Archive for the ‘D’ Category

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp‘iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

 

Son_of_saul_2014_poster“Son of Saul” – “Saul fia” – “Sauli Poeg” (2015)

režissöör: László Nemes
stsenaarium: László Nemes Clara Royer

osades:
Géza Röhrig (Saul Ausländer)
Levente Molnár (Abraham Warszawski)
Urs Rechn (Oberkapo Biederman)
Jerzy Walczak (Rabbi Frankel)
Juli Jakab (Ella)

operaator: Mátyás Erdély, kunstnik: László Rajk, kostüümikunstnik: Edit Szücs, montaaž: Matthieu Taponier, helilooja: László Melis. Produtsendid: Gábor Rajna & Gábor Sipos.

107 min

“LIIGA SUURES PLAANIS”

“Sauli poeg” esindab nukrat nähtust, kus üsna maneerlikku tehnilist harjutust peetakse kinematograafiliseks meistriteoseks. Nüri kindlameelsusega algusest lõpuni väljapeetud stiil ja oluline teema tundub kriitikutele rohkem mõjuvat kui nüansirikas ning tempereeritud režii.

Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ja Kuldgloobusega pärjatud “Sauli poeg” – “Saul fia” (2015) on kohati ääretult efektiivne, eriti oma alguskaadrites, kus valitud vorm toimib. Kaamera jälgib tegevust peategelase selja tagant või tema eest. Kuna kaamera on praktiliselt terve filmi  peategelase näos, näeme me keskkonda ning koledusi ainult vilksamisi (tihtilugu taustal, fookusest väljas). Taoline lähenemine aitab tõepoolest viia vaataja gaasikambrites mõrvatud inimeste laipade likvideerijana töötava Sauli maailma. Rutiinsesse maailma, kus peab koledused ära blokeerima, et oma humaansus säilitada. Tõepoolest – palju efektsem on see, mida me ei näe ja või see, mis jääb kaadri serva. Ühest hetkest muutub aga taoline lähenemine ebaefektiivseks – omaette klišeeks ning halvaks maneeriks. Filmi vormil puudub korralik dramaturgiline areng ning ta ei teeni lugu vaid on halvas mõttes esiplaanil.

Suure plaani  liigne kasutamine on kaasaegse filmikunsti probleem olnud juba mõnda aega. Les Misérables (2012) ja”Blue Is The Warmest Color” (2013) on selle tendentsi headeks (õigemini halbadeks) näideteks. See ei tähenda, et suure plaani kasutus ei võiks tervet filmi kanda. Carl Theodor Dreyer kasutas neid väga mõjuvalt juba 1928. aastal. “Jeanne d’Arci kannatusi” – “La Passion de Jeanne d’Arc‘i” iseloomustab aga  ka kaadri suuruse, rakursi ja montaaži dramaturgiline ning tempereeritud kasutus. Jah – tegevus on suures plaanis, aga mitte ainult. Vorm on ekraanil toimuva draamaga pidevas arengus.

Kui tahta, võiks terve teose tarkusehamba perspektiivist filmida. See ei tähenda, et nii peaks tegema. Igaüks võib mõelda vormilise lahenduse ja sellega terve teose läbi viia. Hea režissöör ei  jää selle orjaks. “Sauli poeg” on professionaalselt teostatud film ja Ungari kinokunstis leidub mitmeid lavastajaid, kes on välisele poolele (pikkadest kaadritest koosnevale kaameratööle ja keerukatele misanstseenidele) suurt rõhku pannud – à la Miklós Jancsó ja Béla Tarr. László Nemes’i film tundub täispika lühifilmina, kus vorm ei ole piisav terviku väljakandmiseks ning jääb oma monotoonsuses funktsionaalseks. Kui vaadata näiteks Miklós Jancsó teoseid, siis vorm ei häiri loo jälgimist, vaid loob  uue ning unikaalse väärtuse. Vorm on vahend millegi muu väljendamiseks. Briljantne “Punane Psalm” – “Még kér a nép” (1972) on selle heaks näiteks. Film kui visuaalne poeem, mis loob oma kaamera- ning misanstseenikasutusega väga unikaalse teose ning katsetab filmikunsti vormiliste piiridega.

“Sauli poja” lugu on lihtne, ent veidi skemaatiline. Ideelt kaunis, kuigi tuttav mõistulugu, millel jääb puudu sügavamast mõõtmest. Narratiiv, eriti Sauli ja ta pojaga seonduv areneb vähe, on üsna nõrgalt läbi komponeeritud, ebamäärane ning pole nii pika filmi väljakandmiseks piisav. Võib-olla on aga filmi suurim probleem hoopiski peaosatäitja. Géza Röhrig pole sellise kaliibri näitleja kui Tom Hardy (“Locke“, “Mad Max: Fury Road), kes suudaks analoogse suure plaani peal toimiva filmi enda õlul välja kanda. Röhrig’i silmade taga toimub lihtsalt liiga vähe ning ta ei suuda oma tegelaskuju teekonda piisavalt nüansseerituks mängida. Kuigi filmis on paar ilusat kohta ning üks briljantselt teostatud moment (lõik, kus Saul kohtub tuttava naisterahvaga), on kõik muu funktsionaalne ning etteaimatav.  Temaatika, vormiline lähtepunkt ja lugu on tegelikult huvitavamad ja kõnekamad kui stsenaarium ja lõplik teostus.

Ungari filmikunst on tõeliselt põnev, isegi kui see on tihtipeale (nagu ka “Sauli poeg”) üsna kalk ja vormikeskne. Kui tahate näha head Ungari kino, soovitan pigem vaadata filme lavastajatelt nagu Károly Makk, Márta Mészáros, Zoltán Huszárik, István Szabó või Miklós Jancsó.

Kui soovite näha häid ja huvitavaid holokaustiteemalisi filme, vaadake selliseid vähemtuntud meistriteoseid nagu Andrzej Munk’i “Reisija” – “Pasażerka” (1963), Jiří Weiss’i “Romeo, Julia ja pimedus” -“Romeo, Julie a tma” (1960), Juraj Herz’i “Kremeerija” -“Spalovač mrtvol” (1969) või Andrzej Wajda “Korczak” (1990). Kui aga soovite näha samateemalist tõeliselt unikaalset ja eksperimentaalset debüütfilmi, vaadake Jan Němec’i praktiliselt dialoogita meistriteost “Teemantid öös”- “Démanty noci” (1964). Kui need filmid nähtud ja aega üle jääb, võite ka “Sauli poja” ära vaadata.

Pole midagi teha, “Sauli poeg” tundub nende kõrval nõrgukesena. Tegu võib olla huvitava eksperimendi ning julge debüütfilmiga aga filmikunsti seisukohast on ta korrektselt keskpärane. Isiklikult ei meenu ühtegi holokaustiteemalist filmi, mis oleks mind igast aspektist nii ükskõikseks jätnud.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 


Deadpool_2015_film_poster“Deadpool” -“Surnud bassein”:) (2016)
režissöör: Tim Miller
stsenaarium: Rhett Reese & Paul Wernick, Rob Liefeld’i ja Fabian Nicieza’ loomingu põhjal

osades:
Ryan Reynolds (Wade / Deadpool)
Karan Soni (Dopinder)
Ed Skrein (Ajax)
Michael Benyaer (Warlord)
Stefan Kapicic (Colossus)
Brianna Hildebrand (Negasonic Teenage Warhead)

operaator: Ken Seng, kunstnik: Sean Haworth, kostüümikunstnik: Angus Strathie, monteerija: Julian Clarke, helilooja: Junkie XL. Produtsendid: Simon Kinberg, Ryan Reynolds & Lauren Shuler Donner.

108. min

“ANARHISTLIK, ENT ÄÄRETULT TURVALINE”

“Deadpool” on  koomiksite üks populaarsemaid antikangelasi. Tänapäeva ühe vihatuma, ent 1990-ndate mõjukama koomiksikunstniku Rob Liefeld’i ning koomiksiautori Fabian Nicieza’ poolt loodud tegelane nagu paljud teisedki, kellest on tehtud mitmeid eri versioone. Tegu on peaaegu alati olnud vaimselt ebastabiilse ning väliselt väärastanud palgasõduriga, kelle võimed on identsed Wolverine’i omaga, seiklused vägivaldsed, suu ropp ning naljad eneseteadlikud ning pidevalt neljandat seina lõhuvad.

Olles antud tegelasega kokku puutunud nii koomiksites kui arvutimängudes, pean tunnistama, et film on oma loovusest hoolimata (algustiitrid on “Deadpooli” filmi jaoks ideaalsed)  ääretult turvaline. Kuigi Ryan Reynolds on vähemalt sama hea Deadpool kui teda arvutimängus kehastanud Nolan North (“Uncharted’i” seeria) ning filmitegijad on tabanud tegelaskuju anarhistlikku poolt, on tema seiklus klassikaline ning kulunud. Selle üle ei heideta nalja ning kuigi filmi huumor on tihti väga mõjuv, jutustatakse meile sadu kordi nähtud lugu, mille ainsaks erinevuseks (koomiksifilmide seas) on vanusepiirang – Rated R (siin kõigest alla 14 a. keelatud). Mitmed naljad ei toimi, kuna mängivad pigem räiguse kui hea huumori peale, kurikaelad on Marveli stuudio loomingule omaselt igavad, armastuslugu klassikaline, kolmas vaatus šokeerivalt klišeerohke ning Deadpooli liigne humaniseerimine töötab kohati vastu tegelaskuju sarmile.

Deadpool on tegelaskuju, kellel ei ole piire ning kes annab filmitegijatele täieliku loomingulise vabaduse. Parimad hetked on need, mis lõhuvad neljandat seina (viited Ryan Reynoldsile või X-meeste näitlejatele). Sellepärast on üllatav, kui traditsioonilised ning kinnised on filmitegijad tema suurele ekraanile toomisel. Film on küll vägivaldne ning maitselage (nagu Deadpoolile omane), ent pigem pingutatult rõve kui nutikalt anarhistlik. Naljad on pandud rohkem sõnalisse kui kinematograafilisse vormi. Ideaalvariandina looks keegi Charlie Kaufmani-taoline (“Being John Malkovich” & “Eternal Sunshine of the Spotless Mind” stsenarist) Deadpooli tegelaskuju abil tõeliselt sürrealistliku ning filmikunsti konventsioone lõhkuva taiese.

Siiski, tegu on nauditava ja värske filmiga igaval koomiksiadaptsioonide maastikul  ning viimaste aastate ühe parema Marvel stuudio teosega. Loodame, et järge tehes on filmitegijad julgemad. Kui teid ei häiri ropud ja maitselagedad naljad ning te ei karda vägivalda, saate vähemalt korralikult naerda.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Diana 

deadpool_movie_image

 

 

Read Full Post »

daisies_posterrežissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Daisies_Sedmikrasky_still_001Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Daisies_Sedmikrasky_still_007Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Daisies_Sedmikrasky_still_two_wide

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Daisies_Sedmikrasky_still_002Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Daisies_Sedmikrasky_still_005Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousingut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Daisies_Sedmikrasky_still_008Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt


Daisies_Sedmikrasky_still_cropped

 

 

 

Read Full Post »

The_Drop_2014_poster“The Drop” – “Raha”  (2014)
režissöör: Michaël R. Roskam

stsenaarium: Dennis Lehane,tema enda lühiloo “Animal Rescue” põhjal

Elegantselt lavastatud karakterikeskne krimifilm, mille lugu on iseenesest tuttav, ent mille nüansirikas stsenaarium pakub köitva pilgu minevikuga pahuksis olevatele inimestele. Tom Hardy rollisooritus on lihtsalt briljantne – ta loob senise kinoaasta ühe meeldejäävama tegelaskuju- Bobi- ning kõik kõrvalosatäitjad on samamoodi suurepäraselt loodud maailma teenistuses. Mõtlik ja intelligentne linateos, mille tugevus peitub väikestes detailides ja nüanssides.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 


Before_I_Go_to_Sleep_poster“Before I Go to Sleep” – “Ei. Tohi. Magama. Jääda.” (2014)
režissöör: Rowan Joffe

stsenaarium: Rowan Joffe S.J. Watson’i samanimelise romaani põhjal

Film, mis tekitab oma keskse idee- lühiajalise amneesiaga, mis ei lase uusi mälestusi luua, paratamatuid paralleele Cristoher Nolan’i suurepärase “Memento’ga” ning eeldab teatud taset, milleni film ei küündi. Kuigi filmi müsteerium on ju korralik, jääb vajaka sügavusest ning režissöör ei näi mõistvat, mislaadi filmi ta soovib teha. On see karakterikeskne psühholoogiline draama, thriller või B-kategooria kättemaksufilm? Kuna film ei leia kindlat jalgealust, jääb vajaka usutavusest ning film jätab esmaklassilistest näitlajatest hoolimata  kesise telefilmi mulje. Viga võib peituda ka selles, et erinevalt “The Drop’ist”  keskendutakse liigselt müsteeriumile, mitte tegelaskujudele või teemadele.

Jah, kohati leidub heale thrillerile omaseid elegantseid stseene ja mõjuvaid kaadrilahendusi ning näitlejad on vähemalt filmi esimeses pooles, nadile stsenaariumile vaatamata, üsna tasemel (kuigi Kidman’i roll kannatab kohati liigse melodramaatilisuse all). Filmi viimane kolmandik aga laguneb täiesti, vahetab žanreid ja ja viskab vaatajate ette odavana tunduvaid lahendusi, millel puudub rahuldav eelmäng.

Hinne: 4/10

arvustused: Mark Kermode   Diana
IMDB  Rotten Tomatoes


 

a_walk_among_the_tombstones_poster“A Walk Among the Tombstones” – “Tants Hauakividel” (2014)
režissöör: Scott Frank
stsenaarium: Scott Frank, Lawrence Block’i samanimelise romaani alusel

Peale kinodebüüti Hal Hasby kohati suurepärases, ent kokkuvõttes üsna kesises, stuudio poolt lörtsitud teoses “8 Million Ways to Die”(1986), on populaarne Matthew Scudder’i tegelaskuju suurel ekraanil tagasi. Jeff Bridges on asendunud Liam Neeson’iga, ent tegu pole järjekordse “Taken’i” laadse actionfilmiga.

“Tants Hauakividel” on morbiidse- ja pikavõitu krimifilm, kohati nauditav, ent sihitu ja laialivalguv. Liam Neeson mängib Liam Neesonit, ent lugu ei paelu, kuna puudub korralik fookus pea- ja kõrvaltegelaste, kannatajate ja mõrvarite, müsteeriumi ning sünguse vahel. Film üritab korraga liiga paljut, julgemata olla klassikaline žanrifilm. Scott Frank’i lavastatud eelmine noir “The Lookout ” (2007) oli igaljuhul kõvasti tugevam.

Hinne: 5/10
arvustused: Mark Kermode
IMDB  Rotten Tomatoes

 

a_walk_amon_the_tombstones_still

 

Read Full Post »

Dracula_Untold_posterrežissöör: Gary Shore
stsenaarium: Matt Sazama & Burk Sharpless, Bram Stoker’i ainetel

osades:
Luke Evans (Vlad)
Sarah Gadon (Mirena)
Dominic Cooper (Mehmed)
Art Parkinson (Ingeras)
Charles Dance (Master Vampire)

operaator: John Schwartzman, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Ngila Dickson, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Ramin Djawadi. Produtsent: Michael De Luca.

92 min

“VEREVAENE SUPERKANGELANE”

“Dracula Untold” – “Dracula: Jutustamata Lugu” on järjekordne katse reboot‘ida ikooniline figuur, mis seekord peaks aluse panema Universal’i filmistuudio koletiste universumile (kuhu kuuluvad veel The Invisible Man, Wolfman, The Mummy jpt). Näib, kas sellest tuleb pikemas perspektiivis ka midagi head. Võib-olla saab koletistest “The Avengersi”- laadne meeskond või leiavad nad  koos tee ekraanile “The Monster Squad’i” uusversioonis,millest on juba aastaid juttu olnud. “Dracula Untold’i” lõpp paneb ootama järge, ent kui  film tervikuna pole parem kui stuudio eelmine reboot – Joe Johnston’i “The Wolfman” (2010), pole millegi üle rõõmustada.

bram_stokers_dracula_poster

Need, kes otsivad Halloweeni eel korralikku Dracula-filmi, vaadaku pigem kinokunsti üht visuaalselt ägedamat teost: Francis Ford Coppola “Bram Stoker’s Dracula’t”

Kuigi tegu peaks olema Dracula saamislooga, algab  film üllataval kombel narratsiooni saatel läbiviidava backstory‘ga. Nii nagu “Episode I : The Phantom Menace” puhul, alustavad ka siin filmitegijad keskelt, mitte algusest. Mimikeerides oma visuaalsetes lahendustes paljuski Francis Ford Coppola problemaatilist, ent briljantselt baroklikku 1992. aasta linateost “Bram Stoker’s Dracula’t” (film, mida ma väga naudin) tekitavad nad aga paratamatult võrdluse, kus nad võitjaks ei jää.

Oma $100 miljonilise eelarve kohta näeb “Dracula Untold” üsna näotu ja odav välja. Puudu jääb sädemest ja identiteedist, mis teeks filmi meeldejäävaks. Arvestades algmaterjali süngust, on antud linateos järgekordne halb näide sellest, kuidas Hollywood, üritades “jõuda” noorema vaatajaskonnani, on filmi otsustanud teha PG-13 (eestis MS12) ning juba algkontseptsioonis üsna ära rikkunud. Samahästi võiks Hannibal Lecter’ist või Ed Gein’i elust lastefilmi teha :) Lugu on ju iseenesest okei, ent stsenaarium on väga stamplik ning üritab ebaveenvalt humaniseerida ja pehmendada ajaloo ning kirjanduse üht kurikuulsamat ja brutaalsemat figuuri – Vlad “Teibasseajaja” Dracula’t. Ei pea vist täpsustama selle hüüdnime päritolu. Taolise tegelaskuju kohta leidub filmis ikka väga vähe verd – nii otseses  kui kaudses mõttes. Tegelaskujud on igavad ja elutud –  Luke Evans (Fast & Furious 6) teeb jõupingutusi, ent ei tema, Sarah Gadon (“A Dangerous Method”) ega Dominic Cooper suuda midagi päästa. Viimase kanda on nii igav ja näotu kurjam, et tekib pigem isu vaadata tema palju paremaid rollisooritusi sellistes šedöövrites nagu “Need For Speed” ja Abraham Lincoln: Vampire Hunter”. Filmid, mis on kohati halvemad, ent ometi nauditavamad. Šarmantne Charles Dance (“Game of Thrones”, “Last Action Hero”) on ainus, kes suudab ekraanil vana vampiirina sädemeid tekitada. Tema kanda on filmi ainsad hästitoimivad stseenid.

Predator_vision

Ei, see ei ole kaader filmist “Dracula Untold”, vaid filmist” Predator” (1987) .

“Dracula Untold” pole otseselt halb, ent tekitab vaadates apaatsuse. Kaadrid liiguvad, digitaalseid nahkhiiri visatakse pidevalt ekraanile (tundub nagu filmitegijad oleksid liiga palju “Batman Begins’i” vaadanud), ent vaatajana on ekraanil toimuvast üsna suva. Siin leidub ideetasandil toredaid leide (nagu kaklusstseen Evans’i ja Cooper’i vahel või üks üliäge mõõgavõitluse kaader), ent nii stsenaarium kui režii on liiga funktsionaalne, igav ja näotu.

Gootilikust Dracula’st  on väga vähe alles jäänud ning see nooremale põlvkonnale mõeldud vereimeja on ekraanile toodud kui aateline superkangelane, kes peale nahkhiireks muutumise on millegipärast omandanud ka Arnold Schwarzenegger’i suurima vastase – Predator’i võimed.

Hinne: 4/10

IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode   Ralf


Dracula_Untold_still

 

Read Full Post »

the_dance_of_reality_posterrežissöör: Alejandro Jodorowsky
stsenaarium: Alejandro Jodorowsky

osades:
Brontis Jodorowsky (Jaime)
Pamela Flores (Sara)
Jeremias Herskovits (Alejandro lapsena)
Alejandro Jodorowsky (täiskasvanud Alejandro)
Bastián Bodenhöfer (Carlos Ibáñes)
Adan Jodorowsky (anarhist)

operaator: Jean-Marie Dreujou, kunstnik: Alisarine Ducolomb, kostüümikunstnik: Pascale Montandon-Jodorowsky, montaaž: Maryline Monthieux, helilooja: Adan Jodorowsky. produtsendid: Moisés Cosío, Alejandro Jodorowsky & Michel Seydoux.

130 min

 ” MASKID, MIDA ME KANNAME “

Viimasel PÖFFil linastunud “Tants Realsusega” – “La danza de la realidad” on jõudnud Eesti kinolevisse ning kutsub meid taaskord sukelduma kultusrežissöör Alajandro Jodorowsky unikaalsesse maailma. Tegu on lavastaja lihtsaima ja klassikalisema filmiga (arvestan välja ta filmid “The Rainbow Thief” ja “Tusk”, mida mees ei pea oma filmograafiasse kuuluvaks).

Ukraina ja juudi päritolu Tšiili lavastaja Alejandro Jodorowsky kinomaailma naasemine on sündmus omaette (ta viimane film valmis üle 20ne aasta tagasi). 1970ndate psühhedeelse avangardkino märgilised teosed “El Topo” (1970) ja “The Holy Mountain” (1973) olid originaalsed ja visuaalselt rabavad, ent kannatasid nõrga ja seosetu narratiivi ning plakatlike sõnumite all. Kui teised sürrealistlikud lavastajad nagu Luis Buñuel, Jean Cocteau või David Lynch suutsid luua terviklikke ja temaatilise fookusega filme, siis Jodorowsky looming jäi pahatihti üsna laialivalguvaks. “Tants Reaalsusega” on aga palju narratiivikesksem ning visuaalselt vaoshoitum, kuigi siit leiab mitmeid lavastaja trademark‘e (jäsemeteta tegelaskujud, sürreaalsed hetked, religioossed kujundid ning loomad kostüümides). Lugu põhineb Jodorowsky autobiograafial, ent reaalsus seguneb tugevalt fantaasiaga.

the_dance_of_reality_still3Film keskendub alguses Alejandro elule lapsena. Ta isa riietub kui ta iidol – Jossif Stalin ning ta ema suhtleb kõigiga ainult ooperit lauldes. Nad elavad võõras riigis – Tšiilis, kus neid kuidagi omaks ei taheta võtta ning filmi ilusamad hetked näitavad seda, kuidas nad peavad ellujäämiseks adapteeruma (ühes kaunis stseenis kõnnib poisi ema alasti rahva seas ringi, ent keegi ei märka teda). Filmi teine pool keskendub Alejandro isale (keda filmis mängib Jodorowsky enda poeg), kelle teekond lunastuse ning pere juurde kannab lavastajale omaseid religioosseid paralleele. Kuigi filmi kolmas pool venib ning sealsed kujundid on filmi nõrgimaks küljeks, leiab lugu kauni lahenduse ning arutleb selle üle, mis maske inimesed endaga kaasas kannavad (ka kaadris leiame palju taustategelasi, kes kannavad oma nägude ees maske).

“Tants Reaalsusega” meenutab oma laadilt paljuski Fellini ja Kusturica loomingut, ent on vägagi Jodorowsky’lik. Leidub kohti, mis võivad tundlikumat vaatajat šokeerida – seksuaalsuse kui vägivalla kujutamisel ei hoita tagasi ning oma humoorikusele vaatamata, on kohati tegu üsna sünge filmiga. Nii kerge kui “Amarcord” ta kohe kindlasti pole. Kahjuks leiab ka teostuses mitmeid puudujääke – montaaž ja operaatoritöö on tehniliselt kohati üsna rabe ning loo jutustamine pole režiilisel tasandil nii sujuv kui ta võiks olla. Siiski, suur respekt mehe vastu kes 85-aastaselt veel filme teeb.

The_Dance_of_Reality_still_2Kui seni on Jodorowski filmid olnud pigem kui episoodilised videoinstallatsioonid, mis toimiksid paremini kunstisaalis kui kinolinal, siis “Tants Reaalsusega” meenutab juba klassikalisemat filmi. Tegelased pole seekord ainult arhetüübid või sümbolid vaid on väljajoonistatud mõistetavad inimesed, kelle vastu me saame tunda ka empaatiat. Kuigi osadele lavastaja senise loomingu austajatele võib siin puudu jääda radikaalsusest ja unikaalsusest, mis ta kuulsaks on teinud, on minu jaoks tegu režissööri kõige terviklikuma ja nauditavama teosega.

Kui me saaks nüüd noore ja radikaalse ning vana ja lookeskse Jodorowsky koos filmi väntama, võiks sündida midagi tõeliselt unustamatut ja head.

Hinne: 6.5/10

P.S: Kes vähegi tunneb huvi Jodorowsky loomingu või ulmefilmide ajaloo vastu, soovitan soojalt vaadata ka Frank Pavich’i dokumentaalfilmi “Jodorowsky’s Dune” (2013), mis räägib lavastaja kõige kuulsamast ja mõjukamast filmist. Filmist, mis oli nii ambitsioonikas ja originaalne, et ei näinud kunagi ilmavalgust.

arvustused: Joonas
IMDB   Rotten Tomatoes

The_Dance_of_Reality_still_1


Read Full Post »

Dawn_of_The_Planet_of_The_Apes_posterrežissöör: Matt Reeves
stsenaarium: Mark Bomback, Rick Jaffa & Amanda Silve, Pierre Boulle’i romaani ainetel.

osades:
Andy Serkis  (Caesar)
Jason Clarke (Malcolm)
Gary Oldman (Dreyfus)
Keri Russell  (Ellie)
Toby Kebbell (Koba)
Kodi Smit-McPhee (Alexander)

operaator: Michael Seresin, kunstnik: James Chinlund, kostüümikunstnik: Melissa Bruning, helilooja: Michael Giacchino, montaaž: William Hoy & Stan Salfas. Produtsendid: Peter Chernin, Dylan Clark, Rick Jaffa & Amanda Silver.

130. min

“VAOSHOITUD & MÕTLIK ULME”

Ahvide Planeedi filmid on üsna haruldased ulmeseeriate seas. Kuigi peale 1969.aasta esimese osa ei saa ühtegi järge pidada väga tugevaks teoseks, on igal neil kõigil sisimas olnud tugevad ja intrigeerivad ideed. Tim Burtoni 2001. aasta versioon ei lähe arvesse, seal polnud peale muljetavaldava grimmi ja üksikute näitlejatööde (Helena Boham Carter ja Tim Roth) midagi eriti märkimisväärset. Ülejäänud 6 filmi aga tegid seda, mis on iseloomulik tõeliselt heale ulmele: nad reflekteerisid oma ajastu probleeme ning püstitasid olulisi küsimusi. Läbi oma kuulsate (ja tihti väga süngete) lõppude on nad on pannud meid sügavalt mõtlema inimloomuse üle. Kuigi seeria uusim lisandus ei paku šokeerivat finaali, jäädakse siiski truuks Ahvide Planeedi saaga vaimule.

BATTLE FOR THE PLANET OF THE APES – REMIXED

Battle_for_the_Planet_of_the_Apes_poster

Kuigi “Battle for the Planet of the Apes” (1973) oli originaalseeria vast nõrgim film, oli selle keskne idee piisavalt tugev, et vääris uuesti tegemist.

Kui eelmine osa – “Ahvide Planeedi Sünd” – “Rise of the Planet of the Apes” oli ümbertöötlus originaalseeria neljanda filmi : “Conquest of The Planet the Apes” ideedest (represseeritud ahvide ülestõus inimeste vastu), siis “Ahvide Planeedi Koidik” võtab kesksed motiivid üle viiendast  osast “Battle for the Planet of the Apes”. Mõlemas on keskseks Kaini ja Abeli loost tuttav motiiv  –  Ahv ei tohi tapa teist ahvi. Ning neis mõlemas uuritakse  rahuliku kooselu võimalust inimeste ja ahvide vahel.

Kuigi ideed on samad, on lugu ja tegelaskujud (v.a Caesar) üsna teistsugused. Uusversioon läheneb temaatikale  palju huvitavamalt ja mõtlikumalt ning pakub neile, kes viitsivad allteksti otsida, palju rikkama elamuse. Ahvide Planeet sündis Pierre Boulle’i  raamatus ühiskonna satiirina  ja muutus  ameeriklaste käes rassiprobleemide,  McCarthismi ja fašismi reflektsioonideks. Kui “Ahvide Planeedi Sünd” oli klassikaline hoiatusfilm meditsiiniliste katsetusega kaasnevatest riskidest  siis  uusim Ahvide Planeedi film heidab taaskord pilgu ühiskonna uurimisele. Kas ahvid ja inimesed suudavad sõbralikult koos eksisteerida või mitte?  Kas see on konflikt valgete ja mustade või ameeriklaste ja araablaste vahel, sedameei tea. Filmitegijad ei ürita näidata  näpuga ega otseseid viiteid teha (kuigi filmi lõpu set-piece‘is on teatavad tugevad konnotatsioonid. Eelkõige on tegu aga universaalsete teemadega, mis tunduvad inimkonnaga igavesti kaasas käivat.  Ja see teeb filmist väga mõtliku blockbusteri.

dawn_of_the_planet_of_the_apes_still_2

Täiuslikus maailmas võidaks Andy Serkis oma emotsionaalse ja nüansirohke osatäitmise eest oscari. Tegu on reaalse näitlejatööga mille peale on lisatud digitaalne grimm. Huvilised võivad lugeda: http://www.slashfilm.com/andy-serkis-digital-make-up/

Kuigi “Ahvide Planeedi Koidiku” narratiiv  on suuresti  üsna etteaimatav ja klišeelik  ning paljud  liinid jäävad  piisavalt  väljaarendamata (näiteks Gary Oldmani tegelaskuju jääb küllaltki  visandlikuks) toimib film tänu oma teemadele ning peategelasele. Andy Serkise poolt kehastatud Caesar  (briljantne rollisooritus mis väärib Oscarit) on kompleksne ja sügav tegelaskuju. Juht, kes tahab säilitada rahu  ja loob reglementeeritud  ahviühiskonna, ent satub probleemide otsa kui näitab usaldust inimeste  vastu.

Üleüldse on ahvide tegelaskujud palju mitmedimensioonilisemad ja huvitavamad kui inimesed (see on nii olnud tegelikult igas Ahvide Planeedi filmis).  Suurim konflikt filmis on ahvide juhi Caesari ja agressiivse Koba vahel.  Stseen, mis seletab viimase viha inimeste vastu on  tõeliselt hästi tehtud.

“Ahvide Planeedi Koidik”  on just selline eriefektifilm, mis Gareth Edwards’i  “Godzilla” oleks pidanud olema. Kui viimases oli kõikidest tegelastest ükskõik, sest nad olid karaktiseerimata ning lugu kulges üsna logisevalt, siis  siin on kõik õnneks vastupidi. Kuigi ka siin ei saa paljud tegelased piisavalt ekraaniaega (osad kaovad filmist lihtsalt jäljetult)  ning leidub nõrke arhetüüpe  (relvadega vehkiv ahve mitte usaldav mees jne), on kesksed tegelased  siiski piisavalt välja joonistatud. Stsenaarsete probleemide põhjust võib peituda selles, et pärast esimese osa lavastaja Rupert Wyatt’i projektist lahkumist kirjutasid režissöör Matt Reeves ja stsenarist Mark Bomback loo praktiliselt täielikult ümber.

MAITSEKAS JA INTELLIGENTNE

Dawn_of_the_planet_of_the_apes_still_2

“Ahvide Planeedi Kodik” on esimene film mis kasutab” Avatarist” tuttavat motion capture tehnoloogiat reaalsel võtteplatsil.

Matt Reeves (“Cloverfield”, “Let Me In”) näitab režissööriitoolis kõva taset. Kuigi “Ahvide Planeedi Koidikust” leiab blockbusterile kohustuslikke actionstseene (k.a nõrgavõitu finaal), on üldpilt väga vaoshoitud ja distsiplineeritud. Enamjaolt on tegu väga ebahollywoodliku teosega – esimesed 15 minutit on kui  “There Will Be Blood” ahvidega, kus ei ole kõla dialoogi. Primaadid  suhtlevad märgikeeles, subtiitrid (kohati vajaduseta) all jooksmas. Filmi tempo on aeglane, maailma kujutamiseks  ja tegelaskujude kehtestamiseks võetakse korralikult aega.  Ei mäletagi millal peale “Gravity’t” oleks viimati  nainud nii suureelarvelist efektifilmi, kus montaaž oleks nii aeglane ja mõtestatud. Misanstseenid on kaunilt väljapeetud ning kaamerakasutus väga elegantne (viimases kolmandikus leidub ka tõeliselt ilusaid steadicam kaadreid) ning pilt pole tüüpiliselt kitšilik ja ilutsev. Nii sisult kui vormilt meenutab film 1970ndate mõtlikku ulmet (“Coma”, “Invasion of The Body Snatchers”, “Silent Running”) – aega, mil ka originaalne Ahvide Planeedi seeria valmis.

Tegu pole veatu teosega aga ekraanile manatakse suurepäraselt realiseeritud maailm ning tugev teostus, mõtlemapanevad teemad ja Andy Serkise briljantne rollisooritus teevad sellest senise kinoaasta ühe parima filmi.

Hinne: 8/10
IMDB   Rotten Tomatoes


dawn_of_the_planet_of_the_apes_still_cropped

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused