Archive for the ‘A’ Category

american_made_2017_movie_posterrežissöör: Doug Liman
stsenaarium: Gary Spinelli

osades:
Tom Cruise (Barry Seal)
Sarah Wright (Lucy Seal)
Domhnall Gleeson (Monty Schafer)
Caleb Landry Jones (Bubba)

operaator: César Charlone, kunstnik: Dan Weil, kostüümikunstnik: Jenny Gering, montaaž: Saar Klein, Andrew Mondshein & Dylan Tichenor, helilooja: Christophe Beck. Produtsendid: Doug Davison, Brian Grazer, Ron Howard, Brian Oliver, Kim Roth, Tyler Thompson.

115 min

Tuttav ja lõbus kelmilugu

Tom Cruise’i uusim film ütle küll midagi uut, ent pakub nauditavat meelelahutust.

Režissöör Doug Liman (“Go”) ja superstaar Tom Cruise`i värskeim koostöö eduka ulmethrilleri “Edge of Tomorrow” (2014) järel on lõbus ja hoogne tõestisündinud lool põhinev kelmifilm. Loo keskmes on USA ajaloo ühe suurima CIA salaoperatsiooni võtmeisik Barry Seal (Tom Cruise), kes alustas lihtsa kommertspiloodina, kuid kellest  hiljem sai CIA ja Pablo Escobari kartelliga ohtlikku topeltmängu mängiv kaubaagent ning meisterlik rahapesija.

Hollywood väntab ikka ja jälle komöödiasugemetega eluloofilme sarmikatest kelmidest, kelle tee haljale oksale viib tihti seadusega pahuksisse. Alles möödunud aastal linastus näiteks Stephen Gaghan’i lavastatud “Gold”  Matthew McConaugheyga peaosas. Taoliste filmidega tahavad paljud lavastajad võtta luubi alla nii kapitalismi kui Ameerika. Tuntumateks ja õnnestunumateks taolisteks näideteks on Milos Formani “People vs Larry Flynt” (1996), Steven Spielbergi “Catch Me If You Can” (2002) ja Martin Scorsese “The Wolf of Wall Street” (2013), millest viimasele võlgneb “American Made”  ilmselt kõige enam.

american_made_2017_movie_still.png

Courtesy of Universal

Barry Seali teekond meheks, kelle suurimaks hädaks on liiga palju raha ja kelle illegaalsest tegevusest seadusorganid välja ei tee, on etteaimatav ning pikavõitu, ent pakub toreda vaate rikastumise absurdi. Tegu on nauditava ja režissöörile omase energiliselt lavastatud teosega, kus on leidlikke ja vaimukaid momente. Loo struktuur mõjub siiski etteaimatava ja kulununa, eriti peale hiljutist “The Wolf of Wall Streeti”, ja filmi sõnum koos oma lõpulausega kõlab tuttavalt.

Barry Seal’i tegelaskuju esitletakse avastseeniga suurepäraselt, kuid filmi jooksul jääbki ta Tom Cruise’i-laadseks superstaariks- optimistlikuks ja kerglaseks oportunistiks, keda ümbritsev eriti ei kõiguta. Ka hästi mängitud kõrvaltegelased ei hiilga originaalsuse või sügavusega, mida võib öelda terve filmi kohta.

Ometigi nautisin ma selle filmi vaatamist. Liman on lihtsast stsenaariumist treinud hoogsa ja lõbusa meelelahutuse, millest sügavamaid tasandeid vist ei tasugi väga otsida.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana
 

american_made_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of Universal

Advertisements

Read Full Post »

afterimage_2016_posterrežissöör: Andrzej Wajda
stsenaarium:  Andrzej Mularczyk, Andrzej Wajda idee põhjal

osades:
Boguslaw Linda (Wladyslaw Strzeminski)
Aleksandra Justa (Katarzyna Kobro)
Bronislawa Zamachowska (Nika Strzeminska)
Zofia Wichlacz (Hania)
Krzysztof Pieczynski (Julian Przybos)
Mariusz Bonaszewski (Madejski)
Szymon Bobrowski (Wlodzimierz Sokorski)

operaator: Pawel Edelman, kunstnik: Marek Warszewski, kostüümikunstnik: Katarzyna Lewinska, montaaž: Grazyna Gradon, produtsent: Michal Kwiecinski.

98. min

Kinodes: 19.05.2017

Kunst võib muutuda, kunstnik jäägu samaks

Režissööri Andrzej Wajda viimane teos uurib indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelist konflikti.

Möödunud aastal suri 90-aastane rahvusvaheliselt tunnustatud lavastaja, Poola filmikunsti suurkuju Andrzej Wajda. Tema viimaseks jäänud neljakümnes mängufilm “Järelkujutis” on kaunis kokkuvõtte teemadest ja motiividest, mida ta oma viljaka, üle kuuekümneaastase režissöörikarjääri jooksul käsitles.

Film jutustab Łódźi kunstikooli õppejõust, kuulsast Poola avangardistist Władysław Strzemińskist (Bogusław Linda), kes on oma õpilastele tugevaks inspiratsiooniallikaks. Mehel puudub jalg ja käsi, ent see ei ole tema eluvaimu kuidagi pärssinud. Kuna Strzemiński keeldub leppimast uue stalinistliku korraga, mis piirab loomevabadust ning üritab kunstist propagandavahendit teha, vallandatakse ta õpetajakohalt ning kunstimaastikul tehakse temast persona non grata. Eneseväärikuse säilitamine tähendab talle võitlust ellujäämise nimel. Strzemiński otsustab endast maha jätta järelkujutise, mis säilib ka siis, kui inimest enam silme ees ei ole.

afterimage_movie_still_004

Põhimõttekindel mees

Enamik Wajda filme on poliitilised ja käsitlevad Poola ajalugu. Hoolimata sellest, et ta käsitleb spetsiifilisi hetki nii oma riigi minevikust kui kaasaajast, mõjuvad lood universaalselt, kuna fookuses on inimlik draama. Sama võib öelda “Järelkujutise” kohta, mis kõnetab ka eesti publikut. Nõukogude Liidus sattusid pea kõik loomingulised inimesed tsensuuri ja repressioonide ohvriks ning eriti hull oli olukord stalinistlikul perioodil. Antud teemat ei ole aga kohalikul kinomaastikul eriti uuritud.

Tegu on klassikalise, isegi arhetüüpse looga indiviidi võitlusest süsteemi vastu. Strzeminski karakterit illustreerib tabavalt üks esimesi stseene: hetkel, mil ta hakkab koduateljees uut teost maalima, tõmmatakse akende ette hiiglaslik Stalini plakat. Mees ei lase end sellest segada, avab akna ning rebib plakati karguga katki. Niisugune tegevus toob muidugi kaasa silmapilkse võimude sekkumise.

Wajda on Strzeminskis leidnud ideaalse kangelase, kes söendab Nõukogude süsteemile vastu seista. Tegu on julge, aatelise ja põhimõttekindla mehega, kes ei ole nõus kompromisse tegema ( hinnatud Poola näitleja Boguslaw Linda veendunud ja inimlik esitus ). Lisaks oli Strzeminski 20. sajandi avangardismi üks võtmekujusid ja Poola hinnatumaid kunstnikke, oma riigis väga tuntud ja respekteeritud mees. See ei kaitsnud teda aga repressioonide eest.

afterimage_movie_still_007

Väärikas pärand

Strzeminski tundub esialgu kinnise ja keeruka inimesena, kes pole eeskujulik isa oma tütrele ega parim mees haiglas oleva abikaasale – skulptor Katarzyna Kobrole. Tasapisi avaneb ka tema inimlikum pool.Traagiline on näha meest, kelle elu koosnes siiani kunsti tegemisest ja õpetamisest ning siis need mõlemad ära võetakse. Oma sõbra, luuletaja Julian Przybośiga arutades leitakse, et kunstniku surm võib olla kahte moodi – kas liiga suur või olematu tähelepanu.

Kuigi tegu ei ole Wajda karjääri tugevaima filmiga (film on teostuselt kohati kuiv ja teatraalne), on keeruline kritiseerida 89-aastase lavastaja tööd. Nagu Strzeminski, leiab ka Wajda väärika lõpu oma pikale ja viljakale karjäärile. Hea kunstniku looming muutub ajas pidevalt, ent inimene jääb samaks. See kehtib nii Strzeminski kui Wajda puhul.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

afterimage_movie_still_006.jpg

 

Read Full Post »

alien_covenant_2017_movie_posterrežissöör: Ridley Scott
stsenaarium:

osades:
Michael Fassbender (David / Walter)
Katherine Waterston (Daniels)
Billy Crudup (Oram)
Danny McBride (Tennessee)
Demián Bichir (Lope)
Carmen Ejogo (Karine)
Jussie Smollett (Ricks)

operaator: Dariusz Wolski, kunstnik: Chris Seagers, kostüümikunstnik: Janty Yates, montaaž: Pietro Scalia, helilooja: Jed Kurzel. Produtsendid: David Giler, Walter Hill, Mark Huffam, Michael Schaefer & Ridley Scott.

122. min

Kinodes alates: 12.05.2017

Ebaõnnestunud liikide ristamine

Režissöör Ridley Scott’i katse “Tulnuka” seeriale uut eluvaimu süstida kordab vanu ideid.

 2012. aastal linastunud “Tulnuka” seeria eellugu “Prometheus” sai vastaka vastu­võtu osaliseks ja režissöör Ridley Scott lubas järge 1979. aastal linastunud originaali vaimus. “Tulnukas: Covenant” on seega nii “Prometheuse” järg kui ka eellugu “Tulnuka” seeria esimesele osale ning üritab leida tasakaalu loomist käsitleva ulme ning psühhoseksuaalse body-horror’i vahel.

Tegevus toimub kümme aastat peale “Prometheuse” lõppu. Kosmoselaev “Covenant” on teel planeedile Origae-6, pardal 2000 kolonisaatorit ja 1400 embrüot. Laeva liikumist valvab android Walter (Michael Fassbender). Kui ootamatu löök­laine laeva vigastab, äratatakse meeskond süvaunest.

Kahjustusi parandades püütakse kinni signaal kaardistamata planeedilt, mis tundub olevat elamiskõlblik. Vastu terra­formieksperdi Danielsi (Katherine Waterston) tahtmist otsustab laeva uus kapten Christopher Oram (Billy Crudup) asja lähemalt uurida. Esialgu paradiisina näiv planeet osutub aga süngeks ja ähvardavaks paigaks ning meeskond tahab sealt peagi põgeneda.

alien_covenant_2017_movie_still_03

Courtesy of Fox

Vead loogikas ja jutustamisel

79aastane lavastaja Ridley Scott, kelle looming on viimastel aastatel kahjuks üsna kesine olnud, tõestas “Marslasega” (2015), et suudab korraliku stsenaariumiga häid filme teha. “Tulnukas: Covenant” stsenarist John Logan, kes on viimaste Bondi -filmide “Skyfall” ja “Spectre” käsikirja üks autoritest, pole aga kahjuks ülesannete kõrgusel. Selle asemel näitab ta jälle oma nõrkusi ega suuda materjali erinevaid ideid tervikuks liita.

“Tulnukas” puudub alltekst ning kõik tegelaste mõtted ning filmitegijate ideed on väljendatud dialoogis. Kuigi loos peitub provokatiivne idee, mis arendab ühte 1979. aasta filmi kõrvalliini, jääb see korralikult välja arendamata. Seosed “Prometheusega” on lahendatud kiirete ja kohmakate tagasivaadetena ning karakteriloogika ja “Tulnuka” mütoloogias kehtestatu unustatakse täielikult.

Esimene linateos oli revolutsiooniline, kuna esmakordselt olid ulmefilmi keskmes intelligentsed ja usutavad tegelaskujud. “Tulnukas: Covenant” üheplaanilised tegelased teevad pidevalt rumalaid otsuseid ja tunduvad tulnuka järjekordse saagina. Film meenutab tegelaste rumala käitumise poolest halbu teismeliste slasher-õudukaid. Nende kõrval tunduvad isegi palju kritiseeritud “Prometheuse” teadlased nutikate ja huvitavatena. 

Peategelast kehastav Katherine Waterston (“Fantastilised elukad ja kust neid leida”) on mõjuv, ent kahjuks pole talle antud meeldejäävat ja loo jooksul arenevat karakterit. Ainult Michael Fassbenderi kehastatud android suudab filmi mingit intriigi tuua.

alien_covenant_2017_movie_still_01

Courtesy of Fox

B-kategooria ulmefilm

On naljakas tõdeda, et 1979. aasta “Tulnuka” lavastajaks sai Ridley Scott, kuna soovis potentsiaalselt tobedat B-filmi materjali käsitleda väärikalt, stiilselt ja intelligentselt. “Tulnukas: Covenantiga” on vastupidi. Film küsib justkui suuri küsimusi, ent tundub tobeda ja ajuvaba B-kategooria ulmefilmina, mis järgib vanu kulunuid õudusžanri stampe.

Veel kurvem on, et erinevalt eelmistest “Tulnuka” filmidest – mis olid unikaalsed teosed, sh “Prometheus” – tundub “Tulnukas: Covenant” eelmiste osade kordusena. Paljud stseenid ja tegelaskujud tunduvad sama seeria koopiatena. Iseseisva filmi asemel toetutakse nostalgiale ja viidetele.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.mai 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

alien_covenant_2017_movie_still_02.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

aftermath_2017_poster

režissöör: Elliott Lester
stsenaarium: Javier Gullón

osades:
Arnold Schwarzenegger (Roman)
Maggie Grace (Christina)
Scoot McNairy (Jake Bonaos)
Kevin Zegers (John Gullick)
Hannah Ware (Tessa)
Mariana Klaveno (Eve Sander)
Larry Sullivan (James Gullick)

operaator: Pieter Vermeer, kunstnik: Akin McKenzie, kostüümikunstnik: Bic Owen, montaaž: Nicholas Wayman-Harris, helilooja: Mark D. Todd. Produtsendid: Darren Aronofsky, Peter Dealbert, Randall Emmett, Scott Franklin, George Furla & Eric Watson.

92. min

Kinodes alates: 7.04.2017

Traagiline lugu, mis vajaks rohkem uurimist

2002. aasta 1. juulil põrkasid Saksamaa Baden-Württembergi liidumaal asuva Überberlingeni linna kohal lennujuhtimisvea tõttu kokku Baškiiria riikliku lennukompanii Bashkirian Airlines reisi- ja DHLi kaubalennuk. Ajalukku läinud Überlingeni nimeline lennukatastroof ning sellele järgnevad sündmused, mis leidsid aset 478 päeva pä­rast õnnetust, on filmi “Kõik, mis juhtub pärast” aluseks.

Draama keskmes on kaks tegelast. Esimeseks ehitusspetsialistist Roman Melnyk (Arnold Schwarzenegger), kes kaotab katastroofis oma naise ja lapseootel tütre. Teiseks lennujuhtimiskeskuses töö­tav pereisa Jake Bonano (Scoot McNairy), kes tunneb end juhtunus süüdi ning langeb seetõttu depressiooni. Kumbki mees ei suuda pärast traagilist sündmust elugaedasi minna. Ainus, mis Romani tegutsema sunnib, on eesmärk leida inimene, kes juhtunu eest vastutaks.

aftermath_2017_movie_still

Märulikangelase tõsisem roll

Tegu on kaotusest ja leinast jutustava sünge filmiga. Need, kes ootavad Schwarze-neggeri filmidelt tüüpilist meelelahutust,võivad pettuda. Action’i-kangelane, kes on tuntuks saanud eelkõige märulifilmide, komöödiate ja tsitaatidega, üritab vanemas eas oma iidoli Clint Eastwoodi eeskujul katsetada tõsisemaid rolle. Nagu zombidraamas “Maggie” (2015) on mehe osatäitmine kaselles linateoses pigem sissepoole ja vaoshoitud.

Schwarzeneggeri piirid näitlejana on siiski tuntavad. Mees ei ole draamatilises rollis täiesti veenev, ent näitab potent­siaali. Kanda on paar üsnagi emotsionaalset stseeni, näiteks tütre surnukeha leidmine, kus ta lihtsate vahenditega on päris mõjuv.

Endise California kuberneri head osatäitmised on sõltunud korralikust materjalist ja headest lavastajatest, kes on suutnud temast parima välja tuua. Ent režissöör Elliott Lesteri (“Blitz”) ja stsenarist Javier Gullóni (“Vaenlane”) käe all jääb Arnoldi kehastatud tegelaskuju poolele tee­le. Nii tema kui ka lennujuhti kehastava Scoot McNairy tegelaskujudel jääb vajaka sügavusest, karakteriarengust ja ehedusest. Teostus on lihtsakoeline, dialoog kohati kohmakaks. Mõned karakterid mõ­juvad karikatuurselt ning muusika rõhub liigselt emotsioonidele.

aftermath_2017_movie_still_002

Mõtlemapanev lugu

Tegu on aeglase ja ebatüüpilise jutustusega, kus palju ei juhtu. Pigem huvitab filmitegijaid koorem, mida tegelased endaga kannavad. Kahjuks see täielikult ei toimi. Paljud stseenid kordavad samu teemasid ningpuudu jääb varjundirikkusest.

Kunagise Mr. Universumi tõsise osatäit-mise pärast võib filmi vaadata. Uus suund tundub vanale ja habetunud Schwarzeneggerile sobivat. Loodetavasti leiab ta peagi parema käsikirja ja lavastaja. Traagiline lugu paneb mõtlema ning jääb mõneks ajaks hinge kriipima. Samamoodi ka tunne, et nii huvitavast loost oleks saanud palju tugevama ja terviklikuma filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. aprill 2017

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

passengers_2016_movie_poster“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: Morten Tyldum
stsenaarium: Jon Spaihts

Raske uskuda, et filmistuudio nõustus investeerima 110 miljon dollarit kõigest kolme tegelasega toimuvasse romantilisse ulmedramöödiasse, mille tegevus leiab aset kosmoselaevas.

Kahest samal ajal linastunud suure-eelarvelisest ulmekast sai “Reisijad” kriitikutelt korralikult materdada, samal ajal kui “Rogue One: Tähesõdade lugu” (2016) on millegipärast (ja ebaõiglaselt) üsna positiivselt vastu võetud.

Õigupoolest on asjalood vastupidi. Erinevalt “Tähesõdade loost” on “Reisijad” vähemasti korralikult lavastatud, selge narratiivi ning mõistetavate karakteritega. Me ei pruugi tegelaste otsustega nõustuda, aga mõistame neid. See ei tähenda, et probleeme üldse pole. Ekraanil näeb kerget meelelahutust, mis järgib mitmeid kulunud klišeesid ning on väga nõrga lõpuga. Film loob aga muljetavaldava ja meeldejääva maailma (isegi kui ta laenab mõndagi  teistest filmidest, nagu näiteks “Silent Running“), jookseb hästi ning on täis mitmeid toredaid ideid (basseinistseen!).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

assassins_creed_2016_movie_poster

Assassin’s Creed (2016)
režissöör: Justin Kurzel
stsenaarium: Michael Lesslie, Adam Cooper & Bill Collage

Olles mänginud (ja läbi teinud) pea kõiki Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, peab tõdema, et Justin Kurzel (“Macbeth”) toob Ubisofti ja Patrice Désiletsi loodud maailma ekraanile üsna originaalitruult. Kohati näib, et filmitegijad tunnevad liiga suurt kohustust kogu Assasin’s Creedi ikonograafia filmi mahutada.

Nagu Duncan Jonesi “Warcraft” (2016), on ka “Assassin’s Creed” pigem arusaadav neile, kes on mänguga kursis ning jätab segadusse need, kes materjaliga tuttavad pole.

Kui seeria esimene osa välja arvata, on “Assassin’s Creed’i” mängud humoorikad pulp -seiklused, mis õpetavad muuseas ka ajalugu. Filmiversioon mõjub aga üllatavalt mornilt ega suuda oma maailma kuigi hästi seletada. Naiivne dialoog, igav peategelane ning ekraanil toimuv ei pane filmile eriti kaasa elama. Mehhaaniline ja kiretu märul, mis tahab palju, kuid saavutab vähe.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

assassins_creed_2016_movie_still.jpg

Courtesy of 20th Century Fox

Read Full Post »

anthropoid_2016_movie_posterrežissöör: Sean Ellis
stsenaarium: Sean Ellis & Anthony Frewin

osades:
Jamie Dornan (Jan Kubis)
Cillian Murphy (Josef Gabcík)
Charlotte Le Bon (Marie Kovárníková)
Anna Geislerová (Lenka Fafková)
Toby Jones (Uncle Hajský)
Detlef Bothe (Reinhard Heydrich)

montaaž: Richard Mettler, kunstnik: Morgan Kennedy, kostüümikunstnik: Josef Cechota, helilooja: Robin Foster.
produtsendid: Sean Ellis, Mickey Liddell & Pete Shilaimon.

120 min

Vähetuntud kangelased

“Operatsiooni “Antropoid”” taga peituv lugu on intrigeerivam kui film ise, ent pakub siiski kaasahaarava thrilleri.

Teisest maailmasõjast on vändatud lugematul hulgal inglisekeelseid filme, mille tegevus toimub Poolas, Prantsusmaal või Saksamaal. Palju vähem on kujutatud Tšehhoslovakkiat. Kinodesse jõudnud “Operatsioon “Antropoidi”” ja järgmisel aastal linastuv “HHhH”- “Raudsüdamega mees” täidavad seda lünka.

anthropoid_comparison

1941. aasta detsembris hüppavad Praha lähedal lennukist alla välismaal eriväljaõppe saanud sõdurid Jan Kubiš (Jamie Dornan, “Viiskümmend halli varjundit”) ja Jozef Gabcik (Cillian Murphy, “Algus”). Nad naasevad Tšehhoslovakkiasse pea võimatuna näiva ja ohtliku ülesandega – korraldada atentaat natside võimuhierarhia kolmandale mehele, juudiküsimuse “Lõplik lahendus” arhitektile ja rahvasuus Praha Lihunikuks hüütud Reinhard Heydrichile (Detlef Bothe).

Loo on Tšehhi stuudiod ja Hollywood korduvalt ekraanile toonud. Esimesed ekraniseeringud valmisid juba 1943. aastal, mil toimunud operatsiooni detailsemad tagamaad olid veel teadmata. Uue versiooni režissöör Sean Ellis (“Cashback”) tahab oma linateosega olla võimalikult autentne ja faktitruu. Film on üles võetud mitmetes ajaloolistes võttepaikades.

Anthropoid_movie_still_002.png

Realistlik ja ebaglamuurne

Jan Kubiš ja Jozef Gabcik, kes on tšehhide jaoks tuntud nimed, ei pruugi seda olla kohalikule publikule. Erinevalt filmist “Operatsioon “Valküür”” (2008), kus Hitleri atentaadikatse tulemus on publikule ette teada, teatakse Heydrichi saatusest märksa vähem.

Filmi üks plusse on tõepoolest autentsus, millele aitab kaasa ilustamata ja argine esteetika. Režissöör-operaator Ellis kasutab teralist 16-mm filmilinti (samamoodi võeti üles näiteks Darren Aronofsky “Maadleja”), mis annab teosele dokumentaalse väljanägemise. Lugu jutustatakse vaoshoitult ja minimaaalsete vahenditega, lavastajatöö on siin tagaplaanil. Kuna suur osa kaadritest on üles võetud neutraalsetes suurtes plaanides, mõjub teos oma lahenduselt kohati telefilmina.

26120031.tif

Intrigeeriv lugu

Teostuslikest puudujääkidest hoolimata on lugu intrigeeriv. Heydrichi juhitud Tšehhoslovakkias polnud vastupanuliikumine  nii ulatuslik  kui paljudes teistes riikides, ometigi suutsid tšehhid ajalukku märgi maha jätta. Filmi jooksul tekib mitmetel küsimus, kas Heydrichi tapmine on õige tegu. Käsk tuleb ju väljaspoolt ning kohalikud kardavad repressioone, mis võivad atentaadikatsele järgneda. Need dilemmad on loo üheks põnevamaks osaks.

Filmi peategelaste karakterid pole küll väga sügavad, ent moodustavad siiski hästitoimiva vastandite duo. Kuigi meeste romantilised liinid Marie (Charlotte Le Bon, “Kõnd”) ja Lenkaga (Anna Geislerová) jäävad natuke pinnapealseks, aitavad need  tegelasi inimlikumaks muuta ning draamasse kaalu lisada.

“Operatsioon “Antropoid”” ei tee ühestki tegelasest üliinimlikku kangelast, vaid näitab neid kui lihtsaid inimesi. Kõigil on  oma motivatsioon, tunded ja kõhklused. Elati keerulisel ajal ning vahe, mis eristas reeturit patrioodist või tavalist inimest kangelasest, polnud sugugi suur.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9. detsember 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

APD

Read Full Post »

arrival_2016_posterrežissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Eric Heisserer, Ted Chiangi loo põhjal

osades:
Amy Adams (Dr. Louise Banks)
Jeremy Renner (Ian Donnelly)
Michael Stuhlbarg (Agent Halpern)
Forest Whitaker (kolonel Weber)
Mark O’Brien (Captain Marks)
Abigail Pniowsky (Hannah)

operaator: Bradford Young, kunstnik: Patrice Vermette, kostüümikunstnik: Renée April, montaaž: Joe Walker, helilooja: Jóhann Jóhannsson. Produtsendid: Dan Levine, Shawn Levy, David Linde, Aaron Ryder.

116  min

Vaikne ja mõtlik ulme.

Intelligentne ning inimlik ulmefilm näitab kokkuhoidmise, mõistmise ja ühise keele tähtsust.

Huvitav, et sattusin nägema Denis Villeneuve uut filmi päeval, mil ametisse valiti Donald Trump ning Eestis avaldati umbusaldust peaministrile. Ajal, mil maailma poliitiline kliima ning rahvusvahelised pinged on taas päevakorral, on meeldiv näha filmi, mis rõhutab ühtsuse ja info jagamise tähtsust.

Viimase aja üks andekamaid ja põnevamaid režissööre Denis Villeneuve (“Sicario”, “Vangistatud”) on ekraanile toonud vanamoelise ulmeka, mille keskpunktis on ideed ja inimlikud küsimused, mitte vaatemäng ega visuaalefektid. Film põhineb kõrgelt hinnatud ulmekirjaniku Ted Chiangi 1998. aastal valminud novellil “Sinu elu lugu”. Kui Maale saabuvad salapärased kosmoselaevad, asub meeskond lingvistikaekspert Louise Banksi (Amy Adams) ja matemaatik Ian Donnellyga (Jeremy Renner) eesotsas tulnukatega kontakti looma ning nende tuleku eesmärki välja selgitama.

arrival_2016_movie_still_001

Courtesy of Sony

Keele eripära

Tulnukatest on tehtud kümneid filme. Vaid  vähestes, nagu näiteks Steven Spielbergi “Kolmanda astme lähikontaktides” (1977), on tulnukad Maa elanike suhtes sõbralikult meelestatud. Keegi pole aga põhjalikumalt uurinud suhtlust kahe erineva liigi, inimese ja senitundmatu eluvormi vahel. Kuidas leida ühine keel ja end arusaadavaks teha?

Rahvustest ja keeltest tulenevad arusaamad on väga erinevad. Tihti unustame, kui teistmoodi võivad inimesed maailma lingvistiliste eripärade tõttu tajuda. Näiteks nii eesti kui jaapani keeles puudub grammatiline sugu. Sellest tulenevalt on sooküsimused antud kultuurides teistsuguse tähendusega. Samuti võivad mõned  samasugused sõnad tähendada erinevaid asju. Ka “Saabumise” peategelane rõhutab, kui oluline on teha vahet sõnadel relv ja tööriist.

Keeleteadlasi satub filmikangelaste hulka harva ning lingvistiline lähenemine paigutab “Saabumise” hard sci-fi ehk teadusulme alla. See on üks ulmeliik, kus hüpoteetilisi sündmusi uuritakse teaduslikel printsiipidel. See ei tähenda, et film vaevaks vaatajat keerulise terminoloogiaga. Lugu on üsna lihtne ning arusaadavalt edasi antud.

arrival_2016_movie_still_005

Courtesy of Sony

Atmosfäärne teaduslik ulme

“Saabumise” plakatid ja treilerid viitavad tüüpilistele Hollywoodi ulmekatele, ent tegelikult  näeme vanamoelist ja aeglases tempos lahtirulluvat draamat, mis võtab aega oma maailma, atmosfääri ja tegelaste kehtestamiseks. Villeneuve, kes eelmisel aastal pakkus kinoajaloo kõige pingelisema liiklusummikustseeni filmis “Sicario”, tõestab end taas meisterliku lavastajana. Režissöör teab, kuidas vaatajat loodud maailma sisse viia. Stseenid on kaunilt tempereeritud ning  filmi algus ääretult mõjuv. Omaette äramärkimist väärib ka filmi helirežii. Oskuslik vaikuse kasutamine on kaasaegsetes filmides harv nähtus.

Vaatamata sellele, et filmi lõpuosas toimub  suunamuutus,  mis võib vaatajates vastakaid arvamusi tekitada, esitab “Saabumine” üsna usutava ja mõtlemapaneva stsenaariumi. Isegi kui  loo lõpp on küsitav, annab see filmi pealkirjale uue tähenduse ning tõestab taas, et heas ulmekas on inimlik draama ning suurte dilemmade peegeldamine ulmest olulisem

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 18. november 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

.

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused