režissöörid:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
stsenaarium: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
Osades:
Vladimir Sedelnikov
Vladislav Portnjagin
Galina Tihhonova
Operaator: Jevgeni Ossipov
Produtsendid: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov
70 min
HÕFF 2018
27.-29.04.2018
Eksootiline jakuudikeelne õudukas
Kolmeteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) näidatakse filme eri maailma nurkadest ning üheks eksootilisemaks teoseks on kindlasti Jakuutias valminud “Kuri vaim” (2016).
Tegu on antoloogiafilmiga, mis põhineb kohalikel müütidel ja pärimustel. Loo käivitavad neli tudengit, kes kutsuvad ouija laua abil välja kurjad vaimud. Teiste lugude keskmes on jahimehed, varastatud autoga linnast välja sõitev mees ning turvakaamera paigaldaja. Nende kõigi teed ristuvad eri kuju võtvate kurjade vaimudega. Nagu antoloogiafilmides tihti, leidub ka “Kurjas vaimus” tugevamaid ja mõjuvaid kui ka vähem mõjuvaid lugusid. Kuna tegemist pole ühe looga, iseloomustab filmi episoodilisus. Vahetuvad tegelased ei lase pingel tekkida. Teose teeb aga lisaks eksootilisusele (millal te viimati vaatasite jakuudikeelset filmi?) nauditavaks selle aus ja lihtne teostus. Film ei varja oma väikest eelarvet, mitteprofessionaalseid näitlejaid ning tehnilisi limiite. Kuigi “Kurjas vaimus” leidub paar kauni loodusvaatega uhkeldavat droonikaadrit ja isegi visuaalefekte, on tegu eelkõige vanamoelise ja minimalistliku madalaeelarvelise B-kategooria õudukaga. Niisuguse filmiga, kus vaimude tulekuga kaamera väriseb. Vahendite nappus on õudusžanrile alati kasuks tulnud ja see on osa “Kurja vaimu” võlust.
“Kuri vaim” võib nii muigama panna kui naha alla pugeda. Ajal, mil mainstream õudusžanri esindajad on muutunud professionaalseteks ja korrektseteks, on tore vaadata midagi siiralt lihtsat ja vanamoelist, mis sobiks hästi 1990-ndate videolaenutuste lettidele. Tegelased võivad küll kasutada nutitelefone ja moodsaid autosid aga taolisi filme enam naljalt ei näe.
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) režissöör: Guy Hamilton
Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööriGuy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.
Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter
Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil. Hinne: 6.5/10 IMDBRotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band
Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.
Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.
……………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker
Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.
Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.
………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory
1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.
Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) režissöör: Douglas Sirk
Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó
Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) režissöör: Joseph L. Mankiewicz
Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.
Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichifilm on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa, ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952) režissöör: Douglas Sirk
Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).
Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948) režissöör: Roberto Rosselini
Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958) režissöör: Douglas Sirk
Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957) režissöör: Douglas Sirk
Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.
operaator: Henri Decaë, kunstnikud: Jean Mandaroux & Rino Mondellini, montaaž: Léonide Azar, helilooja: Miles Davis. Produtsent: Jean Thuillier.
91 min
ARMASTUS JA MÕRVAD ÖISES PARIISIS.Nutikate pööretega briljantne thriller.
Sõpruse kinos esitletava Pariisi restrospektiivi põnevaimaks teoseks on Louis Malle’i debüütmängufilm “Lift tapalavale”.
“Lift tapalavale” on üks esimesi filme Teise maailmasõja järel, mis kujutas uudset ja kaasaegset Pariisi. Klassikalise lähtepunktiga film noir thrilleri tegevus rullub lahti ühe ööpäeva jooksul. Armukesed Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) plaanivad mõrvata naise töösturist abikaasa ning jätta mulje, et tegu on enesetapuga. Täiuslik kuritegu kulgeb ideaalselt hetkeni kui mees jääb hoone sulgemisel lifti kinni ning tema auto ärandab noor kriminaal Louis (Georges Poujouly ) koos lillemüüja Véronique’iga (Yori Bertin). Florence kondab meeleheitlikult mööda Pariisi, et armastatut leida, mõtleb, mis võis küll temaga juhtuda ning Julien teeb kõik selleks, et liftist pääseda. Mõlemale teadmata leiavad aset sündmused, mis muudavad situatsiooni veelgi keerulisemaks.
Dramaatiline iroonia.
Neile, kes kogevad “Lifti tapalavale” esmakordselt, ootab eest tõeliselt kaasahaarav, pidevaid pöördkäike, musta huumorit ning iroonilisi kokkusattumisi täis film, kus vaatajal on alati rohkem informatsiooni kui tegelastel. Ei meenu ühtegi teist teost, mis kasutaks dramaatilist irooniat nii hästi või nii läbiva motiivina.
Louis Malle, kes oli filmi tegemise ajal kõigest 24-aastane, komponeeris meisterliku teose, kus on tunda ühelt poolt nii hitchockilikku konstuktsiooni kui Robert Bresson’i (“Taskuvaras”) naturalismi ja minimalismi. Linastumisel 1958. aastal oli tegu väga modernse teosega oma pildikeele, näitlemise ja muusikakasutuse poolest ning film mõjub üllatavalt värskelt ka tänapäeval. Jazzlegendi Miles Davis’e nüüdseks ikooniline filmimuusika on teose lahutamatu osa ning markeeris uut etappi mehe karjääris.
Moodne Pariis.
Kuigi pealispindselt on tegu lihtsa žanrifilmiga, võib seda vaadata ka reflektsioonina Pariisist, kus linn ja tegelased esindavad oma ajastu erinevaid tahke. Linna, mida oli seni filmides kujutatud nostalgiliselt ja romantiliselt, näidatakse siin kaasaegse ja võõranduvana. Kõrghoone, kus peategelane lifti kinni jääb, oli oma aja modernsemaid ehitisi ning filmi üheks oluliseks tegevuspaigaks oli Prantsusmaa ainuke motell.
Julieni tegelaskuju esindab prantsuse värskeid haavu, olles sõdinud nii Indohiinas kui Alžeerias. Louis ja Véronique esindavad naiivset ja idealistikku blousons noirs generatsiooni ning abielupaar, keda nad kohtavad, minevikku ja olevikku, mis seob Prantsusmaad alati oma suure naabri – Saksamaaga.
Kuigi keskne armastajapaar ei ole koos ekraanil, annab film suurepäraselt edasi seda, kuidas nad üksteise peale janunevad. Selle heaks näiteks on filmi hiilgav avastseen, mis algab Jean Moreau (“Jules ja Jim”, “Eestlanna Pariisis”) silmadel. Väga säästlikult ja mõjuvalt, kõigest paari kaadriga, on edasi antud tegelaste vaheline suhe ja motivatsioon. Kuna me ei näe neid alguses kordagi koos, ootame seda enam, et neil õnnestuks filmi lõppedes kohtuda.
“Lift tapalavale” näol on tegu tõeliselt nutika, kaasahaarava ja stiilse thrilleriga, mis on oma ajastu ja žanri vaieldamatuks tipuks.
Ma armastan seda filmi.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26.august 2016
Kino Sõprus retroperspektiiv Igavene Pariis25-31 august.
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.
15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill
Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?
……………………………………………………………………………………………………………………… 14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985) režissöör: Pedro Costa
Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.
……………………………………………………………………………………………………………………… 13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins
Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.
Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Katalin Varga” (2009) režissöör: Peter Strickland
Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.
Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.
Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.
István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.
Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.
6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995) režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay
Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.
5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell
1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.
…………………………………………………………………………………………………………… 4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski
Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.
Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.
2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932) režissöör: Carl Th. Dreyer
Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.
1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972) režissöör: Miklós Jancsó
Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.
lBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)
režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer
osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman
operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.
153 min
IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI
Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron” (2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.
“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.
Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).
Aga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlustBatmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsiooneidiot plot‘iks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades pealkirja väärilisemad filmid.
Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…
Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).
Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.
Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.
Olen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.
Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.
Eye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert
Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.
Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.
Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.
operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min
“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”
“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art houseexploitation-isse.
Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.
Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.
Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.
Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.
Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.
Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)
“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.
Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.
Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna. Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.
P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.
“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal
osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)
operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.
133 min
“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”
Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.
Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog’ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.
Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulisedja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.
Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma,on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.
Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.
Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.
Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam’i kasutus.
“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.
J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.
“Sicario” (2015)
režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Taylor Sheridan
Peale kuudepikkust heade filmide mõõna, on kinno jõudnud linateos, mida julgen soojalt soovitada. Denis Villeneuve “Sicario” lahkab paljuski samu teemasid, mida ta põnevalt käsitles teostes “Prisoners” (2013) ja “Incendies” (2010) – vägivalla ja kättemaksu lõputut ringi ning inimloomuse tumedamat poolt. Taaskord on tegu sügavalt poliitilise filmiga, mis esitab tuttava küsimuse: kas kurja kasutamine kurja võitmiseks on õigustatud või mitte?
Villeneuve tõestab taaskord, et on viimase aja andekamaid lavastajaid ning toob meisterlikult vaatajate ette nii kaasahaaravaid ja pingelisi märulistseene kui karakterikeskseid momente. Tegelased peavad ellu jääma armutus narkomaailmas, kus iga hetk on kellegi elu ohus. Polegi vist peale “Whiplash’i” nii palju kinos higistada saanud. Tegu on karmi filmiga ja kuigi vägivald pole liiga esiplaanil, on see ikkagi väga brutaalne. Need, kes mehe loominguga tuttavad, teavad mida oodata.
“Sicario” meenutab oma laadilt kui ka tugeva naiskangelanna poolest Kathryn Bigelow “Zero Dark Thirty’t” (2012) – reaalsena mõjuvat, orgaanilist, metoodilist ja intelligentset thrillerit. Erinevalt Bigelow filmist on aga keskmes hästi väljajoonistatud ning suurepäraselt näideldud tegelaskujud. Emily Blunt, Josh Brolin ja Benicio Del Toro eksponeerivad siin suurepäraselt oma meisterlikkust.
Kui vigadest rääkida, siis filmi product placement on liiga otsene (kui filmi näete, saate aru) ning lõpuosa võiks pidada filmi nõrgemaks, kuna tundub palju hollywoodilikum ning näpuganäitavam kui kõik ülejäänu.
Mis on “Roukli”? Kas muljetavaldav ja mitmetasandiline uurimus inimesest ja religioonist keerulistel aegadel või naiivsevõitu sümbolitega meeleolutsev täispikk tudengifilm? Või asub vastus ehk hoopis kuskil mujal?
Oma lihtsas kammerlikkuses, kus käputäis tegelaskujusid eksisteerivad isoleeritud maailmas ning psühholoogiliselt väljajoonistatud karakterite ja sümbolismi poolest tuletab Õunpuu uusim film paratamatult meelde Ingmar Bergmani teoseid (Eestist ehk ka Olav Neulandi loomingut). Eriti tema filmi “Häbi” – “Skammen” (1968), kus nagu ka “Rouklis” on peategelaste suhte (Liv Ullmann’i ja Max von Sydow’i kehastuses) taustaks fiktiivne sõda. Kui Rootsi meisterlavastaja suutis seeläbi dekonstrueerida heaolusüsteemi, mis suutis vältida kahte maailmasõda, siis Õunpuu tegevuse asetamine Eestimaa väikekülasse annab võimaluse paigutada seda nii minevikku kui tulevikku. Saabuva sõja oht on eestlastel pidevalt alateadvuses paiknenud ning sellest tulenevalt tekib paratamatult ka teine viis analoogse materjali vaatamiseks.
Lõppude-lõpuks ei tundu aga fookuses olevat niivõrd sõda kuivõrd inimsuhted. Kuigi taevast ehtiv pilv meenutab tuumapommiplahvatust, võiks filmi tõlgendada kui uurimust inimestest ja usust. Sõda kujutab paradiisist väljaviskamist, kus filmi kangelased üritavad meeleheitlikult oma “normaalset” elu jätkata. Paradiisist väljaajamise motiivist ei saa üle ega ümber – seda kuuleme tekstis ning näeme pildis – see leiab otsest illustreerimist koos maoga. Tegelaste ja teemade arengut võiks aga justkui kommenteerida filmis kasutuses olev muna. Kord on muna toores, kord keedetud. Ja lõpuks pole enam muna, vaid kanaarilinnud, kes oskavad ööpimeduses ainult valguse juures olla. Justkui vabad, ent samas vangistatud. Taoliste suurte sümbolite ja kujunditega mängimine viib libedale jääle ja jumal teab, et nendega on libastunud ka suurmeistrid – nii Antonioni kui Bergman, näiteks oma katkise seieriteta kellaga nii “La Notte’s” (1961) kui “Maasikavälus” (1957). Omas ajas mõjusid aga taolised sümbolid kindlasti palju paremini kui tänapäeval. Samuti olid need ekraanil kõigest hetkeks, mitte mitmeks minutiks.
Ka Õunpuu eelmises filmis “Free Range/Ballaad maailma heakskiitmisest” (2013) olid üsna näkkukargavad ning küsitavad sümbolid – trolliliinidel põgeneda üritav peategelane ning kaader filmi kangelasest, taustal Kristus ja kruustang, ei ole need kõige pieteeditundelisemad lahendused filmirežissööri kinematograafilises varamus. Ehk on Õunpuu eesmärgiks minna sümbolite ja kujunditega nii kaugele, et need muutuvad oma illustratiivsuses absurdseks ja grotesklikuks – hoopis millekski muuks? Sama kehtib ka “Roukli” muusikalise kujunduse kohta, kus laulud tunduvad üks-üheselt illustreerivat ekraanil toimuvat. Halva maitse piiril mängimine, irooniline vimka või midagi enamat? Õunpuu filmide muusikaline kujundus on tavaliselt tema tugevamaid külgi (“Free Range’i” vaieldamatult parim hetk oli ühe väga kuulsa laulu aegluubis kasutamine), ent siin tundub kogu filmi muusikaline kujundus kuidagi suvalisemana. Ülo Kriguli kitarrihelid põrkuvad kummaliselt kokku Eesti rohkem- ja vähemtuntud artistide ning maailmakuulsate lauludega (“Nature Boy”). Film justkui ei leiaks alati suunda, mida Õunpuu näib “Roukliga” otsivat ning tundub kohati langevat mehe vanadesse stampidesse, mis sobitusid paremini ta varasematesse teostesse.
Õunpuu loomingut on ikka läbinud teatud absurdimaik. Ka “Püha Tõnu Kiusamine” (2009), mida isiklikult pean viimase 20 aasta parimaks kodumaiseks filmiks, on oma sümbolitest ja kujunditest hoolimata läbivalt absurdne ja karakterikeskne. Vaatamata sellele, et “Roukli” lõpp tundub palju optimistlikum kui ta teistes teostes, tundub film tema eelneva loominguga võrreldes vähem lootustandvamana. Ehk on asi selles, et seekord tunduvad palju kesksemad olevat sümbolid ja teemad kui tegelaskujud ise. Tegelased justkui kehtestatakse ning nendevahelised konfliktid eksisteerivad, ent lõppude-lõpuks tundub nende vahel toimuv väikeste laste triviaalse kismana. Pole põhjust ühestki karakterist või ekraanil toimuvast väga hoolida. Samas on antud liiga palju infot, et tekiks vastupidine – võõristav efekt. Film tahab ühelt poolt olla eksperimentaalne ja reegleid eitav, ent samas üritab raamida end klassikaliste põhimõtete abil. Ka huumorist ja mängulisusest, mida võiks pidada Õunpuu tugevamaks küljeks (siiani unistan Õunpuu lavastatud mustast komöödiast) tundub seekord puudus olevat. Kui seda leidub, siis tugeva sordiini all. Mitte et see kõik iseenesest probleem oleks.
Film lööb ääretult tugeva poeetilise, ent rõhuva maailma, mis nii nagu tegelaste jaoks võib ka vaatajatele kohati raskeks muutuda. Tegu on seekord pigem siiski Tarkovski kui Roy Anderssoni stiilis filmiga. Aeglane ja kohati piinlikkuseni atmosfääril ning kujunditel mängiv. Kui rääkida muusikaterminoloogias, siis tegu pole John Cage’i, Morton Feldmani või Arvo Pärdi laadse kordustel, kulgemisel või variatsioonil põhineva minimalismiga. Pigem tekib tunne nagu keegi oleks vajutanud filmi alguses ühele klaveriakordile ja me istume ning kuulame neid vaikselt kaugusesse kaduvaid toone poolteist tundi järjest. Omaette hüpnootiline ja huvitav, ent kohati väsitav ja isegi tüütu.
“Roukli” tundub kohati geniaalse ja kohati naiivsena. Aga samas totaalse ja kindlameelsena. Kas see kõik polegi Õunpuu eesmärk: mängida vaataja ootustega, nagu ta on teinud oma eelmistes filmides? Mitte lasta vaatajal leida kindlat jalgealust? Film on täis kauneid vinjette ja kaadreid (keskne kaamerasõit pimedast valgusesse on briljantne, kuigi ehk liiga pikk, nagu terve film) ning pakutav rütm kas haarab või mitte. Mida enam olen “Roukli” üle mõelnud (nägin filmi neli päeva enne kirjutise kirjutamist), seda enam sain aru, et sarnased emotsioonid valdasid mind ühe teise vastuolulise filmi – Tarkovski “Peegli” (1975) puhul. Mis on “Peegel” – kas ebamäärane ja ilutsev hägu või poeetiline ja sümbolistlik meistriteos? Leidub neid, kes peavad seda autori parimaks teoseks ning mehe uue suuna alguspunktiks, kui ka teisi, kes peavad seda vene režissööri üheks nõrgemaks tööks ning tipp-perioodi lõpuks. Mis ta siis on – üks või teine? Ju see jääb iga vaataja enda otsustada.
Õunpuu on Eesti filmikunsti enfant terrible. Mees, kes ei mängi teiste reeglite järgi, vaid kõnnib oma rada ning teeb kompromissituid filme publikule, kes ei soovi end kinos turvaliselt tunda. Ja müts maha selle eest. Jään huviga ootama, kuhu tema teekond edasi viib. Kuigi isiklikult läks tema filmidest “Roukli” mulle kõige vähem korda (paigutaks selle mehe loomingus “Tühiranna” ees neljandale kohale), leidub kindlasti ka neid, kes peavad seda ta parimaks teoseks. Ja eks taoliste art house eksperimentaalsemate filmide vastuvõtt on alati üks suur maitseküsimus. Mina aga isiklikult loodan, et ees on ootamas midagi palju radikaalsemat. Film, kus me ei räägi enam mõjutajatest ning viidetest filmiklassikutele. Film, kus me ei pruugi enam rääkida isegi klassikalisest narratiivist või tuttavast filmikeelest. Film, kus me räägime ühest unikaalsest häälest. Mitte Kaurismäki, Andersson, Bergman, Tarr, Tarkovski, Antonioni, Neuland vt filtreerituna läbi Õunpuu prisma, vaid lihtsalt – un film de Veiko Õunpuu.
režissöör:Baltasar Kormákur
stsenaarium: William Nicholson & Simon Beaufoy
Islandi lavastaja Baltasar Kormákur’i (“21 Guns”, “101 Reykjavik”) uusim epopöa jälgib kahjuks tüüpilisi katastrooffilmi stampe: klišeelikud tegelased, hunnik häid näitlejaid, päriselul põhinev lugu, ent väga vaimuvaene ja igav teostus. Mittemidagiütlev harju keskmine, mis muutub enam-vähem huvitavaks alles viimase 20-minuti jooksul. Looduse võimu inimeste üle on ju tunda, ent tegelaskujud on kõik nii igavad, et raske on toimuvast hoolida ning filmi tegelik peategelane – Everesti mäetipp on filmitegijatel hoopis ära ununenud.
Alicia Vikander (Ava)
Oscar Isaac (Nathan)
Domhnall Gleeson (Caleb)
operaator: Rob Hardy
kunstnik: Mark Digby
kostüümikunstnik: Sammy Sheldon
montaaž: Mark Day
heliloojad: Geoff Barrow & Ben Salisbury
produtsendid: Andrew Macdonald & Allon Reich.
108. min
LÕPUKS ÜKS KLASSIKALINE & INTELLIGENTNE ULMEFILM
Olles viimased aastad ulmefilmide osas enamjaolt pettumuste osaliseks saanud, on tore näha vanamoelist ja intiimset ulmekat, mis keskendub ideedele ja tegelaskujudele, mitte spektaaklile (mida kahjuks tegid “Gravitatsioon“, “Tähtedevaheline“, “Piire ületades” ja “Jupiteri Tõus”). “Ex Machina” on kirjaniku ja stsenaristi Alex Garland’i (“28 päeva hiljem”, “Dredd“) lavastajadebüüt ning tõestab mehe oskusi lavastajana. Film pole midagi meeletult rabavat või originaalset, ent on väga kaunilt läbitunnetatud, visuaalselt läbikomponeeritud ning meeldejäävate osatäitmistega. Tulevased Star Wars’i näitlejad Oscar Isaac (“Jaanuari kaks palet“) ja Domhnall Gleeson (“Aja küsimus“) on siin oma tuntud headuses ent film lasub eelkõige Alicia Vikander’i (“Kuninglik afäär”) õlul, kes on tehisintellekt Ava osas ääretult lummav ja kummastav (ega pilguta kordagi silma).
Ei soovi ega oska väga palju “Ex Machina’st” rääkida, sest see nõuaks liigset teose dekonstrueerimist. Tahaks filmi lähiajal kindlasti uuesti vaadata, et tabada paremini kõiki kujundeid, tasandeid ja ideid, mis loos peituvad. “Ex Machina” väärib kindlasti ise avastamist, ent pole kindlasti kõigile – esilinastusel oli saalis palju nihelemist ja itsitamist üsna kummalistel ja ebasobivate kohtadel. “Ex Machina” on oma ideedelt sarnane pigem “Blade Runner’iga” ning vormilt Garlandi poolt adapteeritud filmiga “Ära lase mul minna”. Lihtne, ent kõnekas uurimus sellest, mis tähendab olla inimene, masin või looja 21. sajandi alguses.
osades:
Agata Kulesza (Wanda)
Agata Trzebuchowska (Ida)
Dawid Ogrodnik (Lis)
Jerzy Trela (Szymon)
Adam Szyszkowski (Feliks)
operaator: Ryszard Lenczewski & Lukasz Zal, kunstnikud: Marcel Slawinski & Katarzyna Sobanska-Strzalkowska, kostüümikunstnikud: Ola Staszko Agata Winska, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helilooja: Kristian Eidnes Andersen.
82.min
“TÄPSE PORTSJONIGA HÕRGUTIS”
“Ida” võiks nii oma teostuselt kui teemadelt mõjuda väga maneerliku ja pingutatuna. Plakati ja treileri järgi võib selline mulje jääda. Ka neile, kes on näinud ainult Pawel Pawlikowski viimast filmi “Naine Ladina kvartalist” (mis mulle meeldis, ent nii kriitikud kui publiku kaheks jagas). Lugu tüdrukust nimega Ida (Agata Trzebuchowska), kes enne nunnaks pühitsemist saab teada, et on juut, ning asub oma väidetava tädiga (humoorikas ja kompleksne rollisooritus Agata Kulesza poolt) teekonnale, et lahendada oma vanemate saatuse müsteerium. Film uurib II maailmasõja järelmeid 1960-ndate Poolas.
Oma temaatikale vaatamata on tegu üllatavalt mängulise, humoorika ja lihtsa road movie‘ga usust, minevikust ja identiteedist. Visuaalselt julge ja väga väljapeetud, ent oma montaažis ning teostuselt leidlik, julge, täpne ja läbitunnetatud. Mulle tuletas film oma vormilises kerguses meelde Poola uue laine filme nagu Andrzej Wajda “Innocents Sorcerers” (1960) või Janusz Morgenstern’i “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Ida” on ilus näide sellest, et suuri ja keerulisi teemasid võib vaadelda väga “lihtsalt” ning kõik lood ei pea pikad olema (filmi pikkus on kõigest 82 minutit). Less is indeed more.
režissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk
osades:
Denzel Washington (Robert McCall)
Marton Csokas (Teddy)
Chloë Grace Moretz (Teri)
David Harbour (Masters)
Haley Bennett (Mandy)
Bill Pullman (Brian Plummer)
Melissa Leo (Susan Plummer)
operaator: Mauro Fiore, kunstnik: Naomi Shohan, kostüümikunstnik: David C. Robinson, montaaž: John Refoua, helilooja: Harry Gregson-Williams. Produtsendid: Todd Black, Jason Blumenthal, Tony Eldridge, Mace Neufeld, Alex Siskin, Michael Sloan, Steve Tisch, Denzel Washington & Richard Wenk.
131 min
“LIIGA SUUR KAST POPCORNI”
1990-ndate keskpaik. Kõik mu klassikaaslased vaatavad telekast “A-Rühma”, “Knight Rider’it” või “Miami Vice’i”. Mina aga üritan (vist esmaspäeva) õhtutel hilja üleval olla, et näha sarja, millel oli minu meelest kõige ägedam intro. Selleks oli “The Equalizer”, siinmail tuntud kui “Kutsuge McCall”.
Sarja kontseptsioon oli üsnagi sarnane “A-Rühma” omaga, ent oli tehtud palju tõsiseltvõetavamalt. Šarmantne Edward Woodward kehastas müstilise saatusega meest, kes aitas raskustessesattunuid. “Kutsuge McCall” pani film noir’i, detektiivi-, kättemaksu-, spiooni- ja politseilugude ideed ühte kompotti ning lõi sotsiaalselt teadvustatud telesarja. Vaatasin hiljuti paar esimese hooaja osa üle, tegu on üsna hästi ajale vastu pidanud taiesega.
Antoine Fuqua kinoversioon tabab õnneks materjali tuuma ning tegu on “Miami Vice’i” ja “The A-Team’i” kõrval ühe truuma telesarja adaptsiooniga. Kuigi ma ei mäleta, et sarjas oleks mees kunagi nii vägivaldseks kättemaksuingliks muutunud.
Ma ei hakka valetama. Erinevalt “Ida’st” on “Kutsuge McCall” liiga pikk – läheb ikka väga kaua aega, enne kui lugu liikuma hakkab, ning viimasele pikavõitu set-piece’ile lisaks on lool ka neli lõppu. Positiivne on, et filmitegijad on investeerinud kõvasti aega tegelaskujudesse. Nii Robert McCall, tema sõbrad kui ka kurjam (Marton Csokas) saavad piisavalt (või liiga) palju ekraaniaega. Viimane on klišeelikkusele vaatamata aasta mõjuvamaid kurjameid. Näiteks stseen, kus ta üritab prostituudilt infot kätte saada ( Tšaikovski muusika taustal ), on väga efektselt tehtud.
Kuigi McCall’il on millegipärast Sam Raimi Ämblikmehele ja Guy Ritchie Sherlock Holmesile kahtlaselt sarnane “McCall vision“, on actionstseenid üldiselt väga mõjuvalt lahendatud. Neil on hea set-up, build-up ja lahendus. Fuqua näib peale üsna igavat “Opympus Has Fallen’it” oma mojo taas üles leidnud olevat. Tegu on põneva, brutaalse ja piisavalt stiilse žanrifilmiga, kus leidub väga mõnusat heli, montaaži ja kaamera koostööd.
Korralik, kuigi mitte eriti meeldejääv või märkimisväärne B-film.