Archive for the ‘I’ Category

Noppeid Camerimage 2019 festivalil nähtud filmidest

The_Two_Popes_2019_poster“The Two Popes” – “Kaks Paavsti”(2019)
režissöör: Fernando Meirelles
stsenaarium: Anthony McCarten
Netflixis alates: 20.12.2019

Kes oleks osanud arvata, et kahest paavstist- Benedict XVI ja tollasest kardinalist Jorge Mario Bergoglio’st- jutustav teos osutub üheks viimase aja naljakamaks filmiks?

Fernando Meirelles’i (“Jumala linn”) režii on talle omaselt energiline ning Anthony McCarten’i stsenaariumi vaimuka dialoogiga (“Kui sakslane räägib nalja, ei pea see olema naljakas”). Lugu ise on lihtne, kammerlik ega eriti sügav, ent selle panevad särama Anthony Hopkins’i ja Jonathan Pryce’i, kelle ekraanikeemia ja mängulust on lihtsalt vaimustavad.

Filmist leiab ilmselt parima ABBA “Dancing Queeni” kasutuse läbi aegade :)

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 


The_Coldest_Game_2019_poster“The Coldest Game” – “Kõige külmem mäng” (2019)
režissöör: Lukasz Kosmicki
stsenaarium: Lukasz Kosmicki, Marcel Sawicki
PÖFFIL: 28, 29 &  30.11

Olen üllatunud, et nii kesine teos kandideerib  PÖFFil  nii mitmele auhinnale, sealhulgas parimale filmile.

Kontseptsioon on ju hea. Spioonipõnevik, mille tegevus leiab aset Kuuba raketikriisi ajal Poolas, kus alkohoolikust USA malesuurmeister Mansky (Bill Pullman) peab Varssavi Kultuuri-ja Teaduspalees pidama malematši Nõukogude Liidu meistri Gavriloviga (Jevgeni Sidihhin) ning  samas koguma luureandmeid informaatorilt, Nõukogude ohvitserilt.

Tegu on kahjuks ühe frustreerivama filmiga, mida olen viimaste aastate jooksul näinud. Hea idee, põnev ajalooline taust, ent pingutatud ja puine Hollywoodi klišeedega, üheplaaniliste karakteritega ning ülepingutatud ja ebausutavalt konstrueeritud draamaga teostus. Peaaegu miski filmis ei toimi.
Hinne: 3.5/10
IMDB
  


Le_Mans_66_2019_poster“Le Mans 66” a.k.a “Ford v Ferrari” (2019)
režissöör: James Mangold
stsenaarium: Jez Butterworth, John-Henry Butterworth & Jason Keller
Kinodes alates: 15.11.2019

Vanamoeline Hollywoodi publikufilm, mis käitub ajalooliste faktidega üsna vabalt, ent pakub ilusaid inimesi, kiireid autosid ning korralikku portsu meelelahutust.
Liigagi tuttava skeemi põhjal valminud lugu, mida kannavad head osatäitjad, pole pooltki nii põnevalt teostatud kui paari aasta tagune “Rush” – “Võidu nimel” (2013).

 

Hinne: 6.5/10


The_Irishman_2019“The Irishman” – “Iirlane” (2019)
režissöör:  Martin Scorsese
stsenaarium: Steven Zaillian, Charles Brandt’i raamatu põhjal
Netflixis alates: 27.11.2019

Martin Scorsese uusim gangsterisaaga “The Irishman” on väga kiidetud, ent minu jaoks siiski pettumus, mis jääb paratamatult meistriteoste “Goodfellas” ning “Casino” varju ega küündi tema viimase teose “Silence” – “Vaikus” tasemele ega pole pooltki nii särtsakas ja meeldejääv kui “The Wolf of Wall Street”

“Iirlases” leidub Scorsesele omaselt briljantselt lavastatud hetki ning suurepäraseid näitlejatöid, ent stsenaarium on üsna laialivalguv. On tore vanu meistreid (De Niro, Pacino ja Joe Pesci) ekraanil näha, ent nende rollid ning omavahelised suhted on oodatust etteaimatavamad.

Kõige rohkem jääb meelde peategelase Frank “The Irishman” Sheerani (Robert De Niro) ja tema tütre (Anna Paquin, Lucy Gallina) suhe. Nendes on kõige paremini tabatud melanhoolsust ja paratamatust, mis meenutab Sergio Leone meistriteost “Ükskord Ameerikas“. Nagu ka Leone, vaatab ka Scorsese (gangsterite) maailma veidi teises perspektiivis kui oma eelmistes krimifilmides. Ilmselt tuleb see ka vanusest.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes


An Officer and a Spy_poster_2019.jpg“An Officer and a Spy” – “Ohvitser ja Spioon” (2019)
režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Robert Harris ja Roman Polanski

Veneetsia filmifestivalil žürii preemia pälvinud “Ohvitser ja spioon” on režissöör Roman Polanski (“Pianist”) uurimus antisemitisimist ja poliitilisest korrumptsioonist 19. sajandi lõpu  Prantsusmaal. Loo keskmes on kuulus Dreyfusi afäär ning ohvitser Georges Picquart (Jean Dujardin), kes avastab  Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) süüdi lavastatamise.

Tegu on metoodilise ja ilustamata ajakirjandusliku detektiivilooga, mis on kui 19.sajandi lõpu  “All The President’s Men” (1976).

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Forman vs. Forman poster 2019.jpg“Forman vs. Forman” (2019)
režissöörid: Jakub Hejna & Helena Trestíková

Maiuspala Milos Formani (“Pritsimeeste ball”, “Amadeus”) fännidele (kelle hulka ma ise ka kuulun). “Forman vs. Forman” on muhe ja informatiivne teekond läbi Tšehhi päritolu lavastaja elu ja filmide. Film ei paku palju uut ning on kindlasti nauditavam neile, kes on mehe filmograafiaga tuttavad.

Forman on jutukas ning hea huumoriga mees, keda on aga ekraanil sama huvitav jälgida kui tema linateoste põnevaid tegelaskujusid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 


Seberg_2019_poster“Seberg” (2019)
režissöör: Benedict Andrews
stsenaarium: Joe Shrapnel, Anna Waterhouse
Jean Seberg (“À bout de souffle” ) on põnev kinoikoon, kelle keeruline elu väärib täispikka filmi, ent kahjuks ei leia režissöör Benedict Andrews (“Una”) oma jutustavale loole head fookust. “Seberg” jälgib kahte tegelast – näitlejanna Jean Sebergi (Kristen Stewart) ajal, mil naine toetas Mustadele pantrite rühmitust, ning pealtkuulajat (Jack O’Connell), kellel tema vastu sümpaatia tekib. Kahjuks jäävad mõlemad liinid pealiskaudseks ning uuritavad teemad (olgu selleks Sebergi vaimne tervis, suhe oma mehe või uue kallimaga, pealtkuulaja kinnisidee  jne)  skemaatilisteks ja väheütlevateks.
Kahju, sest kaamera ees ja taga on ju tugevad tegijad.

 

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes 

The Two Popes movie still.jpg

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama_1988_poster15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Ninja_III_The_Domination_1984_poster14. “Ninja III: The Domination” (1984)

režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Teen_witch_1989_poster13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

Pennies_From_Heaven_1982_poster12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Il_Bidone_1955_poster11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

wild_river_movie_poster_196010. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

White_Dog_1982_poster9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
Gold_Diggers_of_1933_poster8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

the_player_movie_poster_19927. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Gangs_All_Here_poster6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………The_Snowman_30th_Anniversary_Edition_DVD_cover
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Gay_Divorcee-_movie_poster4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
the_friends_of_eddie_coyle_1973_poster3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Swing_Time_poster2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Ziemia_obiecana_Promised_Land_poster1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Toatatud_maa_still.jpg

Read Full Post »

The_Last_Jedi_2017_poster“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 


Ikitie_2017_poster“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 


Jumanji_Welcome_to_the_Jungle_poster_2017“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

idi_i_smotri_come_and_see_1985_posterrežissöör: Elem Klimov
stsenaarium: Ales Adamovitš ja Elem Klimov

Osades:
Aleksei Kravtšenko (Florya)
Olga Mironova (Glasha)
Liubomiras Laucevičius (Kosach)
Jüri Lumiste (Saksa ohvitser)
Vladas Bagdonas
Viktor Lorents

operaator: Aleksei Rodionov, kunstnik: Viktor Petrov, kostüümikunstnik: Eleonora Semyonova.
montaaž: Valeriya Belova, helilooja: Oleg Yanchenko.

142. min

Maapealne apokalüpsis.

Läbi aegade parimaks sõjafilmiks tituleeritud teos vaatab sõjakoledusi lapse pilgu läbi.

Suurem osa sõjafilme kujutavad inimkonna poolt korda saadetud õudusi kui maapealset põrgut. Üksi teos ei näita seda aga nii halastamatult kui 1985. aastal Nõukogude Liidus valminud ning ka Eesti NSV-s linastunud Elem Klimovi “Mine ja vaata”. Tegu on ühe häirivama ja brutaalsema (sõja)filmiga.

1943. aasta. Käib II maailmasõda ning Saksa väed on tunginud Valgevenesse. Loo keskmes on idealistlik teismeline Florya (Aleksei Kravtšenko). Poisi jaoks tundub sõda esialgu mänguna ja vastu ema tahtmist liitub noormees vastupanuliikumisega. Lühikese aja jooksul näeb noormees sõja olemust, tapetud külaelanikke ning külla saabunud fašistide julmust.

Süütuse lõpp

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_003Mitmete märgiliste sõjafilmide keskmes on lapsed – näiteks René Clémenti “Keelatud mängud” (1952), Andrei Tarkovski “Ivani lapsepõlv” (1962) ja Hayao Miyasaki “Jaanimardikate haud” (1988). Laste rikkumata pilgu  kaudu avaneb sõda oma kõikides varjundites ning vaevalt on seda  kuskil paremini kujutatud kui Klimovi teoses.  Florya läbielamiste kaudu näeme sõja armutut, irratsionaalset ja sürreaalset poolt. Nende sündmuste tõttu  tundub poiss lühikese aja jooksul mitu aastat vanemaks muutuvat.

Koos kaasstsenarist Ales Adamovitšiga, kes oma noorpõlves läbi elatud kogemused kirja pani, lõi Klimov Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevaks filmi, mis vältis Nõukogude Liidule omast propagandat ning näitas ilustamata sakslaste poolt läbiviidud õudusi Valgevenes. Filmis “Mine ja vaata” leidub küll mängulisust, huumorit ja humaansust, ent terve loo kohal lasub ähvardav hall vari. Klimov pikib  oma teosesse sümboleid ning sürrealistlikke episoode, nagu näiteks kurikuulus stseen lehmaga, Saksa mundris luukere või siiani vaidlusi tekitav abstraktne lõpuepisood.

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_002

Unustamatu ja värske

Režissööri lähenemine on mõjuv,  mees laveerib oskuslikult reaalse ja ebareaalse vahel ning keskendub rohkem psühholoogilisele kui füüsilisele vägivallale. Filmitegijate eetika on aga kohati küsitav, kuna filmikunsti nimel tuuakse ohvriks loomad.

Siiski võib filmi “Mine ja vaata” pidada üheks haruldaseks teoseks, mida on võimatu unustada. Pea iga teine sõjafilm (näiteks “Reamees Ryani päästmine”) tundub selle meistriteose kõrval naiivne. Tegu on kunstiliselt meisterliku depressiivse ja ängistava linateosega. Nii režii, helikasutus kui kaameratöö pole vananenud, vaid mõjuvad siiani värskelt ja originaalselt.

Kuigi tegu on masendava filmielamusega, tasub tugeva närvikavaga inimestel Klimovi linateost vaadata.

“Mine ja vaata” linastub HÕFFi raames eriseansina laupäeval, 29. aprillil kell 16.00. Filmile järgneb arutelu “Eesti Ekspressi” ajakirjaniku Andrei Hvostoviga. Publikuga kohtub ka  filmi üht tegelast kehastanud “Vanemuise” näitleja Jüri Lumiste.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

come_and_see_Idid_i_smotri_1985_still_001

Read Full Post »

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

independence_day_resurgence_posterrežissöör: Roland Emmerich
stsenaarium: Nicolas Wright, James A. Woods, Dean Devlin, Roland Emmerich & James Vanderbilt.

osades:
Liam Hemsworth (Jake Morrison)
Jeff Goldblum (David Levinson)
Jessie T. Usher (Dylan Hiller)
Bill Pullman (president Whitmore)
Maika Monroe (Patricia Whitmore)
William Fichtner (kindral Adams)
Judd Hirsch (Julius Levinson)
Brent Spiner (Dr. Brakish Okun)

operaator: Markus Förderer, kunstnik: Barry Chusid, kostüümikunstnik: Lisy Christl, montaaž: Adam Wolfe, heliloojad: Harald Kloser & Thomas Wanker. Produtsendid: Dean Devlin, Roland Emmerich & Harald Kloser.

129.min

Suurem pole alati parem. Kehv, kuid ootuspärane järg.

20 aasta taguse “Iseseisvuspäeva” järg on ajuvaba, tobe ja mürarikas meelelahutus.

1996. aastal linastunud Roland Emmerichi “Iseseisvuspäev” on fenomen. Kuigi praegu kõneldakse filmist kui tobedavõitu meelelahutusest, oli see kümnendi üks edukamaid ja mõjukamaid teoseid. “Iseseisvuspäev” polnud midagi originaalset, ent tegu oli enegilise, korralikult kirjutatud ja teostatud ajuvaba meelelahutusega, mis taaselustas ning moderniseeris suurejoonelised ulme- ja katastroofifilmid. Nüüd, 20 aastat hiljem jõudis kinolinale “Iseseisvuspäev: Uus rünnak”.

Alternatiivne kaasaeg

Filmil on intrigeeriv alguspunkt: tegevus leiab küll aset aastal 2016, ent praegusest sootuks erinevas maailmas. Pärast võitu tulnukate üle on elu Maal kiiresti arenenud. Rahvaste ja riikide vahel valitseb rahu ning kasutusel on tulnukatest mahajäänud tehnoloogia. Loodud on kaitseprogramm, mis hoiab planeeti kutsumata külaliste eest. Kui tulnukad siiski uuesti saabuvad, osutuvad nad varasemast ohtlikumaks.

Kahjuks ei ole filmil väljaspool huvitavat algust palju uut ja põnevat pakkuda. Üldjoontes on teise osa lugu analoogne esimesega, ent teostatud eelmisest kehvemini.

Maad ründav emalaev on lavastaja Emmerichi sõnul Atlandi ookeani suurune. Kosmoselaev on nii üüratu, et kaotab seetõttu oma mõju. Esimeses osas on tulnukate saabumine kordades haaravam. Enne, kui me nägime kosmoselaeva täies ulatuses, anti korduvalt aimu selle massiivsusest. “Iseseisvuspäev” toimis, kuna algas rahulikult ning võttis aega nii tegelaste kui ähvardava ohu jaoks.

independence_day_resurgence_still_01

Courtesy of 20th Century Fox

Liiga palju asju

Emmerich üritab meeleheitlikult taasluua hetki, mis tegid esimese osa meeldejäävaks. Rohkem hävitustööd, rohkem märulit ja rohkem tegelaskujusid. “Uus rünnak” tutvustab vaatajatele kiirelt nii uusi kui vanu karaktereid ja tegevusliine, leidmata ühegi jaoks head fookust.

Esimene osa toimis tänu headele ja sarmikatele näitlejatele, kes lõid selged karakterid. Keskenduti kolmele peategelasele, keda kehastasid Jeff Goldblum, Bill Pullman ja Will Smith. Seekord on keskseid tegelasi kaks korda nii palju ning ekraaniaeg jaotub nende vahel üsna juhuslikult. Tegelaste motivatsioon ning taust on nõrgalt esitatud. Kuna loos ei jagu ruumi karakteriarendusele, ei jää keegi ka meelde. Liam Hemsworthi kehastatud piloot üritab asendada Will Smithi, ent pole nii meeldejääv. Kui esimeses osas oli igal tegelasel põhjendus filmis olemiseks, siis siin leidub mitmeid, keda võiks samahästi välja visata. Nii Davidi (Goldblum) isa Julius (Judd Hirsch) kui filmi keskel sissetoodud autotäis lapsi ei mõjuta loos toimuvat ning tunduvad liigsena.

Esimene osa balansseeris suurepäraselt eri tegevusliinide, karakterite ja märuli vahel. Iga tegelane või sündmus teenis kindlat eesmärki ning karakterid olid oma inimlikkusses huvitavad. Teises osas on kõik üsna nõrgalt  markeeritud. Karakterite läbielamiste jaoks pole piisavalt aega ning tuttavad tegelaskujud näivad iseenda haledate varjudena.

Nõrgas stsenaariumis on palju üleliigset. Film on nõrgalt teostatud, mehaaniline ja kiretu, kuid siiski ootuspärane järg. Ei usu, et keegi midagi enamat ootas.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 8.juuli 2016

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermod
e

 

Independence_Day_Resurgence_still_2

Courtesy of 20th Century Fox

 

Read Full Post »

the_man_from_uncle_poster“The Man from U.N.C.L.E.” – “Koodnimi U.N.C.L.E.” (2015)
stsenaarium: Guy Ritchie & Lionel Wigram

Siiras hommage 1960-ndate sarjade ja spioonifilmi stiilile nii heas kui halvas. Guy Ritchie tabab ehk liigagi oma eeskujusid ning peidab üsna kesise ja etteaimatava stsenaariumi efektitseva ja kauni vormi taha. Kahjuks aga see ei tööta.

Filmil suurimaks puuduseks on korraliku fookuse ning dramaatilise pinge puudumine. Pole selge, kes on loo peategelane, kahe spiooni (Henry Cavill’i ja Armie Hammer’i) rivaalitsemine jääb nõrgaks, kuna nendevaheline suhe on üsna kehval alusel ning näitlejate vahel puudub vajalik ekraanikeemia. Ka Alicia Vikanderi kehastatud tegelaskuju jääb üllatavalt trafaretseks. Kurikaelad aga tulevad mängu liiga hilja ning üks neist muutub huvitavaks karakteriks napilt enne oma surma.

Filmi visuaalne pool ning heli on aga Ritchiele omaselt muljetavaldav. Eriline kiitus operaator John Mathiesonile (“Gladiator”, “Kingdom of Heaven”) ja kostüümikunstnik Joanna Johnstonile (“Who Framed Roger Rabbit”, “Lincoln”), kes loovad filmile laheda elegantsuse. “Koodnimi U.N.C.L.E.” on täis väga põnevalt tehtud episoode. Guy Ritchie on andekas režissöör ning film on täis loovalt lavastatud lõike koos kauni ja leidliku kaamerakasutuse, mängulise montaaži (kuigi flashback‘e ja split screen‘e on kohati liigagi palju) ning toreda helirežiiga (näiteks autoakna lahtikeeramisheli on siiani meeles).

“Koodnimi U.N.C.L.E.” iseloomustab lõppevat pettumustvalmistavat kinosuve : kohati leidlik, ent üldjoontes üllatavalt keskpärane ja kohe ununev linateos. Isegi kui film pole nii naljakas kui “Spy” (2015) või nii mänguline kui “Kingsman: The Secret Service” (2014), on tegu vist siiski senise kinoaasta siirama ning parima spioonifilmiga. Eks näis, mida meile paari kuu pärast pakub James Bond ja “Spectre”.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Robbie Collin


Irrational_Man_poster“Irrational Man” – “Irratsionaalne mees” (2015)
režissöör: Woody Allen
stsenaarium: Woody Allen

“Irrational Man” uurib paljus samu tapmise ja moraaliga seonduvaid küsimusi, mida  kohtasime Woody Alleni ühes süngemas ja huvitavamas filmis “Crimes and Misdemeanors” (1989). Tegu on järjekordse austusavaldusega Fjodor Dostojovskile, mis tundub seekord inspiratsiooni ammutavat teise tuntud kirjaniku – Patricia Highsmithi loomingust ning tema ühest kuulsamast teosest “Strangers on a Train”.

Tegu on filmiga, mis langeb Alleni loomingus kuhugi korralike (“Midnight in Paris”) ja kesisemate (“To Rome With Love”) teoste vahele. Amüsantne ja põnev karakteriuuring, mis toimib eelkõige tänu suurepärastele näitlejatele: Joaquin Phoenix ja Emma Stone. Film ise tundub veidi pikk, eriti teine pool, mil lõpp-punkti kuidagi pärale ei jõuta.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


victoria_2015_poster“Victoria” (2015)
režissöör: Sebastian Schipper

Reaalajas lahtirulluv ühe-kaadri-film (“Rope”, “Vene laegas” jt) pole tänapäeval enam midagi uut ning taoline teos võiks toetuda ka ideele ja draamale, mitte ainult tehnilisele trikitamisele. “Victoria” on film, mille tiitrites nimetatakse operaatorit enne režissööri ning tehniliselt on saavutus tõepoolest märkimisväärne. Lugu on aga seekord kahjuks üsna tagaplaanile jäänud.

Kuigi esimene pool on tänu oma toorele teostusele ja improviseeritud (tihtilugu üsna halvale) dialoogile üsna eluline, muutub teine pool üsna tüüpiliseks krimkaks ning karakterite motivatsioon- eriti peategelase oma, pole kõige paremini välja mängitud. Võin kuuluda vähemusse, aga ma ei uskunud hetkekski, et Laia Costa kehastatud Victoria on selline tegelaskuju, kes nii kergelt pättide kambaga kaasa läheb. Sellel valikul aga rajaneb terve lugu. Samas, müts maha selle ees kui kaunilt suudeti edastada hiliste öö- ning varajaste hommikutundide ülendatud ja hullumeelset meeleolu. Ja kas öös ei ole mitte kõik valmis tegema midagi endalegi ootamatut?

“Victorias” on midagi hüpnootilist. Pildiline pool pole õnneks liiga esiplaanil ja ühe kaadri idee töötab suure osa ajast üsna hästi. Samas leidub ka mitmeid kohti, kus ei pilt ega näitlejad ei kanna stseene välja ning paaris kohas -nagu esimestes autosõidukaadrites- tekitab kaamera hoopiski võõristava efekti. Kaunilt on aga tehtud kohad, kus muud helid kaovad ning esiplaanil on muusika. Pausid, mis väljendavad tegelaste emotsioone on väga jõuliselt ja energiliselt välja mängitud ning annavad “Victoriale” hüpnootilise lummuse. Eriline kiitus helilooja Nils Frahmile kui tervele helimeeste meeskonnale, kes tunduvad filmile jagatud kiituses teenimatult tahaplaanile jäänud.

“Victoria” on vastuoluline film. Film haarab oma jõulisuse ning välise efektiga, ent peletab eemale oma kesise stsenaariumi ning nõrga dialoogiga. Tegu on tõepoolest muljetavaldava kinematograafilise koreograafiaga. Aga kui päris aus olla, siis palju huvitavam eksperiment on Mike Figgise “Timecode” (2000), kus reaalajas filmiti korraga nelja kaameraga. Kuigi ka see lugu ei olnud kõige tugevam, dekonstrueeris antud teos vähemalt unikaalsel viisil filmimeediumit.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


the_man_from_uncle_still

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four’i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused