L’avenir – Edaspidi (2016)

režissöör: Mia Hansen-Løve
stsenaarium: Mia Hansen-Løve

osades:
Isabelle Huppert (Nathalie Chazeaux)
André Marcon (Heinz)
Roman Kolinka (Fabien)
Edith Scob (Yvette Lavastre)
Sarah Le Picard (Chloé)
Solal Forte (Johann)

operaator: Denis Lenoir, kunstnik: Anna Falguères, montaaž: Marion Monnier, kostüümikunstnik: Rachel Raoult. Produtsent: Charles Gillibert.

102.min

kinodes alates: 28.04.2017

Elu muutused, rõõmud ja valud

Berliini filmifestivalil parima režissööri auhinnaga pärjatud “Edaspidi” on poeetiliselt argine vaade elu muutustesse.

Möödunud aastal linastunud režissöör Mia-Hansen Løve’i neljas mängufilm tõi hulgaliselt tunnustust nii filmi lavastajale kui peaosatäitjale Isabelle Huppert’ile (“Elle”, “Klaveriõpetaja”).

Õnnelikult abielus olev Nathalie (Isabelle Huppert) töötab Pariisi keskkoolis filosoofiaõpetajana ning naudib diskussioone elu üle. Ta jagab oma aega perekonna, töö, endiste õpilaste ning keerulise loomuga ema vahel. Ühel päeval teatab Nathalie mees, et jätab ta maha, kuna on kohanud kedagi uut. See on esimene muutus ning naine peab uue tuleviku ehitamiseks minevikust lahti laskma.

Hõrk autobiograafiline lugu

Mia-Hansen Løve on kõigest paari filmiga tõusnud Prantsuse kaasaegse kino üheks hinnatumaks lavastajaks. Olles tema üleeelmise filmi “Nooruse armastus” (“Un amour de jeunesse”, 2011) suur austaja, ootasin huviga uusimat teost. Nagu eelmised filmid, on ka “Edaspidi” pooleldi autobiograafiline – Nathalie tegelaskuju põhineb režissööri ema, filosoofiaprofessor Laurence Hansen-Løve’i elul.

Tegu on isikliku ja läbitunnetatud looga, mille tahke režissöör hästi mõistab. Filmi kangelannaga juhtub loo jooksul palju, ent midagi ei tundu konstrueeritud või kunstlik, reaktsioonid ja sündmused on kujutatud inimlikult ja ausalt. Nii näiteks leiab emotsionaalselt oluline hetk aset väga argises situatsioonis – ühistranspordis. Kõnekad ongi väikesed ja esialgu ebaolulisena näivad hetked – kuidas Nathalie kassi otsib või üritab lauale pandud lilli prügikasti toppida. Taolised, tihti humoorikad momendid panevad filmi särama, suuresti tänu Hupperti loomutruule osatäitmisele, kelle jaoks roll on spetsiaalselt kirjutatud.

Elamise kunst

Løve’i filmidest on raske rääkida mainimata Prantsuse uue laine lavastajat Eric Rohmer’it, kelle film “Roheline kiirgus” (“Le rayon vert“, 1986), oli “Edaspidi” jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Mõlema loo keskmes on naise üksindus, filosoofilised diskussioonid ning suutmatus eluga edasi liikuda. Veel enam seovad aga neid filme lavastuslikud valikud ja loojutustamise naturaalsus. Løve, nagu Rohmergi, hoiab filmi tehnilise poole ääretult lihtsana, sündmused ja dialoogi loomutruuna. Tihti tekib tunne nagu jägliks kaadreid dokumentaalfilmist.

Lugusid keskeas pöördelistesse sündmustesse sattunud inimestest on ju ennegi tehtud ning paratamatult meenub ka Paul Mazursky märgiline film “Lahutatud naine” (“An Unmarried Woman“, 1978), kus perekonnaeluga harjunud naine ei oska vallalisena esialgu midagi peale hakata.

Sama olukord leiab aset ka siin, ent Nathalie teekond on teistsugune. Kuidas saab inimene, kes filosoofina räägib ideaalidest, seda praktilisse ellu viia? Kuidas elada olevikus, leppida olnuga ja minevikust lahti lasta? See pole sugugi nii lihtne. Nathalie, nagu ka Hupperti kehastatud tegelane filmis “Elle” (2016), üritab raskeid aegu läbida väärikalt, end ohvriks tegemata ja suuri emotsioone näitamata.

“Edaspidi” ei paku otseselt midagi uut ning võib neile, kes prantsuse kinoga kursis pole, kaugeks, igavaks ja episoodiliseks jääda. Siin puuduvad suured emotsioonid ja rõhutatud dramaatilised sündmused. Film nõuab vaatajapoolset kaasamõtlemist, kuid need, kes oskavad ridade vahelt lugeda, leiavad ausa ja delikaatse loo elust enesest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12. mai 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

Read Full Post »

The Love Witch – Armastuse nõid (2016) (HÕFF 2017)

režissöör: Anna Biller
stsenaarium: Anna Biller

osades:
Samantha Robinson (Elaine)
Gian Keys (Griff)
Laura Waddell (Trish)
Jeffrey Vincent Parise (Wayne)
Jared Sanford (Gahan)
Robert Seeley (Richard)
Jennifer Ingrum (Barbara)

operaator: M. David Mullen, kunstnik: Anna Biller, kostüümikunstnik: Anna Biller, montaaž: Anna Biller, helilooja: Anna Biller, produtsent: Anna Biller.

120 min

Teravmeelne ja feministlik retro-horror melodraama

 Pikavõitu, stiilne ja provokatiivne uurimus armastusest, soorollidest ning naise positsioonist ühiskonnas.

 Kaheteistkümnendat korda toimuval Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil (HÕFF) linastub möödunud aasta üks stiilsemaid ja kiidetumaid teoseid “Armastuse nõid” (2016). Ameerika madalaeelarveline indie-film on valminud režissöör-stsenarist Anna Billeri käe all, kes on ka teose monteerija, kunstnik, kostüümide kujundaja ja produtsent.

“Armastuse nõid” jutustab  loo noorest ja veetlevast nõid Elaine`ist, kes siirdub pärast abikaasa tapmist  uude linna. Naise  eesmärgiks on välja uurida, mida mehed tegelikult tahavad ning leida lõpuks vastassoo esindaja, kes teda tõeliselt armastaks. Kasutades maagiat ja nõiajooke, paneb kaunitar mitmed mehed endasse armuma, ent võlukunsti mõju on liiga tugev ning tulemused traagilised. Mis juhtub aga siis, kui Elaine lõpuks leiab oma printsi valgel hobusel?

Courtesy of Anna Biller productions

Meeste ja naiste erinevad ootused

Filmis näeme küll õudusžanri elemente – mehi tapvat nõida, rituaale, pentagramme jne, ent tegu  on pigem fantaasiakomöödiaga, kus lahatakse meeste ja naiste rolle.  Mida eri sugupooled üksteiselt ootavad? Elaine ütleb filmi alguses, et naine peab pakkuma meeste fantaasiale toitu. Naisel on väga konkreetne visioon oma ideaalist – printsist valgel hobusel. Üks meestegelane  aga tõdeb, et ideaalset naist ei saagi olemas olla, kuna ta eksisteerib ainult mehe peas. Kuidas saab siis üldse olla harmooniat meeste ja naiste vahel?

Kõik väljavalitud on naisele esialgu pettumused. Elaine  pakub meeletut armastust ja naudingut  ning viib mehed hingeliselt nii haprasse paika, et kogu maskuliinsuse ideaal puruneb. Nende emotsionaalseks muutumisega kaob aga ka naise huvi.

Sugudevahelisi ootusi vaadeldakse nii mehe kui naise perspektiivist, lisaks arutletakse armastuse kui nähtuse võimalikkuse üle. Elaine’il on sellest tundest oma visioon. Kas naine aga  üldse teab, kuidas eristada armastust abstraktsest ideaalist, kirest või seksuaalsest tõmbest?

Courtesy of Anna Biller productions

Vana vorm uues perspektiivis

Kuigi loo tegevus leiab aset kaasajas,  on film teostatud retrovõtmes. Tegevus toimuks nagu viiskümmend aastat tagasi. Nii sisu kui vormi poolest võiks “Armastuse nõid” kuuluda 1960-ndate lõpu või 1970-ndate alguse technicolor-Ameerika melodraamade, exploitation– filmide või Euroopa giallode hulka. Anna Biller on silmnähtavalt selle ajastu kino austaja ning paneb suurt rõhku teose esteetilisele küljele. Alates kostüümidest, kunstniku- ja kaameratööst ning lõpetades näitlejate valiku ja mängustiiliga, tabab “Armastuse nõid” täiuslikult oma inspiratsiooniallika kitšilikku vormi, ka pikkuses. Tegu on kahetunnise teosega, mis  kärpimisest võidaks. Samas on loo aeglases ja maneerlikus kulgemises ka oma võlu.

Need, kes ootavad “Armastuse nõialt” klassikalist õudusfilmi või otsest austusavaldust exploitation-kinole, võivad pettuda. Tegu on rahulikus tempos kulgeva allegooriaga, mis kasutab teadlikult ja mänguliselt žanri stampe millegi uue, teravmeelse ja värske loomiseks.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse “Äripäevas” 28. aprill 2017

HÕFF toimub Haapsalus 28.-30.aprillil. “Armastuse nõid” linastub laupäeval, 29. aprillil kell 11.45.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Kokku näeb HÕFFil ligikaudu 30 täispikka filmi. Lisaks eri žanre koondavale põhiprogrammile, kust leiab viimase aasta parimaid, julgemaid ja originaalsemaid linateoseid, näidatakse publikule ka nostalgiast tiinet retroprogrammi, jätkatakse friigi- ja B-filmidega ning oma kindel koht kuulub ka ekstreemfilmiseansile. Vaata väljakuulutatud filme siit: http://2017.hoff.ee/est/filmid/filmid

Courtesy of Anna Biller productions

 

Read Full Post »

Logan (2017)

režissöör: James Mangold
stsenaarium: Scott Frank, James Mangold & Michael Green

osades:
Hugh Jackman (Logan)
Patrick Stewart (Charles)
Dafne Keen (Laura)
Boyd Holbrook (Pierce)
Stephen Merchant (Caliban)
Richard E. Grant (Dr. Rice)

operaator: John Mathieson, kunstnik: François Audouy, kostüümikunstnik: Daniel Orlandi, montaaž: Michael McCusker & Dirk Westervelt, helilooja: Marco Beltrami. Produtsendid: Hutch Parker & Simon Kinberg.

137.min

Kinodes alates: 3.03.2017

Hüvasti, Wolverine!

Ees on melanhoolne hüvastijätt Hugh Jackmani kehastatud Wolverine’i tegelaskujuga.

“Logan” on väidetavalt viimane film, kus Wolverine’i tegelaskujuna astub üles Austraalia näitleja Hugh Jackman. Mees sai nüüdseks ikoonilise rolli pärast seda, kui Dougray Scotti (“Võimatu missioon II”) teise filmi võtted läksid üle aja, ning on alates 2000. aastal linastunud “X-meestest” kehastanud nimetatud tegelaskuju kokku kaheksas filmis.

“X-meeste” seeria on  sisu ja temaatika poolest rohkem suunatud vanemale publikule kui teised koomiksifilmid. “Logan” on puhastverd täiskasvanutele mõeldud meelelahutus, mis on täis brutaalset vägivalda. Film käsitleb ka klassikalisi 19. sajandi lõpu Metsiku Lääne vesternite teemasid, nagu ka “Armutu” (1992) ja “Shane” (1953).

Austusavaldus vesternile

Aasta on 2029. Mutandid on väljasuremise äärel ning viimase 25 aasta jooksul pole sündinud ühtegi uut. Vana Logan (Hugh Jackman), oma liigi üks viimaseid esindajaid, elab vaikset elu Mehhiko piiri lähistel ja hoolitseb raskelt haige Professor X-i (Patrick Stewart) eest. Peagi saabub tema ellu 11-aastane tütarlaps Laura Lauraga (Dafne Keen), noor mutant, kellel on üllatavad võimed ning keda jälitavad tumedad jõud.

Loo tegevus toimub Mehhiko-Ameerika piiril. Kohas, kus on aset leidnud mitmed teisedki vesternid ning mis praeguses poliitilises situatsioonis kõnetab rohkem kui kunagi varem. Režissöör James Mangold (“Wolverine”, “Walk the Line – Nagu noateral”) näitab selgelt, mis linateosed teda “Loganit” tehes inspireerisid, ent filmi vaadates jääb tunne, et kõike seda on enne paremini tehtud. Loo kontseptsioon sarnaneb väga Alfonso Cuaroni “Inimlastega” (2006) ja George Stevensi “Shane`iga”. Viimast jälgivad filmi tegelased telekast ning tsiteerivad isegi selle dialooge. Iseseisva tütarlapse ning isa-tütre teema käsitluses aga laenatakse palju Peter Bogdanovichi teosest  “Paberist kuu” (1973).

Filmi esimeses pooles see ei häiri, sest lugu on hästi jutustatud ning töötab tänu suurepärastele karakteritele. Hugh Jackman kehastab elust räsitud Wolverine’i nüansirikkalt ning tõmbab tahtmatult paralleele Clint Eastwoodi rollidega. “Logan” mõjub kui postmodernne vestern, mille keskmes on Metsiku Lääne püstolikangelaste asemel mutandid. Jackmani ekraanikeemia Patrick Stewartiga on samuti väga nauditav. Logan peab nii otseses kui kaudses mõttes lahingut iseendaga ning see teema on teoses hästi edasi antud. Seda aitab rõhutada Wolverine’i suhe noore mutandiga.

Probleemseks osutub aga filmi teine pool, eelkõige lõpuosa, mis ei suuda kõiki liine hästi kokku viia. Samuti häirib “Loganis” vägivallatsemine lastega. On kohti, mis toimivad aga ka ülearust ja pingutatut. Päris mitmed hetked oleksid ilma vägivallata palju võimsamalt mõjunud.

Probleemidest hoolimata on ” Logan” siiski viimase aja üks tõsiseltvõetavam ja küpsem film superkangelasest. Linateos on peajagu üle Marvel filmiuniversumi viimase aja toodangust (“Tasujad”, “Dr.Strange” jt.).

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. märts 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Lion – Lõvi (2016)

režissöör:  Garth Davis
stsenaarium: Luke Davies, Saroo Brierley raamatu alsuel

osades:
Sunny Pawar (noor Saroo Brierley)
Dev Patel (täiskasvanud Saroo Brierley)
Rooney Mara (Lucy)
Nicole Kidman (Sue Brierley)
David Wenham (John Brierley)
Abhishek Bharate (Guddu Khan)
Divian Ladwa (Mantosh Brierley)
Priyanka Bose (Kamla Munshi)

operaator: Greig Fraser, kunstnik: Chris Kennedy, kostüümikunstnik: Cappi Ireland, montaaž: Alexandre de Franceschi , heliloojad: Hauschka & Dustin O’Halloran, produtsendid: Iain Canning, Angie Fielder & Emile Sherman.

118 min

Kinodes alates: 17.02

Inspireeriv lugu südikusest ja sihikindlusest

Kuuele Oscarile kandideerinud film toob ekraanile uskumatuna näivad sündmused.

Austraalia lavastaja Garth Davise debüütfilm “Lõvi” põhineb Saroo Brierley elul ning tema kirjutatud bestselleril “A Long Way Home”. Viieaastane india poiss Saroo (Sunny Pawar) elab koos oma ema, õe ja vennaga India väikelinnas. Kaotades ühel ööl silmist oma venna, otsustab poiss peita end rongijaamas seisvasse vagunisse, kus ta uinub. Kui Saroo uuesti silmad avab, on rongi uksed suletud. Välja pääseb ta alles Kolkata linnas, kodust 1500 kilomeetri kaugusel. Peale mitmeid katsumusi satub ta lastekodusse, kus Austraalia abielupaar (Nicole Kidman ja David Wenham) ta lapsendab. Aasta hiljem adopteerib perekond ka teise India poisi – Mantoshi.

Courtesy of Weinstein Company

Lugu kahes osas

Indias kaob igal aastal 80 000 last ning üle 11 miljoni elab tänavatel. Lugusid sealsetest tänavalastest on mõjuvalt kujutatud näiteks filmides “Salaam Bombay!” (1988) ja “Rentslimiljonär” (2008), kus mängib ka “Lõvi” peaosatäitja Dev Patel. Kuigi viimases pole tänavalaste elu peamine filmiteema, on just need lõigud, kus peategelane peab üksi Kolkata linna tänavatel hakkama saama, kõige dramaatilisemad ja mõjuvamad.

Noor Saroo avastab end paigast, kes keegi ei räägi tema emakeelt – hindit (Kolkatas räägitakse bengali keelt). Poiss peab üles näitama südikust ja nutikust, et keerulistes situatsioonides toime tulla. Noor näitleja Sunny Pawar on rollis ääretult loomutruu ning annab hästi edasi Saroo võitlusvaimu.

“Lõvi” esimene pool on jutustatud vähese dialoogiga, ainult pildi abil, nagu tummfilmis. See on teose tugevam osa. Tegu on puhta kinoga, kus lavastaja Davis ning operaator Greig Fraser kujutavad suurepäraselt eksinud lapse tundeid. Poisi maailm on korraga nii hirmutav ja üüratu kui ka kaunis ja poeetiline. Väga mõjusalt kasutatakse montaaži ja pilti, mis annab edasi poisi peas toimuvat. Tihti segunevad reaalsus ja Saroo mõtted ning vaataja näeb, kuidas ta mõtleb oma ema, venna ja kodu peale.

Filmi teine pool leiab aset 20 aastat hiljem. Täiskasvanud Saroo (rolli eest Oscarile kandideerinud Dev Patel) elab Austraalias ning hakkab säilinud mälupiltide abil oma kodukohta otsima. Äsja on välja tulnud Google Earth, mille abil on tal võimalik India rongijaamu ja linnu läbi kammida.

Kaks elu

Loo jagamine kaheks on hea idee ning toetab mitmeid teemasid. Täiskasvanud Saroo on justkui kaheks kistud eri maailmade – mineviku ja oleviku, sünnimaa ja uue kodumaa, ema ja kasuema, venna ja kasuvenna vahel. Rahu leidmiseks peab ta oma pere ja kodukoha üles otsima. See idee aga tekitab mõrasid tema suhetes kasupere ning tüdruksõbraga (Rooney Mara).

Mõte on küll hea, ent teostuselt pole teine pool kahjuks nii mõjuv kui eelnenu. Saroo käitumine ja vastuolulised tunded on mõistetavad, ent lugu tundub palju konstrueeritum ega haaku algusega. Paljud teise poole konfliktid ja võtmestseenid on nagu stsenaristikaõpikust maha kirjutatud ning mõjuvad illustratiivselt. Siiski on see südamlik, emotsionaalne ja inspireeriv lugu, mis tõestab, et elus pole miski võimatu. “Lõvi” tugev teostus ja säravad osatäitmised lihvivad loo konarusi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
Mark Kermode  Diana

 

Read Full Post »

Frantz (2016) & The Lego Batman Movie (2017)

Frantz (2016)

režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon  & Philippe Piazzo, Ernst Lubitsch’i filmi alusel

osades:
Pierre Niney (Adrien Rivoire)
Paula Beer (Anna)
Ernst Stötzner (doktor Hans Hoffmeister)
Marie Gruber (Magda Hoffmeister)
Johann von Bülow (Kreutz)
Anton von Lucke (Frantz Hoffmeister)

operaator: Pascal Marti, kunstnik: Michel Barthélémy, kostüümikunstnik: Pascaline Chavanne, montaaž: Laure Gardette, helilooja:Philippe Rombi. Produtsendid: Eric Altmayer, Nicolas Altmayer , Stefan Arndt & Uwe Schott.

113.min

Kinodes alates: 10.02

Klassikaline melodraama sõjajärgsetest tunnetest

Prantsuse ühe tegusama ja edukama režissööri François Ozoni (“Uus sõbranna”) uusim film võtab luubi alla tunded, mis valitsesid prantslaste ja sakslaste vahel esimese maailmasõja järel.

Tegevus leiab aset Saksamaa väikelinnas. Noor Anna (Paula Beer) leinab oma kihlatut Frantzi ning elab siiani koos mehe vanematega (Ernst Stötzner & Marie Gruber). Ühel päeval märkab ta võõrast noormeest Frantzi hauale lilli asetamas. See on prantslane Adrien (Pierre Niney), kes väidab end olevat Frantzi ammune sõber. Jutustades lugusid koos veedetud ajast, saab ta lähedaseks nii mehe vanemate kui naisega. Ent linnas, kus saksalased leinavad oma hukkunuid poegi, ei vaadata kuigi hea pilguga oma vaenlastele – prantslastele. Tekib ka tunne, et mees varjab midagi ega ole läbinisti aus.

Rõhutades sõja absurdsust

Film põhineb hinnatud Saksa režissööri Ernst Lubitschi (“Sekeldused paradiisis”) vähemtuntud teosel “Katkenud hällilaul” (1932), mis omakorda põhineb prantslase Maurice Rostand’i näidendil “L’homme que j’ai tué” (1925). Materjal on niisiis taas prantslaste kätte jõudnud ning näitab, et see lugu kõnetab inimesi mõlemas kultuuriruumis. Kindlasti oli sellel oma ajal teine tähendus kui nüüd, mil teame põhjusi, mis viisid teise maailmasõja puhkemiseni.

Pole kuigi palju filme, mis keskenduvad sõjajärgsetele aastatele. “Frantz” illustreerib aga üsna hästi tundeid, mis sel ajal valitsesid. Sõjajärgne tühjus ja kurbus, vanemad on jäänud ilma oma poegadest, lüüasaamise viha ja pettumus. Tegu on humanistliku ja patsifistliku teosega, mis rõhutab sõja absurdsust ning mõttetust. Ühes stseenis ütleb Frantzi isa tabavalt, et süüdi on just nemad – isad, kes oma poegadele relvad andsid ning sõtta saatsid. Nii Frantz kui Adrien on patsifistid, kes sellest hoolimata rindele läksid.

Tõe ja vale habras piir

Sarnaselt teistele Ozoni filmidele nagu “Ujumisbassein” (2003 ) ja “Kodus” (2012), on loo keskmes ebausaldusväärne jutustaja, kes ei räägi ilmtingimata tõtt. See tähendab ka, et ekraanil näidatu ei pruugi tõene olla. See intrigeerib. Adrieni tegelik motivatsioon ja side sõjas hukkunud Frantziga (Anton von Lucke) avaneb järk-järgult ning filmi üheks teemaks on tõe ja vale habras piir ning küsimus, kumb on raskel ajal väärtuslikum.

“Frantz” on lavastajale omaselt kerge ja mänguline. Enamik filmist on mustvalge, ent mõned kohad, nagu tegelaste meenutused, värvilised. Tavaliselt on see vastupidi. Mustvalge väljendab siin justkui kaotust ja leina ning värvilistes hetkedes on tagasi ka lootus ja soojus.

Ülesehituselt on film huvitav: kui tundub, et teos hakkab lõppema, on see hoopis poole peal ning võtab uue suuna. Teine osa annab loole küll uue perspektiivi ning tekitab kõnekaid paralleele, ent on siiski nõrgem. Nii-öelda suurem pilt kaob ning keskendutakse asjadele, mis olid vihjamisi näidatult palju mõjuvamad. Just teine pool on Ozoni välja mõeldud ning loo tugevam osa on truu Lubitschi originaalfilmile.

“Frantz” on klassikalise ja elegantse teostusega vanamoeline melodraama. Saksa näitlejanna Paula Beer,  kes on kohalikule vaatajale tuttav “Polli päevikutest” (2010), on rollis väga mõjuv ning annab kaunilt edasi nii oma tegelase kui ka paljude teiste sõjas mehe kaotanud naiste vastakaid emotsioone.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

————————————————————————–

The Lego Batman – Lego Batman Film (2017)

režissöör: Chris McKay
stsenaarium: Seth Grahame-Smith, Chris McKenna, Erik Sommers, Jared Stern & John Whittington.

osades:
Will Arnett (Batman / Bruce Wayne)
Michael Cera (Robin / Dick Grayson)
Rosario Dawson (Batgirl / Barbara Gordon)
Ralph Fiennes (Alfred Pennyworth)
Zach Galifianakis (Joker)

kunstnik: Grant Freckelton, montaaž: David Burrows, John Venzon & Matt Villa, heliloja: Lorne Balfe. Produtsendid: Dan Lin, Phil Lord & Christopher Miller.
104.min

Kinodes alates: 10.02

Nutikas lisa Batmani ajaloole

Uus legofilm räägib usaldusest ja on linateos, mida ükski tõeline Batmani fänn vahele ei jäta.

“Lego film” oli üks 2014. aasta suuremaid üllatajaid. Teos, mida peeti lihtsalt pooleteisetunniseks mänguasjade reklaamiks, osutus lavastajaduo Phil Lordi ja Christopher Milleri (“22 Jump Street”, “Taevast sajab lihapalle”) käe all üheks viimase aja nutikamaks ja ühiskonnakriitilisemaks koguperefilmiks. Hüperaktiivne animatsioon, mis pakub midagi kõigile. “Lego Batman” nii suurelt ei üllata, ent on siiski nutikas kvaliteetmeelelahutus eelmise filmi vaimus.

“Lego filmist” tuttav Will Arnetti kehastatud eneseimetlejast Batman (eestikeelses versioonis Indrek Ojari) ei hooli kellestki ega usalda kedagi. Üht kurjategijate plaani takistades riivab ta ka oma vastase Jokeri tundeid. Selleks, et päästa Gothami linn suure ohu eest, peab ta loobuma üksildase kangelase imagost, koostööd tegema ja ka veidi rõõmsamaks muutuma.

Legofilmi Batman võib esmapilgul tunduda paroodia või liialdusena, ent tegu on algmaterjali truu interpretatsiooniga. Bruce Wayne’i ja tema “teise mina” Batmani probleem on alati olnud teiste usaldamine. Noorena vanemad kaotanud, oma partneri Robini/Jason Toddi surma ning Barbara Gordoni/Batgirli ratastooli sattumist näinuna ei taha mees enam teiste elusid ohtu seada ning eelistab kurjategijatele üksi vastu astuda.

Seda teemat on korduvalt kujutatud koomiksites, telesarjades ja arvutimängudes, vähemal määral ka filmides. “Lego Batmani film” on usalduse ja perekonna teema üks paremaid käsitlusi. Batman jõuab lõpuks tõdemuseni, et teiste abiga suudab ta palju rohkem korda saata kui üksi.

Film on korraga nii Batmani kaasaegne dekonstruktsioon kui armastusavaldus tervele Batmani 80aastasele mütoloogiale ja selle erinevatele interpretatsioonidele. Teos on kirev ja lastele nauditav, ent paljud naljad on suunatud ka täiskasvanutele ning pakuvad suuremat äratundmisrõõmu neile, kes Batmani ajalooga kursis.

“Lego  Batmani film” on detalidest nii küllastunud, et kõikide naljade ja viidete tabamiseks tuleb seda mitu korda vaadata. Leidub toredaid nalju nii Robini kostüümivaliku kui Batmani halva kasvatuse üle ning viiteid ka teistele “Pimeduse rüütli” seiklustele kinoekraanil. Isiklikult nautisin väga 1940ndate ja 1960ndate telesarjade kohta tehtud nalju. Batman on kaua tõsine olnud ning  tegelasele  tugeva annuse eneseiroonia lisamine muudab ta jälle värskeks. “Lego Batmani film” ei  küündi “Lego filmi” tasemele, ent on ilmselt parim ja originaalitruum Batmani film “Pimeduse rüütli” (2008) järel.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 17. veebruar 2017

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

 

 

Read Full Post »

Live by Night – Öö seadus (2016)

režissöör:Ben Affleck  Dennis Lehane
stsenaarium: Ben Affleck  Dennis Lehane

osades:
Ben Affleck (Joe Coughlin)
Elle Fanning (Loretta Figgis)
Remo Girone (Maso Pescatore)
Brendan Gleeson (Thomas Coughlin)
Robert Glenister (Albert White)
Matthew Maher (RD Pruitt)
Sienna Miller (Emma Gould)
Zoe Saldana (Graciela)
Chris Cooper (Chief Figgis)

operaator: Robert Richardson, kunstnik: Jess Gonchor, kostüümikunstnik: Jacqueline West, motnaaž: William Goldenberg, helilooja: Harry Gregson-Williams. Produtsendid: Leonardo DiCaprio, Jennifer Todd & Jennifer Davisson Killoran.

129.min

Võimuvõitlus Bostoni allilmas.

Ben Afflecki gangsteridraamas on palju värsket, ent hägune fookus ja kiirustamine ei lase materjalil täit potentsiaali saavutada.

2012. aastal parima filmi Oscari võitnud “Argo” lavastaja Ben Affleck toob publiku ette oma neljanda lavastajatöö – krimi­draama Ameerika kuiva seaduse ajast. Lugu ise pärineb Bostonist pärit kirjaniku Dennis Lehane’i sulest ja rullub lahti 1920ndate Bostonis.

Joe Coughlin (Ben Affleck) on otsustanud maailmasõjast naasnuna lindpriiks hakata ning tal oma väike röövlikamp. Seni on ta suutnud vältida nii teiste gangsterite käpa alla sattumist kui ka politseile vahelejäämist.

Tema isa on politseikomissar (Brendan Gleeson) ning armuke (Sienna Miller) mõjuka Iiri gangsteribossi Albert White’i (Robert Glenister) tüdruk. Peagi leiavad aga aset sündmused, mis sunnivad mehe oma veendumusi muutma.Ta asub tööle Alberti rivaali, Itaalia maffiapealiku Maso Pescatore (Remo Girone) heaks. Mehe ülesandeks saab võtta kontrolli alla ebaseaduslik rummiäri Tampas, Floridas.

Courtesy of Warner bros.

Värsked klišeed

Lugusid Ameerika kuiva seaduse ajal tegutsenud gangsteritest on aastakümneid jutustatud. Hetkest, kui näitleja James Cagney tegelaskuju filmis “Rahva vaenlane” (1931) vihahoos oma tüdruksõbrale greibi näkku virutab, polnud krimifilmid enam endised ning Warner Brothersi stuudio toodang kujundas paljuski žanri ikonograafia, mida näeme siiani. Ben Affleck ei suuda ega üritagi stampe vältida, ent toob värskust just toimumispaiga – päikeselise Tampaga, mis eristub tüüpilistest Chicago ja New Yorgi gangsterilugudest. Samuti ei meenu palju filme, kus peategelased peavad sõda Ku Klux Klani liikmetega.

Afflecki lavastatud filmide suurimaks vooruseks on alati olnud karakterid. Ka “Öö seaduses” on nad loo kõige huvitavams osa. Iirlased, itaallased, mustanahalised, kuubalased ja klanniliikmed esindavad läbilõiget maailmasõdade-vahelisest Ameerikast. Zoe Saldana ja Sienna Milleri kehastatud armukesed ei ole piisavalt välja arendatud, kuid mitmed teised karakterid on tänu headele näitlejatele vägagi mõjuvad. Näiteks on meeldejäävad äraostmatu politseinik (Chris Cooper), kes alkoholi salakaubaveo koha pealt silma kinni pigistab, tema usukuulutajast tütar (Elle Fanning) ja Ku Klux Klani kuuluv õepoeg (Matthew Maher).

Nõrgemaks lüliks osutub hoopis Ben Affleck ise, kes on teiste lavastajate käe all viimasel ajal väga häid rolle teinud. Enda lavastamisel jääb ta aga jänni. Joe tegelaskuju mõjub nii käsikirja kui ka näitleja mängu tõttu ebamääraselt.

Courtesy of Warner bros.

Fookuseta tervik

Tekib tunne, et filmist on palju välja lõigatud. “Öö seaduse” raamat on 400-leheküljeline saaga, mille tegevus kestab aastaid. Krimieeposed nagu “Ristiisa” (1972), “Ükskord Ameerikas” (1984) või “Omad poisid” (1990) nõuavad loo jutustamiseks aega ning kestavad kolm-neli tundi. Affleck on silmanähtavalt hädas raamatu kahe tunni sisse mahutamisega. Film kiirustab ühest stseenist teise ning keskendub pigem loo edasiandmisele kui tegelaste sisemaailmas toimuvale. Nagu äsja linastunud “Ameerika pastoraal”, nõuaks ka “Öö seadus” poole pikemat filmi või pigem telesarja.

Gangsterifilmid on aastakümneid olnud American Dreami peegeldus ning kuigi “Öö seaduse” algmaterjalis on palju head, pole selle suurele ekraanile toomine eriti õnnestunud. Linateose hetked on tugevamad kui tervik.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 20. jaanuar 2017

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Courtesy of Warner bros.

 

Read Full Post »

La La Land – La La Land: California unistused (2016)

režissöör: Damien Chazelle

stsenaarium: Damien Chazelle

osades:
Ryan Gosling (Sebastian)
Emma Stone (Mia)
John Legend (Keith)
Rosemarie DeWitt (Laura)
J.K. Simmons (Bill)

operaator: Linus Sandgren, kunstnik: David Wasco, kostüümikunstnik: Mary Zophres, montaaž: Tom Cross, helilooja: Justin Hurwitz.

Produtsendid: Fred Berger, Gary Gilbert & Marc Platt.

128.min

 

Inglite linna suured unistused

Sarmikas muusikal näitab rõõme, pettumusi ja kompromisse, mida loomingulised inimesed unistuste täitumise nimel peavad läbi elama.

Courtesy of Lionsgate

Möödunud aastal filmiga “Whiplash“ (2014) loorbereid lõiganud kolmekümne ühe aastane režissöör Damien Chazelle on oma kolmanda teosega kirjutanud kauni armastuskirja Hollywoodi kuldaja muusikalidele, mis mõjub ühtaegu vanamoelise ja nostalgilise kui ka värske ja kaasaegsena.

“La La Land: California unistused” jutustab loo kahest inimesest, kes elavad Inglite Linnas Los Angeleses lootuses, et just seal nende unistused täituvad. Kohvikus töötav Mia (Emma Stone) tahab saada näitlejaks ning käib pidevalt castingutel. Sebastian (Ryan Gosling) on muusik, kes soovib avada džässibaari, kuid peab raha teenimiseks esitama palasid, mis talle ei meeldi. Mehe ja naise teed ristuvad, neist saab paar. Otsused, mida nad oma loomingulises elus teevad, pingestavad aga nende omavahelisi suhteid.

Armastuslood sõltuvad palju näitlejate ekraanikeemiast. Emma Stone ja Ryan Gosling kehastavad armastajaid juba kolmandat korda. Eelmised osatäitmised jäävad filmidesse “Rumal pöörane armastus” (2011) ja “Gangsterite jahtijad” (2013). Ka siin loovad nad väga sümpaatse paari. Nende suhe näib tõelisena, milles on nii rõõmu kui valu. Stone ja Gosling annavad dramaatilistesse stseenidesse vajaliku emotsionaalse kaalu ning tulevad suurepäraselt toime ka ka tantsu- ja laulunumbritega.

Courtesy of Lionsgate

Ood Inglite Linnale

Režissöör on nentinud, et Los Angeles on linn, mis rikkast ajaloost hoolimata ei väärtust oma minevikku. Filmi keskmes ongi huvitav konflikt uue ja vana vahel. Sebastianile kinnitatakse korduvalt, et džäss on väljasuremise äärel olev muusikastiil, mis ei leia endale uut publikut. Ellujäämise nimel tuleb tal areneda ja vaadata tulevikku. Sama käib muusikali kohta. Võime ju olla väga kiindunud XX sajandi keskel valminud Hollywoodi muusikalidesse, ent aeg ja žanr on edasi liikunud. Piir nostalgia, kompromissi ja loovuse vahel on mõnikord väga õhuke.

Milliseid otsuseid tegelased nende mõtete valguses teevad, tasub kindlasti kinos vaadata. Režissöör Chazelle on leidnud hea tasakaalu vana ja uue vahel. “La La Landi” Los Angeles tundub korraga nii realistlik kui ka äärmusteni viidud. Vanade värviliste technicolor- muusikali stiilis värvipalett särab kirkalt, ent selles on ka midagi elulist. Näiteks avastseen L.A kiirteel leiab poeesia igapäevarutiinis.

Kui kaasaegsed muusikalinumbrid tehakse filmides tihti kiire montaažiga (nt “Moulin Rouge!”) siis Fred Astaire ja Gene Kelly tantsustseenid on enamasti teostatud ühe pika kaadrina. Chazelle järgib vanameistrite eeskuju, ent kasutab keerulistes stseenides ka kaasaegse tehnoloogia võimalusi. Filmis leiab korraga nii hommage`i tuntud muusikalidele kui uue ja originaalset lähenemise sellele žanrile.

Courtesy of Liosnage

Suure südamega tehtud film

“La La land” on armastusega tehtud ning seda tunneb igast kaadrist. Muusika, eriti laul “Tähtede linn” jääb meelde, karakterid mõjuvad sümpaatselt ning teostus mänguliselt. See on armastuskiri Inglite Linnale, muusikalile ning kõigile loomingulistele ja unistavatele inimestele. Selle aasta üks maagilisemaid ning soojemaid filme, mida julgeks soovitada pea kõigile.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 

Courtesy of Lionsgate

Read Full Post »