Archive for the ‘F’ Category

– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.

Järjekordne aasta  on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.

Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.


frantz_movie_postermother!_2017_poster10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky

Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid. 

Hinne: 7/10 arvustus          Hinne: 7/10  arvustus
IMDB Rotten Tomatoes    IMDB Rotten Tomatoes


Aquarius_2016_poster9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho

Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).

 Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


afterimage_2016_poster8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda

Legendaarse Poola lavastaja Andrzej Wajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.

Hinne: 7/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 


elle_poster7. “Elle” (2016) 
režissöör: Paul Verhoeven

Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes



Paterson_Affice 70x100.indd
6. “Paterson” (2016) 
režissöör: Jim Jarmusch

Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.

Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat  võib-olla tema karjääri lõpuni.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


good_time_2017_movie_poster5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie & Joshua Safdie

Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.

Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).

Hinne: 8/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


moonlight_2016_poster4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins

Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes

 



manchester_by_the_sea_poster3. “Manchester by the Sea” (2016)
režissöör: Kenneth Lonergan

Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.

Hinne: 8.5/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


silence_2016_movie_poster2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
režissöör: Martin Scorsese

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja  Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.

Hinne: 9/10 arvustus
IMDB Rotten Tomatoes


the_red_turtle_2016_poster1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:
Michael Dudok de Wit

Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

 


Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:

Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.

1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016)  ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus
           mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22.  L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017)   ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½  arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus
105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112.  The Circle – Ring (2017) ★

* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.

Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!

2018_films_banner_large.jpgKohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama_1988_poster15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ninja_III_The_Domination_1984_poster14. “Ninja III: The Domination” (1984)

režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Teen_witch_1989_poster13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

Pennies_From_Heaven_1982_poster12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Il_Bidone_1955_poster11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

wild_river_movie_poster_196010. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

White_Dog_1982_poster9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
Gold_Diggers_of_1933_poster8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_player_movie_poster_19927. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Gangs_All_Here_poster6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………The_Snowman_30th_Anniversary_Edition_DVD_cover
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Gay_Divorcee-_movie_poster4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
the_friends_of_eddie_coyle_1973_poster3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Swing_Time_poster2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Ziemia_obiecana_Promised_Land_poster1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Toatatud_maa_still.jpg

Read Full Post »

frantz_movie_posterFrantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

frantz_movie_still_001

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

frantz_movie_still_002

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

frantz_movie_still_003

————————————————————————–

The_Lego_Batman_movie_posterThe Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

lego_batman_movie_still_001

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

lego_batman_movie_still_002

 

 

Read Full Post »

fantastic_beasts_and_where_to_find_them_posterrežissöör: David Yates
stsenaarium: J.K. Rowling

osades:
Eddie Redmayne (Newt)
Katherine Waterston (Porpentina “Tina” Goldstein)
Dan Fogler (Jacob Kowalski)
Colin Farrell (Percival Graves)
Samantha Morton (Mary Lou Barebone)
Ezra Miller (Credence Barebone)
Ron Perlman (Gnarlack)

operaator: Philippe Rousselot, kunstnikud: Stuart Craig & James Hambidge, montaaž: Mark Day, helilooja: James Newton Howard. Produtsendid: J.K. Rowling, David Heyman ,Steve Kloves, Lionel Wigram.

133. min

Pilkupüüdev, ent kiretu fantaasia

Harry Potteri maailm liigub kadunud maagia taasavastamiseks 70 aastat ajas tagasi.

Esimesed Harry Potteri raamatud ja filmid olid täis kujutlusvõimet ja lapsemeelset maagiat, ent muutusid aja möödudes aina melanhoolsemateks. Raamatute autor J. K. Rowling nentis, et loo keskseks teemaks on surm ning sellega leppimine. Samuti võis lugudes näha tugevaid paralleele Teise maailmasõja poliitilise olukorra ning rassipuhtuse ideoloogiaga.

“Fantastilised elukad ja kust neid leida” proovib segada omavahel Harry Potteri seeria kerguse ja tõsiduse ning viib tegevuse kahe maailmasõja vahele, üritades peegeldada toonast habrast olukorda fantaasiamaailma perspektiivist.

Filmi tegevus toimub 1926. aastal. Newt Scamander (Oscari laureaat Eddie Redmayne) saabub New Yorki võlukohvriga, kus on peidus hulgaliselt maagilisi olendeid. Peale elukate põgenemist asub ta neid kärmelt otsima. Tegevusse sekkuvad ka kohalike võlurite esindajad, kes teevad kõik selleks, et hoida ära kokkupõrge inimeste ning võlumaailma vahel.

fantastic_beasts_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Problemaatiline stsenaarium

Tegu on esimese filmiga plaanitud viiest, mille tegevus leiab aset 19 aasta jooksul. J.K.Rowling teeb debüüdi stsenaristina ja probleemid peituvad eelkõige käsikirjas. Harry Potteri filmid töötasid tänu värvikatele ja selgetele karakteritele, kes arenevad loo käigus. “Fantastilistes elukates” on hulgaliselt häid näitlejaid, ent ometi pole ükski tegelaskuju meeldejääv või huvitav. Enamik neist mõjuvad üheplaaniliste arhetüüpidena kellega ei toimu loo jooksul arengut. Inimestest meeldejäävamad on hoopis kohvris peituvad fantastilised elukad.

Lugu jääb hõredaks ja ei leia tasakaalu eri tegelaskujude ja nende motivatsioonide kujutamisel. Keskendutakse elukate otsimisele ning teised liinid nagu Percival Gravesi (Colin Farrell) ning usuäärmuslastest ema ja poja (Samantha Morton ja Ezra Miller) lugu, jäävad kahjuks üsna trafaretseks.

fantastic_beasts_movie_still_003

Courtesy of Warner bros.

Uus algus

Kui esimesed neli Harry Pottery filmi tundusid iseseisvate teostena, siis “Fantastilised elukad” meenutab oma lähenemiselt pigem Marvel Stuudio toodangut. Uus ajastu ning uus maailm on küll põnevad, ent järgede ettevalmistamine tundub iseseisva loo jutustamisest olulisem.

“Fantastilised elukad ja kust neid leida” pakub Harry Potteri seeria austajatele korrektse meelelahutuse, kust võib leida lustakaid stseene ning taasavastatud maagiat ja kujutlusvõimet. Efektide ning ekraanilt nähtava suurejoonelisuse taga jääb aga vajaka isikupärast ja hingest. Loodame, et järjed tulevad paremad.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 25. november 2016.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

fantastic_beasts_movie_still_001

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

fistful_of_dynamite_posterstsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
Fistful_of_Dynamite_still_000“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Fistful_of_Dynamite_still_001Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

Fistful_of_Dynamite_still_006“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.Fistful_of_Dynamite_still_004“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Fistful_of_Dynamite_still_002Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.Fistful_of_Dynamite_still_007“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Fistful_of_Dynamite_still_005Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Fistful_of_Dynamite_still_003

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four’i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

far_from_the_madding_crowd_2015_posterrežissöör: Thomas Vinterberg
stsenaarium: David Nicholls, Thomas Hardy romaani põhjal

osades:
Carey Mulligan (Bathsheba Everdene)
Matthias Schoenaerts (Gabriel Oak)
Tom Sturridge (ohvitser Francis Troy)
Juno Temple (Fanny Robbin)
Michael Sheen (William Boldwood)

operaator: Charlotte Bruus Christensen, kunstnik: Kave Quinn,
kostüümikunstnik: Janet Patterson, montaaž: Claire Simpson,
helilooja: Craig Armstrong. Produtsendid: Andrew Macdonald & Allon Reich.
119 min

KORREKTNE JA VAIMUVAENE ADAPTSIOON

Mitmete XIX sajandi kuulsate Inglise kirjanike, näiteks Thomas Hardy, Jane Austen’i ja Henry James’i teoste keskmes on kaasaegsed ning iseseisvad naised, kelle probleemiks on klassipositsioonist tulenevad valikud ja piirangud. Mainitud suurkujude loomingu põhjal on ka üsna korralik kogus filmiklassikasse kuuluvaid teoseid vändatud. Henry James’i adaptsioonid nagu “The Innocents” (1961) ja “The Wings of the Dove” (1997) kuuluvad minu isiklike lemmikfilmide hulka ning Austeni “Sense and Sensibility” (1995) ja “Pride & Prejudice” (2005) on kaunilt ja mänguliselt lavastatud teosed. Thomas Hardy, kelle loomingu põhjal on tehtud veidi vähem adaptsioone, pakub kaks kinokunsti meistriteost: Roman Polanski hüpnootiliselt kauni “Tess of the D’Urbervilles” ekraniseeringu “Tess” (1979) ning linastumise ajal vägagi modernse John Schlesinger’i “Far From the Madding Crowd’i” (1967).

Kuna vaatasin Schlesinger`i versiooni mõni nädal enne Thomas Vinterberg’i filmi Eestis linastumist, on raske rääkida uusversioonist ilma vana peale mõtlemata, sest praktiliselt igas aspektis jääb uuem ekraniseering vanale alla. Kuigi ma pole Hardy teost lugenud, tundub uusversiooni suurimaks probleemiks olevat pikkus – või õigemini lühidus. Kui 1967. aasta versioon kestab peaaegu 3 tundi ja annab 464-leheküljelise raamatu adaptsioonile eepilise tunnetuse, siis 2015. aasta versiooni pikkus on kõigest kaks tundi. Arvestades liinide ja tegelaskujude hulka, tundub see küsitav.

“Eemal hullutavast ilmakärast” jutustab iseseisvast noorest, südikast ja tujukast naisest Bathsheba Everdene’ist (Mulligan), kes pärib onu valdused ning tõmbab ligi kolm erinevat kosilast: lambafarmer Gabriel Oak’i (Schoenaerts), ohvitser Frank Troy’ (Sturridge), ning ümbruskonna jõukama ning üksildasema poissmehe William Boldwood’i (Sheen).

1967. aasta versiooni teeb nauditavaks see, et leitakse aega kõikide Bathsheba kavaleride jaoks – nii Gabriel Oak, ohvitser Francis Troy kui William Boldwood, keda kehastavad Briti legendid Alan Bates, Peter Finch ja Terence Stamp, saavad väga palju ekraaniaega ning lugu on kohati vaadatud läbi nende silmade. Kõrvaltegelaste parema väljajoonistamise kaudu mõistame paremini ka Bathsheba tegelaskuju. Kuigi režissöör Vinterberg ja stsenarist David Nicholls üritavad suurema fookuse viia Carey Mulligan’i kehastatud Bathsheba tegelaskujule, jäävad nii tema karakter, teekond kui ka valikud skemaatilisemaks kui Julie Christie kehastuses.

Ohvitser Troy liin jääb uusversioonis üsna ebarahuldavaks, kuna tema suhe nii Bathsheba kui Fanny Robbin’iga on nõrgalt välja mängitud. Heaks näiteks on Bathsheba ja seersant Troy esimene kohtumine või võrgutamisstseen, kus viimane võidab naise südame oma mõõgavõitlusoskusi näidates. Seksuaalsete konnotatsioonidega stseen on Schlesinger’i filmi üks märgilisemaid ja meeldejäävamaid ning kestab tubli 5 minutit. Vinterberg keskendub sellele umbes kaheks minutiks ning lavastab stseeni üllatavalt funktsionaalselt, jättes sellega kogu suhte palju pinnapealsemaks. Fanny tegelaskuju on Troy loos ääretult oluline, ent teda on ekraanil nii vähe, et peaaegu ununeb, kellega tegemist on. Uusversioon keskendub minu jaoks ehk isegi liiga palju Bathsheba ja Gabriel Oak’i suhtele, võttes naise lõplikult valikult üllatusmomendi. Viimane aspekt pole otsene kriitika, vaid pigem isiklik eelistus.

Vinterberg ei huvitu väga ka Bathsheba’t ümbritseva maailma loomisest. Film rajaneb paljus suurematel plaanidel ning keskendub rohkem inimestele kui keskkonnale. See pole iseenesest probleem, ent Schlesinger’i versiooni tegid meeldejäävaks just detailid – kuidas maaomanikud linnas töölisi valivad või hulkuv koer ühe tegelaskujuga kaasa lonkab. Tekkis arusaamine loodud kohast ja ajast. 2015. aasta versioon tundub oma teostuselt üsna anonüümne, meenutades pigem BBC telesarja, kui filmi. Kui 1967. aasta versioonis on mitmeid stseene, mis tänu väga heale teostusele ja visuaalsele leidlikkusele (suur roll on mängida suurepärasel operaatoril Nicolas Roeg’il) mällu sööbisid – näiteks stseen, kus William Boldwood vaatab Bathsheba poolt saadetud kirja, on vaimustav näide visuaalsest loojutustamisest. 2015. aasta versioonist midagi sellist ei meenu. Kui, siis ainult duett Carey Mulligan ’i ja Michael Sheen’i vahel.

Kui rääkida uusversiooni positiivsetest aspektidest, siis näitlemine on üldjoontes väga heal tasemel. Kuigi tegelaskujud on 1967. aasta versioonis palju karakteersemad ning selgemad, lähenevad kaks filmi neile erinevalt. Carey Mulligan sobitub rolli naturaalsemalt kui modernne Julie Christie ning Michael Sheen teeb filmi huvitavama ja meeldejäävama rollisoorituse. Tema mängitud Boldwood on palju haletsusväärsem, ebakindlam ja tragikoomilisem tegelaskuju kui kannatlik ja endassetõmbunud Peter Finch’i versioon. Vaid Tom Sturridge ei veena täielikult ohvitser Francis Troy rollis. Viga tuleneb pigem stsenaariumist kui näitlejast, kuna tema tegelaskujule ei anta piisavalt ekraaniaega. Vinterberg’i filmi üheks suurimaks probleemiks on loo viimane kolmandik ning lõpp, mis üritab lahendada erinevad liinid kohmakalt ja kiirustades. Pole kindel, et filmi viimane märgiline sündmus ilma raamatut lugemata või eelnevaid versioone nägemata üldse toimib.

“Eemal hullutavast ilmakärast” pole sugugi halb film. Tegu on kohati hästi teostatud Briti kostüümidraamaga, mis ruttab kiirustades narratiivi olulistest sündmustest üle. Arvestades algmaterjali tugevust ning seda, et tegemist on “Festen’i” (1998) ja “Jahi” (2012) lavastajaga, oleks oodanud midagi palju huvitavamat ning tugevamat. Pärast Schlesinger’i versiooni vaatamist tundub Vinterberg’i film üllatavalt nülitud, korrektne ja vaimuvaene.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


far_from_the_madding_crowd_2015_poster_wide

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused