Archive for the ‘1990ndad’ Category

james_and_the_giant_peach_posterrežissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

james_and_the_giant_peach_still_2

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

james_and_the_giant_peach_still

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


James_and_the_Giant_Peach.jpg

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

La_Femme_Nikita_Movie_Posterrežissöör: Luc Besson
stsenaarium: Luc Besson

osades:
Anne Parillaud (Nikita)
Jean-Hugues Anglade (Marco)
Tcheky Karyo (Bob)
Jeanne Moreau (Amande)
Jean Reno (Victor)

operaator: Thierry Arbogast, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnikud: Anne Angelini, Valentin Breton Des Loys, Mimi Lempicka, helilooja: Eric Serra, montaaž: Olivier Mauffroy.
Produtsent: Patrice Ledoux.

118 min

“SÜNDINUD TAPJAKS”

Luc Besson’i taasleitud edu filmiga “Lucy”, mis olnud üliedukas nii  Ameerikas, Eestis kui mujal maailmas, on pannud paljud mõtlema tema varasema loomingu peale. “Lucy’s” on mees leidnud oma  mängulise kerguse ja lapsikult toretseva tonaalsuse, mis tegi “The Fifth Element’i” (1997) ja “Léon: The Professional’i” (1994) omal ajal nii edukaks. Millegipärast jääb aga vaateväljast kaugemale film, millest sai alguse minu tegelik armuafäär Bessoni filmidega, ning mis oli režissööri suur läbimurre maailmakino areenile – “Nikita”, tuntud ka kui “La Femme Nikita” – “Naine nimega Nikita” (1990). Nimikangelane markeeris esimest tugevat naistegelaskuju Bessoni loomingus ning Jean Reno episoodiline  roll andis inspiratsiooni Léon’i tegelaskuju loomisel.

La_Femme_Nikita_Movie_still_03“Nikita” kuulub mõtteliselt  Cinéma du look  liikumise alla, millesse kuulusid peale  Besson’i ka  Jean-Jacques Beineix (“Diva”) ja  Leos Carax (“Les Amants du Pont-Neuf”). Nagu antud filmidele omane, on tegu noortepärase, popesteetikast inspireeritud  ja  visuaalselt stiliseeritud linateosega, milles on aga esikohal tegelaskujud ja psühholoogia. Filmil on suurepärane avakaader, mis annab kohe aimu sellest, mis meid ees ootab. Kineetiline kaader näitab, kuidas apteeki röövima suunduv narkomaanide kamp lohistab  teismelist Nikitat (Parillaud) enda järel mööda teed. Ja taoline on Nikita saatus terve filmi jooksul. Peale politseiniku tapmist määratakse ta eluks ajaks vanglasse, ent müstiline valitsusorganisatsioon lavastab tema surma ning esitab ultimaatumi: kas tapad meie heaks või tapame sinu.

Olles võtnud ühe elu, peab ta seda veelkord tegema. Ta on aheldatud. Kui ta lõpuks peale üht meeldejäävat sünnipäevaõhtusööki restoranis vabadusse lastakse ning normaalset elu kassapidajast noormehe Marco’ga (Anglade) luua üritab, tulevad töökohustused, mida ta täitma peab. Ühes väga meeldejäävas stseenis peab ta ( ise puhkusel olles) tapatööd läbi viima ning samaaegselt pidama enda kihlatuga tähtsat vestlust. Ükskõik kuidas Nikita ei üritaks, ikkagi lohistatakse teda läbi elu nagu avakaadris, kus tal endal on vähe otsustusvõimalusi.

NAISEKS SAAMISE LUGU?

La_Femme_Nikita_Movie_still_04Kuigi filmil on mitmeid põnevaid ja hästitehtud actionstseene (millest ikoonilisem ja novaatorlikum on tulevahetus köögis), on tegu eelkõige karakterikeskse looga. Palgamõrvari tegelaskuju on enne Bessonigi kasutatud suuremate ideede lahkamiseks – üks varasemaid näiteid on Graham Greene’i romaan “Palgamõrvar” (1933), mille kinoversioon “This Gun for Hire” (1942) inspireeris Jean Pierre-Melville tegema esimest tõelist eksistensialistlikku  hit-man‘i  lugu filmis “Le samouraï” (1967).  Ka”Nikita” lugu võib mitmeti vaadata – tema elu algab tapmisega ning “tavaline” elu on vaid fassaad. Teost võib vaadata kui naiseks saamise lugu, kus Nikita peab oma 20-ndal sünnipäeval, end ilusaks teinud ja välise naiselikkuse saavutanud, teistelt elu võtma.

Besson visualiseerib väga kaunilt naise transformatsiooni läbi keskkondade, kus peategelane tegutseb. Uue elu alguses astub Nikita voodist välja tulles oma esimesi samme ning satub tühja valgesse ruumi, kus puudub igasugune identiteet. Tema mässulisel perioodil on ruum  grafitiga täissoditud ning päris lõpuks transformeerub see vangla kõrgklassi korteriks. Analoogne asi toimub ka tema enda esimese päris oma korteriga, mis ühes kaunis kaadris sulandub pooleliolevast toorikust hubaseks ja kodanlikuks keskkonnaks.

STIILNE ACTION-THRILLER

Lõppude-lõpuks aga pole kõik need kujundid olulised, kui tegelaskujud või lugu ei haara. “Nikita” toimib tänu korralikule loole ning hästirealiseeritud tegelaskujudele. Anne Parillaud, keda pärjati rolli eest ka  Césariga, sobitub imehästi Bessoni hüperreaalsesse maailma. Nikita tegelaskuju on väga elav ja mänguline – korraga nii teatraalne kui pühholoogiline, rõõmsalt lapselik kui väga naiselik ja traagiline. Tegu on ühe kinokunsti meeldejäävama naistegelaskujuga. Tema armastatu Marco, keda frustreerib, et naine oma minevikust midagi ei jaga, on samuti väga mänguline tegelaskuju. Juba nende kahe esimene kohtumine on meeldejääv ning me investeerime nende suhtesse, kuna me näeme neid üksteisest hoolimas. Nikita boss“Bob“ ( Tcheky Karyo), kes samuti naist armastab, ent samas ära kasutab,  teeb nende kahe suhte veelgi keerulisemaks ning legendaarne Jeanne Moreau  suudab väga vähesega  luua sügava ja nukra  tegelaskuju. Naine, kellele on aeg jalgu jäänud (või kes ise on ajale jalgu jäänud).

La_Femme_Nikita_Production_still_01Nagu ka Carax ja Beineix, jagab Besson väga hästi tonaalsust ja stiili. “Nikita” maailm pole realistlik ega üheselt võetav. See on nihestatud, ent ometigi usutav. Nii oma näitlemise, soengute–riiete, kaameratöö, kui muusika poolest karjub film – vaadake mind, ma esindan aastat  1990. Tegu pole täiusliku teosega – viimases kolmandikus leiab küsitavusi (eriti just Jean Reno lõigus) ning mõnele teemale, nagu tapmisega kaasnev hingepiin, ei pöörata erilist tähelepanu. Siiski, “Nikita” on karakterikeskne  actionthriller, mis on ühtaegu nii põnev ja stiilne meelelahutus kui ka mõtlemapanev film identiteedist, mineviku  pattudega elamisest  ning normaalse  elu otsingust. Film väärib “Léon’iga” (1994) samaväärsemat positsiooni.

“Nikita’le” järgnes Stephen Shin’i ebaametlik ümbertöötlus “Black Cat” (1991), ebavajalik ent originaalitruu (paljus üks-ühene) ja korralik John Badham käe all valminud Ameerika remake  “Point of No Return” a.k.a “The Assassin” (1993) (mis originaaliga sarnaselt toimis suuresti tänu heale  peaosatäitjale Bridget Fondale ning kõrvalosalistele Gabriel Byrne’le ja  Anne Bancroft’ile). 1997-2001 nägi ilmavalgust telesari “La Femme Nikita”  Peta Wilson’iga ning 2010-2013 järgnes sellele reboot “Nikita”, nimirollis  Maggie Q.  Luc Besson jätkas aga naispalgamõrvari motiivi lahkamist filmis “Colombiana” (2011).

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes  
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert

La_Femme_Nikita_Movie_still_01

Read Full Post »

but-im_a_cheerleader_posterrežissöör: Jamie Babbit
stsenaarium:  Brian Wayne Peterson, Jamie Babbit’i loo alusel

osades:
Natasha Lyonne (Megan)
Clea DuVall (Graham)
Bud Cort (Peter)
Mink Stole (Nancy)
RuPaul (Mike)
Cathy Moriarty (Mary Brown)

operaator: Jules Labarthe, kunstnik: Rachel Kamerman, kostüümikunstnik: Alix Friedberg, montaaž: Cecily Rhett, helilooja: Pat Irwin. Produtsendid: Andrea Sperling & Leanna Creel.

85 min

“TERAVMEELNE KOMÖÖDIA SEKSUAALSEST ORIENTATSIOONIST”

Peale ”The To Do List” vaatamist tekkis soov vaadata ühte korraliku teismeliste komöödiat. Valituks osutus järjekordne naislavastaja poolt tehtud naistegelaskujuga film. Tegu on filmiga mida dvd kaanel oli iseloomustatud kui John Watersi hullumeelsuse ja Tim Burtoni sürrealismi segu. Üllataval kombel osutus antud iseloomustus isegi üsna täpseks.

17-aastane Megan (Lyonne) on klassikaline Ameerika tüdruk. Ta on cheerleader, tal on boyfriend..keda talle väga suudelda ei meeldi. Ja tal on hoiukapis pildid tüdrukutest. Ja talle meeldivad oma cheerleaderitest kaaslased ehk liigagi palju. Ta vanemad, parim sõbranna (Williams) ja boyfriend jõuavad järeldusele, et Megan on homoseksuaal ning saadavad ta seksuaalse ümberõpetuse kooli : True Directions”isse. Sinna on vanemate poolt saadetud teised temasugused poisid ja tüdrukud, mis kooli õppejõu Mary (Moriarty) viie sammulise koolituse abil üritab nad taas “normaalseteks” heteroseksuaalseteks inimesteks muuta. Megan, kel polnud enda kalduvustest aimu, armub ümberõpetamise käigus aga Graham’isse (DuVall). Ainsasse koolituses viibijasse, kes on oma identiteedi üle õnnelik.

SOOROLLID

but-im_a_cheerleader_still_2“But I’m a Cheerleader” sai linasuse ajal üsna vastakaid arvamusi ent on aja möödudes aina enam märkimist leidnud. Negatiivse vastukaja aluseks olnud stereotüüpsed gay-tegelaskujud ning liigne “õpetlikkus” on tegelikult väga nutikalt lahendatud. Film on teadlikult väga camp ning kasutab stereotüüpe selleks, et näidata situatsiooni jaburust.  Film pole ainuüksi kommentaar homofoobiast vaid kommentaar ka ühikondlike soorollide klišeedest. True Directions õpetab geidele ja lesbidele vastavaid mehelikke ja naiselikke käitumisnorme. Mehed parandagu atuosid, mängigu sõda ja lõhkugu halge, samal ajal kui naised end meigivad, mähkmeid vahetavad ning pulmakleite selga proovivad.

Megan’i tegelaskuju on kõige Ameerikalikuma heteronaise kehastus – ta on aus ja korrektne kristlasest cheerleader. Tüdruk, kes  on ühiskonna poolt juba kasti pandud. Ta teab, mis ühiksond talt ootab ning loodab käituda vastavalt, jättes enda tegelikud soovid teadvustamata. Kriitika alt ei pääse ka grupiteraapiad ega psühholoogilsed sessioonid, mis üritavad leida “haiguse” algallikaid. Kuigi film räägib tõsistest teemadest, teeb ta seda väga omalaadse satiiri ja huumoriprisma. Viies kõik humoorikalt üle võlli (filmis on isegi geibaar nimega Cocksucker, mille ees on suure kuke kuju), suudab ta olla piisavalt kerge ega mitte liiga plakatlik. Tegu on lõppude-lõpuks ikkagi romantilise komöödiaga, mis toimib oma žanris täitsa hästi.

BARBIE MAAILM

but-im_a_cheerleader_still_4Film on väga stiliseeritud. Kompositsioonid on julged, kunstnikutöö pärineb kui “Edward Scissorhands’i” õudusunenägudest, koosnedes roosadest interjööridest ja Barbie’likest värvidest. Näitlemine on üle võlli ning Pat Irwin’i originaalmuusika võib kohati närvidele hakata. Hõõruvaid kohti on õnneks siiki väga vähe ning taoline visuaalne nihestatus on osa filmi tegelikust šarmist. True Directions on mõeldud kohana, mis rõhutab Ameerika 1950ndate ideaalpere ning taoline nukulike kostüümide, interjööride ning värvide kasutus illlustreerib filmi teemasid väga mõjuvalt.

Kuigi “But I’m a Cheerleader” omab tugevat välist fassaadi ning mitmetasandilsit ühiskonna ja sallimatuse kriitikat, on ta sisimas väga lihtne romantiline komöödia täiskasvanuks saamisest, seksuaalsest ärkamisest ning armastuse leidmisest.  Natasha Lyonne (“American Pie”) ja Clea DuVall (“Argo”, “Girl, Interrupted”) on on peaosades tõeliselt rabavad, suutes mängida nihestatud maailmas üllatavalt usutavaid role. Cathy Moriarty on mõjuv karikatuurse True Directions’i pidajana ning film omab üllatavaid pisirolle (Michelle Williams ja Bud Court) ja cameosid ( Julie Delpy, Ion Skye).

KULTUSFILM 

Natasha Lyonne in "But Im A Cheerleader."“But I’m a Cheerleader” on piisavalt nihkes, pole kõigi jaoks ning nõuab nautimiseks teatud mängureeglitega aktsepteerimist. Tegu on omapärase filmiga, mida on raske üheselt defineerida. Jah, ta meenutab kohati John Waters’it, ent pole kultuslavastaja jaoks piisavalt banaalne. Visuaalia meenutab Tim Burtonit, ent omab enda identiteedi ning on ideaalselt kooskõlas oma ideedega. Keksne lugu on klassikaline, ent näitlemine ja viis kuidas seda jutustatkse, mitte. Linastumise ajal sai film negatiivse vastukaja ning vähese publikumenu. Tasapisi on aga selle austajaskond kasvanud. Loetletud omadustele on lihtne kokuvõte: “But I’m a Cheerleader “on kujunemas kultusfilmiks.

Minu jaoks oli film stiilne, naljakas, mitmetahuline ja intrigeeriv. Ja mis kõige tähtsam, vormi taha ei kadunud filmi tuum – kesksed tegelaskujud. Kuigi ma oleks nendest natuke rohkem teada saada ning kohati kaob filmis fookus, toimib “But I’m a Cheerleader” ka antud kujul väga hästi.

Originaalne ja suurepärane film, mis suudab olla palju palju enamat kui lihtne teismeliste komöödia.

Tõeline peidetud aare.

Hinne: 8/10

Rotten Tomatoes   IMDB

but-im_a_cheerleader_still

Read Full Post »

Jackie_Brown_posterrežissöör: Quentin Tarantino
stsenaarium: Quentin Tarantin, Elmore Leonard’i romaani “Rum Punch” põhjal

osades:
Pam Grier (Jackie Brown)
Samuel L. Jackson (Ordell Robbie)
Robert Forster (Max Cherry)
Bridget Fonda (Melanie Ralston)
Michael Keaton (Ray Nicolette)
Robert De Niro (Louis Gara)

operaator: Guillermo Navarro, kunstnik: David Wasco, montaaž: Sally Menke, produtsendid: Lawrence Bender & Paul Hellerman.

154 min

“KÜPS & RIKKALIK TARANTINO”

Enne “Vabastatud Django” – “Django Unchained” linastust mõtlesin pilgu heita paljude meelest viimasele tõeliselt heale Quentin Tarantino filmile – “Jackie Brown’ile”. Mis muutus peale selle filmi linastumist ning mida võib siit leida, mis ta järgnevast loomingust puudu on?

“Jackie Brown” paikneb Quentin Tarantino loomingus huvitaval kohal. Tegu on ainsa, ning lavastaja sõnutsi ta viimaseks jääva raamatuekraniseeringuga. Film põhineb legendaarse krimilugude autori Elmore Leonard’i (Out of Sight , Get Shorty) romaanil “Rum Punch”. Kuigi Tarantino muudab tegelasi (nende rassi), lisab dialoogi talle omast teravust ning viskab sisse viiteid popkultuuri ning homage‘i blaxplotation kinole, on tegu vägag truu adaptsiooniga. Lennusaatja Jackie Browni (Grier) smuugeldab relvaärimehe Ordell’i (Jackson) raha Mehhikost USA’sse. Ühel päeval jääb aga Jackie eriagent Ray Nicolette´ile (Keaton) vahele. See loodab tema kaudu Ordellile ligi pääseda ja sunnib Jackiet kurjategija lõksu meelitama. Jackie otsustab koos kautsjoniandja Max Cherry (Forster) abil agendi ja kurjategija üksteise vastu välja mängida.

Tarantino loomingule omaselt on film täis suurepäraselt realiseeritud ning hästi näideldud tegelaskujusid. Kui üldjuhul on ta tegelased explotation ja grindhouse‘i filmidest inspireerituna efektseted ja teravmeelsed, ent paljuski üheplaanilised, siis siin omavad nad palju suuremat kompleksust ning humaansust. Tegelased on siin väsinud, vanad ja katkised. Jackie Brown ja Max Cherry räägivad sellest kuidas nad on vanaks jäänud – kuidas ühel hakkab juukseid väheseks jääma ning kuidas teisel on tagumik liiga suur ning kuidas nad mõlemad tunnevad, et nede elud on paljuski tühja jooksnud. Ka kõrvaltegelased on huvitavad, eriti Bridget Fonda ja DeNiro tegelaskujud, kellest viimane suutis siin teha oma karjääri seni viimase tõeliselt meeldejääva rolli. Tegelastevahelised suhted on keerukad,  kõigil on omad eesmärgid, unistused ja teekonad ning palju asju jääb hea draama kohaselt inimeste vahel ütlemata (viimane stseen Jackie ja Max’i vahel). Kõik näitlejad teevad siin oma karjääri parimaid rolle, ent kõige meeldejäävamad on  blaxplotationi ikoon Pam Grier ning oma rolli eest oscarile kandideerinud Robert Forster, kellevahelised stseenid ekraanil tõeliselt säravad.

Tegu on Tarantino loomingu kõige vaoshoituma, vähem efektitsevama ja ebakomertslikuma filmiga. Kuigi filmi on kritiseeritud selle liigses pikkuses (missugune Tarantino film poleks), tundub siine tempovalik väga teadlik ja õigustatud olevat. See kannab edasi filmi inspireerinud 1970ndate kinematograafilist stiili ning laseb vaatajal paremini keskenduda nüanssidele. Filmi kaameratöö on  minimalistlik ning Tarantino suudab meisterlikult välja vedada nii pikad dialoogistseenid (miski, mis minu jaoks näiteks “Inglorious Basterds’is” enam ei toiminud) kui ka set-piece‘id (nagu näiteks Samuel L Jacksoni ja Chris Tucker’i tegelaskujude stseenid). Meeldejäävad kohte on mitmeid – Ordell’i käik  Jackie korterisse on tehtud vägagi põnevalt, kasvatades pignet väga lihtsate elementide kasutuse – kinnaste, sisse-väljalülituva valguse ning minimalistliku kaameratöö abil. Filmi keskne stseen ostukeskuses, mis näitab tegevust mitme tegelase vaatenurgast ning filmi lõpp on samuti tõeliselt oskuslikult lahendatud. Läbi terve filmi näitab Tarantino kuidas ta on õppinud oma esimestes filmis tehtud vigadest ning muutunud oma kaadri-, montaaži- ning misanstseenivalikutes palju julgemaks ning omanäolisemaks. Filmi visuaalia ei kerki kunagi liigselt esile ning teenib alati näitlejaid ja lugu (suur kiitus operaator Gullermo Navarrole, kellega Tarantino kahjuks enam ühtegi filmi koos ei teinud). Üleüldse on filmis peidus mitmeid aardeid ning meeldejäävaid stseene, mis ei pruugi niivõrd palju näkku karata kui lavastaja teistes filmides, sest tegu on heale film-noir‘ile omaselt palju intiimsema ja nüansirohkema tegelaskujude luubi alla võtmisega.

Kuigi “Pulp Fiction” jääb Tarantino loomingu kõige olulisemaks teoseks, pean “Jackie Brown’i'” ja “Reservoir Dogs’i” ta parimateks filmideks. Mõlemas on lavastajapoolset täpsust, mängulisust, originaalsust (kuigi “Rervoir Dogs” on koopia Ringo Lam’i “City of Fire’ist”) ning rikkust, mis ta ülejäänud loomingus paljuski puudu on. Karta on, et “Jackie Brown’i” vähene publikumenu muutis Tarantino lähenemist oma uutesse filmidesse, muutest ta järgneva loomingu palju turvalisemaks, igavamaks ja mainstreamlikumaks.  “Kill Bill 1 ja 2” olid koopiad palju parematest explotation filmidest ning “Death Proof” oli lihtsalt väga nõrk film, mida õnneks ka lavastaja läbikukkunuks tunnistab. Kuigi “Inglorious Basterds” oli  särtsakam, tundus ta ka seal liiga pikalt naudisklevat enda dialoogdes ja viidetes teistele palju huvitavamatele filmidele. See kõik tundub peale “Jackie Brown’i” olevat kui üks suur samm tagasi. Tarantino on kui filmiõpilane, kes kooli lõpetamise järel on ühe “päris” filmi maha saanud, ent siis otsustanud taas tudengifilme tegema hakata.

Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, ent Elmore Leonard’i  algmaterjal viis ta palju huvitavamatesse kohtadesse ning pakkus, iroonisel kombel, midagi palju originaalsemat. Tegu on ainsa filmiga, kus Tarantino pidevalt tegelasi, stseene või kaadreid kuskilt mujalt maha ei vehi vaid konstrueerib tõeliselt väljapeetud, komplekse, isikupärase ning küpse teose. Seda vaadates tekib soov, et Tarantino “uue ja originaalse loomise” (filmiajaloos nähtu pealt kopeerimise) asemel taas üht head raamatut adapteeriks.

Alati jääb lootus, et Tarantino järgmine film tuleb sama hea kui “Jackie Brown”. Seni pole ta aga oma meistriteose tasemele suutnud veel küündida.

Hinne: 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0119396/

jackie_brown_still_cropped

Read Full Post »

romeo+juliet_posterrežissöör: Baz Luhrmann
stsenaarium: Craig Pearce & Baz Luhrmann, William Shakespeare näidendi alusel

osades:
Leonardo DiCaprio (Romeo)
Claire Danes (Julia)
John Leguizamo (Tybalt)
Pete Postlethwaite (isa Laurence)
Harold Perrineau (Mercutio)
Paul Sorvino (Fulgencio Capulet)
Diane Venora (Gloria Capulet)
Paul Rudd (Dave Paris)

operaator: Donald McAlpine, montaaž: Jill Bilcock, kunstnik: Catherine Martin,  helilooja: Nellee Hooper, produtsendid: Baz Luhrmann & Gabriella Martinelli

120 min

” MTV-PÕLVKONNA SHAKESPEARE “

1996. aastal linastus mitu postmodernset Shakesespeare’i filmi : Richard Loncraine “Richard III”, mis viis tegevuse 1930ndate fašistlikusse Inglismaale, “Othello”, mis pani nimirollu mustanahalise Laurence Fishburne’i ning  Baz Luhrmann”Romeo + Juliet”, mis tõi tegevuse kaasaega (1990ndatesse) ning tegi Montague’ ja Capulet’ide peredest rivaalitsevad äriimpeeriumid, kus nende noored lahendasid probleeme mõõkade asemel püstolitega.

Verona on asendunud Austraalia ja Mehhiko võttepaikadega ning annab tervele filmile ainulaadse atmosfääri, mis nagu mitmed 1990ndate filmid, tundub sisimas omavat hirmu gängisõdade ees, mida iseloomustasid 1992. aastal toimunud L.A tänavarahutused. Baz Luhrmann toob enda loomingule omase energilisse ja toretseva stiili. Film algab väga hoogse MTV-liku pildikeele ning baroklike tegelaste ning näitlemisega, ent muutub filmi arenedes rahulikumaks. Nii nagu “Moulin Rouge’is” on siin aspekte, mis võivad paljudele vastukarva olla (selle heaks näiteks on filmi alguses multifilmlikult lahendatud konflikt gängide vahel bensiinijaamas või kiirendusega filmitud ning piinlikult näideldud esimene stseen Julia ja ta ema Gloria vahel).

“Romeo + Julia” meeldejääavamaid aspekte on selle visuaalne külg. Visuaalselt on film ehedalt 90ndalik – täis kirkaid värve ning muusikavideolikku ülepaisutatust ning nii kostüümis kui kaameratöös. Eriti meeldejäävad on kostüümikunstnik Kym Barrett’i (Matrixi-seeria) loodud rõivad, mille parimaks näiteks on Capulet’ide peaol nähtud ekstravagantsed rõivad koos peategelaste ikoonilise visuaalse kujundusega. Ka lavastuslikult on just seal toreaid leide. Romeo ja Julia kohtumisstseen, kus neid eristab akvaarium on kaunilt tehtud ning esimene suudlus liftis on samuti efektiivne. Buz Luhrmann julgeb mitmeid klassikalsi stseene teisiti lahendada – kuulsast Romeo ja Julia rõdustseenis saab ootamatult basseinistseen ning enesetapp on lahendatud teistmoodi kui näidendis. Just need kohad toovad filmile värskust ja loovust, mis muidu kipub kahjuks jääma ainult väliseks. Relvade kasutamise motiiv möökade asemel toimib toredasti, ent pisidetailidest, nagu kostüümipeo juures asuv relvakontroll jääb väheseks.  Mingi hetk muutub väline vorm ainult kaunistuseks ning lõppude-lõpuks peab filmi kandma sisu ning tegelased.

Kui Zafirelli 1968. aasta versioon suutis panna noored näitlejad Shakespeare’i teksti kaasaegselt andma nii, et säilis klassikaline dialoogi rütm, siis siin on see kadunud. Nii noored kui vanemad näitlejad annavad dialoogi argisemalt ja seetõttu kaob osa poeesiast ja teksti võimsusest. Mine tea, ehk on asi selles, et ameerika aksent ei lase Shakespeare’i tekstil nii nähsti kõlada kui briti oma. Seda tuletab meelde filmi tugevaim osatäitja – Pete Postlethwaite, kes isa Laurence’i rollis  ainsana Shakespeare’i loomingule omases pentameetris kõneleb. Probleem ei peitu aga niivõrd tekstiandmises kuivõrd tegelaste lameduses. Kuigi “Romeo+Julia’t” peab vaatama eraldiseisva filmina, ei pääse siiski võrdlusest Zafirelli versiooniga, kus Romeo ja Julia osad palju huvitavamalt ja kaasaegsemalt lahendatud olid.  Luhrmanni versioon ei oma keskmes nii tugevaid peategelasi või nendevahelist keemiat. Vastupidiselt “Moulin Rouge’ile”, kus Nicole Kidman & Ewan McGregor suutisd väga klišeelikud ja üheplaanilised tegelased huvitavaks mängida, ei suuda muidu alati sümpaatsed DiCaprio ja Danes oma tegelaste kompleksusi väga välja tuua. Kuigi mõlema emotsionaalsemad stseenid (näit Tybalti surmaga seotu) on hästi mängitud, jääb vajaka nende sisemisest konfliktist vaiksemates stseenidest. Nii kummaline kui see ka pole, omab 1960ndate versioon lisaks muudele tahkudele palju rohkem kirglikkust ja seksuaalsust kui 90ndate versioon.

Kuigi stsenaariumis on teksti vähemaks võetud ning siit-sealt võib leida ka väikseid dialoogilisandusi, on tegu ünsa truu ja korraliku Shakespeare’i  adaptsiooniga 1990ndate jaoks. “Romeo + Julia” omab nii Luhrmann’ile omast välist särtsu kui ka sisemist tühjust. Loodame, et ta järgmine suurteose adaptsioon – 2013. aastal linastuv F. Scott Fitzgerald’i “Suur Gatsby” leiab parema balansi mõlema vahel”.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

romeo+juliet_still

Read Full Post »

heavenly_creatures_poster

režissöör: Peter Jackson
stsenaarium: Fran Walsh & Peter Jackson

Osades:
Melanie Lynskey (Pauline Parker)
Kate Winslet (Juliet Hulme)
Sarah Peirse (Honora Parker Rieper)
Diana Kent (Hilda Hulme)
Clive Merrison (Dr. Henry Hulme)
Simon O’Connor(Herbert Rieper)
Jed Brophy (John / Nicholas)

Operaator: Alun Bollinger, kunstnik: Grant Major, montaaž: Jamie Selkirk, helilooja: Peter Dasent,  Produtsendid: Jim Booth &  Peter Jackson

99.min

” TRAAGILINE TÜDUKUTE SÕPRUS”

Enne “The Hobbit: An Unexpected Journey” linastust mõtlesin heita pilgu Peter Jacksoni loomingule. Alustasin linatoesega, mis pani splatterfilmide autori rahvusvahelise filmimaastiku huviorbiiti ning tõi kaasa ka mitmed preštiizikad auhinnad (film võitis Veneetsia filmifestivali hõbelõvi ning selle stsenaarium kandideeris Oscarile). Filmiks oli “Heavenly Creatures” – “Taevalikud olendid” – linateos,  mis pani aluse ka Kate Winsleti karjäärile.
Film jutustab tõsielul põhineva loo 1952.aastal Uus-Meremaale saabunud rikka inglise tüdruku Juliet’i (Winslet) ning enesessetõmbunud kesklassist pärit Pauline’i (Lynskey) suhtest. Tüdrukuid seovad ühised huvid ning meeletu kujutlusvõme – nad hakkavad koos kirjutama raamatut lootuses, et sellest saab kunagi Hollywoodi film ning nede loodud fantaasiamaailm hakkab segunema reaalsusega. Nad seiklevad koos muinasjutulises kuningriigis Borovnias, mis on täis nende enda poolt voolitud savielanikke. Tüdrukutevaheline suhe muutub ajapikku nii lähedaseks, et see hakkab hirmutama nende vanemaid. Nende katsed neid üksteisest eemaldada viivad aga traagiliste sündmusteni.

Film on tõeliselt huvitav pilguheit noorte teismeliste sõprusesse. See on üheagselt täis mängu, loovust, nii rõõmu kui ka kurbust, lähedust, sõprust, seksuaalsust ning morni igapäeva, mida väljendavad nende mõlema jaoks vanemad. Vaatamata sellele, et film põhineb tõestisündinud lool, läheneb Jackson materjalile väga julgelt ja loovalt. Kogu filmi on esitatud tüdrukute fantaasiarikkast ja kirevast vaatepunktist, kus juba reaalsus ise on nihkes. “Heavenly Creatures”  nõretab klassikalisest Peter Jacksoni käekirjast : film on täis julgeid ja loovaid kaadrilahendusi, operetikku hoogsust ning ülepaisutatud näitlemist. Just need aspektid tegid Jaksoni varasema loomingu nii nauditavaks, kahjuks on need aga alates “Sõrmuste Isanda” filmidest olnud aina enam tagaplaanil. Film on oma hoogsuselt ja julguselt sarnane ta eelmise filmiga – 1992.a valminud “Braindead’iga”, mille tegevus toimus samuti 1950ndatel. See sama nihestatus ja loovus sobitub üllatalt hästi antud materjaliga ning taoline lavastajapoolne julge lähenemine  muudab filmi nii meeldejäävaks ning aitab vaatajal paremini mõista tüdrukute maailma.

“Heavenly Creatures” on pungil meeldejäävaid stseene. Visuaalselt on kõige võimsamad tüdrukute hetked muinasjutumaailmas, suurepäraselt tinglikult lavastatud seksuaalfantaasia. Filmifanattidele pakub erilist naudingut lõik, kui tüdrukud lahkuvad kinost peale Carol Reed’i “The Third Man’i”  nägemist. Lõpu eel muutub film vaoshoitumaks ning õõvastavaks kui alguses viidatud traagiline lõpptulemus lõpuks vaataja silmade ette jõuab. Melanie Lynskey ja Kate Winslet säravad oma rollides ning loovad ühe kinoajaloo meeldejäävama noorte sõbrannade paari.

“Heavenly Creatures” puhul on tegu Peter Jacksoni loomingu ühe kõige loovama ja originaalsema filmiga.

Hinne: 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0110005/?ref_=fn_al_tt_1

heavenly_creatures_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused