Archive for the ‘0-9’ Category

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toimub Tartus 7-12 augustil.

www.tartuff.ee.

Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalil on kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.

Tartuffi ajakava leiab festivali koduleheküljelt http://2017.tartuff.ee/ajakava/.
Kõigile seanssidele on prii sissepääs.

Kirjutan lähemalt kahest dokumentaal- ja mängufilmist.

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

citizen_jane_battle_for_the_city_movie_poster“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer

08.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.

Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.

1960-ndatel leidis aset  otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent  kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.

Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

slash_single_movie_poster“#Single” (2017)
režissöör: Andrea Eder

09.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb  üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.

Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.

Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.

Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse  selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.

Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.

IMDB

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Being_Charlie_2015_poster“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
režissöör: Rob Reiner

10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil

Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.

“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.

Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta  samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.

Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me  aga tema käitumist mõistma .

Tegu on  küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Leon_The_Professional_movie_poster“Léon” (1994)
režissöör: Luc Besson

12.08 kell 23:45 Tartu Raekoja platsil

On tore tõdeda, et prantsuse režissöör Luc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.

“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.

Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.

Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon

 

Read Full Post »

Kung_Fury_poster

režissöör: David Sandberg
stsenaarium: David Sandberg

osades:
David Sandberg (Kung Fury)
Jorma Taccone (Adolf Hitler)
Steven Chew (Dragon)
Leopold Nilsson (Hackerman)
Andreas Cahling (Thor)
David Hasselhoff (Hoff 9000)

operaatorid: Linus Andersson, Mattias Andersson, Jonas Ernhill, Martin Gärdemalm & Henning Sandström. montaaž: Nils Moström, heliloojad: Johan Bengtsson, Lost Years & Patrik Öberg.
Produtsendid: Linus Andersson & Eleni Young.

30. min

“IRON SKY JA SUCKER PUNCH’I KITŠILIK KOHTUMINE”

See, et “Kung Fury” valiti Cannes’ Director’s Fortnight’i, näitab kurba tõsiasja, et ka lühifilmide seas pole enam oluline kvaliteet, vaid promo. Nii nagu “Iron Sky“, sai uusim film alguse treilerist ning ka seekord osutus nii idee kui reklaamklipp paremaks kui film ise.

Reklaamilavastaja David Sandberg’i kickstarteri abil rahastatud “Kung Fury” üritab coolina mõjumiseks nimme halb olla, aga on tihti lihtsalt halb. Venimakippuv, harva naljakas ning üllatavalt igav 30-minutine action-komöödia tahab olla 1980-ndate stampide popurrii, ent väljaspool üksikuid ägedaid hetki parodiseerib neid väga etteaimatavalt.

Ma peaks olema “Kung Fury” sihtgrupp, kuna naudin täiega 1980-ndate häid ja halbu actionfilme. Aga nii selle aja Hollywoody B-filmid (näiteks Cannon stuudio toodang), Itaalia knock off-id (“The Raiders of Atlantis”) või Aasia z-kategooria schlock (“Robo Vampire“) on tehtud teatud siirusega. Filmitegijad ei ole iroonilised, vaid loovad ja mängulised. Sisimas üritatakse teha head meelelahutust. “Kung Fury” üritab võtta kõige äärmuslikumad 1980-ndate klišeed ning pingutab üle.

Terve film on sarnane Friedberg’i/Seltzer’i (“Disaster Movie”, “Epic Movie”) paroodiatele, kus mingile klišeele viitamine või olukorra kopeerimine teeb selle naljakaks. Näiteks peategelase uueks politseipartneriks  on Triceracop (dinosauruse peaga politseinik). Ha-ha, nagu”Alien Nation’is” (1988). Ma olen seda näinud (tehtuna efektiivselt ja tõsimeelselt) – kus see nali on? Sandberg’i film tundub kui hipsteri vaade 80-ndate kinole. Kusjuures ebasiiras, millega kaasneb iroonia, mitte armastus parodiseeritava vastu. Miks toimivad näiteks Mel Brooksi (“Young Frankenstein”, “Blazing Saddles”) või Zucker/Abrahams’i (“Hot Shots”, “Naked Gun”) komöödiad? Sest nad eksponeerivad kirge, mõistavad žanri ning saavad aru filmidest, mille üle nalja heidetakse. Siin  leidub  aga hommage filmidele, mis pole isegi 1980-ndatest. Linateos avaldab austust ka arcade mängudele (tegelased ratsutavad sauruste ja huntide seljas) end ilmselt Beat ‘Em Up arvutimängudest inspireeritud lõik tundub tegelikult koopiana “Olboy” (2003) kuulsast koridoristseenist.

Mul on meeletu respekt terve “Kung Fury” tiimi vastu. Väga lahe, et nad filmi ette võtsid, raha said ja selle valmis tegid. Tegu on muljetavaldava showreel‘iga noortele tegijatele ning film on kõigile netis tasuta vaatamiseks üleval. Nende aeg ja vaev on ekraanil näha (isiklikuks lemmikuks on kummardus 1980-ndate multikatele) aga probleemiks on välise ikonograafia ja kvantiteedi rõhutamine. 1980-ndate B-filmide võlu oli limiteeritud eelarve. See, et suurejooneline plahvatus laenati teisest filmist. Seekord on aga filmitegijate kasutuses korralik hulk raha ning üsna professionaalsed visuaalefektid. Väliselt meenutab “Kung Fury” videomängulikku “Sucker Punch’i” (2011). Tegelikult on ta pigem “Iron Sky” (2012) stiilis B-film. Viimane oli aga palju huvitavam ja nutikam.

Režissöör David Sandberg on leiba teeninud reklaamiklippide ja muusikavideotega. Kuigi paljud on sama valdkonnast edukalt mängufilmide peale läinud(Ridley Scott, David Fincher jt), siis temal on veel pikk tee käia. See, mis on äge ja naljakas 30 sekundit või 3 minutit, ei pruugi seda olla pool tundi. Kuigi esimesed viis minutit on täitsa toredad, puudub “Kung Fury’l” (lühi)filmile vajalik tempereeritus. Tegu on pigem youtube‘i šketsi kui filmiga, mille suurim probleem on nõrk montaaž ja kehv ajastus. Nii komöödia- kui actionžanris on aga need teadagi kõige tähtsamad.

“Kung Fury” treiler ja muusikavideo olid minu jaoks nauditavamad kui teos ise. Samas, film on tasuta youtube‘is vaatamiseks üleval, nii et ei tasu väga nuriseda. Tegu on põhimõtteliselt kriitikakindla filmiga, sest iga negatiivset aspekti võib pidada vooruseks. Minu probleem antud teosega on filmitegijate kitšilik ülepingutatus ning hommage‘i  ebasiirus. Milleks vaadata imitatsiooni, kui juba 1980-ndatel parodiseeriti samu stampe, näiteks Andy Sidaris’e filmides “Malibu Express” (1985) ja “Hard Ticket to Hawaii” (1987)”, palju ausamini?

Parim asi terves projektis on soundtrack ning David Hasselhoff – nii tema mängitud roll kui esitatud tunnuslaul “True Survivor”.

Hinne:
kui lühifilmile: 3.5/10
kui youtube’i klipile: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Raiko Puust  klm

Muusikavideo:

Treiler:

Film:

Kung_fury_w

Read Full Post »

45_years_poster

režissöör: Andrew Haigh
stsenaarium: Andrew Haigh, David Constantine’i lühiloo alusel

osades:
Charlotte Rampling (Kate Mercer)
Tom Courtenay (Geoff Mercer)
Geraldine James (Lena)
Dolly Wells (Charlotte)
David Sibley (George)
Richard Cunningham (Mr. Watkins)

operaator: Lol Crawley, kunstnik: Sarah Finlay, kostüümikunstnik: Suzie Harman, montaaž: Jonathan Alberts. Produtsent: Tristan Goligher.

93. min

“ART-HOUSE,  MIS PEIDAB OMA KESKPÄRASUSE NÄITLEJATE TAHA” 

Kummaline, et “45.aastat” valmis samal ajal kui “Adaline’i aeg“. Mõlemal on keskmes sama küsimus – mis juhtub pulma-aastapäeva eel, kui mehe ellu saabub vana armastus? Iroonilisel kombel on mõlemas filmis säilinud ka nende nooruslik välimus. Ainuke vahe on see, et kui esimese puhul on tegu mittevananeva inimesega , siis teise puhul Šveitsi alpidesse jäätunud laibaga. Harrison Ford’i ja Kathy Baker’i asemel mängivad abielupaari Briti kinokunsti legendid Tom Courtenay (“Billy Liar”) ja Charlotte Rampling (“Swimming Pool”), mehe asemel keskendutakse rohkem naisele ning filmi 45-minutilise kõrvalliini asemel peab see idee kandma välja 93. minutit.

Tean, et  lähen vastuollu kõikide kriitikute ning ratsionaalse mõistusega  (hetkel on Rotten Tomatoes hinne “45 aastale” 9.6/10 ning “Adaline’i ajale” 5.5/10) julgedes väita, et “Adaline aeg” teeb sama asja palju usutavamalt ja inimlikumalt kui puisevõitu ja ebaveenev “45 aastat”. Irooniline selle juures on, et esimene on muinasjutufilm naisest, kes saavutab surematuse, kui teda tabab välk.

“45 aasta” lugu on iseenesest ju korralik ning mul ei ole midagi vastu minimalistlikele Euroopa art-house filmidele (mu üheks lemmikfilmiks on ometigi Antonioni “La Notte“) või teostele eakate inimeste suhetest. Ent nii  “Amour” (2012), “ Le Week-End” (2013) kui “Away from Her “(2006) tegid seda kordades veenvamalt. Kuigi Tom Courtenay ja Charlotte Rampling on rollides lummavad (ja väärisid Berliini filmifestivali parima näitlaja tiitleid), ei tekkinud mul tunnet, nagu vaataksin 45-aastat abielus olnud paari. Küsimus pole näitlejates, vaid et puuduvad pisidetailid ja pisikesed hetked, mis teeksid selle ustavaks. Režiis ja stsenaariumis jääb midagi olulist vajaka.

Võib-olla oli lavastaja eesmärk teha Kate’ist ja Geoff’ist paljude (briti?) abielupaaride üldistus. Raske on aga nende probleemidest hoolida, kuna filmitegijad ei lase meil karakteritesse või nende suhtesse panustada. Lavastaja on valinud nimme üsna külma ja üksteisest eemaldunud paari aga armukadeduse käsitlus loob tunde nagu nad oleksid kõigest 5 või 10 aastat abielus olnud. See, kuidas mineviku saladused 45. aastat kestnud abielu ära rikuvad, on  teostatud klišeelikult, pingutatult ja ebaveenvalt. Terve film liigub vägagi etteimatavat rada pidi ning nii stseenid kui dialoogid rõhutavad niigi selgeid asju. Heaks näiteks on endise töökoha kokkutulekult tagasisõitva Geoff’i dialoog. Mees räägib sellest, et tema positsiooni ei eksisteeri, kuidas kõik on asendatud masinatega jne. Antud stseen tundub niivõrd klišeeliku üldistusena eaketest inimestest, et seda võiks vaadata paroodiana. Tekkis tunne, nagu oleks režissöör pensionäre elus ainult pikksilmaga kaugusest vaadanud ning siis otsustanud neist filmi teha. Ja võib-olla ongi sinna koer maetud. Lavastaja ei ole adunud tabavat kõrge eaga kaasnevaid tegelikke rõõme ja probleeme.

Laiemalt vaadates võib muidugi filmi lahata kujundliku uurimusena sotsiaalsetest tahkudest ning ühe põvkonna traumadest (nagu kirjutab kaunilt Maria Helen Känd) aga usun, et hea film võiks toimida korraga nii väiksemal kui suuremal tasandil. Peaaegu igas filmis võib pingutades näha meeletut maailma reflektsiooni. Nii võiks ju üsna kohutavat komöödiat “Bio-Dome” (1996) vaadelda kui mitmetasandilist kommentaari inimese hoolimatusele  käitumisest loodusega. Antud aspekt aga ei muuda filmi väga palju paremaks. Film toimugu esialgu baastasandil – antud juhul draamana mineviku kummitustest ning siis võime edasi rääkida meeltutest kujunditest ja sümbolitest. Miks toimivad näiteks Bergmani või Antonioni filmid nagu “La Notte”? Kuna nad toimivad lihtsate ja selgete (mitte naiivsete) lugudena, mis on ääretult kujundlikud ja mitmeti interpreteeritavad.

“45 aasta” põhilist probleemi on aga raske lahti seletada kuna selleks on vorm. Unustame ära üsna kõrvu piinava soundtrack’i kus peategelased kuulavad mingisugust paroodiaversiooni klassikaraadiost. Probleem on selles, et 85% ekraanil olevatest kaadrikompositsioonidest tunduvad olevat paigast ära, kuna kaamera asub peaaegu alati vales kohas. Ma saan aru, et režissöör Haigh rõhutab läbivalt distantseeritust ning fragmenteeritust tegelaskujude vahel. Ühes kaadris näiteks peab Rampling dialoogi Courtenay’ga, keda varjab sein ning tervet filmi iseloomustavad Antonioni’likud kaadrid selgadest ja seinadest. Minu jaoks jäi aga kogu visuaalne keel poolele teele. Kaadrid on tihti ebamäärased, suutmata otsustada kas nad tahavad portreteerida tegelaskujusid või hoopiski nende seisundit. Selle parimaks näiteks on stseenid magamistoas, kus kaamera saavutab rakurisvaliku ähmasuses täiesti uue tasandi. Võib-olla on see kõik väga geniaalne ja ma tõesti ei saanud vormile pihta, aga väljaspool amatöörfilme olen ma väga harva kohanud nii ebaveenvate kaadritega kaameratööd. Ometi mulle tihti meeldib taoline minimalistlik ja võõrandav stiil.

“45 years” üritab olla psühholoogiline ja kammerlik kui Bergman, võõristav ja kunstiline kui Antonioni, naturalistlik ja eemaldunud kui Bresson, kompromissitu ning räige kui Haneke ning lakooniline ja lihtne nagu Rohmer. Aga ta pole ükski neist ning jätab vähemalt mulle läbivalt naiivse ja ebamäärase mulje. Filmi päästab suuresti viimane kolmandik, kus Haigh suudab luua briljantselt hüpnootilisi hetki nagu Kate’i fotoslaidide vaatamine või  stseen, kus naine kuuleb pööninguluugist tuleva tuule häält (üksikud kohad, kus ka kaameratöö on super). Lõpplahendus on samuti korralik, kuigi üdini etteaimatav nagu terve film ise. Näitlejad on tasemel ning ääretult põnev on jälgida Kate’i tegelaskuju sisemist lagunemist (Charlotte Rampling oma tuntud headuses). Aga kui päris aus olla, keskendusid filmitegijad kahest liinist märksa vähem intrigeerivamale.

“45 aastas” leidub asju, mida hinnata ning tegu pole sugugi halva filmiga. Legendaarne režissöör Howard Hawks ütles kunagi tabavalt, et heas filmis on kolm suurepärast stseeni ja mitte ühtegi halba stseeni. Seni on film saanud üsna positiivse vastuvõtu osaliseks ning “45 aastas” on tõepoolest kolm väga head steeni. Ülejäänud kvaliteedis pole ma aga väga veendunud. Kui unustada näitlejate ponnistused, jättis film mulle korrektselt keskpärase art-house taiese mulje. Tüüpiline lugu, mida me oleme enne palju paremas variandis näinud.

Suur pettumus.

Hinne kõigub kuskil 4-5.5 kandis. Kuna filmi pealkiri on “45 aastat” on vist kõige sobivam Hinne: 4.5/10

Rotten Tomatoes   IMDB


45_years_still

Read Full Post »

1944_poster

režissöör: Elmo Nüganen
stsenaarium: Leo Kunnas

osades:
Kaspar Velberg (Karl Tammik)
Kristjan Üksküla (Jüri Jõgi)
Maiken Schmidt (Aino Tammik)
Rain Simmul (Prohhor Sedõhh)

operaatorid: Mart Taniel & Rein Kotov, kunstnik: Kalju Kivi, kostüümikunstnik:  Mare Raidma, montaaž: Kimmo Taavila & Tambet Tasuja, helilooja: Jaak Jürisson. Produtsent: Kristian Taska.

100. min
—————————————————————————————————————————————–

Inimesed_sõdurisinelis_poster

režissöör: Jüri Müür
stsenaarium: Paul Kuusberg, Jüri Müür & Lembit Remmelgas

osades:
Rudolf Allabert (Kalm)
Heino Raudsik (Tääger)
Leonhard Merzin (Mänd)
Arvi Hallik (Veski)
Hans Kaldoja (Raudnask)

operaator: Mihhail Dorovatovski, kunstnik: Halja Klaar, kostüümikunstnik: Piia Järvila, montaaž: Eugen Rosental, helilooja: Eino Tamberg, direktor: Virve Lunt.

85. min
—————————————————————————————————————————————–
“KAKS FILMI, MIS IDEAALSELT ÜKSTEIST TÄIENDAVAD” 

Otsustasin enne Elmo Nüganeni uusima eepose “1944” linastust Eesti seni parimaks sõjafilmiks peetud “Inimesed sõdurisinelis” üle vaadata, ning olen väga rahul, et seda tegin.Tegu on  ühe parema ja visuaalselt leidlikuma Eesti kinofilmiga, mis sobib ideaalselt double-bill‘iks Nüganeni omale. Paljuski sealt, kus Jüri Müüri film lõpeb, “1944” jätkab ning mõlemad teosed toetavad üksteist, aidates paremini ajaloo konteksti mõista.

Üritan  siis siinkohal jagada oma muljeid ja mõtteid kahe filmi tugevuste, sarnasuste ja erinevuste osas.

NÄITLEMINE

inimesed_sodurisinelis_stillKuigi “1944” on üsna kindlalt Nüganeni tugevaim film ja mees on alati osanud näitlejaid juhendada, pole ta kinolina jaoks leidnud kõige paremat võtit. Nii ka siin. Suurema filmikogemusega näitlejad, nagu Rain Simmul ja Kristjan Sarv kannavad väikesed rollid hästi ja veenvalt välja, ent nii noorte (kui ka mõnede vanemate) dialoogiandmine kannatab nii ala- kui ülenäitlemise all. Filmi esimest poolt vaevab paljuski viimane. Deklameeritud dialoog tundub olevat kohati suunatud justkui Draamateatri viimasesse ritta (või pigem Linnateatri vabaõhulava kaugeimasse nurka) ega toimi suurtes ja keskmistes plaanides eriti hästi. Kõige tugevama mulje jätab noortest kindlasti Kaspar Velberg, kes meenutas (vähemalt mulle) oma näojoonte ja jõuliste sügavate silmade poolest Sulev Luike. Mees näib olevat filminäitlejaks sündinud ning ootan suure huviga, mis põnevaid filmirolle ta järgmiste aastakümnete jooksul teeb. Velberg suudab väga vähesega luua veenva ja psühholoogiliselt mõjuva karakteri, kuigi ta tegelaskuju oleks võinud paremini väljajoonistatud olla. Nii tema kehastatud Karl Tammikul kui ka Kristjan Üksküla kehastatud Jüri Jõgil on korralik taustsüstseem ja keskne konflikt, ent vajaka jääb karakteriomadustest, mis nad meeldejäävaks teeksid (sama probleem vaevab ka filmi “Inimesed sõdurisinelis”). Ainsat kaalukamat naisrolli tegev Maiken Schmidt kuulub samuti filmi paremini esitatud tegelaskujude hulka.

1944_still“Inimesed sõdurisinelis” on näitlemise poolest tugevalt oma ajas ja dialoog ei teeni näitlejat, ent filmi paneb toimima teatud kamraadlus, mis meestel omavahel tekib. Kui “1944” puhul on enamjaolt tunne, nagu vaataks sõdurivormi pandud näitlejaid, siis “Inimesed sõdurisinelis” puhul on saavutatud teatud dokumentaalsus, tekib kohati tunne, et sa näed ekraanil roodu, kellel on konkreetne käsuliin, sõprus ja minevik (natukene paremini toimib see “1944” puhul Punaväe liinis). Mine tea, ehk aitas kaasa ka tolleaegne vene sõjaväekohustus ja otsene kontakt II maailmasõjaga (film valmis kõigest 23 aastat peale sõja lõppu ning nii Müür kui mitmed loovmeeskonna liikmed olid sõjas olnud). Filmi tugevaim rollisooritus on Leonhard Merzinilt, kes on olnud üks Eesti paremaid filminäitlejaid. Müür näitlejatega teadaolevalt väga palju tööd ei teinud, ent tundis väga hästi kinematograafilisi vahendeid (juba esimene film “Ühe küla mehed” on visuaalselt väga põnev), Nüganeniga on aga vaat et vastupidi.

REŽII

“Inimesed sõdurisinelis” suutis vähemalt mind palju paremini lahinguväljale viia. See, et me ei näe jyri_muurvastast ning parem keskendume nii väiksematele kui suurematele hetkedele (kuidas sõdur plahvatusest hetkeks kurdiks jääb või kuidas üks kaksikutest näeb oma venna surma), aitab rohkem sellesse maailma sisse elada. Müür leiab koos suurepärase operaatori Mihhail Dorovatovskiga viimati-mainitud stseenile ka visuaalselt kauni lahenduse, mis teeb selle meeldejäävamaks ja võimsamaks ning mällu söövitab. Nüganen seevastu ei tee analoogsetes stseenides just kõige mõjuvamaid kaadri- või montaaživalikuid. Üks esimeses pooles toimuv ootamatu surm tundub stsenaariumis ja ideelisel tasandil palju mõjuvam kui filmis. Surma hetk on isegi mõjus, ent sellele järgnev tundub kohmakas ja vähem emotsionaalne kui ta olema peaks. Visuaalsemaid hetki on kindlasti seesama, mis on “1944” postril – Velberg  ja väike tüdruk pommikraatris, isegi kui sellele eelnev lõik pole kõige paremini konstrueeritud ega üles võetud.

Kõrvaltegelaskujude surmad ei toimi filmis “1944” eriti mõjuvalt, kuna neile pole lisatud teiste reaktsiooni. Kui see on nimme nii tehtud, puudub sellel tugev režiiline tugi ning vajaka jääb sõja ootamatusest ja brutaalsusest, mis selle emotsionaalselt mõjuvaks teeks. Nägin kohe pärast Nüganeni filmi vaatamist Clint Eastwoodi “Ameerika snaiperit”, kus iga saadud kuul tundus ootamatu või jõulisena. Kõik töötas ja mõjus tänu täpsele režiile. Palju taandub lõppude-lõpuks ikkagi kaadri-, heli- ja montaaživalikule, mis filmis “1944” tihti mitmetest asjadest justkui üle jooksevad. Kaasa ei aita ka grimm, mis kohati (nagu lennukistseenis viga saanud nägude puhul) pole eriti veenev. Samas on ka režiilisi asju, mis hästi toimivad. Nüganen on siin palju kindlakäelisem ja tervikut haldavam kui oma varasemates teostes ning väikesed peegeldused, nagu hetked, kus tank nii Saksa kui Punaarmee sõdurite pea kohalt üle sõidab, tekitab toreda filmi mõtet toetava motiivi.

elmo_nyganenKuigi enamik asju, mis seotud sõjastseenidega, on Müüri filmis palju paremini tehtud, ärkab Nüganeni film ellu intiimsematel karakterimomentidel. Minu jaoks hakkas “1944” toimima alles keskel, seal, kus Kristjan Üksküla ja Maiken Schmidti tegelaskujud omavahel kohtuvad. Nendevahelised stseenid on kaunilt väljapeetud, vaoshoitud ja seesmiselt pingestatud. Vaikusel ja pausidel lastakse toimida ning ka kaameratöö tundub selles osas kõige paremini läbitunnetatud olevat. Antud kohad on ka ühed vähestest, kus režii tundub olevat parem kui stsenaarium. Kuigi armumine on kohati ebaveenev (selle näitamiseks oleks võinud vähemalt üks stseen lisaks olla) kannavad näitlejad selle siiski enam- vähem välja.

Tegelikult lähevad mõlemad filmid kulgedes aina tugevamaks ning režii muutub kindlakäelisemaks. Kui Müür muutub visuaalselt põnevamaks (terve film on tugevalt cinéma vérité mõjutustega), siis Nüganen muutub üha täpsemaks ja konkreetsemaks. Erinevalt esimese poole lahingustseenidest, mis tunduvad kohati läbilavastamata ning montaažis kokkuklopsituna, on “1944” viimane suurem lahingustseen mõjusalt tehtud ning hoiab korralikult pinget. Selles pole filmi alguse sihitut kaameraväristamist ja tihedat montaaži, mis Kulešovi efekti abile lootes ei suuda siiski draamat tekitada. See, et iga sekund on kaadrivahetus ning palju plahvatusi ja märulit ühes minutis, ei tähenda automaatselt põnevust. Aga rõhutan veelkord – filmi keskmisest osast alates paranevad ka lahingustseenid ning Nüganen näib nii “Nimed marmortahvliga” kui ehk ka esimese “1944” võtteperioodiga (ma ei tea millal mis stseene filmiti) võrreldes kõvasti edasi arenenud olevat.

inimesed_sodurisinelis_still_4Kui Müüri film on pigem episoodiline (korduvalt hüpatakse ajas edasi ja teos lõpeb samas punktis, kus Nüganeni film – Saaremaal), on “1944” palju terviklikum, tempereeritud ja ülesehituselt palju paremini teostatud. Filmitegijad teavad, millal aeg maha võtta ja hinge tõmmata, millal nalja teha ning mil karakteritele või actionile keskenduda. Taolist tasakaalu on raske saavutada ning suur kiitus selle eest. Kõige taga on peale režii ning montaaži aga Leo Kunnase käsikiri, mis tundub vähemalt filmi vaadates üks taasiseseisvunud Eesti parem ja julgem stsenaarium.

LUGU

Mulle on alati tundunud, et “Inimesed sõdurisinelis” on “Jõulud Vigalas” kõrval eestluse teemal üks kõnekamaid ja võimsamaid lugusid. Just lugu – mitte tingimata stsenaarium. Müüri filmi sisu on ju tähendusrikas, NL sõjaväkke mobiliseeritud eestlased asuvad teele kodumaale, et seal Saksa mundris rahvuskaaslasi tappa. “1944” on samavõrra tugeva ja ehk isegi veel emotsionaalsema looga, mis oma julguse, üllatuste ning suurepärase lõpu poolest väärib omaette kiitust. Kahjuks ei saa ma loost siin väga rääkida, sest see rikuks kinoelamust.

ballad_of_a_soldier_posterLeo Kunnase stsenaariumis on palju rohkem karakterit ja huumorit kui Paul Kuusbergi, Jüri Müüri ja Lembit Remmelga omas. Tegelaskujud on mõlemas filmis vähe väljaarendatud, kuigi “1944” üritab neile rohkem keskenduda. Kuigi Müüri filmil on NL võimude poolt pealesunnitud raamjutustus ja propagandistlikkus, mõjub ta ajastut arvestades tugevamalt kui “1944”. “Inimesed sõdurisinelis” ei ürita nii palju vaatajale ajaloolisi fakte ja dilemmasid üle seletada ning seetõttu tekib (vähemalt minu jaoks) suurem üldistus ja võimsam sõnum. Kohati on Eesti rahva olukorda II maailmasõjas (küüditamine, põgenemine, Eesti, Saksa kui NL pool, Tallinna pommitamine jne) ehk liiga palju mainitud ning “1944”, kuigi hariduslik ja kõnekas, ei toimi kunstilisel tasandil nii hästi. Filmi lugu ise on nii hea, et mitmed dialoogid, nagu “mis sa siis teed kui punavormis eestlane sulle vastu tuleb” tunduvad üleliigsena. Sama idee on palju mõjuvamalt sündmuste abil edasi antud ning dialoog (mis peaks näitama Saksa mundris oleva Eesti sõduri konflikti) toimis vähemalt antud juhul natuke pingutatu ja ebaveenvana. Taolised momendid on aga rohkem lavastaja kui stsenaristi teha. Leo Kunnase käsikiri on kohatisest Eesti filmile omasest nõrgast (korrektsetest täislausetest koosnevast) dialoogist ning üleliigsetest stseenidest hoolimata “1944” kõige tugevam osa. Julgeksin isegi väita, et stsenaarium on tegelikult palju parem kui film. Kujutluspildis võib mõelda, mis oleks antud stsenaariumiga saavutanud keegi nagu Paul Verhoeven (“Must Raamat“), Kathryn Bigelow (“Piinakamber”) või Elmo Nüganen koostöös Jüri Müüriga.

1+1=2

“1944” on konarlikkusele vaatamata korralik, kõnekas, emotsionaalne ning mõtlemapanev film Eesti rahvale. Kohalik “Ballaad sõdurist” (rež. Grigori Chukhrai) või “Kanal” (rež. Andrzej Wajda) ootab aga veel tegemist. Kui “Inimesed sõdurisinelis” ja “1944” tugevused kokku liita, võiks meil olla üks suurepärane sõjafilm. Seniks peame aga leppima kahe korraliku ja rahvuslikult olulise II maailmasõda kujutava teosega.

Neile, kes soovivad “1944” vaatama minna, ei teeks paha enne “Inimesed sõdurisinelis” ära vaadata. Mitte niivõrd võrdlusmomendi pärast, vaid nii tekib palju parem taustsüsteem filmi vaatamiseks. Mõlemad teosed muudavad üksteist tugevamaks ja toetavad teineteist. Minu jaoks on aga Eesti parim sõjafilm, vigadest hoolimata ikka veel Jüri Müüri “Inimesed sõdurisinelis”. Kuigi stsenaarium on nõrgem, on tegu on natuke ühtlasema, tugevamalt teostatud, visuaalselt mõjuvama ja mällusööbivama filmiga.

Kahe filmi koondhinne: 6.5/10
IMDB  IMDB


inimesed_sodurisinelis_still_2

 

Read Full Post »

The_Theory_Of_Everything_PosterThe Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014)

režissöör: James Marsh
stsenaarium: Anthony McCarten, Jane Hawking’i raamatu põhjal

“Kõiksuse teooria” on otsekui segu filmidest “Minu vasak jalg” (1989) ja “Piinatud geenius” (2001), ent ei küündi esimese jõulisuse ega teise mängulisuseni. James Marsh’i film on korrektselt lavastatud armastuslugu, millel on Anthony McCarten’i liiga turvalise ja kulunud stsenaariumi tõttu tele-eluloofilmi maik. Jane ja Stephen Hawkingi suhe jääb terve filmi jooksul kuidagi pealiskaudseks ning konflikt usu ja teaduse vahel tundub pingutatuna. Näitlemine on kõrgel tasemel ja film on üllatavalt humoorikas, ent enim kiitust väärib hoopiski suurepärane ning märkamatuks jääv grimmikunstniku töö.

Siiski soovitaks pigem vaadata Errol Morris’e dokumentaali “A Brief History of Time” (1991), mis on palju kõnekam film Stephen Hawking’ist ja tema ideedest. “Kõiksuse teooria” võiks olla lugu mehest tema abikaasa pilgu läbi, aga ei lähe selle ideega lõpuni.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 
arvustused: Ralf  Diana  James King


71_poster

’71 (2014)

režissöör: Yann Demange
stsenaarium: Gregory Burke

Viimaste aastate intelligentsemaid ja haaravamaid action-thrillereid. Suurepärase ajastu- ja kohatunnetusega minimalistlik linateos, mis ei alahinda publikut ning suudab rääkida suurtest asjadest ilma neid liigselt nina alla hõõrumata. Filmi esimene pool kannatab küll väriseva käsikaamera kasutuse all.

Hinne: 7.5/10

 IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode


foxcatcher__posterFoxcatcher (2014)

režissöör: Bennett Miller
stsenaarium: E. Max Frye & Dan Futterman

Palju huvitavam ja sügavam karakteriuuring unistustest, enesetõestamisest ja läbikukkumistest, kui seda on näiteks hea, aga ülehinnatud “Birdman”. Suurepärase atmosfääri ja briljantsete osatäitmistega film, kus pilgud ja teod räägivad rohkem kui sõnad ning kõige tagasihoidlikuma rollisoorituse teeb parima meespeaosa oscarile kandideeriv Steve Carell. Film toimib suuresti tänu vaoshoitud, nüansseeritud ja seesmiselt pingestatud Channing Tatum’i osatäitmisele. Mark Ruffalo tõestab taas oma näitlejameisterlikkust ning väärib juba ühe stseeni eest oscarit.

“Foxcatcher” on “Whiplash’i” kõrval minu jaoks seni kõige tugevam Eesti kinoekraanile jõudnud parima filmi oscari nominent. Näiliselt väga lihtne, ent teisalt ääretult nüansseeritud, sügav ja kompleksne film võimust, üksildusest, teiste varjus elamisest ning heakskiidu otsimisest, mis tugevale teosele omaselt ei anna kõigile küsimustele vastuseid. Tänu sellele jääb film kummitama. Bennett Miller, kes on ennegi suurepäraseid päriselul põhinevaid film teinud (“Capote”, “Moneyball”) näitab režissöörina taas enesekindlust ja täpsust, mis tõstab ta omaette klassi. Ainuke asi, mis häirib, on järjekordne Arvo Pärdi “Für Alina” kuritarvitamine. Aitab juba :)

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Ralf  Mark Kermode


foxcatcher_still

Read Full Post »

Venus_in_Fur_poster

režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Roman Polanski & David Ives, David Ives’i näidendi ja Leopold von Sacher-Masoch’i romaani põhjal.

osades:
Emmanuelle Seigner (Vanda)
Mathieu Amalric (Thomas)

operaator: Pawel Edelman, kusntnik: Bruno Via,  montaaž: Hervé de Luze & Margot Meynier, helilooja: Alexandre Desplat.

produtsendid: Alain Sarde & Robert Benmussa.

96.min

“VEENUSED, VAMPIIRID JA TÖÖTUD”

Kuigi “Venus Karusnahas” – “La Vénus à la fourrure” lugu pärineb 19.sajandi lõpust ning on jõudnud kinolinale korduvalt (tuntuimaks on vast Jesús Franco 1969.aasta exploitation film), põhineb Roman Polanski versioon David Ives’i postmodernsel Broadway näidendil.

Film tegeleb teemadega, mis on Polanski filmograafiast ennegi läbi käinud. Originaalteosest pärinevad seksuaalsobsessioonid- ja perverssused, on ka siin kesksed. Ives ja Polanski kasutavad aga raamjutustuse (kus näidendi autor/lavastaja testib peaossa tundmatut naisterahvast) algmaterjali selleks, et uurida meeste ja naiste vahelisi mänge, soorolle, lavastaja-näitleja ning autori-publiku vahelist suhet.

Minimalistliku – kaks inimest ühes ruumis filmi peaosades leiame Mathieu Amalric’i (Tuurikell ja Liblikas) ja Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner’i (Frantic, Bitter Moon), kes mängivad nõudlikke rolle mängulise kergusega. Kuigi linateos ei suuda täielikult pääseda näidendi maigust, on tegu ometi vägagi kinematograafilise filmiga. Režissöör on oma teose reaalaega ja ühte võttepaika pannes ise vast kõige enam alasti, ent ei väärata kordagi. Polanski näitab, kui suurepäraselt ta valdab meediumit – väga lihtsate vahendite abil (rakursi ja kaadri valikud, valgus, heli & muusika kasutus jne) loob ta filmiliku ja dünaamilise maailma, mis ei tundu ühestki küljest limiteeritud olevat.

Ainsaks veaks võiks pidada kohati monotoonsena näivat tempot, kus mitmed hetked võrdväärseks muutuvad – isegi kui see tundub nimme tehtud olevat. Oma teostuslike probleemide ja mehe-naise vahelise mängu poolest meenutab “Venus karusnahas” tsipa Abbas Kiarostami filmi “Certified Copy “- “Päris koopia”,  ent ei küündi kunagi viimase kompleksusele. Nii mehe kui naise karakterid jäävad filmi lõppedes üsna visandlikeks ning lõpp, vaatamata visuaalselt humoorikale lahendusele, ei rahulda nõudlikku vaatajat täielikult.

Siiski, “Venus Karusnahas” on meelelahutuslik ja naljakas, häiriv ja provokatiivne, kerge ent kompleksne. Nauditavalt lavastatud kassi-hiire mäng, kus tegelased on vaatajast pidevalt paar sammu ees.

Hinne: 7/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas

————————————————————————————————————————————–

only_lovers_left_alive_poster

“ONLY LOVERS LEFT ALIVE”
režissöör: Jim Jarmusch 

Taevakõrgusse kiidetud “Armastajate igavene elu” ei küündinud kunagi oma potentsiaalini ning jäi minu jaoks Jim Jarmuschi loomingu üheks nõrgemaks teoseks ta debüütteose “Permanent Vacation” kõrval.

Kuigi filmist leidub tõeliselt suurepäraseid ideid ja motiive, mõnusat näitlejatööd, lavastajale omast muhedat huumorit ning huvitavaid kommentaare kaasaegsest elust – kuulsusest ja peidetud talendist mahajäetud Detroidi  taustal, jääb puudu täpsusest ja rafineeritusest, mis on  lavastaja parimale loomingule   iseloomulik.

Siin leidub lummavaid kaadreid (nagu suurepärased avakaadrid või ekstaasihetked peale vampiiride verejoomist), ent suurem jagu stseene ei kanna oma pinget lõpuni välja ning film kipub venima. Ei oskagi öelda kas süüdlaseks on režii, operaatoritöö või montaaž. Ehk kõik kolm kokku. Jarmuschi kunagise ihuoperaatori Robby Müller’i eemalolek on vägagi tuntav.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas   Diana

———————————————————————————————————————————————-

two_days_one_night_poster

” DEUX JOURS, UNE NUIT ”
režii: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Kuigi Darenne’ide viimast filmi saab soovi korral nii poliitiliselt kui sotsiaalselt analüüsida, jääb see kinematograafilisel tasandil üsna nõrgaks, pikaks ja igavaks.

Ülimalt konstrueeritud, klišeelik, igav ja pikk road movie laadse dramaturgiaga taies, kus töökohta karta kaotav Sandra (Marion Cotillard) käib uksest ukseni, et  töökaaslased tema töökoha hoidmise poolt hääletaks. Ja nii ta käib – uksest ukseni.

Ja pidevalt – uksest ukseni, uksest ukseni, uksest ukseni. Ja iga “uus” tegelane ütleb talle põhimõtteliselt ühte ja sama. Aga ta ikka jätkab rännakut uksest ukseni, uksest ukseni – ja niimoodi 80 minutit! Ilma et saaks väga aimu peategelase, kõrvaltegelaste või loodud maailma kohta. Kõik, mis on niigi selge esimese 20 minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Kuigi taolise lähenemise on Dardenne’id nimme valitud, ei kanna see välja üllatavalt Hollywoodliku ülesehitusega 95-minutilist filmi.

Filmi päästavad mingil määral viimased 15 minutit, kus lõppude-lõpuks midagi toimuma hakkab (lõpplahendus iseenesest on väga hea) ning hingestatud Marion Cotillardi osatäitmine.

“Kaks Päeva, Üks öö” oleks võinud ekraanidele jõuda lühifilmina. 30 minuti jagu materjali siin nagu oleks.

Hinne: 4.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas

Venus_in_Fur_still

 

Read Full Post »

22_jump_street_posterrežii: Phil Lord & Christopher Miller
stsenaarium: Michael Bacal, Oren Uziel & Rodney Rothman, Michael Bacall’i & Jonah Hill’i loo alusel.

osades:
Jonah Hill (Schmidt)
Channing Tatum (Jenko)
Peter Stormare (The Ghost)
Jillian Bell (Mercedes)
Ice Cube (Kapten Dickson)

operaator: Barry Peterson, kunstnik: Steve Saklad, kostüümikunstnik: Leesa Evans, montaaž: Keith Brachmann David Rennie, helilooja: Mark Mothersbaugh.
Produtsendid: Jonah Hill, Neal H. Moritz & Channing Tatum.

112 min

“NALJAKAS KOMÖÖDIA, MIS TOIMIB MITMEL TASANDIL”

Lavastajaduo Phil Lord & Christopher Miller on tõusnud Hollywoodi mainstream kino üheks huvitavamaks tegijaks. Nad on esmapilgul on üsna tobedate (“Cloudy With A Chance of Meatballs”,” The Lego Movie”) või mõttetutena  tundunud(“21 Jump Street”)  kontseptsioonidest teinud midagi nutikat, subversiivset ja originaalset. Kuigi nende filmid ei pruugi olla meistriteosed, on nad värsked  ja anarhiameelsed, mida taolistes projektides harva juhtub. 

BTS/ Directors PHIL LORD and CHRIS MILLER rehearse with Hill/Tatum

Filmi tegelikud staarid: Phil Lord & Chris Miller (paremal) juhendamas Jonah Hill’ & Channing Tatum’it (vasakul).

“22 Jump Street” on järjekordne tugev lisa animatsioonimaailmas alustanud režissööridele. Palju terviklikum ja tugevam  kui esimene osa. Harva kohtab komöödiat, mis oleks naljakas nii tavavaatajale kui toimiks ka teistel tasanditel. Film toimib paroodia (näiteks terve peategelaste vaheline bromance  irvitab romantilise komöödia tüüpiliste võtete  üle) ning  lihtsa (ja kohati labase) komöödiana, Hollywoodi ja zanriklišeede üle naermisena (viited rebootidele, järgede stampidele, eelarvele) jne. Teadmised filmiajaloost muudavad vaatamise kindlasti nauditavamaks (olin saalis üks vähestest, kes  naeris “Annie Hall’i” viidete peale). Samuti leidub  palju neljanda seina lõhkumist (kommentaarid siinsete näitlejate karjäärivalikute üle jne). Lisa actionstseenid, mis viivad mitmed motiivid toredalt absurdini (seljas oleva naisterahva kasutamine löögivahendina või piinlik  kaklus, kus on õhus kohmakas seksuaalne pinge) ning tegu on enamaga  kui  järjekordne komöödia.

See ei tähenda, et tegu pole kohati väga tobeda filmiga. “22 Jump Street” on kui praeguse kümnendi “Naked Gun”. Väliselt loll, lapsik ja kohati labane, ent  sisemiselt  intelligentne ja  nutikas. Erinevalt “Scary Movie” järgsetest parioodiatest on siin tunda ka tugevat armastust originaali vastu.

Iga hetk “22 Jump Street’is” pole kuld ning kõik naljad ei tööta, ent filmi energia, loovus ning kümnesse tabavad kohad heastavad selle,lisaks  ühed viimase aja  naljakamad lõputiitrid.Tegu on  ühe  2014. aasta  parima filmiga lavastajaduo teise tipp-teose “The Lego Movie” kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

Jonah Hill;Channing Tatum

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused