Archive for the ‘H’ Category

hacksaw_ridge_2016_movie_posterrežissöör: Mel Gibson
stsenaarium: Andrew Knight & Robert Schenkkan

osades:

Andrew Garfield (Desmond T. Doss)
Teresa Palmer (Dorothy Schutte)
Sam Worthington (Captain Glover)
Vince Vaughn (Sergeant Howell)
Hugo Weaving (Tom Doss)
Milo Gibson (Lucky Ford)
Luke Bracey (Smitty)
Rachel Griffiths (Bertha Doss)

Operaator: Simon Duggan, kunstnik: Barry Robison, kostüümikunstnik:Lizzy Gardiner, montaaž: John Gilbert, helilooja: Rupert Gregson-Williams. Produtsendid: Paul Currie, Bruce Davey, Bill Mechanic & David Permut.

Inspireeriv sõjafilm patsifismist.

Mel Gibsoni parim lavastajatöö näitab inimese õilsamat kui ka räigemat ja vägivaldsemat poolt.

Peale kümneaastast pausi on ekraanile jõudnud Mel Gibsoni töö režissöörina, järjekorras tema viies. Tegu on teosega, mis käsitleb ka tema eelmistes filmides läbi käinud teemasid ja motiive: usk, tõekspidamised, eelarvamused ja vägivald. Filmist leiab nii Gibsonile omast vanamoelist ja sentimentaalset loo jutustamist kui ka karmi vaimset ja füüsilist terrorit.

“Hacksaw Ridge’i lahing” jutustab tõestisündinud loo Ameerika sõdurist Desmond Dossist (Andrew Garfield), kes võitles Teise maailmasõja verisemas lahingus Okinawas eesliinil ilma relvata. Ta oli esimene sõjaväeteenistusest keelduja, kellele anti Kongressi aumedal. Doss astus armeesse, kuna tundis selleks kohustust, ent relva kätte võtmine oli tema usu ja veendumuste vastu. Mees soovis meedikuna elusid päästa, ent langes armees nii oma rühma kui ülemuste tagakiusamise ohvriks.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_002

Courtesy of Lionsgate

Usk, põhimõtted ja veendumused.

Mel Gibson pole pühendunud katoliiklasena teinud saladust sellest, et on sügavalt usklik inimene.Seda on tunda ka kõigis tema lavastatud filmides. Isegi viie Oscariga pärjatud eeposes “Kartmatu” (1995) kujutab Gibson Šotimaa vabadusvõitlejat William Wallace`it Kristuse-taolise figuurina.

“Hacksaw Ridge`i lahingu” peategelane Doss on seitsmenda päeva adventist. Eeskujulik ja läbinisti hea mees, kes võinuks mõjuda naiivselt, ent andekas näitleja Andrew Garfield (“Sotsiaalvõrgustik”,”Imeline Ämblikmees”) suudab luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, kelle teekond on täis kahtlusi ja kannatusi. Loo kulgedes saab selgeks,  miks Doss nii väga vägivalla ja relvade kasutamise vastu on.

Linateose väljaõppe lõigus, kus leidub paraku kümnete sõjafilmide klišeesid, kiusatakse meest tema veendumuste pärast, ent Dossi südikus ja vastupanuvõime üllatab kõiki. Nii väärikaid, oma põhimõtete ja väärtuste eest seisvaid tegelasi kohtab kinos viimasel ajal harva ning tegelikult ongi lugu inimhinge – usu ja veendumuse triumfist.

hacksaw_ridge_2016_movie_still_001

Courtesy of Lionsgate

Vanamoeline ja brutaalne.

Kui avakaadrid välja arvata, kulgeb “Hacksaw Ridge`i lahingu” esimene pool nagu vanamoeline melodraama. Desmondi ja õena töötava Dorothy (Teresa Palmer) armastuslugu võinuks sama hästi aset leida 1950ndate Hollywoodi filmis.Ometigi on see teostatud niisuguse veendumusega, et see ei pruugi mõjuda liiga vanamoelise või naiivsena.

Taoline lähenemine tundub olevat teadlik valik ning toetab filmi keskset konflikti. Mis juhtub, kui idealistlik ja rikkumata inimene visatakse maapealsesse põrgusse? Lugu, mis näitab inimese nii paremat kui halvemat poolt, esitab küsimuse: kas armutus sõjas on kohta idealismile?

Gibson, kes pole vägivalla eksponeerimisega kunagi tagasi hoidnud, näitab ka Hacksaw Rige’il toimuvat häiriva detailirohkusega. Lahingud jaapanlastega olid tõepoolest II maailmasõja ühed brutaalsemad. Samas võib vägivald peletada neid, kellele filmi esimese poole armastuslugu ja kogu filmi sõnum võiks korda minna.

Sellest oleks kahju, sest tegu on Mel Gibsoni parima lavastajatööga. Üks tugevamaid, inspireerivamaid ning kaasahaaravamaid lugusid, mida sel aastal kinos jutustatakse.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 11. november 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

 

hacksaw_ridge_2016_movie_still_004

Courtesy of Lionsgate

 

Read Full Post »

Handmaiden_posterrežissöör: Chan-wook Park
stsenaarium: Seo-Kyung Chung & Chan-wook Park, Sarah Waters’i romaani põhjal

osades:
Min-hee Kim (Hideko)
Kim Tae-ri (Sook-Hee)
Jung-woo Ha (Fujiwara)
Jin-woong Jo (onu Kouzuki)
Hae-suk Kim (teener)
So-ri Moon (tädi)

operaator: Chung-hoon Chung, kunstnik: Seong-hie Ryu, kostüümikunstnik: Sang-gyeong Jo, montaaž: Jae-Bum Kim & Sang-beom Kim, helilooja: Yeong-wook Jo. Produtsendid: Syd Lim & Chan-wook Park.

144 min

MITMETASANDILINE KELMILUGU
Naistevaheline armastus ja meestepoolne pilk.

Krimidraamaga “Oldboy” kuulsaks saanud Lõuna-Korea lavastaja Chan-wook Park on “Nobenäpuga” loonud provokatiivse, mitmetasandilise ja põneva ülesehitusega filmi, mis uurib naiste seksuaalsust ning meeste objektiviseerivat pilku. Park on adapteerinud Briti kirjaniku Sarah Watersi bestselleri “Fingersmith”  ja viinud tegevuse viktoriaanlikust Inglismaast 1930ndate Koreasse, mil riik oli jaapanlaste poolt okupeeritud.

Rikas jaapani pärijanna Hideko, kes elab üksildast elu koos oma võimuka onuga suures maamajas, palkab endale uue teenijanna Sookee. Teenijanna on aga tegelikult taskuvaras ja tegutseb petise Fujiwara käsul. Fujiwara plaanib end esitleda jaapani ülikuna, rikka emanda võrgutada ja temaga koos põgeneda, seejärel röövida ta varanduse ja siis naise hullumajja kinni panna. Kõik läheb plaanitult kuni Sookee ja Hideko tunnete tekkimiseni.

SAMASOOLISTE SUHTED

HANDMAIDEN_STILL_003.jpg
Kuigi tegevus on asetatud eelmise sajandi algusesse, kus naiste positsioon ühiskonnas oli täiesti teine, on käsitletavad teemad ajakohased ka praegu. Samasooliste armastuslood on auhinnatud filmide “Adele Elu – 1. ja 2. peatükk” (2013) ja “Carol” (2015) järel leidnud aina suuremat kõlapinda ning tihti on arutletud, kas meesrežissöör saab üldse teha filmi naistevahelisest armastusest, ilma et ta seda läbi objektiseeriva pilgu näitaks. Parki filmis saab see küsimus terve loo keskseks teemaks.

“Nobenäpp” on kõnekas uurimus nii kirjandusest, kunstist kui filmist, kus naiste seksuaalsust on kujutatud eelkõige meeste (tihti fetišistliku) pilgu läbi. Filmi meespeategelased on selle teema laiendused ning pole võimelised naisi täielikult mõistma. Lõpuks peavad nad tunnistama lüüasaamist ning nende ihad pööratakse nende enda vastu.

Film on avameelne seksuaalsuse kujutamisel, ent huvitaval kombel on palju ebamugavateks kohtadeks lõigud, kus rõhk on tegevuse kirjeldamisel, mitte näitamisel. Teost võib vaadata kui omapärast segu softcore thrillerist, gootilikust romansist ja art-house kinost, ent “Nobenäpp” väärib tähelepanu ka mitmete teiste aspektide poolest.

PÕNEV ÜLESEHITUS

HANDMAIDEN_STILL_001

Nii romaanil kui filmil on ääretult põnev struktuur, kus võib näha Akira Kurosawa märgilise linateose “Rashomon” (1950) algeid. “Nobenäpu” lugu koosneb kolmest osast, mida vaadatakse eri nurga alt ning iga lõik paneb toimunu uude perspektiivi. Lugu, mis algab klassikalise ja tundliku melodraamana, liigub vähehaaval palju häirivamatesse ja tõsisematesse teemadesse. Režissöör Park tõstab pidevalt panuseid ning narratiiv muutub aina keerukamaks ja ettearvatumaks.

Lõuna-Korea filmid on tuntuks saanud suurte meeleolumuutuste poolest. Et “Nobenäpp” lõpuosas üsna ebamugavaks ja vägivaldseks muutub, ei tohiks Parki loomingu asutajatele üllatav olla. Pigem on ootamatu “Nobenäpu” esimeses kolmandiku  klassikalisus ja elegants. Film on ühelt poolt väga väljapeetud ja rafineeritud, teisalt väga baroklik ning kaasaegne – omapärane segu erinevates žanritest ning vormidest. Park, kes on tabuteemasid ning mittetoimivaid peresid oma teostes ennegi uurinud (“Vana poiss”, “Janu”, “Stoker”) on selles filmis leidnud oma loomingu kõige hullema perekonna.

Häiriv, intrigeeriv ja meeldejääv “Nobenäpp” on tõeliselt unikaalne ja ettearvamatu film maailma ühelt andekamalt režissöörilt.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2.september 2016

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

HANDMAIDEN_STILL_002.jpg

Read Full Post »

hologram_for_the_king_posterrežissöör: Tom Tykwer
stsenaarium: Tom Tykwer,  Dave Eggersi romaani alusel

osades: Tom Hanks (Alan)
Alexander Black (Yousef)
Sarita Choudhury (Zahra)
Sidse Babett Knudsen (Hanne)
Tracey Fairaway (Kit)
Tom Skerritt (Ron)

operaator: Frank Griebe, kunstnik: Uli Hanisch, kostüümikunstnik: Pierre-Yves Gayraud, montaaž: Alexander Berner, heliloojad: Johnny Klimek & Tom Tykwer. Produtsendid: Stefan Arndt, Gary Goetzman, Arcadiy Golubovich, Tim O’Hair, Uwe Schott & Jim Seibel.

98.min

Kuningat oodates. Uute võimaluste otsingul muutuvas maailmas

Dave Eggersi kõrgelt hinnatud bestseller “Hologramm kuningale” ilmus  pärast Suurt majandussurutist ning arutles, kuhu Ameerika ning lääne majandus peale kriisi teel on. Raamatu on adapteerinud Tom Tykwer  (“Lola jooks”), kes viimasel ajal näib keskenduvat kino jaoks võimatuna näivate kirjandusteoste ekraniseerimisele (“Pilveatlas”, “Parfüüm”).

Konsultant Alan Clay (Tom Hanks) sõidab IT- firma esindajana Saudi-Araabiasse, et müüa sealsele kuningale uudne hologrammipõhine konverentsisüsteem. Keset tühermaad avastab ta, et keegi ei tea, millal kuningas kohale jõuab.

Nagu Samuel Becketti kuulus näidend “Godot’ oodates” on ka “Hologramm kuningale” eksistentsiaalne lugu ootamisest. Alan Clay kuulub maailma, kus elu kulgeb kiiresti ja organiseeritult.Paigas, kus need reeglid ei kehti, peab ta õppima kohanema ning on sunnitud lõpuks endaga silmitsi seisma.

Mees on võlgades ja peaaegu kõik kaotanud. Ta on ilma nii oma naisest kui majast, ei saa kindlustada tütrele head tulevikku, kuna ei suuda tema õpingute eest maksta. Lisaks on mehe seljas kasvamas muhk, mis justkui sümboliseerib elu taaka. Clay loodab tehingu abil saavutada stabiilsust, ent avastab Saudi-Araabias hoopis midagi muud.

Nii raamatut kui filmi võib tõlgendada kui vaadet lääne, eriti Ameerika tulevikku. Peale kohaliku majanduse lagunemist pööratakse pilgud itta. Saudi-Araabia esindab võimaluste oaasi, kus on raske mõista, mis illusoorne ja mis reaalne. Kas lubadused kuninga uuest modernsest linnast saavad kunagi tõeks või on tegu miraažiga, mis lähedale jõudes kaob?

Film üritab leida tasakaalu Saudi-Araabia eri aspektide näitamisel. Kord paremini, kord halvemini. Tegu on kohaga, mis on korraga traditsiooniline kui  läänelik. Selle heaks näiteks on hetk, kus Clay satub pesupoe vaateakna ette. Mannekeenil on küll seljas napid rõivad, ent nägu traditsiooni kohaselt kaetud. Kujutlus kohalikest on veidi kummaline. Kui Clayd aitav arst Zahra (Sarita Choudhury) tundub esindavat progressiivset Araabiat, siis autojuht Yousef (Alexander Black) jätab vaatajale mulje heatahtlikust tohmanist.

Režissöör Tykwer ei leia loole õiget pidepunkti ning laveerib üsna kohmakalt draama, komöödia, eksistentsialismi ning mõistuloo vahel. “Holgramm kuningale” üheks motiiviks on peategelase igavus, ent film ei ole otseselt igav – pigem sihitu. Nagu “Pilveatlase” puhul, ei puudu selles sihituses ka teatud võlu. Filmi kannab veenvalt oma õlul Tom Hanks, kes tõestab jälle, et on oma aja karismaatilisemaid staare. Ilma temata kukuks film ilmselt kokku.

Hoolimata satiirist ja küsitavatest vaikutest on tegu siiski humanistlikku sõnumit kandva looga. Globaliseeruvas maailmas pole vahet, kas oled eurooplane, ameeriklane või araablane. Inimesed on kultuurist ja päritolust sõltumata sisimas sarnased.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17.juuni 2016

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Hologram_For_The_King_still.jpg

 

Read Full Post »

high_rise_2015_posterrežissöör: Ben Wheatley
stsenaarium: Amy Jump, J.G. Ballard’i samanimelise romaani põhjal

osades:
Tom Hiddleston (Laing)
Jeremy Irons (Royal)
Sienna Miller (Charlotte)
Luke Evans (Wilder)
Elisabeth Moss (Helen)
James Purefoy (Pangbourne)

operaator: Laurie Rose, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Odile Dicks-Mireaux, montaaž: Amy Jump & Ben Wheatley, helilooja: Clint Mansell. Produtsent:Jeremy Thomas.

119 min

SOTSIAALNE SÜRREALISM
Kõrghoone kui sotsiaalsete kihtide ja inimtungide sõjatanner.

Kirjanik J.G. Ballard’i “Alt üles” vaatleb ultramodernset kõrghoonet kui ühiskonna ja inimloomuse peegelpilti ning uurib, kuidas kogukond suudab kolme kuuga muutuda primitiivseks hõimudest koosnevaks sõjatandriks.

“Alt üles” tegevus toimub 1970ndate keskel ja kuigi toonased soengud ja riietus võivad tunduda vanamoelisena, vaadatakse filmiga nii olevikku kui tulevikku. Ballard toonitas korduvalt, et “terve mõistusega ühiskonnas on ainsaks vabaduseks hullumeelsus” ning “inimesed ei koli aedadega piiratud kogukonnakeskustesse selleks, et vältida röövleid ja vargaid. Nad liiguvad sinna selleks, et pääseda teistest inimestest.”

Sama põhimõtet järgib filmi peategelane neuroloog doktor Laing (Tom Hiddleston). Ta kolib ultramodernse 50-korruselise tornmaja 25. korrusele, lootuses leida igatsetud anonüümsus. Paratamatult peab ta isoleeritud hierarhilises kommuunis seltskonda integreeruma. Samal ajal lagundab hiigelhoonet üleüldine kaos: tuled kustuvad, liftid seiskuvad ning inimesed hakkavad tasapisi mõistust kaotama.

Nii raamatu kui filmi taga võib näha Freudi psühhoanalüütilisi printsiipe, kus inimese käitumist juhivad alateadlikud soovid, mida ei saa ühiskonna moraalinormide tõttu välja elada. Inimene püüab pidevalt leida tasakaalu oma sisemiste tungide ja ühiskonna normide vahel. Kolme meestegelast võib seega vaadelda kui võitlust isiksuse struktuuri vahel: dokumentalist Wilder (Luke Evans) esindab ID (miski) tasandit – alateadlikke soove, emotsioone, vajadusi ja instinkte. Antud hoone kõige kõrgemal korrusel elav arhitekt Royal (Jeremy Irons) esindab superego (ülimina) – ideaalide, väärtuste ja sotsiaalse kontrolli tasandit ning peategelane Laing ego (mina) – mõistust, mis lähtub reaalsusprintsiibist.

Lisaks käsitleb film võitlust eri korruste kui sotsiaalsete tasandite vahel. See pole aga tüüpiline klassivõitlus, vaid võitlus erinevate kesk-ja kõrgklassi kihtide vahel. Terav ja mitmeti tõlgendatav kommentaar vabast kapitalismist.

Tegu on üsna keeruka ja reegleid eirava linateosega, kus režissöör Ben Wheatley koos abikaasast stsenaristi Amy Jump’iga loovad episoodilise ja hektilise filmikeele, milles narratiiv ja lavastuslik selgus asendub anarhilistliku kaosega. Osa infot jäetakse vaatajale edastamata ning küsimusi on rohkem kui vastuseid. Taoline lähenemine on kord voorus, kord puudus ning problemaatilisem on filmi teine pool.

Meeldib või mitte, tegu on julge, kompleksse ja kompromissitu autorikeskse teosega, mille kinno jõudmine on omaette ime.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 13. mai 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark kermode   Ralf   Diana

high-rise_still.jpg

Read Full Post »

Hunger_Games_Mockingjay_Part_2_Katniss_character_posterrežissöör: Francis Lawrence
stsenaarium: Peter Craig, Danny Strong & Suzanne Collins, Collinsi romaani alusel

osades:
Jennifer Lawrence (Katniss Everdeen)
Josh Hutcherson (Peeta Mellark)
Liam Hemsworth (Gale Hawthorne)
Woody Harrelson (Haymitch Abernathy)
Donald Sutherland (President Snow)
Philip Seymour Hoffman (Plutarch Heavensbee)
Julianne Moore (President Alma Coin)

operaator: Jo Willems, kunstnik: Philip Messina, kostüümikunstnikud: Kurt and Bart, montaaž: Alan Edward Bell & Mark Yoshikawa, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Nina Jacobson & Jon Kilik

137 min

“KAHEOSALINE FILM, MIS VÕINUKS OLLA TELESARI”

Senistest populaarsetest young adult/noortekirjanduse ekraaniadaptsioonidest on mulle seni vist kõige enam meeldinud “Labürindijooksja” esimene osa, kuna tegu on üsna tervikliku, korralikult teostatud ning kinematograafilise meelelahutusfilmiga. “Näljamängude” seeria, mis võtab keskse idee Kinji Fukasaku lavastatud “Battle Royale’i” filmidest (mis omakorda põhinevad kirjandusteosel), toimib eelkõige tänu pühendunud ning hinnatud näitlejate (Lawrence, Harrelson, Sutherland, Hoffman) sooritusele ning algmaterjalis peituvale tugevale ideele. Režissööritöö, stsenaarium ning noorteromaanile pea kohustuslik armukolmurk on mulle alati küsimusi tekitanud. Raamatu viimase osa -” Pilapasknääri” puhul isegi rohkem kui varasemates filmides.

Kui esimese osa režissöör Gary Ross (“Pleasantville”) nülgis liigselt raamatu esimest osa ning rikkus elamuse kohutava väriseva õlakaamera kasutusega, siis kõik ülejäänud osad lavastanud Francis Lawrence (“Constantine”) leidis küll operaatorile statiivi, kuid mitte korralikku fookust draamale ning venitas kolmanda raamatu (produtsentide tahtel) kahe filmi pikkuseks. Miks? Sest see on peale “Sõrmuste Isanda”, “Harry Potteri” ning “Videviku” filme ju moes. Rohkem filme = rohkem raha.

Kuigi ma pole selle hittseeria aluseks olnud raamatuid lugenud, olen kõiki osi kinos vaatamas käinud. Esimesest kolmest jättis ainult eelmine – “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1”  halva järelmaitse. Antud film hõljub ebamäärases fluidumis, kuna lool pole algust, keskpunkti, lõppu ega korralikku dramaturgilist kaart. Lawrence’i tugevamaks küljeks ei ole karakterid, sügav draama või tervikpildi haldamine. Muusikavideote lavastajana alustanud režissöör näib end koduselt tundvat märuli- , mitte karakteripõhiste stseenide teostamisel, ning mehe nõrkused annavad ka “Näljamängude” viimases filmis tunda. Stseenid on pahatihti funktsionaalselt lavastatud ning teenivad ainult paberil kirjapandut. Sageli puudub eri lõikude vahel korralik side ning mitmetest olulistest emotsionaalsetest kohtadest, nagu näiteks Katniss’i elu puudutavast märgilisest sündmusest lõpuosas, minnakse aga kiirustades üle.

“Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 2” filmis leidub kõnekaid, ent üsna tuttavaid revolutsiooni-, propaganda- ning sõjateemalisi ideid. On ääretult positiivne, et selline humanistlik, sõja – ja vägivallavastase sõnumiga film jõuab nii suure hulga noorte kinokülastajate silmade ette. Asjaolu, et Katniss Everdeen’i-laadne eetiline tegelane sai nii paljudele tütarlastele iidoliks, on väga kiiduväärne. Kuigi materjal näitab ebamoraalseid mänge, mida vabadusvõitlejad on võidu nimel valmis mängima, jääb filmis vajaka hallidest toonidest. Oma suure idee ( sõjas ei mängi kumbki pool reeglite järgi) keskel muutub lugu ikkagi üllatavalt mustvalgeks. Kuri on ikka kuri ja hea on hea. Ei oska öelda, kas probleem on adaptsioonis või algmaterjalis.

Kuigi tegu on eelmisest osast terviklikuma ning paremini teostatud filmiga, jääb ikkagi õhku küsimus: kas  sellest materjalist kahe filmi tegemine oli õigustatud? Minu meelest ei. Tervel teosel puudub korralik fookus, pinge ning edasiviiv jõud. Nagu eelminegi osa, valgub film liigselt laiali, kuna lugu koosneb liiga paljudest stseenidest, liinidest ja tegelaskujudest, kes pole tegelikult vajalikud. Lugu on venitatud kaheosaliseks, kuigi kõik vajalik võinuks mahtuda ühte. Olen võib-olla vanamoeline, soovides, et filmidel oleks korralik algus, keskpunkt ja lõpp ajastul, mil Marvel stuudio toodangu mõjutusel on aina enam filme liikunud televisioonilikuma lähenemise suunas. “Näljamängud: Pilapasknäär – Osa 1 ja 2” probleemid on identsed ”Kääbiku” triloogia, viimase kahe “Harry Potteri” filmi, Lars vor Trier’i “Nümfomaani” jt analoogsete teostega.

Filmitegijad võiksid teha valiku. Kui nad otsustavad teha raamatust filmi, võiksid nad selle mugandada meediumile sobivaks. See tähendab tihtilugu mitme tegelaskuju üheks uueks liitmist, sündmuste visuaalseks adapteerimist, mitmete kõrvalliinide väljajätmist ning kesksele draamale keskendumist. Mõni materjal aga vajab rohkem erkaaniaega. Olen siiani veendunud, et Harry Potteri seeria (eriti viimased filmid) koos oma sadade tegelaste ning liinidega toimiksid palju paremini teleekraanil. Oma peas kujutan ette ka üsna head versiooni “Näljamängude” raamatutest tv-minisarjana. Formaat, mille filmitegijad on seekord valinud, ei toimi kõige paremini. “Pilapasknääri”- osade, nagu ka “Kääbiku”-triloogia puhul, tekib tunne, nagu vaataks suure ekraani jaoks ebaõnnestunult kohandatud telesarja. Sarja, mille järgmist episoodi pidi ühe nädala asemel üks aasta ootama.

Tore, et “Näljamängude” seeria on ulmežanri ning sõjatemaatika noortele tütarlastele lähemale toonud. Seeria viimasest osast võib leida tugevaid karaktereid, kõnekaid teemasid ning mõjuvaid stseene. Kahjuks ei moodusta need kokku aga tugeva terviku.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

Read Full Post »

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
the_broken_circle_breakdown_poster“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

hobbit_the_desolation_of_smaug_poster_“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste‘ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
Filth_Poster“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
Rush_poster“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
The_grandmaster_poster “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_poster “OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘stomab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_still_4

Read Full Post »

hunger_games_catching_fire_posterrežissöör: Francis Lawrence
stsenaarium: Simon Beaufoy & Michael Arndt, Suzanne Collins’i romaani alusel

osades:
Jennifer Lawrence (Katniss Everdeen)
Woody Harrelson (Haymitch Abernathy)
Josh Hutcherson (Peeta Mellark)
Liam Hemsworth (Gale Hawthorne)
Donald Sutherland (President Snow)
Elizabeth Banks (Effie Trinket)
Philip Seymour Hoffman (Plutarch Heavensbee)

operaator: Jo Willems, kunstnik: Philip Messina, kostüümikunstnik: Trish Summerville, montaaž: Alan Edward Bell, helilooja: James Newton Howard.
Produtsendid: Nina Jacobson & Jon Kilik.

146.min

” MIDA TÄHENDAB OLLA SÜMBOL? “

“Hunger Games: “Catching Fire” – “Näljamängud: Lahvatab LeekSuzanne Collins‘i populaarse triloogia teisel, vaieldavaltparimal raamatul põhinev film, parandab koheselt esimest filmi vaevanud probleemi. Nimelt on režissöör Gary Ross (Pleasantville, Seabiscuit) on asendunud Francis Lawrence‘iga (Constantine, Water for Elephants), kes leiab kaamera jaoks statiivi ning muudab ekraanil toimuva jälgimise kordades nauditavaks. Esimese filmi operaatoritöö oli viimaste aastate üks häirivamaid. Sealne kohutavalt hektiline käsikaamerakasutusoleks isegi Paul Greengrass‘i (The Bourne Supremacy, Captain Phillips) punastama pannud.

REVOLUTSIOONI KEERISES

Catching_Fire_still_2Kui oma teostuselt on “Lahvatab Leek” esimesest osast kõvasti parem, siis stsenaariumi poolest on see hoopiski konarlikum . Ei oska öelda kas puudujäägid tulenevad raamatu struktuurist (mida ma lugenud pole) või stsenaristide valikutest. Filmi esimesel kolmandikul , mis on temaatiliselt kõige huvitavam, on tunda rutatust , kuna vajaliku ekspositsiooni hulk on väga suur.

Katniss Everdeen‘i (Lawrence) õlgadel on suur koorem. Tüdruk on peale Näljamängude võitmist emotsionaalselt raskesseisus. Ta ei saa magada ning näeb silme ees inimesi, keda ta on pidanud eelmistes Näljamängudes tapma. Tema suhted nii mängude kaasvõitja Peeta (Hutcherson) kui oma tegeliku armastuse Gale‘iga (Hemsworth) on keerulised. Katniss soovib rahulikku elu ega taha, et inimestega, kellest ta hoolib, midagi halba juhtuks. Olles saanud aga tervele rahvale lootuse sümboliks – märgiks, et totalitaarsele võimule on võimalik vastu hakata, peab ta aga mõistma, et kaalul on palju enamat kui ainult tema enda ja ta lähedaste elud.

“Lahvatab Leek” on oma sisemuses eelkõige film vastuhakust ning sümbolite keerukast rollist, mis nagu ka Cristopher Nolan’i The Dark Knight” näitab, kui raske on olla kangelane, kes peab aktsepteerima seda, et suurema võidu nimel võivad inimesed tema ümber kannatada ja surra. Katniss, pidades rahva ees ausa ja südamest tulnud kõne, näeb oma õuduseks seda, kuidas sõdurid talle au andnud inimese tapavad. Ta ei taha, et keegi tema tõttu sureks, ent ta on pannud veerema palli, mida ei saa enam peatada.

Kui filmi algus on tugev ja a intrigeeriv, siis filmi teine pool, mis leiab aset Näljamängudel, kust võtavad osa 25 eelneva mängu võitjat, on problemaatilisem. Nagu esimeseski osas, on siin mureallikaks tegelaskujude rohkus. Kui esimene film suutis enamikele piisavalt ekraaniaega anda, siis tehakse sissejuhatused tegelaskujudele, keda me hiljem ei näe või neile, kes ei mängi loo jooksul erilist rolli. Näiteks Meta Golding‘u t mängitud teravaks lihvitud hammastega Enobaria‘st esitatakse väga ohtliku vastasena, ent ma pole kindel, et teda filmi teises pooles üldse näha oli . Sama lugu ka 80-ne aastase Mags‘i (Lynn Cohen) tegelaskujuga. Ta on potensiaalselt tore karakter, kes ei mängi loo suuremas persepektiivis väga olulist rolli ning teda oleks saanud stsenaariumist samahästi välja jätta. Ka Philip Seymour Hoffman‘i kehastatud mängude juht Plutarch Heavensbee tundub enamus aja filmist alakasutatuna ja ebavajalikuna, rääkides plaanidest, mille teostamist me ekraanil kunagi ei näe (tõsi – vähemalt tema tegelaskuju leiab filmi lõpus enam-vähem rahuldava lahenduse).

Catching_Fire_still_4Mängude jooksul loodud suhted jäävad hõredaks ning puudu jääb ka Katnissi tegelaskuju arengust ja dialemmadestHeavensbee plaan Katniss omade vastu keerata ei leia kunagi aset ning loo kangelasel jääb puudu korralikust sisemisest motivaatorist, et seda päriselt teha. Draama kannatab kuna filmi esimes pooles lubatud dilemmad ega teemad ei leia siin jätku. Katniss ei jõua ise arusaamale, miks teised on valmis ennast tema eest ohverdama. Huvitaval kombel ei näe me ka seekord inimesi mänge vaatamas, kuigi see kannab terve loo mõttes olulist rolli. Selle asemel, et keskenduda oma teemade ja tegelaskujude arendamisele, on filmitegijad otsustanud keskenduda action’ile, mis on kohati pikem ja pingevabam kui olema peaks (udu ja ahvid).

Probleeme siluvad tasmel näitlejad, kes annavad igale tegelaskujule piisavalt kaalu ja karakterit. Vanad olijad nagu Jennifer Lawrence, Josh Hutcherson, Donald Sutherland, Elizabeth Banks ja Woody Harrelson jt on väga nauditavad. Korralikult särtsu lisavad ka uued kõrvaltegelased – eelkõige Sam Claflin ja Jena MaloneRežissöör Francis Lawrence saab oma tööga hästi hakkama ning loob kokkuvõttes palju usutavama ja terviklikuma maailma kui see oli esimeses osas ning hoiab pikka filmi mõnusas liikumises. Kahju lihtsalt, et stsnaariumis (või montaažis) tehtud valikud natukene ikka kripeldama jäävad.

LÕPUTA LUGU

“Lahvatavat Leeki” on filmina väga raske hinnata, kuna ta ei toimi eraldiseisva teosena. Kui “Empire Strikes Back”, “Back To The Future II” või isegi “Two Towers” – toimisid omaette filmidena, millel olid tegelaste arengud, loo algus, keskpaik ja lõpp, siis Näljamängude teisel teisel filmil on ainult algus ja keskpaik.

Tegu on
 huvitava, emotsionaalse ja hästinäideldud filmiga, mis selle asemel, et narratiivis suuremaid muutusi teha, üritab kinoekraanile pürgides liigselt raamatut jälgida ning kannatab sellest tulenevate probleemide all. Filmi lõppedes oli tunne nagu oleks väga paljust ilma jäänud ning et toimunu paremaks mõistmiseks peaks hoopiski raamatut lugema. Ma ei ole kindel, et see oleks aga hea näide korralikust ekraniseeringust. Täpselt nii nagu mitmed viimase aja Hollywoodi adaptsioonid (Enders Game, Harry Potter, Chronicles of Narnia jt) võiks ka “Näljamängude” seeria palju paremini toimida minisarjana, kuna seal oleks rohkem aega kõikide tegelaste ja kõrvalliinide jaoks

Hinne: 6.5/10
arvustused: Mark Kermode   Diana  Raiko Puust
IMDB   Rotten Tomatoes



Catching_Fire_still_1


Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused