Archive for the ‘K’ Category

Kong_Skull_Island_2017_movie_posterrežissöör: Jordan Vogt-Roberts
stsenaarium: Dan Gilroy, Max Borenstein & Derek Connolly, John Gatins’i loo põhjal

osades:
Tom Hiddleston (James Conrad)
Samuel L. Jackson (Preston Packard)
Brie Larson (Mason Weaver)
John C. Reilly (Hank Marlow)
John Goodman (Bill Randa)
Corey Hawkins (Houston Brooks)
John Ortiz (Victor Nieves)
Tian Jing (San)

operaator: Larry Fong, kunstnik: Stefan Dechant, kostüümikunstnik: Mary E. Vogt, montaaž: Richard Pearson, helilooja: Henry Jackman. Productsendid: Alex Garcia,  Jon Jashni & Thomas Tull.

118.min

Kinodes alates: 10.03.2107

Piltilus, ent tühi spektaakel

Hiiglaslike koletiste filmid on suurel ekraanil tagasi, kuid traditsioone eirates on kadunud ka King Kongi võlu.

Sammudes “Godzilla ” (2014) jälgedes, tutvustab “Kong: Pealuu saar” uut King Kongi, valmistamaks vaatajaid titaanide heitluseks 2020. aastal, mil peaks linastuma”Godzilla vs. King Kong”.

“Kong: Pealuu saar” tegevus toimub 1973. aastal, mil Ameerika on just lahkumas Vietnami sõjast. Teadlaste meeskond reisib koos sõjaväega Vaikse ookeani kaardistamata saarele, kuhu pole varem astunud ilmselt ükski inimene. Enesele teadmata tungivad nad müütilise King Kongi kodupaika. Kong ei ole aga ainus ohtlik hiiglane sel salapärasel saarel, mis on arvatust veelgi uskumatum.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_002.jpg

Sõjajärgne apokalüpsis

Nagu äsja linastunud Martin Scorsese “Vaikus”, on ka “Kong” inspireeritud Joseph Conradi romaanist “Pimeduse süda” ning selle põhjal vändatud filmist “Tänapäeva apokalüpsis” (1979).

Tegu on samuti džunglis aset leidva sõjafilmiga, kus tegelased sõidavad mööda jõge, et kohtuda vaenuliku müstilise jõuga. Teost jälgides tekivad tahtmatult paralleelid Joseph Conradi raamatuga. Filmi peategelasteks on Conrad (Tom Hiddleston) ja Marlow (John C. Reilly) ning Marlow nime kannab ka kuulsa romaani peategelane.

Inspiratsioon nimetatud teosest on tuntav ning  loo motiivid huvitavad. Kahjuks kiirustatakse põnevatest ideedest üle ja filmi alltekst jääb üpris lihtsakoeliseks. See kehtib ka filmi tegelaste kohta. Samuel L. Jacksoni kehastatud kolonel Preston Packard on potentsiaalselt intrigeeriv kuju. Mees, kes otsib Vietnami sõja lõppedes uut vaenlast ning laseb kättemaksuihal enda üle võimust võtta. Kui filmitegijad oleks sellele vaid rohkem keskendunud!

Kümnetele Hollywoodi katastroofifilmidele sarnaselt astub “Kongis” üles hulgaliselt hinnatud näitlejaid, kellele on antud nõrgad rollid. Muidu alati põnev Tom Hiddleston (“Veripunane mäetipp”) ja eelmisel aastal Oscari võitnud Brie Larson (“Ruum”) teevad arvatavasti oma karjääri  igavamad ülesastumised ning mõjuvad otsekui statistid. Oscari nominent John C. Reilly (“Chicago”) tegelaskuju on ainus, kellel on ka mingi teekond.

Kultusrežissöör Brian De Palma (“Arminägu”, “Äraostmatud”) on korduvalt maininud Hollywoodi sõltuvust arvutis ettevalmistatud (previsualiseeritud) lõikudest, mille tõttu filmid kubisevad visuaalsetest klišeedest ning igavatest märulistseenidest. Selle hea näide on just nimelt “Kong: Pealuu saar”. Teos on täis  piltilusaid kaadreid ja uhket vaatemängu, ent kõik mõjub nii konstrueeritult, et pinge kaob. Videomängudest ja Jaapani animest mõjutatud lavastaja Jordan Vogt-Roberts on koostöös Zack Snyderi (“Batman v Superman”) ning operaator Larry Fongiga loonud passiivse meelelahutuse, mis ei haara.

Kong_Skul_IIsland_movie_still_006.jpg

Armastuseta pole hiidahvis humaansust

Vastandes end Gareth Edwards üsna tõsisele ja mornile katastroofifilmile “Godzillale” (2014), on “Kong: Pealuu saar” pigem kerglane meelahutus. Film pole eriti põnev ega tõsiseltvõetav ning erinevalt “Godzillast” pole nimikangelane kuigi meeldejääv. Kuulsamad King Kongi filmid on ju armastuslood ning seda teemat vältides on kadunud ka suure ahvi humaansus ja emotsionaalne kaal. Ka lihtsalt creature feature filmina koletisest jääb teos tagasihoidlikuks. Lõputiitritega koos tekkis hoopis soov vaadata Guillermo del Toro “Vaikse ookeani võitlust” (2013).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. märts 2017

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arustused: Mark Kermode  Joonas

Kong_Skul_IIsland_movie_still_001

 

Read Full Post »

kubo_and_the_two_strings_posterrežissöör:Travis Knight
stsenaarium: Marc Haimes & Chris Butler

osades:
Charlize Theron (Monkey)
Art Parkinson (Kubo)
Ralph Fiennes (Moon King)
George Takei (Hosato)
Rooney Mara (The Sisters)
Matthew McConaughey (Beetle)

operaator: Frank Passingham, kostüümikunstnik: Deborah Cook, montaaž: Christopher Murrie, helilooja: Dario Marianelli. Produtsendid: Travis Knight & Arianne Sutner.

101 min

Küps meelelahutus tervele perele

Parimad koguperefilmid ei alahinda oma publikut ning on suunatud nii lastele kui täiskasvanuile.

Laika stuudio (“Coraline ja salajane uks”, “Kastitrollid) neljas täispikk nukufilm “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustab klassikalise universaalse ja emotsionaalse loo. Filmi tegevus leiab aset iidses Jaapanis. Kubo on südamlik poiss, kes jutustab Hosato rannaküla elanikele lugusid ning hoolitseb ema eest.

Päeval, mil ta astub üle keelust olla kodus enne pimeda saabumist, ilmuvad vaimud poisi pere minevikust, kes nõuavad vana veritasu. Põgenedes vaimude ja jumalate eest on ainsaks pääseteeks leida maagiline turvis, mida kunagi kandis tema hukkunud isa – legendaarne samurai.

Teekonnal liituvad Kuboga hoolitsev Pärdik ja lustlik Põrnikas. Oma maagilise keelpilli – shamiseni – abil võitleb Kubo nii jumalate kui ka koletistega, kelle hulka kuulub ka kättemaksuhimuline Kuukuningas koos kavalate kaksikõdedega.

kubo-and-the-two-strings-still_001

Courtesy of Focus Features

Kangelase teekond

Joseph Campbell, kes uuris sarnasusi eri kultuuride mütoloogia vahel, nimetas taolisi seiklusi kangelase teekonnaks. Lugu, mis on tuntud  eri aegadel igas kultuuris ning seniajani  kasutusel väga paljudes narratiivides. Kubo, kes on isata kasvanud ning jääb filmi alguses üksi, leiab  endale uued kaaslased ning asub teekonnale, et leida maagiline turvis. Tegelikult avastab ta loo käigus veel muudki – saab rohkem teada oma  vanematest, päritolust ning leiab oma sisemine tugevuse.

Algusest peale on selge, et tegijaid ei heiduta tõsised teemad. Kaotusevalu ja surma kajastatakse siin palju elulisemalt ja sügavamalt kui näiteks Oscariga pärjatud multifilmis “6 kangelast” (2014). Kubo tahab loo alguses hoida isa mälestust, teadmata, kuidas seda teha. Poiss tunneb  tema järele suurt igatsust. Teema käsitlus on muutunud palju tõsisemaks sellest ajast, mil klassikalistes Disney filmides oli ema või isa puudumine tavaline.

Laika stuudiole omane küpsus ning komplekssus, mis teda teistest animatsioonistuudiotest eristab, on siingi tuntav. Paigutades loo Jaapanisse, kus lahkunute mälestamine on olulisem kui paljudes lääne kultuurides, loovad filmitegijad kauni haiku perekonna ja elu väärtusest.

Mälestuste jõud

“Mälestused on võimsad asjad,” ütles Pärdik. Film käsitleb mitut teist suurt teemat nagu kasvamine ja mälu. “Kubo ja kaks pillikeelt” tuletab meelde, kui tähtis on lugude jutustamine ning kuidas neid rääkides kantakse edasi esivanemate mälestusi ning väärtusi. Ka loo peamine antagonist Kuukuningas pole esitatud nii üheplaaniliselt nagu lääne koguperefilmides tavaks. Pigem tekitab ta paralleele Jaapani stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) spirituaalsuse ja filosoofiaga. Lõpus toimuv hea ja kurja võitlus algab küll etteaimatavalt, ent kujuneb millekski palju sügavamaks ja huvitavamaks.

Oma tõsiste teemade ja paari hirmutava lõigu tõttu ei pruugi “Kubo ja kaks pillikeelt” sobida kõige pisematele, ent tegu on ideaalse filmiga neile, kes ootavad koguperefilmilt enamat kui meelelahutust. Klassikalist lugu, mis on kaasahaarav ja fantaasiarikas, ent peidab ka sügavamaid väärtusi. Tegu on viimaste aastate ühe visuaalselt lummavama ning intelligentsema animatsiooniga, Laika stuudio kõige huvitavama tööga “Coraline ja samalajane uks” kõrval.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 14. oktoober 2016

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark KermodeCybernatural

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Kung_Fury_poster

režissöör: David Sandberg
stsenaarium: David Sandberg

osades:
David Sandberg (Kung Fury)
Jorma Taccone (Adolf Hitler)
Steven Chew (Dragon)
Leopold Nilsson (Hackerman)
Andreas Cahling (Thor)
David Hasselhoff (Hoff 9000)

operaatorid: Linus Andersson, Mattias Andersson, Jonas Ernhill, Martin Gärdemalm & Henning Sandström. montaaž: Nils Moström, heliloojad: Johan Bengtsson, Lost Years & Patrik Öberg.
Produtsendid: Linus Andersson & Eleni Young.

30. min

“IRON SKY JA SUCKER PUNCH’I KITŠILIK KOHTUMINE”

See, et “Kung Fury” valiti Cannes’ Director’s Fortnight’i, näitab kurba tõsiasja, et ka lühifilmide seas pole enam oluline kvaliteet, vaid promo. Nii nagu “Iron Sky“, sai uusim film alguse treilerist ning ka seekord osutus nii idee kui reklaamklipp paremaks kui film ise.

Reklaamilavastaja David Sandberg’i kickstarteri abil rahastatud “Kung Fury” üritab coolina mõjumiseks nimme halb olla, aga on tihti lihtsalt halb. Venimakippuv, harva naljakas ning üllatavalt igav 30-minutine action-komöödia tahab olla 1980-ndate stampide popurrii, ent väljaspool üksikuid ägedaid hetki parodiseerib neid väga etteaimatavalt.

Ma peaks olema “Kung Fury” sihtgrupp, kuna naudin täiega 1980-ndate häid ja halbu actionfilme. Aga nii selle aja Hollywoody B-filmid (näiteks Cannon stuudio toodang), Itaalia knock off-id (“The Raiders of Atlantis”) või Aasia z-kategooria schlock (“Robo Vampire“) on tehtud teatud siirusega. Filmitegijad ei ole iroonilised, vaid loovad ja mängulised. Sisimas üritatakse teha head meelelahutust. “Kung Fury” üritab võtta kõige äärmuslikumad 1980-ndate klišeed ning pingutab üle.

Terve film on sarnane Friedberg’i/Seltzer’i (“Disaster Movie”, “Epic Movie”) paroodiatele, kus mingile klišeele viitamine või olukorra kopeerimine teeb selle naljakaks. Näiteks peategelase uueks politseipartneriks  on Triceracop (dinosauruse peaga politseinik). Ha-ha, nagu”Alien Nation’is” (1988). Ma olen seda näinud (tehtuna efektiivselt ja tõsimeelselt) – kus see nali on? Sandberg’i film tundub kui hipsteri vaade 80-ndate kinole. Kusjuures ebasiiras, millega kaasneb iroonia, mitte armastus parodiseeritava vastu. Miks toimivad näiteks Mel Brooksi (“Young Frankenstein”, “Blazing Saddles”) või Zucker/Abrahams’i (“Hot Shots”, “Naked Gun”) komöödiad? Sest nad eksponeerivad kirge, mõistavad žanri ning saavad aru filmidest, mille üle nalja heidetakse. Siin  leidub  aga hommage filmidele, mis pole isegi 1980-ndatest. Linateos avaldab austust ka arcade mängudele (tegelased ratsutavad sauruste ja huntide seljas) end ilmselt Beat ‘Em Up arvutimängudest inspireeritud lõik tundub tegelikult koopiana “Olboy” (2003) kuulsast koridoristseenist.

Mul on meeletu respekt terve “Kung Fury” tiimi vastu. Väga lahe, et nad filmi ette võtsid, raha said ja selle valmis tegid. Tegu on muljetavaldava showreel‘iga noortele tegijatele ning film on kõigile netis tasuta vaatamiseks üleval. Nende aeg ja vaev on ekraanil näha (isiklikuks lemmikuks on kummardus 1980-ndate multikatele) aga probleemiks on välise ikonograafia ja kvantiteedi rõhutamine. 1980-ndate B-filmide võlu oli limiteeritud eelarve. See, et suurejooneline plahvatus laenati teisest filmist. Seekord on aga filmitegijate kasutuses korralik hulk raha ning üsna professionaalsed visuaalefektid. Väliselt meenutab “Kung Fury” videomängulikku “Sucker Punch’i” (2011). Tegelikult on ta pigem “Iron Sky” (2012) stiilis B-film. Viimane oli aga palju huvitavam ja nutikam.

Režissöör David Sandberg on leiba teeninud reklaamiklippide ja muusikavideotega. Kuigi paljud on sama valdkonnast edukalt mängufilmide peale läinud(Ridley Scott, David Fincher jt), siis temal on veel pikk tee käia. See, mis on äge ja naljakas 30 sekundit või 3 minutit, ei pruugi seda olla pool tundi. Kuigi esimesed viis minutit on täitsa toredad, puudub “Kung Fury’l” (lühi)filmile vajalik tempereeritus. Tegu on pigem youtube‘i šketsi kui filmiga, mille suurim probleem on nõrk montaaž ja kehv ajastus. Nii komöödia- kui actionžanris on aga need teadagi kõige tähtsamad.

“Kung Fury” treiler ja muusikavideo olid minu jaoks nauditavamad kui teos ise. Samas, film on tasuta youtube‘is vaatamiseks üleval, nii et ei tasu väga nuriseda. Tegu on põhimõtteliselt kriitikakindla filmiga, sest iga negatiivset aspekti võib pidada vooruseks. Minu probleem antud teosega on filmitegijate kitšilik ülepingutatus ning hommage‘i  ebasiirus. Milleks vaadata imitatsiooni, kui juba 1980-ndatel parodiseeriti samu stampe, näiteks Andy Sidaris’e filmides “Malibu Express” (1985) ja “Hard Ticket to Hawaii” (1987)”, palju ausamini?

Parim asi terves projektis on soundtrack ning David Hasselhoff – nii tema mängitud roll kui esitatud tunnuslaul “True Survivor”.

Hinne:
kui lühifilmile: 3.5/10
kui youtube’i klipile: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Raiko Puust  klm

Muusikavideo:

Treiler:

Film:

Kung_fury_w

Read Full Post »

daisies_posterrežissöör: Vera Chytilová

stsenaarium: Vera Chytilová,
Ester Krumbachová & Pavel Jurácek

osades:

Jitka Cerhová (Marie I)
Ivana Karbanová (Marie II)
Marie Cesková (naine tuallettruumis)
Julius Albert (habemega vanamees)
Jan Klusák (mees liblikakollektsiooniga)

operaator: Jaroslav Kucera

kunstnikud: Karel Lier & Frantisek Straka
montaaž: Miroslav Hájek
heliloojad: Jirí Slitr & Jirí Sust

74 min

“ANARHISTLIK JA PSÜHHEDEELNE FARSS”

Ajal, mil kõik nimetavad segasevõitu seksuaalpoliitikaga filmi “Mad Max : Fury Road” feministlikuks meistriteoseks, on tore vaadata teedrajavat ning mängulist feministliku tippteost: ühe olulisema naisrežissööri Vera Chytilová filmi “Kirikakrad” (“Sedmikrásky”). Tšehhoslovakkia Uue Laine film, mis sarnaselt “Mad Max’ile” ründab patriarhaalseid tõekspidamisi, pakub palju interpreteerimisvõimalusi ning on suurepärane näide kinokunsti vormilistest võimalustest. Üks tõeliselt äge dadaistlikult psühhedeelne eksperimentaalfilm.

Daisies_Sedmikrasky_still_001Film algab kaadritega sõjast ning näitab meile kahte igavlevat tüdrukut. Üks neist brünett, teine punapea. Nad arutlevad selle üle, et keegi ei mõista midagi ning keegi ei mõista neid. Kõik selles maailmas on hukka minemas. Kui kõik on hukka minemas, siis on seda  ka nemad. Ja nii nad otsustavad teha, mida hing ihaldab, mässata laguneva ühiskonna vastu ning hävitada väikekodanlust.

“Kirikakrad” on film, millel puudub narratiiv. Film koosneb vinjettidest, kus tüdrukud tegelevad erinevate asjadega: päevitavad ja igavlevad, lõbutsevad, manipuleerivad meestega jne. Nad käituvad ühiskonna normide vastaselt, mängivad kõigiga enda ümber ning “hävitavad” tasapisi kõik ümbritseva. Üheks läbivaks teemaks on toidu raiskamine. Tüdrukud käivad kohtingutel eakate meestega, et nad restoranis neile välja teeksid. Lauad on täis kauneid torte, head alkoholi ning eksootilisi puuvilju, mis teadupärast olid 1960-ndate NLiidus defitšiit.

Daisies_Sedmikrasky_still_007Ühes stseenis avaldab üks armukestest telefoni teel oma sügavaid tundeid. Plikad ei tee sellest väljagi ning lõikavad kääridega erinevaid toiduaineid: mune, vorste, kurki, banaani jne. Chytilová näitab tegevust ekraanil nii kaua, et film suudab kaugeneda tüüpilistest freudistlikest sümbolitest ning muutub  hoopiski millekski muuks. Taoline motiivi absurdsuseni viimine on filmi üks võludest. Kui toit otsas, söövad nad fotosid uhketest roogadest. Hiljem aga lõiguvad kääridega üksteist nii, et neist endist on järel ainult tükid. Lõpuks muutub terve ekraan filmi ühes meeldejäävamas stseenis fragmenteerituks. Kaunis analoogia filmi enda mängulisele montaažile ja dadaistlikule vormile.

Daisies_Sedmikrasky_still_two_wide

Pea igas stseenis ja kaadris on tunda, kuidas filmitegijad on nautinud loomingulist vabadust. Ka lavastaja Vera Chytilová on öelnud, et filmi tegemise ajal ei hoidnud ta kinni ühestki reeglist. Just julge ja loov vormikasutus on teeb”Kirikakratest” nii unikaalse elamuse. Chytilová koos oma abikaasast operaator Jaroslav Kucera’ga on  oma mõjutajatena välja toonud cinéma vérité’ ning Ameerika underground eksperimentaalkino.

Daisies_Sedmikrasky_still_002Samuti on hoomata 1960-ndate Tšehoslovakkia kireva kunstikoolkonna mõju ning lisaks võib “Kirikakrates” näha läbilõiget filmiajaloost: nii NLiidu 1920-ndate avangardkinost (Dziga Vertov, Sergei Eisenstein), sürrealistlikest filmidest (Buñuel ja Dalí) kui ka tummfilmidest ning Prantsuse ja Tšehhoslovakkia Uuest Lainest. Tegu on ühe vabameelsema ning vormiliselt meeldejäävama filmiga, mida ma olen vaadanud. “Kirikakrate” kõrval tunduvad näiteks Jean Luc Godard’i (“À bout de souffle”) katsetused filmikeelega üsna konservatiivsed. Kogu ekraan on täis popkunsti esteetikat ning erksad värvid, mängulised frontaalkompositsioonid, mustvalge- ja värvifilmi segamine ning erinevate värvifiltride kasutamine loob toreda psühhedeelse kaleidoskoobi. See kõik toetab ka lugu: nii näiteks tunnevad tüdrukud end palju vabamalt värvilistes stseenides. Mustvalgetes lõikudes (nagu restoran ja päevitamine) tunduvad nad enam ühiskonnast kammitsetud olevat.

Daisies_Sedmikrasky_still_005Heli-, montaaži- ja dialoogikasutus on olemuselt sürrealismi, dadaismi ja ekspressionismi mõjutustega. Terve film põhineb justkui Bertold Brecht’i võõrituse meetodil – “Kirikakrad” tuletab pidevalt meelde seda, et tegu on kunstliku konstruktsiooniga. Heaks näiteks on heli, mis kasutab mitmes kohas tüdrukute liikumisel multifilmilikku mickey mousingut ning ebatavalisi heliefekte. Kui aga art house või eksperimentaalsem kino on viimasel ajal seotud pigem liigse pretensioonikuse, ähmasuse või aeglusega (à la “Elupuu”, “Upstream Color”, “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“), siis “Kirikarad” on eelkõige lõbus ja mänguline. Vaatajana viiakse meid tüdrukutega koos seiklema ning nende soov on eelkõige lõbutseda. Ükskõik, kas me pooldame nende väärtusi või mitte, on nende jälgimine lõbus (kui just filmi esimesed 5 minutit teid kohe eemale ei peleta). Jah, me võime filmi vaadata kui mitmetasandilist patriarhaadi, kapitalistliku ning kommunistliku ühiskonna kriitikat. Kuid samal ajal võib see olla  kahe tüdruku lahe mäng meeste ja ümbritseva maailmaga.

Daisies_Sedmikrasky_still_008Kas tegu on feministliku filmiga? Jah ja ei. Kuigi filmis on võim naiste käes, oli lavastaja esialgne plaan teha tüdrukutest hoiatuslikud tegelaskujud. Samas aga valitseb nende ümberkasvatamise ja vigadest õppimisega seotud lõpus teatud iroonia – katkiseid nõusid ei saa terveks teha. Paljud kriitikud on välja toonud, et filmis on naised nagu nukud, kelle peale hakkab vastassoo esindajatel suu vett jooksma, ning mehed pole muud kui patriarhaalsete väärtuste sümbolid. Kõige toredam on minu jaoks aga see, et film on midagi enamat kui üheselt interpreteeritav sõnumifilm – tegu on mitmetasandilise teosega, mis jõuab palju suuremate üldistusteni kui seda on väidetav feministlik või kommunismikriitiline alltekst.

“Kirikakrad” pole kindlasti kõigile. Oma narratiivi hajususe ja kohati korduva tegevuse tõttu võib film isegi oma 74 minutiga pika ja venivana tunduda. Aga neile, kes otsivad kinokunstis midagi eksootilist ja põnevat, pakub film midagi meeldejäävat. Olgem ausad,”Kirikakraid” vaadates tundub viimaste kümnendite kinokunst väga turvaline ja igav.

Hinne: 7/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: kinoglaza  Nicolas Rapold  Ela Bittncourt


Daisies_Sedmikrasky_still_cropped

 

 

 

Read Full Post »

kingsman_the_secret_service_posterrežissöör: Matthew Vaughn
stsenaarium: Jane Goldman & Matthew Vaughn, Mark Millar’i ja Dave Gibbons’i koomiksi alusel

osades:
Taron Egerton (Gary ‘Eggsy’ Unwin)
Colin Firth (Harry Hart / Galahad)
Samuel L. Jackson (Valentine)
Mark Strong (Merlin)
Sophie Cookson (Roxy)
Sofia Boutella (Gazelle)
Mark Hamill (James Arnold)
Michael Caine (Arthur)

operaator: George Richmond, kunstnik: Paul Kirby, kostüümikunstnik: Arianne Phillips, montaaž: Conrad Buff, Eddie Hamilton & Jon Harris, heliloojad: Henry Jackman & Matthew Margeson. Produtsendid: Adam Bohling, David Reid & Matthew Vaughn.

129 min

“JULGE JA LEIDLIK SPIOONIFILM ILMA KINDLAT JALGEALUSETA”

Režissöör Matthew Vaughn’il näib Bond’i maailm veres olevat. Paljud on öelnud, et Daniel Craig poleks ilma oma osatäitmiseta Vaughn’i režiidebüüdis “Layer Cake” (2004) üldse Bondi rolli valitud,ning Vaughn ise oli üks”Casino Royale’i” lavastajakandidaatidest. Mehe eelmine hitt”X-Men: First Class” (2011) oli suuresti austusavaldus 1960-ndate 007 seiklustele ning Michael Fassbender (kes kandis filmis kahtlaselt sarnaseid kostüüme Sean Connery’ga) näitas, et on isegi teist tegelaskuju – Magnetot mängides palju bondilikum Bond kui Daneil Craig James Bondi mängides.

IPC001AASamas ei taha ma eriti uskuda, et mees kunagi päriselt Bondi-filmi lavastab, kui just produtsendid talle carte blanche`i ei anna. Guy Ritchie (“Snatch.”, “Lock, Stock and Two Smoking Barrels”) produtsendina alustanud Vaughn’ile on alati meeldinud olla iseseisev ja mitte kompromisse teha. Ta on ennegi mitmest prestiižikast projektist (nagu “X-Men: The Last Stand” ja “X-Men: Days of Future Past”) minema kõndinud ning taoline enesele truuks jäämine on Hollywoodis kiiduväärt nähtus. Mehe uusima filmi “Kingsman: The Secret Service” – “Kingsman: Salateenistus” puhul on tegu järjekordse julge ja kompromissitu teosega mehe filmograafias. Linateos üritab korraga pea peale keerata ning parodiseerida kogu spioonifilmi žanri, samal ajal ka sellele austust avaldades. Lisaks 007 filmidele leiab siit viiteid mitmetele teistele seeriatele nagu “The Ipcress File”, “Funeral in Berlin” (Harry Palmer’i tegelaskuju), Briti kultussarjale “The Avengers”, ameerika hittsarjale “Man From UNCLE” ning originaalsele Bondi paroodiale “Our Man Flint”.

“Kingsman: Salateenistus” põhineb Mark Millar’i ja Dave Gibbons’i loodud koomiksil ning on oma laadilt ning tonaalsuselt üsna sarnane teise Mark Millari teose põhjal valminud filmiga: Matthew Vaughn’i enda poolt lavastatud “Kick-Ass’iga” (2010). “Kingsman” on samamoodi väga vägivaldne ning žanriklišeesid lõhkuv, ent ei tee seda kahjuks nii mõjuvalt. Lugu ise räägib salajasest spiooniorganisatsioonist, mille esiagent Harry Hart (Firth) värbab paljulubava tänavapoisi Gary ‘Eggsy’ Unwin’i (Egerton) agentuuri kurnavasse treeningprogrammi, et leida vääriline asendaja nende äsja tapetud tippagendile Lancelot`ile (Jack Davenport). Asitõendid viitavad miljardärist tehnoloogiageeniusele Valentine’ile (Jackson), kes osutub palju ohtlikumaks vastaseks, kui nad esialgu karta oskavad.

kingsman_the_secret_service_still_02“Kingsman’ist” on raske ilma filmis peituvad üllatusi ja magusaid hetki ära rikkumata raske rääkida. Treeningprogramm, kuhu Eggsy kaasatakse, on tavapärasest spiooniprogrammiprogrammist palju ohtlikum ning pakub kadettidele palju üllatusi. Filmitegijad pakuvad vaatajaile mitmeid andekaid leide, kuigi mõned lõigud mõjuvad “X-Men: First Class” laiendusena. Lugu, visuaal ja kurjam meenutavad vanu 1960-ndate-1970-ndate Bond’i filme, Kingsman’i tegelaskujude riietus pärineb “The Avengers`i” riidekapist ning prillid Michael Caine’i kehastatud legendaarselt Briti spioonilt Harry Palmer’ilt. Samuel L. Jackson’i kehastatud Valentine võtab klassikalise Bondi vastase arhetüübi ja muudab ta nohiklikuks Steve Jobs’i ja Mark Zuckerberg’i -laadseks IT-magnaadiks, ent see tegelaskuju jääbki nagu ideeliseks gimmick‘iks, millega edasi ei minda. Isegi Bond’i filmid kujutasid analoogset kurjamit – meediamagnaadist Elliot Carverit (“Tomorrow Never Dies”) kuidagi vaimukamalt. Jah – film näitab, et tänapäeva superkurikaelte standardid on muutunud ning Valentine’il on teistsugune nägemus rikkusest ja edust kui arhetüüpsetel Bondi kurjamitel, aga see nihestatus ei ole piisavalt naljakas ega huvitav. Ka keskne stseen Firthi ja Jacksoni vahel tundub raisatud potentsiaalina. Jackson on oma rollis korralik, kuid paratamatult tekib tunne, et Spike Lee paroodia asemel oleks võinud “The Social Network’is” Zuckerberg’i kehastanud Jesse Eisenberg rollis palju paremini mõjuda. Mine tea. Ka tema plaan on kõigile Bondi fännidele tuttav, tuletades enim meelde “Moonraker’i” kurjamit Hugo Drax’i.

kingsman_the_secret_service_still_03Kui “Kick-Ass`is” oli üllatavalt hea tasakaal hüpervägivalla, musta huumori, psühholoogilisuse, realismi ning koomiksilaadse liialduse vahel, siis “Kingsman” ei leia veenvat jalgealust. Tegelaskujud jäävad kohati igavateks ning mitmed karakteristseenid (eriti need, mis keskendusid Eggsy perekonnale) tundusid venivat. Mine tea – äkki on taolises spioonifilmis liigne tegelaskujudele keskendumine üldse ebavajalik? Taron Egerton on peaosas veenev, ent  ei kanna filmi nii hästi kui Vaughni eelmised leiud : Charlie Cox (Stardust) või Aaron Taylor-Johnson (Kick-Ass). Kuigi filmis leidub mimeid  väga naljakaid kohti (tõesti, ma pole kinos vist aastaid nii kõvasti naernud) ning suurepäraselt konstrueeritud ja energilisi action-stseene, jäid mitmed naljad lamedateks ning vägivallas puudus (v.a. üks geniaalne koht) teatraalsus ja stiliseeritus, mis selle lõplikult toimima oleks pannud. Küsitav stseen kirikus, mille nii meedia kui kriitikud on välja toonud, ei ole sisemiselt põhjendatud, kuigi on narratiivselt seletatav. Selles stseenis peitub aga terve filmi probleem. Erinevalt “Kick-Ass’ist”, mis toimis ekspluatatsiooni žanri raamis, tundus “Kingsman” kohati maitselage ja pingutatult hip. Stsenaarium ja film üritab olla maitsetu ja irooniline, teisalt väga siiras ja klassikaline. Sellest tekib kummaline dissonants, mida vähemalt minu jaoks “Kick-Ass`is” polnud. Kõik hea ja huvitav kipub filmi ära kaduma, mis on natuke liiga pikk.

kingsman_the_secret_service_still_05Vaughn on alati huvitav ning energiline režissöör, kes ei tee igavaid filme. Kõige problemaatilise keskel leidub pärle ning film on täis suurepäraselt lavastatud lõike. Mitmed näiliselt ühe kaadriga filmitud actionstseenid teevad Iñárritu “Birdman’ile” silmad ette ning kes oleks osanud oodata, et Colin Firth’ist saab viimase aja kõige ägedamaid badass actionkangelasi. Peale filmi on tunne, et rusikavõitluses Daniel Craigi ja Colin Firthi vahel jääks 007 kokutavale Inglise kuningale igatahes alla.

Kõigest hoolimata olen ma väga rahul, et “Kingsman’i” kinos ära nägin. Tegu on kohati naljaka, hoogsa ja põneva, ent kohati veniva ning kahtlase maitsega linateosega, mida on tegelikult üsna keeruline nii soovitada kui ka kritiseerida. Ma vaatan parema meelega taolisi suure-eelarvelisi julgeid katsetusi, mis libastuvad, kui järekordset konveieril valminud turvalist Marvel-stuudio filmi. Aga nii Vaughn kui ta kaasstsenarist Jane Goldman on võimelised palju paremaks. Kui vägivald ja kahtlane 1960-ndate vaimus šovinism teid ei heiduta, võib “Kingsman’i” vaatama minna. See on film, mille nauding varieerub kõvasti iga vaataja maitsest tulenevalt ning igaüks saab ise otsustada, kas tema jaoks film toimis või ei.

Kuigi tegu on ilmselt kõige ebaühtlasema ja nõrgema teosega Matthew Vaughn’i filmograafias, on see üks klassikalisem ja energilisem viimase 20 aasta jooksul ekraanile jõudnud Bondi-film. Kui päris aus olla, vaataksin parema meelega järge “Kingsman’ile”, milles on õigele Bondi filmile omast eneseirooniat ja anarhismi, kui järjekordset “Quantum of Solace’i” või “Skyfall’i”- laadset ebaveenvalt tõsimeelset Bondi seiklust.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

kingsman_the_secret_service_still

Read Full Post »

tusk_poster“Tusk” -“Kihv”
režissöör-stsenarist: Kevin Smith

Ma ei tea, kuidas Kevin Smith seda saavutas. Ta võttis üsna kummastava idee – vanahärra üritab noormehest morsa teha, ning tegi sellest üllatavalt nauditava ja mõtliku filmi inimloomusest.

Jah, “Tusk”on kohati veniv ning Smithi loomingule omaselt labane, ent mees on materjalile väga õige tonaalsuse leidnud ning toonud kinodesse horrorfilmi, mis kasutab kaasagseid žanrikonventsioone millegi väga kummalise ja originaalse loomiseks. Film on korraga nii naljakas, häiriv, eksistensialistlik, psühholoogiline kui ka traagiline. Mitte just igale maitsele, aga need õudusfilmifännid, kes halloweeni ajal midagi huvitavat otsivad, minge vaatama. Naerda saab rohkem kui hirmu tunda ja lõppude-lõpuks ei pruugi isegi vahet olla, kas film meeldib või mitte – meelde jääb ta kindlasti.

Hinne: 7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Fury_poster“Fury” – “Raev”
režissöör-stsenarist: David Ayer

Tegu pole suurepärase, ent vähenähtud Fritz Langi meistriteose “Fury” uusversiooniga, vaid sõjafilmiga, mis üritab olla kui tankifilmide “Das Boot”. Loo kulg on iseenesest üsna etteaimatav (noor kogemusteta poiss ja põrgulik sõda) ning üllataval kombel on kohati monotoonsetest tankilahingutest palju mõjuvamad karakterikesksed momendid, kus leidub tugevamat draamat ja pinget (filmi kõige meeldejäävam lõik leiab üleüldse aset tsiviilelanike korteris).

Kuigi film viitab oma alguskaadrites suurematele üldistustele ja kujunditele (valge hobune ja üksik tank) ning filmist leiab mõningaid detaile, mida muudes II maailmasõja filmides näinud pole, on tegu eelkõige siiski korraliku (karakterikeskse) actionfilmiga.

NB: Coca-Cola Plaza esilinastusel oli DCP koopia vigane, sest RGB värvispektrist kadus iga natukese aja tagant punane toon. Lubati uue koopia peatset saabumist. Loodan, et ülejäänud kinopublik saab kogeda piletihinda väärivat elamust.

Hinne: 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
a
rvustused: Joonas

fury_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused