Archive for the ‘Lühiarvustused’ Category

 

suburra_2015_poster“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini

“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.

Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.

Hinne: 6/10

IMDB Rotten Tomatoes 



bridget_jones_baby_2016_poster“Bridget Jones’s Baby” (2016)
režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson

“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon  toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud  sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.

Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Suburra_2015_movie_still.jpg

Read Full Post »

green_room_2015_posterrežissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Green_Room_2015_still

Read Full Post »

lbatman_v_superman_wonder_woman_posterBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron(2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

Batman_vs_Superman“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Dark_Knight_Returns_Batman_vs_SupermanAga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plotiks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

the_dark_knight_returns_Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

the_dark_knight_returns_2Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

The_Lego_Batman_movie_posterOlen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana
 

 


Eye_in_the_sky_2015_posterEye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

 

Son_of_saul_2014_poster“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc‘i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 


Deadpool_2015_film_poster“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Diana 

deadpool_movie_image

 

 

Read Full Post »

brooklyn_2015_movie_poster“Brooklyn” (2015)
režissöör: John Crowley
stsenaarium: Nick Hornby, Colm Tóibín’i romaani alusel

Hiilgav näide sellest, et suurepäraselt jutustatud ning teostatud lugu ei pea toetuma provokatiivsele teemale või midagi originaalset pakkuma, vaid võib olla briljantne oma lihtsuses. Kaunilt läbitunnetatud, südamlik ning universaalne lugu immigrantidest, kelle süda kisub korraga nii uue kui vana kodu poole.

Saoirse Ronan’i seesmiselt läbitunnetatud rollisooritus on ääretult lummav.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode    Diana


the_big_short_2015_poster“The Big Short” (2015)
režissöör: Adam McKay
stsenaarium: Charles Randolph & Adam McKay, Michael Lewis’e raamatu põhjal

Arvestades seda, et film koosneb koosneb 90% ekspositsioonidialoogist, on filmitegijad saavutanud midagi märkimisväärset – suutnud ülemaailmse majanduskriisi eelses rahandusmaailmas toimunu humoorikalt ning arusaadavalt vaatajateni tuua. Tegu on aga pigem hariva meelelahutusega kui põneva satiiriga. Rahandusmaailma “Network’iks” (1976) ei saa filmi kahjuks nimetada. Head näitejatööd (taas särab Steve Carell) ning mänguline lähenemine annavad olulist teemat käsitlevale filmile palju juurde, ent lõppude-lõpuks on tegu natuke pealiskaudse ja kerglase teemakäsitlusega, milles jääb vajaka sügavamast irooniast ning teravusest.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana


carol_2015_poster“Carol” (2015)
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Phyllis Nagy, Patricia Highsmith’i romaani põhjal

Peale kahte luhtaläinud katset õnnestus mul lõpuks “Carol” suurel ekraanil ära näha.

Kuigi režissöör Todd Haynes’i uuris analoogset seksuaalse orientatsiooni ning 1950-ndate USA väärtuste temaatikat juba suurepärases filmis “Far From Heaven” (2002), on “Carol” nii vormilt kui sisult piisavalt erinev. Oma lähenemiselt veelgi intiimsem, nüansseeritum ning vaoshoitum, pole siin (nagu ka “Brooklyn’is”) oluline väline narratiiv, vaid see, mis on peidus. Tegelik draama toimub tegelaste silmade taga – nende endi sees. Kaunilt läbitunnetatud film, mille puuduseks on (minu jaoks) Carter Burwell’i originaalmuusika, mis üsna nõrgalt ning häirivalt püüab imiteerida Philip Glass’i ning filmi ei sobitu. Kahju, sest ülejäänud aspektid tunduvad täpsed.

Rooney Mara osatäitmine on aga lihtsalt vapustav. Tegu on ühe hüpnootilisema ning vaoshoituma rollisooritusega, mida viimaste aastate jooksul olen näinud. Raske uskuda, et tegu on sama naisega, kes mängis peaosa “A Nightmare on Elm Street” (2010) uusversioonis.

Hinne: 7.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Ralf   Diana

Carol_still.jpg

Read Full Post »

The_revenant_Tom_Hardy_poster“The Revenant” – “Mees, kes jäi ellu” (2015)

režissöör: Alejandro González Iñárritu
stsenaarium: Mark L. Smith & Alejandro González Iñárritu Michael Punke romaani põhjal

osades:
Leonardo DiCaprio (Hugh Glass)
Tom Hardy (John Fitzgerald)
Domhnall Gleeson (Andrew Henry)
Will Poulter (Bridger)
Forrest Goodluck (Hawk)

operaator: Emmanuel Lubezki, kunstnik:Jack Fisk, kostüümikunstnik: Jacqueline West, montaaž: Stephen Mirrione, heliloojad: Carsten Nicolai & Ryuichi Sakamoto. Produtsendid: Steve Golin, David Kanter, Arnon Milchan, Mary Parent & Keith Redmon.

156 min

“Tüüpiline ülehinnatud Iñárritu – nii heas kui halvas”

Meeletu tunnustus, mis on viimasel ajal Mehhikost pärit lavastajale Alejandro González Iñárritu’le osaks saanud, on mind pead kratsima pannud. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva lavastaja või nõrkade teostega. Pigem on küsitavad tema filmide välise bravuuri (olgu selleks Super 16 filmilindi, mittelineaarse narratiivi, õlakaamera või näiliselt ühe katkematu kaadri kasutamise) taga peituvad plakatlikud ning (halvas mõttes) festivalifilmi maigulised lood. Kas tema poolt pakutav vorm pimestab nii kergelt kriitikuid kui kinokülastajaid?

Iñárritu filmid on täis suuri ja diskussioone tekitavaid teemasid- ebaõiglus, organidoonurlus, vähk, surm, mineviku vigadega elamine jne. -ning neis mängivad Hollywoodi suured näitlejad, kes üritavad iga hinna eest Oscarit võita. Oscar bait filme tehakse ju igal aastal, ent  Iñárritu karjäär tundub praktiliselt sellest koosnevat. Tema filmides leidub alati näitlejaid, kes karjuvad: “Vaadake mind – ma NÄITLEN!” ning lavastuslikke lahendusi, mis hüüavad: “Vaadake – vot SEE on TÕELINE KINO!”. Kogu see NÄITLEMINE ning KINEMATOGRAAFILINE UHKELDAMINE peidavad sageli asjaolu, et loo teemasid ning tegelaskujusid käsitletakse (vähemalt minu jaoks) väga pealiskaudselt ning manipuleerivalt.

Iñárritu filmid on väliselt väga mõjuvad. Talle Oscari toonud “Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” (2014) on selle ideaalne näide. Kuigi ma nautisin filmi vaatamist ja pean seda korralikuks teoseks, jättis linateos mulle tühjavõitu ning pealiskaudse mulje. Esiplaanil oli vorm kui tähelepanu hajutaja, mis ei teeninud sisu. Paljud on öelnud, et tegu oli enesega liiga rahuloleva filmiga. Kui “Birdman” oleks inimene, veedaks  ta oma päeva end hommikust õhtuni peeglist imetledes ning teistelt komplimente lunides. Seda ideed saab üsna lihtsalt laiendada ka teistele Iñárritu teostele.

“The Revenant’i” piinavad sarnased probleemid. See võiks olla klassikaline ja lihtne kättemaksulugu, ent on Iñárritu käe all muutunud ülepaisutatud ning ennasttäis 135 miljonit dollarit maksnud ning 156 minutit kestvaks tudengifilmiks-professionaalseks, visuaalselt ambitsioonikaks ning heade näitlejatega tööks, ent siiski tudengifilmiks. Nii nagu  Iñárritu kaasmaalase  Alfonso Cuarón’i “Gravity” on ka “The Revenant” suure-eelarveline B-film, millel on art house‘i pretensioonikus. Kui lähemalt vaadata, kopeerib  Iñárritu “The Revenant” “Gravity” lugu ning suudab leida veelgi naiivsemad kujundid selle jutustamiseks. Nagu Sandra Bullock’i tegelane “Gravity’s” peab ka Leonardo DiCaprio tegelaskuju surema, uuesti sündima ning  sihile jõudmiseks läbi tule, vee, maa ja õhu kõndima. Ühes stseenis peidab ta end isegi looma korjusesse,  et sealt siis “sündida” – üsna sarnane motiiv “Gravity’s” nähtud looteasendile. Cuarón’i sümbolism tundub Iñárritu kõrval vaat et pieteeditundeline.

“The Revenant” räägib paljust – kättemaksust, uuestisünnist, usust, koloniseerijate ja indiaanlaste vahelisest konfliktist, inimese  animaalsest poolest (lugu raamistab loomade ja inimeste nülgimine, DiCaprio kannab endatapetud grislikaru nahka) ning inimese ja looduse vahelistest seostest. Kohati üritab Iñárritu Tarkovskit ja Terrence Malick’ut (“Tree of Life”) jäljendada ning  lisada spirituaalsust DiCaprio tegelaskuju surnud naise mitme flashback‘i ning erinevate religioossete ja paganlike kujunditega (spiraal DiCaprio veeanumal, peategelane kiriku varemetes jne). Iñárritu üritab teha enamat kui kättemaksufilm, ent libastub tervikpildi haldamisel. Kohati on ” The Revenant” nagu Ruggero Deodato “Cannibal Holocaust’i” (1980) ja Tarkovski “Peegli” (1975) ebaõnnestunud ristsugutis. Ühelt poolt vägivaldne ja kompromissitu, teisalt poeetiline ning kujundlik.

See kõik võiks teoreetiliselt toimida. Isiklikult näeks “The Revenant’i” režissööritoolis Nicolas Winding Refn’i (“Drive”, “Valhalla Rising”). Lavastaja, kellel on piisavalt nihestatud maailmavaade ning kes suudab huvitavalt kokku panna nii abstraktse ning kujundliku kui ka poeetilise ja brutaalse. Samuti oleks tema käe all valminud teos kestnud 90, mitte 156 minutit. Minu jaoks jääb filmi suurimaks probleemiks naiivsete kujundite ja sümbolite kõrval selle pikkus. Täpne ja lühike kättemaksu- ja ellujäämisfilm on tihtilugu efektiivne. Üle kahe tunni kestev ja üsna lihtne mõistulugu DiCaprio sammumisest Tom Hardy suunas valgub laiali ega kanna filmi eriti hästi välja.

Iñárritu teeb “The Revenant’iga” seda, mida ta on enne – vajutab kinokülastaja nuppudele. Seekord vägivalla ning füüsiliste kannatuste abil ning peidab skemaatilise loo ning nõrgavõitu sümbolid võimsate kaadrite taha.

Filmi audiovisuaalne pool on väga muljetavaldav. Nägin filmi Scape saalis ning ATMOS heli lisas elamusele tuntavalt juurde. Looduse brutaalsust ning selle võimu inimese üle on tõesti tunda ning “The Revenant’is” leidub briljantseid ja hingematvaid hetki. Need hetked aga ei moodusta kahjuks kokku  tugevat tervikut. Kõik räägivad DiCaprio’st kui tulevasest Oscari laureaadist, aga minu jaoks olid filmis palju huvitavamad kõrvalosatäitjad –  Tom Hardy, Domhnall Gleeson ja eriti Will Poulter (“Son of Rambow”, “The Maze Runner”), kelle teekond kahjuks lahenduseta jääb.

Visuaalne pool on muljetavaldav, ent geniaalne operaator Emmanuel Lubezki (“Birdman”, “Children of Men”, “The Little Princess”) ei tee siin oma karjääri parimat tööd. Visuaalsed valikud tunduvad kohati loole vastu töötavat. Ühe filmis peituva põhilise probleemi võtab minu jaoks kokku stseen, kus DiCaprio võitleb ellujäämise nimel grislikaruga. Tegu on pika, brutaalse ühegi montaažilõiketa kaadriga, mis peaks olema ääretult kompromissitu, kaasahaarav ja ebamugav. Mina aga ei saanud kordagi üle ja ümber sellest, kui ebarealistlik see arvutiefektide abil loodu (grislikaru, mitte DiCaprio) välja nägi. Filmitegijad lahendasid kaadri niimoodi, sest nad suutsid seda digitaalsete efektide (ning meeletu raha) abil teha ega tundunud endalt küsivat, kas nad peaksid seda üldse niimoodi tegema. Mina olin filmist sellest hetkest täielikult eemaldunud, sest nägin ekraanil eriefekti, ega suutnud tõsiselt võtta DiCaprio tegelase läbielamisi. Filmi vormilise lahenduse ning reaalse teostuse vahel on tuntavad käärid  ning see probleem kandub paljuski terve filmi peale. Taolisi võltse kohti on filmis mitmeid – ei mäleta ühtegi nii looduskeskset filmi, kus leiduks nii palju arusaadavalt arvuti abil genereeritud loomi. Kogu filmi rõhk tundub pigem põhinevat ägedatel ja tehniliselt keerukatel kaadritel kui valikutel, mis teeniksid paremini lugu.

Kuigi olen õnnelik, et Hollywoodi toodangus leidub ka taolisi suure-eelarvelisi art house filme, pean ma “The Revenant’i” siiski Iñárritu loomingu üheks nõrgemaks teoseks (“Babel” ootab mul veel ainsana nägemist). Mäletad seda õppejõudu ülikoolis, kes suutis ühele lihtsale küsimusele ülipikalt ja segaselt vastata? Ta jutus võis peituda isegi mingi iva, ent ta jätkas rääkimist ka siis, kui mõttelõng oli kadunud ning terve klassiruum oli tühi. Vot umbes selline film on minu jaoks “The Revenant”.

Nagu “Gravity” on ka “Revenant” natuke tühjavõitu vaatemäng, mida tasub siiski kinos vaadata. Väikesel ekraanil kaotab film kindlasti osa oma võimsusest.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode  Courtney Young

 


Mustang_2015_movie_poster“Mustang” (2015)
režissöör: Deniz Gamze Ergüven
stsenaarium: Alice Winocour & Deniz Gamze Ergüven

Erinevalt Iñárritu’st on Deniz Gamze Ergüven oma režiidebüüdis loonud kujundliku, klassikalise ning tõlgendusterohke mõistuloo, mis ei muutu naiivseks ega vaju oma temaatika raskuse all kokku. “Mustang” suudab korraga olla nii poeetiline ja kujundlik kui ka loomulik ning eluline. Traagiline, inspireeriv, vitaalsust ning huumorit täis lugu noorte tütarlaste täiskasvanuks saamisest nende vanaema ning onu poolt vanglalaadseks muudetud kodus Türgi väikekülas. Tegu on kaasaegset Türgit ning tema vanu traditsioone üsna kriitiliselt vaatava filmiga, mille sõnum ja teemad (naise roll ühiskonnas) on väga universaalsed.

Film, mida julgen kõigile soojalt soovitada. Isegi neile, kes Euroopa- või väärtkinost muidu lugu ei pea.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Mustang_2015_movie_still

 

Read Full Post »

El_club_Berlinale_poster“El Club” – “Klubi” (2015)
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Guillermo Calderón, Pablo Larraín & Daniel Villalobos

osades:
Roberto Farías (Sandokan)
Antonia Zegers (Hermana Mónica)
Alfredo Castro (isa Vidal)
Alejandro Goic (isa Ortega)
Alejandro Sieveking (isa Ramírez)
Jaime Vadell (isa Silva Marcelo)

operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min

“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”

“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art house exploitation-isse.

Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.

Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis  maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.

Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.

Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi  muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.

Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.

Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)

“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.

Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.

Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna.
Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes

P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.


Creed_2015_poster“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal

osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)

operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.

133 min

“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”

Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.

Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog‘ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.

Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulised ja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.

Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma, on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.

Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust  ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.

Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.

Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam‘i kasutus.

“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.

J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Creed_2015_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused