– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau
Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.
Hinne: 6/10
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg
Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker
Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”. Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.
Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross
Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.
Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini
Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan
Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………
9. “White Dog” (1982)
režissöör: Samuel Fuller
Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy
Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman
Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley
Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson
Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich
Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates
1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.
“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens
“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda
Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
režissöör: Ivan Reitman
Peter Venkman, enesekeskne seelikukütt, kes üritab juba esimeses stseenis tütarlapsele külge lüüa ning süütule mehele elektrišokke anda, on ideaalne roll koomik Bill Murray jaoks. Täielik mölakas, ent samas vastupandamatu ja šarmantne tegelaskuju. Kuna Aykroyd, Ramis ja Murray olid juba “Saturday Night Live’i” sketšishow aegadest peale head sõbrad, näeme nende head partnerlust ka siin. Näitlejate koosmängu on lust vaadata. Ka kõrvaltegelased, eriti Rick Moranis, Annie Potts ning antagonist Walter Peck (William Atherton) on väga meeldejäävad.
režissöör: Elem Klimov
Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses. Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.
15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
11. “Katalin Varga” (2009)
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
8. “Mephisto” (1981) 
7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: John Milius
Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).
Conani tegelaskuju pärineb pulp–kirjaniku Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. 
John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. 
Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.
Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.
Film sai nõrga järje pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.
“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.
režissöör: George P. Cosmatos
Kuigi “Cobrat” võib pidada paljuski “Dirty Harry” (1971) koopiaks, on selle mõju popkultuurile üsna suur. Nii võib filmi vaadates leida mitmeid sarnasusi Nicolas Winding Refn’i (“Only God Forgives”, “Valhalla Rising”) loominguga. Eriti ilmneb see “Drive`s” (2011). Lisaks 1980-ndate neoonstiilile on kobra kuju peategelase relval on oma ikonograafialt kahtlaselt sarnane “Drive’i” peategelase jakil oleva skorpioniga ning Ryan Gosling’i suus on hambaork samamoodi nagu Cobrettil. Hiljuti kopeeriti muide seda detaili filmis “Deadpool” (2016).
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 