Archive for the ‘F’ Category

frantz_movie_posterFrantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

frantz_movie_still_001

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

frantz_movie_still_002

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

frantz_movie_still_003

————————————————————————–

The_Lego_Batman_movie_posterThe Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

lego_batman_movie_still_001

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

lego_batman_movie_still_002

 

 

Advertisements

Read Full Post »

fantastic_beasts_and_where_to_find_them_posterrežissöör: David Yates
stsenaarium: J.K. Rowling

osades:
Eddie Redmayne (Newt)
Katherine Waterston (Porpentina “Tina” Goldstein)
Dan Fogler (Jacob Kowalski)
Colin Farrell (Percival Graves)
Samantha Morton (Mary Lou Barebone)
Ezra Miller (Credence Barebone)
Ron Perlman (Gnarlack)

operaator: Philippe Rousselot, kunstnikud: Stuart Craig & James Hambidge, montaaž: Mark Day, helilooja: James Newton Howard. Produtsendid: J.K. Rowling, David Heyman ,Steve Kloves, Lionel Wigram.

133. min

Pilkupüüdev, ent kiretu fantaasia

Harry Potteri maailm liigub kadunud maagia taasavastamiseks 70 aastat ajas tagasi.

Esimesed Harry Potteri raamatud ja filmid olid täis kujutlusvõimet ja lapsemeelset maagiat, ent muutusid aja möödudes aina melanhoolsemateks. Raamatute autor J. K. Rowling nentis, et loo keskseks teemaks on surm ning sellega leppimine. Samuti võis lugudes näha tugevaid paralleele Teise maailmasõja poliitilise olukorra ning rassipuhtuse ideoloogiaga.

“Fantastilised elukad ja kust neid leida” proovib segada omavahel Harry Potteri seeria kerguse ja tõsiduse ning viib tegevuse kahe maailmasõja vahele, üritades peegeldada toonast habrast olukorda fantaasiamaailma perspektiivist.

Filmi tegevus toimub 1926. aastal. Newt Scamander (Oscari laureaat Eddie Redmayne) saabub New Yorki võlukohvriga, kus on peidus hulgaliselt maagilisi olendeid. Peale elukate põgenemist asub ta neid kärmelt otsima. Tegevusse sekkuvad ka kohalike võlurite esindajad, kes teevad kõik selleks, et hoida ära kokkupõrge inimeste ning võlumaailma vahel.

fantastic_beasts_movie_still_004

Courtesy of Warner bros.

Problemaatiline stsenaarium

Tegu on esimese filmiga plaanitud viiest, mille tegevus leiab aset 19 aasta jooksul. J.K.Rowling teeb debüüdi stsenaristina ja probleemid peituvad eelkõige käsikirjas. Harry Potteri filmid töötasid tänu värvikatele ja selgetele karakteritele, kes arenevad loo käigus. “Fantastilistes elukates” on hulgaliselt häid näitlejaid, ent ometi pole ükski tegelaskuju meeldejääv või huvitav. Enamik neist mõjuvad üheplaaniliste arhetüüpidena kellega ei toimu loo jooksul arengut. Inimestest meeldejäävamad on hoopis kohvris peituvad fantastilised elukad.

Lugu jääb hõredaks ja ei leia tasakaalu eri tegelaskujude ja nende motivatsioonide kujutamisel. Keskendutakse elukate otsimisele ning teised liinid nagu Percival Gravesi (Colin Farrell) ning usuäärmuslastest ema ja poja (Samantha Morton ja Ezra Miller) lugu, jäävad kahjuks üsna trafaretseks.

fantastic_beasts_movie_still_003

Courtesy of Warner bros.

Uus algus

Kui esimesed neli Harry Pottery filmi tundusid iseseisvate teostena, siis “Fantastilised elukad” meenutab oma lähenemiselt pigem Marvel Stuudio toodangut. Uus ajastu ning uus maailm on küll põnevad, ent järgede ettevalmistamine tundub iseseisva loo jutustamisest olulisem.

“Fantastilised elukad ja kust neid leida” pakub Harry Potteri seeria austajatele korrektse meelelahutuse, kust võib leida lustakaid stseene ning taasavastatud maagiat ja kujutlusvõimet. Efektide ning ekraanilt nähtava suurejoonelisuse taga jääb aga vajaka isikupärast ja hingest. Loodame, et järjed tulevad paremad.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 25. november 2016.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

fantastic_beasts_movie_still_001

Courtesy of Warner bros.

Read Full Post »

fistful_of_dynamite_posterstsenaarium: Luciano Vincenzoni, Sergio Donati & Sergio Leone

osades:
Rod Steiger (Juan Miranda)
James Coburn (John H. Mallory)
Romolo Valli (Dr. Villega)
Maria Monti (Adelita)
Rik Battaglia (Kindral Santerna)
Antoine Saint-John (kolonel Günther “Gutierez” Reza)

operaator: Giuseppe Ruzzolini, kunstnik: Andrea Crisanti, kostüümikunstnik: Franco Carretti, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone. Produtsent: Fulvio Morsella.

157. min

“LEONE UNUSTATUD MEISTRITEOS REVOLUTSIOONI TAGAJÄRGEDEST”

Sergio Leone loomingus on üks film jäänud vaeslapse ossa. “Giù la testa”, tuntud kui “A Fistful of Dynamite”, “Duck, You Sucker” ja “Once Upon a Time… the Revolution” on režissööri küünilisemaid ja huvitavamaid filme. Paiknedes dollarite triloogia ning Ameerika filmide vahel (“Once Upon A Time in The West” ja “Once Upon A Time in America”) on ta siiani jäänud väärilise tähelepanuta.
Fistful_of_Dynamite_still_000“Fistful of Dynamite” linastus kõigest paar aastat peale 1968. aasta Pariisi tudengirahutusi ning kasutas sel ajal levinud Mao-Tse Tungi tsitaati filmi alustamiseks:”Revolutsioon ei ole lõunasöök kutsutud külalistele, see ei ole kirjatüki kirjutamine, joonistamine või tikkimine; seda ei saa teostada nii peenelt, nii rahulikult ja elegantselt, nii korralikult ja kombekalt. Revolutsioon on ülestõus, see on vägivallaakt…” Alustades filmi selle lausega, soovib Leone avaldada arvamust revolutsiooniliste ideede kohta ning näidata tagajärgi – selle räpast ja vägivaldset poolt. Kui mehe eelmisi filme peetakse western-žanri dekonstruktsiooniks, siis “Fistful of Dynamite” dekonstrueerib omakorda revolutsioonilisi ideaale.Fistful_of_Dynamite_still_001Teadupäraselt ei soovinud Leone peale “Once Upon A Time in The West’i” valmimist enam ühtegi westerni teha. Lavastajatoolist loobusid nii Peter Bogdanovich (“The Last Picture Show”) ja Sam Peckinpach (“The Wild Bunch”), kuid filmi peaosatäitjad nõudsid võtete käigus esialgu “Fistul of Dynamite’i” lavastanud Leone endise assistendi Giancarlo Santi asendamist. Leonel ei jäänud üle muud,kui veel üks western lavastada.

Fistful_of_Dynamite_still_006“A Fistful of Dynamite” erineb märgatavalt Leone teistest westernitest. Kõigepealt pole tegu klassikalise Metsiku Läänega. Üks filmi kangelastest, Iiri revolutsionäär John H. Mallory (James Coburn), ei tule sisse mitte hobusel, vaid mootorrattal (Leone üks meeldejäävamaid tegelaskuju sissejuhatusi). Tegu on XX sajandi algusega ning Mehhikos on käimas revolutsioon. Filmi peategelane, Juan Miranda (Rod Steiger oma karjääri ühes meeldejäävamas rollis) on amoraalne bandiit, keda ei huvita revolutsioonilised ideed ning on ainult omakasu peal väljas. Tal on erinevate naistega kuus last ning filmi alguses näeme teda üht naist vägistamas. Kumbagi tegelast ei saa pidada heaks rollimudeliks, neil on palju karakterivigu ning sisemisi deemoneid, ent just see teeb nad huvitavaks. Juan kui Sean on eelmiste Leone arhetüüpiliste filmidega võrreldes palju inimlikumad ning on seetõttu sarnased järgmise teose “Once Upon a Time in America” kangelastega.Fistful_of_Dynamite_still_004“Fistful of Dynamite’is” võib näha sarnasusi ka dollari-triloogia viimase teosega “The Good, the Bad and the Ugly”. Juba selles filmis näitab Leone suurt huvi ajaloo vastu,paigutades tegevuse Ameerika kodusõja taustale.Näeme sõja tumedat poolt ja mõju tavainimestele. “Fistful of Dynamite” vaatleb sama temaatikat veelgi lähemalt Mehhiko revolutsiooni keskmes. Juani tegelaskuju on otsekui laiendus Eli Wallach’i kehastatud Tucole filmist “The Good, The Bad and The Ugly”. Roll kirjutati isegi Eli Wallach’it silmas pidades, ent stuudio nõudis suuremat staari ning osa sai hoopis hiljuti Oscariga pärjatud Steiger (“In The Heat of The Night”).Fistful_of_Dynamite_still_002Juan ja Sean (meelega kõlaliselt sarnased nimed) on põnevad vastandid – üks on väljapeetud, juba ühes revolutsioonis osalenud iirlane ning teine labane, poliitilistest sündmustest kauge talumees, kellest saab tahtmatult revolutsiooni kangelane.Ühes meeldejäävamas stseenis läheb Juan panka röövima, ent vabastab selle käigus tahtmatult poliitvangid. Film on teravalt satiiriline ning Leone balansseerib väga peenelt labasuse ja rafineerituse, komöödia ja tragöödia piiril. Juani tegelaskuju on humoorikas, kuigi tegutseb revolutsiooni koleduste keskel.Tegu on kõige süngema ja naljakama teosega Leone filmograafias.Fistful_of_Dynamite_still_007“Fistful of Dynamite’i” võib nimetada tragikoomiliseks buddy filmiks. Steigeri ja Coburni duett on hiilgav ning mõlemad näitlejad suudavad edasi anda tegelaste humaansust, huumorit kui sügavust. Kuigi tegu ei pruugi olla nii rafineeritud ja väljapeetud filmiga kui Leone ülejäänud teosed, kaalub filmi komplekssus selle üles. Ehk mängib filmi kohatises tooruses rolli fakt, et mees alles viimasel hetkel lavastajatooli istus? Või on see režiiline valik? Filmis leidub hiilgavaid ja meeldejäävaid leonelikke momente, parimad neist on flashbackid Seani minevikust.On ka ääretult võimsaid, kunstist inspireeritud hetki revolutsioonikoledustest (Francisco Goya maalidest) ning ajaloost (näiteks konkreetne viide II maailmasõjas toimunud Ardeatine verisaunale).

Legendaarne Ennio Morricone, kes komponeeris muusika ka eelnevatele Leone westernidele, loob siin filmis oma karjääri ühe kõige lustakama soundtracki “My Name Is Nobody” (1973) kõrval. Koos Juani tegelaskujuga kostub väga lõbus lugu nimega “Kerjuste marss“, milles maestro kasutab nutikalt Mozarti “Väikest öömuusikat”.Fistful_of_Dynamite_still_005Filmi originaalpealkiri “Giù la testa” põhineb itaaliakeelsel ütlusel “Hoia oma pea madalal!” s.t ära sega ennast asjasse. Juan aga läheb tahtmatult või tahtlikult revolutsiooniga kaasa ning peab tagajärgedega leppima. Leone uurib oma filmis väga mõjuvalt, mis on revolutsiooni tegelik hind, pakkudes seejuures ka nauditavat meelelahutust.

Ma armastan seda filmi.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Andrew Sarris 

Fistful_of_Dynamite_still_003

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four‘i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

far_from_the_madding_crowd_2015_posterrežissöör: Thomas Vinterberg
stsenaarium: David Nicholls, Thomas Hardy romaani põhjal

osades:
Carey Mulligan (Bathsheba Everdene)
Matthias Schoenaerts (Gabriel Oak)
Tom Sturridge (ohvitser Francis Troy)
Juno Temple (Fanny Robbin)
Michael Sheen (William Boldwood)

operaator: Charlotte Bruus Christensen, kunstnik: Kave Quinn,
kostüümikunstnik: Janet Patterson, montaaž: Claire Simpson,
helilooja: Craig Armstrong. Produtsendid: Andrew Macdonald & Allon Reich.
119 min

KORREKTNE JA VAIMUVAENE ADAPTSIOON

Mitmete XIX sajandi kuulsate Inglise kirjanike, näiteks Thomas Hardy, Jane Austen’i ja Henry James’i teoste keskmes on kaasaegsed ning iseseisvad naised, kelle probleemiks on klassipositsioonist tulenevad valikud ja piirangud. Mainitud suurkujude loomingu põhjal on ka üsna korralik kogus filmiklassikasse kuuluvaid teoseid vändatud. Henry James’i adaptsioonid nagu “The Innocents” (1961) ja “The Wings of the Dove” (1997) kuuluvad minu isiklike lemmikfilmide hulka ning Austeni “Sense and Sensibility” (1995) ja “Pride & Prejudice” (2005) on kaunilt ja mänguliselt lavastatud teosed. Thomas Hardy, kelle loomingu põhjal on tehtud veidi vähem adaptsioone, pakub kaks kinokunsti meistriteost: Roman Polanski hüpnootiliselt kauni “Tess of the D’Urbervilles” ekraniseeringu “Tess” (1979) ning linastumise ajal vägagi modernse John Schlesinger’i “Far From the Madding Crowd’i” (1967).

Kuna vaatasin Schlesinger`i versiooni mõni nädal enne Thomas Vinterberg’i filmi Eestis linastumist, on raske rääkida uusversioonist ilma vana peale mõtlemata, sest praktiliselt igas aspektis jääb uuem ekraniseering vanale alla. Kuigi ma pole Hardy teost lugenud, tundub uusversiooni suurimaks probleemiks olevat pikkus – või õigemini lühidus. Kui 1967. aasta versioon kestab peaaegu 3 tundi ja annab 464-leheküljelise raamatu adaptsioonile eepilise tunnetuse, siis 2015. aasta versiooni pikkus on kõigest kaks tundi. Arvestades liinide ja tegelaskujude hulka, tundub see küsitav.

“Eemal hullutavast ilmakärast” jutustab iseseisvast noorest, südikast ja tujukast naisest Bathsheba Everdene’ist (Mulligan), kes pärib onu valdused ning tõmbab ligi kolm erinevat kosilast: lambafarmer Gabriel Oak’i (Schoenaerts), ohvitser Frank Troy’ (Sturridge), ning ümbruskonna jõukama ning üksildasema poissmehe William Boldwood’i (Sheen).

1967. aasta versiooni teeb nauditavaks see, et leitakse aega kõikide Bathsheba kavaleride jaoks – nii Gabriel Oak, ohvitser Francis Troy kui William Boldwood, keda kehastavad Briti legendid Alan Bates, Peter Finch ja Terence Stamp, saavad väga palju ekraaniaega ning lugu on kohati vaadatud läbi nende silmade. Kõrvaltegelaste parema väljajoonistamise kaudu mõistame paremini ka Bathsheba tegelaskuju. Kuigi režissöör Vinterberg ja stsenarist David Nicholls üritavad suurema fookuse viia Carey Mulligan’i kehastatud Bathsheba tegelaskujule, jäävad nii tema karakter, teekond kui ka valikud skemaatilisemaks kui Julie Christie kehastuses.

Ohvitser Troy liin jääb uusversioonis üsna ebarahuldavaks, kuna tema suhe nii Bathsheba kui Fanny Robbin’iga on nõrgalt välja mängitud. Heaks näiteks on Bathsheba ja seersant Troy esimene kohtumine või võrgutamisstseen, kus viimane võidab naise südame oma mõõgavõitlusoskusi näidates. Seksuaalsete konnotatsioonidega stseen on Schlesinger’i filmi üks märgilisemaid ja meeldejäävamaid ning kestab tubli 5 minutit. Vinterberg keskendub sellele umbes kaheks minutiks ning lavastab stseeni üllatavalt funktsionaalselt, jättes sellega kogu suhte palju pinnapealsemaks. Fanny tegelaskuju on Troy loos ääretult oluline, ent teda on ekraanil nii vähe, et peaaegu ununeb, kellega tegemist on. Uusversioon keskendub minu jaoks ehk isegi liiga palju Bathsheba ja Gabriel Oak’i suhtele, võttes naise lõplikult valikult üllatusmomendi. Viimane aspekt pole otsene kriitika, vaid pigem isiklik eelistus.

Vinterberg ei huvitu väga ka Bathsheba’t ümbritseva maailma loomisest. Film rajaneb paljus suurematel plaanidel ning keskendub rohkem inimestele kui keskkonnale. See pole iseenesest probleem, ent Schlesinger’i versiooni tegid meeldejäävaks just detailid – kuidas maaomanikud linnas töölisi valivad või hulkuv koer ühe tegelaskujuga kaasa lonkab. Tekkis arusaamine loodud kohast ja ajast. 2015. aasta versioon tundub oma teostuselt üsna anonüümne, meenutades pigem BBC telesarja, kui filmi. Kui 1967. aasta versioonis on mitmeid stseene, mis tänu väga heale teostusele ja visuaalsele leidlikkusele (suur roll on mängida suurepärasel operaatoril Nicolas Roeg’il) mällu sööbisid – näiteks stseen, kus William Boldwood vaatab Bathsheba poolt saadetud kirja, on vaimustav näide visuaalsest loojutustamisest. 2015. aasta versioonist midagi sellist ei meenu. Kui, siis ainult duett Carey Mulligan ‘i ja Michael Sheen’i vahel.

Kui rääkida uusversiooni positiivsetest aspektidest, siis näitlemine on üldjoontes väga heal tasemel. Kuigi tegelaskujud on 1967. aasta versioonis palju karakteersemad ning selgemad, lähenevad kaks filmi neile erinevalt. Carey Mulligan sobitub rolli naturaalsemalt kui modernne Julie Christie ning Michael Sheen teeb filmi huvitavama ja meeldejäävama rollisoorituse. Tema mängitud Boldwood on palju haletsusväärsem, ebakindlam ja tragikoomilisem tegelaskuju kui kannatlik ja endassetõmbunud Peter Finch’i versioon. Vaid Tom Sturridge ei veena täielikult ohvitser Francis Troy rollis. Viga tuleneb pigem stsenaariumist kui näitlejast, kuna tema tegelaskujule ei anta piisavalt ekraaniaega. Vinterberg’i filmi üheks suurimaks probleemiks on loo viimane kolmandik ning lõpp, mis üritab lahendada erinevad liinid kohmakalt ja kiirustades. Pole kindel, et filmi viimane märgiline sündmus ilma raamatut lugemata või eelnevaid versioone nägemata üldse toimib.

“Eemal hullutavast ilmakärast” pole sugugi halb film. Tegu on kohati hästi teostatud Briti kostüümidraamaga, mis ruttab kiirustades narratiivi olulistest sündmustest üle. Arvestades algmaterjali tugevust ning seda, et tegemist on “Festen’i” (1998) ja “Jahi” (2012) lavastajaga, oleks oodanud midagi palju huvitavamat ning tugevamat. Pärast Schlesinger’i versiooni vaatamist tundub Vinterberg’i film üllatavalt nülitud, korrektne ja vaimuvaene.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


far_from_the_madding_crowd_2015_poster_wide

Read Full Post »

furious_7_posterrežissöör: James Wan
stsenaarium: Chris Morgan

osades:
Vin Diesel (Dominic Toretto)
Paul Walker (Brian O’Conner)
Jason Statham (Deckard Shaw)
Michelle Rodriguez (Letty)
Jordana Brewster (Mia)
Tyrese Gibson (Roman)
Ludacris (Tej)
Dwayne Johnson (Hobbs)
Kurt Russell (Mr. Nobody)

operaatorid: Marc Spicer & Stephen F. Windon, kunstnik: Bill Brzeski, kostüümikunstnik: Sanja Milkovic Hays, helilooja: Brian Tyler, montaaž: Leigh Folsom Boyd, Dylan Highsmith, Kirk M. Morri & Christian Wagner. Produtsendid: Vin Diesel, Michael Fottrell & Neal H. Moritz.

137 min

“MULTIFILMILOOGIKAGA MÜRGEL “

Kuigi ma pole “Kiirete ja vihaste” frantsiisi suurim fänn, olen väga õnnelik, et seeria filmimaastikul eksisteerib. Tegu on korraliku meelelahutusega, mis tunneb oma publikut ning mõistab oma limiite. “Kiired ja vihased” ei ürita olla kõrgeklassilised meistriteosed vaid pretensioonitud popcornifilmid. Kui välja arvata James Bond ja Star Trek, horrorfilmid (“Saw”, “Paranormal Acitivity”) või raamatu- või koomiksiadaptsioonid, leidub tänapäeval väga vähe seeriaid, mis nii pikka aega ja regulaarselt tuttavate tegelaskujude juurde tagasi pöörduvad. Veel raskem on leida filmi, mis kannab pealkirjas julgelt numbrit 7.

“Fast & Furious 7” – “Kiired ja vihased 7” on esimene film, mille tegevus leiab aset peale kolmandat osa – “Tokyo Drift’i”(2006) ning jätkab sealt kust “Fast & Furious 6” (2013) pooleli jäi. Deckard Shaw (Statham) on asunud oma venna – eelmise osa kurikaela Owen Shaw (Luke Evans) eest kätte maksma ja hakanud ükshaaval Toretto (Vin Diesel) tiimi liikmeid ründama. Et meest tabada, peab Toretto kampa lööma kõrgetasemelise valitsusagendiga (Russell) ning leidma häkkeri (Nathalie Emmanuel), kelle loodud programmi abil suudaksid nad Shaw leida.

“Furious 7” jätkab sealt, mida alustas viies osa “Fast Five” (2011). Tegu on järjekordse “Võimatu missiooni” stiilis actionfilmiga, mis keskendub eksootilistele võttepaikadele, tiimitööle ja võimatutele missioonidele. Vaadates stseene Dubais, on raske mitte mõelda filmile “Mission: Impossible – Ghost Protocol” (2011), mille meeldejäävamad hetked samuti seal aset leidsid.  Neile, kellele kuues osa tundus liiga mürarikka ja absurdsena (maailma pikim lennurada ning kurikuulus hüpe sillal), ei pruugi ka seitsmes väga istuda. “Furious 7” keerab oma jaburuses vindi üle ning film on täis absurdseid kaskadööritrikke ja ebaveenvaid pääsemisi, mis paneks isegi Tomi & Jerry punastama. Treileris nähtud autodega lennukist väljahüppamine ning sportautoga pilvelõhkujast pilvelõhkujasse hüppamine on  jäämäe tipp. Kui filmitegijad järgmises osas samas vaimus jätkata soovivad, peavad nad küll tegelaskujudega kosmosesse asuma:) Tõsi, “Furious 7” annab juba avastseenis mõista, et tegu on üle võlli märulifilmiga, mida ei tasu eriti tõsiselt võtta. On isegi tore, et Statham’i tegelaskuju on kogu filmi kui ühemehe peatamatu armee. Kahjuks kaotab Deckard Shaw karakter loo kulgedes oma teravuse, kuna temaga seonduv oht väheneb filmi kulgedes märgatavalt.

Märulistseenides valitsev multifilmiloogika, mille kõrval Schwarzenegger’i “Commando” (1985) tundub naturalistiku sõjadraamana, on iseenesest lõbus ja värskendav Bourne’i-järgsete tõsimeelsete actionfilmide kõrval. Sellega kaasnevad aga teatud probleemid. Stsenaarium üritab põnevust hoida, pidevalt meelde tuletades, et kaalul on kesksete tegelaste elu. Mis sellest, et nad tunduvad  superinimestena, keda miski tappa ei suuda. On väga raske kaasa elada tõsistele karakterihetkedele, kui ümbritsev on niivõrd jabur. Üle-vindi-filmi kohta kujutab see oma peategelasi kohati liiga tõsiselt ning karakterikesksemad stseenid ei toimi nii hästi kui eelmistes osades. Nii Letty (Rodriguez) mälukaotuse kui Brian’i (Walker) perekohustustega leppimise liinil pole loo seisukohalt erilist kaalu ning sellepärast tunduvad pingutatuna. Keskseks teemaks näib siin (nagu teisteski osades) olevat perekond. See toimib maitseka austusavalduse tõttu Paul Walker’ile, kes lahkus meie seast traagiliselt “Furious 7” filmimise ajal. Filmi lõpukaader on aga vaat et täiuslik, ning väga sobiv lõpp Vin Disel’i ja Paul Walker’i tegelaskujude teekonnale.

Minu jaoks oleks võinud film olla läbivalt absurdsem ning tema kõrvalliinid vähem tõsised. Või  vastupidi – film oleks võinud olla palju karakterikesksem ja märul realistlikum. Chris Morgan’i stsenaarium ei leia  seekord tasakaalu ( liiga) paljude tegelaskujude, actioni ning õhkõrna narratiivi vahel. “Furious 7” on seekord valminud horrorfilmidega kuulsust kogunud James Wan’i (“Saw”, “The Conjuring”) käe all ning režiis esineb teatavaid puudusi. Kuigi projekti kallal töötas 4 monteerijat, tundub film pikavõitu ning actionstseenid on pahatihti üsna kaootilised (tüüpilised modernse actionžanri probleemid: palju värisevat kaamerat ja tihedat montaaži). Märul muutus intensiivsuse tõttu vähemalt minu jaoks lõpupoole üsna väsitavaks ning viimane suur set-piece on filmi kõige vähem meeldejäävam osa. Ka mõned stilistilised lisandused nagu kaadrikiiruse kiirendamine-aeglustamine hüppavad halvas mõttes välja. Leidub ka toredaid visuaalseid hetki, nagu esimene vastasseis Vin Disel’i ja Statham’i vahel ning hästi tehtud märulit (viimane kaklus Paul Walker’i ja Tony Jaa vahel). “Furious 7” toimib üldjoontes, ent eelmise nelja osa lavastaja Justin Lin haldas nii actionit kui tervikpilti palju paremini.

Vaevalt et uut triloogiat alustav “Furious 7” väljaspool Jason Statham’i fänne uusi austajaid leiab. Seitsmes osa on kuuendaga umbes samal tasemel, ent ei ole seal tehtud vigadest õppinud – bigger is not always better. Tegu on aga nauditavalt jabura popcornifilmiga, mis lahutab vaataja meelt. Arvestades seda, et filmis astuvad vanade tuttavate nägude kõrval üles sellised action-ikoonid nagu Tony Jaa (“Ong-bak”), Jason Statham (“Transporter”) ja Kurt Russell (“Big Trouble in Little China”), oleks midagi palju ägedamat oodanud.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Diana

Furious_7_wide_poster

 

Read Full Post »

The_Theory_Of_Everything_PosterThe Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014)

režissöör: James Marsh
stsenaarium: Anthony McCarten, Jane Hawking’i raamatu põhjal

“Kõiksuse teooria” on otsekui segu filmidest “Minu vasak jalg” (1989) ja “Piinatud geenius” (2001), ent ei küündi esimese jõulisuse ega teise mängulisuseni. James Marsh’i film on korrektselt lavastatud armastuslugu, millel on Anthony McCarten’i liiga turvalise ja kulunud stsenaariumi tõttu tele-eluloofilmi maik. Jane ja Stephen Hawkingi suhe jääb terve filmi jooksul kuidagi pealiskaudseks ning konflikt usu ja teaduse vahel tundub pingutatuna. Näitlemine on kõrgel tasemel ja film on üllatavalt humoorikas, ent enim kiitust väärib hoopiski suurepärane ning märkamatuks jääv grimmikunstniku töö.

Siiski soovitaks pigem vaadata Errol Morris’e dokumentaali “A Brief History of Time” (1991), mis on palju kõnekam film Stephen Hawking’ist ja tema ideedest. “Kõiksuse teooria” võiks olla lugu mehest tema abikaasa pilgu läbi, aga ei lähe selle ideega lõpuni.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 
arvustused: Ralf  Diana  James King


71_poster

’71 (2014)

režissöör: Yann Demange
stsenaarium: Gregory Burke

Viimaste aastate intelligentsemaid ja haaravamaid action-thrillereid. Suurepärase ajastu- ja kohatunnetusega minimalistlik linateos, mis ei alahinda publikut ning suudab rääkida suurtest asjadest ilma neid liigselt nina alla hõõrumata. Filmi esimene pool kannatab küll väriseva käsikaamera kasutuse all.

Hinne: 7.5/10

 IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode


foxcatcher__posterFoxcatcher (2014)

režissöör: Bennett Miller
stsenaarium: E. Max Frye & Dan Futterman

Palju huvitavam ja sügavam karakteriuuring unistustest, enesetõestamisest ja läbikukkumistest, kui seda on näiteks hea, aga ülehinnatud “Birdman”. Suurepärase atmosfääri ja briljantsete osatäitmistega film, kus pilgud ja teod räägivad rohkem kui sõnad ning kõige tagasihoidlikuma rollisoorituse teeb parima meespeaosa oscarile kandideeriv Steve Carell. Film toimib suuresti tänu vaoshoitud, nüansseeritud ja seesmiselt pingestatud Channing Tatum’i osatäitmisele. Mark Ruffalo tõestab taas oma näitlejameisterlikkust ning väärib juba ühe stseeni eest oscarit.

“Foxcatcher” on “Whiplash’i” kõrval minu jaoks seni kõige tugevam Eesti kinoekraanile jõudnud parima filmi oscari nominent. Näiliselt väga lihtne, ent teisalt ääretult nüansseeritud, sügav ja kompleksne film võimust, üksildusest, teiste varjus elamisest ning heakskiidu otsimisest, mis tugevale teosele omaselt ei anna kõigile küsimustele vastuseid. Tänu sellele jääb film kummitama. Bennett Miller, kes on ennegi suurepäraseid päriselul põhinevaid film teinud (“Capote”, “Moneyball”) näitab režissöörina taas enesekindlust ja täpsust, mis tõstab ta omaette klassi. Ainuke asi, mis häirib, on järjekordne Arvo Pärdi “Für Alina” kuritarvitamine. Aitab juba :)

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Ralf  Mark Kermode


foxcatcher_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused