Andekast muusikust Winslow’st (Williams) saab ahne muusikatööstuse ohver ning ta nägu saab ooperifantoomile omaselt deformeeritud – antud juhul küll vinüülplaadipressi vahel.

De Palma filmi on vaadatud enim kui sel ajal lõppemas olevat Glam Rocki kriitikat (otsesed viited on nii David Bowie’le kui Kiss’ile) kuid vaatab muusikatööstust ka üldisemalt. Filmi võib vaadata nii kriitika kui ka vaatlusena sellest, kuhu muusika oli sel ajal liikumas ning teos on inspireerinud mitmeidki tuntuid gruppe (kuuldavasti oli see film üheks inspiratsiooniks Daft Punk’i kiivri-motiivile).

De Palmale omaselt laguneb film lõpus, ent kõik eelnev on olnud nii nauditav, et ma suudan selle filmile andeks anda. De Palma on mu üks lemmiklavastajaid ning kuigi ta filmid on tuntud oma ebaühtluses, on “Phantom Of Paradise’i” ta terviklikumaid filme. Tegu on taiesega, mida ma “Scarface’i” kõrval kõige meelsamini ikka ja jälle vaatan. Üsna lapsik ning kultusfilmile omaselt pole see igale maitsele, ent ekraanil nähtav mängulisus on alati nauditav. Ja Paul Williamsi soundtrack on super.

Hinne : 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0071994/

Read Full Post »

Flesh Gordon (1974)

rež: Michael Benveniste & Howard Ziehm
osades: Jason Williams (Flesh Gordon), Suzanne Fields (Dale Ardor), Joseph Hudgins (Dr. Flexi Jerkoff), William Dennis Hunt (Emperor Wang the Perverted).

Lavastajad Michael Benveniste ja Howard Ziehm tegid 1970. aastal Ameriikas filmiajalugu, tuues ekraanile filmi “Mona” (tuntud ka kui “Mona the Virgin Nymph”) – esimese pornograafilise filmi, mis sai ka laia kinoleviku. Sellele järgnesid peagi teised filmid ning algas porno chic ajastu, mil pornograafilise filmid leidsid sama publiku aksepteerituse nagu mainstream-filmid ning kus peale seksstseenide omati ka enam-vähem arusaadavat lugu. Sellest perioodist pärinevad ka siiani ühed kuulsamad ja edukamad pornofilmid nagu “Deep Throat” (1972) ja “The Devil in Miss Jones” (1973).

Kuna “Mona” osutus üliedukaks, said lavastajd ning produtsent Bill Osco teenitud raha oma järgmisesse projekti paigutada, et tuua ekraanile Ameerikas 1930ndatel ja -50ndatel populaarsust kogunud ulmelise seiklussarja “Flash Gordon” pornoparoodia “Flesh Gordon”.  Filmi loos, mis on üsna sarnane orginaalsarja ja osati ka Dino De Laurentiis’i produtseeritud 6 aastat hiljem valminud valminud versioonile, leiab meie planeeti ohustamas imperaator Wang the Perverted’i (William Dennis Hunt) sex-kiirgus, mis maailma elanikud seksihulludeks teeb. Flesh Gordon (Jason Williams) ja Dale Ardor (Suzanne Fields) satuvad kokku Dr. Flexi Jerkoff’iga (Joseph Hudgins) kellega kosmoselaevas võtavad nad ette teekonna Porno planeedi suunas, et hävitada kiirguse allikas.

Nii nagu eelpool mainitud nimedest võib aru saada, on tegu paroodifilmiga, mis algmaterjalist suureks seksnalja teeb ning on teedrajavaks filmiks porno-paroodiate žanrile. Hilisematest antud žanri filmidest erinevalt tehakse siin aga kõike palju suurema eelarve, loovuse, huumori ja kiindumusega algmaterjali vastu. Isegi seksuaalaktid on filmis kõrvalisteks vahepaladeks. Tõsi, algselt pidi film omama palju eohkem seks-stseene, ent tolle aja tsensuuri tõttu jäi suur osa sellest montaažilauale, pakkudes vaatajale üsna “Flash Gordonile” truuks jäävat camp’i meelelahutust. Film isegi leiab isegi aega, et teha paus keset filmi omades originaalsarjale  omast cliffhanger’it. Filmi lugu liigub kiiresti ühest põnevast stsenaariumist teise ning pakub loovalt naiivseid, oma aja kohta täitsa nutikaid eriefekte – stop-motion mostrumeid, mis on homage’iks Ray Harryhausen’i loomingule (filmi keskel olev võtilus putukmosntrumiga on üna üks-üheselt maha tehtud Harryhauseni kuulsast “Jason and The Argonauts’ist”) on kohe eriti toredad.

Film on lõbus, pretensioonitu, kohati halenaljakas ja piinlik – mõnikord on isegi raske eristada kas naerad filmi üle või filmi peale. Kõik aga on tehtud piisavalt suure südame ja andega, nii et hetkekski pole igav. On nii nutikat dialoogi kui piisavalt ülepaisutatud näitlemist ning muusikat, 1960ndate B-ulmefilmide laadis papist võttepaiku ning eredaid kostüüme. Tegu on klassikalise kultusfilmiga, mis õige meeleoluga vaadates siiamaani meelt suudab lahutada. Ja tõesti, praktilised eriefektid (mille peal töötasid ka sellised tulevased innovaatorid nagu Dennis Muren ja Rick Baker) on vaatamata oma lihtsusele palju toredamad kui arvutiefektid, mida võib leida tänapäeva Hollywoodi-toodangust.

Kui teile meeldib 70-ndate explotation, camp või Ed Woodi looming, olete heas seltskonnas. Kui soovite midagi elitaarset ja maitsekat, siis peaks juba filmi pealkiri teid eemale peletama.

Hinne 7.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0068595/

Read Full Post »

The Big Sleep (1978)

rešissöör: Michael Winner

stsenaarium: Michael Winner, Raymond Chandler romaani “The Big Sleep” ainetel.

Osades:
Robert Mitchum (Philip Marlowe)
Sarah Miles (Charlotte Sternwood)
Richard Boone (Lash Canino)
Candy Clark (Camilla Sternwood)
Joan Collins (Agnes Lozelle)
Edward Fox (Joe Brody)
James Stewart (General Sternwood)
Oliver Reed (Eddie Mars).

99 min

“The Big Sleep – Sügav Uni” oli Ameerika kirjaniku Raymond Chandleri esimeseks romaaniks, mis kõrvutas ta kohe selliste oma aja suurte krimi autoritega nagu Dashiell Hammett’i ja James M. Cain’iga, kelle mitmed teosed on olnud aluseks film-noir žanri olulistematele filmidele (The Maltese Falcon & Double indemnity). Chandleri esimest romaani peetakse üheks olulisemaks 20.saj kirjandusteoseks ning 1946.a valminud Howard Hawks’i film Humphrey Bogarti ja Lauren Bacall’iga on filmiklassika. 1978. a valminud Michael Winner’i lavastatud versioon, kus Robert Mitchum kehastab peale 1975. a “Farewell, My Lovely’t” taas Chandleri mitmete romaanide peategelast Philip Marlowe’d vahetab aga seekord välja 1940ndate L.A 1970ndate Londoni vastu.

Eradetektiiv Philip Marlowe (Robert Mitchum) palgatakse sureva kindral Sternwoodi (James Stewart) poolt uurima tema noore tütre Camilla (Candy Clark) seonduvaid väljapressimiskirju ning vanema tütre Charlotte’i (Sarah Miles’i) abikaasa kummalist kadumislugu. Esialgu lihtsate juhtumite taga on peidus aga palju keerulisemad lood kui esialgu tundvad.

“The Big Sleep’i”on täis tugevaid näitlejaid ja korralikke karakteeringuid, ent ometigi tundub kõik palju rutiinnsem ja elutum kui Chandleri adaptsioonist oodata võiks. Kui 1975. aasta “Farewell My lovely” oli vähemalt stilistiline armastuskiri noiri žanrile, siis “The Big Sleep” tundub kui üks pikk episood keskpärasest krimisarjast – korrektne ja funktsioneeriv kuid stiilitu ja näotu. Kuigi Mitchum näeb siin välja vähem väsinud kui “Farewell My Lovely’s” on tema Marlowe märkimisväärne ainult ta enda film-noiri tausta, mitte karakteriseerimise tõttu. James Stewart, kes filmimise ajal oli väga kehva tervise juures ja suutis vaevu oma repliike mäletada on samuti vaadatav tänu on filmilegendi staatusele. Ülejäänud rollides olevad näitlejad teevad oma tööd korralikult kuid ükski ei loo tõeliselt meeldejäävat karakterit nagu klassikalistest noir’ ides tavaks on. Nõrga lülina hüppab välja Candy Clark noorema Sternwoodi õe rollis, kelle osatäitmine filmi kõige huvitavamas ja kompleksemas rollis karikatuurseks muutub ning meelde tuletab kui suurepäraselt sai sellega hakkama Martha Vickers 1946.a originaalis.Vaatamata sellele, et uusversioon ei pea muretsema 40ndatel Hollywoodi kontrollinud tsensuuri pärast, tundub uusversioon vaatamata oma alasti kehade näitamisele palju vähem sesksuaalsem ja mõjuvam kui 1946.a variant. Mõnikord näidates vähem suudab tõesti öelda palju rohkem.

Filmil on ka originaaliga võrreldes ka mõningaid tugevusi –  stsenaarium suudab keerulise teose (Chandler kirjutas selle kokku ju mitmest varasemast lühiloost), selle tegelased ja liinid siiski üsna ilusti kokku viia ning osaliselt isegi raamatust selgema pildi luua. Howard Hawks nalajatas kunagi, et ka tema ei teadnud, mis täpselt “Big Sleep’is”  toimus, ent samas see teeb 1946.a varjandi ja paljud muudki film-noirid nii nauditavaks. Erinevalt Agatha Christie’ või Arhtur Conan Doyle’i detektiivilugudest, pole noir’ is niivõrd oluline see, kes kuritöö läbi viis vaid loos peituvad värvikad karakterid oma deemonite, nõrkuste ja eetikatega; loodud maailma atmosfäär ja elu pahupoolt lahtiharutavad teemad. Antud juhul on tegu filmiga, mis pakub pigem rahuldust Herucle Poirot kui Philip Marlowe lugude austajatele.

Hinne: 5/10
IMDB   Rotten Tomatoes

Read Full Post »