Archive for the ‘2000-2009’ Category

lord_of_the_rings_the_fellowship_of_the_ring_teaser_posterrežissöör: Peter Jackson
stsenaarium: Fran Walsh, Philippa Boyens & Peter Jackson, J.R.R. Tolkien samanimelise romaani alusel

osades:
Elijah Wood (Frodo Baggins)
Ian McKellen (Gandalf)
Sean Astin (Samwise ‘Sam’ Gamgee)
Viggo Mortensen (Aragorn)
Sean Bean(Boromir)
Ian Holm (Bilbo Baggins)
Orlando Bloom (Legolas)
Dominic Monaghan (Meriadoc ‘Merry’ Brandybuck)
John Rhys-Davies (Gimli)
Billy Boyd (Peregrin ‘Pippin’ Took)
Liv Tyler (Arwen)
Christopher Lee (Saruman)

operaator: Andrew Lesnie, kunstnik: Grant Major, montaaž: John Gilbert, helilooja: Howard Shore,  produtsendid: Peter Jackson, Barrie M. Osborne, Tim Sanders & Fran Walsh

178. min

“FILM KUI ILLUSTREERITUD RAAMAT”

Peter Greenaway ütles kunagi Tallinnas käies, et probleem “Lord Of The Rings’i” ja “”Harry Potter’i” adaptsioonidega, on see, et tegu pole teostega mis fuktsioneeriks kinokunsti vaid kui kui illustreeritud raamatutena. Nüüd, enne “The Hobbit: An Unexpected Journey” linastust on hea aeg heita pilk tagasi linatoesele, mis koos Harry Potteriga alustas  fantaasiafilmidebuumi ja vaadata värske ning kriitilise pilguga kuidas ta on ajale vastu pidanud.

“Sõrmuste Isand : Sõrmuse Vennaskonna” suurimaid saavutusi on ülipika ja raskesti adapteeritava raamatu suurepärane kondenseerimine 178 minuti sisse (mõtlen siin kinoversiooni, mis Jacksoni sõnul on ka tegelik director’s cut, filmi pikem – extended versioon omab lihtsalt fännidele mõeldud lisastseene). Vaataja viiakse suurepäraselt loodud fantaasiamaailma, mis on usutav ning täis meeldejäävaid ja hästi defineeritud karaktereid. Kui raamatus jäävad mitmed tegelased üsna üheülbalisteks (nagu näiteks Merry ja Pippin) suudab film kõigile oma värvi anda, kuigi tõsi, ehk liialt koomikale mängides (Gimli on terves seeria totaalseks tolaks tehtud). Osad karkaterid on liidetud ning mitmete (nagu Arweni ja Sarumani) oma laiendatud. Tänu läbiviidud muudatustele on filmi ja terve seeria narratiiv palju selgem ning paremini defineeritum kui romaani oma.

Esimesi asju, mis mind juba filmi esimesel vaatamisel häirima hakkas on üsna triviaalne – aspekt, millest võiks joomismängu teha. Võta iga kord pits kui paned tähele kehadublanti ( ja jääd ünsa kiirelt purju). Loodud maailmast võtab välja banaalne ja silmnähtav dublantide kasutus. Näitlejad kes mängivad kääbikuid ja Gimlit ei näe oma kehehituselt ühestki otsast välja kui nende pisikesed dublandid, keda filmis seljatagant filmides või üldplaanides kasutatakse ning lõhuvad seeõtttu pidevalt filmi taodeldud illusiooni. Kuigi nii kääbikute kui Gimli osatäitja sobivad suurepäraselt oma rollidesse, paneb see mõtlema, miks Jackson ei võinud teha nii nagu Ron Howard “Willow’s” kus pisikesi inimesi mängisidki päriselt pisikesed inimesed. See lõi seal palju huvitavama ja kontsantsema maailma.

Kui nii tühised asjad filmis häirivad, viitab see suurte probleemide puudumisele. Ja nii see ka on, film toimib üldjoontes väga hästi. Jackson suudab filmi hoida pidevalt mõnusas liikumises ning leida aega nii tegelastele, actionile kui ka huumorile. Triloogia esimene film tundub olevat kõige tugevam, sest siinne lugu on kõige  fokuseeritum, huvitavam ja emotsionaalsem. Samuti omab “Sõrmuste Vennaskond” kõige konkreetsemalt läbi viidud temaatilis arutlusi (sõrmus kui võimu sümbol, mida kõik ihkavad ja kuidas see kõiki mõjutab) ning ühte huvitavamat tegelaskuju Sean Beani mängitud konfliktse Boromiri näol.

Jacksoni varasema loominu asutajatele on aga tegu kindlasti visuaalselt ühe igavama ja oma ilutsemises lausa kitši piiril mängiva filmiga. Film tundub visuaalset palju võlgnevat Ridley Scott’i “Legend’ile” ning Tolkieni eepose illustratsioonidele, ent erinevalt Scotti oskulikust kaamerakäsitlusest on “Sõrmuste Isand” tihedalt täis ülisuure plaane emotsionaalsetest nägudest ja eepilis vaateid loodusest, mis ehk sobitub materjaliga, ent mis teeb kohati filmi pildiraamatulikult ilutsevaks (siinne operaatritöö oscarivõit oli teenimatu, eriti arvestades tookord põhikonkurentsiks olevat Roger Deakensi meisterlikku tööd filmile “The Man Who Wasn’t There”).

Greenaway väide oli selles mõttes tõesti tõene. “Lord Of The Rings : Felloship Of The Ring” toimib paljuski illustreeirtud raamatuna – kaunite teksti juurde käivate pildikestena. Tegu on aga siis ühe parima illustreeritud raamatuga, mis kunagi tehtud. Adapteeringud on keerulised ning Peter Jacksoni film näitas, et mammutteosest on võimalik väga hea ja terviklik film välja vedata. Ta tegi seda ka palju paremini kui seda suutsid näiteks enamik Harry Potteri filme. Kahju ainult, et ta seda tehes endale omase visuaalse julguse ja teravmeelsuse ära kaotas. Film nõretab paatoslikusest ja siirusest, mis kohati ülinaiivsena mõjub, ent mida ei saa täitsa ka puuduseks pidada, kuna see tundub olevat tingitud materjaliga seotud fännide ootusest.

“Sõrmuste Vennaskond” on korraga majesteetlik, eepiline ja kitšilik. Film on ajale hästi vastu pidanud ning ning nagu “Star Wars” jääb omama olulist kohta kinoajaloos. Huvitav on aga hoopis “Fellowship Of  The Ring’i” kõrvale vaadata Alfonso Cuarón’i “Harry Potter and the Prisoner of Azkaban’i”, mis (olles küll nõrgem film) suudab tänu lavastajale omase käekirjale ning julgetele vormilistele lahendustele olla midagi palju huvitavamat ja enamat kui illustreeritud raamat. Jääb näha kas seda sama suudab Jackson teha ka “Hobbiti” filmidega.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

LOTR_fellowship_of_the_ring_still

Advertisements

Read Full Post »

režissöörid: Joel ja Ethan Coen

stsenaristid: Ethan ja Joel Coen

osades:
Michael Stuhlbarg (Larry)
Richard Kind (onu Arthur)
Fred Melamed (Sy)
Sari Lennick (Judith)
Fyvush Finkel (Dybbuk)

operaator: Roger Deakins, kunstnik: Jess Gonchor, montaaž: Roderick Jaynes (Joel ja Ethan Coen), muusika: Carter Burwell, produtsendid: Joel ja Ethan Coen

106 min

“Serious Man” on teine film peale vendadele Coenitele oscari toonud “No Country For Old Man’i” kus nad keskenduvad klassikalise filmistruktuuri lõhkumise ning vaataja ootsute peal mängimisega, saavutavad selle läbi midagi väga omapärast.

Film keskendub Larry Gopnikule (Michael Stuhlbarg), juudist füüsikaprofessorile ja kahe lapse isale, kes vaatamata püüdele alati õigesti käituda, leiab end olukordadest , mis ta elu ainult hullemaks teevad. Tema õpilane ei lepi aines läbikukutamisega ning nõuab talt altkäemaksu ähvaradusel hinde muutmist, ta naine soovib ritualistliku abielulahutust, et oma armuksesega, poeg vajab teda ainult selleks, et ta telekantenni paika sätiks ning ta tütar varastab pidevalt ta tagant raha ning veedab terve oma vaba aja juukseid pestes. Lisaks kõigele sellele peab ta ka vend Arthurit oma majas üleval pidama, kuna too ei suuda endale korterit leida.

Coenite huumor pole kunagi olnud nii väljapeetud, kompleksne ja nauditav. Film teguseb paljuski jumala ja teaduse vahelise konfliktiga. Larry on füüsikaprofessor, kes õpetajana on veendunud, et kõik lahendused saab leida matemaatiliste toreemide abil. Kui ta elu hakkab lagunema, ei suuda ta leida selleks põhjust – lõppude-lõpuks on ta ju korralik inimene (serious man). Film on väga sügavalt religoosne ning omab palju viiteid juudi-usule ja -kommetele, millega Coenid ei vaevu vaatajat isegi kurssi viia. Samas pole see ka nõue filmi mõistmiseks. “Serious Man’i” puhul võib paralleele tuua Dostojevski “Idoodiga”, kus samamoodi üdidni hea peategalene – Miškin, satub maailma, mis pole tema jaoks sobiv ega loogiline.

Larry üritab leida vastuseid, ta pöördub rabide poole, et neilt oma elule selgust saada, kuid ainsad vastused mis ta saab on see, et elu müsteeriumite üle ei tasu mõelda – asjadel tasub lasta olla ja mitte nende üle liiga mõelda. Nii nagu “Burn After Reading” julges kaotada filmi keskse teglase filmi II vaatuse alguses või “No Country For Old Men” julges välja jätta kohad, mida iga teine lavastaja oleks näidanud, jätkavad Coenit siin vaatajate testimist. Filmi narratiiv ei allu klassikalistele reeglitele, taaskord jäetakse näitamata mimedki olulised stseenid ja filmi lõppedes on vaatajal rohkem küsimusi kui vastuseid.

Tegu on kõige raskemini haaratavama, ent samas ka kõige rikkama ja sügavama Coenite filmiga. Filmiga, mis pakub kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale mitmekordset rõõmu. See film võib esmapilgul frusteeriv ja absurdne tunduda, aga nagu tõdeb ka Larry, kas seda pole ka elu ise?

Hinne 8.5/10

http://www.imdb.com/title/tt1019452/

Read Full Post »

Me Without You (2001)

Režissöör: Sandra Goldbacher
Stsenaristid: Sandra Goldbacher & Laurence Coriat

Osades:
Anna Friel (Marina)
Michelle Williams (Holly)
Kyle MacLachlan (Daniel)
Oliver Milburn (Nat)
Trudie StylerIsabel (Linda)
Marianne Denicourt (Isabel)

operaator: Denis Crossan, kunstnik: Michael Carlin, montaaž: Michael Ellis, muusika: Adrian Johnston, produtsendid: Steve Christian, Finola Dwyer, Jonathan Olsberg

107 min

“Kes vajab vaenlasi kui sul on olemas parim sõbranna?” Filmi “Mina ilma sinuta” tagline ütleb palju oma filmi kangelaste – kahe parima sõbranna – Marina (Friel) ja Holly (Williams) suhtest. Lugu algab 1973. aastal tüdrukute vandega jääda igavaesti sõbrannadeks (olla alati koos kui üks). Holly pärineb konservatiivsest juudiperest, kus ema talle pidevalt sisestab, et ta elult liiga palju ei ootaks. Tema saatuseks on olla tark, mitte ilus. Marina pärineb aga katkise abieluga vabameelsest perest ning katsetab juba varakult seksi ja narkootikumidega. Holly on armunud Marina venda Nat’i (Milburn), mis muudab nende suhted komplitseerituks ja film jälgib nende kolme keerukaid suhteid läbi aastakümnete, keskendudes eelkõige 1980ndatele, omades soundtrackil antud kümnendi klassikuid nagu The Clash, Depeche Mode ning Echo & The Bunnymen.

Tundub olevat vähe tõeliselt häid filme, mis keskenduks noorte tüdrukute täiskasvanuks saamisele ja/või nendevahelisele suhetele. Kui mõelda eelmise kümnendi peale meenuvad ainult “My Summer Of Love” (2004), “Thirteen “(2003) ja võib-olla ka ”Ghost World” (2001). “Me Without You” on Briti lavastaja Sandra Goldbacher teine täispikk mängufilm ning pakub vaatamiseks huvitavat ja ausat sõprus/vihkamis suhet parimate sõbrannade vahel.

Film oli esimeseks tõsieks filmirolliks Michelle Williams’ile (kelle esimesed suuremad rollid olid filmides “Dick” (1999) ja “Halloween H20”(1998)) ning ta näitab ennast juba siin väga küpse ning talendika näiteljana. Kõik mida me armastame Williamsis, on siin nähtaval ning ta loob Holly karakteris unistava ennast otsiva, nukra ent sümpaatse tegelaskuju. Ei tasu alahinnata ka Anna Friel’i, kes loob Marina rollis meeldejääva, seesmiselt ebakindla kuid väliselt tugeva näiva karakteri. Nende kahe noore talendi suurepärastel osatäitmistel püsib film koos ka siis kui käisikiri ei toimi. Vaatamata autentsetele ja kaunilt läbitunnetatud kohtadele (näiteks kõik Holly ja Nati suhtele keskenduvad stseenid, kellest viimast mängib väga sümpaatselt Oliver Milburn), leidub ka klišeesi ning forseerituna tunduvaid lõike (liin Kyle MacLachlan’i tegelaskujuga ning filmi lõpuosa).

Filmi püsib alati tänu tüdrukutevahelisele suhtele ning oma kesksele ideele : Marina ja Holly on sõbrannad, kellest kumbki sooviks natuke olla teise moodi. Selle saavutamiseks ajab näiteks Marina taga samu poisse, keda Holly’gi ning üritab näida intellektuaalsena. Ta vajab Holly’t enda kõrval, ent teeb talle pidevalt ka haiget. Vaatamata oma kannatustele hoolib ka Holly Marinast, ega taha nendevahelist sõprust lõhkuda. Väga harva näeb filmides ausaid ja ehedaid tegelasi ning elulisi suhteid. See on selle filmi tõeliseks väärtuseks ning laseb mööda vaadata käsikirja nõrkustest nind andestada klišeed ja venima kippuv lõpp.

Hinne 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

 

Read Full Post »

režissöör: Pen-Ek Ratanaruang
stsenaristid: Pen-Ek Ratanaruang & Prabda Yoon

osades:
Tadanobu Asano (Kenji)
Sinitta Boonyasak (Noi)
Laila Boonyasak (Nid)
Yutaka Matsushige (Yuriko)
Riki Takeuchi (Takashi)
Takashi Miike (yakuza)

operaator: Christopher Doyle, kunstnik: Saksiri Chantarangsri, montaaž: Patamanadda Yukol, muusika: Hualampong Riddim& Small Room, produtsendid: Wouter Barendrecht & Nonzee Nimibutr.

112 min

Sisalik ärkab üles ning avastab, et on oma liigi viimane esindaja. Ta pere ja kõik ta sõbrad on läinud. Need, kes talle ei meeldinud, need kes teda kiusasid koolis, on samuti läinud. Sisalik on ihuüksi. Ta tunneb puudust oma perest ja sõpradest. Isegi oma vaenlastest. Parem olla vaenlastega kui olla ihuüksi. Nii arvas ta. Vaadates päikeseloojangut mõtleb ta : mis mõtet on elada kui mul pole kellegagi rääkida? Kuid isegi see mõte ei tähenda midagi – kui sa oled viimane sisalik.

See lõik pärineb lummavast Tai filmist “Viimane Elu Universumis” -“Last Life In The Universe”. Pedantlik raamatukoguhoidja Kenji (Asano) mõtleb selle mõistujutu peale seistes sillal, kust ta plaanib alla hüpata. Juhtub aga miskit, mis viib ta hoopis kokku tütarlaps Noi’ga (Boonyasak). Mees on jaapanlane, tüdruk tailane, nad ei räägi sama keelt, ei oma midagi ühist ning suudavad vaevu kommunikeeruda. Aegmööda tüdruku suvilas peitudes tekib aga nende vahel kontakt.

Lavastaja Pen-Ek Ratanaruang’i looming või antud film on kindlasti tuttav PÖFF’i külastajatele. “Viimane elu universumis” tõi talle suure tähelepanu terves maailmas ning Tadanobu Asano võitis oma lummava osatäitmise eest parima näitleja tiitli Veneetsia filmifestivalil. Tegu on väga omalaadse ja atmosfäärse filmiga, mida on väga raske defineerida. Kui visata kokku Aasia kino parim art-house (näiteks Korea ja Jaapani oma) ning lisada sinna Sofia Coppola melanhoolset-poeetikat võiks saada aimu sellest, mis  on ees ootamas. Tegu on väga unikaalse filmiga ja kuigi selles peituvates elementides ja ideedes pole eraldi võttes midagi uut, suudavad nad kokku moodustada midagi tõeliselt originaalset.

Film on huvitav mitmest aspektist. Siin on julgetud liita eri žanreid ning elemente, tehes valikud, mis ei tohiks loogiliselt võttes toimida, ent ometigi teevad seda. Visuaalselt on tegu huvitava ning atmosfäärse filmiga, kus legendaarne Wong Kar Wai operaator Cristopher Doyle teeb julget, ent samas oma loomingu vaoshoitumat tööd. Filmi helimaailm on väga peenetundeliselt loodud ning aitab tekitada minimalistliku ent nüansirohke maailma, mida täiendab suurepäraselt tunnetatud muusika.

Tegu on lummava ja kummastava filmiga, mis on korraga nii melanhoolne kui lootustandev, poeetiline kui ka teravmeelne, vaoshoitud kuid ka ülepaisutatud (eelkõige lõik, kus astub üles kultsulavastaja Takashi Miike). Mul lihtsalt ei jagu kiidusõnu selle filmi jaoks. Tõeliselt head filmid ei ole kergesti seletavatavad ega analüüsitavad – need on eelkõige tunnetatavad. Kui teile vähegi meeldivad atmosfäärsed filmid või Aasia kino, soovitan see meistriteos ära vaadata – ja vähemalt kaks korda.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Peter Bradshaw

Read Full Post »

režissöör: Frank Darabont
osades: Jim Carrey(Peter), Martin Landau (Harry Trimble), Laurie Holden (Adele Stanton) David Ogden Stiers (Dr. Stanton), Jeffrey Demunn (Ernie Cole), Hal Holbrook (Congressman Doyle), James Whitmore (Stan Keller)

“The Majestic” on Frank Drabonti kolmas täispikk kinofilm peale suuri publikulemmikuid “The Shawshank Redemption” (1994) ja “The Green Mile “ (1999), ning kus ta jätkab vanamoeliste Hollywoodi muinaslugude jutustamist paigutades seekord tegevuse 1950ndate alguseses toimunud McCarthy kommunistidejahi aega uurides seejuures II maailmasõja mõju väikelinnadele ning kino ning ühe indiviidi tähtsust väiksele kogukonnale.

Filmi peategelaseks on Peter Appleton (Jim Carrey) – Hollywoodis karjääri algustav stsnarist, keda süüdistatakse 1950ndate alguses ka Hollywoodi tabanud kommunistide nõiajahis. Üks õhtu purjuspeaga linnast välja sõites satub ta autoõnnetusse, mille tagajärjel ta mälu kaob ning ta avastab end Lawsoni-nimelisest väikelinnast, kus kõik arvavad teda olevat üle 9-aasta tagasi sõjast kaduma jäänud Luke Trimble’.

Film on Darabonti’le omaselt sentimentaalne ning paatoslik, ent seekord ei oma ta oma keskmes nii tugevat lugu ja karkatereid, mis ta eelmised filmid vaatamata sellele ikkagi väga nauditavaks tegid. Esmakordselt mitte ta ainult ei adapteeri Stephen Kingi romaani (“Majesticule” järgnes taaskord Kingi adaptsioon – “The Mist”) vaid pole seekord ise ka stsenaristiks, töötades seekord Michael Sloane’i originaallool, mis vaatamata oma ilusatele ideedealgetele (kui oluline on kaotusi kogenud väikelinnale kasvõi ühe oma sõduri tagasitulek) jääb siiski väga lihtsaks ja naiivseks. Darabont loob seekord ilutsetud maailma Ameerika väikelinna idüllist, mis on nii reaalsusest nii  eemaldunud, et vähendab loos peituvate reaalsete teemade kaalu ning rõhutab sentimentaalsusele ka siis kui see pole vajalik. Mul pole midagi sentimentaalsuse vastu – kui see hästi tehtud on, antud film on ju nimme vanamoeline. Seeekord jääb film oma 152 minuti juures aga liiga pikaks ja trafaretseks, omamata kunagi tõelist draamat ja ohtu.

Vaatamata kõigele sellele, omab film mitmeid ilusaid küsimusi väikese kogukonna vajadusest ning kaotusevalust. Üllatavalt jääb filmis nõrgaks ka kino roll ja selle tähtsus kogukonnale. Kui Jim Carrey tegelane koos oma eeldatava isa Harry Trimble’iga (Martin Landau) otsustab taas kino Majestic avada, tuleb publik kinno eelkõige seetõttu, et nende kadunud poeg lõpuks tagasi kodus on – ja on suutnud kogukonna leinast välja tuua. Kino kui kogunonda liitva elemendi tähtsus, millele enne viidatakse jääb üllatuslikult tahaplaanile. Meile näidatakse mitmeid selle aja suuri filme ja nende plakateid (African Queen, Streetcar Named Desire, Day The Earth stood Still jne), ilma et need loo suhtes mingit suuremat tähtsust omaksid. Filmi peategalene on stsenarist ning ühes keskses stseenis saame teada, et kuigi ta ei mäleta oma eelnevat elu, mäletab ta ikka veel filmide sisusid. Tegu on väga toreda ideega, mis aga kuhugi ei arene. Ka filmi raamistav Hollywoodi nõiajaht leiab lõpuks lahendust ainult Ameerikalike ideaalide lahkamisena, omamata tagapinda ning tagajärgi ja resonantsi mis tal võiks olla.

Vaatamata kriitikale, toimib film isegi oma liigse pikkuse ja sentimentaalsuse juures tänu meeldivatele näitejatele ja filmi keskmes olevale teemadele – isegi kui neid piisavalt ei lahata. Häbematult vanamoeline, logisev, aga enam-vähem korrektselt funktsioneeriv taies, mis kõlbab vaatamiseks ühel vihmasel õhtul.

Hinne 5.5/10

http://www.imdb.com/title/tt0268995/

Read Full Post »

Fish Tank (2009)

režissöör: Andrea Arnold
osades: Katie Jarvis, Kierston Wareing, Michael Fassbender

Andrea Arnoldi Cannes’  žüriauhinna ja paljudel muudel fetivalidel kiitust saanud debüütmängufilm “Fish Tank” on aus pilguheit 15-aastase Mia (Katie Jarvis) ellu , kes elab koos oma ema (Kierston Wareing) ja noorema õega üsna üksikut ja vihast elu. Ta ei käi koolis, tal pole sõpru, tema ainsaks huviks on tänavatants. Ta elu muutub kui ta ellu astub ema uus poiss-sõber Connor (Michael Fassbender) – ainuke inimene, kes temasse inimlikult suhtub ja tas annet näeb.

“Fish Tank” on film, mis on lummav oma autentsuses – režissöör Andrea Arnold on suutnud tabada kaunilt Essexi urbanistlikut elu ja noortekultuuri – tegu on ausa ja sotsiaalse pilguheiduga seal olevate inimeste ellu. Erinevalt aga paljudest noorte elu kujutavatest Euroopa sotsiaalsetest filmidest  nagu näiteks vendade Dardienne’i looming, mis näitavad alam- ja keskklassi elu kui väljapääsmatud põrgut täis ainult Fish_Tank_still_01ängi ja viha, oleme siin filmis lähedamale elule mis pole nii mustvalge. “Fish Tank” suhtub vaadeldavasse asualt – ilusalt aga mitte ilutsevalt, karmilt aga mitte räigelt. Filmis on õhku nii vihale ja ängile kui ka rõõmule ja lootusele. See on antud filmi üheks suurimaks plussiks ja aitab meil kaasa elada Mia teekonnale, sest me ei näe ainult temas viha – me mõistame tema soove ja unistusi. Pigem meenutabki film kaasaegset varianti Truffaut uue-laine klassikast “400 Hoobist – Les quatre cents coups (1959)” .

Filmi nõretab autentsusest tänu ilusat režiiliste valikute – läbi audiovisuaalsete valikute –  tegelastega kaasasliikuva käsikaamera, 4:3 formaadi, naturalistliku helikasutuse ning ehedate näiteljatööde poolest. Katie Jarvis, kellele see oli esimeseks ja seni ainsaks rolliks, toob ekraanile ausa ja eheda – komplekse ja mitmetahulise tütralapse, mis on noore debütandi kohta tõeliselt suurepärane saavutus. Alti nauditav Michael Fassbender, kelle karjäär pärast antud filmi ja samal aastal linastunud Tarantino “inglorious Batserds’it” tuule tiibadesse sai, mängib kaunilt välja tegelase, kes on pealtnäha empaatiline ja soe kuid kes varjab saladusi, mis selguvad filmi jooksul.

Film ei paku vastuseid ja lihtsat pääseteed ja on oma elu kujutamises aus ja karm, unustamata ka seda, et selle sees on alati ka lootus ja tõõmu ning ilu – isgegi kui selleks iluks on nukrad tühjad väljad elamukomplekside vahel.

Hinne 8.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert

Read Full Post »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused