Archive for the ‘D’ Category

Darkest_Hour_2017_posterrežissöör: Joe Wright
stsenaarium: Anthony McCarten

osades:
Gary Oldman (Winston Churchill)
Kristin Scott Thomas (Clemmie)
Ben Mendelsohn (Kuningas George VI)
Lily James (Elizabeth Layton)

operaator: Bruno Delbonnel, kunstnik: Sarah Greenwood, kostüümikunstnik: Jacqueline Durran, montaaž: Valerio Bonelli, helilooja: Dario Marianelli.

Produtsendid: Tim Bevan, Eric Fellner, Anthony McCarten & Douglas Urbanski.

125 min

Kinodes alates: 2.02.2018

Möödunud aja reliikvia

Joe Wrighti “Süngeimal tunnil” on jutustada intrigeeriv loo neljast nädalast teise maailmasõja alguspäevil, mil Winston Churchill (Gary Oldman) astub Suurbritannia peaministri ametisse. Tema kuulsad kõned ja otsused muudavad ajaloo kulgu, ent kahjuks jääb Anthony McCarteni (“Kõiksuse teooria “) käsikiri ebausutavaks, etteaimatavaks ja pinnapealseks.

Kunstitõde võib olla suurem kui elutõde ning väide loo põhinemisest päriselt aset leidnud sündmustel on kinokunstis alati küsitav. Keegi ei oota küll dramatiseeringult ajalooõpiku fakte, ent teatud piiri ületades (paar konkreetset stseeni filmi teises pooles) muutub toimuv täiesti ebausutavaks. Kahjuks vaevab see probleem ka “Süngeimat tundi”.

Darkest_Hour_2017_still_001.jpg

Courtesy of Working Title

Kuus Oscari nominatsiooni saanud Briti prestiižifilm mõjub kahjuks vanamoelise sõjapropagandana, mis oleks ehk sobinud 1940-ndatesse aastatesse, kuid mõjub kaasajas reliikviana. Lugu briti rahva südidusest natsi-Saksamaa ees on jutustatud üheplaanilistelt, muutes keerulisel ajal toimunud poliitilised mängud mustvalgeteks ja ajaloolised tegelaskujud karikatuurseteks. Brexiti taustal mõjub “Süngeim tund” kohati Briti imperialismi ja isolatsiooni õigustusena.

Joe Wright on põnev ja mänguline režissöör, kes suudab headel päevadel teha midagi tõeliselt haaravat (“Hanna”, “Lepitus”) või  siis vähemasti ambitsioonikalt läbi kukkuda (“Anna Karenina”). Seekord on aga lavastaja materjaliga silmnähtavalt jännis. Jutustades lugu, mille tegevus leiab suuresti aset  maa-alustes varjundites, meenub paratamatult Oliver Hirschbiegeli “Allakäik” – “Der Untergang” (2004), mis jutustab Hitleri viimastest päevadest. Kahjuks ei ole aga Wright pinge kandmisel pooltki nii meisterlik. Lavastaja üritab küll loosse süstida visuaalselt uhkeldavaid kaadreid ent film mõjub siiski näidendi telelavastusena.

Teose teevad  siiski nauditavaks head osatäitmised. Churchilli rolli eest auhindu võitnud Gary Oldman on muidugi mõjuv, ent alahinnata ei tasu ka kõrvalosatäitjaid, nagu Kristin Scott Thomas või Ben Mendelsohn, kes kuningas Georg Viienda rollis on vaat et paremgi kui Colin Firth “Kuninga kõnes“. Kahjuks jääb väheütlevaks Churchilli sekretär Elizabeth Layton, (Lily James) kuna stsenarist ega lavastaja ei suuda otsustada, mida tema tegelaskujuga ette võtta. Lugu jutustatakse alguses küll naise perspektiivist vaadatuna, ent peagi see unustatakse ning Elizabethi roll loos jääb minimaalseks. Taoline ebamäärasus vaevab tervet teost. “Allakäigus” oli sekretäri vaatenurk palju selgemalt välja mängitud.

Huvitav tõdeda, et “Süngeim tund” linastub Eesti kinodes  samal ajal  kui Sally Potteri “Pidu” – “The Party” (2017). Kuigi viimase tegevus toimub ainult ühes võttepaigas, on see palju kinematograafilisem ning  paremini poliitika telgitaguseid lahkav film, kui lugu Briti ajaloo ühest kuulsamast inimesest XX sajandi ühel keerulisemal ajal.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Darkest_Hour_2017_still_002

Courtesy of Working Title

 

 

Advertisements

Read Full Post »

downsizing_2017_movie_poster“Downsizing” – “Kahandamine” (2017)
režissöör: Alexander Payne
stsenaarium: Alexander Payne, Jim Taylor

Kinodes alates: 12.01.2018

Alexander Payne’i (“Nebraska”, “Sideways”) loomingu suure austajana mõjusid “Downsizing” treilerid natuke ärevusttekitavana. Lavastaja, kes on tuntud väikese-eelarveliste intiimsete ja karakteripõhiste lugude poolest ning ei kasuta eriti Hollywoodi staare, näib seekord pakkuvat suure-eelarvelist  tähtedest kubisevat high concept komöödiat.

Õnneks on treilerid üsna petlikud ning tegu on siiski Payne’iliku filmiga. Vaatamata sellele, et “Downsizing” on mehe karjääri üheks ambitsioonikamaks ja huvitavamaks teoseks, on ta ka kõige ebaühtlasem ja laialivalguvam. Kuigi lugu ei liigu arvatud suunas ning kommenteerib üsna hästi inimloomust kui ühiskonnamudeleid, lahatakse liiga paljusid teemasid ning dramaturgiline fookus jääb nõrgaks.

Payne’i filmid on tavaliselt täis värvikaid karaktereid, ent siin on meeldejäävaid tegelasi ainult üks. Näitlejanna Hong Chau kehastatud Vietnami aktivist Ngoc Lan Tran on filmi kõige parem osa. Lugu on just tänu temale nauditav. Tema vigast inglise keelt kõnelev napisõnaline, aga konkreetse väljaütlemisega tegelaskuju lisab teosele humaansust ja värvikust, mida muidu vajaka jääb.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvutus: Joonas


breathe_2017_movie_poster“Breathe” – “Hinga” (2017)
režissöör: Andy Serkis
stsenaarium: William Nicholson

Kinodes alates: 12.01.2018

“Hinga” jutustab päriselul põhineva loo Robin Cavendishist (Andrew Garfield), kes satub kahekümne kaheksa aastaselt pärast lastehalvatuse põdemist haiglavoodisse ja kaotab soovi elada. Mehele  antakse elulootust vaid mõneks kuuks, ent tänu oma naise Diana toetusele (Claire Foy) põgeneb ta haiglamüüride vahelt, et elada täisväärtuslikku elu, näha oma poja kasvamist ning muuta halvatud patsientide elu.

Nii heas kui halvas tundub “Hinga” paljus “Kõiksuse teooria” uusversioonina, melodramaatilise ja inspireeriva pisarakiskujana, mis  ilustab reaalsust ning on edasi antud meest toetava armastava naise pilgu läbi. Ehk on teatud magusus ja romantiseeritus tingitud ka sellest, et filmi produtsendiks on Robin Cavendishi poeg.

Näitlejana tuntud Andy Serkis (Gollum “Sõrmuste Isanda” ja Caesar uuest “Ahvide Planeedi” triloogiast) teeb täispika mängufilmi režiidebüüdi ning on oma töös kompetentne. Teos küll teostuselt ei hiilga ning algus on lavastuslikult kiirustatud, kitšimaiguline ja kohmakas. Selle heaks näiteks on muusikaline kujundus, mis esimese kahekümne minuti jooksul vaheldub Disney-laadsete lastefilmi naiivsete viiside ja Arvo Pärdi “Spiegel im Spiegel” töötlusega.

Loo kulgedes leiab film kindlama jalgealuse ning muutub korralikuks aga säratuks eluloofilmiks, mis sobiks pigem väiksele kui suurele ekraanile. Andrew Garfield, kes tundub viimased aastad Oscarit jahtivat, on korralik, ent “Kõiksuse teooriaga” sarnaselt kuulub huvitavam ja olulisem roll naisele.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes


The_Death_of_Stalin_2017_movie_poster“The Death of Stalin” – “Stalini surm” (2017)
režissöör: Armando Iannucci
stsenaarium: Armando Iannucci

Kinodes alates: 12.01.2018

“Stalini surma”  vaadates hakkas mind vaevama üks küsimus. Kas britid on filmikunsti ajaloos suutnud usutavalt portereteerida Vene kultuuriruumi? “Anna Karenina” adaptsioonide, “Doktor Zhivago” ja “Stalini surma” põhjal võiks öelda, et ei. Nad on liiga korrektsed ja tsiviliseeritud, et mõista Venemaad või Nõukogude Liitu ja seal toimunut.

“Stalini surm” on läänes väga hästi vastu võetud (kandiderides isegi BAFT-ale) ning ka mõned kohalikud kriitikud ja blogijad on seda kiitnud. Endisesse Nõukogude Liitu kuulununa ei naernud ma aga praktiliselt üldse ega mõistnud hästi, mis emotsioone Armando Iannucci vaatajalt ootab.

Heites hektiliselt nalja nii võimuvõitluse kui ebakompetentsuse üle ning pikkides vahele stseene deporteerimisest ja hukkamistest, ei suutnud ma ei naerda ega nutta. See ei tähenda, et diktatuuri või ajaloo nukramate peatükkide üle ei võiks nalja heita. See nõuab aga selgemat suhtumist –  à la Mel Brooksi “Produtsendid” (1967), “Suur diktaator (1940)” või “Dr. Strangelove” (1964). “Stalini surma” dialoog on iseenesest vaimukas, näitlejad toredad ning poliitiline kommentaar kohati tabav. Ometi on siin elemendid paremad kui tervik ning filmi satiir eriti ei toimi. Film mõjub pigem tõdemusena poliitilistest mängudest liidrite vahetusel, olenemata ajastust ja riigist.

Kurioosumina tasub “Stalini surma” kohalikul publikul siiski vaadata, sest tuletab meelde sündmusi, mis on ehk meie kollektiivses alateadvuses hägustumas. Samuti illustreerib see Lääne arusaama Nõukogude Liidust.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Mark Kermode

Downsizing_2017_banner.png

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

La_Danseuse_poster“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
režissöör: Stéphanie Di Giusto

Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Lost_zity_of_Z_poster“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
režissöör: James Gray

James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”,  “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on  võimalus iga duubli vahel džunglist  hotelli mugavusse pageda :)

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Mummy_2017_poster“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Alex Kurtzman

Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia”  selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast,  “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.

Hinne: 3/10
IMDB Rotten Tomatoes

La_Danseuse_movie_still.jpg

Read Full Post »

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

 

Son_of_saul_2014_poster“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc’i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 


Deadpool_2015_film_poster“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Diana 

deadpool_movie_image

 

 

Read Full Post »

daisies_posterrežissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Daisies_Sedmikrasky_still_001Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Daisies_Sedmikrasky_still_007Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Daisies_Sedmikrasky_still_two_wide

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Daisies_Sedmikrasky_still_002Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Daisies_Sedmikrasky_still_005Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousingut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Daisies_Sedmikrasky_still_008Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt


Daisies_Sedmikrasky_still_cropped

 

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused