“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase” (2014)
režissöör: Jake Kasdan
stsenaarium: Jake Kasdan, Jeff Pinkner
kinodes alates: 6.12.2019
Järg 2017. aasta üllatushitile “Jumanji: Tere tulemast džunglisse”ei valmista eelmise osa fännidele pettumust. Samuti hoogne ja lõbus seiklus, mis on nauditav tänu lustakatele osatäitmistele ning näitlejate heale ekraanikeemiale. Järg on tuttav, ent toob sisse ka piisavalt uut materjali. Lisaks vanadele nägudele (Dwayne Johnson, Jack Black, Kevin Hart, Karen Gillan jt) liituvad seltskonnaga ka Danny DeVito ja Danny Glover.
Danny DeVito’t ning Dwayne Johnsonit teda jäljendamas on ääretult lõbus vaadata.
“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
režissöör: Tom Harper
stsenaarium: Tom Harper & Jack Thorne
kinodes alates: 6.12.2019
Felicity Jones ja Eddie Redmayne (“Kõiksuse teooria“) on taas ekraanil tõsielul põhinevas filmis, mis jutustab aeronaut Amelia Wrenist ja teadlasest James Glaisherist. 1862.aastal asuvad nad õhupalliekspeditsioonile, et lennata eelmistest seiklejatest kõrgemale ja leida teaduslik moodus ilma ennustamiseks.
Meedias mainiti, et “Aeronaudid” on justkui “me too” ajastu produkt. Päris elus tegi James Glaisher antud kõrgusrekordeid purustanud lennu koos Henry Coxwelliga. Filmis on aga tema kaaslaseks Amélia Wren, kes on inspiratsiooni saanud kahest naisaeronaudist: Sophie Blanchardist ja Margaret Grahamist.
Hollywood on ajaloolise tõega ennegi vabalt ringi käinud ning tegelaste vahetamine pole suurim probleem. Pigem on asi selles, et film asendab usutavuse, karakteriloogika ning teadusliku lähenemise meelelahutusliku ja lihtsa vaatemänguga.
“Aeronaudid” mõjub kõige paremini õhupalliga tuhandete meetrite kõrgusel lennates. Tegelaste käitumine ja ettevalmistused selleks sündmuseks tunduvad lihtsustatu ning ebausutavana. Ehk on probleemiks samal ajal linastuv “Majakas“, mis on ajastu kujutamises nii detailitruu, et “Aeronaudid” mõjub tema kõrval fantaasiafilmina, kuigi žanriliselt peaksid asjad just vastupidi olema.
“Aeronautide” narratiiv on samuti konarlik. Suur osa filmist on jutustatud flashbackide abil. Need minevikustseenid on aga kõige nõrgemad ega lisa midagi olulist karakteritele või tegevustikule. Suur osa eelloo pingest põhineb küsimusel, kas tegelased üldse koos õhku tõusevad. Kuna me aga neid filmi alguses lendamas näeme, siis see lihtsalt ei toimi.
“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Alfonso Gomez-Rejon
stsenaarium: Michael Mitnick
Kinodes alates: kinodes alates: 6.12.2019
Režissöör Michael Mitnicki (“Mina, Earl ja surmasuus tüdruk “) filmi “Voolusõda” vaevasid mitmed tootmisprobleemid. See pidi esialgu linastuma 2017. aastal ning Eesti kinodesse jõudnud versioon kuus minutit lühem “directors cut” versioon.
Filmi keskmes on Thomas Edison (Benedict Cumberbatch), Nikola Tesla (Nicholas Hoult) ja George Westinghouse (Michael Shannon), kes võitlevad elektrienergia tootmise võimaluste pärast. Nagu “Aeronautide”, on ka “Voolusõja” keskmes 19.sajandi uuendused. Selle taga peituv lugu ja ajalooline õppetund on intrigeerivamad kui teos ise.
Produktsioon on oma suhteliselt väikese eelarve kohta muljetavaldav ning ekraanil näeb palju hinnatud näitlejaid (Benedict Cumberbatch, Michael Shannon, Katherine Waterston, Tom Holland, Matthew Macfadyen, Nicholas Hoult jt). Raske on aga aru saada, millest filmitegijad täpselt rääkida tahavad. Keskmes tundub olevat Thomas Edisoni ja George Westinghouse’i vägikaikavedu (mis on kohati sarnane Cristopher Nolani “The Prestige’is” nähtuga), ent stsenaariumis on liiga palju detaile ning sündmusi, mis fookuse ähmastavad.
Lugu ei haaranud kahjuks intellektuaalsel ega emotsionaalsel tasandil. Nagu vaataks telekast harivat History Channeli saadet, kus amatöörnäitlejate asemel palgati Oscari nominendid.
režissöör: Todd Phillips
stsenaarium: Todd Phillips & Scott Silver
osades:
Joaquin Phoenix (Arthur Fleck)
Robert De Niro( Murray Franklin)
Zazie Beetz (Sophie Dumond)
Frances Conroy (Penny Fleck)
Brett Cullen (Thomas Wayne)
Shea Whigham (Detective Burke)
Bill Camp(Detective Garrity)
operaator: Lawrence Sher, kunstnik: Mark Friedberg, kostüümikunstnik: Mark Bridges, helilooja: Hildur Guðnadóttir, montaaž: Jeff Groth. Produtsendid: Todd Phillips& Emma Tillinger Koskoff.
Kinodes alates 4.10.2019
101 min
Todd Phillipsi (“Pohmaka” triloogia) Veneetsia filmifestivalil Kuldlõviga pärjatud “Joker” mõjub kaasaegsete Hollywoodi koomiksisarjade keskel värskendavalt. Kõigest 55 miljoni dollari eest vändatud linateose keskmes ei ole arhetüüpne hea ja kurja võitlus ja suurejoonelised eriefektid. Ammutades inspiratsiooni 1970-ndate ja 1980-ndate ühiskonnakriitilistest ning nihilistlikest antikangelase lugudest [“Taxi Driver” (1976) või “The King of Comedy” (1982)] loob “Joker” pessimistliku pildi meeleheitele viidud ühiskonnast, kus ebavõrdsus, vaesus ning hoolimatus loovad soodsa pinnase rahutusteks ning viivad filmi peategelase äärmuslike tegudeni.
Kolmekordne Oscari nominent Joaquin Phoenix kehastab Arthur Flecki, vaimsete häirete all kannatavat klouni, kes hoolitseb ema (Frances Conroy) eest ning unistab oma iidoli Murray Franklini (Robert De Niro) eeskujul püstijalakoomikuks saada.
“Jokeri” tegevus leiab aset Gotham Citys, mis on tugevalt inspireeritud 1970-ndate New Yorgist, linna ajaloo ühest süngemast ja kriminaalsemast perioodist. Sisuliselt on tegu vigilanteexploitation filmiga, mida oleks omal ajal võinud peale Martin Scorscese lavastada näiteks Abel Ferrara (“Ms .45”) või William Lustig (“Maniac”), kes linna tumedamat poolt nii tabavalt kujutasid.
Erinevatelt mainitud lavastajatest ei suuda aga Todd Philips oma Gotham Cityt ehedaks muuta. Kuigi väliselt tundub kõik korras olevat, jääb puudu detailidest, mis nii linna kui selle tegelased ellu ärataksid. Võetud riskidest hoolimata on teosel siiski stuudiofilmi maik juures. Joaquin Phoenix esineb oma tuntud headuses, ent kõrvaltegelased (headest näitlejatest hoolimata) jäävad üsna pealiskaduseteks ja üheplaanilisteks. Hea antikangelase lugu eeldab üldjuhul aga väga mõjuvat maailma.
Ka Arthur Flecki enda teekond ikooniliseks Jokkeriks liigub väga tüüpilist ning tuttavat rada pidi ning kasutab kulunud klišeesid. Kontseptuaalselt on tegu korraliku materjaliga, ent nii stsenaarium kui režii jäävad pealiskaudseks. Tegijad on Jokkeri karakteriks inspiratsiooni ammutanud mitmetest allikatest (nii filmidest kui koomiksitest) ning leidnud tema lahtiseletamiseks paar põnevat lahendust.
“Jokeris” leidub mitmeid kauneid kaadreid ja mõjuvaia kõrvale teine hiljutine “Taxi Driver’ist” inspireeritud film, mille peaosas oli Joaquin Phoenix “You Were Never Really Here” (2017), saavad “Jokeri” vajakajäämised eriti selgeks.
Samas ei jäta “Joker” täiesti ükskõikseks. Filmi tasub ainuüksi Joaquin Phoenixi osatäitmise pärast vaadata. Ka filmi üks teema – kuidas ühiskonna poolt hüljatud inimesed võivad idealiseerida kriminaale ning valitsevale korrale vastu astuda, on kontseptuaalselt kõnekas. Ka 1970-ndatest inspireeritud rahulik tempo on hea vaheldus kaasaegse Hollywoodi tormavale kinole.
“Jokeri” filmitegijate ambitsioonid on suured ning kuigi teostus jätab mitmes mõttes soovida, on linateos siiski värske lisa stagneerunud koomiksifilmide maailma. Jääb loota, et “Joker” inspireerib teisi ka filmitegijaid koomiksižanris riske võtma ning uusi ja julgeid lähenemisi proovida.
“Halloween” (2018)
režissöör: David Gordon Green
stsenaarium: David Gordon Green, Danny McBride, Jeff Fradley
Kinodes alates: 26.10.2018
Erinevalt teistest ikoonilistest slasher sarjadest nagu “Friday the 13th” ja “Nightmare on Elm Street” on “Halloweeni” filmide järgnevus pehmelt öeldes segane ning David Gordon Greeni käel valminud osa on sarja viies reboot.
“Halloween” (kolmas film seerias, mis kannab täpselt sama pealkirja) on järg esimesele, 1978. aastal John Carpenteri käe all valminud õudukale, ent viiteid leidub ka teistele osadele.
Uue filmiga üritatakse õudusikooni taas uut elu ning väärikust süstida. Tagasi on nii esimeses filmis peaosa mänginud Jamie Lee Curtis, Michael Myersit kehastanud Nick Castle kui ka John Carpenter, kes on seekord filmi kaasprodutsent ja helilooja. Lavastajatoolis istub skisofreenilise filmograafiaga David Gordon Green, kelle käe all on valminud sellised hinnatud teosed nagu “George Washington” (2000) ja “Stronger” (2017) kui ka materdada saanud “The Sitter” (2011) ja “Your Highness” (2011).
Slasher filmide austajana võin öelda, et “Halloween” on selle žanri tüüpiline vana kooli esindaja – pakutakse seda, mida oodatakse. Lugu on üsna etteaimatav ega paku palju üllatusi. See-eest leidub palju laipu ning brutaalseid mõrvu, kuid erinevalt žanri meeldejäävatest esindajatest, mis sulle naha alla poevad, leidub siin üsna vähe õõva ja õudust. Green on filmi korralikult teostanud, ent ilma erilise särata (mõjuvaim hetk on vist pikk steadicam kaader Halloweeni ööl). Filmitegijad üritavad ka tavalisest enam karakteritesse investeerida (eelkõige Laurie Strode’i ja tema perekonna draamasse) aga selleks ei kulutata (žanrile iseloomulikult) piisavalt aega ning linateoses on lihtsalt liiga palju tegelaskujusid. Parimad slasherid paistavad silma kas meeldejääva atmosfääri, mõrvade, karakterite või pöörkäikude poolest. “Halloweenil” pole neist ühtegi ning korralikest näitlejatöödest hoolimata ei jäta ükski tegelaskuju sügavat muljet.
Tegu on siiski oma žanri korraliku esindajaga, mis tuletab meelde, et “Halloweeni” kõige olulisemaks osaks pole kunagi olnud peategelased nagu Michael Myers või Laurie Storde vaid John Carpenteri ikooniline muusika. Teadupärast leidis ka originaalversioon levitajate huvi alles pärast muusika lisamist.
“The Raid: Redemption” (2011) ja “The Raid 2” (2014) režissöör-stsenaristi Gareth Evans uus film “Apostel” on mehele omase energiaga brutaalne film, mis võlgneb palju ka vaoshoitud õudukatele nagu Robin Hardy kultusfilm “The Wicker Man” (1974).
“Apostel” algab nagu “The Wicker Man” – peategelane saabub (Dan Stevens) üksikule saarele, kus elab end ülejäänud maailmast isoleerinud ususekt prohvet Malcolmi (Michael Sheen) juhtimisel.
Evans uurib kogukondade ja usufanatismiga seonduvaid probleeme, ent nagu “Halloweengi” on “Apostlis” liiga palju liine, karaktereid ja ideid, mis filmi lõpus ei leia ilmtingimata rahuldavat lahendust. Ka filmi tonaalsus on kummaline. Ühetlpoolt on teguvanakooli vaoshoitud õudukast, mis kaldub samas aga nii campi kui ekstreemsesse splatter’isse. Nõrganärvilistele kindlasti ei soovitaks.
Ei ole veendunud, et vägivald filmi terviku kasuks töötab, ent libastumistest hoolimata on “Apostel” omalaadne teos, mis nagu “The Wicker Man”, pikaks ajaks meelde jääb. Alati cool Dan Stevens (“The Guest”) on filmi peaosas väga nauditav.
“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017) režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson
See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.
Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.
Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.
Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.
Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).
Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.
“Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.
Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .
“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.
“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.
Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.
“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012). Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.
“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan
Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).
Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.
režissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim
osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)
operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.
99.min
Kinodes alates: 3.03.2017
Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest
Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.
Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.
Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.
Mõistatuslik naine
Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.
Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.
“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017
“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill
Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.
Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.
Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.
“The Accountant” – “Audiitor” (2016)
režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque
“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.
“Inferno” (2016) režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal
Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.
Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.
“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016) režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz
Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.
režissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom
osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)
operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.
79. min
Huvitav rännak virsikuga
Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).
Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.
Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.
Courtesy of Disney
Originaalne segatehnikafilm
James (Paul Terry) elab peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid poisi tema sünnipäeva puhul viia.
Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.
Courtesy of Disney
Poisi ja putukate sõprus
Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.
Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).
“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.
režissöör: Colin Trevorrow
stsenaarium: Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow & Derek Connolly
osades:
Chris Pratt (Owen)
Bryce Dallas Howard (Claire)
Irrfan Khan (Masrani)
Vincent D’Onofrio (Hoskins)
Ty Simpkins (Gray)
Nick Robinson (Zach)
Jake Johnson (Lowery)
Omar Sy (Barry)
operaator: John Schwartzman, kunstnik: Ed Verreaux, montaaž: Kevin Stitt, helilooja: Michael Giacchino, kostüümikunstnikud: April Ferry & Daniel Orlandi. Produtsendid: Patrick Crowley ja Frank Marshall.
124 min
“TOBEDAVÕITU, KUID KOHATI NAUDITAV B-FILM”
Legendaarne B-filmide lavastaja ning produtsent Roger Corman ütles kunagi, et Steven Spielberg’i film “Lõuad” – “Jaws” tegi täpselt seda, mida tema oli teinud aastakümneid. Ainuke vahe on see, et Corman tootis analoogse filmi ühe nädala ning ülimadala eelarvega. Spielberg’i lavastatud Hollywoodi esimene kaasaegne blockbuster tegi seda aga kõrge kvaliteedi ja suurte rahadega.
Spielberg’i teised populaarsemad teosed nagu Indiana Jonesi triloogia või kaks esimest “Sauruste pargi” filmi on tegelikult samuti kõrgetasemelised B-kategooria filmid. “Sauruste maailm” aga ei tundu mitte “Sauruste pargi” uusversioon, vaid “Sauruste pargi” odav koopia – knockoff, mida1990-ndatel oleks võinud väiksem filmistuudio videokassettide jaoks toota, et dinosauruste maaniast kasu lõigata. Tegu on üle võlli ja lapsiku seiklusfilmiga, mis üritab meeleheitlikult tabada Spielgeberg’i vaimu, ent ei mõista täielikult oma tobedust.
“Sauruste maailma” lugu on põhimõtteliselt esimese osa uusversioon, kuhu on lisatud ideid ka teisest (militaristlik pool) ja kolmandast osast (intelligentsed saurused, T-rexist ohtlikum koletis). Sauruste park on lõpuks avatud ning inimesed teevad täpselt samu vigu, mida enne. Isegi suur hulk tegelaskujudest tunduvad olevat kokkuklopsitud esimese osa põhjal. Vend ja õde Tim ja Lex on asendatud kahe venna Zach’i (Robinson) ja Gray’ga (Simpkins), Sauruste pargi koordinaator Claire (Howard) ja omanik Masrani (Khan) on kollaažid Sam Neill’i ja Richard Attenborough’i mängitud tegelaskujudest, salaplaane hauduv Hoskins (D’Onofrio) meenutab nii Wayne Knight’i kui Pete Postlethwaite’i jne. Chris Pratt aga mängib Star Lord/Peter Quill’i, kes on otsustanud galaktika valvamise sinnapaika jätta ning natuke Sauruste pargis mässata. Tegelaskujudele on raske kaasa elada, sest väljaspool šarmantset Pratt’i on tegu üsna nõrkade ja igavavõitu stereotüüpidega. Eriti ükskõikseks jätab Bryce Dallas Howard, kelle mängitud töönarkomaanist karjäärinaine tundub pingutatuna. “Sauruste maailm” ei kasuta oma loo konstruktsioonis mitte ainult seeria eelmistest osade materjali (esimesele osale viidatakse isegi liiga palju), vaid ka lõike teistest filmidest nagu James Cameron’i “Aliens “(1986), millest kaks stseeni on üks-üheselt kopeeritud.
Mul ei oleks selle kõige vastu midagi, kui film teaks, mis ta olla tahab, ent tonaalsus on juba algusest peale paigast ära. Režissöör Colin Trevorrow (“Safety Not Guaranteed”) üritab Spielberg’i järgi teha, ilma oma maailma reegleid kehtestamata ning ei suuda otsustada, mis žanrisse kuuluvat filmi ta teha tahab. Võib ju väita, et “Sauruste park” on kogupere meelelahutus, ent sisimas on tegu üsna tõsiseltvõetava seiklus-thrilleriga, milles juhtumisi on lapsikuid ja koomilisi hetki. “Sauruste maailm” leiab juba alguses üsna kehva jalgealuse kui üritab oma jaburusi üllatavalt tõsiseltvõetavalt näidata (raptoritega kommunikeerumine ning soov neid sõjaväes kasutada). Kui keskseks ideeks on inimeste poolt kamandatavad raptorid, ei tundu muu oht millegipärast piisavalt reaalsena. “Sauruste maailm” üritab meeleheitlikult laveerida komöödia, lastefilmi, thrilleri, märuli ning ulme vahel, ent ei leia nende vahel väga head tasakaalu. Ainult koomilisemad lõigud toimivad korralikult. Isiklikuks lemmikus on kohmakas hüvastijätusuudluse moment. Samas ei julge film olla ka lihtne ja tobe laste meelelahutus, kuna punnitatult üritatakse kritiseerida korporatiivset ahnust ja monologiseerida ulmežanri klassikalise teema üle – seda, et inimene ei tohiks jumalat mängida ega luua hübriidmonstrumit. See on muidugi irooniline – sest film ise tundub olevat korporatiivse ahnuse tulemus, monstrum, mis on erinevatest juppidest kokku klopsitud ning üritab oma publiku ära süüa.
“Sauruste maailm” ei ole eriti hea või hästi tehtud film. Aga kohati ääretult lõbus. Eriti lõpus, mis on oma idiootsuses ning meelelahutuses kohati briljantne. Füüsikareeglid visatakse aknast välja ning film saavutab ülima B-filmi ajuvabaduse. Ja kes oleks osanud oodata, et film teeb lõpus hommage’i George Lucase meistriteosele “Star Wars: Episode I – The Phantom Menace” (1999)? Tõepoolest – SPOILER “There’s always a bigger fish” END SPOILER.
Kui lõputiitrid hakkasid jooksma, siis naersin kinosaalis kogu südamest. Nii lapsikut ja lolli filmi pole pikka aega näinud. Jah, “Sauruste maailm” on kohati väga nauditav. Aga pahatihti valedel põhjustel. Kui terve film oleks oma idiootsust nautinud nagu viimane kolmandik, võiks “Sauruste maailm” olla camp-meistriteos. Kahjuks jääb kogu film aga kõigi ideedega poolele teele. On irooniline, et oma stsenaariumis ja ebaveenvuses on “Sauruste maailm” palju truum Roger Corman’i-stiilis filmidele, kui seda on Spielberg’i omad. Tundub, et Hollywood on lõpuks vana kooli B-filmidele palju lähemale jõudnud. Kuigi eelarve ja staarid on suuremad, tundub stsenaarium ja teostus lõpuks nendega samale tasemele jõudnud olevat.
režissöör: Chad Stahelski & David Leitch
stsenaarium: Derek Kolstad
osades:
Keanu Reeves (John Wick)
Michael Nyqvist (Viggo Tarasov)
Alfie Allen (Iosef Tarasov)
Willem Dafoe (Marcus)
Bridget Moynahan (Helen)
John Leguizamo (Aureilo)
Ian McShane (Winston)
operaator: Jonathan Sela, kunsntik: Dan Leigh, kostüümikunstnik: Luca Mosca, montaaž: Elísabet Ronaldsdóttir, heliloojad: Tyler Bates & Joel J. Richard. Produtsendid: Basil Iwanyk, David Leitc, Chad Stahelski, Mike Witherillh & Eva Longoria.
101 min
“SUUREPÄRANE, HEA NING KESINE – KORRAGA”
Mulle on film noir- tüüpi thrillerid ning filmid palgamõrvaritest ikka meeldinud. Kolm 1967.aastal ilmavalgust näinud märgilist hit-man’i filmi; Jean-Pierre Melville’i “Le Samouraï”, Seijun Suzuki “Branded to Kill” ja John Boorman’i “Point Blank” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning “John Wick” tundub neist väga mõjutatud. Kuidas teisiti vaadata linateost, mis mängib montaažis aegruumiga, kus on sihikindel ja sirgjooneline tegelaskuju, kes hävitab kõik teelesattuva ning jutustab palgamõrvarite seas valitsevast aukoodeksist? Isegi filmis oleva ööklubi nimetus “Punane Ring” on hommage Melville’i teisele legendaarsele teosele “Le Cercle Rouge” (1970).
Filmil on ideaalne alguskaader, mis annab kohe aimu sellest, et meid ootab vägivaldne ent humoorikas noir. Järgnev on rabav – vähese dialoogiga, puht visuaalil ja mängulisel montaažil põhinev mõjuv stseenide jada, mis kohe kaasa tõmbab. Tegelaskujud on hästi defineeritud ning huumor tabav (stseen politseinikuga on lihtsalt super). “The Drop’i”järel on naljakas näha järjekordset krimifilmi, kus oluline sisuline roll on kanda kutsikal.
Film võiks olla peaaegu Nicolas Winding Refn’i “Drive’iga” samast puust. Stiilne ja põnev, isegi kui operaator Jonathan Sela (“A Good Day to Die Hard”, “Max Payne”) valikud alati kõige paremad pole. Kompositsioonid on enamasti head, ent värvikorrektsioon ja valgus tundub tihti hoopis nõrka Z-kategooria filmi kuuluvat.
Actionstseenid on hea koreograafiaga ning brutaalsed ja lugu jookseb hästi. Ent samm-sammult hakkab film ära vajuma. Action, kuigi kõrgel tasemel, muutub monotoonseks ja pikaks, lugu hakkab venima ning nõrgavõitu kõrvalosatäitjad (v.a Willem Dafoe, John Leguizamo ja Ian McShane) hakkavad filmi esialgset taset alla tõmbama. Vene maffiamehed Viggo (Michael Nyqvist) ja Iosef (Alfie Allen) pole John Wicki suguse tüübi väärilised. Nende tegelaskujudes jääb stsenaariumi tasandil midagi puudu ning ka näitlemine pole piisaval tasemel. Asja ei tee paremaks ka meeste suust kostuv vene keele kuritarvitamine (viimaste aastate üks hullemaid, Reeves’i vene keel annab vähemalt naermiseks hea põhjuse). Kogu Wick’i ümbritsev maailm (eriti hotell) on palju põnevam kui lugu, mis tundub liiga tuttav – nimelt “Road to Perdition’i” (2002) nõrgem kordus.
Filmi on raske hinnata. Leidub palju kiiduväärset – mitmed stseenid on arvatavasti ühed parimad, mis ma sel aastal olen kinos näinud. Huumor on teose suurimaks plussiks ning Chad Stahelski & David Leitch’i režii on debüütfilmi kohta vägagi muljetavaldav. Kui algus viitaks justkui “Drive’i” tasemele, siis filmi lõpp vajub kahjuks pigem “Payback’iga” (1999) samasse masti. Viimane oli aga teadupärast “Point Blank’i” nõrk remake.
Olen siiski rahul, et õnnestus film kinos ära näha. Žanri austajad leiavad siit kindlasti midagi nauditavat.
Ilmar Raag on Eesti viimase aja kontekstis üks erandlikumaid režissööre. Mees on saanud väga tihti filme teha, mis iseenesest on ääretult positiivne ning erinevalt muudest kohalikest filmitegijatest jälgib ta klassikalisi stsenaariumireegleid tegemaks laiale publikule mõistetavaid linateoseid. Tal pole arusaamatuid kunstfilme (“Kirjad Inglile”, “Lumekuninganna”), rahvalikke komöödiaid (“Seenelkäik”, “Jan Uuspõld Läheb Tartusse”), krimifilme (“Punane elavhõbe”, “Rotilõks”, “Pangarööv”) või nišilikke festivalifilme (“Püha Tõnu kiusamine”). Raagi teosed kätkevad universaalseid lugusid, millel on potentsiaalselt tugevad sotsiaalne mõõde ning see on juba omaette kiiduväärt nähtus.
See aga ei tähenda, et Raagi filmid mõjuksid eestlastele Kristuse teise tulemisena ja oleksid täiesti kriitikavabad. Tema eelmistes filmides esinenud nõrkused tulevad paraku esiplaanile ka ta uusimas linateoses”Ma ei tule tagasi”.
RONG SEE SÕIDAB LOGINAL
Nagu ikka, saavad kõik probleemid alguse stsenaariumist (esmakordselt pole Raag seda ise kirjutanud, ent puudused on samasugused , mis “Kertus” ja “Eestlannas Pariisis”). Sotsiaalrealistliku filmi kohta, mis pretendeerib ehedusele, on teos ülekonstrueeritud ja ebausutav. On tunda, kuidas stsenarist Yaroslava Pulinovich Frank Daniel’i ja Blake Snyder’i õpetusi sõnakuulelikult järgides loojutustamise seisukohalt väga kummalisi valikuid teeb.
Esimene probleem on set-up’iga. Peategelast Anjat näidatakse kui tarka tütarlast, kes lastekodulapsena lõpetab kooli kuldmedaliga ning töötab üsna varsti õppejõuna ülikoolis. Haritud, nutikas ja aadetega tütarlaps, kes millegipärast magab endast vanema kolleegiga ning põgeneb narkootikumide omamises süüdistatuna noorte varjupaika, teeseldes, et on 15-aastane. Oot-oot-oot. Kallid stsenaristid ja filmitegijad – kõik on liiga keeruline ja ebausutav. Esiteks: miks peab ta töötama ülikoolis kui ta järgmisel hetkel teeskleb teismelist? Kui vana ta tegelikult on? Teiseks: miks peab ta olema suhtes oma õpetajaga, kes on kirjutatud ja lavastatud ühedimensioonilise kaabakana? Ebausutav. Kui me aktsepteeriksime seda suhet, peaksime olema peategelasest väga halval arvamusel. Kes Anja tegelikult on, mida ta elus tahab? Protagonist, kellele me peame terve filmi kaasa elama? Ei mõista.
Hea küll! Ma saan aru, et filmitegijate soov on näidata, kuidas pealtnäha ihaldatu saavutanud lastekodulaps, mõistab äkki selle mittevajalikkust ja loobub kõigest. Tema vanus ja haritus ei mängi ülejäänud filmis mingit rolli. Samahästi oleks ta võinud ülikooli kõrvalt suvalisel töökohal käia, kus ta oma kolleegiga suhtes on. Milleks siis tulla välja nii ebausutava ja keerulise konstruktsiooniga? Keep it simple.
Edasitoimuva dekonstrueerimine rikuks filmivaatamise ette ära. Seetõttu piirdun üldisemate tähelepanekutega. Keskne suhe Anja ja Kristina vahel, kes üritavad koos Kristina vanaemale Kasahstani külla minna, jääb staatiliseks ning kordavaks. Kas sa hoolid minust? -ei, jah vastused. Kas sa armastad mind?-sama. Suhe tundub otsekui telegrafeeritud, olulised momendid (eriti tülid) on ülerõhutatud ning teekond ühtaegu etteaimatav ning laialivalguv. Kuigi paar hetke on toredad ja elulised (nagu näiteks esimene suurem stseen nende vahel varjupaigas), ei juhtu tüdrukutega tee peal midagi eriliselt huvitavat ning me ei saa Anja ja Kristina kohta kuigi palju uut teada. Empaatia asemel tekib pigem soov, et nad kiiremini oma kuradi Kasahstani kohale jõuaksid. Road movie’s peaks teekond ju sihtpunktist olulisem olema. Kui tegelaskujud ise on haaravad, võib lugu isegi etteaimatav olla.
Sama probleem on ennegi Raagi loomingut vaevanud. “Kertus” on Malmsteni kehastatud Villu heasüdamlik naistemurdjast joodik, kes jääb ka filmi lõpus heasüdamlikuks naistemurdjast joodikuks, kes otsustab püsisuhte ja tsipa väiksema joomise kasuks. Kõigest välised, mitte sisemised muutused. Täpselt sama probleem on “Eestlanna Pariisis” peategelastega, kes samamoodi tunduvad ajalises vaakumis eksisteerivat. Nad ei arene, vaid lihtsalt reageerivad toimuvale. Ka “Klassis” (mis mulle väga meeldis, hinge läks) toimub järsk ja ebausutav muutumine. Poiste relvahaaramisele pole kuigi head põhjendust. Tegelased käituvad stsenaariumi kohaselt, mitte karakteriloogikat järgides.
Kui “Ma ei tule tagasi” esimene pool on täitsa korralik, siis viimane kolmandik tekitab suuri küsitavusi. Film rikub seal stsenaariumiguru Robert McKee’s tähtsamat seadust: THOU SHALT NOT USE FALSE MYSTERY OR CHEAP SURPRISE! Lihtsalt öeldes: film valetab, et luua võltspinget, kui tegelased on filmi madalaimas punktis (Blake Snyder nimetab seda Dark Night Of The Soulsektsiooniks). Võltsdraama tekitamine on odav viis vaataja kaasakiskumiseks ning kiskus vähemalt mind totaalselt filmist välja (antud steeni oleks saanud usutavamalt lahendada vaid ühe autoraadiost kostva lause muutmisel). Sellele järgnev pöördeline moment on aga nii läbikonstrueerimata, et mul oli filmi pooliku montaažirea vaatamise tunne. Liiga lohakas, et toimida kui deus ex machina ning piisava eelmängu ja pingeta korraliku draama jaoks. Põhimõtteline erinevus ootamatu ja juhusliku sündmuse vahel.
MUST/VALGE
Action- või fantaasiafilmis võib nii olla, et peategelased on head ning kuri on lihtsalt kuri. Näiteks “The Fifth Element” on selle ideaalne näide: suur kurjus tahab maailma hävitada ning väljavalitu peab selle filmikangelase abil peatama. Ka sotsiaalrealistlik film võib nii teha (Dardenne’id on seda teinud), kui tegelaskujud on piisavalt nüansirikkad ja komplekssed. Siin aga kujutatakse nii pea- kui kõrvaltegelasi üllatavalt suurte pintslitõmmetega. Anja vanem kolleeg, abielumees, kellega ta armusuhtes on, on algusest lõpuni egoistlik empaatiavõimetu jobu. Arusaamatu, miks Anja-sugune tüdruk peaks temaga filmi lõpuni telefoni teel ühendust pidama. The devil is in the detail ja just mittetoimivad pisidetailid on need, mis filmi rikuvad. Episoodilised tegelaskujud, kellega peategelased filmis kohtuvad, tunduvad stsenaariumi funktsioone teenivate stereotüüpidena (inspektor, marjamüüja, prostituut jt). Samamoodi nagu Jüri Vlassovi mängitud joodik “Kertus”, selle asemel, et leida ehe kohalik joodik. Kõik jääb filmi algusest lõpuni mustvalgeks,varjundeid pole. See laieneb ka loodud maailma peale. Ma ei mõista, miks kriitika “Surnuaiavahi tütre” kohta pole laienenud “Kertu” ja nüüd ka “Ma ei tule tagasi” filmile. Kritiseeriti Katrin Lauri naiivset ja ebausutavat nägemust joodikute perest. Raagi viimase filmis tundub kahjuks samuti väga palju fabritseeritut ja ebausutavat. Realism kinolinal on keeruline ning nõuab täppisteadust. Minu õppejõud Jüri Sillart ütles ilusti: hästi realiseeritud filmimaailma puhul tunned sa ekraaniloleva koha lõhna. Mida elulisem film, seda suuremat rolli see mängib.
Kuigi võttepaigad on kohati üsna mõjuvad, jääb midagi puudu. Detaile, mis paneksid sellesse maailma uskuma, jääb vajaka. Režissööri töö peaks olema maailma loomine ning loo jaoks vajalike tasandite lisamine kujundite ning visuaalsete vastete kaudu. Raag näitab siin end kui väga stsenaariumikeskset lavastajat, kes keskendub liialt kirjapandule. Narratiiv pole piisavalt filmikeelde üle kantud ning kõik tundub ühene – pilt ei jutusta toimuvat, vaid üksnes illustreerib seda. “Ma ei tule tagasi” on oma teostuselt kohati nii stamplik, et vähegi filme näinud inimene suudab ette aimata praktiliselt iga filmi pakutavat kaadrit ning montaažihetke.
Kuigi keskmisele kinokülastajale võib kõik korras tunduda, jääb filmil puudub sisemisest tunnetusest, pingestatusest, täpsusest ja käekirjast – maagiast, mis eraldab korralikke tõeliselt headest filmidest. Väga vähesed Eesti lavastajad on saanud võimaluse nii tihedalt filme teha, ent kui Veiko Õunpuu liikumine on maneerlikust “Tühirannast” julge ja kompromissitu “Püha Tõnu Kiusamise” poole (Eesti viimaste kümnendite parimaid mängufilme) vägagi tuntav, siis Raag näib ikka veel “Klassi” lavastavat. Filmide kvaliteet näib tulenevat rohkem materjali, näitlejate ja operaatori valikust ning režii tundub paigal tammuvat.
Filmis “Ma ei tule tagasi” on palju kiiduväärset. Kesksed rollisooritused on veenvad ja hingestatud, lugu ja teemad ilusad ning operaator Tuomo Hutri tabab kaunilt tegelaste teekonda mööda Venemaad. Ilmar Raag jagab struktuuri, oskab näitlejad veenvalt mängima panna ning on aateline režissöör, keda huvitavad inimlikud lood. Seda enam on frustreeriv näha raisatud potentsiaali.
Ma loodan sügavalt, et järgmiste projektidega võtab Raag suuremaid riske ning jätkab režissöörina kasvamist. Neile, kes ühe silma kinni pigistavad ja puudustest mööda vaatavad, võib “Ma ei tule tagasi” emotsionaalselt rahuldust pakkuda. Mitte vähem kui näiteks kõvasti kiidetud “Kaks Päeva, Üks Öö”.
“Jumanji: The Next Level” – “Jumanji: järgmine tase” (2014)
“Aeronaudid” – “The Aeronauts” (2014)
“The Current War” – “Voolusõda” (2019)
režissöör: Todd Phillips
“Halloween” (2018)
“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
“Ikitie” – “Igitee” (2017)
“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Pablo Larraín
“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
“The Accountant” – “Audiitor” (2016)
“Inferno” (2016)
“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Henry Selick
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 