Archive for the ‘Lühiarvustused’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

baby_driver_2017_poster“Baby Driver” – “Põgenemise rütm” (2017)
režissöör: Edgar Wright

Kogu filmimaailm näib Edgar Wrighti autode tagaajamis- muusikalist väga sillas olevat, ent minu jaoks mõjuvad episoodid rohkem kui tervik. Film algab väga mänguliselt ning on lavastajale omaselt suurepäraselt komponeeritud. Muusika, montaaži ja kaamera koostöö näitlejate (ja autode) liikumisega on kohati vapustav. Tõepoolest väga unikaalne tagaajamismuusikal, kus kõik elemendid tõotavad fantastilist kultusfilmi, ent ometi tervikut ei sünni.

Filmid, millele “Baby Driver” austust avaldab, nõuavad lisaks värvikatele kõrvaltegelastele ka karismaatilist peaosalist, kuid Baby jätab kuidagi ükskõikseks. Ansel Elgorti (“The Fault in Our Stars“) kehastatud peategelane ei ole Ryan O’Neal (“The Driver“), Barry Newman (“Vanishing Point”) või Steve McQueen (“Bullit“). Mängitakse vaataja ootustel, ent Baby ei leia loodud maailmas oma kohta. Ülejäänud tegelased (Jon Hamm, Kevin Spacey, Jamie Foxx jt) on küll värvikad, ent eksisteerivad justkui eri universumites. Film ei leia ka õiget hetke, millal pidurit vajutada ning otsad kokku tõmmata, selle tõttu tundub  tal olevat mitu lõppu.

Tonaalsus jääb skisofreeniliseks ega leia seda tasakaalu, mida Edgar Wright saavutas filmides “Hot Fuzz” (2007), “Shaun of the Dead” (2004) või “Scott Pilgrim vs. the World” (2010). Mine tea, ehk aastate pärast uuesti vaadates läheb see linateos rohkem korda. Hetkel jääb ta minu jaoks mainitutele kõvasti alla.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ce_qui_nous_lie_poster“Ce qui nous lie” – “Back to Burgundy” – “Tagasi Burgundiasse” (2017)
režissöör: Cédric Klapisch

30-aastane Jean (Pio Marmaï) saabub peale kümneaastat rändamist koju Burgundia viinamarjakasvanduste rüppe, kuna tema isa on raskelt haige. Seal olles taastab ta sideme oma õe (Ana Girardot), venna (François Civil) ja isa pärandiga.

Režissöör Cédric Klapischi (“Vene nukud“) uusimas linateoses eksisteerivad kõik hea filmi elemendid. Käisitletakse mitmeid teemasid: perekond ja juured, andeksandmine ning oma koha leidmine elus. Lugu jutustatakse läbi eri aastaaegade ning veinitegemist vaadatakse kui elu ja armastuse metafoori. Tugevad elemendid, ent paarist mõjusast episoodist hoolimata ei haara film kaasa ning jääb üsna pealiskaudseks. Lavastaja keskendub rohkem naljadele ja veinitegemisele kui tegelaste sees toimuvale ning loo fookus hajub. Kohati tundub “Tagasi Burgundiasse” kui veinitööstuse reklaam, kuid film ei väljenda siiski sellist armastust jumalate joogi vastu nagu näiteks Alexander Payne suurepärane “Külili” – “Sideways” (2004).

Hinne: 4/10
IMDB

baby_driver_2017_still.jpg

Courtesy of Sony

Read Full Post »

La_Danseuse_poster“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
režissöör: Stéphanie Di Giusto

Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Lost_zity_of_Z_poster“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
režissöör: James Gray

James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”,  “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on  võimalus iga duubli vahel džunglist  hotelli mugavusse pageda :)

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Mummy_2017_poster“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Alex Kurtzman

Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia”  selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast,  “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.

Hinne: 3/10
IMDB Rotten Tomatoes

La_Danseuse_movie_still.jpg

Read Full Post »

 

suburra_2015_poster“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini

“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.

Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.

Hinne: 6/10

IMDB Rotten Tomatoes 



bridget_jones_baby_2016_poster“Bridget Jones’s Baby” (2016)
režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson

“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon  toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud  sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.

Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Suburra_2015_movie_still.jpg

Read Full Post »

green_room_2015_posterrežissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Green_Room_2015_still

Read Full Post »

lbatman_v_superman_wonder_woman_posterBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron(2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

Batman_vs_Superman“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Dark_Knight_Returns_Batman_vs_SupermanAga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plotiks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

the_dark_knight_returns_Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

the_dark_knight_returns_2Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

The_Lego_Batman_movie_posterOlen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana
 

 


Eye_in_the_sky_2015_posterEye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused