Archive for the ‘E’ Category

Evil_Spirits_movie_2016režissöörid:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

stsenaarium:
Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

Osades:
Vladimir Sedelnikov
Vladislav Portnjagin
Galina Tihhonova

Operaator: Jevgeni Ossipov
Produtsendid: Stepan Burnašev & Jevgeni Ossipov

70 min

HÕFF 2018
27.-29.04.2018

Eksootiline jakuudikeelne õudukas 

Kolmeteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) näidatakse filme eri maailma nurkadest ning üheks eksootilisemaks teoseks on kindlasti Jakuutias valminud “Kuri vaim” (2016).

Tegu on antoloogiafilmiga, mis põhineb kohalikel müütidel ja pärimustel. Loo käivitavad neli tudengit, kes kutsuvad ouija laua abil välja kurjad vaimud. Teiste lugude keskmes on jahimehed, varastatud autoga linnast välja sõitev mees ning turvakaamera paigaldaja. Nende kõigi teed ristuvad eri kuju võtvate kurjade vaimudega.
Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_001Nagu antoloogiafilmides tihti, leidub ka  “Kurjas vaimus” tugevamaid ja mõjuvaid kui ka vähem mõjuvaid lugusid. Kuna tegemist  pole ühe looga, iseloomustab filmi episoodilisus. Vahetuvad tegelased ei lase pingel tekkida. Teose teeb aga lisaks eksootilisusele (millal te viimati vaatasite jakuudikeelset filmi?) nauditavaks selle aus ja  lihtne teostus. Film ei varja oma väikest eelarvet, mitteprofessionaalseid näitlejaid ning tehnilisi limiite. Kuigi “Kurjas vaimus” leidub paar kauni loodusvaatega uhkeldavat droonikaadrit ja isegi visuaalefekte, on tegu eelkõige vanamoelise ja minimalistliku madalaeelarvelise B-kategooria õudukaga. Niisuguse filmiga, kus vaimude tulekuga kaamera väriseb. Vahendite nappus on õudusžanrile alati kasuks tulnud ja see on osa “Kurja vaimu” võlust.

Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_003

“Kuri vaim” võib nii muigama panna kui naha alla pugeda. Ajal, mil mainstream õudusžanri esindajad on muutunud professionaalseteks ja korrektseteks, on tore vaadata midagi siiralt lihtsat ja vanamoelist, mis sobiks hästi 1990-ndate videolaenutuste lettidele. Tegelased võivad küll kasutada nutitelefone ja moodsaid autosid aga taolisi filme enam naljalt ei näe.

IMDB  HÕFF

“Kuri vaim” linastub HÕFFi põhiprogrammis. Kokku näeb tänavusel HÕFF-il ligikaudu 30 täispikka filmi. Festivali programmi leiad siit.


Khara_d'ay_evil_spirits_2016_movie_still_004

Advertisements

Read Full Post »

– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Järjekordne aasta  on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.

Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.


frantz_movie_postermother!_2017_poster10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky

Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid. 

Hinne: 7/10 arvustus          Hinne: 7/10  arvustus
IMDB Rotten Tomatoes    IMDB Rotten Tomatoes


Aquarius_2016_poster9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho

Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).

 Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


afterimage_2016_poster8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda

Legendaarse Poola lavastaja Andrzej Wajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.

Hinne: 7/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 


elle_poster7. “Elle” (2016) 
režissöör: Paul Verhoeven

Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes



Paterson_Affice 70x100.indd
6. “Paterson” (2016) 
režissöör: Jim Jarmusch

Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.

Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat  võib-olla tema karjääri lõpuni.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


good_time_2017_movie_poster5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie & Joshua Safdie

Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.

Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


moonlight_2016_poster4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins

Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 



manchester_by_the_sea_poster3. “Manchester by the Sea” (2016)
režissöör: Kenneth Lonergan

Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


silence_2016_movie_poster2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
režissöör: Martin Scorsese

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja  Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.

Hinne: 9/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


the_red_turtle_2016_poster1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:
Michael Dudok de Wit

Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.

1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016)  ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus
           mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22.  L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017)   ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½  arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus
105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112.  The Circle – Ring (2017) ★

* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.

Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!

2018_films_banner_large.jpgKohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

elevator_to_the_gallows_POSTERrežissöör: Louis Malle
stsenaarium: Roger Nimier & Louis Malle, Noël Calef’i romaani põhjal

osades:
Jeanne Moreau (Florence Carala)
Maurice Ronet (Julien Tavernier)
Lino Ventura (inspektor Cherrier)
Georges Poujouly (Louis)
Yori Bertin (Véronique)
Iván Petrovich (Horst Bencker)
Elga Andersen (Frieda Bencker)
Jean Wall (Simon Carala)

operaator: Henri Decaë, kunstnikud: Jean Mandaroux  & Rino Mondellini, montaaž: Léonide Azar, helilooja: Miles Davis. Produtsent: Jean Thuillier.

91 min

ARMASTUS JA MÕRVAD ÖISES PARIISIS. Nutikate pööretega briljantne thriller.

Sõpruse kinos esitletava Pariisi restrospektiivi põnevaimaks teoseks on Louis Malle’i debüütmängufilm “Lift tapalavale”.

“Lift tapalavale” on üks esimesi filme Teise maailmasõja järel, mis kujutas uudset ja kaasaegset Pariisi. Klassikalise lähtepunktiga film noir thrilleri tegevus rullub lahti ühe ööpäeva jooksul. Armukesed Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) plaanivad mõrvata naise töösturist abikaasa ning jätta mulje, et tegu on enesetapuga. Täiuslik kuritegu kulgeb ideaalselt hetkeni kui mees jääb hoone sulgemisel lifti kinni ning tema auto ärandab noor kriminaal Louis (Georges Poujouly ) koos lillemüüja Véronique’iga (Yori Bertin). Florence kondab meeleheitlikult mööda Pariisi, et armastatut leida, mõtleb, mis võis küll temaga juhtuda ning Julien teeb kõik selleks, et liftist pääseda. Mõlemale teadmata leiavad aset sündmused, mis muudavad situatsiooni veelgi keerulisemaks.

elevator_to_the_gallows_still_01

Dramaatiline iroonia.

Neile, kes kogevad “Lifti tapalavale” esmakordselt, ootab eest tõeliselt kaasahaarav, pidevaid pöördkäike, musta huumorit ning iroonilisi kokkusattumisi täis film, kus vaatajal on alati rohkem informatsiooni kui tegelastel. Ei meenu ühtegi teist teost, mis kasutaks dramaatilist irooniat nii hästi või nii läbiva motiivina.

Louis Malle, kes oli filmi tegemise ajal kõigest 24-aastane, komponeeris meisterliku teose, kus on tunda ühelt poolt nii hitchockilikku konstuktsiooni kui Robert Bresson’i (“Taskuvaras”) naturalismi ja minimalismi. Linastumisel 1958. aastal oli tegu väga modernse teosega oma pildikeele, näitlemise ja muusikakasutuse poolest ning film mõjub üllatavalt värskelt ka tänapäeval. Jazzlegendi Miles Davis’e nüüdseks ikooniline filmimuusika on teose lahutamatu osa ning markeeris uut etappi mehe karjääris.

Elevator_to_the_Gallows_Still_3
Moodne Pariis.

Kuigi pealispindselt on tegu lihtsa žanrifilmiga, võib seda vaadata ka reflektsioonina Pariisist, kus linn ja tegelased esindavad oma ajastu erinevaid tahke. Linna, mida oli seni filmides kujutatud nostalgiliselt ja romantiliselt, näidatakse siin kaasaegse ja võõranduvana. Kõrghoone, kus peategelane lifti kinni jääb, oli oma aja modernsemaid ehitisi ning filmi üheks oluliseks tegevuspaigaks oli Prantsusmaa ainuke motell.

Julieni tegelaskuju esindab prantsuse värskeid haavu, olles sõdinud nii Indohiinas kui Alžeerias. Louis ja Véronique esindavad naiivset ja idealistikku blousons noirs generatsiooni ning abielupaar, keda nad kohtavad, minevikku ja olevikku, mis seob Prantsusmaad alati oma suure naabri – Saksamaaga.

Kuigi keskne armastajapaar ei ole koos ekraanil, annab film suurepäraselt edasi seda, kuidas nad üksteise peale janunevad. Selle heaks näiteks on filmi hiilgav avastseen, mis algab Jean Moreau (“Jules ja Jim”, “Eestlanna Pariisis”) silmadel. Väga säästlikult ja mõjuvalt, kõigest paari kaadriga, on edasi antud tegelaste vaheline suhe ja motivatsioon. Kuna me ei näe neid alguses kordagi koos, ootame seda enam, et neil õnnestuks filmi lõppedes kohtuda.

“Lift tapalavale” näol on tegu tõeliselt nutika, kaasahaarava ja stiilse thrilleriga, mis on oma ajastu ja žanri vaieldamatuks tipuks.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26.august 2016

Kino Sõprus retroperspektiiv Igavene Pariis 25-31 august.

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Maurice Ronet (left), Lino Ventura and Jeanne Moreau in Louis Ma

Courtesy of Rialto Pictures.

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

lbatman_v_superman_wonder_woman_posterBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron(2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

Batman_vs_Superman“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Dark_Knight_Returns_Batman_vs_SupermanAga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plotiks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

the_dark_knight_returns_Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

the_dark_knight_returns_2Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

The_Lego_Batman_movie_posterOlen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana
 

 


Eye_in_the_sky_2015_posterEye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

El_club_Berlinale_poster“El Club” – “Klubi” (2015)
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Guillermo Calderón, Pablo Larraín & Daniel Villalobos

osades:
Roberto Farías (Sandokan)
Antonia Zegers (Hermana Mónica)
Alfredo Castro (isa Vidal)
Alejandro Goic (isa Ortega)
Alejandro Sieveking (isa Ramírez)
Jaime Vadell (isa Silva Marcelo)

operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min

“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”

“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art house exploitation-isse.

Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.

Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis  maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.

Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.

Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi  muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.

Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.

Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)

“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.

Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.

Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna.
Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes

P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.


Creed_2015_poster“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal

osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)

operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.

133 min

“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”

Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.

Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog’ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.

Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulised ja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.

Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma, on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.

Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust  ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.

Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.

Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam’i kasutus.

“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.

J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Creed_2015_still

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused