“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018
Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.
Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.
Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.
Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.
Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton) formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.
“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)
režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018
Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).
“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.
Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes fookus kaob ning häirima hakkab žanrite ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.
Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.
“Downsizing” – “Kahandamine” (2017)
režissöör: Alexander Payne
stsenaarium: Alexander Payne, Jim Taylor
Kinodes alates: 12.01.2018
Alexander Payne’i (“Nebraska”, “Sideways”) loomingu suure austajana mõjusid “Downsizing” treilerid natuke ärevusttekitavana. Lavastaja, kes on tuntud väikese-eelarveliste intiimsete ja karakteripõhiste lugude poolest ning ei kasuta eriti Hollywoodi staare, näib seekord pakkuvat suure-eelarvelist tähtedest kubisevat high concept komöödiat.
Õnneks on treilerid üsna petlikud ning tegu on siiski Payne’iliku filmiga. Vaatamata sellele, et “Downsizing” on mehe karjääri üheks ambitsioonikamaks ja huvitavamaks teoseks, on ta ka kõige ebaühtlasem ja laialivalguvam. Kuigi lugu ei liigu arvatud suunas ning kommenteerib üsna hästi inimloomust kui ühiskonnamudeleid, lahatakse liiga paljusid teemasid ning dramaturgiline fookus jääb nõrgaks.
Payne’i filmid on tavaliselt täis värvikaid karaktereid, ent siin on meeldejäävaid tegelasi ainult üks. Näitlejanna Hong Chau kehastatud Vietnami aktivist Ngoc Lan Tran on filmi kõige parem osa. Lugu on just tänu temale nauditav. Tema vigast inglise keelt kõnelev napisõnaline, aga konkreetse väljaütlemisega tegelaskuju lisab teosele humaansust ja värvikust, mida muidu vajaka jääb.
“Breathe” – “Hinga” (2017)
režissöör: Andy Serkis
stsenaarium: William Nicholson
Kinodes alates: 12.01.2018
“Hinga” jutustab päriselul põhineva loo Robin Cavendishist (Andrew Garfield), kes satub kahekümne kaheksa aastaselt pärast lastehalvatuse põdemist haiglavoodisse ja kaotab soovi elada. Mehele antakse elulootust vaid mõneks kuuks, ent tänu oma naise Diana toetusele (Claire Foy) põgeneb ta haiglamüüride vahelt, et elada täisväärtuslikku elu, näha oma poja kasvamist ning muuta halvatud patsientide elu.
Nii heas kui halvas tundub “Hinga” paljus “Kõiksuse teooria” uusversioonina, melodramaatilise ja inspireeriva pisarakiskujana, mis ilustab reaalsust ning on edasi antud meest toetava armastava naise pilgu läbi. Ehk on teatud magusus ja romantiseeritus tingitud ka sellest, et filmi produtsendiks on Robin Cavendishi poeg.
Näitlejana tuntud Andy Serkis (Gollum “Sõrmuste Isanda” ja Caesar uuest “Ahvide Planeedi” triloogiast) teeb täispika mängufilmi režiidebüüdi ning on oma töös kompetentne. Teos küll teostuselt ei hiilga ning algus on lavastuslikult kiirustatud, kitšimaiguline ja kohmakas. Selle heaks näiteks on muusikaline kujundus, mis esimese kahekümne minuti jooksul vaheldub Disney-laadsete lastefilmi naiivsete viiside ja Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” töötlusega.
Loo kulgedes leiab film kindlama jalgealuse ning muutub korralikuks aga säratuks eluloofilmiks, mis sobiks pigem väiksele kui suurele ekraanile. Andrew Garfield, kes tundub viimased aastad Oscarit jahtivat, on korralik, ent “Kõiksuse teooriaga” sarnaselt kuulub huvitavam ja olulisem roll naisele.
“The Death of Stalin” – “Stalini surm” (2017)
režissöör: Armando Iannucci
stsenaarium: Armando Iannucci
Kinodes alates: 12.01.2018
“Stalini surma” vaadates hakkas mind vaevama üks küsimus. Kas britid on filmikunsti ajaloos suutnud usutavalt portereteerida Vene kultuuriruumi? “Anna Karenina” adaptsioonide, “Doktor Zhivago” ja “Stalini surma” põhjal võiks öelda, et ei. Nad on liiga korrektsed ja tsiviliseeritud, et mõista Venemaad või Nõukogude Liitu ja seal toimunut.
“Stalini surm” on läänes väga hästi vastu võetud (kandiderides isegi BAFT-ale) ning ka mõned kohalikud kriitikud ja blogijad on seda kiitnud. Endisesse Nõukogude Liitu kuulununa ei naernud ma aga praktiliselt üldse ega mõistnud hästi, mis emotsioone Armando Iannucci vaatajalt ootab.
Heites hektiliselt nalja nii võimuvõitluse kui ebakompetentsuse üle ning pikkides vahele stseene deporteerimisest ja hukkamistest, ei suutnud ma ei naerda ega nutta. See ei tähenda, et diktatuuri või ajaloo nukramate peatükkide üle ei võiks nalja heita. See nõuab aga selgemat suhtumist – à la Mel Brooksi “Produtsendid” (1967), “Suur diktaator (1940)” või “Dr. Strangelove” (1964). “Stalini surma” dialoog on iseenesest vaimukas, näitlejad toredad ning poliitiline kommentaar kohati tabav. Ometi on siin elemendid paremad kui tervik ning filmi satiir eriti ei toimi. Film mõjub pigem tõdemusena poliitilistest mängudest liidrite vahetusel, olenemata ajastust ja riigist.
Kurioosumina tasub “Stalini surma” kohalikul publikul siiski vaadata, sest tuletab meelde sündmusi, mis on ehk meie kollektiivses alateadvuses hägustumas. Samuti illustreerib see Lääne arusaama Nõukogude Liidust.
“mother!” – “ema!” (2017) režissöör: Darren Aronofsky stsenaarium: Darren Aronofsky
Kinodes alates: 3.11.2017
Lavastuslik tour de force Darren Aronofsky’lt (“The Wrestler”). Teost võiks nimetada professionaalseks tudengifilmiks. Kompromissitu ja provokatiivne, teostuselt briljantne, sisuliselt konarlik. Tegu pole sugugi õudusfilmiga vaid pigem thrilleri sugemetega eksistentsialistliku mõistulooga. Tugevalt on tunda Polanski “Rosemary’s Baby” (1968) ja Bunueli “El ángel exterminador`i” (1962) mõju, ent film kõnnib oma painajalikku unenäolist ning sügavalt iroonilist rada väga kindlalt (olin linastusel vist ainus, kes toimuva üle naerda söandas). Lõpp läheb aga tudengifilmi teed ning üritab liiga palju ideid ja kujundeid ühte filmi toppida.
Tegu on siiski senise kinoaasta ühe meeldejäävama elamusega, mida tasub filmikunsti austajatel vaadata. Tavapubliku jaoks on teos ehk liiga esoteeriline ja äärmuslik. Ilmselt Aronofsky kõige julgem ja intrigeerivam töö peale esimesi mängufilme “Requiem for a Dream” (2000) ja “Pi” (1998)
“Borg McEnroe” – “Björn Borg ja McEnroe” (2017) režissöör: Janus Metz Pedersen stsenaarium: Ronnie Sandahl
Kinodes alates: 3.11.2017
Nauditav spordifilm kahe tenniselegendi rivaalitsemisest, mis meenutab ülesehituselt paljuski Ron Howardi “Rushi” (2013), ent ei küündi viimase vormilise leidlikkuseni. Loo keskmes on huvitav küsimus kahe näiliselt vastandliku mehe, temperamentse John McEnroe (Shia LaBeouf) ning rahuliku Björn Borgi (Sverrir Gudnason) sarnasusest. Linateos ei jõua aga näitlejate pühendunud sooritusest hoolimata kummalegi karakterile täielikult naha alla, kuna järgib kulunud (spordi)filmide stampe.
Mul pole kaua ühegi filmi kohta nii segaseid emotsioone olnud kui Zaza Urushadze “Pihtimuse” nägemist. Teosest on raske lähemalt rääkida ilma seal toimuvaid pöördkäike paljastamata. Ühelt poolt on see kaunilt ja empaatiliselt jutustatud lugu Gruusia väikeküla elust ning sinna saabunud kahest usumehest. “Mandariinide” lavastaja humaansus on tuntav ning teostus palju kindlakäelisem, läbitunnetatum ja poeetilisem kui Eestile Oscari nominatsiooni toonud filmis.
Käsikiri on aga nõrgapoolne. Peale esimest vaatust ei leia lugu head fookust, lõpp tuleb järsult ning eelnevalt õhkuvisatud probleemid jäävad käsitlemata. Filmil on olemas provokatiivne idee, ent selle romantiseeritud ja vanamoeline esimene pool, mis meeenutab tugevalt Giuseppe Tornatoret (“Cinema Paradiso”, “Malena”) või Fellinit, ei haaku lõpuga, kuhu tuuakse kaasaja teravad probleemid ning lahendused, mis sobituvad pigem Lars von Trieri (“Dogville”) küünilise maailmavaatega. Ka mõned karakterimotivatsioonid jäävad veidi skemaatiliseks ja kunstlikuks.
režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Hampton Fancher & Michael Green, Philip K. Dicki raamatu põhjal
osades:
Ryan Gosling (K)
Harrison Ford (Rick Deckard)
Ana de Armas (Joi)
Robin Wright (leitnant Joshi)
Sylvia Hoeks (Luv)
Jared Leto (Niander Wallace)
operaator: Roger Deakins, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Renée April, helirežissöör: Theo Green, heliloojad: Hans Zimmer & Benjamin Wallfisch. Produtsendid: Broderick Johnson, Andrew A. Kosove, Cynthia Sikes & Bud Yorkin.
Kinodes alates 6.10.2017
163 min
AMBITSIOONIKAS JA AUSTUSEGA TEHTUD JÄRG
Intrigeeriv ja mõtlemapanev järg ikoonilisele “Blade Runnerile” sihib kõrgele, kuid ei taba täielikult märki.
Ridley Scott`i ikooniline “Blade Runner” (1982) on vaieldamatult viimase neljakümne aasta üks mõjukamaid teoseid. Tema mõju kirjandusele, tootedisainile, kino- ja moekunstile, arhitektuurile ja muudele valdkondadele on hindamatu. Nii film kui Dicki romaan “Do Androids Dream of Electric Sheep?”, mis on kinoversioonist väga erinev, kuuluvad juba kaks kümnendit minu lemmikteoste hulka. Ei mina ega ka ilmselt suur osa “Blade Runneri” fänne ei tundnud vajadust kultusfilmi uue osa järele.
Aga kui selgus, kes seda tegema asuvad, tärkas kõigis suur huvi. “Blade Runner 2049” üks stsenariste on originaali autor Hampton Fancher, lavastajaks geniaalne Denis Villeneuve (“Incendies”, “Prisoners”, “Arrival“), kaamera taga briljantne operaator Roger Deakins (“Fargo”, “Sicario“, “Skyfall”), kunstnik hiilgav Dennis Gassner (“Road to Perdition”, “The Truman Show”) ja helilooja alati huvitav Jóhann Jóhannsson (“Sicario”, “Arrvial”). Viimane asendati küll kahjuks paar kuud enne filmi valmimist Hans Zimmeri (“Inception”) ja Benjamin Wallfischiga (“Moon”).
Filmi muusika on üks teose nõrgemaid külgi. Vaatamata sellele, et “Blade Runner 2049” on palju komplekssem ja emotsionaalsem kui Ridley Scotti originaal, jääb muusika üheülbaliseks. Puudub rikkalik tekstuur ja emotsionaalne mitmekesisus, mis teeb Vangelise soundtracki legendaarseks.
Courtesy of Alcon
Un film de Denis Villeneuve
“Blade Runner 2049” suurimaks vooruseks on see, et ta ei nostalgitse (eriti esimese 90 minuti jooksul) ega kopeeri liialt originaali. Denis Villeneuve on loonud isikupärase ning tugeva lavastajakäekirjaga teose. Talle omaselt näeme mõtlikku ja traagilist, rahuliku tempo ning läbikomponeeritud stseenidega uurimust inimloomusest.
Tegemist on siis detektiivilooga, mis küll alguses haarab, jääb keskel natuke toppama ning libastub viimases kolmandikus. Filmi esimene pool meeldis väga, ent pärast üht meeldejäävamat, erootilisemat ja provokatiivsemat stseeni algasid probleemid.
Kui üldiselt on “Blade Runner 2049” vanamoeline ja rahuliku tempoga art-house ulmekas, siis autopiloodil kulgev lõpp tundub stuudio poolt ette kirjutatuna. Kui esimese filmi lõpus aset leidev kassi-hiire mäng avab karaktereid ning lisab loole uusi tasandeid, siis järje lahendus on kahjuks rutiinne. Lisaks ilmuvad lõpus (ilmselt stuudio nõudel) flashbackid, mis mõjuvad kohmakamalt kui originaalfilmi kurikuulus voice-over. Paar olulist stseeni ei kanna aga nii looliste kui lavastuslike möödalaskmiste tõttu.
Courtesy of Alcon
Kaunis aga pikk
Kõige huvitavam on hoopis kõrvalliin, mida siinkohal ei taha ära rääkida. See osutub pealiinist põnevamaks, emotsionaalsemaks ja kõnekamaks, kuna põhineb tegelastevahelistel suhetel, mitte filosoofilistel aruteludel. Linateos on täis suurepäraseid näitlejaid, ent tegelased pole nii hästi määratletud ning meeldejäävad kui originaalis. Antagonistid, kes olid esimese filmi emotsionaalseks keskmeks, on siin üllatavalt stamplikud (korporatsiooni enigmaatiline juht, tema ohtlik käsilane jne). Ryan Gosling on aga suurepärane ja nüansirikas. Meeldivaks üllatuseks on Kuuba päritolu Ana De Armas`i (“War Dogs”, “Knock Knock”) osatäitmine. Näitlejanna lisab filmi kergust ja soojust ning tal on hea ekraanikeemia Goslinguga. Harrison Fordi kehastatud Rick Deckardi tegelaskuju viib lihtsalt lugu edasi ning stsenaarium ei anna talle kahjuks eriti mänguvõimalusi.
Esimene “Blade Runner” pole oma laialivalguva ja segase narratiiviga samuti täiuslik. Teise lugu on selgem, ent teos mõjub hõreda ning venitatuna. Olen küll aeglaste filmide austaja, ent midagi on siin paigast ära. Leidub stseene, mis ongi ainult vajaliku info edastamiseks või filosoofiliste küsimuste püstitamiseks ning liine, mis ei asetu kõige õnnestunumalt tervikusse. Teemasid on ehk ühe filmi kohta liigselt, (sõltuvus tehnoloogiast, identiteet, digiandmete haprus jne) ent suurem probleem tundub olevat hoopis vahekaadrites, mis tunduvad eksisteerivat vaid ilu ja maailma näitamise pärast. Villeneuve eelmises filmis “Arrival” on väga efektne aeglane sisenemine kosmoselaeva. See juhtub aga ainult korra ning aitab pinget luua. “Blade Runner 2049 -s” on taolisi pikki lõike natuke liiga palju. Need on ju iseenesest kaunid, ent aeglustavad tempot ja hägustavad loo fookust.
Kui esimene “Blade Runner” oli otsekui film-pusle, mille mõistmiseks pidi oskama filmi kujundite ja sümbolite keelt, siis järg on originaalist kõvasti lihtsam. Palju öeldakse otse ja puudu jääb nüanssidest. Tegu on siiski intelligentse, provokatiivse ning eksistentsialistliku ulmefilmiga, mille keskmes on nii Philip K. Dicki romaani kui esimese filmi teema- uurimus identiteedist. Mis eristab inimest masinast ning mis juhtub, kui see piir hägustub?
Courtesy of Alcon
Ebatäiuslik meistriteos?
“Blade Runneri” teise ja ka esimese osa vooruseks on detailirohke lummav maailm. Dicki romaani keskne teema- ökoloogiline katastroof- on siin rohkem nähtav kui Ridley Scotti originaalis ning ekraanil nähtav näitab meisterlikult kinokunsti võimu. Roger Deakinsi operaatoritöö on ekspressiivne, kunstnikutöö klass omaette.
“Blade Runner 2049” on provokatiivne, kütkestav ja kohati briljantne film, mida tasub kõigil kinost lugupidavatel inimestel suurel ekraanil vaadata. See, et Hollywoodis tehti 150 miljonit dollarit maksev ja 163 minuti pikkune täiskasvanutele mõeldud art-house ulmefilm, on ime omaette.
Tegu on majesteetliku, mõtlemapaneva ja ebatäiusliku filmiga. Sama võib öelda ka originaali kohta. Vääriline järg nii heas kui halvas.
Kinnitan hinde peale teistkordset vaatamist. Hinne: ?/10 (vist 6.5/10)
Muljed peale teistkordset vaatamist (11.10.2017) :
Filmi puudujäägid on veelgi tuntavamad. Osad ideed (eriti viimase vaatuse konfliktid) jäävad skemaatilisteks ning stsenaarium jääb tooreks (näiteks ükski stseen Jarod Leto karakteriga ei toimi). Film tundub illustreeriva ning halvas mõttes pikaks venitatuna. Tempereeritus pole kahjuks paigas. Muljetavaldav, ent problemaatiline järg.
Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalilon kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer
08.08 kell 17:00 Athena Keskuses
Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.
Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.
1960-ndatel leidis aset otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.
Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.
Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.
Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.
Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.
Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.
Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015) režissöör: Rob Reiner
10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil
Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.
“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.
Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.
Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me aga tema käitumist mõistma .
Tegu on küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.
On tore tõdeda, et prantsuse režissöörLuc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.
“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.
Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.
Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.
Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon
Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.
Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.
Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.
“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves
Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Beguiled” – “Petetud” (2017) režissöör: Sofia Coppola
Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.
Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.
Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.
Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.
Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.
Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.
“Baby Driver” – “Põgenemise rütm” (2017) režissöör: Edgar Wright
Kogu filmimaailm näib Edgar Wrighti autode tagaajamis- muusikalist väga sillas olevat, ent minu jaoks mõjuvad episoodid rohkem kui tervik. Film algab väga mänguliselt ning on lavastajale omaselt suurepäraselt komponeeritud. Muusika, montaaži ja kaamera koostöö näitlejate (ja autode) liikumisega on kohati vapustav. Tõepoolest väga unikaalne tagaajamismuusikal, kus kõik elemendid tõotavad fantastilist kultusfilmi, ent ometi tervikut ei sünni.
Filmid, millele “Baby Driver” austust avaldab, nõuavad lisaks värvikatele kõrvaltegelastele ka karismaatilist peaosalist, kuid Baby jätab kuidagi ükskõikseks. Ansel Elgorti (“The Fault in Our Stars“) kehastatud peategelane ei ole Ryan O’Neal (“The Driver“), Barry Newman (“Vanishing Point”) või Steve McQueen (“Bullit“). Mängitakse vaataja ootustel, ent Baby ei leia loodud maailmas oma kohta. Ülejäänud tegelased (Jon Hamm, Kevin Spacey, Jamie Foxx jt) on küll värvikad, ent eksisteerivad justkui eri universumites. Film ei leia ka õiget hetke, millal pidurit vajutada ning otsad kokku tõmmata, selle tõttu tundub tal olevat mitu lõppu.
Tonaalsus jääb skisofreeniliseks ega leia seda tasakaalu, mida Edgar Wright saavutas filmides “Hot Fuzz” (2007), “Shaun of the Dead” (2004) või “Scott Pilgrim vs. the World” (2010). Mine tea, ehk aastate pärast uuesti vaadates läheb see linateos rohkem korda. Hetkel jääb ta minu jaoks mainitutele kõvasti alla.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… “Ce qui nous lie” – “Back to Burgundy” – “Tagasi Burgundiasse” (2017) režissöör: Cédric Klapisch
30-aastane Jean (Pio Marmaï) saabub peale kümneaastat rändamist koju Burgundia viinamarjakasvanduste rüppe, kuna tema isa on raskelt haige. Seal olles taastab ta sideme oma õe (Ana Girardot), venna (François Civil) ja isa pärandiga.
Režissöör Cédric Klapischi (“Vene nukud“) uusimas linateoses eksisteerivad kõik hea filmi elemendid. Käisitletakse mitmeid teemasid: perekond ja juured, andeksandmine ning oma koha leidmine elus. Lugu jutustatakse läbi eri aastaaegade ning veinitegemist vaadatakse kui elu ja armastuse metafoori. Tugevad elemendid, ent paarist mõjusast episoodist hoolimata ei haara film kaasa ning jääb üsna pealiskaudseks. Lavastaja keskendub rohkem naljadele ja veinitegemisele kui tegelaste sees toimuvale ning loo fookus hajub. Kohati tundub “Tagasi Burgundiasse” kui veinitööstuse reklaam, kuid film ei väljenda siiski sellist armastust jumalate joogi vastu nagu näiteks Alexander Payne suurepärane “Külili” – “Sideways” (2004).
“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini
“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.
Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.
“Bridget Jones’s Baby” (2016) režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson
“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.
Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.
15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill
Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?
……………………………………………………………………………………………………………………… 14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985) režissöör: Pedro Costa
Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.
……………………………………………………………………………………………………………………… 13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins
Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.
Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Katalin Varga” (2009) režissöör: Peter Strickland
Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.
Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.
Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.
István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.
Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.
6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995) režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay
Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.
5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell
1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.
…………………………………………………………………………………………………………… 4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski
Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.
Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.
2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932) režissöör: Carl Th. Dreyer
Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.
1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972) režissöör: Miklós Jancsó
Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.
osades:
Adrian Titieni (Romeo)
Maria-Victoria Drăguş (Eliza)
Rares Andrici (Marius)
Lia Bugnar (Magda)
Malina Manovici (Sandra)
Vlad Ivanov (uurija)
operaator: Tudor Vladimir Panduru, kunstnik: Simona Paduretu, kostüümikunstnik: Brandusa Ioan, montaaž: Mircea Olteanu.
Produtsent: Cristian Mungiu.
128.min
ÕILIS KORRUPTSIOON. Kas üks väärtegu on õigustatum?
Cannes’is parima režissööri tiitliga pärjatud Cristian Mungiu “Lõpetamine” lahkab laste tulevikulootusi lapsevanema pilgu läbi ning näitab, kui lihtne on liikuda läbinisti korrumpeerunud ühiskonnas ebaausale teele.
Romeo Aldea on kasvatanud oma tütart Elizat teadmises, et tüdruk läheb 18-aastasena välismaale elama ja õppima. Eliza on võitnud stipendiumi ühte Inglismaa ülikooli. Päev enne esimest eksamit langeb Eliza seksuaalrünnaku ohvriks ega suuda neid enam loodetud tasemel sooritada. Romeol on võimalus tulemusi mõjutades oma tütre tulevik päästa. “Elus loeb ainult tulemus. Mitte ausus”.
Rumeenlane Cristian Mungiu on kõigest paari filmiga tõusnud Euroopa kino üheks tugevamaks lavastajaks. Nagu tema eelmised auhinnatud filmid “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007) ja “Mägede taga” (2012), uurib ka “Lõpetamine” argise lähenemisega kompleksseid teemasid. Mungiu kasutab kaasaegsele Rumeenia filmikunstile omast minimalistlikku lähenemist: nappi montaaži, pikki jägivaid kaadreid ja naturalistlikku dialoogi,mis loob tõelisena tunduva maailma.
Courtesy of Mobra Films
Topeltstandardid.
Filmi algab teravalt. Peategelaste korteriaknasse visatud kivi viitab sellele, et väliselt korrektne fassaad on petlik ning õhus valitseb pinge. Kuigi Romeo on tunnustatud arst, kes ootab oma perelt ausust, petab ta oma naist endise patsiendiga. Mees hoolib Eliza tulevikust, ent nende suhetes ilmnevad aina suuremad mõrad. Romeo senine maailm põhineb topeltstandarditel ning nüüd üritab ta enda jaoks õigustada eksamitulemuste mõjutamist. Kui tema tütart poleks rünnatud, oleks Eliza eksamid õnnestunud. Haridussüsteem ei oska antud pretsendenti lihtsalt arvesse võtta. Viga on süsteemis.
Film manab pildi Rumeeniast kui läbinisti korrumpeerunud ühiskonnast, kus käsi peseb kätt, et asjad õigas suunas liikuma panna. Mida suuremaid ponnistusi Romeo oma tütre jaoks teeb, seda rohkem mõistab ta korruptsiooni ulatust. Mees ei ole nõus võtma talle pakutud pistist, ent kas see teeb ta teistest paremaks?
Courtesy of Mobra Films
Põhimõtete hülgamine parema tuleviku nimel.
Romeo üritab veenda oma tütart ebaausa mänguga kaasa minema, kuigi see on tema põhimõtetega vastuolus. Ainuke vääriline tulevik oma tütrele on läänes. Olles ise noorena välismaal olnud ning kodumaale naasmist kahetsenud, soovib ta tütrele parimat tulevikku. Lapsed parandagu vanemate vead.
Paigutades moraalse dilemma nii mõistetavasse situatsiooni, loob režissöör Mungiu kaasahaarava ja intrigeeriva draama, mis lahkab korruptsiooni temaatikat kinokülastajale arusaadaval ja lähedasel moel. Vooruseks on ka see, et päris mitmele esitatud küsimustele ei antagi vastuseid. Vaatajad peavad pildi ise kokku panema ning seisukoha võtma.
“Lõpetamine” ei ole ehk nii intrigeeriv kui Mungiu eelmised teosed. Film tundub kohati skemaatilne, mõned ideed seletatakse liigselt üle ning lõpplahendus tundub turvaline. Traagiline ja põnev suhe isa ja tütre vahel kannab aga filmi lõpuni välja ning kesksed osatäitmised Adrian Titieni ja Maria Drăguşe poolt on vaimustavad.
Tegu on kõrgema klassi näitega Euroopa väärtkinost, mis on senise kinoaasta üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 1.juuli 2016