Archive for the ‘1980ndad’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama_1988_poster15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ninja_III_The_Domination_1984_poster14. “Ninja III: The Domination” (1984)

režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Teen_witch_1989_poster13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

Pennies_From_Heaven_1982_poster12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Il_Bidone_1955_poster11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

wild_river_movie_poster_196010. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

White_Dog_1982_poster9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
Gold_Diggers_of_1933_poster8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_player_movie_poster_19927. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Gangs_All_Here_poster6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………The_Snowman_30th_Anniversary_Edition_DVD_cover
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Gay_Divorcee-_movie_poster4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
the_friends_of_eddie_coyle_1973_poster3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Swing_Time_poster2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Ziemia_obiecana_Promised_Land_poster1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Toatatud_maa_still.jpg

Read Full Post »

ghostbusters_1984_posterrežissöör: Ivan Reitman
stsenaarium: Dan Aykroyd & Harold Ramis

osades: Bill Murray (Peter Venkman)
Dan Aykroyd (Raymond Stantz)
Harold Ramis (Egon Spengler)
Sigourney Weaver (Dana Barrett)
Rick Moranis (Louis Tully)
Annie Potts (Janine Melnitz)
William Atherton (Walter Peck)
Ernie Hudson (Winston Zeddmore)

operaator: László Kovács, kunstnik: John DeCuir, kostüümikunstnik: Theoni V. Aldredge, helilooja: Elmer Bernstein, montaaž: David E. Blewitt & Sheldon Kahn, produtsent: Ivan Reitman.

105. min

Kui naabruskonnas toimub midagi veidrat, kellele sa siis helistad?

Elektriteater korraldab juulikuus Tartu Aparaaditehases ja Tallinna Telliskivi loomelinnakus välikinoprogrammi. Mitmekesise filmivaliku hulgas saab näha ka 1984. aastal Ameerikas valminud ülipopulaarset filmi “Ghostbusters” – “Tondipüüdjad”.

Pärast New Yorgi kolme parapsühholoogi Peter Venkmani (Bill Murray), Raymond Stantzi (Dan Aykroyd) ja Egon Spengleri (Harold Ramis) ülikoolist koondamist loovad mehed oma äri ning pakuvad teenust tondipüüdjatena. Tööd on alguses vähe, ent peagi saavad nad populaarseks. Selgub, et paranormaalsete ilmingute taga on sumeri jumala Gozeri  maailmahävituslik salaplaan.

“Tondipüüdjad” lõi oma aja kuumemate koomikute abil tõeliselt originaalse ning unikaalse filmielamuse, mis ühendas osavalt komöödia, õuduse ning visuaalefektidega vaatemängu.

ghostbusters_1984_movie_still_002

Courtesy of Columbia Pictures

Filmi esialgne kontseptsioon oli üsna teistsugune ning mõeldud “Bluusivendade” (1982) duo Dan Akroydi ja James Belushi jaoks. Lugu jutustab meestest, kes rändavad kosmose eri dimensioonides ning võitlevad tontidega. Režissöör Ivan Reitman soovitas selle realistlikumas võtmes ümber kirjutada. Fantastilise sidumine argisega oligi üheks filmi edu põhjuseks.

Mis on teinud teose nii populaarseks, et tema juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse? Lugu ise on ju üsna laialivalguv, episoodiline ning tegelaskujudevahelised suhted, eelkõige Peter Venkmanni ja tema silmarõõmu Dana Barretti (Sigourney Weaver) omad, jäävad poolikuks. Film võlub aga toredate tsitaatide, naljakate ja meeldejäävate stseenide ning veelgi meeldejäävamate tegelaskujudega.

ghostbusters_1984_movie_still_003Peter Venkman, enesekeskne seelikukütt, kes üritab juba esimeses stseenis tütarlapsele külge lüüa ning süütule mehele elektrišokke anda, on ideaalne roll koomik Bill Murray jaoks. Täielik mölakas, ent samas vastupandamatu ja šarmantne tegelaskuju. Kuna Aykroyd, Ramis ja Murray olid  juba “Saturday Night Live’i” sketšishow aegadest peale head sõbrad, näeme nende head  partnerlust ka siin. Näitlejate koosmängu on lust vaadata. Ka kõrvaltegelased, eriti Rick Moranis, Annie Potts ning antagonist Walter Peck (William Atherton) on väga meeldejäävad.

“Tondipüüdjaid” võib ju  mitme asja pärast kritiseerida, ent loodud maailm on totaalne ja mõjub usutava ning unikaalsena. Nii näitlejad kui režissöör olid  seda tehes oma võimete tipus. Ka kaamera taha jäävate inimeste talenti ei saa alahinnata. Lisaks visuaalefektide meistri Richard Edlundi tööle poleks film selline ka ilma Ungari operaatori László Kovácsi tekstuuririkka pildi ja muusikalooja Elmer Bernsteini unikaalse helikeeleta. Kumbki ei osalenud 1989. aastal valminud järjes ning tulemused olid kohe kõvasti nõrgemad.

Paljude jaoks meenub “Tondipüüdjatega” Ray Parker  juuniori nimilaul. Minu jaoks aga seostub linateos hoopiski New Yorgiga, filmi ühe peategelasega.

“Tondipüüdjaid”  võib võrrelda  vana hea sõbraga – tore on teda jälle näha ja koos aega veeta.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_004.jpg

Elektriteatri välikino programm:
https://elektriteater.ee


APARAAT (KASTANI 42, TARTU) kell 23:00

Kolmapäev 12.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 13.07 “LÕPUTU POEESIA” – “Poesia sin fin” (2016)
režissöör: Alejandro Jodorowsky IMDB Rotten Tomatoes

Reede 14.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 15.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki

 

TELLISKIVI LOOMELINNAK (TALLINN) kell 22:45

Esmaspäev 24.07 “KEDI” (2016)
režissöör: Ceyda Torun  IMDB Rotten Tomatoes

Teisipäev 25.07 “TEISPOOL LOOTUST” – “Toivon tuolla puolen” (2017)
režissöör: Aki Kaurismäki IMDB Rotten Tomatoes

Kolmapäev 26.07 “TONDIPÜÜDJAD” – “Ghostbusters” (1984)
režissöör: Ivan Reitman IMDB Rotten Tomatoes

Neljapäev 27.07 “PETETUD” – “The Beguiled” (2017)
režissöör: Sofia Coppola IMDB Rotten Tomatoes

Reede 28.07 “TOORELT” -“Raw” (2016)
režissöör: Julia Ducournau IMDB Rotten Tomatoes

Laupäev 29.07 “JAHT METSLASTELE” – “Hunt for the Wilderpeople” (2016)
režissöör: Taika Waititi IMDB Rotten Tomatoes

ghostbusters_1984_movie_still_001.jpg

Courtesy of Columbia Pictures

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

conan_the_barbarian_movie_poster_1982režissöör: John Milius
stsenaarium: John Milius & Oliver Stone,  Robert E. Howard’i loomingu põhjal

osades:
Arnold Schwarzenegger (Conan)
James Earl Jones (Thulsa Doom)
Max von Sydow (Kuningas Osric)
Sandahl Bergman (Valeria)
Ben Davidson (Rexor)
Mako (võlur/jutustaja)

operaator:  Duke Callaghan, kunstnik: Ron Cobb, kostüümikunstnik: John Bloomfield,  montaaž: Carroll Timothy O’Meara, helilooja: Basil Poledouris. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Buzz Feitshans.

129 min

HOLLYWOODI FANTAASIA-OOPER

Kuigi “Sõrmuste Isanda” filmid saavutasid suurema edu kui ükski teine fantaasiafilm, võiks žanri kuldajaks pidada 1980-ndaid, mil valmis lugematul hulgal klassikaks saanud teoseid. Ainuüksi 1982. aastal linastusid sellised teosed nagu “The Beastmaster”, “The Sword and the Sorcerer”, “Dark Crystal” ning kümnendi vast kõige kuulsam ja edukam mõõga ja nõiduse film “Conan the Barbarian”.
Conan_still_001Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).Conan_still_002.jpgConani tegelaskuju pärineb pulpkirjaniku  Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. Conan_still_010John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. Conan_still_008Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Conan_still_007Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.Conan_still_012Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad  nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.vlcsnap-2016-05-08-17h01m50s101.pngFilm sai nõrga järje  pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.vlcsnap-2016-05-07-23h39m19s544.png“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Conan_still_011

 

Read Full Post »

Cobra_1986_posterrežissöör: George P. Cosmatos
stsenaarium: Sylvester Stallone, Paula Gosling’i romaani alusel

osades:
Sylvester Stallone (Leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti )
Brigitte Nielsen (Ingrid)
Reni Santoni (Seersant Gonzales)
Andrew Robinson (Detektiiv Monte)
Brian Thompson (Night Slasher)

operaator: Ric Waite, montaaž: James R. Symons  Don Zimmerman, helilooja: Sylvester Levay. Produtsendid: Menahem Golan & Yoram Globus.

87 min

“STIILNE BADASS & MACHO

“Cobra” on 1980-ndate kurioosum.”Beverly Hills Cop’i”(1984) projektist välja kasvanud  märulifilm, mis linastus enne “Die Hard’i” (1988) ja “Lethal Weapon’it” (1987). Paula Gosling’i romaani “Fair Game”adaptsioonil pole algmaterjaliga  väga palju ühist ning suur osa filmist (u 30 minutit) lõigati linastumise eel kahjuks välja (selles saab süüdistada samal ajal linastunud “Top Gun’i”). Vaatamata sellele, et tegu on looliselt üsna kesise ning klišeederohke taiesega, on filmis midagi erilist. “Cobra” mõju on tunda siiani. Linateose plakat ja tegelaskuju on vaieldamatult ikoonilisemad kui film ise.

Cobra_1986_still_002

“Beverly Hills Cop’i” peaossa oli plaanitud  Sylvester Stallone, ent peale seda, kui ta stsenaariumist suure osa naljakaid kohti  välja viskas ning märulit lisas, (tõstes sellega tuntavalt filmi eelarvet) otsustas stuudio staarist loobuda ning pakkuda peaosa uustulnuk Eddie Murphy’le. “Beverly Hills Cop’i” saatis fenomenaalne edu ning Murphy sai superstaariks. Stallone kasutas aga “Beverly Hills Cop’i” ajal tekkinud ideid uue tegelaskuju Marion ‘Cobra’ Cobretti filmidebüüdi jaoks. Filmi reklaamiti kui Stallone järgmist ikoonilist rolli John Rambo ja Rocky Balboa järel, kuid seni on see tegelaskuju astunud üles ainult ühes filmis.

“Cobra” on tüüpiline Dirty Harry-järgse ajastu film (filmis mängib muide ka “Dirty Harry” kuulsat kurikaela Scorpiot kehastanud Andrew Robinson), kus karm ja vägivaldne maailm vajab veel karmimat ja kompromissitumat politseinikku. Tegevus leiab aset brutaalses ja kuritegelikus L.A.-s, kus salapärasesse rühmituse kuuluv sarimõrvar hüüdnimega Night Slasher süütuid inimesi terroriseerib. Kui modell Ingrid (Stallone’i tulevane abikaasa Brigitte Nielsen) mõrvari  teolt tabab, võib ainult üks mees tema turvalisuse tagada – zombisalka  kuuluv leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti.

Cobra_1986_still_001

Film on kummaline segu ajastu stampidest – politseifilm, mis on ühelt poolt klassikaline 1980-ndate märul, teisalt karm ja sünge thriller sarimõrvarist, kus on millegipärast humoorikad tegelased, kes sobituksid  hoopis buddy-cop žanrisse. Kuigi nii erinevad elemendid ei tohiks koos töötada, muutub film George P. Cosmatose (“Rambo: First Blood Part II”, “Leviathan”, “Tombstone”) käe all üllatavalt stiilseks tervikuks.

Tegu on filmiga, mis sai ilmavalgust näha ainult 1980-ndatel produtsentideduo Golan-Globus käe all. Üleprodutseeritud, stiilne ja tobe Cannon-stuudio film, kus peategelane viskab iga natukese aja tagant taolisi lauseid “I don’t deal with psychos. I put ‘em away” ning kõrvaltegelastel on  dialoog nagu “I’d be sick to not want to sleep with you”. Cobretti tegelaskuju lõikab pitsat kääridega, tema ülicool Mercury Monterey on varustatud kohustusliku nitroga ning  tema numbrimärgiks on “AWSOM 50”. Mida veel tahta :) ?

Cobra_1986_still_004

“Cobra” ei pruugi olla kunstina suurem asi, ent selles on midagi väga stiilset ja väljapeetut. Kuigi väidetavalt on film paljuski  ka Stallone’i lavastatud, on tunda režissöör George P. Cosmatose  tugevat käekirja. Filmi visuaalne pool on väga mõjuv, märulistseenid hästi üles võetud ning muljetavaldavalt monteeritud. Kaasaegse märulikino tegijatel on siit palju õppida. Lisaks sellele on Cosmatos suutnud ekraanil üllatavalt hästi tööle panna inimesed, kelle  näitlemine pole kõige tugevam –  nimelt Brigitte Nielsen’i (“Red Sonja”) ja Brian Thompson’i (“Mortal Kombat: Annihilation”). Cosmatose režiid on  filmi suurim voorus ning põhjuseks, miks teos nii mõjukaks on osutunud.

Cobra_1986_still_006Kuigi “Cobrat” võib pidada paljuski “Dirty Harry” (1971) koopiaks, on selle mõju popkultuurile üsna suur. Nii võib filmi vaadates leida mitmeid sarnasusi Nicolas Winding Refn’i (“Only God Forgives”, “Valhalla Rising”) loominguga. Eriti  ilmneb see “Drive`s” (2011). Lisaks 1980-ndate neoonstiilile on kobra kuju peategelase relval on oma ikonograafialt kahtlaselt sarnane “Drive’i” peategelase jakil oleva skorpioniga ning  Ryan Gosling’i suus on hambaork samamoodi nagu Cobrettil. Hiljuti kopeeriti muide seda detaili filmis “Deadpool” (2016).

 

Cobra_1986_vs_Drive_toohtpick

“Cobra” on  nii Stallone kui 1980-ndate actionfilmide nimistus tagaplaanile jäänud. Kuigi film oli majanduslikult edukas, põrmustasid kriitikud selle totaalselt ning teos kandideeris lausa kuuele Razzie auhinnale (sealhulgas halvim film ja halvimad näitlejad). Sellest on “Cobrale” jäänud külge halva filmi maine.See on sama periood, kus Stallone tootis oma küsitava kvaliteediga filme – karjääri halvimateks teosteks peetavad “Rhinestone”, (1984) “Saturday Night Fever’i” kurikuulus järg “Staying Alive”, (1983) nauditav  tobedus nagu”Rocky IV” (1985) ja käesurumisturniirist kõnelev “Over The Top” (1987).

Cobra_1986_still_007

Legendaarne kriitik Roger Ebert mainib, et “Cobra” asendab asendab absoluutselt kõik – loo, dialoogi, tegelaskujud, loogika, terve mõistuse, usutavuse, kunsti, maitse ja stiili lõpmatu märulifetišiga. Julgeks sellele väitele vastu vaielda. Kuigi action mängib filmis olulist rolli, pole see kõige tähtsam, nagu teistes analoogsetes filmides. Palju meeldejäävamad ja tugevamad (vähemalt minu jaoks) on hoopis mõjuvalt lahendatud thrilleri-elemendid ning tugev stiilitaju. Filmis on palju puudujääke ning on tõeliselt kahju, et me pole senini näinud 130-minuti pikkust originaalversiooni, mis peaks parandama paljud vead ning täitma mitmed sisulised lüngad. Kogu sarimõrvari ning kultusliku rühmituse tagamaad jäävad praeguses versioonis väga segaseks.

Cobra_1986_still_005

Ka senine 87-minutiline film  on täitsa nauditav. Tegu on 1980-ndate eheda märulikinoga. Kuigi  ma isiklikult pean Stallone`i tolleaegseks kõige nauditavamaks politseifilmiks “Tango & Cash’i”, (1989) on “Cobra” mehe loomingu kõige stiilsemaks näiteks. 

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Read Full Post »

mannequin_1987_poster_Lrežissöör: Michael Gottlieb
stsenaarium: Edward Rugoff & Michael Gottlieb

osades:
Andrew McCarthy (Jonathan Switcher)
Kim Cattrall (Emmy)
Estelle Getty (Claire Timkin)
James Spader (Richards)
G.W. Bailey (Felix)
Carole Davis (Roxie)
Meshach Taylor (Hollywood Montrose)

operaator: Tim Suhrstedt, kunstnik: Josan F. Russo, kostüümikunstnik: Lisa Jensen, montaaž: Richard Halsey & Frank E. Jimenez, helilooja: Sylvester Levay. Produtsent: Art Levinson.

90 min

“KAS TÕESTI JUBA NII HALB, ET ON HEA?”

Michael Gottlieb’i lavastatud “Mannequin” – “Mannekeen” on üks kummalisemaid “Pygmalioni” töötlusi ning seda on üsna keeruline heaks filmiks nimetada:) Sellest hoolimata on tegu on ühe nauditavama, kuigi jaburama 1980-ndate romantilise komöödiaga.
Mannequin_1987_still_001

1987.aasta Philadelphia. Andrew McCarthy (“Pretty in Pink”, “Weekend at Bernie’s”) kehastab noort skulptorit Jonathan Switcher’it, kellel on raskusi töökoha hoidmisega. Kui ta näeb enda loodud mannekeeni 100-aastase kaubamaja vaateaknal ning päästab selle omaniku (Getty) elu, leiab ta endale uue töökoha. Antud mannekeen pole aga tavaline kuju. Selle sees peitub 4500-aastane Vana-Egiptuse tütarlaps Emmy (Cattrall), kes suudab oma looja – Jonathan’i silme all ellu ärgata. Peagi tekivad nende vahel suured tunded ning koos hakkavad nad looma kauneid vaateaknaid, mis aitavad vaevleva kaubamaja taas jalule.

Kuigi film oli omal ajal väga edukas (sellele aitas kaasa ka soundtrack ning Oscarile kandideerinud Starship’i laul “Nothing’s Gonna Stop Us Now“), võeti see kriitikute poolt vastu ääretult negatiivselt. Roger Ebert andis sellele kõigest 1/2 tähte neljast ning nimetas seda surnud filmiks, mis koosneb halvadest sit-com’i stampidest. See kriitika on ju iseenesest õigustatud.

Mannequin_1987_still_004

GUILTY PLEASURE

“Mannekeen” on ääretult jabur ja loll, ent samas tore muinasjutt 1987.aastast, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Film pole eriti hästi tehtud ning režii on kohati kohmakas – hea näide on nõrgalt teostatud Jonathani ja poe omaniku kohtumisstseen. “Mannekeen” on täis klišeesid, sit-com’i laadseid nalju, piinlikke karikatuure ning poliitiliselt ebakorrektseid stereotüüpe. Ometigi on just need aspektid toonud kaasa kultusfilmi staatuse. Tegu on ääretult 1980-ndate filmiga. Siin leidub absoluutselt kõike ajastule omast : popmuusikasse monteeritud riietumislõigud, retro-süntesaatori soundid, ajastu moe, kummalise animatsiooni saatel jooksvad algustiitrid, mustanahalise gei-stereotüübi Hollywood Montrose’i (Taylor), kes riietub nagu “Päästja koolikella” õudusunenägu, “Politseiakadeemiast” tuttava G.W. Bailey kehastatud öövahi ning tema abilise – inglise buldogi Rambo (“I call him that because he likes to draw first blood”), jumalast kingitud tallalakkumisandega yuppie James Spader’i kehastuses, litsaka ex-tüdruksõbra (Davis), korporatiivse kurikaela (Steve Vinovich) jne.

Mannequin_1987_still_003

Tegu on filmiga, mida võiks nimetada guilty pleasure’iks. Filmiks, mis on objektiivselt vaadates üsna halb ega tohiks meeldida. On see hea film? Ei julge öelda. See on ikkagi lugu mehest, kes pool filmi mannekeeniga mööda kaubamaja ringi jookseb ning tema plastiknukuga mehkeldamist ei pane keegi pahaks. Aga kas ma naudin selle filmi vaatamist? Jah. Ja ma ei tunne end üldse süüdi. Niivõrd jabur, üle võlli ning idiootne filmi, mis on teostatud sellise siiruse ja veendumusega, et see muutub üllataval kombel vastupandamatuks. Mis kõige tähtsam – tonaalsus on paigas: jabur, ent romantiline. Pole midagi teha: mõnikord on must tõepoolest valge.Mannequin_1987_still_009

KAUBAMAJA – ELUIDEAALI FANTAASIA 

See, et “Mannekeeni” tegevus leiab aset kaubamajas, muudab filmi oma ajastu peegliks. Kaubanduskeskused ning kaubamajad said peale George A. Romero “Dawn of the Dead’i” (1978) edu kinos üsna mitme filmi tegevuspaigaks. “Mannekeeni” mitmed stseenid, kus peategelased oma fantaasiad  läbi mängivad, meenutavad üsna tugevalt Romero satiirilist kommentaari tarbimisühiskonnale. Seekord aga tundub kriitika puuduvat, noored on siin pigem mänguhoos ning elavad ümberriietumise kaudu välja oma unistusi. Eks ka kaunilt riietatud mannekeen sümboliseerib teatud ideaali. Selles mõttes on film väga 1980-ndate Ameerika ületarbimise peegel. Ka paljud teised kultuslikud sama kümnendi ning 1990-ndate noortele suunatud filmid nagu “Fast Times at Ridgemont High” (1982), “Night of the Comet” (1984), “Career Opportunities” (1991) ja “Mallrats” (1995) toimusid samuti kaubanduskeskustes või kaubamajades.

Kuigi režissöör Gottlieb olevat inspiratsiooni ammutanud juhtumist, kui ta nägi vaateaknal mannekeeni liikumas, leidis analoogne idee kasutust juba 1948. aasta filmis “One Touch of Venus (1948), peaosas Ava Gardner. Gardner kehastas seal Veenuse skulptuuri, kes ärkas peale suudlust ellu.
Mannequin_1987_still_008

1980-ndate KULTUSFILM

Andrew McCarthy, kes väljaspoolt 1980-ndaid suurt edu ei leidnud, on filmis nauditav, nagu ka hiljem “Seksi ja linnaga” kuulsust kogunud Kim Cattrall (“Big Trouble in Little China“, “Porky’s”). Tegu on Catrall’i ikoonilisema kinorolliga ning film tegi nii temast kui McCarthyst staari. Kuigi kummalegi pole antud “Mannekeeni” stsenaariumi näol eriti head materjali, toimib film suuresti just tänu nende šarmile ja ekraanikeemiale. Sketšide ning toimuva hullumeelsuse keskmes on ikkagi nende armastuslugu. Filmi meeldejäävaim osa kuulub aga Hollywood Montrose’i kehastanud Meshach Taylor’ile (tuntud sit-com’ist “Designing Women”), kes suudab karikatuurse rolli väga sümpaatselt välja mängida.

Mannequin_1987_still_007

Väga raske on olla pahane läägevõitu filmi peale, mis teostab oma tobeda idee sellise aususega. “Mannekeen” ei ürita olla kunst, vaid jabur meelelahutus. Lugu, stseenid ning tegelaskujud on meeldejäävad ning lõputiitrite ajal kõlav Starship’i laul ei taha peale filmi lõppu peast lahkuda. Lisaks tekib Mannekeeni” vaadates soov, et ka Eesti kaubamajade vaateakende kujundamisel natuke rohkem kujutlusvõimet kasutataks.

1980-ndate austajatele kohustuslik vaatamine.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Fast-Rewind  


Mannequin_1987_still_006

Read Full Post »

Once_Upon_a_Time_in_America_posterrežissöör: Sergio Leone
Stsenaarium: Leonardo Benvenuti, Piero De Bernardi, Enrico Mediol,i Franco Arcalli, Franco Ferrini, Sergio Leone & Stuart Kaminsky. Harry Grey romaani “The Hoods” põhjal.

Osades:
Robert De Niro (David ‘Noodles’ Aaronson)
Scott Schutzman Tiler (Noodles noorena)
James Woods (Maximilian ‘Max’ Bercovicz)
Rusty Jacobs (Max noorena)
Elizabeth McGovern (Deborah Gelly)
Jennifer Connelly (Deborah noorena)
Tuesday Weld (Carol)
Treat Williams (James Conway O’Donnell)
William Forsythe (Philip ‘Cockeye’ Stein)

Operaator: Tonino Delli Colli, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone, kunstnik: Carlo Simi, kostüümikunstnik: Gabriella Pescucci. Produtsendid: Claudio Mancini &Arnon Milchan.

229 min

“MEISTERLAVASTAJA SERGIO LEONE PARIM FILM”

On väga vähe filme, mis mind peale iga vaatamist niivõrd endasse haaravad ja emotsionaalselt raputavad kui Sergio Leone gängsterieepos “Once Upon a Time in America” – Ükskord Ameerikas” (1984). Kuidas kirjutada filmist, mida peetakse legendaarse lavastaja parimaks teoseks ning mis viimased 15 aastat on olnud üheks mu lemmikuks? Filmist, mille juurde ma aasta-kahe tagant tagasi pöördun ja alati midagi uut avastan.
once_upon_a_time_in_america_still_008

SUUREPÄRASE TRILOOGIA HIILGAV LÕPP

Suur osa filmifännidest on tuttavad Leone kuulsa nimeta mehe triloogiaga, kuhu kuuluvad spagetiwesterni tippteosed “A Fistful of Dollars” (1964), “For a Few Dollars More” (1965) ja “The Good, the Bad and the Ugly” (1966), unustades, et “Ükskord Ameerikas” on viimane osa režissööri Ameerika ehk “Once Upon a Time” triloogiast, mis sai alguse filmiga “Once Upon a Time in the West” (1968) ja jätkus vähenähtud meistriteosega “Once Upon a Time… the Revolution” (1971) (tuntud Euroopas “A Fistful of Dynamite” ning Ameerikas “Duck, You Sucker!” nime all). Kuigi “Ükskord Ameerikas” puhul on tegu ainsa filmiga kolmest, mis pole westerni sugemetega, jätkab Leone ka siin uue kontinendi müüdi ja american dreami dekonstrueerimist.

“Ükskord Ameerikas” keskseks teemaks on juba Leone spagetiwesternitest alguse saanud teemad: ahnus, truudus ja sõprus meeste vahel. David ‘Noodles’ Aaronson (De Niro) ja psühhootiline Maximilian ‘Max’ Bercovicz (Wood) on juba lapsepõlvest saati parimad sõbrad. Mõlemad alustavad pisisulidena New Yorgi tänavatel ning lugu jälgib poiste edulugu keeluajal – nende tõusu ja langust juudi gängsteritena. Gäng hävitatakse 1933. aastal ning Noodles peidab end 35 aastat, kuid on sunnitud naasma 1968 aastal oma kodukohta, kui temani jõuab kummaline kiri.

once_upon_a_time_in_america_still_001

Noodles’i näol on tegu Leone loomingu kõige traagilisema tegelaskujuga, mis on väga kaugel Clint Eastwoodi kehastatud nimeta mehe coolist ja veatust kangelasest. Leone filmid muutusid iga uue filmiga aina pessimistlikumaks ning Noodles’i tegelaskuju on selle laiendus. Ta teeb tihti valesid valikuid, ei suuda alati oma emotsioone ja ihasid kontrollida või võita oma südamedaami armastust. Tema armastatu Deborah, keda kehastavad suurepäraselt nii Jennifer Connely (oma esimeses filmirollis) kui Elizabeth McGovern, tunnistab, et mees on ainus, kellest ta kunagi hoolinud on, ent annab samas mõista, et ta ei saa tema omaks omaks (“sest sa paneks mu luku taha ja viskaks võtme minema”). Lisaks sellele on Noodles sunnitud reetma oma sõbrad ja samamoodi nagu James Coburn’i kehastatud John H. Mallory filmis “Once Upon a Time… the Revolution”, elama selle koormaga elu lõpuni. Kuigi nii Noodles’i kui ta sõprade naiste kohtlemine võib näida küsitavana ja filmi on kohati misogüünias süüdistanud, on see minu jaoks alati loo vale interpretatsioon. Leone kujutab siin üsna meestekeskset maailma, kus mehed justkui ei suuda naistega normaalset sidet leida. See on osa nende traagikast. Samas pole naistegelased, nii Deborah kui Tuesday Weld’i mängitud Carol nõrgukesed, vaid siiski üsna iseseisvad ja tugevad karakterid.
once_upon_a_time_in_america_still_003

ESTEETILINE LABASUS

Ehk on probleem selles, et “Ükskord Ameerikas” on väga itaaliapärane film ning laveerib üsna tugevalt vulgaarse ja intelligentse, labase ning esteetilise vahel. Nii algab film üsna vägivaldsete kaadritega, millele lisandub peagi korralik kogus alastust. Ma saan aru, kui mõnele inimesele on osad stseenid vastukarva, ent isegi siis kui Leone on vulgaarne, toetab see alati lugu. Tegelased tegutsevad ilustamata maailmas. Leone näitab, et juba filmi peategelaste nooruspõlv pole süütu, vaid täis seksi ja vägivalda ning keegi ei põgene oma mineviku eest. Peategelaste näol on tegu brutaalsete ja kohati psühhootiliste gängsteritega, kes kõigest hoolimata on siiski inimlikud. Kogu vägivalla ja labasuse juures on film ääretult kaunis ja poeetiline.

Teine asi, mis võib filmivaatajat ehmatada, on filmi pikkus: peaaegu 4 tundi, täpsemalt 229.minutit. Ometigi ei tundu film, vähemalt minu jaoks, pikk. Ükski kaader või stseen pole üleliigne, film on suurepäraselt tempereeritud ning haarab täielikult enda lummusesse. Tsiteerides kuulsat filmikriitikut Roger Ebert’it võib tõepoolest öelda, et “ükski hea film pole kunagi liiga pikk ning halb film piisavalt lühike” (No good movie is too long and no bad movie is short enough).

once_upon_a_time_in_america_still_002
“Ükskord Ameerikas” on täis meeldejäävaid stseene ning lustakaid vahepalasid. On raske unustada näiteks stseeni kus Noodles’i gängi liige on noore teismelisena kohalikule prostituudile charlotte russe’i koogi toonud ning ootab viimase vabanemist trepikojas. Tüdruk on lubanud poisiga teha kõike, mida tolle hing ihaldab, kui poiss talle ainult charlotte russe’i kingib. Poiss istub ja ootab, ent ei suuda kiusatusele vastu panna ja hakkab tasapisi kooki maitsma. Briljante stseen, mis on kauniks laienduseks terve filmi teemale.

Kogu film on lavastatud suure meisterlikkusega ning kõik loovmeeskonnaliikmed: kunstnik, kostüümikunstik, monteerija, helirežissöör, operaator kui helilooja (legendaarse Ennio Morricone üks kuulsamaid soundtrack’e) teevad tipptasemel ja innovatiivsed tööd. Iga kaameraliikumine ja montaažihetk on täiuseni paigas ning misanstseenikasutus vääriks vaat et omaette kirjatükki, sest on teostatud imelise detailirohkuse ja loovusega – tõeline filmikunsti meistriklass. Leone jätkab siin ka helikujunduse mõjuvat kasutust (mida ta täiustas juba “Once Upon A Time in the West” algustseeniga). Nii kuuleb näiteks Noodles oopiumiurkas lebades kummalist telefonihelinat, mille tegelikku tähendust mõistame hiljem.
once_upon_a_time_in_america_still_007

MITTELINEAARNE STRUKTUUR

Film on oma struktuurilt keeruline, kuna raamjutustus toimib kahes erinevas ajas: 1933 ja 1968 aastas, kuigi lugu ise algab mõtteliselt aastas 1922. Tegu on ühe huvitavamalt konstrueeritud mittelineaarse looga ning see, milliste motiivide abil Leone ajas edasi-tagasi hüppab, meisterlik. Ta kasutab selleks heli, pilti ja montaaži väga looval ja originaalsel moel.

Robert De Niro, kes kehastab Noodles’it efektiivselt nii aastal 1933 kui 1968, teeb vähemalt minu jaoks oma karjääri kõige parema rollisoorituse. Roll on peaaegu et eba-DeNirolik – äärmiselt vaoshoitud ja sissepoole mängitud, ent väga nüansseeritud. Kõik ülejäänud näitlejad, eesotsas James Woods’i, Elizabeth McGovern’i ja Tuesday Weld’iga teevad samuti karjääri parimad osad ning sobituvad rollidesse ideaalselt.
once_upon_a_time_in_america_still_004

ERINEVAD VERSIOONID

Kuigi “Ükskord Ameerikas” kuulub nii kriitikute kui kinofännide meelisteoste hulka, oli filmi teekond suurele ekraanile väga vaevaline. Esilinastusel Cannes’is võeti film ovatsioonidega vastu, aga lõigati siis Ameerika produtsendi nõudel ümber. Mittelineaarne lugu muudeti lineaarseks ning film 100 minutit lühemaks. Lühem versioon võeti väga halvasti vastu – kuuldavasti valis üks kriitik lühema versiooni 1984. aasta halvimate, ent pikema versiooni 1980ndate parimate teoste hulka. 2012 aasta linastus Cannes’is Martin Scorsese ja Sergio Leone laste abil restaureeritud ja 22 minutit pikem versioon, millest jäi juriidilistel põhjustel kahjuks 24 minutit välja. Loodame, et lähiaastate jooksul õnnestub meil lõpuks näha seda versiooni, mida Sergio Leone plaanis. Isiklikult olen siiani ainult 229 minutilist versiooni näinud ning ootan suure huviga hetke, mil saan oma üht lemmikfilmi täies hiilguses vaadata.
once_upon_a_time_in_america_still_005

TÄIUSLIK

Mis teeb filmi täiuslikuks? See et sealt pole vaja midagi ära võtta või juurde panna. “Ükskord Ameerikas” on üks neist filmidest. Kuigi mõned on välja toonud Maxi karakteri kohatise lihtsuse (“ära kutsu mind pööraseks”), näitlejate vana ea kehva grimmi vm detailid, ei riku see filmi. “Ükskord Ameerika” on meisterlikult teostatud linateos, mis oma näilise lihtsusega saavutab kompleksuse. Üks paremaid filme poiste- ja meestevahelisest sõprusest millest võiksin lõputult rääkida. Lühidalt öeldes on tegu rabavalt teostatud, ääretult visuaalse ja atmosfäärse filmiga, millel on briljantne ülesehitus. Geniaalne režii, läbi aegade parimaid soundtracke ning karjääri parim ja hingestatum rollisoolitus Robert De Niro poolt. Mida veel tahta?
once_upon_a_time_in_america_still_010
Võib väita, et kunstis pole täiuslikku teost ning ükski teos ei vääri täiuslikku hinnet. Samal printsiibil põhineb ka mu hindamissüsteem. Aga kui ma peaksin nimetama enda jaoks ühe kõige täiuslikuma filmi, mis lisaks kõigele kasutab ka filmimeediumi igat võimalust unikaalselt, oleks see 229-minutiline Sergio Leone meistriteos. Kui ma olin teismeline ega teadnud filmitegemisest suurt midagi, nautisin ma seda kui ääretult lummavat ja emotsionaalset teost. Nüüd, natuke filmimaailmaga seotuna, hindan seda veelgi rohkem ja näen detaile ja meisterlikkust, mida enne tähele ei pannud. Ja kui mulle antaks valida ainult üks film, mida ma saaksin ülejäänud elu jooksul vaadata, oleks see “Ükskord Ameerikas “.

“Ükskord Ameerikas” on unikaalne ja originaalselt realiseeritud teos, mis on hiilgav näide oma meediumi võimalustest. Unustamatu film, mida mina ei häbene nimetada täiuslikuks. Film, mis on mind enam kui ükski teine kinokunsti armastama pannud.

Hinne: 10/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert


once_upon_a_time_in_america_still_006

Read Full Post »

Local_hero_posterRežissöör: Bill Forsyth
stsenaarium: Bill Forsyth

osades:
Peter Riegert (Mac)
Burt Lancaster (Felix Happer)
Fulton Mackay (Ben)
Denis Lawson (Urquhart)
Jenny Seagrove (Marina)
Jennifer Black (Stella)
Peter Capaldi (Oldsen)

operaator: Chris Menges, kunstnik: Roger Murray-Leach, montaaž: Michael Bradsell, helilooja: Mark Knopfler.

Produtsent: David Puttnam.

111 min

“MAAGILINE & LOODUSSÕBRALIK ŠOTI KOMÖÖDIA”

Bill Forsyth on üks kuulsamaid ning hinnatumaid Šoti päritolu filmirežissööre. Dokumentalistina alustanud mees leidis tunnustuse juba oma esimese madalaeelarvelise filmiga “That Sinking Feeling” (1980). Sellele järgnes üks parimaid teismeliste komöödiad – “Gregory’s Girl” (1981). Teos, mida võib nimetada  šotipäraseks John Hughes’i laadi teoseks, leidis tunnustust ja edu nii kodumaal kui mujal maailmas, ning pakkus talle hea võimaluse järgmise filmi tegemiseks. Äsja “Tulevankrite” – “Chariots of Fire” (1980) eest oscari võitnud produtsent David Puttnam’i abil õnnestus tal valmis saada oma karjääri hinnatuim film, “Kohalik kangelane” – Local Hero” (1983).

local_hero_still_02
Film toodeti 1980-ndate Šotimaa naftabuumi ajal. Forsyth võtab tuttava Taaveti ja Koljati loo (kuri ärimees ja kannatavad kohalikud) ning keerab selle pea peale. Felix Happer (Lancaster) on harrastusastronoomist ekstsentriline ärimees, kelle juhitud Ameerika firma Knox oil and gas soovib rajada Šotimaa Ferness’i nimelisse külla nafta rafineerimistehase. Tehasest palju rohkem huvitab aga meest Šotimaa tähistaevas. “Mac” MacIntyre (Riegert), kes on firma teada šoti päritolu, saadetakse külla läbirääkimisi pidama ja lepingut koostama.

“Kohalik kangelane” on kõnekas lugu väikesest kommuunist, mis pole huvitatud oma kodu säilimisest, vaid rikkusest, mida küla müümine võib talle tuua. Kohalikud vanamehed arutavad  miljonäri elu keerulise elu üle, ning üks meremees on isegi oma paadi ümber ristinud “Hõbedollariks”. Samal ajal hakkab aga yuppie Mac aina enam sellesse armsasse ja looduskaunisse kohta kiinduma.
local_hero_still_01

Bill Forsyth’i “Kohalikus kangelases” on midagi maagilist ja seletamatut. Lavastaja laseb lool ja tegelaskujudel rahulikult lahti rulluda justkui millelegi tähelepanu juhtimata. Film kulgeb oma vaikses ja orgaanilises tempos ning joonistab värvika pildi väikest külast –  selle ilust ja idüllist kui  ka selle ekstsentrilisusest. Kuigi kohalik liiklus tundub olevat nullilähedane, sõidab pidevalt kaadrist läbi ainuke kohalik mootorrattaga mees (“Gregory’s Girl’iga” tuntuks saanud John Gordon Sinclair). Küla ainsaks kontaktiks välismaailmaga on idüllilise merevaatega telefoniputka, kuhu Mac Ameerikasse helistamiseks pidevalt 10-penniseid topib. Kommuun on nii pisike, et kohalik hotellipidaja Gordon Urquhart’i (Lawson) peab ka maakleriametit ning suurema maalapi omanik on mees, kes elab ilma ukseta hütis. Sealt tuleneb filmi üks meeldejäävam lause: “kuidas sa teed äri inimesega, kellel pole isegi ust”.

Pilk, millega Forsyth jälgib ahneid külaelanikke, kes mängivad tehingust võimalikult palju raha vahelt lõikamiseks ootamismängu, pole kriitiline. Nagu oma eelnevas filmis “Gregory’s Girl”, jälgib Forsyth ka siin tegelaskujusid ilma neile hinnangut andmata, ning kogu draama rullub lahti orgaanilisel ja kergel moel. Huumor, mida võib šotipäraseks nimetada, on alati loo ja tegelaskujude teenistuses. Oma ökoloogilisest häälestumisest vaatamata ei ürita film olla sõnumifilm vaid peenetundeline meditatsioon 1980-ndate kapitalistlikest väärtustest, inimlikest kiusatustest ja keskkonna väärtusest.

local_hero_still_04Film on oma visuaalis näiliselt lihtne, ent ääretult kaunis ja väljapeetud. Suurepärane operaator Chris Menges (“The Mission”, “The Killing Fields”, “The Reader”) koos helilooja Mark Knopfler’iga (rockbändi “Dire Straits” rajaja) loob filmile unustamatu atmosfääri. Tekib tunne, nagu meid viidaks maagilisse muinasjutumaailma, kus Mac ainsana mõistab väärtusi, mille kohalikud on unustanud. Kuigi rannaäärne küla ja selle ümbrus filmiti erinevates Šotimaa paikades ega moodusta lavastaja sõnul geoloogi vaatepunktist kõige veenvamat tervikut, saab sellest ääretult lummav ja meeldejääv keskkond. Kuigi šotlased olid esialgu kurjad, et film rõhutas Šotimaaga seotud klišeesid, viib ta need tegelikult nihkesse ja vaatab neid seestpoolt. Filmis leidub ka viiteid kohalikele müütidele ja muinasjuttudele. Näiteks võib üht naistegelast vaadelda näki ja Šotimaa hingena.
local_hero_still_03

“Kohalik kangelane” on õigusega üks armastamatuid ning kõrgemalt hinnatumaid filme, mis Inglise kuningriigist välja on tulnud ning leidis paari aasta eest tabavat kasutust ka Anthony Baxter’i teravas dokumentaalfilmis “You’ve Been Trumped” (2011), kus magnaat Donald Trump soovis rajada golfiväljakut Šotimaal asuvale looduskaitsealale. Donald Trump polnud kahjuks aga nii muhe tegelaskuju kui seda on Felix Happer.

Lisaks Hollywoodi näitlejatele Burt Lancaster’ile (“The Leopard”, “From Here to Eternity”) ja Peter Riegert’ile (“Animal House”) mängivad filmis mitmed tuntumad Šoti näitlejad: Malcolm Tucker’i ja Dr.Who’na tuntuks saanud Peter Capaldi (oma esimeses filmirollis), Dennis Lawson (“Star Wars’i triloogia”) & John Gordon Sinclair (“Gregory’s Girl”).

Ääretult šarmikas, soe ja maagiline film, mida ma ei väsi kõigile soojalt soovitamast.

Hinne: 9/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert
Mark Kermode’i vestlus Bill Forsyth’iga

local_hero_still_05

Read Full Post »

Big_Trouble_in_Little_China_posterrežissöör: John Carpenter
stsenaarium: W.D. Richter, Gary Goldman & David Z. Weinstein

osades:
Kurt Russell (Jack Burton)
Kim Cattrall (Gracie Law)
Dennis Dun (Wang Chi)
James Hong (David Lo Pan)
Victor Wong (Egg Shen)

operaator: Dean Cundey, kunstnik: John J. Lloyd, kostüümikunstnik: April Ferry, montaaž: Steve Mirkovich, Mark Warner & Edward A. Warschilka. Heliloojad: John Carpenter & Alan Howarth. Produtsent: Larry J. Franco.

99 min

“MÄNGULINE, LÕBUS JA KAOOTILINE MEELELAHUTUS”

John Carpenter’i nimi on seoses möödunud aastaste kultuslike filmidega nagu “The Guest” (2014) ja “It Follows” (2014) taaskord palju kõneainet tekitanud. Kuigi mees polnud isiklikult kummagi teosega seotud, on tema käekiri – eelkõige tema lavastatud õudusfilmid, tugevalt inspireerinud nende filmide režissööre.
Big_Trouble_in_Little_China_still_05

“Big Trouble in Little China” – “Suur sekeldus väikeses Hiinalinnas” kuulub mehe suurimate finantsiliste läbikukkumiste hulka (see on omaette saavutus, sest Carpenter’il on neid üsna palju), ent on nüüdseks tema üks armastatuid filme. Nagu paljud teised omal ajal leige vastuvõtu osaliseks saanud mehe teosed nagu “The Thing” (1982) ja “Dark Star” (1974) oli ka “Suur sekeldus” ajast kõvasti ees. 1986. aastal ei olnud  Hong Kongi märulikinol Ameerikas väga laia kõlapinda ning paljuski võib Carpenteri kultusteost pidada üleminekuperioodi filmiks, mis taastutvustas läänemaailmale Aasia kino ameerikalikus võtmes. “Suur sekeldus” ühendas omavahel Hong Kongi jaburad 1970-ndate kung-fu filmid ja 1980ndate actioni ning tegi paljuski seda, mida Tarantino üritas saavutada filmidega “Kill Bill: Vol. 1” ja “Vol. 2” kakskümmend aastat hiljem. Avaldades austust kung-fu ja chop-suey žanrile pöörab Carpenter osad klišeed (samal ajal teisi nautides) pea peale, ning toob ekraanidele filmi, mis on korraga seiklusfilm, kung-fu eepos, fantaasia, horror, komöödia kui ka üsna jabur camp.

Big_Trouble_in_Little_China_still_03

Peategelasest veokijuht Jack Burton (Russell) tiritakse ootamatult Hiinalinna müstilisse maailma kui ta sõbra Wang Chi (Dun) mõrsja röövitakse. Naise jälgi ajades satuvad nad ootamatult Hiina gängidevahelisse sõtta, kus ei puudu ka must maagia, müstilised olendid ning 2000-aastane kuri võlur Lo Pan (Hong). Enesele teadmata osutub Burton üheks saamatumaks action-kangelaseks läbi aegade, kes pole isegi enda filmis peaosaline – pidevalt segaduses ning sündmustest vähemalt kaks sammu maas. Enamus ajast peavad teised tema eest töö ära tegema ning kogu nali seisneb selles, et loo tegelik kangelane on Burtoni sõber ja sidekick Wang Chi. Seda aga ei mõistnud filmi rahastanud stuudio, kes sundis fimi alustama mittevajaliku proloogiga.
Big_Trouble_in_Little_China_still_04

Kuigi Kurt Russell ja John Carpenter tegid koos viis filmi (“Elvis”, “Escape from New York”, “Escape from L.A.” & “The Thing”), on “Suur Sekeldus” vist ainus, kus Russell saab oma suurepärast koomikutalenti eksponeerida. Ta ei karda ennast ekraanil tolaks teha – see on üks põhjus, miks Jack Burtoni tegelaskuju meelde jääb. Siin pole näha staari ego, kes muretseks oma imidži pärast. Burton saab peksa, jääb kahevõitluses tihti kaotajaks ning tõestab peaaegu igal sammul oma ebakompetentsust. Temast on mõnikord isegi kasu – vahel õnnestub tal kogemata relvaga pahadele meestele pihta saada. Aga plaani tal pole – nii vastab ta oma sõpru päästma tulles küsimusele “kuidas sa meid päästad?” lausega “mul pole aimugi”.
Big_Trouble_in_Little_China_still_01

Carpenteri oeuvre’i vaadates hüppab “Suur sekeldus väikeses Hiinalinnas” mehe loomingust välja. Kuigi lavastaja käekiri (koos trademark’iks oleva süntesaatorisoundtrack’iga) on tuntav, on film palju hoogsam ja kaootilisem kui ülejäänud. Mitte halvas mõttes kaootiline, pigem võiks ekraanil toimuvat nimetada organiseeritud kaoseks. Stsenarist W.D. Richter’i anarhistlik käekiri (mees tegi 1984.aastal teise üsna kaootilise ulmeseikluskomöödia “The Adventures of Buckaroo Banzai Across the 8th Dimension”) on väga tuntav, nagu ka 1960-ndate ja 1970-ndate kreiside kung-fu filmide vaimsus. Mäletan, kui neid 1990-ndate lõpus TV1 kanali pealt vaatasin ja ekraanil toimuva hullumeelsuse tõttu üsna korralikult pead kratsisin. Tõepoolest, “Suure sekelduse” lugu on segane, ka Kurt Russell’i enda sõnul puudub tihti reaalne oht, ning kohati on ekraanil toimuvale raske kaasa elada. Carpenter suudab aga kõike orgaaniliselt koos hoida ega lase ei hullumeelsusel, märulil ega Richard Edlund’i (“Ghostbusters”) loodud muljetavaldavatel eriefektidel esiplaanil olla. Erinevalt kaasaegsetest seiklusfilmidest, mis pahatihti keskenduvad liigselt set-piece’idele ja eriefektidele, suudab Carpenter luua teose, mille fookuses on tegelaskujud. Dennis Dun on filmi kangelase rollis väga sümpaatne, Kim Cattrall on võrdväärne partner Russell’ile ning James Hong naudib oma kurikaela rolli. Tegelaskujusid on võib-olla liiga palju ning mitmed (nagu Kate Burton’i kehastatud Margo) võiks põhimõtteliselt välja visata, kuid kõik toovad filmi piisava energia ning entusiasmi, mistõttu ei ole põhjust nuriseda. On tunne, et näitlejad ja filmitegijad nautisid “Suure sekelduse” tegemist.

Big_Trouble_in_Little_China_still_02

Kulus aega, enne kui filmile pihta sain ning selle šarm mulle mõjuma hakkas. Alles peale mitmekordset vaatamist oskasin seda rohkem hinnata. “Suur sekeldus väikeses Hiinalinnas” ei pruugi olla suurepärane, ent on suurepärane meelelahutus. Film ei küündi küll John Carpenter’i parimate teoste nagu “The Thing” ja  “Assault on Precinct 13” (1976) tasemele, ent on kultusfilmi staatuse igati ära teeninud.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused:
 Roger Ebert   Siskel & Ebert


Big_Trouble_in_Little_China_still_07

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused