“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase” (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019
Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse”ei valmista eelmise osa fännidele pettumust. Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.
Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.
“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019
Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.
Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.
Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.
“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.
“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.
“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019
Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.
Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise.
Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.
Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.
“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018
Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.
“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.
Uue filmiga üritatakse õudusikooni taas uut elu ning väärikust süstida. Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).
Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween” on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.
Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist.
“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).
“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.
Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.
“Tully” (2008) režissöör: Jason Reitman stsenaarium: Diablo Cody
Kinodes alates: 04.05.2018
“Tully” on kohustuslik vaatamine kõigile lapsevanematele, eriti kui lapsi on mitu.
Kolme lapse ema Marlo (Charlize Theron) saab vennalt (Mark Duplass) kingituseks lapsehoidja. Algsetest kõhklustest üle saanud naisel tekib hooliva, üllatava ja vahel ka keerulise iseloomuga Tully nimelise (Mackenzie Davis) noore lapsehoidjaga ainulaadne side.
Kolmas koostöö režissöör Jason Reitmani (“Up in the Air”) ja stsenarist Diablo Codyga (“Juno”) ning teine koostöö Charlize Theroniga (“Young Adult”) peaosas on vaimukas, kaunilt väljajoonistatud tegelaskujudega ning kõnekas lugu lapsevanemaks olemisest. Utreeritud, samas eluline ja mõtlemapanev. Senise kinoaasta üks toredamaid elamusi.
“Anon” – “Tundmatu” (2018) režissöör: Andrew Niccol stsenaarium: Andrew Niccol
Kinodes alates: 11.05.2018
Uus-Meremaa režissöör-stsenarist Andrew Niccol on üks huvitavamaid filmitegijaid, kes kasutab ulmežanri kaasaegsete probleemide käsitlemiseks.
Mehe kaks esimest filmi – “The Truman Show” (1998) (rež. Peter Weir) ja tema režiidebüüt “Gattaca” (1997) kuuluvad vaieldamatult 1990-ndate parimate filmide hulka. Tegu on teostega, mis olid oma ajast eest ning käsitletud teemad (reality showd, geneetika) on nüüd isegi kõnekamad kui siis. Ka mehe järgnevad teosed “Simone” (2001), “Lord of War”(2005) ja “In Time” (2011) on ideetasandil põnevad, ent nende teostus palju ebaühtlasem.
’’Tundmatu’’ tegevus leiab aset lähituleviku maailmas, kus puudub privaatsus ja anonüümsus. Isiklikud mälestused salvestatakse ning kuriteod on muutunud pea olematuks. Lahendamata mõrvu uurides avastab Sal Frieland (Clive Owen) noore naise (Amanda Seyfried), kes tegutseb väljaspool süsteemi. Tal pole identiteeti, minevikku ning tema kohta puuduvad ametlikud andmed.
Courtesy of Netflix
“Anon” oma retrofuturistliku stiiliga on mõtteline jätk eelnevatele Andrew Niccoli ulmekatele, ent laenab sisuliselt palju kultusteostelt “Strange Days” (1995), “The Matrix” (1999) ja “Minority Report” (2002). Ajal, mil suur osa inimkonnast kasutab nutitelefone ja sotsiaalvõrgustikku, tundub privaatsus ja anonüümsus võimatuna ning “Anoni” maailm on selle temaatika kõnekas laiendus.
Mis juhtuks, kui meie silme ette kuvataks info iga meile vastukõndiva inimese kohta (nagu mõnes arvutimängus) ning anonüümsust ei eksisteeriks? Privaatsuse ja Suure Venna motiiv on ulmefilmidest ikka läbi käinud. Niccol toob vanasse teemasse värskust subjektiivse kaamera kasutamise kaudu. “Anoni” maailmas on võimalik näha maailma teiste silmade läbi.
Mis saab, kui oma silm ei ole kuningas ning me ei tea enam, mis on reaalne ja mis mitte? Filmi üheks põnevamaks ideeks on häkkerite oskus mälestusi muuta või nähtavat manipuleerida.
Courtesy of Netflix
“Anon” on tõeliselt omalaadne ja intrigeeriv elamus. Kahjuks jääb lugu ise nõrgaks. Detektiivižanri kasutamises pole iseenesest midagi halba, ent lõpplahendus on nadi, tegelaskujud kontseptuaalsed ning jäävad karakteritena väheütlevaks.
Kui Niccol suutis oma esimeses ja seni parimas filmis “Gattaca” leida hea tasakaalu kontseptsiooni ning narratiivi, karakterite, emotsiooni ja esteetika vahel, siis “Anonil” on ainult esteetika ja kontseptsioon.
“Anonist” leiab palju puudusi, selle tõttu on seda raske nimetada heaks filmiks. Samal ajal pakutakse aga palju mõtlemisainet. Mine tea, ehk on see väärtuslikum, kui vaadata mõnd terviklikumat linateost, millel midagi öelda ei ole.
“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018) režissöör: John Krasinski stsenaarium: Bryan Woods, Scott Beck & John Krasinski
kinodes alates: 6.04.2018
Nagu “Anoni” puhul, on ka “Kenal vaiksel kohakesel” suurepärane keskne idee, et filmitegijad ei kasuta selle täit potentsiaali.
Filmi algus on intrigeeriv ning pakub originaalse elamuse – nagu filmi tegelased ei tohi ellujäämiseks ühtegi piiksu teha, peab ka publik ent kinos väga vaikselt hoidma. Lugu pakub huvitavat segu perekonnadraamast, ulmest ning õudusest.
Filmi esimene pool on täis meisterlikke lõike, kuid loo kulgedes muutub “Kena vaikne kohake” üsna etteaimatavaks koletisefilmiks, kus mõjuv helirežii solgitakse ära liigse muusikaga. Lõpptulemus tundub kompromissina režissööri alalhoitud ja psühholoogilise autorikino ning produtsendite poolt nõutud masspubliku maitsega.
Siiski on tegelased hästi väljajoonistatud ning osatäitmised, eelkõige kurt näitleja Millicent Simmonds (kes säras eelmine aasta filmis “Wonderstruck”), kõrgel tasemel.
“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
režissöör: Aaron Sorkin
stsenaarium: Aaron Sorkin, Molly Bloomi raamatu põhjal
Kinodes alates: 5.01.2018
Oscari laureaadist legendaarse stsenaristi Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”, “Steve Jobs”) režiidebüüt jutustab tõsielul põhineva loo endisest tippsuusatajast Molly Bloomist (Jessica Chastain). Naine korraldab kümmekond aastat eksklusiivseid, kõrgete panustega pokkerimänge Ameerika eliidile. Peale kinnivõtmist FBI poolt pöördub naine advokaat Charlie Jaffey (Idris Elba) poole, et too päästaks ta vanglasse minekust.
“Molly mäng” jutustab juba tuttava juba American Dreami tõusu ja languse loo nagu ka äsjased Doug Limani “American Made” ja Martin Scorsese “Wall Streeti hunt” ega paku sisuliselt palju üllatusi. Küll aga paistab teos silma hästi konstrueeritud stsenaariumi ning vaimuka dialoogiga, mis on alati Aaron Sorkini trumbiks olnud. Režissöör teeb korraliku töö, laenates paljutki Scorsesel’t, ent filmi teevad nauditavaks hoopis näitlejatööd – just Jessica Chastaini kehastatud Molly. Naises peitub palju rohkem kui esialgu tundub ning film on huvitav eelkõige tema karakteri uuringuna.
“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
režissöör: Andres Puustusmaa
stsenaarium: Andres Puustusmaa
Kinodes alates: 5.01.2018
Erinevalt Aaron Sorkinist on Andres Puustusmaa viimasel ajal tuntud eelkõige režissöörina ning tema teine film stsenaristina libastub just käsikirja tõttu.
Lugu kahest vanast pätist (Tõnu Kark ja Sergei Makovetski), kes peale vanglast vabanemist ei kohane muutunud maailmaga, algab intrigeerivalt, ent kaotab peagi dramaturgilise fookuse ning pinge. Kahte paralleelset lugu jutustades jõutakse küll suuremate üldistusteni, ent film jääb episoodiliseks ning valgub oma paljude liinide ja tegelaskujudega laiali (puudutades nii immigratsiooni, poliitilise korrumptsiooni jm teemasid). Viimane kolmandik, mis peaks olema loo sõlmpunkt, tundub kiirustatu ning kohmakana (Kargi karakteri viimane stseen jääb tooreks nagu ka tema viimased kohtumised lapselapsega).
Teost hoiavad koos näitlejatööd. Pahatihti mõjuvad Eesti filmide tegelased kui mannekeenid, kes kunstiliselt komponeeritud kaadritesse või režissööri kontseptsioonidesse ära kaovad. Harva tunduvad nad lihast ja luust inimestena. Puustusmaa kui lavastaja tugevuseks on empaatiline suhtumine oma karakteritesse ning stseenisisese fookuse tabamine, nõrkus aga kinokunsti vormiline pool ja tehnilised lahendused. Ehk ei hooli mees nimme viimastest, ent see jätab tema tööst natuke lohaka ja odava teletoodangu mulje.
Tõnu Kark esineb oma tuntud headuses, ent enim jääb meelde Vene näitleja Sergei Makovetski poolt meisterlikult kehastatud Eduard. Ka mitmed kõrvaltegelased nagu Mait Malmsteni Pjotr on meeldejäävad. Malmsten kehastab siin joodikut palju veenvamalt kui Ilmar Raagi “Kertus” (2013).
Nagu Puustusmaa viimase filmi “Rotilõks” (2011) puhul, on “Roheliste kasside” lugu kontseptuaalselt kõnekas. Probleemiks on aga toores teostus ja laialivalguv stsenaarium, mis oleks võinud enne kaamerate ette minekut rohkem settida.
“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon, Joyce Carol Oates’i romaani põhjal
Kinodes alates: 5.01.2018
Raske on kujutada kinoaastat ilma François Ozoni filmita (“Frantz”, “Kodus“). Tema uusim film kaksikutest, “L’amant double”, tundub kohati kui Prantsuse versioon Darren Aronofsky “emast!” (2017). Psühhoseksuaalne unenäoloogikal liikuv thriller, mille mitmed hetked šokeerivad aga panevad ka kukalt kratsima. Meeldib või mitte, mälus püsib film igatahes mõnda aega.
Meenutades tugevalt David Cronebergi (“Dead Ringers”, “The Brood”) loomingut on lugu tinglikum ja tumedamates toonides kui Ozonile tavaks, ent siiski mehele omaselt mänguline ja kerge. Samuti lahkab režissöör siin enda jaoks tüüpilisi teemasid: seksuaalsus, identiteet ja ebausaldusväärne jutustaja. Polariseeriv, hästi teostatud ja intrigeeriv, kuid (nimme) mitte liiga tõsiseltvõetav.
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
osades:
Tom Cruise (Barry Seal)
Sarah Wright (Lucy Seal)
Domhnall Gleeson (Monty Schafer)
Caleb Landry Jones (Bubba)
operaator: César Charlone, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnik: Jenny Gering, montaaž: Saar Klein, Andrew Mondshein & Dylan Tichenor, helilooja: Christophe Beck. Produtsendid: Doug Davison, Brian Grazer, Ron Howard, Brian Oliver, Kim Roth, Tyler Thompson.
115 min
Tuttav ja lõbus kelmilugu
Tom Cruise’i uusim film ütle küll midagi uut, ent pakub nauditavat meelelahutust. Režissöör Doug Liman (“Go”) ja superstaar Tom Cruise`i värskeim koostöö eduka ulmethrilleri “Edge of Tomorrow” (2014) järel on lõbus ja hoogne tõestisündinud lool põhinev kelmifilm. Loo keskmes on USA ajaloo ühe suurima CIA salaoperatsiooni võtmeisik Barry Seal (Tom Cruise), kes alustas lihtsa kommertspiloodina, kuid kellest hiljem sai CIA ja Pablo Escobari kartelliga ohtlikku topeltmängu mängiv kaubaagent ning meisterlik rahapesija.
Hollywood väntab ikka ja jälle komöödiasugemetega eluloofilme sarmikatest kelmidest, kelle tee haljale oksale viib tihti seadusega pahuksisse. Alles möödunud aastal linastus näiteks Stephen Gaghan’i lavastatud “Gold” Matthew McConaugheyga peaosas. Taoliste filmidega tahavad paljud lavastajad võtta luubi alla nii kapitalismi kui Ameerika. Tuntumateks ja õnnestunumateks taolisteks näideteks on Milos Formani “People vs Larry Flynt” (1996), Steven Spielbergi “Catch Me If You Can” (2002) ja Martin Scorsese “The Wolf of Wall Street” (2013), millest viimasele võlgneb “American Made” ilmselt kõige enam.
Courtesy of Universal
Barry Seali teekond meheks, kelle suurimaks hädaks on liiga palju raha ja kelle illegaalsest tegevusest seadusorganid välja ei tee, on etteaimatav ning pikavõitu, ent pakub toreda vaate rikastumise absurdi. Tegu on nauditava ja režissöörile omase energiliselt lavastatud teosega, kus on leidlikke ja vaimukaid momente. Loo struktuur mõjub siiski etteaimatava ja kulununa, eriti peale hiljutist “The Wolf of Wall Streeti”, ja filmi sõnum koos oma lõpulausega kõlab tuttavalt.
Barry Seal’i tegelaskuju esitletakse avastseeniga suurepäraselt, kuid filmi jooksul jääbki ta Tom Cruise’i-laadseks superstaariks- optimistlikuks ja kerglaseks oportunistiks, keda ümbritsev eriti ei kõiguta. Ka hästi mängitud kõrvaltegelased ei hiilga originaalsuse või sügavusega, mida võib öelda terve filmi kohta.
Ometigi nautisin ma selle filmi vaatamist. Liman on lihtsast stsenaariumist treinud hoogsa ja lõbusa meelelahutuse, millest sügavamaid tasandeid vist ei tasugi väga otsida.
režissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium: Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal
osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)
operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.
98. min
Kinodes: 19.05.2017
Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks
Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.
Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.
Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.
Põhimõttekindel mees
Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.
Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.
Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.
Väärikas pärand
Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.
Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017
osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)
operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.
122. min
Kinodes alates: 12.05.2017
Ebaõnnestunud liikide ristamine
Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.
2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastuvõtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.
Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu lööklaine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.
Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terraformieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.
Courtesy of Fox
Vead loogikas ja jutustamisel
79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.
“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.
Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena.
Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.
Courtesy of Fox
B-kategooria ulmefilm
On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.
Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017
režissöör: Elliott Lester
stsenaarium: Javier Gullón
osades:
Arnold Schwarzenegger (Roman)
Maggie Grace (Christina)
Scoot McNairy (Jake Bonaos)
Kevin Zegers (John Gullick)
Hannah Ware (Tessa)
Mariana Klaveno (Eve Sander)
Larry Sullivan (James Gullick)
operaator: Pieter Vermeer, kunstnik: Akin McKenzie, kostüümikunstnik: Bic Owen, montaaž: Nicholas Wayman-Harris, helilooja: Mark D. Todd. Produtsendid: Darren Aronofsky, Peter Dealbert, Randall Emmett, Scott Franklin, George Furla & Eric Watson.
92. min
Kinodes alates: 7.04.2017
Traagiline lugu, mis vajaks rohkem uurimist
2002. aasta 1. juulil põrkasid Saksamaa Baden-Württembergi liidumaal asuva Überberlingeni linna kohal lennujuhtimisvea tõttu kokku Baškiiria riikliku lennukompanii Bashkirian Airlines reisi- ja DHLi kaubalennuk. Ajalukku läinud Überlingeni nimeline lennukatastroof ning sellele järgnevad sündmused, mis leidsid aset 478 päeva pärast õnnetust, on filmi “Kõik, mis juhtub pärast” aluseks.
Draama keskmes on kaks tegelast. Esimeseks ehitusspetsialistist Roman Melnyk (Arnold Schwarzenegger), kes kaotab katastroofis oma naise ja lapseootel tütre. Teiseks lennujuhtimiskeskuses töötav pereisa Jake Bonano (Scoot McNairy), kes tunneb end juhtunus süüdi ning langeb seetõttu depressiooni. Kumbki mees ei suuda pärast traagilist sündmust elugaedasi minna. Ainus, mis Romani tegutsema sunnib, on eesmärk leida inimene, kes juhtunu eest vastutaks.
Märulikangelase tõsisem roll
Tegu on kaotusest ja leinast jutustava sünge filmiga. Need, kes ootavad Schwarze-neggeri filmidelt tüüpilist meelelahutust,võivad pettuda. Action’i-kangelane, kes on tuntuks saanud eelkõige märulifilmide, komöödiate ja tsitaatidega, üritab vanemas eas oma iidoli Clint Eastwoodi eeskujul katsetada tõsisemaid rolle. Nagu zombidraamas “Maggie” (2015) on mehe osatäitmine kaselles linateoses pigem sissepoole ja vaoshoitud.
Schwarzeneggeri piirid näitlejana on siiski tuntavad. Mees ei ole draamatilises rollis täiesti veenev, ent näitab potentsiaali. Kanda on paar üsnagi emotsionaalset stseeni, näiteks tütre surnukeha leidmine, kus ta lihtsate vahenditega on päris mõjuv.
Endise California kuberneri head osatäitmised on sõltunud korralikust materjalist ja headest lavastajatest, kes on suutnud temast parima välja tuua. Ent režissöör Elliott Lesteri (“Blitz”) ja stsenarist Javier Gullóni (“Vaenlane”) käe all jääb Arnoldi kehastatud tegelaskuju poolele teele. Nii tema kui ka lennujuhti kehastava Scoot McNairy tegelaskujudel jääb vajaka sügavusest, karakteriarengust ja ehedusest. Teostus on lihtsakoeline, dialoog kohati kohmakaks. Mõned karakterid mõjuvad karikatuurselt ning muusika rõhub liigselt emotsioonidele.
Mõtlemapanev lugu
Tegu on aeglase ja ebatüüpilise jutustusega, kus palju ei juhtu. Pigem huvitab filmitegijaid koorem, mida tegelased endaga kannavad. Kahjuks see täielikult ei toimi. Paljud stseenid kordavad samu teemasid ningpuudu jääb varjundirikkusest.
Kunagise Mr. Universumi tõsise osatäit-mise pärast võib filmi vaadata. Uus suund tundub vanale ja habetunud Schwarzeneggerile sobivat. Loodetavasti leiab ta peagi parema käsikirja ja lavastaja. Traagiline lugu paneb mõtlema ning jääb mõneks ajaks hinge kriipima. Samamoodi ka tunne, et nii huvitavast loost oleks saanud palju tugevama ja terviklikuma filmi.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. aprill 2017
“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: Morten Tyldum
stsenaarium: Jon Spaihts
Raske uskuda, et filmistuudio nõustus investeerima 110 miljon dollarit kõigest kolme tegelasega toimuvasse romantilisse ulmedramöödiasse, mille tegevus leiab aset kosmoselaevas.
Kahest samal ajal linastunud suure-eelarvelisest ulmekast sai “Reisijad” kriitikutelt korralikult materdada, samal ajal kui “Rogue One: Tähesõdade lugu” (2016) on millegipärast (ja ebaõiglaselt) üsna positiivselt vastu võetud.
Õigupoolest on asjalood vastupidi. Erinevalt “Tähesõdade loost” on “Reisijad” vähemasti korralikult lavastatud, selge narratiivi ning mõistetavate karakteritega. Me ei pruugi tegelaste otsustega nõustuda, aga mõistame neid. See ei tähenda, et probleeme üldse pole. Ekraanil näeb kerget meelelahutust, mis järgib mitmeid kulunud klišeesid ning on väga nõrga lõpuga. Film loob aga muljetavaldava ja meeldejääva maailma (isegi kui ta laenab mõndagi teistest filmidest, nagu näiteks “Silent Running“), jookseb hästi ning on täis mitmeid toredaid ideid (basseinistseen!).
Assassin’s Creed (2016) režissöör: Justin Kurzel
stsenaarium: Michael Lesslie, Adam Cooper & Bill Collage
Olles mänginud (ja läbi teinud) pea kõiki Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, peab tõdema, et Justin Kurzel (“Macbeth”) toob Ubisofti ja Patrice Désiletsi loodud maailma ekraanile üsna originaalitruult. Kohati näib, et filmitegijad tunnevad liiga suurt kohustust kogu Assasin’s Creedi ikonograafia filmi mahutada.
Nagu Duncan Jonesi “Warcraft” (2016), on ka “Assassin’s Creed” pigem arusaadav neile, kes on mänguga kursis ning jätab segadusse need, kes materjaliga tuttavad pole.
Kui seeria esimene osa välja arvata, on “Assassin’s Creed’i” mängud humoorikad pulp -seiklused, mis õpetavad muuseas ka ajalugu. Filmiversioon mõjub aga üllatavalt mornilt ega suuda oma maailma kuigi hästi seletada. Naiivne dialoog, igav peategelane ning ekraanil toimuv ei pane filmile eriti kaasa elama. Mehhaaniline ja kiretu märul, mis tahab palju, kuid saavutab vähe.
“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase” (2014)
“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
“Halloween” (2018)
“Tully” (2008)
“Anon” – “Tundmatu” (2018)
“A Quiet Place” – “Kena vaikne kohake” (2018)
“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
9. “Aquarius” (2016)
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
7. “Elle” (2016) 
6. “Paterson” (2016) 
5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
3. “Manchester by the Sea” (2016)
2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
režissöör: Doug Liman
režissöör: Ridley Scott
“Passengers” – “Reisijad”
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 