Archive for the ‘C’ Category

colossal_2016_movie_posterrežissöör: Nacho Vigalondo
stsenaarium: Nacho Vigalondo

osades:
Anne Hathaway (Gloria)
Dan Stevens (Tim)
Jason Sudeikis (Oscar)
Tim Blake Nelson (Garth)
Austin Stowell (Joel)

operaator: Eric Kress, kunstnik: Sue Chan, kostüümikunstnik: Antoinette Messam, montaaž: Ben Baudhuin Luke Doolan, helilooja: Bear McCreary. Produtsendid: Zev Foreman , Nahikari Ipiña, Russell Levine & Dominic Rustam.

109.min

Kinodes alates: 28.04.2017

Koletised meie sees.

“Tüdruk ja koletis” uurib lapsikuna näiva idee abil mõtlemapanevaid ja tõsiseid teemasid.

Režissöör Nacho Vigalondo (“Ajaroimad”) filmi “Tüdruk ja koletis” on omalaadne teos, mida on esialgu keeruline defineerida. Ühelt poolt on tegu kaiju-filmiga (koletisefilm à la “Godzilla”), kus suur hiiglaslik olend ründab Lõuna-Korea pealinna Souli. Teisalt aga on see komöödia elementidega psühholoogiline draama, mis lahkab alkoholismi ja emotsionaalseid probleeme.

Loo peategelaseks on töötu kirjanik Gloria (Anne Hathaway), kes peale järjekordset öist joomingut oma poiss-sõbra Timi (Dan Stevens) korterist välja visatakse. Naine on sunnitud New Yorgi eluga hüvasti jätma ja väikesesse kodulinna tagasi kolima. Seal kohtub ta oma lapsepõlve sõbra Oscariga (Jason Sudeikis), kes pakub naisele tööd baaris. See ei aita tal aga sugugi alkoholisõltuvusest vabaneda.

Peale iga vahetuse lõppu veedab Gloria  varahommikuni aega baaris Timi ning tema sõprade Garthi (Tim Blake Nelson) ja Joeli (Austin Stowell) seltsis. Kuuldes uudiseid Lõuna-Koreas Souli linna hävitavast hiiglaslikust olendist,  hakkab naine vähehaaval mõistma, et on selle kaugel toimuva fenomeniga mingil moel seotud.

Colossal_2016_movie_still_002

Koletis kui ego metafoor

Filmist on raske rääkida ilma vaatamiselamust rikkumata. Kuidas  täpselt koletis peategelasega seotud on, tasub kinos avastamist. Lavastaja Nacho Vigalondo, kelle paljudes teostes on huvitavaid ideid, kasutab siin fantastilisi elemente inimese psühholoogia paremaks avamiseks. Koletis on justkui peategelase probleemide füüsiline manifest ning sunnib naist endale otsa vaatama.

Lugu liigub ootamatuid käänakuid pidi, ent fookusesse jääb eelkõige Gloria ning tema suhted meestega – oma  kunagise poiss-sõbra ning lapsepõlvetuttava ja uue tööandja Oscariga. Viimast võib pidada filmi kõige huvitavamaks ja terviklikumaks tegelaskujuks, kes avaneb järk järgult. Üllatava rollisoorituse teeb siin kergematest komöödiatest tuntud Jason Sudeikis (“Me oleme Millerid”, “Vastikud ülemused”). Tema tegelaskuju suhe Gloriagaga viib filmi ootamatutesse ja põnevatesse kohtadesse ning selles peitub filmi kõige suurem väärtus.

Kuigi “Tüdrukus ja koletises” leidub kaijufilmi stiilis hiiglaslike robotite ja koletiste võitlust ning musta huumorit, on tegu mõtlemapaneva ja üsna tumedates toonides psühholoogilise draamaga, mis jutustab katkistest inimestest ja mittetoimivatest suhetest.

Nagu paljudes teistes kaijufilmides, ei osutu tõeliseks koletisteks mitte monstrumid, vaid inimloomus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Tõnu Karjatse Diana

Colossal_2016_movie_still

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

captain_fantastic_movie_posterrežissöör:Matt Ross
stsenaarium: Matt Ross

osades:Viggo Mortensen (Ben)
George MacKay (Bo)
Samantha Isler (Kielyr)
Frank Langella (Jack)
Kathryn Hahn (Harper)
Steve Zahn (Dave)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Russell Barnes, kostüümikunstnik: Courtney Hoffman, montaaž: Joseph Krings, helilooja: Alex Somers. Produtsendid: Monica Levinson, Shivani Rawat & Lynette Howell Taylor.

118 min

Tasakaalu leidmine moodsas maailmas. New Age või ühiskonna normid.

Elame materialistlikul ajal, oleme muutunud tehnoloogia ja mugavuse orjadeks ning kaotanud elu tegelikud väärtused. Nii näib vähemasti arvavat filmi “Kapten fantastiline” peategelane Ben (Viggo Mortensen). Kas muust maailmast eemaldumine on tervitatav nähtus või on elu väljaspool ühiskonda  siiski võimatu? Neid küsimusi lahatakse intelligentsel ja kaalutletud moel.

Käesoleval kinoaastal on kaasaega ja ühiskondlikke probleeme dekonstrueeritud rohkem kui tavaliselt. Filmid peegeldavad nii moderniseeruvat maailma (“Loominguline kontroll“), eelarvamusi ja korruptsiooni (“Zootropolis”) ning päris palju lahatakse ka suletud süsteemi poliitikat (“Mustang“, “Kommuun, “Alt üles, “Wolfpack”). “Kapten fantastiline” viib  oma tegelased harjumuspärasest keskkonnast välja ning paigutab tsivilisatsiooni- kohta, mida nad terve elu on vältinud.

captain_fantastic_still_002

Courtesy of Bleecker Street Media

Värvikas perekond

Ben (Viggo Mortensen) otsustab koos naise Lesliega kasvatada oma lapsed üles Ameerika loodeosa metsades ning kaasaegse ühiskonna norme arvestamata  neid ise elu jaoks ette valmistada. Peale naise haiglaravi jääb mees kuue lapsega üksi ning kui pärast Leslie surma otsutavad kõik koos matustele minna.

Ben on loonud avatud ja ausa pere, kus  seisavad au sees mõtlemine, haritus ja ellujäämisoskused. Tema lapsed  on Platoni vaimus haritud ja heas füüsilises vormis kasvandikud, kes tunduvad  oma eakaaslasteks palju rohkem eluks valmis olevat. Samas jääb õhku küsimus, kas varakult ja avatult seksuaalsusest, surmast, filosoofiast ning poliitilistest vaadetest rääkimine ei röövi neilt lapsepõlve?

Beni tegelaskuju on jonnakas ning Mortensen suudab kaunilt edasi anda mehe voorusi kui nõrkusi. Kohati tundub Ben äärmustesse kalduva fanaatikuna. Samas on mitmed tema ideaalid mõistetavad ning näidates mõlema -nii mehe kui ühiskonna vigu, tõstatavad filmitegijad huvitavaid küsimusi.

Filmi  üheks inspiratsiooniks näib olevat Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid”, mida üks tegelastest  ka loeb.Vaba tahe, religioonis kahtlemine ning poegade mäss isa vastu on paljuski sealt laenatud.

Captain_Fantastic_still_001.jpg

Courtesy of Bleecker Street Media

Tuttav struktuur

“Kapten fantastilise” on film ühiskonnast, kasvatusest ja iseseisvumisest. Linateoses leidub meisterlikke pere-elu stseene  ning ka mitmed teised on teravmeelsed ning  lugu toetavad. Film seab kaasaegse ühiskonna väärtushinnangud korduvalt kahtluse alla. Näiteks tähistavad tegelased  pühade asemel hoopiski filosoof- aktivisti Noam Chomsky päeva.

Osa naljadest, nagu naiivsevõitu kana- või kohmakas kosimisstseen tunduvad aga kunstlikud ning tegelaste intelligentsust arvestades ebausutavad.

Lugu ise aga ei paku eriti palju üllatusi ning järgib tüüpilisi road movie stampe. Paratamatult meenuvad perekonna  Ameerika-sõitu vaadates teised  samalaadsed filmid nagu näiteks “Väike miss Päikesepaiste” (2006).

Loodetavasti tekitab film aga diskussiooni. Igal süsteemil on oma head ja vead ning kompromiss nende vahel on kindlasti  võimalik. Kas kõrvuti võivad eksisteerida nii Beni maailm kui ühiskonna normatiivid? Kas konformism on ohverdus või võit? Film pakub igale vaatajale nende küsimuste üle mõtlemisainet.

“Kapten Fantastiline” on korraga nii meelelahutuslik ja soe kui ka provokatiivne ja mõtlemapanev.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. oktoober 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

Captain_Fantastic_still_003.jpg

Read Full Post »

creative_control_posterrežissöör: Benjamin Dickinson
stsenaarium: Benjamin Dickinson & Micah Bloomberg

osades:
Benjamin Dickinson (David)
Nora Zehetner (Juliette)
Alexia Rasmussen (Sophie)
Dan Gill (Wim)

operaator: Adam Newport-Berra, kunstnik: John Furgason, kostüümikunstnik: Gina Correll Aglietti, monteerija: Megan Brooks Andrew Hasse, helilooja: Drazen Bosnjak. Produtsendid: Mark De Pace, Zachary Mortensen, Melody C. Roscher & Craig Shilowich.

97 min

TEHNOLOOGILINE DIGIÜHISKOND. HIPSTERITE ELUST NÜÜDISAJAL

Satiiriline ulmefilm digisõltuvuses mehest kommenteerib tegelikult juba tänapäeva, kus inimesed eelistavad virtuaalsuhtlust tõelisele.

Virtuaalne reaalsus (VR) ja augmenteeritud reaalsus (AR) on Oculus Rifti, Google Glassi jt uute tehnoloogiliste vahendite saabumisega muutnud päevakohasemaks kui kunagi varem. Kuigi režissöör, stsenarist ja peaosatäitja Benjamin Dickinson on loo keskmesse pannud virtuaalsed Augmenta 3D-prillid, kommenteerib ta filmiga “Loominguline kontroll” kaasaegset ühiskonda laiemalt.

Filmi tegevus leiab aset lähituleviku New Yorgis, kus digitehnoloogia on veelgi enam inimeste ellu tunginud. Turundusfirmas töötav David (Dickinson) on abielus joogaõpetaja Juliette’iga (Nora Zehetner), ent armunud oma parima sõbra tüdrukusse Sophie’sse (Alexia Rasmussen). Kui ta saab ülesandeks mõelda turunduskampaania uutele 3D-prillidele, kasutab David uut Sophie virtuaalversiooni loomiseks uut tehnoloogiat.

Kuigi peategelastest abielupaar David ja Juliette tunduvad esindavat erinevat maailmavaadet, panevad filmitegijad nad põhimõtteliselt samale pulgale. Vahet ei ole, kas sõltuvus on joogast või augmenteeritud reaalsusest – mõlemad pagevad tegelikkusest. Nii mees kui naine on ümbritsevast ühtviisi võõrandunud ega suuda üksteisega kontakti leida.

Linateose pealkiri “Loominguline kontroll” võtab kaunilt kokku filmi idee. Digiajastul on võimalik luua virtuaalruumis enda jaoks sobiv maailm või ideaalne kaaslane ning kunstlik maailm võib paljudele osutuda piisavaks ja paremaks. David ei suuda ühel hetkel enam vahet teha reaalse Sophie ning naise põhjal loodud digitaalse avatari vahel. Ja kas ta tahabki?

Viies tegevuse lähitulevikku, näitab Benjamin Dickinson meie sõltuvust tehnoloogiast juba praegu. “Loominguline kontroll” ei too ulmežanrisse otseselt midagi uut, ent mõjub värskelt satiirilise pilgu ja indie-filmi vaimsuse tõttu. Filmi visuaalne disain viib Apple’i minimalistliku lähenemise absurdini ning kujutab oma tegelaskujusid utreeritud hipster-soengute ja trendikate prillidega.

Kindlasti pole see film kõigile. Pingutatud kunstilisus ning viited teistele režissööridele nagu Stanley Kubrick ja Michelangelo Antonioni on pigem häirivad kui lugu toetavad. Siiski, loo iroonilist võtit tabades ei tundu ekraanil toimuv üldse jaburana vaid täiesti tõesena. Üsna tabav kommentaar ühiskonnast, kus paljud tunnevad end mugavamalt arvuti taga istudes kui reaalselt inimestega suheldes. Suhtlus ilma helendava ekraani või klikitava lisainfota võib tõepoolest varsti võimatu tunduda.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 20. mai 2016

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

Creative_Control_still

Read Full Post »

conan_the_barbarian_movie_poster_1982režissöör: John Milius
stsenaarium: John Milius & Oliver Stone,  Robert E. Howard’i loomingu põhjal

osades:
Arnold Schwarzenegger (Conan)
James Earl Jones (Thulsa Doom)
Max von Sydow (Kuningas Osric)
Sandahl Bergman (Valeria)
Ben Davidson (Rexor)
Mako (võlur/jutustaja)

operaator:  Duke Callaghan, kunstnik: Ron Cobb, kostüümikunstnik: John Bloomfield,  montaaž: Carroll Timothy O’Meara, helilooja: Basil Poledouris. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Buzz Feitshans.

129 min

HOLLYWOODI FANTAASIA-OOPER

Kuigi “Sõrmuste Isanda” filmid saavutasid suurema edu kui ükski teine fantaasiafilm, võiks žanri kuldajaks pidada 1980-ndaid, mil valmis lugematul hulgal klassikaks saanud teoseid. Ainuüksi 1982. aastal linastusid sellised teosed nagu “The Beastmaster”, “The Sword and the Sorcerer”, “Dark Crystal” ning kümnendi vast kõige kuulsam ja edukam mõõga ja nõiduse film “Conan the Barbarian”.
Conan_still_001Lapsena tapetakse Conani (Schwarzenegger) vanemad Thulsa Doom’i (Earl Jones) poolt ning poisist saab ori. Ajapikku sirgub Conan’ist suur sõdalane. Vabaks saanuna ristub tema tee kuningas Osric’iga (von Sydow), kes palub oma tütre päästmisel Thulsa Doom’i abi. Conan asub pääste- ja kättemaksuretkele, ustavateks abilisteks kuninganna Valeria (Bergman) ja mongol Subotai (Lopez).Conan_still_002.jpgConani tegelaskuju pärineb pulpkirjaniku  Robert E. Howardi loomingust, keda peetakse mõõga ja nõiduse film alažanri loojaks. Kuigi tihti vaadeldakse tema kõige kuulsamat tegelaskuju kui meesšovinisti-machot, on sõdalase tegelik olemus natuke keerukam. Barbar Conan esindab inimtüüpi, kes paikneb tsiviliseeritud ja animistliku metslase vahel. Lihtsate vajadustega ja naudinguhimulist meest, kel pole küll märkimisväärne intellekt, ent kes seisab siiski õigete asjade eest. Conan_still_010John Milius (“Red Dawn”) ja Oliver Stone (“Platoon”) kirjutasid stsenaariumi, mis ei põhine ainult Howardi loomingul, vaid ammutab inspiratsiooni ka muudest allikatest. Viiteid on nii ajaloolistele figuuridele nagu Genghis Khan, filmidele nagu “Alexander Nevski”(1938) ning 1970-ndate Ameerika religioossetele kultustele. Thulsa Doom’i (kelle tegelaskuju on laenatud teisest Howardi fantaasiaseeriast “Kull”) kummardajad on kui kummaline utreeritud versioon Ameerika New Age ja hipiliikumisest. Conan_still_008Filmis võib näha mitmeid religioosseid alatoone. Conan neab oma jumalat, kui ta on Kristuse kombel puu külge risti löödud ning tema teekonnal on muidki sarnasusi Jeesuse omaga. Peategelasel on aga paganlik maailmavaade, mis on üsna vastandlik Thulsa Doom’ile.
Conan_still_007Tugeva militaristliku taustaga John Milius, kelle sulest pärineb ka “Apocalypse Now” (1979) stsenaarium, on loonud “Conaniga” minimalistliku müütilise loo kättemaksust ja kangelaseks kasvamisest. John Miliuse ettekujutuses on “Conan the Barbarian” nagu ooper: minimaalne dialoog, visuaalne lugu, pompöösne kujundus. Väga tähtsat rolli mängib Basil Poledouris’e (“Robocop”) nüüdseks ikooniline soundtrack, mida peetakse filmiajaloo üheks parimaks.Conan_still_012Kuigi Arnold Schwarzeneggeril oli peaosa ka kurikuulsas halvas filmis “Hercules in New York” (1970), võib “Barbar Conanit” pidada mehe esimeseks tähtsamaks rolliks ning teoseks, mis tegi mehest superstaari. Kuigi paljude jaoks on Schwarzenegger Terminaator, on ta minu jaoks eelkõige Conan. Kuna tema näitlejaanne oli sel ajal üsna nõrk, lisaks aktsent, tegi Millius nutika otsuse ümbritseda ta suurepäraste näitlejatega, kelle hulgas olid ka Oscari nominendid nagu Max von Sydow (“The Sevent Seal”), Mako (“The Sand Pebbles”) ja James Earl Jones (“Star Wars”). Koos suurepärase kunstnikutöö ning muusikaga suudavad  nad luua usutava ja intrigeeriva maailma.vlcsnap-2016-05-08-17h01m50s101.pngFilm sai nõrga järje  pealkirjaga “Conan the Destroyer” (1984) ning spin-offi “Red Sonja” (1985), mida Schwarzenegger peab üheks halvemaks filmiks, kus ta osalenud on. Peale uusversiooni “Conan the Barbarian” (2011) läbikukkumist loodetakse Arnoldi osalusel uus film teha. Näib, kas see näeb ilmavalgust või mitte.vlcsnap-2016-05-07-23h39m19s544.png“Barbar Conan” on ühelt poolt hästi teostatud mütoloogiline allegooria ning suurejooneline ooper,teisalt üsna tobedavõitu ja sirgjooneline one-linereid ning campi täis 1980-ndate märul. Tegu on ühe ehedama, nauditavama, olulisema ja meeldejäävama fantaasiafilmiga. Žanri ning Schwarzeneggeri loomingu koorekiht.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Conan_still_011

 

Read Full Post »

captain_america_civil_war_posterrežissöörid: Anthony Russo & Joe Russo
stsenaarium: Christopher Markus & Stephen McFeely

osades:
Chris Evans (Steve Rogers / Captain America)
Robert Downey Jr.(Tony Stark / Iron Man)
Scarlett Johansson (Natasha Romanoff / Black Widow)
Sebastian Stan (Bucky Barnes / Winter Soldier)
Anthony Mackie (Sam Wilson / Falcon)
Chadwick Boseman (T’Challa / Black Panther)
Paul Bettany (Vision)
Elizabeth Olsen (Scarlet Witch)

operaator: Trent Opaloch, kunstnik: Owen Paterson, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Jeffrey Ford & Matthew Schmidt, helilooja: Henry Jackman. Produtsent: Kevin Feige.

146 min

Kangelaste madin. Meelelahutuslik ja pingevaba

Marvel stuudio uus film paneb kangelased omavahel kaklema. Marveli filmiuniversumi kolmeteistkümnes film ning kolmanda faasi esimene osa “Kapten Ameerika: Kodusõda” jätkab sealt,  kus “Kapten Ameerika: Talvesõdalane” (2014) ja “Tasujad: Ultroni ajastu” (2015) pooleli jäid. Kapten Ameerika (Chris Evans) otsib ikka oma noorpõlvesõpra Buckyt, keda ühed näevad vaenlase ning teised ajupesu ohvrina. Peale järjekordset inimkaotustega vahejuhtumit, soovitakse Tasujate meeskond riigi kontrolli alla panna. See lõhestab superkangelased selgelt kahte leeri.

Captain_america_Civil_War_still

Nagu Batmani ja Supermani võitlus. Oma loo ja temaatika poolest on “Kodusõda”  üllatavalt sarnane kuu aega tagasi linastunud titaanide võitlusega “Batman vs Superman: Õigluse koidik” (2016). Mõlemad linateosed uurivad üliinimlike võimetega kangelaste mõju ühiskonnale, riikliku kontrolli vajadust ja võiduga kaasnevaid inimohvreid. Mõlema filmi voorused ja probleemid üsna sarnased. Huvitavad teemad visatakse kiirelt kõrvale, erinevad liinid ei teeni pahatihti tervikut ning superkangelaste kakluseni viiv konflikt ei ole filmitegijate ponnistustest hoolimata veenev. Motivatsioon konflikti jaoks on olemas: Raudmehel (Robert Downey Jr) ja Kapten Ameerikal on erinev ja meile mõistetav maailmavaade, ent kogu võitlus oleks rusikate asemel siiski lahendatav sõnadega.

Kuigi keskne 20-minutiline kähmlus on “Kodusõja” meeldejäävam osa, iseloomustab seda Marveli filmidele teine tüüpiline nähtus – totaalne pinge puudumine. Surm ja ohutunne on eelmiste teostega ära nullitud, sest praktiliselt kõik hukka saanud tegelaskujud on Laatsaruse kombel suutnud ellu ärgata. Kangelased võitlevad omavahel, mitte kurikaeladega -sellepärast on veelgi vähem kaalul. Kuigi Daniel Brühl’i (“Võidu nimel”) kehastatud antagonist on üks Marveli loomingu intrigeerivamaid tüüpe, jääb tema karakter, tugevast motivatsioonist hoolimata, kahjuks tahaplaanile.

 Nii paljude tegelaskujudega loo jutustamine on suur väljakutse igale lavastajale, ent erinevalt Anthony & Joe Russost suudab Joss Whedon “Tasujate” filmides ka narratiivset fookust hoida ning põhjendada iga tegelase loos eksisteerimise. Kuigi uhiuus Ämblikmees (Tom Holland) on “Kodusõja” üks meeldejäävamaid ja paremaid osi, tundub tema tegelik roll loos nullilähedane ning kogu narratiiv jääb tegelast tutvustades lihtsalt seisma.

Kõlab klišeena, ent uusim Marveli film on enam-vähem samasugune kui eelmine. Oma lapsikuses nauditav, ent riskivaba kiirtoit, mis ununeb pärast tarbimist.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 6. mai 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode   Dianacaptain_america_civil_war_

 

Read Full Post »

Cobra_1986_posterrežissöör: George P. Cosmatos
stsenaarium: Sylvester Stallone, Paula Gosling’i romaani alusel

osades:
Sylvester Stallone (Leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti )
Brigitte Nielsen (Ingrid)
Reni Santoni (Seersant Gonzales)
Andrew Robinson (Detektiiv Monte)
Brian Thompson (Night Slasher)

operaator: Ric Waite, montaaž: James R. Symons  Don Zimmerman, helilooja: Sylvester Levay. Produtsendid: Menahem Golan & Yoram Globus.

87 min

“STIILNE BADASS & MACHO

“Cobra” on 1980-ndate kurioosum.”Beverly Hills Cop’i”(1984) projektist välja kasvanud  märulifilm, mis linastus enne “Die Hard’i” (1988) ja “Lethal Weapon’it” (1987). Paula Gosling’i romaani “Fair Game”adaptsioonil pole algmaterjaliga  väga palju ühist ning suur osa filmist (u 30 minutit) lõigati linastumise eel kahjuks välja (selles saab süüdistada samal ajal linastunud “Top Gun’i”). Vaatamata sellele, et tegu on looliselt üsna kesise ning klišeederohke taiesega, on filmis midagi erilist. “Cobra” mõju on tunda siiani. Linateose plakat ja tegelaskuju on vaieldamatult ikoonilisemad kui film ise.

Cobra_1986_still_002

“Beverly Hills Cop’i” peaossa oli plaanitud  Sylvester Stallone, ent peale seda, kui ta stsenaariumist suure osa naljakaid kohti  välja viskas ning märulit lisas, (tõstes sellega tuntavalt filmi eelarvet) otsustas stuudio staarist loobuda ning pakkuda peaosa uustulnuk Eddie Murphy’le. “Beverly Hills Cop’i” saatis fenomenaalne edu ning Murphy sai superstaariks. Stallone kasutas aga “Beverly Hills Cop’i” ajal tekkinud ideid uue tegelaskuju Marion ‘Cobra’ Cobretti filmidebüüdi jaoks. Filmi reklaamiti kui Stallone järgmist ikoonilist rolli John Rambo ja Rocky Balboa järel, kuid seni on see tegelaskuju astunud üles ainult ühes filmis.

“Cobra” on tüüpiline Dirty Harry-järgse ajastu film (filmis mängib muide ka “Dirty Harry” kuulsat kurikaela Scorpiot kehastanud Andrew Robinson), kus karm ja vägivaldne maailm vajab veel karmimat ja kompromissitumat politseinikku. Tegevus leiab aset brutaalses ja kuritegelikus L.A.-s, kus salapärasesse rühmituse kuuluv sarimõrvar hüüdnimega Night Slasher süütuid inimesi terroriseerib. Kui modell Ingrid (Stallone’i tulevane abikaasa Brigitte Nielsen) mõrvari  teolt tabab, võib ainult üks mees tema turvalisuse tagada – zombisalka  kuuluv leitnant Marion ‘Cobra’ Cobretti.

Cobra_1986_still_001

Film on kummaline segu ajastu stampidest – politseifilm, mis on ühelt poolt klassikaline 1980-ndate märul, teisalt karm ja sünge thriller sarimõrvarist, kus on millegipärast humoorikad tegelased, kes sobituksid  hoopis buddy-cop žanrisse. Kuigi nii erinevad elemendid ei tohiks koos töötada, muutub film George P. Cosmatose (“Rambo: First Blood Part II”, “Leviathan”, “Tombstone”) käe all üllatavalt stiilseks tervikuks.

Tegu on filmiga, mis sai ilmavalgust näha ainult 1980-ndatel produtsentideduo Golan-Globus käe all. Üleprodutseeritud, stiilne ja tobe Cannon-stuudio film, kus peategelane viskab iga natukese aja tagant taolisi lauseid “I don’t deal with psychos. I put ’em away” ning kõrvaltegelastel on  dialoog nagu “I’d be sick to not want to sleep with you”. Cobretti tegelaskuju lõikab pitsat kääridega, tema ülicool Mercury Monterey on varustatud kohustusliku nitroga ning  tema numbrimärgiks on “AWSOM 50”. Mida veel tahta :) ?

Cobra_1986_still_004

“Cobra” ei pruugi olla kunstina suurem asi, ent selles on midagi väga stiilset ja väljapeetut. Kuigi väidetavalt on film paljuski  ka Stallone’i lavastatud, on tunda režissöör George P. Cosmatose  tugevat käekirja. Filmi visuaalne pool on väga mõjuv, märulistseenid hästi üles võetud ning muljetavaldavalt monteeritud. Kaasaegse märulikino tegijatel on siit palju õppida. Lisaks sellele on Cosmatos suutnud ekraanil üllatavalt hästi tööle panna inimesed, kelle  näitlemine pole kõige tugevam –  nimelt Brigitte Nielsen’i (“Red Sonja”) ja Brian Thompson’i (“Mortal Kombat: Annihilation”). Cosmatose režiid on  filmi suurim voorus ning põhjuseks, miks teos nii mõjukaks on osutunud.

Cobra_1986_still_006Kuigi “Cobrat” võib pidada paljuski “Dirty Harry” (1971) koopiaks, on selle mõju popkultuurile üsna suur. Nii võib filmi vaadates leida mitmeid sarnasusi Nicolas Winding Refn’i (“Only God Forgives”, “Valhalla Rising”) loominguga. Eriti  ilmneb see “Drive`s” (2011). Lisaks 1980-ndate neoonstiilile on kobra kuju peategelase relval on oma ikonograafialt kahtlaselt sarnane “Drive’i” peategelase jakil oleva skorpioniga ning  Ryan Gosling’i suus on hambaork samamoodi nagu Cobrettil. Hiljuti kopeeriti muide seda detaili filmis “Deadpool” (2016).

 

Cobra_1986_vs_Drive_toohtpick

“Cobra” on  nii Stallone kui 1980-ndate actionfilmide nimistus tagaplaanile jäänud. Kuigi film oli majanduslikult edukas, põrmustasid kriitikud selle totaalselt ning teos kandideeris lausa kuuele Razzie auhinnale (sealhulgas halvim film ja halvimad näitlejad). Sellest on “Cobrale” jäänud külge halva filmi maine.See on sama periood, kus Stallone tootis oma küsitava kvaliteediga filme – karjääri halvimateks teosteks peetavad “Rhinestone”, (1984) “Saturday Night Fever’i” kurikuulus järg “Staying Alive”, (1983) nauditav  tobedus nagu”Rocky IV” (1985) ja käesurumisturniirist kõnelev “Over The Top” (1987).

Cobra_1986_still_007

Legendaarne kriitik Roger Ebert mainib, et “Cobra” asendab asendab absoluutselt kõik – loo, dialoogi, tegelaskujud, loogika, terve mõistuse, usutavuse, kunsti, maitse ja stiili lõpmatu märulifetišiga. Julgeks sellele väitele vastu vaielda. Kuigi action mängib filmis olulist rolli, pole see kõige tähtsam, nagu teistes analoogsetes filmides. Palju meeldejäävamad ja tugevamad (vähemalt minu jaoks) on hoopis mõjuvalt lahendatud thrilleri-elemendid ning tugev stiilitaju. Filmis on palju puudujääke ning on tõeliselt kahju, et me pole senini näinud 130-minuti pikkust originaalversiooni, mis peaks parandama paljud vead ning täitma mitmed sisulised lüngad. Kogu sarimõrvari ning kultusliku rühmituse tagamaad jäävad praeguses versioonis väga segaseks.

Cobra_1986_still_005

Ka senine 87-minutiline film  on täitsa nauditav. Tegu on 1980-ndate eheda märulikinoga. Kuigi  ma isiklikult pean Stallone`i tolleaegseks kõige nauditavamaks politseifilmiks “Tango & Cash’i”, (1989) on “Cobra” mehe loomingu kõige stiilsemaks näiteks. 

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused