Archive for the ‘J’ Category

The_Last_Jedi_2017_poster“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017)
režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson

See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.

Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.

Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.

Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.

Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks  vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning  sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning  võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).

Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.

Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.

Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused:Diana Red Letter Media Mark Kermode

 


Ikitie_2017_poster“Ikitie” – “Igitee” (2017)
režissöör: Antti-Jussi Annila

“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.

“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on  kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.

Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.

“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012).  Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.

Kahju.

Hinne: 2.5/10
IMDB

 


Jumanji_Welcome_to_the_Jungle_poster_2017“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan

Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).

Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Advertisements

Read Full Post »

Jackie_2016_film_posterrežissöör: Pablo Larraín
stsenaarium: Noah Oppenheim

osades:
Natalie Portman (Jackie Kennedy)
Peter Sarsgaard (Bobby Kennedy)
Greta Gerwig (Nancy Tuckerman)
Billy Crudup (ajakirjanik)
John Hurt (preester)
Richard E. Grant (Bill Walton)

operaator: Stéphane Fontaine, kunstnik: Jean Rabasse, kostüümikunstnik: Madeline Fontaine, montaaž: Sebastián Sepúlveda, helilooja: Mica Levi. Produtsendid: Scott Franklin, Juan de Dios Larraín & Mickey Liddell.

99.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Ebatraditsiooniline eluloofilm läbielamistest ja maskidest

Kinolinal on lugu, mis avab John F. Kennedy naise Jackie emotsioone pärast mehe atentaati.

Esimesed leedid on nii USA-s kui teistes riikides olulist rolli mänginud, ent keegi pole nii ikooniline ja mõjukas kui Jacqueline Lee “Jackie” Kennedy  (hiljem Onassis). Ameerika ajaloo üks tuntumaid ja nooremaid (vanuselt kolmas) esimeste leedide seas, kes sarnaselt Barack Obama abikaasale Michelle Obamale, tõi Valge Maja presidendipaari rahvale lähemale.

Nädal pärast John F. Kennedy atentaati 1963. aastal kutsub Jacqueline Bouvier Kennedy (rolliga Oscarile kandideerinud Natalie Portman) enda juurde ajakirjaniku (Billy Crudup), et rääkida oma mehe pärandist ja tragöödiajärgsetel päevadel toimunust. Jackie sõnul on see tema versioon sündmustest ning see, mis vestlusest läheb trükki ja mis mitte, naise enda otsustada.

Jackie_movie_still

Mõistatuslik naine

Hinnatud Tšiili filmitegija Pablo Larrain (“Klubi”, “No”) justkui ütleks meile, et film ei ürita (ega saagi) selgitada lõplikku tõde vaid pigem pakkuda oma interpretatsiooni toimunust. “Jackie” üritab pääseda naise naha alla ning näidata, mida ta võis neil keerulistel päevadel tunda. Jackiet näeb pea igas stseenis ning toimuvat on vaadatud enamjaolt tema silmade kaudu. Ka kaamera on enamasti suunatud Natalie Portmanile. Viimane kehastab habrast naist, kes peab raskel hetkel üles näitama südikust ja tugevust – olema nii ema oma lastele, meest leinav abikaasa kui kogu Ameerika rahva ideaal. Oma läbielamistest hoolimata peab ta kandma esimese leedi “fassaadi”, mida näeb  tema kodumaa ja muu maailm. Samuti peab Jackie leidma viisi mehe pärandi säilitamiseks ning tema vääriliseks ärasaatmiseks. Tegelase siseilma aitavad edastada ka Mica Levi (“Naha all”) julge, isegi häiriv muusika ning Stéphane Fontaine (“Elle”, “Kapten Fantastiline”) tundlik ja intiimne kaameratöö.

Jackie on filmis esitatud tugeva, ent traagilise tegelaskujuna. Naine pidi matma oma kaks last ning hakkas pärast mehe kaotust kõhklema usus ja Jumalas. Diskussioonid preestriga (üks John Hurti viimaseid osatäitmisi) on filmis ühed olulisemad ning joonistavad selgelt välja Jacqueline`i dilemmad. Filmis puudutakse mitmeid teemasid nagu usk, kõhklused, pärand, positsioon. On põnev jälgida, kuidas linateos suudab vaatajatele poliitikuid inimlikustada. Kennedyd polnud ju ikoonid või müütilised figuurid. Kogu selle fassaadi ja glamuuri taga olid nad lihtsalt inimesed. Inimesed, kes ei saanud alati avalikkusele oma tegelikku palet näidata, ent elasid ja tundsid nagu teisedki.

“Jackie” pole kindlasti kõigile. Need, kes ootavad klassikalist Ameerika eluloofilmi, ilmselt üllatuvad. Kuigi ülesehituselt üsna traditsiooniline, on tegu tugeva autorikinoga, mille lähenemisnurk võib olla häiriv. “Jackie” film on nagu Jackie ise – unikaalne, tabamatu ja progressiivne. Maailma jaoks rõhutas naine elegantsi, moeteadlikkust ja ajaga kaasaskäimist. Eri maskide all jäi ta aga alati müsteeriumiks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Jackie_movie_still_002

Read Full Post »

doctor_strange_imax_movie_poster“Doctor Strange” – “Doktor Strange” (2016)
režissöör: Scott Derrickson
stsenaarium: Jon Spaihts, Scott Derrickson & C. Robert Cargill

Doktor Strange oli esimesi Marveli tegelaskujusid, kelle koomiksit ma kunagi lugesin. Nüüd filmi vaadates olin pettunud, kui kerglaselt tema lugu lahendati. Film asendab karakteriarengu ning huvitava loo egoistliku ja pragmaatilise mehe teekonnast ülekonstrueeritud ja lõtvade märulistseenidega. Vaatemäng on küll kohati pilkupüüdev, ent režii on Marvel stuudio teostele omaselt kiretu ning pinge olematu. Huumor, millega stuudio on tuntuks saanud, tundub tihtipeale pingutatud ning sobimatu. Benedict Cumberbatch’i versioon armastatud doktorist tundub kui Robert Downey juuniori kehastatud Tony Starki nõrga koopiana.

Kahju, loo elemendid on ju olemas. Headele näitlejatele antakse aga vähe teha. Rachel McAdams suudab ainsana luua kolmemõõtmelise tegelaskuju, karismaatiline Mads Mikkelsen kehastab aga Marvel stuudio ajaloo üht kehvemat ja igavamat vastast.

Filmi lõpuosa on aga vähemasti Marvel stuudio toodangu seas üks meeldejäävamaid ning nutikamaid.

Hinne: 5/10

IMDB Rotten Tomatoes

 



the_accountant_movie_poster“The Accountant” – “Audiitor” (2016)

režissöör:Gavin O’Connor
stsenaarium: Bill Dubuque

“Audiitor” on kohati väga nauditav, suurepäraste näitlejatega ja hea huumoriga vürtsitatud film, mis paraku tundub keeruline ning ebaselge fookusega. Filmitegijad justkui ei usu, et filmi võiks üksi oma õlul kanda Ben Afflecki autistist audiitor/palgamõrvari tegelaskuju ja ähmastavad lugu liiga paljude karakterite ning liinidega. Kõige asjade haldamisega jäädakse silmnähtavalt jänni. Eriti tuntav on see filmi viimases kolmandikus, kus lugu jääb keerulist ja tegelikult mittevajalikku taustalugu jutustades täielikult toppama.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 



inferno_movie_2016_poster“Inferno” (2016)
režissöör: Ron Howard
stsenaarium: David Koepp, Dan Brown’i romaani põhjal

Uskumatu, kuidas ühed ja samad filmitegijad suudavad kolm korda samasse ämbrisse astuda, sealjuures tehtud vigadest õppimata. Sama produtsent, lavastaja ja staar on millegipärast otsustanud teha filmiseeriale kolmanda osa, mille ebakompetentsus lihtsalt vapustav.

Lugu koosneb rumalatest inimestest, kes teevad rumalaid otsuseid ning tulistavad üksteise suunas seletavat dialoogi, mis tundub sama kohmakas ja ebaveenev kui Brown’i eelmistes ekraniseeringutes. Triloogia eelmine film “Inglid ja deemonid” oli nii jabur, et muutus oma idiootsuses juba naljakaks ja nauditavaks camp’iks. “Inferno” on aga kahjuks lihtsalt halb ja piinlik. Kuidas suudavad intelligentsed inimesed, kes on osalenud kümnetes kvaliteetprojektides, luua midagi sellist, jääb igaveseks mõistatuseks.

Hinne: 2.5/10
IMDB Rotten Tomatoes



jack_reacher_never_go_back_poster“Jack Reacher: Never Go Back” – “Jack Reacher: Ära mine iial tagasi” (2016)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Richard Wenk, Edward Zwick & Marshall Herskovitz

Tom Cruise on esmakordselt eksinud filmi, mis meenutab pigem Steven Seagali või Jason Stathami kehvemat loomingut. Funktsionaalne ja kiretu märul, mille õige koht on pigem videolaenutuste riiulil kui kinos.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

james_and_the_giant_peach_posterrežissöör: Henry Selick
stsenaarium: Karey Kirkpatrick, Jonathan Roberts & Steve Bloom

osades:
Paul Terry (James)
Simon Callow (Grasshopper)
Richard Dreyfuss (Centipede)
Jane Leeves (Ladybug)
Joanna Lumley (Aunt Spiker)
Miriam Margolyes (Aunt Sponge / Glowworm)
Pete Postlethwaite (Old Man)
Susan Sarandon (Spider)
David Thewlis (Earthworm)

operaatorid: Pete Kozachik & Hiro Narita, kunstnik: Harley Jessup, montaaž: Stan Webb, helilooja: Randy Newman. Produtsendid: Tim Burton & Denise Di Novi.

79. min

Huvitav rännak virsikuga

Koolivaheajal näidatakse kinos “Sõprus” kuulsa lastekirjaniku Roald Dahli teostest vändatud filme. Tema üheks veidramaks ja huvitavamaks teoseks võib pidada 1961. aastal ilmunud raamatut “James ja hiigelvirsik”, mille  tõi ekraanile režissöör Henry Selick (“Coraline ja salajane uks”).

Dahl, kelle sünnist möödub tänavu 100 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri täiskasvanutele mõeldud novellidega ning mitmed neist leidsid tee ekraanile. Televisioonis näidati tema lugusid “Alfred Hitchcock Presents” ja “Roald Dahl’s Tales Of The Unexpected” raames, samuti Robert Rodrigueze, Quentin Tarantino jt koostöös valminud filmis “Neli tuba” (1995). Populaarseks osutusid aga hoopis Dahli lasteraamatute ekraniseeringud, kus on tunda autori loomingule iseloomulikku tumedat poolt.

Roald Dahl oli oma teoste filmiversioonide osas väga kriitiline. Korduvalt ütles ta ära pakkumistest “James ja hiigelvirsiku” filmiversiooni tegemiseks, mis sai võimalikuks alles peale tema surma. Tim Burton ning lavastaja Henry Selick tõid 1993. aastal ekraanile täispika nukufilmi “Jõulueelne õuduslugu”. Selle edu võimaldas neil Disney stuudio abiga teostada ka Roald Dahli kuulus teos.

james_and_the_giant_peach_still_2

Courtesy of Disney

Originaalne segatehnikafilm

James (Paul Terry) elab  peale vanemate surma kahe õela tädi juures. Kui roheliste kristallidega võlukotike kogemata vana virsikupuu juurde maha kukub, kasvab ühel oksal hiigelsuur virsik. James ronib salakäigu kaudu selle sisse, kus teda ootavad uued sõbrad: vana roheline Rohutirts, Sajajalgne, Lepatriinu, preili Ämblik ja teised. Koos asuvad nad teele New Yorki, et minna vaatama maailma kõrgeimat hoonet- Empire State Buildingut. Kohta, kuhu vanemad lubasid  poisi tema sünnipäeva puhul viia.

Film, mille suurele ekraanile toomist pidas Dahl võimatuks, on nutikalt teostatud. See algab klassikalise lastefilmina – reaalsete näitlejate ja paviljoni ehitatud võttepaikadega. Kui James virsikusse ronib, luuakse uus maailm nukkude abil. Meediume segatakse edaspidi veelgi ning see teeb filmist unikaalse elamuse. “James ja hiigelvirsik” on tugevam just nukufilmi lõigus, sest leiab siis hea tasakaalu narratiivi ja karakterite, inimliku ja fantastilise vahel.

james_and_the_giant_peach_still

Courtesy of Disney

Poisi ja putukate sõprus

Nagu enamikes Roald Dahli teostes on ka “James ja hiigelvirsiku” keskmes heasüdamlik ja eeskujulik peategelane, kelle vastastena tegutsevad pahad täiskasvanud. James, kes peab taluma tädide hirmuvalitsust, suhtub oma uutesse virsikust leitud sõpradesse heatahtlikult ning leiab loo käigus endale perekonna, mis tal enne puudus.

Nagu mitmed teised Henry Selicku lavastatud teosed, ei paista “James ja hiigelvirsik” silma tugeva  loo poolest, ent on põnev oma detailirohke maailma tõttu. Kõik putukad on tänu oma disainile ning värvikale animatsioonile meeldejäävad. Randy Newmani (“Lelulugu”) loodud laulud ei anna aga filmile palju juurde. Muusika on nii sõnade kui viisi poolest kahvatu ega pole võrreldav lauludega, mis kõlavad “Jõulueelses õudusloos” või Dahli kuulsaimas filmis “Willy Wonka ja šokolaadivabrik” (1971).

“James ja hiigelvirsik” on üks Roald Dahli autoritruumaid adaptsioone. Kindlasti originaalilähedasem  kui teine tema loomingu põhjal vändatud nukufilm – Wes Andersoni “Fantastiline härra Reinuvader”. Ka Dahli lesk Liccy tõdes, et kirjanikule oleks Henry Selicku versioon Jamesist kindlasti meeldinud.

Roald Dahli vapustavvägev filmifestival kinos Sõprus 23-26 oktoober.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. oktoober 2016

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert


James_and_the_Giant_Peach.jpg

Read Full Post »

jurassic_world_posterrežissöör: Colin Trevorrow
stsenaarium: Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow & Derek Connolly

osades:
Chris Pratt (Owen)
Bryce Dallas Howard (Claire)
Irrfan Khan (Masrani)
Vincent D’Onofrio (Hoskins)
Ty Simpkins (Gray)
Nick Robinson (Zach)
Jake Johnson (Lowery)
Omar Sy (Barry)

operaator: John Schwartzman, kunstnik: Ed Verreaux, montaaž: Kevin Stitt, helilooja: Michael Giacchino, kostüümikunstnikud: April Ferry & Daniel Orlandi. Produtsendid: Patrick Crowley ja Frank Marshall.

124 min

“TOBEDAVÕITU, KUID KOHATI NAUDITAV B-FILM”

Legendaarne B-filmide lavastaja ning produtsent Roger Corman ütles kunagi, et Steven Spielberg’i film “Lõuad” – “Jaws” tegi täpselt seda, mida tema oli teinud aastakümneid. Ainuke vahe on see, et Corman tootis analoogse filmi ühe nädala ning ülimadala eelarvega. Spielberg’i lavastatud Hollywoodi esimene kaasaegne blockbuster tegi seda aga kõrge kvaliteedi ja suurte rahadega.

Spielberg’i teised populaarsemad teosed nagu Indiana Jonesi triloogia või kaks esimest “Sauruste pargi” filmi on tegelikult samuti kõrgetasemelised B-kategooria filmid. “Sauruste maailm” aga ei tundu mitte “Sauruste pargi” uusversioon, vaid “Sauruste pargi” odav koopia – knockoff, mida 1990-ndatel oleks võinud väiksem filmistuudio videokassettide jaoks toota, et dinosauruste maaniast kasu lõigata. Tegu on üle võlli ja lapsiku seiklusfilmiga, mis üritab meeleheitlikult tabada Spielgeberg’i vaimu, ent ei mõista täielikult oma tobedust.

“Sauruste maailma” lugu on põhimõtteliselt esimese osa uusversioon, kuhu on lisatud ideid ka teisest (militaristlik pool) ja kolmandast osast (intelligentsed saurused, T-rexist ohtlikum koletis). Sauruste park on lõpuks avatud ning inimesed teevad täpselt samu vigu, mida enne. Isegi suur hulk tegelaskujudest tunduvad olevat kokkuklopsitud esimese osa põhjal. Vend ja õde Tim ja Lex on asendatud kahe venna Zach’i (Robinson) ja Gray’ga (Simpkins), Sauruste pargi koordinaator Claire (Howard) ja omanik Masrani (Khan) on kollaažid Sam Neill’i ja Richard Attenborough’i mängitud tegelaskujudest, salaplaane hauduv Hoskins (D’Onofrio) meenutab nii Wayne Knight’i kui Pete Postlethwaite’i jne. Chris Pratt aga mängib Star Lord/Peter Quill’i, kes on otsustanud galaktika valvamise sinnapaika jätta ning natuke Sauruste pargis mässata. Tegelaskujudele on raske kaasa elada, sest väljaspool šarmantset Pratt’i on tegu üsna nõrkade ja igavavõitu stereotüüpidega. Eriti ükskõikseks jätab Bryce Dallas Howard, kelle mängitud töönarkomaanist karjäärinaine tundub pingutatuna. “Sauruste maailm” ei kasuta oma loo konstruktsioonis mitte ainult seeria eelmistest osade materjali (esimesele osale viidatakse isegi liiga palju), vaid ka lõike teistest filmidest nagu James Cameron’i “Aliens “(1986), millest kaks stseeni on üks-üheselt kopeeritud.

Mul ei oleks selle kõige vastu midagi, kui film teaks, mis ta olla tahab, ent tonaalsus on juba algusest peale paigast ära. Režissöör Colin Trevorrow (“Safety Not Guaranteed”) üritab Spielberg’i järgi teha, ilma oma maailma reegleid kehtestamata ning ei suuda otsustada, mis žanrisse kuuluvat filmi ta teha tahab. Võib ju väita, et “Sauruste park” on kogupere meelelahutus, ent sisimas on tegu üsna tõsiseltvõetava seiklus-thrilleriga, milles juhtumisi on lapsikuid ja koomilisi hetki. “Sauruste maailm” leiab juba alguses üsna kehva jalgealuse kui üritab oma jaburusi üllatavalt tõsiseltvõetavalt näidata (raptoritega kommunikeerumine ning soov neid sõjaväes kasutada). Kui keskseks ideeks on inimeste poolt kamandatavad raptorid, ei tundu muu oht millegipärast piisavalt reaalsena. “Sauruste maailm” üritab meeleheitlikult laveerida komöödia, lastefilmi, thrilleri, märuli ning ulme vahel, ent ei leia nende vahel väga head tasakaalu. Ainult koomilisemad lõigud toimivad korralikult. Isiklikuks lemmikus on kohmakas hüvastijätusuudluse moment. Samas ei julge film olla ka lihtne ja tobe laste meelelahutus, kuna punnitatult üritatakse kritiseerida korporatiivset ahnust ja monologiseerida ulmežanri klassikalise teema üle – seda, et inimene ei tohiks jumalat mängida ega luua hübriidmonstrumit. See on muidugi irooniline – sest film ise tundub olevat korporatiivse ahnuse tulemus, monstrum, mis on erinevatest juppidest kokku klopsitud ning üritab oma publiku ära süüa.

“Sauruste maailm” ei ole eriti hea või hästi tehtud film. Aga kohati ääretult lõbus. Eriti lõpus, mis on oma idiootsuses ning meelelahutuses kohati briljantne. Füüsikareeglid visatakse aknast välja ning film saavutab ülima B-filmi ajuvabaduse. Ja kes oleks osanud oodata, et film teeb lõpus hommage’i George Lucase meistriteosele “Star Wars: Episode I – The Phantom Menace” (1999)? Tõepoolest – SPOILER “There’s always a bigger fish” END SPOILER.

Kui lõputiitrid hakkasid jooksma, siis naersin kinosaalis kogu südamest. Nii lapsikut ja lolli filmi pole pikka aega näinud. Jah, “Sauruste maailm” on kohati väga nauditav. Aga pahatihti valedel põhjustel. Kui terve film oleks oma idiootsust nautinud nagu viimane kolmandik, võiks “Sauruste maailm” olla camp-meistriteos. Kahjuks jääb kogu film aga kõigi ideedega poolele teele. On irooniline, et oma stsenaariumis ja ebaveenvuses on “Sauruste maailm” palju truum Roger Corman’i-stiilis filmidele, kui seda on Spielberg’i omad. Tundub, et Hollywood on lõpuks vana kooli B-filmidele palju lähemale jõudnud. Kuigi eelarve ja staarid on suuremad, tundub stsenaarium ja teostus lõpuks nendega samale tasemele jõudnud olevat.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


Jurassic_World_still

Read Full Post »

John_Wick_posterrežissöör: Chad Stahelski & David Leitch
stsenaarium: Derek Kolstad

osades:
Keanu Reeves (John Wick)
Michael Nyqvist (Viggo Tarasov)
Alfie Allen (Iosef Tarasov)
Willem Dafoe (Marcus)
Bridget Moynahan (Helen)
John Leguizamo (Aureilo)
Ian McShane (Winston)

operaator: Jonathan Sela, kunsntik: Dan Leigh, kostüümikunstnik: Luca Mosca, montaaž: Elísabet Ronaldsdóttir, heliloojad: Tyler Bates & Joel J. Richard. Produtsendid: Basil Iwanyk, David Leitc, Chad Stahelski, Mike Witherillh & Eva Longoria.

101 min

“SUUREPÄRANE, HEA NING KESINE – KORRAGA”

Mulle on film noir- tüüpi thrillerid ning filmid palgamõrvaritest  ikka meeldinud. Kolm 1967.aastal ilmavalgust näinud märgilist hit-man’i filmi; Jean-Pierre Melville’i “Le Samouraï”, Seijun Suzuki “Branded to Kill” ja John Boorman’i “Point Blank” kuuluvad kõik mu lemmikute hulka ning “John Wick” tundub neist väga mõjutatud. Kuidas teisiti vaadata linateost, mis mängib montaažis aegruumiga, kus on sihikindel  ja sirgjooneline tegelaskuju, kes hävitab kõik teelesattuva ning jutustab palgamõrvarite seas valitsevast aukoodeksist? Isegi filmis oleva ööklubi nimetus “Punane Ring” on hommage Melville’i teisele legendaarsele teosele “Le Cercle Rouge” (1970).

Filmil on ideaalne alguskaader, mis annab kohe aimu sellest, et meid ootab vägivaldne  ent humoorikas noir. Järgnev on rabav – vähese  dialoogiga, puht visuaalil ja mängulisel montaažil põhinev mõjuv stseenide jada, mis kohe kaasa tõmbab. Tegelaskujud on hästi defineeritud ning huumor tabav (stseen politseinikuga on lihtsalt super). “The Drop’i” järel on naljakas näha järjekordset krimifilmi, kus oluline sisuline roll on kanda kutsikal. 

Film võiks olla peaaegu Nicolas Winding Refn’i “Drive’iga” samast puust. Stiilne ja põnev, isegi kui operaator Jonathan Sela (“A Good Day to Die Hard”, “Max Payne”) valikud alati kõige paremad pole. Kompositsioonid on enamasti head, ent värvikorrektsioon ja valgus tundub tihti hoopis nõrka Z-kategooria filmi kuuluvat.

Actionstseenid on hea koreograafiaga ning brutaalsed ja lugu jookseb hästi. Ent samm-sammult hakkab film ära vajuma. Action, kuigi kõrgel tasemel, muutub monotoonseks ja pikaks, lugu hakkab venima ning nõrgavõitu kõrvalosatäitjad (v.a Willem Dafoe, John Leguizamo ja Ian McShane) hakkavad filmi esialgset taset alla tõmbama. Vene maffiamehed Viggo (Michael Nyqvist) ja Iosef (Alfie Allen) pole John Wicki suguse tüübi väärilised. Nende tegelaskujudes jääb stsenaariumi tasandil midagi puudu ning ka näitlemine pole piisaval tasemel. Asja ei tee paremaks ka meeste suust kostuv vene keele kuritarvitamine (viimaste aastate üks hullemaid, Reeves’i vene keel annab vähemalt naermiseks hea põhjuse). Kogu Wick’i ümbritsev maailm (eriti hotell) on palju põnevam kui lugu, mis tundub liiga tuttav – nimelt “Road to Perdition’i” (2002) nõrgem kordus.

Filmi on raske hinnata. Leidub palju kiiduväärset – mitmed stseenid on arvatavasti ühed parimad, mis ma sel aastal olen kinos näinud. Huumor on teose suurimaks plussiks ning Chad Stahelski & David Leitch’i režii on debüütfilmi kohta vägagi muljetavaldav. Kui algus viitaks justkui “Drive’i” tasemele, siis filmi lõpp vajub kahjuks pigem “Payback’iga” (1999) samasse masti. Viimane oli aga teadupärast “Point Blank’i” nõrk remake.

Olen siiski rahul, et õnnestus film kinos ära näha. Žanri austajad leiavad siit kindlasti midagi nauditavat.

Hinne: 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana

John_Wick_still

Read Full Post »

 

ya_ne_vernus-i_wont_come_back_poster

režissöör: Ilmar Raag
Stsenaarium: Yaroslava Pulinovich ja Oleg Gaze

osades:
Polina Pushkaruk (Anja)
Vika Lobacheva (Kristina)
Andrey Astrakhantsev
Olga Belinskaya (õpetaja)
Galina Mochalova (vanaema)
Yuriy Orlov (uurija)
Laina Sergeeva (Verka )
Sergey Yatsenyuk (Dima Morozov)

operaator: Tuomo Hutri, kunstnik: Anastasja Karimulina, montaaž: Tambet Tasuja, helilooja: Panu Aaltio. Produtsent: Natalia Drozd.

110.min

“AUVÄÄRNE, ENT LOGISEV PSEUDO-SOTSREALISM”

Ilmar Raag on Eesti viimase aja  kontekstis üks erandlikumaid režissööre. Mees on saanud väga tihti filme teha, mis iseenesest on ääretult positiivne ning erinevalt muudest kohalikest filmitegijatest jälgib ta klassikalisi stsenaariumireegleid tegemaks laiale publikule mõistetavaid linateoseid. Tal pole arusaamatuid kunstfilme (“Kirjad Inglile”, “Lumekuninganna”), rahvalikke komöödiaid (“Seenelkäik”, “Jan Uuspõld Läheb Tartusse”), krimifilme (“Punane elavhõbe”, “Rotilõks”, “Pangarööv”) või nišilikke festivalifilme (“Püha Tõnu kiusamine”). Raagi teosed kätkevad universaalseid lugusid, millel on potentsiaalselt tugevad sotsiaalne mõõde ning see on juba omaette kiiduväärt nähtus.

See aga ei tähenda, et Raagi filmid mõjuksid eestlastele  Kristuse teise tulemisena ja oleksid täiesti kriitikavabad. Tema eelmistes filmides esinenud nõrkused tulevad paraku esiplaanile ka ta uusimas linateoses”Ma ei tule tagasi”.

RONG SEE SÕIDAB LOGINAL
ya_ne_vernus-i_wont_come_back_still_1

Nagu ikka, saavad  kõik probleemid alguse stsenaariumist (esmakordselt pole  Raag seda ise  kirjutanud, ent puudused on samasugused  , mis “Kertus” ja “Eestlannas Pariisis”). Sotsiaalrealistliku filmi kohta, mis pretendeerib ehedusele, on teos ülekonstrueeritud ja ebausutav. On tunda, kuidas stsenarist Yaroslava Pulinovich Frank Daniel’i ja Blake Snyder’i õpetusi sõnakuulelikult järgides loojutustamise seisukohalt väga kummalisi valikuid teeb.

Esimene probleem on set-up’iga. Peategelast Anjat näidatakse kui tarka tütarlast, kes lastekodulapsena  lõpetab kooli kuldmedaliga ning  töötab üsna varsti õppejõuna ülikoolis. Haritud, nutikas ja aadetega tütarlaps, kes millegipärast magab endast vanema kolleegiga ning põgeneb narkootikumide omamises süüdistatuna  noorte varjupaika, teeseldes, et on 15-aastane. Oot-oot-oot. Kallid stsenaristid ja filmitegijad – kõik on liiga keeruline ja ebausutav. Esiteks: miks peab ta töötama ülikoolis kui ta järgmisel hetkel  teeskleb teismelist? Kui vana ta tegelikult on? Teiseks: miks peab ta olema suhtes oma õpetajaga, kes on kirjutatud ja lavastatud ühedimensioonilise kaabakana? Ebausutav. Kui me aktsepteeriksime seda suhet, peaksime olema peategelasest väga halval arvamusel. Kes Anja tegelikult on, mida ta elus tahab? Protagonist, kellele me peame terve filmi kaasa elama? Ei mõista.

Hea küll! Ma saan aru, et filmitegijate soov on näidata, kuidas pealtnäha ihaldatu saavutanud lastekodulaps, mõistab äkki selle mittevajalikkust ja loobub kõigest. Tema vanus ja haritus ei mängi ülejäänud filmis mingit rolli. Samahästi oleks ta võinud ülikooli kõrvalt suvalisel töökohal käia, kus ta oma kolleegiga suhtes on. Milleks siis tulla välja nii ebausutava ja keerulise konstruktsiooniga? Keep it simple.

ya_ne_vernus-i_wont_come_back_still_2

Edasitoimuva dekonstrueerimine rikuks filmivaatamise ette ära. Seetõttu piirdun üldisemate tähelepanekutega. Keskne suhe Anja ja Kristina vahel, kes üritavad koos Kristina vanaemale Kasahstani külla minna, jääb staatiliseks ning kordavaks. Kas sa hoolid minust? -ei, jah vastused. Kas sa armastad mind?-sama. Suhe tundub otsekui telegrafeeritud, olulised momendid (eriti tülid) on ülerõhutatud ning teekond ühtaegu etteaimatav ning laialivalguv. Kuigi paar hetke on toredad ja elulised (nagu näiteks esimene suurem stseen nende vahel varjupaigas), ei juhtu tüdrukutega tee peal midagi eriliselt huvitavat ning me ei saa Anja ja Kristina kohta kuigi palju uut teada. Empaatia asemel tekib pigem soov, et nad kiiremini oma kuradi Kasahstani kohale jõuaksid. Road movie’s peaks teekond ju sihtpunktist olulisem olema. Kui tegelaskujud ise on haaravad, võib lugu isegi etteaimatav olla.

Sama probleem on ennegi Raagi loomingut vaevanud. “Kertus” on Malmsteni kehastatud Villu heasüdamlik naistemurdjast joodik, kes jääb ka filmi lõpus heasüdamlikuks naistemurdjast joodikuks, kes otsustab püsisuhte ja tsipa väiksema joomise kasuks. Kõigest välised, mitte sisemised muutused. Täpselt sama probleem on “Eestlanna Pariisis” peategelastega, kes samamoodi tunduvad ajalises vaakumis eksisteerivat. Nad ei arene, vaid lihtsalt reageerivad toimuvale. Ka “Klassis” (mis mulle väga meeldis, hinge läks) toimub järsk ja ebausutav muutumine. Poiste relvahaaramisele pole kuigi head põhjendust. Tegelased käituvad stsenaariumi kohaselt, mitte karakteriloogikat järgides.

Kui “Ma ei  tule tagasi” esimene pool on täitsa korralik, siis viimane kolmandik tekitab suuri küsitavusi. Film rikub seal stsenaariumiguru Robert McKee’s tähtsamat seadust: THOU SHALT NOT USE FALSE MYSTERY OR CHEAP SURPRISE! Lihtsalt öeldes: film valetab, et luua võltspinget, kui tegelased on filmi madalaimas punktis (Blake Snyder nimetab seda Dark Night Of The Soul sektsiooniks). Võltsdraama tekitamine on odav viis vaataja kaasakiskumiseks ning kiskus vähemalt mind totaalselt filmist välja (antud steeni oleks saanud usutavamalt lahendada vaid ühe autoraadiost kostva lause muutmisel). Sellele järgnev pöördeline moment on aga nii läbikonstrueerimata, et mul oli  filmi pooliku montaažirea vaatamise tunne. Liiga lohakas, et toimida kui deus ex machina ning piisava eelmängu ja pingeta korraliku draama jaoks. Põhimõtteline erinevus ootamatu ja juhusliku sündmuse vahel.

MUST/VALGE

ya_ne_vernus-i_wont_come_back_still_3

Action- või fantaasiafilmis võib nii olla, et peategelased on head ning kuri on lihtsalt kuri. Näiteks “The Fifth Element” on selle ideaalne  näide: suur kurjus tahab  maailma hävitada ning väljavalitu peab selle filmikangelase abil peatama. Ka sotsiaalrealistlik film võib nii teha (Dardenne’id on seda teinud), kui tegelaskujud on piisavalt nüansirikkad ja komplekssed. Siin aga kujutatakse nii pea- kui  kõrvaltegelasi üllatavalt suurte pintslitõmmetega. Anja vanem kolleeg, abielumees, kellega ta armusuhtes on, on algusest lõpuni egoistlik empaatiavõimetu jobu. Arusaamatu, miks Anja-sugune tüdruk peaks temaga filmi lõpuni telefoni teel ühendust pidama. The devil is in the detail ja just mittetoimivad pisidetailid on need, mis filmi rikuvad. Episoodilised tegelaskujud, kellega peategelased filmis kohtuvad, tunduvad  stsenaariumi funktsioone teenivate stereotüüpidena (inspektor, marjamüüja, prostituut jt). Samamoodi nagu Jüri Vlassovi mängitud joodik “Kertus”, selle asemel, et leida ehe kohalik joodik. Kõik jääb filmi algusest lõpuni mustvalgeks,varjundeid pole. See laieneb ka loodud maailma peale. Ma ei  mõista, miks kriitika “Surnuaiavahi tütre” kohta pole laienenud “Kertu” ja nüüd ka “Ma ei  tule tagasi” filmile.  Kritiseeriti  Katrin Lauri naiivset ja ebausutavat nägemust joodikute perest. Raagi viimase filmis tundub kahjuks samuti väga palju fabritseeritut ja ebausutavat. Realism kinolinal on keeruline ning nõuab täppisteadust. Minu  õppejõud Jüri Sillart ütles ilusti: hästi realiseeritud filmimaailma puhul tunned sa ekraaniloleva koha lõhna. Mida elulisem film, seda suuremat rolli see mängib.

Kuigi võttepaigad on kohati üsna mõjuvad, jääb midagi  puudu. Detaile, mis paneksid sellesse maailma uskuma, jääb vajaka. Režissööri töö peaks olema maailma loomine ning loo jaoks vajalike tasandite lisamine kujundite ning visuaalsete vastete kaudu. Raag näitab siin end kui väga stsenaariumikeskset lavastajat, kes keskendub liialt kirjapandule. Narratiiv pole piisavalt filmikeelde üle kantud ning kõik tundub ühene – pilt ei jutusta toimuvat, vaid üksnes illustreerib seda. “Ma ei tule tagasi” on oma teostuselt kohati nii stamplik, et vähegi filme näinud inimene suudab ette aimata praktiliselt iga filmi pakutavat kaadrit ning montaažihetke.

Kuigi keskmisele kinokülastajale võib kõik korras tunduda, jääb filmil puudub sisemisest tunnetusest, pingestatusest, täpsusest ja käekirjast – maagiast, mis eraldab korralikke tõeliselt headest filmidest. Väga vähesed Eesti lavastajad on saanud võimaluse nii tihedalt filme teha, ent kui  Veiko Õunpuu liikumine on maneerlikust “Tühirannast” julge ja kompromissitu “Püha Tõnu Kiusamise” poole (Eesti viimaste kümnendite parimaid mängufilme) vägagi tuntav, siis Raag näib ikka veel “Klassi” lavastavat. Filmide kvaliteet näib tulenevat rohkem materjali, näitlejate ja operaatori valikust ning režii tundub paigal tammuvat.

Filmis “Ma ei tule tagasi” on palju kiiduväärset. Kesksed rollisooritused on veenvad ja hingestatud, lugu ja teemad ilusad ning operaator Tuomo Hutri tabab kaunilt tegelaste teekonda mööda Venemaad. Ilmar Raag jagab struktuuri, oskab näitlejad veenvalt mängima panna ning on aateline režissöör, keda huvitavad inimlikud lood. Seda enam on frustreeriv näha raisatud potentsiaali.

Ma loodan sügavalt, et järgmiste projektidega võtab Raag suuremaid riske ning jätkab režissöörina kasvamist. Neile, kes ühe silma kinni pigistavad ja puudustest mööda vaatavad, võib “Ma ei tule  tagasi” emotsionaalselt rahuldust pakkuda. Mitte vähem kui näiteks kõvasti kiidetud “Kaks Päeva, Üks Öö”.

IMDB
arvustused: Ralf

ya_ne_vernus-i_wont_come_back_still_4


Read Full Post »

Older Posts »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused