Archive for the ‘I’ Category

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp‘iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

independence_day_resurgence_posterrežissöör: Roland Emmerich
stsenaarium: Nicolas Wright, James A. Woods, Dean Devlin, Roland Emmerich & James Vanderbilt.

osades:
Liam Hemsworth (Jake Morrison)
Jeff Goldblum (David Levinson)
Jessie T. Usher (Dylan Hiller)
Bill Pullman (president Whitmore)
Maika Monroe (Patricia Whitmore)
William Fichtner (kindral Adams)
Judd Hirsch (Julius Levinson)
Brent Spiner (Dr. Brakish Okun)

operaator: Markus Förderer, kunstnik: Barry Chusid, kostüümikunstnik: Lisy Christl, montaaž: Adam Wolfe, heliloojad: Harald Kloser & Thomas Wanker. Produtsendid: Dean Devlin, Roland Emmerich & Harald Kloser.

129.min

Suurem pole alati parem. Kehv, kuid ootuspärane järg.

20 aasta taguse “Iseseisvuspäeva” järg on ajuvaba, tobe ja mürarikas meelelahutus.

1996. aastal linastunud Roland Emmerichi “Iseseisvuspäev” on fenomen. Kuigi praegu kõneldakse filmist kui tobedavõitu meelelahutusest, oli see kümnendi üks edukamaid ja mõjukamaid teoseid. “Iseseisvuspäev” polnud midagi originaalset, ent tegu oli enegilise, korralikult kirjutatud ja teostatud ajuvaba meelelahutusega, mis taaselustas ning moderniseeris suurejoonelised ulme- ja katastroofifilmid. Nüüd, 20 aastat hiljem jõudis kinolinale “Iseseisvuspäev: Uus rünnak”.

Alternatiivne kaasaeg

Filmil on intrigeeriv alguspunkt: tegevus leiab küll aset aastal 2016, ent praegusest sootuks erinevas maailmas. Pärast võitu tulnukate üle on elu Maal kiiresti arenenud. Rahvaste ja riikide vahel valitseb rahu ning kasutusel on tulnukatest mahajäänud tehnoloogia. Loodud on kaitseprogramm, mis hoiab planeeti kutsumata külaliste eest. Kui tulnukad siiski uuesti saabuvad, osutuvad nad varasemast ohtlikumaks.

Kahjuks ei ole filmil väljaspool huvitavat algust palju uut ja põnevat pakkuda. Üldjoontes on teise osa lugu analoogne esimesega, ent teostatud eelmisest kehvemini.

Maad ründav emalaev on lavastaja Emmerichi sõnul Atlandi ookeani suurune. Kosmoselaev on nii üüratu, et kaotab seetõttu oma mõju. Esimeses osas on tulnukate saabumine kordades haaravam. Enne, kui me nägime kosmoselaeva täies ulatuses, anti korduvalt aimu selle massiivsusest. “Iseseisvuspäev” toimis, kuna algas rahulikult ning võttis aega nii tegelaste kui ähvardava ohu jaoks.

independence_day_resurgence_still_01

Courtesy of 20th Century Fox

Liiga palju asju

Emmerich üritab meeleheitlikult taasluua hetki, mis tegid esimese osa meeldejäävaks. Rohkem hävitustööd, rohkem märulit ja rohkem tegelaskujusid. “Uus rünnak” tutvustab vaatajatele kiirelt nii uusi kui vanu karaktereid ja tegevusliine, leidmata ühegi jaoks head fookust.

Esimene osa toimis tänu headele ja sarmikatele näitlejatele, kes lõid selged karakterid. Keskenduti kolmele peategelasele, keda kehastasid Jeff Goldblum, Bill Pullman ja Will Smith. Seekord on keskseid tegelasi kaks korda nii palju ning ekraaniaeg jaotub nende vahel üsna juhuslikult. Tegelaste motivatsioon ning taust on nõrgalt esitatud. Kuna loos ei jagu ruumi karakteriarendusele, ei jää keegi ka meelde. Liam Hemsworthi kehastatud piloot üritab asendada Will Smithi, ent pole nii meeldejääv. Kui esimeses osas oli igal tegelasel põhjendus filmis olemiseks, siis siin leidub mitmeid, keda võiks samahästi välja visata. Nii Davidi (Goldblum) isa Julius (Judd Hirsch) kui filmi keskel sissetoodud autotäis lapsi ei mõjuta loos toimuvat ning tunduvad liigsena.

Esimene osa balansseeris suurepäraselt eri tegevusliinide, karakterite ja märuli vahel. Iga tegelane või sündmus teenis kindlat eesmärki ning karakterid olid oma inimlikkusses huvitavad. Teises osas on kõik üsna nõrgalt  markeeritud. Karakterite läbielamiste jaoks pole piisavalt aega ning tuttavad tegelaskujud näivad iseenda haledate varjudena.

Nõrgas stsenaariumis on palju üleliigset. Film on nõrgalt teostatud, mehaaniline ja kiretu, kuid siiski ootuspärane järg. Ei usu, et keegi midagi enamat ootas.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 8.juuli 2016

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermod
e

 

Independence_Day_Resurgence_still_2

Courtesy of 20th Century Fox

 

Read Full Post »

the_man_from_uncle_poster“The Man from U.N.C.L.E.” – “Koodnimi U.N.C.L.E.” (2015)
stsenaarium: Guy Ritchie & Lionel Wigram

Siiras hommage 1960-ndate sarjade ja spioonifilmi stiilile nii heas kui halvas. Guy Ritchie tabab ehk liigagi oma eeskujusid ning peidab üsna kesise ja etteaimatava stsenaariumi efektitseva ja kauni vormi taha. Kahjuks aga see ei tööta.

Filmil suurimaks puuduseks on korraliku fookuse ning dramaatilise pinge puudumine. Pole selge, kes on loo peategelane, kahe spiooni (Henry Cavill’i ja Armie Hammer’i) rivaalitsemine jääb nõrgaks, kuna nendevaheline suhe on üsna kehval alusel ning näitlejate vahel puudub vajalik ekraanikeemia. Ka Alicia Vikanderi kehastatud tegelaskuju jääb üllatavalt trafaretseks. Kurikaelad aga tulevad mängu liiga hilja ning üks neist muutub huvitavaks karakteriks napilt enne oma surma.

Filmi visuaalne pool ning heli on aga Ritchiele omaselt muljetavaldav. Eriline kiitus operaator John Mathiesonile (“Gladiator”, “Kingdom of Heaven”) ja kostüümikunstnik Joanna Johnstonile (“Who Framed Roger Rabbit”, “Lincoln”), kes loovad filmile laheda elegantsuse. “Koodnimi U.N.C.L.E.” on täis väga põnevalt tehtud episoode. Guy Ritchie on andekas režissöör ning film on täis loovalt lavastatud lõike koos kauni ja leidliku kaamerakasutuse, mängulise montaaži (kuigi flashback‘e ja split screen‘e on kohati liigagi palju) ning toreda helirežiiga (näiteks autoakna lahtikeeramisheli on siiani meeles).

“Koodnimi U.N.C.L.E.” iseloomustab lõppevat pettumustvalmistavat kinosuve : kohati leidlik, ent üldjoontes üllatavalt keskpärane ja kohe ununev linateos. Isegi kui film pole nii naljakas kui “Spy” (2015) või nii mänguline kui “Kingsman: The Secret Service” (2014), on tegu vist siiski senise kinoaasta siirama ning parima spioonifilmiga. Eks näis, mida meile paari kuu pärast pakub James Bond ja “Spectre”.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Robbie Collin


Irrational_Man_poster“Irrational Man” – “Irratsionaalne mees” (2015)
režissöör: Woody Allen
stsenaarium: Woody Allen

“Irrational Man” uurib paljus samu tapmise ja moraaliga seonduvaid küsimusi, mida  kohtasime Woody Alleni ühes süngemas ja huvitavamas filmis “Crimes and Misdemeanors” (1989). Tegu on järjekordse austusavaldusega Fjodor Dostojovskile, mis tundub seekord inspiratsiooni ammutavat teise tuntud kirjaniku – Patricia Highsmithi loomingust ning tema ühest kuulsamast teosest “Strangers on a Train”.

Tegu on filmiga, mis langeb Alleni loomingus kuhugi korralike (“Midnight in Paris”) ja kesisemate (“To Rome With Love”) teoste vahele. Amüsantne ja põnev karakteriuuring, mis toimib eelkõige tänu suurepärastele näitlejatele: Joaquin Phoenix ja Emma Stone. Film ise tundub veidi pikk, eriti teine pool, mil lõpp-punkti kuidagi pärale ei jõuta.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


victoria_2015_poster“Victoria” (2015)
režissöör: Sebastian Schipper

Reaalajas lahtirulluv ühe-kaadri-film (“Rope”, “Vene laegas” jt) pole tänapäeval enam midagi uut ning taoline teos võiks toetuda ka ideele ja draamale, mitte ainult tehnilisele trikitamisele. “Victoria” on film, mille tiitrites nimetatakse operaatorit enne režissööri ning tehniliselt on saavutus tõepoolest märkimisväärne. Lugu on aga seekord kahjuks üsna tagaplaanile jäänud.

Kuigi esimene pool on tänu oma toorele teostusele ja improviseeritud (tihtilugu üsna halvale) dialoogile üsna eluline, muutub teine pool üsna tüüpiliseks krimkaks ning karakterite motivatsioon- eriti peategelase oma, pole kõige paremini välja mängitud. Võin kuuluda vähemusse, aga ma ei uskunud hetkekski, et Laia Costa kehastatud Victoria on selline tegelaskuju, kes nii kergelt pättide kambaga kaasa läheb. Sellel valikul aga rajaneb terve lugu. Samas, müts maha selle ees kui kaunilt suudeti edastada hiliste öö- ning varajaste hommikutundide ülendatud ja hullumeelset meeleolu. Ja kas öös ei ole mitte kõik valmis tegema midagi endalegi ootamatut?

“Victorias” on midagi hüpnootilist. Pildiline pool pole õnneks liiga esiplaanil ja ühe kaadri idee töötab suure osa ajast üsna hästi. Samas leidub ka mitmeid kohti, kus ei pilt ega näitlejad ei kanna stseene välja ning paaris kohas -nagu esimestes autosõidukaadrites- tekitab kaamera hoopiski võõristava efekti. Kaunilt on aga tehtud kohad, kus muud helid kaovad ning esiplaanil on muusika. Pausid, mis väljendavad tegelaste emotsioone on väga jõuliselt ja energiliselt välja mängitud ning annavad “Victoriale” hüpnootilise lummuse. Eriline kiitus helilooja Nils Frahmile kui tervele helimeeste meeskonnale, kes tunduvad filmile jagatud kiituses teenimatult tahaplaanile jäänud.

“Victoria” on vastuoluline film. Film haarab oma jõulisuse ning välise efektiga, ent peletab eemale oma kesise stsenaariumi ning nõrga dialoogiga. Tegu on tõepoolest muljetavaldava kinematograafilise koreograafiaga. Aga kui päris aus olla, siis palju huvitavam eksperiment on Mike Figgise “Timecode” (2000), kus reaalajas filmiti korraga nelja kaameraga. Kuigi ka see lugu ei olnud kõige tugevam, dekonstrueeris antud teos vähemalt unikaalsel viisil filmimeediumit.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


the_man_from_uncle_still

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four‘i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

into_the_woods_posterrežissöör: Rob Marshall
stsenaarium: James Lapine, Stephen Sondheim’i ja  James Lapine’i muusikali põhjal

osades:
Anna Kendrick (Tuhkatriinu)
James Corden (pagar)
Emily Blunt (pagari abikaasa)
Daniel Huttlestone (Jack)
Meryl Streep (nõid)

operaator: Dion Beebe, kunstnik: Dennis Gassner, kostüümikunstnik: Colleen Atwood, montaaž: Wyatt Smith, helilooja: Stephen Sondheim. Produtsendid: John DeLuca, Rob Marshall, Callum McDougall & Marc Platt.

125 min

“JÄRJEKORDNE PETTUMUST VALMISTAV SONDHEIM’I MUUSIKALI EKRANISEERING”

Stephen Sondheim on Ameerika XX sajandi muusikaliteatri  üks  olulisem ning huvitavam helilooja ja laulusõnade kirjutaja, kes on oma pika karjääri jooksul katsetanud žanri piiridega. Mehe loomingut iseloomustavad (muusikali kohta) üsna keerukad narratiivid, ootamatu žanrivalik (nagu muusikaline thriller) ning vaimukad ja teravmeelsed laulusõnad (vast kõige tuntumad”West Side Story” omad).

Sondheim’i hinnatud muusikalide kinoversioonid nagu Richard Lester’i lavastatud farss “A Funny Thing Happened on the Way to the Forum” (1968) ja Tim Burton’i thriller “Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street” (2007) ei küündinud  küll originaalteoste tasemele, ent mõjusid värskelt tüüpiliste Hollywoodi muusikalide seas. “Into the Woods” – “Sügavasse laande” (2014), mida on üritatud juba 25 aastat kinolinale tuua, on järjekordne adaptsioon, mis väidetavalt ei ulatu lavaversiooni tasemele. Tegu on filmiga, mille kohta ei oska isegi mitu päeva peale filmi nägemist ikka seisukohta võtta.

Erinevalt teistest mainitud teostest, pole ma “Sügavasse laande” muusikaliversiooni veel näinud, ent filmi vaadates tekib tunne, nagu vaataks huvitava algmaterjali konarlikku ja kärbitud versiooni. Lugu ühendab erinevad Grimmi muinasjutud, mille keskmes on pagar (Corden) ja ta naine (Blunt), kes peavad oma pere needuse murdmiseks otsima metsast vana nõia (Streep) poolt soovitud elemente. Selle käigus ristub nende tee mitmete teiste tuntud tegelaskujudega nagu Tuhkatriinu (Kendrick), Punamütsike (Lilla Crawford), Rapuntsel (MacKenzie Mauzy), Jack (Huttlestone) ja hunt (Johnny Depp).

Disney stuudio nõudmisel on muusikalis kahjuks tehtud ka mitmeid muudatusi. Eriti tuntavalt Rapuntsli loos, mis tundub filmi vaadates üleliigne, kuna ei teeni kuigivõrd suuremat tervikut. Broadway etenduses on Rapuntsli käsitlus süngem ning tema teekond tundub paremini peegeldavat loo suuremaid teemasid. Siin peitub ekraniseeringu üks probleeme – kinoversioonis puudub teemadel väga hea fookus. Soovides pettumine ning laste ja vanemate probleemid näivad olevat kesksed, ent neid ei uurita piisavalt põhjalikult. “Sügavasse laande” viskab õhku huvitavaid ideid ning  Sondheim’i laulusõnad on vaimukad, ent ma ei saa aru, kui postmodernne, ironiseeriv või tõsiseltvõetav Rob Marshall’i filmiversioon soovib olla. Kui film algab üsna hambaid krigistama paneva lapsiku ja tobedavõitu muusikalinumbriga, siis kulgedes muutub tonaalsus tõsisemaks. Aga isegi tõsisematel hetkedel tundub näitlejate suul olevat kummaline irve, mis sellele kriipsu peale tõmbab.Väidetavalt on Broadway versioon kinoversioonist palju süngem, ning kuigi film näib oma visuaalides palju võlgnevat Tim Burton’i  loomingule (ka “Sügavasse laande” kostüümikunstnik Colleen Atwood on töötanud enamike Burtoni filmide peal), on muu teostus kuidagi kerglane. Mis siis, et mitmeid uuritavaid teemasid – nagu isadus, täiskasvanuks saamine ning tegude tagajärjed, vaadatakse üsna tõsiselt. Sellest kõigest tekib kummaline dissonants ja arusaamatu tonaalsus, millele ma esmakordsel vaatamisel päris pihta ei saanud. Ma ei oska öelda, kas see on ilmtingimata viga. Äkki on asi minus.

Kui režissöör Rob Marshall suutis ünsa efektiivselt tuua ekraanile legendaarse Bob Fosse tantsustseenid parima filmi oscariga pärjatud teoses “Chiago” (2002), siis tema viimane teos oli viimaste aastakümnete üks inertsemaid, energiavaesemaid, uimasemaid ja kohutavamalt lavastatud Hollywoodi filme üleüldse: “Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides” (2011). Osad selle filmi probleemid tunduvad vaevavat ka “Sügavasse laande”. Film on väliselt samamoodi uhkeldav ning staare täis, ent tundub sisimas tühja, identiteeditu ning igavana. Osatäitjad (kui vastukarva käiv punamütsike välja arvata) on ju korralikud (kõige parema rollisoorituse teeb vist Emily Blunt), ent nende erinevad näitlemisstsiilid ei moodusta kokku väga veenvat tervikut ning tervet teostust võiks nimetada mehaaniliseks. Kui vähemalt Tim Burton üritas “Sweeney Todd’i” tehes laulud dialoogistseenide vormis üles võtta, siis Marshall ei näi kunagi ära otsustavat mislaadi muusikali ta täpselt teeb. On see draama või komöödia, on see dialoogikesksem või traditsioonilisem muusikal? Kuigi osad stseenid ning laulud nagu “Agoonia”, kus kaks egoistlikku printsi võrdlevad oma kättesaamatuid armastusi, on korralikult visualiseeritud ning vaimukalt tehtud, kannatab suur osa filmist üllatavalt vaimuvaese ja stseenist-stseeni varieeriva stampliku teostuse all.

Ei oskagi öelda, kas tegu on korraliku, korrektse või lihtsalt halva filmiga. Mõistan nii neid kes seda filmi vihkavad kui ka neid kellele film väga korda läheb. Algmaterjal on piisavalt huvitav ning “Sügavsse laande” pakub toredaid Grimmi muinasjuttude ümbertöötlusi. Loos on huvitavaid leide nagu Tuhkatriinu, kes pidevalt printsi eest põgeneb ning mitmeid põnevaid moraalseid dilemmasid, mis seonduvad tegelaste unistuste ja soovidega, ent terve film näib korraga nii venivat kui ka liigselt ruttavat. Ja viimane kolmandik on lihtsalt ebarahuldav ega tekita lõpplahenduse tunnet.

Stephen Sondheim meeldib mulle ikka ning tema laulusõnad on muusikalide seas alati ühed vaimukamad, ent “Sügavasse Laande” ei tundu, nagu ta teoste eelnevadki adaptsioonid, eriti edukalt suurele ekraanile jõudnud olevat. Ehk vaatan filmi millalgi uuesti üle ning lisan uued kommentaarid.

Seniks aga ei oska ma isegi öelda, mis hinnet filmile panna – kas soovitada või hoiatada.

Hinne: ?/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

Into_the_woods_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused