Archive for the ‘2010-2019’ Category

lego_movie_two_the_second_part_poster_2019“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes


Mary_Queen_of_Scots_2018_movie_poster.png“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Velvet_buzzsaw_2019_movie_poster“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

The_Lego_movie_2_still_001.jpg

Courtesy of Warner bros

Advertisements

Read Full Post »

– ehk PARIMAD FILMID 2018. AASTA EESTI KINO- ja NETILEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Järjekordne aasta on seljataga ning aeg  kokku võtta suure ekraani elamused. Elu  möödus nii kiirelt, et ei jõudnud kahjuks väga palju blogisse kirjutada. Filme jõudsin ikka natuke vaadata.

2018. aastat võib pidada märgiliseks, kuna päris mitmete hinnatud lavastajate teosed ning enim kõneainet tekitatud filmid ei jõudnud mitte kinosse vaid esilinastusid hoopiski Netflixis või muus streaming -platvormis. Mõned näited: Alfonso Cuarón, Susanne Bier, Coeni vennad, Alex Garland, Gareth Evans, David Mackenzie, Paul Greengrass, Jeremy Saulnier ja Orson Welles.

Kokku sai sel aastal vaadatud 331 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi, millest 122 linastus kohalikus kino-ja netilevis.

Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2018. aastal Eesti kinolevis või Netflixis saadaval.


The Other Side of the Wind_poster10. “The Other Side of the Wind” (2018)
režissöör: Orson Welles
Netflixis alates: 02.11.2018

2018. filmiaasta suursündmuseks võib pidada teose valmimist, mille esimesed võtted toimusid juba 1970. aastal, ent mis peale seitse aastat toimunud võtteid  sattus tootmis- ja juriidilisesse hädadesse. On omaette ime, et legendaarse Orson Wellesi (“Kodanik Kane”) linateos üldse peale kõiki  katsumusi valmis sai (huvilised peaksid kindlasti vaatama ka dokumentaalfilmi “They’ll Love Me When I’m Dead ” mis lahkab nii Orson Wellesi karjääri kui “The Other Side of the Wind`i “saamislugu).

Film on kontrakultuuri ja New Hollywoodi (“Easy Rider”, “Vanishing Point” jt) produkt ning kui see oleks välja tulnud õigel ajal, oleks tema mõju filmikunstile hoopis teine kui nüüd, aastakümneid hiljem. Tegu on Wellesile omase desorienteeriva kinematograafilise puslega, kus leidub hiilgavaid episoode ning mille mõistmiseks peab filmi mitu korda vaatama.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes


Cam_2018_poster9. Cam” (2018)
režissöör: Daniel Goldhaber
Netflixis alates: 16.11.2018

Filmid, mille tegevus toimub arvutiekraanil, on peale “Unfirended’i” (2014) linastumist kõvasti populaarust kogunud. Kuigi sel aastal valminud “Searching” – “Otsing” on selle väga hea näide, osutub palju põnevamaks ja provokatiivsemaks lugu webcam tüdrukust, kelle online identiteet varastatakse.

“Cam” on kaasahaarav ja mänguliselt lavastatud õudusfilm,  kõnekas ja mitmetasandiline uurimus nii meie suhtest online maailmaga kui värskendavalt positiivne vaade küberseksuaalsusele. Aastal, mil feministliku vaatega filmid leidsid suuremat kõlapinda kui  kunagi varem, (“Suspiria”, “Blockers” ning tuleval aastal Eesti kinosse jõudvad “The Favourite”, “Mary Queen of Scots” jpt) on “Cam” üks huvitavamaid.

 Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Tully_2018_poster8. “Tully” (2008)
režissöör: Jason Reitman
Kinodes alates: 04.05.2018

Aasta säravamate rollisooritustega (hiilgavad nii Charlize Theron  kui Mackenzie Davis) film kolme lapse emast, kes saab vennalt kinnituseks lapsehoidja, jäi kahjuks suurema tähelepanuta. “Tully” suutis värske pilguga avada emadusega seotud rõõme ja raskusi ning ühendas kaunilt argise fantaasiaga. Peale selle filmi nägemist peaksid kõik mehed oma naisele suure kalli tegema.

Vist parim Jason Reitmani ja stsenarist Diablo Cody (“Juno”, “Young Adult”) koostöös valminud film.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 


Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_movie_poster7. “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
Kinodes alates: 2.02.2018

Režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”) film läheb kahjuks ajalukku filmina, mille “Oscari” võimalused röövis arusaamatu negatiivne kriitika enne auhinnatseremooniat, ent see ei vähenda filmi väärtust. Suurepäraste värvikate karakteritega (teenitud “Oscar” nii Frances McDormand’ile kui Sam Rockwell’ile) lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast on siiani kõnekas ja mõtlemapanev teos, mis väärinuks auhinda kindlasti enam kui Guillermo del Toro “Vee puudutus”.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


you_were_never_really_here_2017_poster6. “You Were Never Really Here” – “Sind polnud kunagi siin” (2017)
režissöör: Lynne Ramsay
Kinodes alates: 27.04.2018

Keeruline ja kompromissitu film, mis jäi kauaks kummitama ning mille emotsioon on siiani meeles.

Briljantse Lynne Ramsay (“We Need to Talk About Kevin”, “Ratcathcer”) käe all valminud audiovisuaalne meistriteos on hüpnootiline filmikogemus, millesarnast näeb harva. Jaquin Phoenix  särab peaosas  nagu tavaliselt.

Hinne: 7.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


roma_2018_movie_posterl5. “Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
Netflixis alates: 14.12 2018

Režissöör Alfonso Cuaróni meenutus oma lapsepõlvest 1970-ndate alguse Mehhikos on mõtlik ning lummav film,  täis lavastajale omaseid meisterlikke kaadreid, mis sööbivad  mällu. Intiimne ning eepiline teos, mis meenutab parimas mõttes 1960 -ndate art house kino (eriti Fellini ja Antonioni loomingut).

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


spider-man-_spider-verse_2018_poster4. “Spider-Man: Into the Spider-Verse” – “Ämblikmees: Uus universum” (2018)
režissöörid: Bob Persichetti, Peter Ramsey & Rodney Rothman

Kinodes alates: 14.12.2018

Ämblikmehe fännidele (nagu mina) oli 2018 suurepärane aasta. Lisaks videomängule “Marvel’s Spider-Man”, mis tabas Ämblikmehe maailma ja tegelaste olemust paremini kui ükski senine linateos, õnnestus jõulukingiks saada film, mis on tõepoolest koomiksiikooni vääriline.

Ämblikmees: Uus universum” on meeletu kire, armastusega ja loovusega teostatud animafilm, mille iga kaader on kunstiteos. Film on tulvil suurepäraselt väljajoonistatud karaktereid (mu lemmikuks on Nicolas Cage’i mängitud Ämblikmees Noir) ning toredat huumorit. Lugu ise pole midagi erilist, ent on teostatud siiralt ning empaatiaga. Minu jaoks viimaste aastate parima meelelahutus, mida vaadates oli suu pidevalt naerul.

Tegu pole mitte ainult parima “Ämblikmehe” filmi, vaid ka parima Marveli koomiksi põhjal valminud teosega.

Hinne: 8/10 
IMDB Rotten Tomatoes


your_name_2017_poster3. “Kimi no na wa.” – “Your Name.” –  “Sinu Nimi on…” (2016)
režissöör: Makoto Shinkai
Kinodes alates: 18.04.2018

Režissöör Makoto Shinkai looming on üsna kõikuva kvaliteediga, ent paljukiidetud “Sinu nimi on…” osutus aasta üheks kaasahaaravamaks, üllatavamaks ning südantsoojendavamaks teoseks. Kehavahetusfilmid (body swap films) ei ole iseenesest midagi uut, ent Shinkai käe all mõjub see teema taas värskelt. Originaalne ja kaunilt teostatud film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Shoplifters_2018_poster2. “Manbiki kazoku” – “Shoplifters” – “Poevargad” (2018)
režissöör: Hirokazu Koreeda
Kinodes alates: 03.12.2018

Jaapani hinnatud lavastaja Hirokazu Koreeda film meenutab oma lihtsuse ja empaatia poolest  selliseid filmikunsti gigante nagu Akira Kurosawa (“Ikiru”) ning Yasujirô Ozu (“Tokyo story”).

Kaunis film perekonnaväärtustest on teostatud kaunilt ja märkamatult – meisterlikkuse, naturaalsuse ja täpsusega, et  haarab vaataja täielikult endasse.
Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Call_Me_by_Your_Name_movie_poster_20171. “Call Me by Your Name”–”Kutsu mind oma nimega”(2017)
režissöör: Luca Guadagnino
Kinodes alates: 19.01.2018

Mida öelda filmi kohta, mis vallutas nii paljude inimeste südamed? Režissöör Luca Guadagnino ääretult peenetundeliselt lavastatud lugu esimesest armastusest on kauneim film, mida mul õnnestus sel aastal Eesti kinodes näha.

Alates Oscariga pärjatud James Ivory inimlikust stsenaarumist, majesteetlikust Sayombhu Mukdeepromi kaameratööst ning lõpetades kolme hiilgava rollisooritusega (Timothée Chalamet,  Armie Hammer ja Michael Stuhlbarg) sööbis “Kutsu mind oma nimega” pikaks ajaks mu mällu.

Luca Guadagnino töötab järje kallal. Saab näha, kas see suudab esimesele osale väärilist järge pakkuda.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


Minu täielik pingerida 2018. aasta filmidest:

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul mõned filmid vabalt kohad vahetada. Esimese kuuekümne näol on tegu tugevamate filmidega.

1. Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017) ★★★★ arvustus
2. Shoplifters – Poevargad (2018) ★★★★
3. Your Name – Sinu nimi (2016) ★★★★
4. Spider-Man: Into the Spider-Verse – Ämblikmees: Uus universum (2018) ★★★★
5. Roma (2018) ★★★★ (Netflix) arvustus
6. You Were Never Really Here – Sind polnud kunagi siin (2017) ★★★½ arvustus
7. Three Billboards Outside Ebbing, Missouri – Kolm reklaamtahvlit linna servas (2017) ★★★½
8. Tully (201)8 ★★★½ arvustus
9. Cam (2018) ★★★½ (Netflix)
10. The Other Side of the Wind (2018) (Netflix)
11. Phantom Thread – Nähtamatu niit (2017) ★★★½
12. Isle of Dogs – Koerte saar (2018) ★★★½
13. Villages, Visages – Faces Places– Palged, paigad(2017)★★★½ arvustus
14. Lucky (2017) ★★★½ arvustus
15. Flower – Lilleke (2017) ★★★½
16. Lady Bird (2017) ★★★½
17. Whitney (2018) ★★★½
18. Tuulte tahutud maa – The Wind Sculped Land (2018) ★★★½ arvustus
19. Searching – Otsing (2018) ★★★½
20. First Man – Esimene inimene (2018) ★★★½
21. A Star Is Born – Täht on sündinud (2018) ★★★½
22. A Quiet Place – Kena vaikne kohake (2018) ★★★½ arvustus
23. Pity – Haletsus (2018) ★★★½ arvustus
24. Coco (2017) ★★★½
25. Don’t Worry, He Won’t Get Far on Foot – Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele (2018) ★★★½
26. How to Talk to Girls at Parties – Kuidas pidudel tüdrukutega rääkida (2017) ★★★½
27. Molly’s Game – Molly mäng (2017) ★★★½ arvustus
28. Mission: Impossible – Fallout – Võimatu missioon: Tagajärjed (2018) ★★★½
29. Suspiria (2018) ★★★
30. Christopher Robin (2018) ★★★
31. Girl – Tüdruk (2018) ★★★
32. Love, Simon – Armastusega, Simon (2018) ★★★
33. L’amant double – Double Lover – Teine armuke (2017) ★★★ arvustus
34. Apostle – Apostel 2018 ★★★ (Netflix) arvustus
35. To All the Boys I’ve Loved Before 2018 ★★★ (Netflix)
36. The Ballad of Buster Scruggs 2018 ★★★ (Netflix)
37. Ahlat Agaci – The Wild Pear Tree – Metspirnipuu (2018) ★★★
38. Halloween 2018 ★★★ arvustus
39. 22 July (2018) ★★★ (Netflix)
40. Loving Vincent – Armastusega Vincent (2017) ★★★
41. The Party – Pidu (2017) ★★★
42. BlacKkKlansman – BlacKkKlansman: Must mees klannis (2018) ★★★
43. Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) ★★★ arvustus
44. Aquaman 2018 ★★★
45. I, Tonya – Mina, Tonya (2017) ★★★
46. Incredibles 2 – Imelised 2 (2018) ★★★
47.  The Florida Project – Florida projekt (2017) ★★★
48. Rodeo (2018) ★★★
49. Hereditary – Pärilik (2018) ★★★
50. Unga Astrid – Astrid Lindgreni rääkimata lugu (2018) ★★★
51. Downsizing – Kahandamine (2017) ★★★ arvustus
52. Un beau soleil intérieur – Päike südames (2017) ★★★
53. Tuntematon sotilas – Tundmatu sõdur (2017) ★★★
54. Juured – Roots (2018) ★★★
55. Ocean’s Eight – Oceani 8 (2018) ★★★
56. Ant-Man and the Wasp – Sipelgamees ja Vapsik (2018) ★★★
57. Sierra Burgess Is a Loser 2018 ★★★ (Netflix)
58. They’ll Love Me When I’m Dead 2018 ★★★ (Netflix)
59. Happy End – Õnnelik lõpp (2017 ★★★
60. Seltsimees Laps -The Little Comrade 2018 ★★★ arvustus
61. Peetrike Laanetagusel (2018) ★★½
62. Anon (2018) ★★½ arvustus
63. Bird Box (2018) ★★½ (Netflix)
64. Deadpool 2 (2018) ★★½ arvustus
65. Colette (2018) ★★½
66. Vello Salo. Igapäevaelu müstika – Vello Salo. Everyday Mysticism – (2018) ★★½
67. Viimane vürst (2018) ★★½
68. Bad Times at the El Royale – 7 võõrast “El Royale’is” (2018) ★★½
69. Võta või Jäta – Take It or Leave It (2018) ★★½ arvustus
70. The Christmas Chronicles 2018 ★★½ (Netflix)
71. Blockers – Vändapidurid (2018) ★★½
72. Bohemian Rhapsody (2018) ★★½ arvustus
73. A Simple Favor – Väike teene (2018) ★★½ arvustus
74. The Girl in the Spider’s Web – Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa (2018) ★★½ arvustus
75. Black Panther – Must panter (2018) ★★½
76. Hold the Dark (2018) (Netflix)
77. Whitney: Can I Be Me – Whitney: Luba olla mina ise (2017) ★★½
78. Eia jõulud Tondikakul (2018) ★★½
79. The House with a Clock in Its Walls (2018) ★★½ arvustus
80. Avengers: Infinity War (2018) ★★½
81. Mary Poppins Returns – Mary Poppins tuleb tagasi (2018) ★★½
82. Red Sparrow – Punane varblane (2018) ★★½
83. The Shape of Water – Vee puudutus (2017) ★★½
84. Der Hauptmann – The Captain – Kapten (2017) ★★½
85. The Post – Salajased paberid (2017) ★★½ arvustus
86. Solo: A Star Wars Story – Solo: Tähesõdade lugu (2018) ★★½
87. Game Night (2018) ★★½
88. Tomb Raider (2018) ★★½  arvustus
89. Alex Strangelove (2018) ★★½ (Netflix)
90. Breathe – Hinga (2017) ★★½ arvustus
91. Outlaw King (2018) ★★½ (Netflix)
92. The Ritual – Rituaal (2017) ★★½ (Netflix)
93. Operation Finale (2018) ★★½ (Netflix)
94. Venom (2018) ★★½
95. Overlord – Operatsioon “Overlord” (2018) ★★½
96. Mowgli: Legend of the Jungle (2018) ★★½ (Netflix)
97. The Death of Stalin – Stalini surm (2017) ★★½ arvustus
98. Utøya: July 22 (2018 )★★½ arvustus 
99.  Annihilation (2018) ★★ (Netflix)
100. Maze Runner: The Death Cure – Labürindijooksja: Surma ravim (2018) ★★
101. Põrgu Jaan – The Riddle of Jaan Niemand (2018) ★★
102. The Predator – Kiskja (2018) ★★
103. Hotel Artemis (2018) ★★
104. Darkest Hour – Süngeim tund (2017) ★★ arvustus
105. The Killing of a Sacred Deer – Pühe Hirve Tapmine (2017) ★★
106. Hot Summer Nights – Kuumad suveööd (2017) ★★
107. The Nutcracker and the Four Realms – Pähklipureja ja neli kuningriiki (2018) ★★ arvustus
108. Mamma Mia! Here We Go Again – Mamma Mia! Siit me tuleme taas (2018) ★★
109. The Cloverfield Paradox 2018 ★★ (Netflix)
110. Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald – Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd (2018) ★★
111. The Commuter – Mees rongis (2018) ★★
112. Portugal (2018) ★★
113. The Kissing Booth (2018) ★★ (Netflix)
114. Dude (2018) ★★ (Netflix)
115. Rohelised kassid – Green Cats (2017) ★½ arvustus
116. Tau (2018) ★★ (Netflix)
117. Tuliliilia – Fire Lily (2018) ★½
118. Skyscraper – Pilvelõhkuja (2018) ★½
119. Mortal Engines – Surelikud Masinad (2018) ★½
120. Jurassic World: Fallen Kingdom – Jurassic World: Langenud kuningriik (2018) ★½
121. Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused – Class Reunion 2: A Wedding and a Funeral (2018) ★
122. Fifty Shades Freed – Viiskümmend vabastatud varjundit (2018) ★

Meeleolukat uut (filmi)aastat!

Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel 2019 !

Joker_2019.png

 

Read Full Post »

roma_2018_movie_posterl“Roma” (2018)
režissöör: Alfonso Cuarón
stsenaarium: Alfonso Cuarón
Netflixis: 14.12 2018

Oscari võitja Alfonso Cuaróni (Gravitatsioon) tagasivaade oma lapsepõlve 1970-ndate alguse Mehhikosse on poeetiline, kaunis ja inimlik lugu täis värvikaid kilde perekonna elust, ajastu vaimust kui riigi poliitilisest olukorrast.

Cuarón, kes on nii filmi režissöör, operaator, stsenarist, kaasmonteerija kui -produtsent, on loonud isikliku ning eepilise ja kompromissitu teose, milletaolist pole kaua aega ekraanil näinud. Seda on võimalik nii suurejooneliselt ette võtta  ilmselt ainult siis, kui oled äsja võitnud Oscari.

“Roma” pole selge narratiiviga klassikaline draama, vaid koosneb pigem episoodidest ning meenutab teostuselt paljuski Itaalia 1960-ndate – näiteks  Antonioni ja Fellini teoseid. Filmi keskmes on kõrgema keskklassi teenija Cleo (Yalitza Aparicio), kelle tegelaskuju kasutab lavastaja suurema loo jutustamiseks. Filmitegijate Mehhiko on väga teistsugune kui oleme harjunud filmides nägema ning murrab arvatavasti mitmed riigi ja rahvaga seotud klišeed. Cuaróni kaamera on alati vaatlev, täis kauneid detaile, mis viivad vaataja 1970-ndate Mexico City’sse ja Colonia Roma linnaossa.

Kuigi tegu on Netflixi toodanguga, mis tähendab, et enamik vaatab seda teleekraanilt,  “Roma” lihtsalt nõuab suurt ekraani. See on kaunis teos tähelepanelikule vaataja, kino selle kõige paremas ja klassikalisemas mõttes. Film on täis Cuarónile omaseid hiilgavaid kaadreid – nii uhkeid ja keerulisi massistseene kui ka lihtsaid peenetundeliselt hetki. Lisaks leidub siin selle aasta üks südantlõhestavam stseen (mille lahendust isegi peaosatäitja enne filmimist ei teadnud). Pange taskurätikud valmis.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


the_favourite_2018_poster“The Favourite” – “Soosik” (2018)
režissöör: Yorgos Lanthimos
stsenaarium: Deborah Davis, Tony McNamara
PÖFF-il: 18.11, 19.11, 01.12

Tundub, et olen üks vähestest, keda ei veennud Yorgos Lanthimosi viimased teosed – taevani kiidetud “Homaar” (2015) ja “Püha hirve tapmine” (2017), mis tundusid nutikate lühikate täispikkadeks venitatud versioonid.

“Soosiku” puhul ei ole käsikirja autoriks tema pikaaegne partner Efthymis Filippou, (“Haletsus“) vaid hoopiski Deborah Davis ja Tony McNamara, kes on loonud mitmetasandilise ning teravmeelse ajalool põhineva loo Suurbritannia poliitika telgitagustest. Lisaks komplekssele ja mitmetasandilisele stsenaariumile leiab filmist ka värvikad karakterid ning põnevad rollisooritused. Olivia Colman, kes pärjati Veneetsia filmifestivalil parima naisnäitleja auhinnaga, loob kuninganna Anne’i rollis viimaste aastate ühe meeldejäävama ja tragikoomilisema karakteri. Alahinnata ei tasu ka Oscari laureaate Rachel Weiszi ja Emma Stone’i, kes võitlevad kuninganna soosingu nimel.

Nii huumori kui vormi poolest on tegu väga tüüpilise Yorgos Lanthimos’e filmiga. Koos operaator Robbie Ryaniga (“Fish Tank”, “Slow West”) luuakse groteskne ning moonutatud maailm, mis näitab barokkajastut täies dekadentlikkuses. Tegu on kindlasti julge ja mõne jaoks kohati ehk isegi liiga üle võlli keeratud filmiga.

Isiklikult pean seda lavastaja viimastest teostest kõige lihtsamini mõistetavaks ning huvitavamaks. Kindlasti on tegu senise kinoaasta ühe põnevama, kõnekama ning meeldejäävama filmiga. Ainuüksi ühe naljaka tantsustseeni pärast tasub “Soosikut” vaadata.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Girl_in_Spiders_Web.jpg“The Girl in the Spider’s Web” – “Tüdruk ämblikuvõrgus: See, mis ei tapa” (2018)
režissöör: Fede Alvarez
stsenaarium: Jay Basu, Fede Alvarez, Steven Knight, David Lagercrantzi romaani põhjal
kinodes alates: 9.11.2018

Režissöör Fede Alvarez’i (“Kurjad Hinged”,“Don’t Breathe”) adaptsioon “Lohetätoveeringuga tüdruku” neljandast raamatust on asjatundlik  kuid kiretu thriller, mis asendab originaaltriloogia usutava, mõtliku ja karakteripõhise fookuse  tagaajamise, märulistseenide ja maailmapäästmise looga.

Claire Foy ei ole ju halvem Lisbeth Salander kui Noomi Rapace või Rooney Mara, ent talle ei ole antud korralikku materjali. Vaatamata sellele, et see on tegelaskuju jaoks palju personaalsem lugu, on film palju umbisikulisem.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

roma_movie_still

Courtesy of Netflix

 

Read Full Post »

bohemian_rhapsody_movie_poster_2018“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018

Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning  see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.

Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on  sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud  bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes  on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.

Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.

Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on  juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.

Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton)  formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana


The-Nutcracker-And-The-Four-Realms-2018_movie_poster“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)

režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018

Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).

“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.

Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes  fookus  kaob ning häirima hakkab žanrite  ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.

Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud  “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

The Nutcracker and the Four Realms_movie_still.jpg

Courtesy of Disney

Read Full Post »

Halloween_2018_poster“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018

Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.

“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.

Uue filmiga üritatakse õudusikooni  taas uut elu ning väärikust süstida.  Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).

Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween”  on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.

Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


Apostel_2018_movie_poster

“Apostle” – “Apostel” (2018)
režissöör: Gareth Evans
stsenaarium: Gareth Evans
Netflixis alates: 12.10.2018

“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).

“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib  kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on  “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.

Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu  “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

apostle_2018_movie_still.jpeg

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

Tuulte-tahutud-maa“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB


The_House_with_A_Clock_in_Its_Walls_2108_movie_poster

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth
stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.
Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


Vota_voi_Jata_2018_poster“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 


A_Simple_Favor_2018_poster“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

The_House_with_A_Clock_in_Its_Walls_2108_movie_still_001.jpg

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

Pity_2018_poster.jpg“Pity” – “Haletsus” (2018)
režissöör: Babis Makridis
kinodes alates: 5.07.2018

“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.

Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes


UTØYA_22_JULI_poster“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
režissöör:  Erik Poppe
kinodes alates: 20.07.2018

Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.

Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.

Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.

Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Pity_2018_movie_still.jpg

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused