režissöör: Peter Jackson
stsenaarium: Fran Walsh, Philippa Boyens & Peter Jackson, J.R.R. Tolkien samanimelise romaani alusel
osades:
Elijah Wood (Frodo Baggins)
Ian McKellen (Gandalf)
Sean Astin (Samwise ‘Sam’ Gamgee)
Viggo Mortensen (Aragorn)
Sean Bean(Boromir)
Ian Holm (Bilbo Baggins)
Orlando Bloom (Legolas)
Dominic Monaghan (Meriadoc ‘Merry’ Brandybuck)
John Rhys-Davies (Gimli)
Billy Boyd (Peregrin ‘Pippin’ Took)
Liv Tyler (Arwen)
Christopher Lee (Saruman)
operaator: Andrew Lesnie, kunstnik: Grant Major, montaaž: John Gilbert, helilooja: Howard Shore, produtsendid: Peter Jackson, Barrie M. Osborne, Tim Sanders & Fran Walsh
178. min
“FILM KUI ILLUSTREERITUD RAAMAT”
Peter Greenaway ütles kunagi Tallinnas käies, et probleem “Lord Of The Rings’i” ja “”Harry Potter’i” adaptsioonidega, on see, et tegu pole teostega mis fuktsioneeriks kinokunsti vaid kui kui illustreeritud raamatutena. Nüüd, enne “The Hobbit: An Unexpected Journey” linastust on hea aeg heita pilk tagasi linatoesele, mis koos Harry Potteriga alustas fantaasiafilmidebuumi ja vaadata värske ning kriitilise pilguga kuidas ta on ajale vastu pidanud.
“Sõrmuste Isand : Sõrmuse Vennaskonna” suurimaid saavutusi on ülipika ja raskesti adapteeritava raamatu suurepärane kondenseerimine 178 minuti sisse (mõtlen siin kinoversiooni, mis Jacksoni sõnul on ka tegelik director’s cut, filmi pikem – extended versioon omab lihtsalt fännidele mõeldud lisastseene). Vaataja viiakse suurepäraselt loodud fantaasiamaailma, mis on usutav ning täis meeldejäävaid ja hästi defineeritud karaktereid. Kui raamatus jäävad mitmed tegelased üsna üheülbalisteks (nagu näiteks Merry ja Pippin) suudab film kõigile oma värvi anda, kuigi tõsi, ehk liialt koomikale mängides (Gimli on terves seeria totaalseks tolaks tehtud). Osad karkaterid on liidetud ning mitmete (nagu Arweni ja Sarumani) oma laiendatud. Tänu läbiviidud muudatustele on filmi ja terve seeria narratiiv palju selgem ning paremini defineeritum kui romaani oma.
Esimesi asju, mis mind juba filmi esimesel vaatamisel häirima hakkas on üsna triviaalne – aspekt, millest võiks joomismängu teha. Võta iga kord pits kui paned tähele kehadublanti ( ja jääd ünsa kiirelt purju). Loodud maailmast võtab välja banaalne ja silmnähtav dublantide kasutus. Näitlejad kes mängivad kääbikuid ja Gimlit ei näe oma kehehituselt ühestki otsast välja kui nende pisikesed dublandid, keda filmis seljatagant filmides või üldplaanides kasutatakse ning lõhuvad seeõtttu pidevalt filmi taodeldud illusiooni. Kuigi nii kääbikute kui Gimli osatäitja sobivad suurepäraselt oma rollidesse, paneb see mõtlema, miks Jackson ei võinud teha nii nagu Ron Howard “Willow’s” kus pisikesi inimesi mängisidki päriselt pisikesed inimesed. See lõi seal palju huvitavama ja kontsantsema maailma.
Kui nii tühised asjad filmis häirivad, viitab see suurte probleemide puudumisele. Ja nii see ka on, film toimib üldjoontes väga hästi. Jackson suudab filmi hoida pidevalt mõnusas liikumises ning leida aega nii tegelastele, actionile kui ka huumorile. Triloogia esimene film tundub olevat kõige tugevam, sest siinne lugu on kõige fokuseeritum, huvitavam ja emotsionaalsem. Samuti omab “Sõrmuste Vennaskond” kõige konkreetsemalt läbi viidud temaatilis arutlusi (sõrmus kui võimu sümbol, mida kõik ihkavad ja kuidas see kõiki mõjutab) ning ühte huvitavamat tegelaskuju Sean Beani mängitud konfliktse Boromiri näol.
Jacksoni varasema loominu asutajatele on aga tegu kindlasti visuaalselt ühe igavama ja oma ilutsemises lausa kitši piiril mängiva filmiga. Film tundub visuaalset palju võlgnevat Ridley Scott’i “Legend’ile” ning Tolkieni eepose illustratsioonidele, ent erinevalt Scotti oskulikust kaamerakäsitlusest on “Sõrmuste Isand” tihedalt täis ülisuure plaane emotsionaalsetest nägudest ja eepilis vaateid loodusest, mis ehk sobitub materjaliga, ent mis teeb kohati filmi pildiraamatulikult ilutsevaks (siinne operaatritöö oscarivõit oli teenimatu, eriti arvestades tookord põhikonkurentsiks olevat Roger Deakensi meisterlikku tööd filmile “The Man Who Wasn’t There”).
Greenaway väide oli selles mõttes tõesti tõene. “Lord Of The Rings : Felloship Of The Ring” toimib paljuski illustreeirtud raamatuna – kaunite teksti juurde käivate pildikestena. Tegu on aga siis ühe parima illustreeritud raamatuga, mis kunagi tehtud. Adapteeringud on keerulised ning Peter Jacksoni film näitas, et mammutteosest on võimalik väga hea ja terviklik film välja vedata. Ta tegi seda ka palju paremini kui seda suutsid näiteks enamik Harry Potteri filme. Kahju ainult, et ta seda tehes endale omase visuaalse julguse ja teravmeelsuse ära kaotas. Film nõretab paatoslikusest ja siirusest, mis kohati ülinaiivsena mõjub, ent mida ei saa täitsa ka puuduseks pidada, kuna see tundub olevat tingitud materjaliga seotud fännide ootusest.
“Sõrmuste Vennaskond” on korraga majesteetlik, eepiline ja kitšilik. Film on ajale hästi vastu pidanud ning ning nagu “Star Wars” jääb omama olulist kohta kinoajaloos. Huvitav on aga hoopis “Fellowship Of The Ring’i” kõrvale vaadata Alfonso Cuarón’i “Harry Potter and the Prisoner of Azkaban’i”, mis (olles küll nõrgem film) suudab tänu lavastajale omase käekirjale ning julgetele vormilistele lahendustele olla midagi palju huvitavamat ja enamat kui illustreeritud raamat. Jääb näha kas seda sama suudab Jackson teha ka “Hobbiti” filmidega.
Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes