“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019) režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019
Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis. Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul, ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.
“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.
Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019
Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.
Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.
Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.
“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019
Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.
Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.
Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.
Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.
Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine muidu tsivilisatsiooni märke vältivas filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.
“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)
režissöör: Eli Roth
stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018
Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.
Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.
Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.
“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018
Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.
Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.
Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga, jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.
Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.
On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.
Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.
“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018
Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.
Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.
Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) režissöör: Steven Spielberg stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 30.03.2018
Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel publikumenu, ent XXI sajandil see enam reegel pole.
“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).
See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).
Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.
Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).
Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.
Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.
Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.
Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.
Seltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal
kinodes alates: 23.03.2018
Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.
“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).
Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.
Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.
Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.
Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.
“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.
Camerimage 2017 festivalil nähtud filmid, millest esimesed kaks on ka PÖFF 2017 programmis vaadatavad.
“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017) režissöör: Andrei Zvjagintsev stsenaarium: Andrei Zvjagintsev & Oleg Negin
Andrei Zvjagintsevi (“Tagasitulek”, “Leviaatan”) uusim film, Cannes’is žürii eriauhinna võitnud “Armastusteta” on lavastajale omase käekirjaga taies, mille ambitsioonikus on imetlusväärne, ent üritab läbi hammustada ilmselt liiga palju asju.
Loo keskmes on parasjagu lahutav abielupaar, kes soovib eluga edasi liikuda. Kumbki ei soovi enda juurde võtta 12-aastast poega Aljošat. Kui poiss peale järjekordset peretüli koju ei tule, saab alguse sündmuste jada, mis paneb peategelased ning nende suhted kõvasti proovile.
Filmis leidub palju põnevaid ja provokatiivseid ideid ning tabavaid kommentaare nii Venemaa kui kaasaegse ühiskonna kohta laiemalt. Tegu on kindlasti lavastaja kõige naljakama ja teravama, ent samas ka pessimistliku ning traagilise teosega. Absurdne tõde kohtub siin elu traagika ja paratamatustega. Karakterid ei tundu aga lihast ja luust inimestena (eriti karikatuurseks jääb ühe peategelase ema) ning dialoog on tihti illustreeriv. Nii nagu “Tagasituleku” ja “Pagenduse” puhul tekib ka siin tunne, et perekonnaprobleemidest ja lapsevanemaks olemisest räägib inimene, kes pole ise selles rollis olnud. Selle tõttu jääb puudu aususest ja usutavusest.
“Armastuseta” on kaunilt filmitud (Vene hinnatud operaatori Mihhail Krichmani töö) ja meisterlike stseenidega teos, ent mõjub kohati pingutatu, kunstliku ja teoreetilisena. Kes on tema eelmiste filmide austajad, leiavad siit uue meistriteose. Keda mehe looming on siiani külmaks jätnud, neile tundub film õnnestumistest hoolimata pingutatu, manipuleeriva ning ebasiirana.
Isiklikult pean seda siiski Zvjagintsevi üheks huvitavamaks tööks.
“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
režissöör: Martin McDonagh
stsenaarium: Martin McDonagh
Hinnatud režissöör Martin McDonaghi (“In Bruges”, “Seven Psychopaths”) tragikomöödia on värvikate karakterite ning musta huumoriga vürtsitatud lugu sallimatusest, lunastusest ning kättemaksu- ja vägivallaahelast. Peaosas hiilgab “Fargo” eest Oscari võitnud Frances McDormand. Viimane kehastab naist, kes tahab politsei abiga leida oma tütre tapjad. Ta rendib maantee ääres kolm reklaamtahvlit, millel seisab väljakutse kohalikule korrakaitsele, täpsemalt šerif William Willoughbyle (Woody Harrelson). Niimoodi loodab ta seadusesilmad tegutsema panna aga satub hoopis ise väikelinna kodanike kui politsei pahameele alla.
Suurepärase dialoogi ja meeldejäävate tegelastega stsenaariumi äratavad ellu esmaklassilised karakternäitlejad. Woody Harrelson, Sam Rockwell, Peter Dinklage jpt loovad eheda pildi Ameerika väikelinna kogukonnast.
Martin McDonagh on tugevam stsenarist kui režissöör ning sellepärast leidub filmis lavastuslikke konarusi. Teostus on funktsionaalne, osa nalju mõjub pingutatult ning lõpp venib. Palju tabab McDonagh aga kümnesse. Teravmeelne ja põnev film, mida tasub just kinos vaadata. Viimaste aastate üks naljakamaid ja mõtlemapanevamaid linateoseid.
Vaatasin “Caroli” lavastaja Todd Haynesi uut teost “Wonderstruck” ilma lugu teadmata ning filmi kulgedes meenus järjest enam Martin Scorsese auhindadega pärjatud “Hugo”. Mõlemal teosel on sarnased ideed, tugevused ja nõrkused. Lõputiitritest selgus, miks. Nad põhinevad nimelt Brian Selznicki lasteraamatutel.
“Wondestruck” on kaunilt teostatud ning suurepäraste ideedega. Kasutades küll hiilgavalt filmimeediumi võimalusi jääb ta dramaturgiliselt nõrgaks. Tegevus toimub kahes ajas – 1927. ning 1977.aastal ning jälgib kaht tegelast – kurti tüdrukut ja poissi, kes on hiljuti kuulmise kaotanud. Esimene osa on lahendatud tummfilmi esteetikas, teine kasutab põnevalt heli ja muusikat. Darren Aronofsky “Ema” kõrval on tegu ühe viimase aja huvitavama helikujundusega. Kahekordne Oscarinominent Ed Lachmann, eelmiste Todd Haynesi filmide “Far From Heaven”, “I’m Not There” ja “Carol” operaator, loob kauni ja lummava atmosfääriga pildikeele.
“Wonderstruck” jääb aga viisakaks ning kuivaks. Kahe loo paralleelne jutustamine ei tööta. Nagu “Hugo “puhul, on ka siin originaali materjal problemaatiline. Keskmine osa venib ning vajaka jääb maagiast ja humaansusest, mis Scorsese filmi puudustest hoolimata võluvaks tegid.
Arutasime hiljuti ühe välismaise filmitegija ja õppejõuga termini art-house tähtsusetuks muutumise üle. Kui kunagi tähendas nimetatud termin piire ületavat, eksperimentaalset, intellektuaalset ja peavoolust eristuvat autorikino, siis tänapäeval kehtib see justkui iga veidi teistsuguse või Hollywoodi peavoolust eristuva filmi kohta.
Sama kehtib ka Cannes`is Kuldse Palmioksa võitnud filmi “The Squre” – Ruut” kohta. Satiiriline draama, mis meenutab kohati Roy Anderssoni loomingut ning kajastab tabavalt kaasaegse ühiskonna probleeme (argus, hoolimatus jne), jääb filmina siiski episoodiliseks, üheplaaniliseks ja pigem meelelahutuslikuks kui intellektuaalseks.
Kuigi linateos keerleb kaasaegse kunsti ümber, on see kõige nõrgem ja isegi ebaoluline osa. Filmi tugevus on hoopis peategelase Christiani liin – leida varastatud mobiil ja rahakott. See pakub toredaid üllatusi ja avab tegelasi ning kaasaegset maailma üsna tabavalt. Ka mehe suhe ajakirjanik Anne’iga (Elisabeth Moss seriaalist “Mad Men”) aitab tema karakterit kaunilt välja joonistada ning pakub meeldejäävaid stseene.
Mured, mis vaevasid ülehinnatud “Force majeure`i” – “Vääramatut jõudu” (2014), korduvad kahjuks ka siin. Kuigi teema on terav, jääb stsenaarium kesiseks ning film venivaks. Lavastajat tunduvad huvitavat pigem momendid kui tervik ning seetõttu meenutab film sketšide kollaaži. Östlund on youtube-ajastu režissöör. “Vääramatu jõu” lugu ja stseenid on ju otse youtube’i klippidest laenatud. Seekord on ta filmi teinud küll enda elus toimunud sündmustest.
Teoses leidub suurepäraseid stseene ning teravat ja tabavat satiiri, ent episoodid otsekui kaaperdavad terviku ning sõnum öeldakse liiga otse. Kõnekas muutub ühel hetkel plakatlikuks. Filmi lõpus lisanduv psühholoogilisus röövib aga teravuse ning mõjub silmakirjalikuna. Liin, mille keskmes on youtube’i videoreklaam, laheneb eriti kohmaka stseeniga.
Oleks “Ruut” linastunud youtube’i videoseeriana või lühema filmina, võiks seda pidada meistriteoseks. Filmil on kõnekad teemad ning suurepärased stseenid, ent tervikuna on “Ruudul” probleeme.
Kui vanasti pakkus art-house enamasti intellektuaalset provokatsiooni ja nõudis korduvat vaatamist, dešifreerimist ning jättis publikule mõtlemisruumi, siis “Ruudu” puhul jääb tunne, et filmitegijad ei usalda vaatajat ning tahavad kõike üle seletada. Seda lähenemist seostaks aga pigem keskpärase mainstream-meelelahutus- kui autorikinoga.
Režissöör Steven Soderberghi uusim humoorikas röövilugu teeb silmad ette mehe kõikidele “Oceani”-seeria filmidele ning pakub mitmeid naudinguid. Loo suurimaks vooruseks on värvikad tegelaskujud ning head näitlejatööd, mille kõrval rööv on tegelikult sekundaarne. Seetõttu, oli vähemasti minu jaoks filmi esimene pool palju huvitavam kui lõpuosa.
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) režissöör: Guy Hamilton
Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööriGuy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.
Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter
Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil. Hinne: 6.5/10 IMDBRotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band
Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.
Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.
……………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker
Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.
Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.
………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory
1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.
Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) režissöör: Douglas Sirk
Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó
Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) režissöör: Joseph L. Mankiewicz
Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.
Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichifilm on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa, ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952) režissöör: Douglas Sirk
Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).
Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948) režissöör: Roberto Rosselini
Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958) režissöör: Douglas Sirk
Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957) režissöör: Douglas Sirk
Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.
Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalilon kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer
08.08 kell 17:00 Athena Keskuses
Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.
Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.
1960-ndatel leidis aset otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.
Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.
Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.
Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.
Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.
Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.
Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015) režissöör: Rob Reiner
10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil
Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.
“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.
Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.
Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me aga tema käitumist mõistma .
Tegu on küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.
On tore tõdeda, et prantsuse režissöörLuc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.
“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.
Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.
Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.
Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon
“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
“Velvet Buzzsaw” (2019)
“Tuulte tahutud maa” (2018)
“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
Lucky (2017)
Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018)
Tomb Raider (2018)
Seltsimees laps (2018)
“Нелюбовь” – “Loveless” – “Armastuseta” (2017)
“Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” – “Kolm reklaamtahvlit linna servas” (2017)
“Wonderstruck”
“The Square” – “Ruut” (2017)
“Logan Lucky” – “Logani õnn” (2017)
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
“#Single” (2017) 
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
“Léon” (1994)