Archive for the ‘G’ Category

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_posterrežissöör: James Gunn
stsenaarium: James Gunn, Marveli koomiksite põhjal

osades:
Chris Pratt (Peter Quill / Star-Lord)
Zoe Saldana (Gamora)
Dave Bautista (Drax)
Vin Diesel (Baby Groot)
Bradley Cooper (Rocket)
Michael Rooker (Yondu)
Sylvester Stallone (Stakar Ogord)

operaator:  Henry Braham, kunstnik: Scott Chambliss, kostüümikunstnik: Judianna Makovsky, montaaž: Fred Raskin & Craig Wood, helilooja: Tyler Bates. Produtsent: Kevin Feige.

136 min

Kinodes alates: 28.04. 2017

PEREKONDLIK ULMESAAGA

Galaktika valvurite teine film on mõtlikum, karakterikesksem ja emotsionaalsem jätk 2014. aasta hitile.

“Galaktika valvurite” esimese filmi meeletu edu üllatas paljusid. Tegu oli Marvel Stuudio koomiksifilmiga, kus polnud ühtegi tuntud tegelast. Loo kangelasteks olid hoopis rääkiv pesukaru Rocket (Bradley Cooper), kõndiv puujurakas Groot (Vid Diesel), roheline tulnukas Gamora (Zoe Saldana), aeglasevõitu musklihunnik Drax (Dave Bautista) ja egoistlik homo sapiens Peter Quill/Star-Lord (Chris Pratt). Kõigest ühe filmiga suudeti need tegelased kinokülastajatele meeldejäävaks teha.

Publiku ootas järjelt palju ning filmi järje jaoks valisid tegijad teadlikult teise suuna. Kui esimene film oli eepiline kosmoseseiklus, siis teise vaatenurk on palju intiimsem ning keskendub pigem tegelaskujude avamisele. Lugu jätkab eelmise filmi poolelijäänud kohast. Galaktika valvurid on nüüd kõikjal tuntud ning väärikas tulnukate rass palkab nad kaitsma oma hinnalisi patareisid. Kui aga selgub, et Rocket nende tagant varastab, hakkab valvuritele jahti pidama kogu tulnukate laevastik ja pearahakütid. Need sekeldused löövad aga meeskonda kiilu. Lisaks kohtub üks tegelastest – Peter oma väidetava bioloogilise isaga. Kas üksteisega lähedaseks saanud galaktikavalvurite kogukond suudab kokku jääda?

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_005

Courtesy of Marvel Studios

Perekond ja kokkuhoidmine

Esimene osa oli küll värvikas, ent lugu jäi skemaatiliseks ning jälgis liigselt Marvel Stuudio kulunud stampe. Teine osa on palju aeglasem ega paku nii palju märulit ja huumorit, ent rõhk on lool, tegelaskujudel ning filmi kesksel teemal – perekond ja kokkuhoidmine. Režissöör-stsenarist James Gunn lahutab tiimi kaheks ning annab igale karakterile enda avamiseks piisavalt ekraaniaega.

Peter, kelle ema on surnud ning keda kasvatas kosmosepiraat Yondu (Michael Rooker), on oma uue isa Ego`ga (Kurt Russell) kohtudes üsna skeptiline. Poiss on isa terve elu otsinud ning nüüd on tal lõpuks perekond. Või on selleks hoopis Galaktika valvurid? Kuuluvuse ja perekonna liin leiab avaldub kõikides tegelastes – avatakse Gamora ja tema õe Nebula (Karen Gillan) loo tagamaad ning ka Drax ja Rocket näitavad end uuest küljest.

Filmi suurimaks üllatajaks on aga Yondu, kelle tegelaskujul on kanda suur roll. Alahinnatud karakternäitleja Michael Rooker röövib tähelepanu pea kõikidelt oma kolleegidelt, sh märuliikoonidelt Sylvester Stallone’ilt ja Kurt Russell’ilt.

“Galaktika valvurite” seltskond on üles kasvanud ilma vanemate või nendepoolse armastuseta ning seetõttu ei oska nad ka üksteise osas hoolivust välja näidata. Tegu on perekonnaga, kes pidevalt nääkleb ja üksteisele kaikaid kodarasse loobib. Probleemidele vaatamata hoolib see seltskond üksteisest – seda illustreerib näiteks beebi Grooti eest hoolitsemine.

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_002

Courtesy of Marvel Studios

Fookuses tegelased ja lugu, mitte märul

Võib ju rääkida mitmest probleemist – nõrgast struktuurist, tapeedina mõjuvast muusikast või lapsikutest naljadest, mis ei taba märki. Ometigi on tegu Marvel Stuudio viimase aja ühe parema teosega. Kui paljud stuudio filmid tunduvad otsekui konveieritööna valminud, siis “Galaktika valvurid Vol.2” taga on tunda südant. James Gunn suudab kõigest kahe filmiga meid oma tegelastest rohkem hoolima panna kui mõnest teisest Marveli kangelasest. Jutustades reaalsetest inimlikest probleemidest, tõestab “Galaktika valvurid Vol.2”, et koomiksifilmis on lugu ja tegelaskujud palju väärtuslikumad kui järjekordne eriefektidega märulistseen.

Arvustus ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 5. mai 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Diana 

Guardians_of_the_Galaxy_Vol_2_2017_movie_still_003

Courtesy of Marvel Studios

 

Read Full Post »

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_poster

režissöör:  Rupert Sanders
stsenaarium: Kurt and Jamie Moss, William Wheeler & Ehren Kruger.

osades:
Scarlett Johansson (major Mira Killian)
Juliette Binoche (Dr. Ouelet)
Michael Pitt (Kuze)
Pilou Asbaek (Batou)
Takeshi Kitano (Aramaki)

operaator: Jess Hall, kunstnik: Jan Roelfs, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Billy Rich & Neil Smith, heliloojad: Lorne Balfe & Clint Mansell. Produtsendid: Ari Arad, Michael Costigan & Steven Paul.

107.min

Kinodes alates: 7.04.2017

Originaalitruu, kuid lihtsustatud ekraniseering

“Hing anumas” on visuaalselt mõjuv ja teemalt provokatiivne, ent tühjavõitu Hollywoodi uusversioon.

Filmis näidatav tulevik ei tundu enam nii kauge kui 1989. aastal, mil Masamune Shirow loodud manga esimest korda ilmavalgust nägi. Ajal, mil piir orgaanilise ja küberneetilise organismi – inimese, küborgi ja androidi vahel järjest hägustub, on vanad teemad taas ajakohased.

Ulmefilmide esimeseks leediks tõusnud Scarlett Johansson (“Tasujad”, “Lucy”, “Naha all”) kehastab major Mira Killiani. Ta on omalaadne – õnnetusest päästetud inimene, kes on maailma ohtlike kurjategijate peatamisele pühendunud ideaalne küberneetiliselt täiustatud sõdur. Tal on inimese aju, ent sünteetiline keha. Kui terrorismi uus tase tähendab inimeste mõistusesse sissemurdmist ja selle valitsemist, on majoril selle takistamiseks erilised oskused. Uue vaenlasega silmitsi seistes avastab Mira aga uut infot oma mineviku kohta.

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_006

Courtesy of Paramount Pictures and Dreamworks Pictures

Küberpungi uus tulemine

Aastal, kus räägitakse “Matrixi” seeria elluäratamisest ja lisaks “Hing anumas” Hollywoodi versioonile jõuab ekraanidele “Blade Runner 2049”, mis on järg filmiajaloo ühele olulisemale ulmekale, võib öelda, et küberpunk on tagasi. Ulmekirjandusest sündinud žanri (William Gibsoni “Neuromancer”) kasutati rohkem 80ndate (“Blade Runner“, Robocop”, “Robocop”) ja 90ndate filmides (“Veidrad ajad”, “Johnny Mnemonic”, “Matrix”). Žanr, mida iseloomustab pessimistlik tulevikuühiskond arenenud tehnoloogia ja repressiivsete sotsiaalsete struktuuridega, on viimasel aastakümnendil varjusurmas olnud.

1995. aastal linastunud täispikk animafilm “Hing anumas” on üks olulisemaid Jaapani anime ja ka küberpungi esindajaid. Režissööri Mamoru Oshii kaksesimest filmi “Hing anumas” ja “Hing anumas2: Süütus ning anime-sariStand Alone Complex” on visuaalselt lummavad, keerulised ja mõtlemapanevad. Žanrile omaselt tegelevad nad nii poliitiliste kuika filosoofiliste probleemidega. 2017. aasta filmiversiooni lavastaja Rupert Sanders (“Lumivalgeke ja kütt”) tabab filmis küll manga ja anime vaimsust, ent jääb loo jutustamise ning sügavamate kihtide avamisega jänni. Kui Jaapani animed olid oma liigses esoteerilisuses raskesti arusaadavad, siis Hollywoodi versioon on seevastu lihtsustatud ja otsene.

GHOST IN THE SHELL

Courtesy of Paramount Pictures and DreamWorks Pictures

Aktsentideta jutustus

Lugu pole halb ning lahkab klassikalisi küberpungi teemasid – identiteet, inimlikkus ja korporatsioonid –, ent on kahjuks üsna kuivalt ja aktsentideta jutustatud. Režissöör tunneb end põneva maailma loomises ja lummavate kaadrite komponeerimises rohkem kodus kui sisemise draama edastamises. Emotsionaalsed stseenid (näiteks oluline hetk filmi teises pooles Mira ja dr. Ouelet’ vahel) on tihti kohmakad ja piisava rõhuasetuseta. Sellest on kahju, sest heale küberpungile omaselt leidub teosest palju intrigeerivaid ideid. Filmi hoiab koos Scarlett Johansson, kes leiab major Mira Killiani tegelase kujutamisel hea tasakaalu inimlikkuse ja küberneetilisusevahel.“Hing anumas” kopeerib küll küberpungi välist vormi, ent ei taba täielikult tegelikku olemust. Siiski võib žanri austajatele seda soovitada.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 7. aprill 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Ghost_in_the_Shell_2017_movie_still_003

 

 

Read Full Post »

Get_out_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Peele
stsenaarium: Jordan Peele

osades:
Daniel Kaluuya (Chris Washington)
Allison Williams (Rose Armitage)
Catherine Keener (Missy Armitage)
Bradley Whitford (Dean Armitage)
Caleb Landry Jones (Jeremy Armitage)

operaator: Toby Oliver, montaaž: Gregory Plotkin, helilooja: Michael Abels, kunstnik: Rusty Smith, kostüümikunstnik: Nadine Haders. Produtsendid: Jason Blum, Edward H. Hamm Jr, Sean McKittrick & Jordan Peele.

104. min

Kinodes alates: 17.03.2017

Unikaalne horror-satiir

Tänavuse aasta enim kõneainet tekitanud film, õuduskomöödia “Kao ära” on nii häiriv ja mitmetasandilise ühiskonnakriitika kui  ka humoorikas ja hoogne meelahutus.

“Kao ära” räägib noortest armunutest Chrisist (Daniel Kaluuya) ja Rose’ist (Allison Williams), kes on oma tutvusega nii kaugel, et tüdruk tahab poissi oma vanematele esitleda. Ta pole aga neile öelnud, et Chris on mustanahaline. Kui noorpaar nädalavahetuseks Rose’i vanematekoju saabub, ei tundu ema ja isa käitumine päris tavaline. Päevade möödudes juhtub rida ebaharilikke asju. Järjest häirivamad avastused selles majapidamises juhatavad Chrisi tõeni, mida ta poleks ealeski ette kujutanud.

Get_out_2017_movie_still_001

Valgetele aktsepteeritav maailm

Loo lähtepunkt – tütar tutvustab enda vanematele mustanahalist peigmeest – on sarnane märgilise, ent nüüdseks siiski aegunud teosega “Arva, kes lõunale tuleb tuleb” (1967) Spencer Tracy, Sidney Poitieri ja Katharine Hepburniga peaosas. Tegelikult võlgneb film aga palju enam Bryan Forbesi kultuslikule linateosele “Stepfordi naised” (1975), mille keskmes on šovinistlik düstoopia – linn, kus igal mehel on talle  kuulekas mannekeen-naine. Telekoomikuna tuntuks saanud Jordan Peele (“MADtv”) on oma režiidebüüdi “Kao ära” suurima inspiratsiooniallikana märkinud just “Stepfordi naisi”, mis samamoodi ühendab satiiri ja õudusžanri.

“Kao ära” peategelane Chris on umbusklik oma tüdruksõbra perekonna suhtes, ent veelgi rohkem tekitavad küsimusi mustanahalised, kellega ta seal kohtub. Tüdruku perekonna mustanahalised teenrid käituvad kummaliselt ja kuulekalt. Olukorda ei tee lihtsamaks ka asjaolu, et tüdruksõbra ema (Katherine Keener) tegeleb hüpnoosiga ning sunnib noormeest selle abil suitsetamisest loobuma. Kõnekas on ka viis, kuidas ta oma patsiente hüpnotiseerib – hõbelusikat (päritud jõukuse sümbol) teetassis kõlistades.

Ameerika mustanahaliste seas on pikka aega tuska tekitanud mustanahaliste kultuuri esitamine valgele kõrgklassile sobivalt. Hollywood on pikka aega eelistanud mustanahalisi näitlejaid, kes käituvad kui valged. Selles süüdistati ka Oscari laureaati Sidney Poitier’i, kes mängis mitmetes rassiteemat käsitlevates teostes, nagu “Arva, kes lõunale tuleb” (1967) ja “Öö kuumuses” (1967). Omas ajas oli see ehk ainuke viis selle teema kujutamiseks, ent sama tendentsi võib täheldada ka praegu.

Get_out_2017_movie_still_003

Häirivalt naljakas

“Kao ära” võtab sama teema teravalt luubi alla ning on otsekui kõverpeegel uutlaadi rassismi kohta. Loos portreteeritud inimesed käituvad mustanahalistega väliselt hästi. Nad valiksid heameelega Barack Obama kolmandat korda presidendiks ning nende arvates on “mustanahalised nüüd moes”. Viisaka ja imetleva fassaadi varjus on aga peidus midagi koledat.

Parimad õudusžanri esindajad on alati olnud allegoorilised. “Kao ära” on samuti hea näide värskest ja tabavast lähenemisest tuttavatele klišeedele. Lõpp-vaatus liigub küll üsna etteaimatavaid teid pidi, ent üllatusi loos jagub. Õuduse asemel saab hoopis naerda ning hirmu tekitab pigem satiiri tabavus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Get_out_2017_movie_still_002

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Ghostbusters_2016_poster.jpgrežissöör: Paul Feig
stsenaarium: Paul Feig & Katie Dippold,

osades:
Kristen Wiig (Erin Gilbert)
Melissa McCarthy (Abby Yates)
Leslie Jones (Patty Tolan)
Kate McKinnon (Jillian Holtzmann)
Chris Hemsworth (Kevin)
Charles Dance (Harold Filmore)

operaator: Robert D. Yeoman, kunstnik: Jefferson Sage, kostüümikunstnik: Jeffrey Kurland, montaaž: Melissa Bretherton & Brent White, helilooja: Theodore Shapiro. Produtsendid: Amy Pascal & Ivan Reitman.
116 min

VÄHEÜTLEV UUSVERSIOON.
Vaimuvaene komöödia andekatelt koomikutelt.

“Tondipüüdjad” (1984) on üks populaarsemaid ja armastatumaid Hollywoodi filme, mis leiab järjest uusi austajaid. Kuigi filmile tehti vaid üks järg, on seeria multifilmide, videomängude, koomiksite, nukkude jm. kaudu publiku teadvuses püsinud samamoodi nagu “Tähesõjad”.

Originaalse idee autor, kaasstsenarist ning osatäitja Dan Aykroyd üritas kolmandat osa ekraanile tuua alates 1989.aastast, mil kinodesse jõudis teine osa. Kirjutati mitmeid stsenaariume ning pakuti välja kontseptsioone, ent erinevate põhjuste tõttu ei läinud ükski neist töösse. Fännid said mõttelise kolmanda osa hoopis arvutimänguna “Ghostbusters: The Video Game” (2009) , kus astusid üles neli originaalset tondipüüdjat (Bill Murray, Dan Aykroyd, Harold Ramis ja Ernie Hudson).

Uusversiooni on ekraanidele toonud naistekesksete komöödiatega tuntust kogunud Paul Fieg (“Pruutneitsid”, “Spioon”) ning uusi tondipüüdjaid kehastavad koomikud Melissa McCarthy, Kristen Wiig, Kate McKinnon ja Leslie Jones.

ghostbusters_still.jpg

Courtesy of Sony Pictures

Tuttav, aga siiski uus.

Kuigi uusi tondipüüdjaid on taas neli ning nii tegelaskujud kui seiklused sarnanevad 1984. aasta filmiga, on tegu uusversiooniga, mille narratiiv ei sammu  liigselt originaali jälgedes. Seda võib pidada ka Paul Fiegi filmi suurimaks vooruseks. Pärast kummituste väljailmumist New Yorgis loovad kolm teadlast paranormaalseid nähtusi uuriva meeskonna. Tegelaste vahel valitsevad sarnased suhted, ent karakterid on teistsugused ning seekord on filmis olemas ka kurikael, kes seisab paranormaalsete ilmingute taga. Samas ei tee filmitegijad ka teoses midagi sellist, mis veenaks küünikuid uusversiooni vajalikkuses. Pidevad vahepalad originaalsete näitlejatega on küsitavad ning pidurdavad loo kulgu.

ghostbusters_still_04

Courtesy of Sony Pictures

Naljakas või ei?

Komöödia on alati subjektiivne ning naljade toimimist tihtilugu raske hinnata. Minu kinokülastusel valitses enamasti vaikus. Kuigi näitlejate vahel on hea ekraanikeemia ning tegu on andekate koomikutega, pole keegi väga naljakas või meeldejääv. Ehk on probleem selles, et improvisatsioonilse lähenemisega režissöör ja näitlejad on harjunud karmimate täiskasvanu-naljadega ning kammitsetud koguperekomöödia nõuetest. Ka õudust leidub pärast avastseeni väga napilt.

Originaalses filmis oli tegelikult ainult paar läbinisti koomilist tegelast ning huumori võtmes  lahendas oma tondipüüdja osa vaid Bill Murray. Teised mängisid üsna tõsiselt, koomika kujunes situatsioonist ja tegelaskujudest. Seekord pilluvad tegelased üksteise võidu sitcomi-laadseid kilde ning karakterid on seetõttu üsna sarnased.

Ainukesena jääb meelde Thor’ina tuntuks saanud Chris Hemsworth. Mees näitab head koomikuannet, ent kahjuks on tema kehastatud idioodist sekretäri nali liiga pikaleveniv. Samas võib seda vaadelda kaasaegse komöödia stiilinäitena. Nii 2013. kui 1984. aasta “Tondipüüdjad” peegeldavad oma ajastu huumorit. Mõlema filmi peaosades on sketšisarjaga “Saturday Night Live” tuntuks saanud koomikud ning kaamera taga oma aja edukamate komöödiate lavastajad.

“Tondipüüdjad” ei vääri sellist fännide viha või kriitikute kiitust, mis sellele osaks on saanud. Tegu on vaadatava, ent üsna kesise ja kohe ununeva Hollywoodi toodanguga.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 5.august 2016

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode  Ralf  

ghostbusters_still_03

Courtesy of Sony Pictures

 

Read Full Post »

Bacalaureat_Graduation_2016_posterrežissöör: Cristian Mungiu
stsenaarium: Cristian Mungiu

osades:
Adrian Titieni (Romeo)
Maria-Victoria Drăguş (Eliza)
Rares Andrici (Marius)
Lia Bugnar (Magda)
Malina Manovici (Sandra)
Vlad Ivanov (uurija)

operaator: Tudor Vladimir Panduru, kunstnik: Simona Paduretu, kostüümikunstnik: Brandusa Ioan, montaaž: Mircea Olteanu.

Produtsent: Cristian Mungiu.

128.min

ÕILIS KORRUPTSIOON. Kas üks väärtegu on õigustatum?

Cannes’is parima režissööri tiitliga pärjatud Cristian Mungiu “Lõpetamine” lahkab laste tulevikulootusi lapsevanema pilgu läbi ning näitab, kui lihtne on liikuda läbinisti korrumpeerunud ühiskonnas ebaausale teele.

Romeo Aldea on kasvatanud oma tütart Elizat teadmises, et tüdruk läheb 18-aastasena välismaale elama ja õppima. Eliza on võitnud stipendiumi  ühte Inglismaa ülikooli. Päev enne esimest eksamit langeb Eliza seksuaalrünnaku ohvriks ega suuda neid enam loodetud tasemel sooritada. Romeol on võimalus tulemusi mõjutades oma tütre tulevik päästa. “Elus loeb ainult tulemus. Mitte ausus”.

Rumeenlane Cristian Mungiu on kõigest paari filmiga tõusnud Euroopa kino üheks tugevamaks lavastajaks. Nagu tema eelmised auhinnatud filmid “4 kuud, 3 nädalat ja 2 päeva” (2007) ja “Mägede taga” (2012), uurib ka “Lõpetamine” argise lähenemisega kompleksseid teemasid. Mungiu kasutab kaasaegsele Rumeenia filmikunstile omast minimalistlikku lähenemist: nappi montaaži, pikki jägivaid kaadreid ja naturalistlikku dialoogi,mis loob tõelisena tunduva maailma.

Graduation_still_02

Courtesy of Mobra Films

Topeltstandardid.

Filmi algab teravalt. Peategelaste korteriaknasse visatud kivi viitab sellele, et väliselt korrektne fassaad on petlik ning õhus valitseb pinge. Kuigi Romeo on tunnustatud arst, kes ootab oma perelt ausust, petab ta oma naist endise patsiendiga.  Mees hoolib Eliza tulevikust, ent nende suhetes ilmnevad aina suuremad mõrad. Romeo senine maailm põhineb topeltstandarditel ning nüüd üritab ta enda jaoks õigustada eksamitulemuste mõjutamist. Kui tema tütart poleks rünnatud, oleks Eliza eksamid õnnestunud. Haridussüsteem ei oska antud pretsendenti lihtsalt arvesse võtta. Viga on süsteemis.

Film manab pildi Rumeeniast kui läbinisti korrumpeerunud ühiskonnast, kus käsi peseb kätt, et asjad õigas suunas liikuma panna. Mida suuremaid ponnistusi Romeo oma tütre jaoks teeb, seda rohkem mõistab ta korruptsiooni ulatust. Mees ei ole nõus võtma talle pakutud pistist, ent kas see teeb ta teistest paremaks?

Graduation_still_03

Courtesy of Mobra Films

Põhimõtete hülgamine parema tuleviku nimel.

Romeo üritab veenda oma tütart ebaausa mänguga kaasa minema, kuigi  see on tema põhimõtetega vastuolus. Ainuke vääriline tulevik oma tütrele on läänes. Olles ise noorena välismaal olnud ning kodumaale naasmist kahetsenud, soovib ta tütrele parimat tulevikku. Lapsed parandagu vanemate vead.

Paigutades moraalse dilemma nii mõistetavasse situatsiooni, loob režissöör Mungiu kaasahaarava ja intrigeeriva draama, mis lahkab korruptsiooni temaatikat kinokülastajale arusaadaval ja lähedasel moel. Vooruseks on ka see, et päris mitmele esitatud küsimustele ei antagi vastuseid. Vaatajad peavad pildi ise kokku panema ning seisukoha võtma.

“Lõpetamine” ei ole ehk nii intrigeeriv kui Mungiu eelmised teosed. Film tundub kohati skemaatilne, mõned ideed seletatakse liigselt üle ning lõpplahendus tundub turvaline. Traagiline ja põnev suhe isa ja tütre vahel kannab aga filmi lõpuni välja ning kesksed osatäitmised Adrian Titieni ja Maria Drăguşe poolt on vaimustavad.

Tegu on kõrgema klassi näitega Euroopa väärtkinost, mis on senise kinoaasta üks parimaid ja mõtlemapanevamaid filme.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 1.juuli 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Graduation_still

Courtesy of Mobra Films

 

Read Full Post »

green_room_2015_posterrežissöör: Jeremy Saulnier
stsenaarium: Jeremy Saulnier

osades:
Anton Yelchin (Pat)
Imogen Poots (Amber)
Joe Cole (Reece)
Alia Shawkat (Sam)
Callum Turner (Tiger)
Macon Blair (Gabe)
Patrick Stewart (Darcy)

operaator: Sean Porter, kunstnik: Ryan Warren Smith, kostüümikunstnik: Amanda Needham, montaaž: Julia Bloch, heliloojad: Brooke Blair & Will Blair. Produtsendid: Neil Kopp, Victor Moyers Anish Savjani.

95 min

“ARMUTU VÄGIKAIKAVEDU STAR TREKI NÄITLEJATE VAHEL”

Parimad õudusfilmid sööbivad mällu, kuna nad on oma ülesehituselt lihtsad ning mõjuvad usutavalt (à la Takashi Miike “Audition”). Filmiga “Blue Ruin” tuntust kogunud Jeremy Saulnier asetab reaalsena mõjuvad tegelaskujud oma  väga elulisse  situatsiooni ning loob ääretult pingelise, kaasahaarava ja ebamugavust tekitava õudusthrilleri, mis ei lase vaatajal hetkekski hinge tõmmata.

Virelev punkbänd nimega “The Ain’t Rights” satub mängima üksildasse neonatside baari. Vaatamata sellele, ent nad bändiliikme soovitusel (Anton Yelchin, “Star Trek Into Darkness”) provotseerivad publikut “Nazi Punks Fuck Off” kaverit mängides, tunduvad nad esialgu terve nahaga pääsevat. Kui nad aga näevad midagi lubamatut, lukustatakse kogu seltskond lava taga asuvasse puhketuppa.Algab armutu võitlus bändi liikmete ning neonatside juhi – intelligentse ning halastamatu Darcy (Patrick Stewart, “Star Trek: The Next Generation”) vahel.

Tegu on suurepäraselt lavastatud filmiga, mis kasvatab meisterlikult pinget ning kasutab väga mõjuvalt vaatajas ebamugavustunnet tekitavat vägivalda. Situatsioon, kuhu peategelased satuvad, tundub lootusetuna ning pinge ja panused kasvavad järk-järgult. Siiski leidub ka probleeme. Filmi antagonistid, keda algul esitletakse ääretult intelligentsete ja ohtlikena tegelastena, hakkavad loo kulgedes aina kummalisemaid vigu tegema ning lõpplahendus pole kuigi originaalne.Hoolimata sellest on aga “Green Room” nauditav ning vürtsitatud tugeva musta huumori ning tasemel näitlejatöödega.

Kuigi film ei lõhu konventsioone ega too žanri midagi uut, on tegu stiilipuhta ja mõjuva tööga. Minu jaoks senise kinoaasta kõige pingelisem ja kaasahaaravam filmielamus.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Green_Room_2015_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused