Archive for the ‘E’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Advertisements

Read Full Post »

elevator_to_the_gallows_POSTERrežissöör: Louis Malle
stsenaarium: Roger Nimier & Louis Malle, Noël Calef’i romaani põhjal

osades:
Jeanne Moreau (Florence Carala)
Maurice Ronet (Julien Tavernier)
Lino Ventura (inspektor Cherrier)
Georges Poujouly (Louis)
Yori Bertin (Véronique)
Iván Petrovich (Horst Bencker)
Elga Andersen (Frieda Bencker)
Jean Wall (Simon Carala)

operaator: Henri Decaë, kunstnikud: Jean Mandaroux  & Rino Mondellini, montaaž: Léonide Azar, helilooja: Miles Davis. Produtsent: Jean Thuillier.

91 min

ARMASTUS JA MÕRVAD ÖISES PARIISIS. Nutikate pööretega briljantne thriller.

Sõpruse kinos esitletava Pariisi restrospektiivi põnevaimaks teoseks on Louis Malle’i debüütmängufilm “Lift tapalavale”.

“Lift tapalavale” on üks esimesi filme Teise maailmasõja järel, mis kujutas uudset ja kaasaegset Pariisi. Klassikalise lähtepunktiga film noir thrilleri tegevus rullub lahti ühe ööpäeva jooksul. Armukesed Florence (Jeanne Moreau) ja Julien (Maurice Ronet) plaanivad mõrvata naise töösturist abikaasa ning jätta mulje, et tegu on enesetapuga. Täiuslik kuritegu kulgeb ideaalselt hetkeni kui mees jääb hoone sulgemisel lifti kinni ning tema auto ärandab noor kriminaal Louis (Georges Poujouly ) koos lillemüüja Véronique’iga (Yori Bertin). Florence kondab meeleheitlikult mööda Pariisi, et armastatut leida, mõtleb, mis võis küll temaga juhtuda ning Julien teeb kõik selleks, et liftist pääseda. Mõlemale teadmata leiavad aset sündmused, mis muudavad situatsiooni veelgi keerulisemaks.

elevator_to_the_gallows_still_01

Dramaatiline iroonia.

Neile, kes kogevad “Lifti tapalavale” esmakordselt, ootab eest tõeliselt kaasahaarav, pidevaid pöördkäike, musta huumorit ning iroonilisi kokkusattumisi täis film, kus vaatajal on alati rohkem informatsiooni kui tegelastel. Ei meenu ühtegi teist teost, mis kasutaks dramaatilist irooniat nii hästi või nii läbiva motiivina.

Louis Malle, kes oli filmi tegemise ajal kõigest 24-aastane, komponeeris meisterliku teose, kus on tunda ühelt poolt nii hitchockilikku konstuktsiooni kui Robert Bresson’i (“Taskuvaras”) naturalismi ja minimalismi. Linastumisel 1958. aastal oli tegu väga modernse teosega oma pildikeele, näitlemise ja muusikakasutuse poolest ning film mõjub üllatavalt värskelt ka tänapäeval. Jazzlegendi Miles Davis’e nüüdseks ikooniline filmimuusika on teose lahutamatu osa ning markeeris uut etappi mehe karjääris.

Elevator_to_the_Gallows_Still_3
Moodne Pariis.

Kuigi pealispindselt on tegu lihtsa žanrifilmiga, võib seda vaadata ka reflektsioonina Pariisist, kus linn ja tegelased esindavad oma ajastu erinevaid tahke. Linna, mida oli seni filmides kujutatud nostalgiliselt ja romantiliselt, näidatakse siin kaasaegse ja võõranduvana. Kõrghoone, kus peategelane lifti kinni jääb, oli oma aja modernsemaid ehitisi ning filmi üheks oluliseks tegevuspaigaks oli Prantsusmaa ainuke motell.

Julieni tegelaskuju esindab prantsuse värskeid haavu, olles sõdinud nii Indohiinas kui Alžeerias. Louis ja Véronique esindavad naiivset ja idealistikku blousons noirs generatsiooni ning abielupaar, keda nad kohtavad, minevikku ja olevikku, mis seob Prantsusmaad alati oma suure naabri – Saksamaaga.

Kuigi keskne armastajapaar ei ole koos ekraanil, annab film suurepäraselt edasi seda, kuidas nad üksteise peale janunevad. Selle heaks näiteks on filmi hiilgav avastseen, mis algab Jean Moreau (“Jules ja Jim”, “Eestlanna Pariisis”) silmadel. Väga säästlikult ja mõjuvalt, kõigest paari kaadriga, on edasi antud tegelaste vaheline suhe ja motivatsioon. Kuna me ei näe neid alguses kordagi koos, ootame seda enam, et neil õnnestuks filmi lõppedes kohtuda.

“Lift tapalavale” näol on tegu tõeliselt nutika, kaasahaarava ja stiilse thrilleriga, mis on oma ajastu ja žanri vaieldamatuks tipuks.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 26.august 2016

Kino Sõprus retroperspektiiv Igavene Pariis 25-31 august.

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Maurice Ronet (left), Lino Ventura and Jeanne Moreau in Louis Ma

Courtesy of Rialto Pictures.

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

lbatman_v_superman_wonder_woman_posterBatman v Superman: Dawn of Justice – Batman vs Superman: Õigluse koidik (2016)

režissöör: Zack Snyder
stsenaarium: Chris Terrio & David S. Goyer

osades:
Ben Affleck (Bruce Wayne / Batman)
Henry Cavill (Clark Kent / Superman)
Amy Adams (Lois)
Jesse Eisenberg (Lex Luthor)
Jeremy Irons (Alfred)
Holly Hunter (senaator Finch)
Gal Gadot (Diana Prince / Wonder Woman

operaator: Larry Fong, kunstnik: Patrick Tatopoulos, kostüümikunstnik: Michael Wilkinson, montaaž: David Brenner, heliloojad: Junkie XL & Hans Zimmer. Produtsendid: Charles Roven & Deborah Snyder.

153 min

IKOONILISE “THE DARK KNIGHT RETURNS’I” HALE VARI

Režissöör Zack Snyder on suur koomiksifänn. Seda tõestas ta  juba oma eelmiste adaptsioonidega “300” (2006), “Watchmen”(2009) ja “Man of Steel“(2013). Kõigis neis üritab ta koomiksiesteetikat otseselt filmimeediumisse üle tuua. “Batman vs Superman: Õigluse koidik” jätkab sedasama trendi ning filmi mured ja voorused on paljuski sarnased tema eelneva loominguga ning Marveli ekraniseeringutega “Avengers: Age of Ultron(2015) ning “The Amazing Spider-Man 2” (2014). “Batman v Superman” on samamoodi koomiksilaadne – ebaselge fookusega, kirju, paljude liinide ning ebavajalike kõrvaltegelastega fluidum, mis ohverdab korraliku narratiivi filmiuniversumi loomise ohvriks.

Batman_vs_Superman“Batman vs Superman: Õigluse koidik” käsikirja autoriteks on Pimeduse Rüütli triloogia kaasstsenarist David S. Goyer ja Oscari laureaat Chris Terrio (“Argo”) ning filmis leidub nutikat dialoogi, intrigeerivaid ideid ja huvitavat poliitilist allteksti. Teema-kuidas reageerib maailm tulnuka (Supermani) tulekule – on iseenesest intrigeeriv. Näis, mida toob endaga režissööri versioon “Ultimate Cut” -kinovariandist 30 minutit pikem teos. Praktiliselt kõik Snyder’i pikemad variandid on kinoversioonidest paremad, ent praegusel kujul on kogu narratiiv väga kehvalt organiseeritud (nagu keegi klõpsiks keset filmi pidevalt eri telekanalite vahel), täis loogikavigu ning logiseb juba fundamentaalsel tasandil, sest peategelaste: Lex Luthori, Batmani ega Supermani tegutsemismotiivid pole veenvad.

Jesse Eisenberg’i kehastatud Lex Luthor võiks mängida huvitavaid mänge (isegi kui nende ideed on laenatud “The Dark Knight’ist”) kui tema tegelik motivatsioon poleks nii nõrk, intellektuaalne ja ebamäärane. Nii nagu “Spectre“(2015) puhul, ei suuda filmitegijad ka siin leida selget ja toimivat motivatsiooni antagonisti jaoks. Liigne detailidesse laskumine rikuks filmi vaatamist (kuigi tegu on sama etteaimatava teosega kui “Star Wars: The Force Awakens“).

Dark_Knight_Returns_Batman_vs_SupermanAga mis kõige hullem: ma ei uskunud kordagi võitlust Batmani ja Supermani vahel, sest see pole põhjendatud. On küll eeldused võitluseks – miks Batman/Bruce Wayne Superman’i põlgab, on edasi antud juba esimestes stseenides (üks filmi tugevamaid ja meeldejäävamaid lõike) ning ka Supermanile poogitakse külge näiliselt toimiv ajend võitluseks. Situatsioon pole piisavalt dramaatiline ning muudab tegelaskujud rumalateks – nende kaklus oleks lahendatav ühe lausega! Kuulus filmikriitik Roger Ebert kutsus taolisi situatsioone idiot plotiks. Seetõttu ei elanud ma titaanide võitlusele kaasa ning minu jaoks oli tegu ebavajaliku mürgliga. Arvestades pealkirja “Batman v Superman”, on see probleem. Nii “Alien vs Predator” (2004) kui “Freddy vs Jason” (2003) on kordades  pealkirja väärilisemad filmid.

the_dark_knight_returns_Zack Snyder laenab idee – eelkõige Batmani tegelaskuju ning võitluse Supermaniga Frank Miller’i ikoonilisest koomiksist “The Dark Knight Returns” (1986) (kohustuslik lugemine igale Batmani ning koomiksifännile) ent ei mõista, mis selle toimima paneb. Seal on karm ja äärmuslik maailm, kus Superman tegutseb kui valitsuse tööriist ning Batmani ja Supermani lahing toimub suuremate ideede pärast. Erinevalt filmist käitub Batmanil äärmuslikult, kuna muud lahendust pole. Samuti on ta intellektuaalsem ega looda nii palju ainult oma jõule. Koomiksi lõpplahendusel oli tähendus Supermani ja Batmani tulevase suhte jaoks. Filmis aga…

Lisaks on “Batman v Supermanis” problemaatilised unenäostseenid, loo jaoks kasutu Wonder Woman’i (Gadot) tegelaskuju ja viited tulevastele Justice League’i filmidele. Niigi sogane vesi muutub veel sogasemaks. Kuigi Frank Miller’i loomingust inspireeritud Batmani käitumine selles filmis mind ei veennud, (Batmani kujutatakse kui vägivaldset psühhopaati) on filmi suurim tugevus siiski Ben Affleck ja ka Alfredit kehastav Jeremy Irons. Affleck teeb parima, mis antud rolliga võimalik  on ning loob suure ekraani jaoks kõige koomiksitruuma ja parima Bruce Wayne’i/Batmani (välja arvatud asjaolu, et Batman on siiski vägivaldne psühhopaat).

the_dark_knight_returns_2Vaatasin päev enne “Batman v Superman” nägemist selle eellugu “Man of Steel“(2013). Naljakas, et  Snyder pole seal tehtud vigadest õppinud. Mõlemas filmis on esimeses pooles ekspositsioon ja karakteriarendus, ent lõpus seosetu madin, kus “Batman v Superman’i” puhul ühelgi sündmusel või pöördel ei ole emotsionaalset kaalu. “Man of Steel’i” lõpulahing on aga dramaturgiliselt palju mõtestatum, põnevam ja arusaadavam kui  “Batman v Superman” oma. Vähemalt sain ma aru Kindral Zod’i motivatsioonist. Seekord leiab aset lihtsalt pingevaba ja väheütlev vaatemäng.

Sellest kõigest on ääretult kahju, sest filmil potentsiaali on. Selles tohuvabohus on häid ideid, toimivaid stseene ning väga mõjuvaid episoode. Kohati on tegu kõige ehedama koomiksi- ja Batmani filmiga. Snyder’ile omane visuaalne efektitsemine on tuntav, ent teos on väga nihilistlik ning põhjuseta sünge -“Batman Returns” (1992) ja “The Dark Knight Rises” (2012) tunduvad selle kõrval lastefilmidena. Jällegi – inspiratsioon “The Dark Knight Returns’ist”, mis on küüniline peegeldus 1980-ndate reaganismist. “Batman v Superman” pole oma süngust välja teeninud ning ei haaku jaburustega, mis ekraanil aset leiavad.

The_Lego_Batman_movie_posterOlen olnud Batmani fänn nii filmis, teles kui koomiksveergudel varajasest lapsepõlvest (Tim Burtoni “Batman’i” vaatasin VHS’ilt vist 100 korda) aga “Batman v Superman” (mida käisin kahel päeval järjest IMAX’is vaatamas) oli minu jaoks kummaline, kuna film tekitas vastuolulisi emotsioone. Kui mõistus välja lülitada ja loost mitte hoolida, võib eraldiseisvaid episoode ning isegi ekraanil toimuvat mürgilt nautida. Kuna film üritab olla midagi enamat kui lihtne vaatemäng, on tegu läbikukkumisega ning vist halvima Batmani filmiga Joel Schumacher’i “Batman & Robin” (1997) kõrval.

Vähemasti ei pea me seekord Batmani naasmist aastaid ootama. “Suicide Squad” jõuab kinodesse juba paari kuu pärast ning järgmisel aastal linastub “The Lego Batman Movie”. Mõlemat ootasin ma rohkem kui “Batman v Superman’i”. Kuigi lootsin, et Zack Snyder’i teos on korralik, on tulemuseks täpselt selline film, mida oodata võis – visuaalselt koomiksitruu, ent hingeta ning fookuseta müra.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana
 

 


Eye_in_the_sky_2015_posterEye in the Sky – Silmad taevas (2015)
režissöör: Gavin Hood
stsenaarium: Guy Hibbert

Gavin Hood’i (“Tsotsi”, “X-Men Origins: Wolverine”) poliitiliselt häälestatud thriller on efektselt lavastatud ja põnev, ent alahindab oma publikut teises pooles kõvasti.

Droonide kasutamine, poliitiline bürokraatia ning süütute inimeste ohverdamine suurema terrorismirünnaku ärahoidmiseks on kõnekas ja ääretult päevakohane teema, end moralitee muutub ühest hetkest plakatlikuks ning manipuleerivaks. Tegelaskujud (s.h Alan Rickman oma viimases ekraanirollis) pilluvad üksteisele naiivsevõitu poliitilisi lauseid ning seletavad kõik valikuvariandid publikule üle. Laste üleekspluateerimine sõjadilemmas muudab loo ebasiiraks ning vaataja tunnetel mängivaks.

Kahju. Peenetundelisema lavastaja ning parema stsenaariumiga oleks võinud filmist saada viimaste aastate haaravam ning provokatiivsem peaaegu reaalajas toimuv thriller.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »

El_club_Berlinale_poster“El Club” – “Klubi” (2015)
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Guillermo Calderón, Pablo Larraín & Daniel Villalobos

osades:
Roberto Farías (Sandokan)
Antonia Zegers (Hermana Mónica)
Alfredo Castro (isa Vidal)
Alejandro Goic (isa Ortega)
Alejandro Sieveking (isa Ramírez)
Jaime Vadell (isa Silva Marcelo)

operaator: Sergio Armstrong, kunstnik: Estefania Larrain, kostüümikunstnik: Estefania Larrain. Produtsendid: Juan de Dios Larraín & Pablo Larraín.
98 min

“KÜSITAVA MUUSIKAVALIKUGA PROVOKATIIVNE JA HÄIRIV FILM”

“Puhta lehena” Tšiili lavastaja Pablo Larraín’i filmi “El Club” – “Klubi” vaatama minnes sain ma väga polariseeriva filmielamuse osaliseks. Ühelt poolt on provokatiivse teosega, mis uurib rasket ja olulist teemat väga ebamugaval ja teraval moel. Teisalt on aga tegu teosega, mis vajub hetketi (eriti oma kaameratöös) üleliigsesse groteski ning kaldub kohati art house exploitation-isse.

Katoliku kiriku kuritegusid paljastav film, mille keskmes on erinevate pattude eest kogukonnast välja visatud preestrid ning nende salajane pensionäride pansionaat, on viimaste aastate ühe briljantsema ning teravama lõpplahendusega mõistujutt, mis kannatab küsitava muusikavaliku all.

Pablo Larraín’i möödunud aastane kingitus Arvo Pärdile polnud just parim viis  maestro 80-ndat juubeli tähistamiseks. Iga film, mis algab Arvo Pärdi teosega, võib osutuda problemaatiliseks. Seekord on tegu “Fratresega”/”Vennad”/- temaatiliselt, ent mitte muusikaliselt sobiva valikuga, mida korduvalt kasutatakse ning mis suudab ühe stseeniga teose minu jaoks vähemalt mõneks ajaks ära rikkuda. Olgu. Kubrick kasutas “Clockwork Orange” (1971) analooges situatsioonis armastatud “Singin’ in The Rain’i”. Paljude jaoks rikkus ta sellega laulu igaveseks ära. Mitte minu jaoks. Tegu oli suurepärase muusika ja pildi vastandusega. On lavastajaid, kes teavad, kuidas eksisteerivat muusikat oma filmis kasutada ning selle kaudu uusi mõõtmeid luua (Tarantino, Scorsese, Kubrick). Larraín pole kahjuks üks neist.

Küsimus pole ainult “Fratreses”, vaid üldse muusikakasutuses, mis minu jaoks kordagi tööle ei hakanud. Kuidas seda kõige paremini seletada? Muusikalised momendid ei lähtu filmi loogikast. Nad tulevad enamjaolt ebaorgaaniselt tapeedina pildi peale ning pole siiski pildiga heas dissonantsis või vastavuses. Eriti nukker on lõpuosa märgiline stseen, kus “Fratres” olulist rolli mängib. Terve lõik pole eriti mõjuvalt lavastatud ega monteeritud. Ainuke asi, mis selle teostuslikult “suureks” teeb, on muusika. Tegu on emotsionaalse kohaga, kus õige muusika kasutamine võiks olla ääretult mõjuv. “Fratrese” näol tundub tegu olevat vale teosega. Selles peitub minu jaoks kogu filmi probleem. Muusika pole mitte lisaväärtuse andja, vaid päästerõngas, ning film oleks võitnud teise (vähem võimsa) muusika kasutamisest. Kui lõpulaul välja arvata, torkis muusikavalik mu kõrvu kui küüntega kass.

Olen näinud palju täispikki, dokumentaal-, tudengi- ning amatöörfilme, kus Pärdi  muusikale toetudes üritatakse saavutada sügavus ja võimsus, mis pildis puudub. “Klubis” lisab muusika kaalu stseenidele, kus see alati vajalik pole. Efektiivsemad momendid filmis on hoopis vaikuses – kui lapsepõlves preestri poolt kuritarvitatud mees Kristuse kombel tooli oma pea peal kannab või ühe kaadriga teostatud dialoog sama mehe ning preestri vahel.

Jään ikkagi selle juurde, et Pärdi tuntumad ja populaarsemad teosed (“Für Alina”, “Spiegel im Spiegel” ja “Fratres”) on liiga suured ja võimsad, et neid filmimeediumis kasutada. Tõsiasi, mida kriitikute poolt materdatud “Aadama passioon” (etendus, mida pean siiski õnnestumiseks) ning lavastaja Robert Wilson mõistsid, oli see, et Pärdi muusikale loodud pilt peab olema minimalistlik. Muusika on nii võimas ja kaalukas, et laval toimuv saab olla ainult seda täiendada. Eelmine aasta jooksis Eesti kinodes vähemalt kaks filmi, mis kasutasid küsitavalt Pärdi muusikat : Bennett Miller’i “Foxcatcher” ning Nanni Moretti “Mia Madre”. Seal suutsid lavastajad tekitada vähemalt mingi orgaanilise seose muusika ja pildi vahel.

Eks kindlasti mängib kaasa see, et olen selle muusikaga tuttav. Sõber, kellega filmi vaatasin, ei teadnud, et see on just Pärdi muusika ning nautis “Klubi” sellevõrra rohkem. Mina isiklikult ei mäleta ühtegi Paul Thomas Anderson’i “There Will Be Blood’ist” (2007) uuemat filmi, kus Pärdi muusikat oleks orgaaniliselt või huvitavalt kasutatud. Igatahes, kui film Kuldgloobuse või Oscari võidab on see ka Pärdi oma. Berliini Hõbekaru juba kuulub poolenisti talle :)

“Klubi” loob visuaalselt nihestatud ja kummalise maailma, kus pattu teinud preestreid vaadeldakse läbi nihestatud prisma. Filmi kesksetes intervjuudes vaatleb neid kaamera moonutatult ning häguselt. Kohati on see mõjuv, ent minu jaoks muutub see mingist hetkest üleliigseks. Tegelased muutuvad halenaljakateks. Siiski muudab visuaalne valik – odav digikaameralik pilt, tuhmid värvid, koledad kompositsioonid ning halb valgus – filmi teatud mõttes värskeks ning loole sobivaks. Näitlemine on iseenesest väga hea, ent režii kohati hiilgav, kohati kesine ning mõnede valikute poolest vaat et halb.

Võib-olla on asi hoopis selles, et muusikaline kujundus on osa sõnumist ning vormivalikust. Tegu on sisuliselt ebamugava ning ehk ka nimme teostuslikult “kriipiva” teosega. Ükski asi siin filmis pole turvaline, vaid iga hetk võiks juhtuda midagi, mida me näha ei taha. Kuigi stsenaarium ning lugu on tugevamad kui teostus tervikuna, on tegu kõneka filmiga, mis tänu tugevale lõpplahendusele sööbib mällu. Olen aga veendunud, et parema režissööri käe all oleks antud materjal kordades mõjuvam olnud. Larraín tundub liigselt sensatsiooni peale mängivat ega küüni oma eelmise mängufilmi – suurepärase “No” (2012) tasemele.

Filmile tervikuna ning režiile ei oskagi hinnet panna.
Küll aga võiks stsenaariumi hinnata 7/10 ning muusikalist kujundust 3/10.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes

P.S: Väike kriitika ka eestikeelsele sünopsisele, mis müüb filmi faktiliselt valesti. Erinevalt kirjapandust on enamik kirikuisasid pansionaadis erinevatel põhjustel.


Creed_2015_poster“Creed” – “Creed: Rocky Pärand” (2015)
režissöör:Ryan Coogler
stsenaarium: Ryan Coogler & Aaron Covington, Sylvester Stallone’i loodud tegelaskujude põhjal

osades:
Michael B. Jordan (Adonis Johnson)
Sylvester Stallone (Rocky Balboa)
Tessa Thompson (Bianca)
Phylicia Rashad(Mary Anne Creed)
Tony Bellew (‘Pretty’ Ricky Conlan)
Graham McTavish (Tommy Holiday)

operaator: Maryse Alberti, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunstnikud: Antoinette Messam & Emma Potter, montaaž: Claudia Castello & Michael P. Shawver, helilooja: Ludwig Göransson.

133 min

“KLASSIKALINE, RESPEKTEERIV JA EMOTSIONAALNE PÄRAND”

Mis oleks võinud olla J.J. Abramsi “Star Wars: The Force Awakens” on hoopis Ryan Coogler’i lavastatud “Creed”. Remake/reboot/järg, mis paljuski kordab ja reflekteerib vana, ent ei toetu liigselt nostalgiale, vaid saadab uued ja vanad tegelaskujud tähendusrikkale teekonnale, mis viib frantsiisi edasi uutele radadele.

Kas lugu kõlab tuttavalt? Absoluutselt – tegu on klassikalise ja klišeeliku spordifilmiga. Apollo Creedi sohilapse Adonis Johnson’i teekond tundmatust underdog‘ist poksi tippude hulka on sarnane Rocky Balboa omaga, ent tema sisemine tee, konfliktid ning suhe Itaalia täkuga piisavalt teistsugune. Adonis on tegelaskuju, kes võitleb OMA lahingut – lahingut enda varjuga – kuulsa isa nime ning pärandiga.

Filmitegijad mõistavad, et Rocky-seeria parimad filmid (I, II ja VI) on elulised ja realistlikud karakterikesksed draamad, milles poks on tegelikult teisejärguline. Film pole niivõrd spordist kui inimestest, nende suhetest ning sisemistest konfliktidest. Nii näiteks oli esimese osa meeldejäävamaid asju Rocky ja Adriani armastuslugu.

Kuigi “Creed’i” armastajapaari Adonise (Michael B. Jordan) ja Bianca (Tessa Thompson) suhe pole nii huvitav kui Rocky ning Adriani oma, on sellel piisavalt kaalu. Tõsi küll, suhe muutub kolmandas vaatuses liiga etteaimatavaks ning Bianca osutub lõpuosas üsna ebavajalikuks. Kui Adrian on inetu pardipoeg, kes Rocky abil enesekindlaks ja kauniks luigeks sirgub, siis Bianca näiline traagika tuleb tema kuulmisvaegusest. Tüdruk on tasapisi kuulmist kaotamas ning tema teekond peegeldab paljus seda, mis võib ees oodata Adonist, kui ta valib poksija elukutse. Bianca on oma saatusega leppinud ning filmitegijad ei ürita tema tegelase abil õnneks publikus võltskaastunnet tekitada.

Tegu on eelkõige Rocky ja Adonise looga – looga isadest ja poegadest, võitlusvaimust ning eneseusust. Nendes teemades peitub ka filmi tugevus. Tegijad on leidnud tähendusrikka teekonna mõlemale tegelaskujule ning Rocky peab pidama lahingut, kus tal on vaja Adonise tuge, samamoodi nagu Adonis vajab Rockyt. Rocky võitlus pakub võimalust  ekraanil särada Sylvester Stallone’il. Tihtilugu unustame, et erinevalt oma generatsiooni teistest märulifilmi ikoonidest nagu Arnold Schwarzenegger või Chuck Norris, on Stallone ka võimekas näitleja. Õige materjali ning režissööri abiga on ta suuteline väga hästi mängima ning “Creed’is” teeb ta oma karjääri ühe emotsionaalsema ning samal ajal vaoshoituma rollisoorituse. Tegu on looga, mis ei karda suuri emotsioone.

Nagu seitsmes “Star Wars’i” osa, kordab ka seitsmes Rocky film oma seeria ikoonilisemaid hetki. Erinevalt Abrams’ist suudab aga režissöör Ryan Coogler vältida vaid nostalgiale toetumist ning töötleb vanu motiive niimoodi ümber, et need toetavad lugu ning saavad uue tähenduse. Nii näiteks on terve Rocky-seeria kõige ikoonilisem hetk – jooksmine Philadelphia kuulsatele trepiastmetele – lahendatud teistmoodi ning lõpp-punktil on peategelase jaoks oluline sisuline tähendus. Rocky ja Adonis jooksevad küll sama teed, aga eri radu.

Kuigi film võiks olla lühem ning teostus pole väga originaalne, on see lavastatud kindlakäeliselt ning efektiivselt. Kõige mõjuvam lõik on ühe kaadriga teostatud poksimatš. See pole ainult midagi värsket poksifilmides, vaid ka tore austusavaldus filmiseeriale, kus sai alguse taolisi kaadreid võimaldava steadicam‘i kasutus.

“Creed’is” ei tähenda viimane poksimatš peategelase võitlust vastasega vaid millegi enamaga. Ning just see on Rocky-seeria ajale vastupidavaks teinud. Tegu pole suurepärase või originaalse filmiga. Küll aga hea ning emotsionaalse “Rocky” filmiga. Muljetavaldav saavutus seeria seitsmenda osa kohta.

J.J. Abrams – vaata ja õpi. Niimoodi antakse teatepulk ühelt põlvkonnalt teisele.

Hinne: 7/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Creed_2015_still

Read Full Post »

sicario_poster“Sicario” (2015)
režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Taylor Sheridan

Peale kuudepikkust heade filmide mõõna, on kinno jõudnud linateos, mida julgen soojalt soovitada.  Denis Villeneuve “Sicario” lahkab paljuski samu teemasid, mida ta põnevalt käsitles teostes “Prisoners” (2013) ja “Incendies” (2010) – vägivalla ja kättemaksu lõputut ringi ning inimloomuse tumedamat poolt. Taaskord on tegu sügavalt poliitilise filmiga, mis esitab tuttava küsimuse: kas kurja kasutamine kurja võitmiseks on õigustatud või mitte?

Villeneuve tõestab taaskord, et on viimase aja andekamaid lavastajaid ning toob meisterlikult vaatajate ette nii kaasahaaravaid ja pingelisi märulistseene kui karakterikeskseid momente. Tegelased peavad ellu jääma armutus narkomaailmas, kus iga hetk on kellegi elu ohus. Polegi vist peale “Whiplash’i” nii palju kinos higistada saanud. Tegu on karmi filmiga ja kuigi vägivald pole liiga esiplaanil, on see ikkagi väga brutaalne. Need, kes mehe loominguga tuttavad, teavad mida oodata.

“Sicario” meenutab oma laadilt kui ka tugeva naiskangelanna poolest Kathryn Bigelow “Zero Dark Thirty’t” (2012) – reaalsena mõjuvat, orgaanilist, metoodilist ja intelligentset thrillerit. Erinevalt Bigelow filmist on aga keskmes hästi väljajoonistatud ning suurepäraselt näideldud tegelaskujud. Emily Blunt, Josh Brolin ja Benicio Del Toro eksponeerivad siin suurepäraselt oma meisterlikkust.

Kui vigadest rääkida, siis filmi product placement on liiga otsene (kui filmi näete, saate aru) ning lõpuosa võiks pidada filmi nõrgemaks, kuna tundub palju hollywoodilikum ning näpuganäitavam kui kõik ülejäänu.

Siiski, kindel soovitus!

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana


Roukli_poster“Roukli” (2015)
režissöör: Veiko Õunpuu
stsenaarium: Veiko Õunpuu

Mis on “Roukli”? Kas muljetavaldav ja mitmetasandiline uurimus inimesest ja religioonist keerulistel aegadel või naiivsevõitu sümbolitega meeleolutsev täispikk tudengifilm? Või asub vastus ehk hoopis kuskil mujal?

Oma lihtsas kammerlikkuses, kus käputäis tegelaskujusid eksisteerivad isoleeritud maailmas ning psühholoogiliselt väljajoonistatud karakterite ja sümbolismi poolest tuletab Õunpuu uusim film paratamatult meelde Ingmar Bergmani teoseid (Eestist ehk ka Olav Neulandi loomingut). Eriti tema filmi “Häbi” – “Skammen” (1968), kus nagu ka “Rouklis” on peategelaste suhte (Liv Ullmann’i ja Max von Sydow’i kehastuses) taustaks fiktiivne sõda. Kui Rootsi meisterlavastaja suutis seeläbi dekonstrueerida heaolusüsteemi, mis suutis vältida kahte maailmasõda, siis Õunpuu tegevuse asetamine Eestimaa väikekülasse annab võimaluse paigutada seda nii minevikku kui tulevikku. Saabuva sõja oht on eestlastel pidevalt alateadvuses paiknenud ning sellest tulenevalt tekib paratamatult ka teine viis analoogse materjali vaatamiseks.

Lõppude-lõpuks ei tundu aga fookuses olevat niivõrd sõda kuivõrd inimsuhted. Kuigi taevast ehtiv pilv meenutab tuumapommiplahvatust, võiks filmi tõlgendada kui uurimust inimestest ja usust. Sõda kujutab paradiisist väljaviskamist, kus filmi kangelased üritavad meeleheitlikult oma “normaalset” elu jätkata. Paradiisist väljaajamise motiivist ei saa üle ega ümber – seda kuuleme tekstis ning näeme pildis – see leiab otsest illustreerimist koos maoga. Tegelaste ja teemade arengut võiks aga justkui kommenteerida filmis kasutuses olev muna. Kord on muna toores, kord keedetud. Ja lõpuks pole enam muna, vaid kanaarilinnud, kes oskavad ööpimeduses ainult valguse juures olla. Justkui vabad, ent samas vangistatud. Taoliste suurte sümbolite ja kujunditega mängimine viib libedale jääle ja jumal teab, et nendega on libastunud ka suurmeistrid – nii Antonioni kui Bergman, näiteks oma katkise seieriteta kellaga nii “La Notte’s” (1961) kui “Maasikavälus” (1957). Omas ajas mõjusid aga taolised sümbolid kindlasti palju paremini kui tänapäeval. Samuti olid need ekraanil kõigest hetkeks, mitte mitmeks minutiks.

Ka Õunpuu eelmises filmis “Free Range/Ballaad maailma heakskiitmisest” (2013) olid üsna näkkukargavad ning küsitavad sümbolid – trolliliinidel põgeneda üritav peategelane ning kaader filmi kangelasest, taustal Kristus ja kruustang, ei ole need kõige pieteeditundelisemad lahendused filmirežissööri kinematograafilises varamus. Ehk on Õunpuu eesmärgiks minna sümbolite ja kujunditega nii kaugele, et need muutuvad oma illustratiivsuses absurdseks ja grotesklikuks – hoopis millekski muuks? Sama kehtib ka “Roukli” muusikalise kujunduse kohta, kus laulud tunduvad üks-üheselt illustreerivat ekraanil toimuvat. Halva maitse piiril mängimine, irooniline vimka või midagi enamat? Õunpuu filmide muusikaline kujundus on tavaliselt tema tugevamaid külgi (“Free Range’i” vaieldamatult parim hetk oli ühe väga kuulsa laulu aegluubis kasutamine), ent siin tundub kogu filmi muusikaline kujundus kuidagi suvalisemana. Ülo Kriguli kitarrihelid põrkuvad kummaliselt kokku Eesti rohkem- ja vähemtuntud artistide ning maailmakuulsate lauludega (“Nature Boy”). Film justkui ei leiaks alati suunda, mida Õunpuu näib “Roukliga” otsivat ning tundub kohati langevat mehe vanadesse stampidesse, mis sobitusid paremini ta varasematesse teostesse.

Õunpuu loomingut on ikka läbinud teatud absurdimaik. Ka “Püha Tõnu Kiusamine” (2009), mida isiklikult pean viimase 20 aasta parimaks kodumaiseks filmiks, on oma sümbolitest ja kujunditest hoolimata läbivalt absurdne ja karakterikeskne. Vaatamata sellele, et “Roukli” lõpp tundub palju optimistlikum kui ta teistes teostes, tundub film tema eelneva loominguga võrreldes vähem lootustandvamana. Ehk on asi selles, et seekord tunduvad palju kesksemad olevat sümbolid ja teemad kui tegelaskujud ise. Tegelased justkui kehtestatakse ning nendevahelised konfliktid eksisteerivad, ent lõppude-lõpuks tundub nende vahel toimuv väikeste laste triviaalse kismana. Pole põhjust ühestki karakterist või ekraanil toimuvast väga hoolida. Samas on antud liiga palju infot, et tekiks vastupidine – võõristav efekt. Film tahab ühelt poolt olla eksperimentaalne ja reegleid eitav, ent samas üritab raamida end klassikaliste põhimõtete abil. Ka huumorist ja mängulisusest, mida võiks pidada Õunpuu tugevamaks küljeks (siiani unistan Õunpuu lavastatud mustast komöödiast) tundub seekord puudus olevat. Kui seda leidub, siis tugeva sordiini all. Mitte et see kõik iseenesest probleem oleks.

Film lööb ääretult tugeva poeetilise, ent rõhuva maailma, mis nii nagu tegelaste jaoks võib ka vaatajatele kohati raskeks muutuda. Tegu on seekord pigem siiski Tarkovski kui Roy Anderssoni stiilis filmiga. Aeglane ja kohati piinlikkuseni atmosfääril ning kujunditel mängiv. Kui rääkida muusikaterminoloogias, siis tegu pole John Cage’i, Morton Feldmani või Arvo Pärdi laadse kordustel, kulgemisel või variatsioonil põhineva minimalismiga. Pigem tekib tunne nagu keegi oleks vajutanud filmi alguses ühele klaveriakordile ja me istume ning kuulame neid vaikselt kaugusesse kaduvaid toone poolteist tundi järjest. Omaette hüpnootiline ja huvitav, ent kohati väsitav ja isegi tüütu.

“Roukli” tundub kohati geniaalse ja kohati naiivsena. Aga samas totaalse ja kindlameelsena. Kas see kõik polegi Õunpuu eesmärk: mängida vaataja ootustega, nagu ta on teinud oma eelmistes filmides? Mitte lasta vaatajal leida kindlat jalgealust? Film on täis kauneid vinjette ja kaadreid (keskne kaamerasõit pimedast valgusesse on briljantne, kuigi ehk liiga pikk, nagu terve film) ning pakutav rütm kas haarab või mitte. Mida enam olen “Roukli” üle mõelnud (nägin filmi neli päeva enne kirjutise kirjutamist), seda enam sain aru, et sarnased emotsioonid valdasid mind ühe teise vastuolulise filmi – Tarkovski “Peegli” (1975) puhul. Mis on “Peegel” – kas ebamäärane ja ilutsev hägu või poeetiline ja sümbolistlik meistriteos? Leidub neid, kes peavad seda autori parimaks teoseks ning mehe uue suuna alguspunktiks, kui ka teisi, kes peavad seda vene režissööri üheks nõrgemaks tööks ning tipp-perioodi lõpuks. Mis ta siis on – üks või teine? Ju see jääb iga vaataja enda otsustada.

Õunpuu on Eesti filmikunsti enfant terrible. Mees, kes ei mängi teiste reeglite järgi, vaid kõnnib oma rada ning teeb kompromissituid filme publikule, kes ei soovi end kinos turvaliselt tunda. Ja müts maha selle eest. Jään huviga ootama, kuhu tema teekond edasi viib. Kuigi isiklikult läks tema filmidest “Roukli” mulle kõige vähem korda (paigutaks selle mehe loomingus “Tühiranna” ees neljandale kohale), leidub kindlasti ka neid, kes peavad seda ta parimaks teoseks. Ja eks taoliste art house eksperimentaalsemate filmide vastuvõtt on alati üks suur maitseküsimus. Mina aga isiklikult loodan, et ees on ootamas midagi palju radikaalsemat. Film, kus me ei räägi enam mõjutajatest ning viidetest filmiklassikutele. Film, kus me ei pruugi enam rääkida isegi klassikalisest narratiivist või tuttavast filmikeelest. Film, kus me räägime ühest unikaalsest häälest. Mitte Kaurismäki, Andersson, Bergman, Tarr, Tarkovski, Antonioni, Neuland vt filtreerituna läbi Õunpuu prisma, vaid lihtsalt – un film de Veiko Õunpuu.

Hinne: ?/10
IMDB 
arvustus: Ralf


everest_poster“Everest” (2015)

režissöör:Baltasar Kormákur
stsenaarium: William Nicholson & Simon Beaufoy

Islandi lavastaja Baltasar Kormákur’i (“21 Guns”, “101 Reykjavik”) uusim epopöa jälgib kahjuks tüüpilisi katastrooffilmi stampe: klišeelikud tegelased, hunnik häid näitlejaid, päriselul põhinev lugu, ent väga vaimuvaene ja igav teostus. Mittemidagiütlev harju keskmine, mis muutub enam-vähem huvitavaks alles viimase 20-minuti jooksul. Looduse võimu inimeste üle on ju tunda, ent tegelaskujud on kõik nii igavad, et raske on toimuvast hoolida ning filmi tegelik peategelane – Everesti mäetipp on filmitegijatel hoopis ära ununenud.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

Ex_machina_posterrežissöör: Alex Garland

stsenaarium: Alex Garland

osades:

Alicia Vikander (Ava)
Oscar Isaac (Nathan)
Domhnall Gleeson (Caleb)

operaator: Rob Hardy

kunstnik: Mark Digby
kostüümikunstnik: Sammy Sheldon

montaaž: Mark Day
heliloojad: Geoff Barrow & Ben Salisbury

produtsendid: Andrew Macdonald & Allon Reich.

108. min

LÕPUKS ÜKS KLASSIKALINE & INTELLIGENTNE ULMEFILM

Olles viimased aastad ulmefilmide osas enamjaolt pettumuste osaliseks saanud, on tore näha vanamoelist ja intiimset ulmekat, mis keskendub ideedele ja tegelaskujudele, mitte spektaaklile (mida kahjuks tegid “Gravitatsioon“, “Tähtedevaheline“, “Piire ületades” ja “Jupiteri Tõus”). “Ex Machina” on kirjaniku ja stsenaristi Alex Garland’i (“28 päeva hiljem”, “Dredd“) lavastajadebüüt ning tõestab mehe oskusi lavastajana. Film pole midagi meeletult rabavat või originaalset, ent on väga kaunilt läbitunnetatud, visuaalselt läbikomponeeritud ning meeldejäävate osatäitmistega. Tulevased Star Wars’i näitlejad Oscar Isaac (“Jaanuari kaks palet“) ja Domhnall Gleeson (“Aja küsimus“) on siin oma tuntud headuses ent film lasub eelkõige Alicia Vikander’i (“Kuninglik afäär”) õlul, kes on tehisintellekt Ava osas ääretult lummav ja kummastav (ega pilguta kordagi silma).

Ei soovi ega oska väga palju “Ex Machina’st” rääkida, sest see nõuaks liigset teose dekonstrueerimist. Tahaks filmi lähiajal kindlasti uuesti vaadata, et tabada paremini kõiki kujundeid, tasandeid ja ideid, mis loos peituvad. “Ex Machina” väärib kindlasti ise avastamist, ent pole kindlasti kõigile – esilinastusel oli saalis palju nihelemist ja itsitamist üsna kummalistel ja ebasobivate kohtadel. “Ex Machina” on oma ideedelt sarnane pigem “Blade Runner’iga” ning vormilt Garlandi poolt adapteeritud filmiga “Ära lase mul minna”. Lihtne, ent kõnekas uurimus sellest, mis tähendab olla inimene, masin või looja 21. sajandi alguses.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused:
 Mark Kermode   Ralf


Ex_Machina_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused