Archive for the ‘B’ Category

 

suburra_2015_poster“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini

“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.

Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.

Hinne: 6/10

IMDB Rotten Tomatoes 



bridget_jones_baby_2016_poster“Bridget Jones’s Baby” (2016)
režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson

“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon  toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud  sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.

Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Suburra_2015_movie_still.jpg

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Bacalaureat_Graduation_2016_posterrežissöör: Cristian Mungiu
stsenaarium: Cristian Mungiu

osades:
Adrian Titieni (Romeo)
Maria-Victoria Drăguş (Eliza)
Rares Andrici (Marius)
Lia Bugnar (Magda)
Malina Manovici (Sandra)
Vlad Ivanov (uurija)

operaator: Tudor Vladimir Panduru, kunstnik: Simona Paduretu, kostüümikunstnik: Brandusa Ioan, montaaž: Mircea Olteanu.

Produtsent: Cristian Mungiu.

128.min

ÕILIS KORRUPTSIOON. Kas üks väärtegu on õigustatum?

Cannes’is parima režissööri tiitliga pärjatud Cristian Mungiu “Lõpetamine” lahkab laste tulevikulootusi lapsevanema pilgu läbi ning näitab, kui lihtne on liikuda läbinisti korrumpeerunud ühiskonnas ebaausale teele.

Romeo Aldea on kasvatanud oma tütart Elizat teadmises, et tüdruk läheb 18-aastasena välismaale elama ja õppima. Eliza on võitnud stipendiumi  ühte Inglismaa ülikooli. Päev enne esimest eksamit langeb Eliza seksuaalrünnaku ohvriks ega suuda neid enam loodetud tasemel sooritada. Romeol on võimalus tulemusi mõjutades oma tütre tulevik päästa. “Elus loeb ainult tulemus. Mitte ausus”.

Rumeenlane Cristian Mungiu on kõigest paari filmiga tõusnud Euroopa kino üheks tugevamaks lavastajaks. Nagu tema eelmised auhinnatud filmid “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007) ja “Mägede taga” (2012), uurib ka “Lõpetamine” argise lähenemisega kompleksseid teemasid. Mungiu kasutab kaasaegsele Rumeenia filmikunstile omast minimalistlikku lähenemist: nappi montaaži, pikki jägivaid kaadreid ja naturalistlikku dialoogi,mis loob tõelisena tunduva maailma.

Graduation_still_02

Courtesy of Mobra Films

Topeltstandardid.

Filmi algab teravalt. Peategelaste korteriaknasse visatud kivi viitab sellele, et väliselt korrektne fassaad on petlik ning õhus valitseb pinge. Kuigi Romeo on tunnustatud arst, kes ootab oma perelt ausust, petab ta oma naist endise patsiendiga.  Mees hoolib Eliza tulevikust, ent nende suhetes ilmnevad aina suuremad mõrad. Romeo senine maailm põhineb topeltstandarditel ning nüüd üritab ta enda jaoks õigustada eksamitulemuste mõjutamist. Kui tema tütart poleks rünnatud, oleks Eliza eksamid õnnestunud. Haridussüsteem ei oska antud pretsendenti lihtsalt arvesse võtta. Viga on süsteemis.

Film manab pildi Rumeeniast kui läbinisti korrumpeerunud ühiskonnast, kus käsi peseb kätt, et asjad õigas suunas liikuma panna. Mida suuremaid ponnistusi Romeo oma tütre jaoks teeb, seda rohkem mõistab ta korruptsiooni ulatust. Mees ei ole nõus võtma talle pakutud pistist, ent kas see teeb ta teistest paremaks?

Graduation_still_03

Courtesy of Mobra Films

Põhimõtete hülgamine parema tuleviku nimel.

Romeo üritab veenda oma tütart ebaausa mänguga kaasa minema, kuigi  see on tema põhimõtetega vastuolus. Ainuke vääriline tulevik oma tütrele on läänes. Olles ise noorena välismaal olnud ning kodumaale naasmist kahetsenud, soovib ta tütrele parimat tulevikku. Lapsed parandagu vanemate vead.

Paigutades moraalse dilemma nii mõistetavasse situatsiooni, loob režissöör Mungiu kaasahaarava ja intrigeeriva draama, mis lahkab korruptsiooni temaatikat kinokülastajale arusaadaval ja lähedasel moel. Vooruseks on ka see, et päris mitmele esitatud küsimustele ei antagi vastuseid. Vaatajad peavad pildi ise kokku panema ning seisukoha võtma.

“Lõpetamine” ei ole ehk nii intrigeeriv kui Mungiu eelmised teosed. Film tundub kohati skemaatilne, mõned ideed seletatakse liigselt üle ning lõpplahendus tundub turvaline. Traagiline ja põnev suhe isa ja tütre vahel kannab aga filmi lõpuni välja ning kesksed osatäitmised Adrian Titieni ja Maria Drăguşe poolt on vaimustavad.

Tegu on kõrgema klassi näitega Euroopa väärtkinost, mis on senise kinoaasta üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 1.juuli 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Graduation_still

Courtesy of Mobra Films

 

Read Full Post »

the_boy_and_the_beast_posterRežissöör: Mamoru Hosoda
stsenaarium: Mamoru Hosoda

osades:

Kōji Yakusho (Kumatetsu)
Aoi Miyazaki (noor Kyuta)
Shōta Sometani (Kyuta)
Suzu Hirose (Kaede)
Keishi Nagatsuka (Kyu isa)

Kunstnikud: Yôichi Nishikawa, Takashi Ohmori & Yohei Takamatsu, kostüümide disain: Daisuke Iga, helilooja: Masakatsu Takagi.

Produtsendid: Takuya Itô, Genki Kawamura, Seiji Okuda & Yuichiro Sato.

120 min

ISADUS JA TÄISKASVANUKS SAAMINE 

Jaapani uueks Hayao Miyazakiks (“Vaimudest viidud”) tituleeritud Mamoru Hosoda ühendab oma värskemas filmis “Poiss ja koletis” mütoloogilise allegooria ning elulise draama.

“Poiss ja koletis” on lugu kahest üksikust kangekaelsest ning pahurast tegelasest. 9-aastane Ren kaotab liiklusõnnetuses oma ema, tema isa on haihtunud ning poiss keeldub oma sugulaste juures elamast. Tema tee ristub Kumetsuga – distsipliinitu ja antisotsiaalne karulaadse olendiga. Too on pärit maagilisest paralleelmaailmast, kus elavad loomalaadsed koletised. Teda kardetakse, aga ei austata. Kui Kumetsu Reni omale õpipoisiks võtab, algab koos kasvamine, kus mõlemal on midagi üksteisele õpetada. Vanemaks saades hakkab poiss liikuma inimeste ja koletiste maailma vahet ning mõistab, et need ei olegi nii erinevad.

Sarnaselt Miyazaki fantastiliste seiklustega (“Vaimudest Viidud” ja “Howli liikuv kindlus”) ning Mamoru Hosoda viimaste filmidega ühendab “Poiss ja koletis” erinevad žanrilised elemendid. Tegu on ühelt poolt Jaapanile kultuuriruumile omase fantaasiarikka mõistulooga ja võitluskunstifilmiga, teisalt animele tüüpilise teismeliste identiteediprobleeme lahkava täiskasvanuks saamise looga.

Nii nagu Mamoru Hosoda eelmises filmis “Hundilapsed Ame ja Yuki”, kus õde ja vend on valiku ees, kas olla inimene või hunt, seisab Reni dilemma vana ja uue maailma vahel. Poiss leiab teismelisena tee tagasi inimeste juurde ning saab võimaluse jätkata sealt, kus ta elu aastate eest pooleli jäi. Leides endale tüdruksõbra ning uued eesmärgid õpingute näol, hakkab ta mõtlema selle üle, kus on tema tegelik koht. Samuti kohtub ta lõpuks oma lihase isaga. Kumb on olulisem – kas teda kasvatanud temperamentne Kumetsu või ta isa, kes ei tunne poissi tegelikult üldse?

“Poiss ja koletis” algab selge fookuse ja arusaadava narratiiviga, ent vajub liiga mitmete liinide ning motiivide tõttu teises pooles laiali. Õnneks suudab Hosoda siiski põnevust hoida ning paneb igasse episoodi talle omast mängulisust ja humaansust. Vastuolulist ent hoolivat suhet Reni ja Kumetsu vahel on põnev jälgida ning kuigi ükski loo element pole eraldi võttes originaalne, mõjub tervik värskena.

Filmi keskmes olev lugu identiteediotsingust on suunatud teismelistele. Kättemaksumotiivid viitavad Herman Melville’i “Moby Dickile” ning on huvitavamad pigem täiskasvanutele. Suur osa huumorist koos värvikate tegelaskujudega on mõeldud pigem kõige väiksematele.  Filmis leidub justkui midagi kõigile.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 27. mai 2016

 Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes 

 

boy_and_the_beast_still

Read Full Post »

lbatman_v_superman_wonder_woman_posterBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron(2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

Batman_vs_Superman“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Dark_Knight_Returns_Batman_vs_SupermanAga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plotiks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

the_dark_knight_returns_Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

the_dark_knight_returns_2Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

The_Lego_Batman_movie_posterOlen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana
 

 


Eye_in_the_sky_2015_posterEye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

brooklyn_2015_movie_poster“Brooklyn” (2015)
režissöör: John Crowley
stsenaarium: Nick Hornby, Colm Tóibín’i romaani alusel

Hiilgav näide sellest, et suurepäraselt jutustatud ning teostatud lugu ei pea toetuma provokatiivsele teemale või midagi originaalset pakkuma, vaid võib olla briljantne oma lihtsuses. Kaunilt läbitunnetatud, südamlik ning universaalne lugu immigrantidest, kelle süda kisub korraga nii uue kui vana kodu poole.

Saoirse Ronan’i seesmiselt läbitunnetatud rollisooritus on ääretult lummav.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode    Diana


the_big_short_2015_poster“The Big Short” (2015)
režissöör: Adam McKay
stsenaarium: Charles Randolph & Adam McKay, Michael Lewis’e raamatu põhjal

Arvestades seda, et film koosneb koosneb 90% ekspositsioonidialoogist, on filmitegijad saavutanud midagi märkimisväärset – suutnud ülemaailmse majanduskriisi eelses rahandusmaailmas toimunu humoorikalt ning arusaadavalt vaatajateni tuua. Tegu on aga pigem hariva meelelahutusega kui põneva satiiriga. Rahandusmaailma “Network’iks” (1976) ei saa filmi kahjuks nimetada. Head näitejatööd (taas särab Steve Carell) ning mänguline lähenemine annavad olulist teemat käsitlevale filmile palju juurde, ent lõppude-lõpuks on tegu natuke pealiskaudse ja kerglase teemakäsitlusega, milles jääb vajaka sügavamast irooniast ning teravusest.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana


carol_2015_poster“Carol” (2015)
režissöör: Todd Haynes
stsenaarium: Phyllis Nagy, Patricia Highsmith’i romaani põhjal

Peale kahte luhtaläinud katset õnnestus mul lõpuks “Carol” suurel ekraanil ära näha.

Kuigi režissöör Todd Haynes’i uuris analoogset seksuaalse orientatsiooni ning 1950-ndate USA väärtuste temaatikat juba suurepärases filmis “Far From Heaven” (2002), on “Carol” nii vormilt kui sisult piisavalt erinev. Oma lähenemiselt veelgi intiimsem, nüansseeritum ning vaoshoitum, pole siin (nagu ka “Brooklyn’is”) oluline väline narratiiv, vaid see, mis on peidus. Tegelik draama toimub tegelaste silmade taga – nende endi sees. Kaunilt läbitunnetatud film, mille puuduseks on (minu jaoks) Carter Burwell’i originaalmuusika, mis üsna nõrgalt ning häirivalt püüab imiteerida Philip Glass’i ning filmi ei sobitu. Kahju, sest ülejäänud aspektid tunduvad täpsed.

Rooney Mara osatäitmine on aga lihtsalt vapustav. Tegu on ühe hüpnootilisema ning vaoshoituma rollisooritusega, mida viimaste aastate jooksul olen näinud. Raske uskuda, et tegu on sama naisega, kes mängis peaosa “A Nightmare on Elm Street” (2010) uusversioonis.

Hinne: 7.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Ralf   Diana

Carol_still.jpg

Read Full Post »

Bridge_of_Spies_poster“Bridge of Spies” – “Spioonide sild” (2015)

režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Matt Charman, Ethan & Joel Coen

“Spioonide sild” algab vaat et täiusliku kaadriga ning muljetavaldavate peaaegu dialoogita toimuvate stseenidega, mis viivad meid Nõukogude Liidu jaoks spioneerimises kahtlustatava Rudolf Abel’i (Mark Rylance) maailma. Kahju, et ülejäänud film pole sama kõrgel tasemel.

Tegu on päriselul põhineva looga, mida Hollywood on üritanud juba 1960-ndatest ekraanile tuua. Omal ajal oleks ette kujutanud näiteks Stanley Kramer’it (“Judgment at Nuremberg”) antud materjali lavastamas. Spielberg’i kätes ei saavuta antud lugu täit potentsiaali. Film räägib James B. Donovan’ist (Tom Hanks), kindlustusadvokaadist. Mees saadetakse peale NL spiooni Rudolf Abel’i (Mark Rylance) kohtus kaitsmist Ida-Berliini läbirääkimistele, et korraldada Nõukogude spiooni ja Ameerika piloodi vahetus.

Filmi vooruseks ja suurimaks probleemiks on huumor. Tegu on üllatavalt kerge ning naljaka külma sõja thrilleriga – materjaliga, mida näiks palju paremini töötavat filmi kaasstsenaristide Coenite (“Fargo”) lavastajakäe all, sest nende huumor on kuivem ning iroonilisem kui Spielbergi oma, kelle liigselt slapstick’ilik lähenemine tegelaskujudele ja naljadele röövib filmilt suure osa pingest ning usutavusest. Tom Hanks’i tegelane on kui ainuke normaalne inimene idiootidest ümbritsetud külma sõja keskkonnas. Ja kuigi endisesse Nõukogude liitu kuulununa teame, et tegu oli üsna jabura süsteemiga ja seal tegutsevate inimestega, töötab taoline lähenemine draamale vastu. Tom Hanks’i tegelaskuju James B. Donovan on üsna sarnane Matt Damon’i kehastatud Mark Watney’ga filmis “Marslane” (2015). Tegu on samuti mehega, kes tundub mitu sammu teistest ees olevat (eriti  filmi teises pooles) –  nutikas optimist, keda ei morjenda miski. Tegelaskuju, kellel pole sisemisi probleeme ega konflikte  ning puudub areng. Mees küll võitleb keeruliste probleemidega, ent  lahendus  tundub tal  alati tagataskust võtta olevat. Kuigi on tore, et leidub ka selliseid tegelaskujusid, ei ole nad kõige huvitavamad protagonistid.

Filmi stsenaarium on kohati laialivalguv ning näitab liiga kõrvalliine (näiteks  allatulistatud ameerika lendurist), mis väga palju draamale juurde ei anna (neid lõike võiks olla kas tublisti rohkem või vähem). Jällegi, Coenid oleks taolise asja suutnud toimima panna, kuna nad eirasid stsenaariumi reegleid üsna mänguliselt nii filmides “No Country for Old Men”, “Burn After Reading” kui “A Serious Man”.

Kõigest hoolimata on tegu huvitava ning kõneka algmaterjaliga, mis võiks resoneeruda ka tänapäeva poliitiliselt keerulises kliimas. Igaüks väärib õiglast kohtlemist – on ta spioon või patrioot. Spielberg on üks neist lavastajatest, kelle filmides (ka kesisemates) leiab mitmeid meisterlikult tehtud stseene. Nii ka siin. Väga kaunilt on näiteks tehtud  üle Berliini müüri põgenemine ning selle peegeldus filmi lõpuosas. Leidub lõike, kus valitud tonaalsus ning huumor toimib suurepäraselt. NL spiooniks tembeldatud Rudolf Abel, filmi kõige põnevam tegelane, vastab Donovan’i küsimusele “Kas sa pole mures?” lausega “Kas sellest oleks abi?”.

“Spioonide sild” on mõtlemapanaev spioonifilm, mis ei küündi kahjuks lavastaja loomingu paremikku.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


Gaspar_Noé_Love_poster“Love 3D” – “Armastus 3D” (2015)

režissöör: Gaspar Noé
stsenaarium: Gaspar Noé

Nukker tõsiasi – kõige parem aspekt “Love 3D” – “Armastus 3D” juures on plakat. Üks asi, mida ei oleks režissöör Gaspar Noé (“Irréversible”, “Enter the Void”) uusimast filmist oodanud, on see, et ta jätab mind ükskõikseks.

“Armastus 3D” on teostatud niisuguse eneseteadlikkusega, et tekib tunne, nagu kuulaks pidevalt režissööripoolset audiokommentaari. Peategelase poja nimi on Gaspar ning endise tüdruksõbra armukese oma Noé. Lisaks sellele leiame peategelase korterist hunniku filmiplakateid (sealhulgas Pier Paolo Pasolini “Salo”, mida ma palju parema meelega oleks vaadanud) ning noormees küsib, kuidas tütarlaps küll “2001: A Space Odyssey’d” näinud pole, kuna selle filmi pärast hakkas ta režissööriks. Iga natukese aja tagant paneb Noé postulaatidena tegelaste suhu enda vaateid ja ideid. Kuigi praktiliselt iga lavastaja peegeldab oma teostega ka iseend, on see antud juhul viidud niisuguse piirini, et kaotab igasuguse mõju. On nukker, kui filmitegija põhjendab oma loomingu eksisteerimise vajalikkust filmis kõlava dialoogiga.

“Armastus 3D” on totaalse nägemusega. Noé teostab filmi pikalt komponeeritud 3D kaadritega, mille iga montaažilõike vahel on pimedad kaadrikud ning tervel teosel on režissöörile omane hüpnootiline tunnetus. Filmi muutub kulgedes huvitavamaks (narratiiv liigub nagu “Irréversible’is” suuresti tagurpidi) aga “Armastus 3D” ei ole nii šokeeriv, provokatiivne ega kõnekas, et kinost lahkudes diskussiooni tekitada. Kuigi režii on kindlakäeline, kannatab teostus üheplaanilise stsenaariumi, ebasümpaatsete tegelaskujude ning nõrga näitlemise all. Peaosi pakuti enne “Irréversible’i” tegemist Monica Bellucci’le ja Vincent Cassel’ile – headele näitlejatele, kes suudaksid ka vastikud tegelaskujud huvitavateks mängida. Praegused osatäitjad võtavad end küll alasti ning mõjuvad usutavalt voodistseenides, ent näitlemine pole nende tugevaim külg. Eriti annab see tunda kõige olulisema tegelaskuju – Elektra puhul, keda kehastav Aomi Muyock suudab kohati vaevu ingliskeelseid lauseid moodustada. Olen üsna kindel, et prantsuse keeles oleksid dialoogid palju paremini mõjunud.

Lugu on ääretult prantslaslik aga taolisi ménage à trois suhteid või pornograafia ja art house piiril balansseerivaid taieseid on enne palju paremini tehtud (“Lie with Me”, “9 songs” jne). Algmaterjal, kuigi kulunud, on iseenesest rahuldav, aga film ei haara. Kohati huvitav pildiline ja muusikaline kujundus ei moodusta põnevat tervikut ning narratiiv jääb lihtsakoeliseks. Vähemalt leidub filmis üks kaader, mis võtab üsna ideaalselt kokku 3D vajalikkuse filmikunstis. Ütleme nii, et antud kaader lõppeb kellegi jaoks väga õnnelikult :)

Filmi suurimaks saavutuseks võib nimetada seda, et Noé rikub ära ühe läbi aegade ägedama soundtracki – nimelt John Carpenter’i hiilgava peateema filmile “Assault on Precinct 13” kontekstiga, kuhu ta loo paigutab. Selle jaoks on tõepoolest talenti vaja. Ilus metafoor “Armastus 3D’le” – on vaja annet, et taolise temaatika ning lähenemisega film nii väheütlevalt välja kukuks.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused