Archive for the ‘M’ Category

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

Read Full Post »

moonlight_2016_posterrežissöör:Barry Jenkins
stsenaarium:  Barry Jenkins, Tarell Alvin McCraney loo põhjal

osades:
Mahershala Ali (Juan)
Shariff Earp (Terrence)
Duan Sanderson (Azu)
Alex R. Hibbert (Little)
Janelle Monáe (Teresa)
Naomie Harris (Paula)

operaator: James Laxton, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunsnik: Caroline Eselin, montaaž: Joi McMillon & Nat Sanders, helilooja: Nicholas Britell. Produtsendid: Dede Gardner, Jeremy Kleiner & Jeremy Kleiner.

111 min

Näiliselt lihtne lugu keerulisest elust

Eelmise aasta kiidetuim teos, parima draamafilmi Kuldgloobuse võitnud ning kaheksale Oscarile kandideeriv “Kuuvalgus” on nüüd Eesti kinodes.

Loo peategelane Chiron on lapsest peale teadnud, et on teistsugune kui teised poisid. Tema elus on olnud palju verbaalset ja füüsiliset vägivalda. Kuidas mõjutavad keskkond, teiste suhtumine ja poisi enda hirmud tema kujunemist ja seksuaalsust, vaatleb film läbi kolme eluetapi.

Delikaatne jutustus

Samu motiive on mitmed Ameerika mustanahalised filmitegijad ennegi käsitlenud. Sarnaselt linateostele ”Boyz n the Hood” (1991) ja “Menace II Society” (1993) on siingi tegu ühe mustanahalise noormehe täiskasvanuks saamise looga, mis leiab aset Ameerika suurlinnas, keset kuritegevust ja uimasteid. Los Angelese asemel on tegevuspaigaks seekord Miami ja nii teostusliku kui sisulise fookuse tõttu on film värskendav.

Tegelased ja motiivid on ju tuttavad, ent režissöör-stsenarist Barry Jenkins suudab klišeesid vältida ning luua ääretult intiimse ning inimliku portree esmapilgul arhetüüpsetest tegelastest. Väga palju mängivad “Kuuvalguses” detailid ning tegelaste siseilmas toimuv. Film on poeetiline ja delikaatne. See on küll indie-film, aga üllatavalt ebaameerikaliku tunnetusega. Oma vaoshoitud elegantsilt meenutab teos pigem Aasia kino, näiteks Wong Kar Wai (“In the Mood for Love”) loomingut. Üks pilk või žest on olulisem kui öeldud sõna.

Film koosneb kolmest peatükist, mis kannavad peategelase hüüdnimesid: Little, Chiron ja Black. Neis kõigis muutub poiss ise, tema läbisaamine narkosõltlasest emaga (rolli eest Oscarile kandideeriv Naomie Harris) ning  suhe lähedase sõbra Keviniga. Viimane on poisi esimene armastus ning nende elust võib tõmmata kõnekaid paralleele. Kui peategelast pidevalt mõnitatakse, siis teine elab “kapis” ja väliselt normaalset elu. Nende fassaad on erinev, aga probleemid ja tunded  tegelikult sarnased. Mõlemad illustreerivad hästi seksuaalvähemuste valikuid.

moonlight_2016_movie_still_001

Mööda nõiaringi

Filmi iseloomustab detailideni läbitunnetatud ja voolav pildikeel, mille  üheks läbivaks teemaks on elu- või nõiaring. Näeme seda juba esimeses kaadris ning edaspidi loo sõlmpunktides. Film ise kujutab endast eluringi. Omamoodi nõiaring avaldub poisi elukäigus, kui ta sõbruneb narkodiiler Juaniga (rolli eest Oscarile kandideeriv Mahershala Ali), ning saab lõpuks ise SPOILER –  diileriks – END SPOILER. On see keskkonnast tulenev paratamatus, ellujäämisinstinkt, isakuju otsimine või poisi vaba valik?

Filmi lõppedes meenus filmiajaloo ühe olulisema lavastaja Friedrich Wilhelm Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) kaunis lause: “Tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”.  See kehtib ka “Moonlighti” kohta. Näiliselt lihtsat lugu vaadates võib selle mitmekihilisus esmapilgul isegi märkamatuks jääda. Samas puudutatakse seda jutustades sügavaid ja elulisi teemasid.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. veebruar 2017

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

moonlight_2016_movie_still_002

Read Full Post »

a_monster_calls_movie_poster

režissöör: J.A. Bayona
stsenaarium: Patrick Ness, Patrick Ness’i ja Siobhan Dowd’i raamatu põhjal.

osades:
Lewis MacDougall (Conor)
Sigourney Weaver (vanaema)
Felicity Jones (ema)
Toby Kebbell (isa)
Liam Neeson (koletis)

operaator: Oscar Faura , kunstnik: Eugenio Caballero, kostüümikunstnik: Steven Noble, montaaž: Jaume Martí & Bernat Vilaplana, helilooja: Fernando Velázquez.
Produtsent: Belén Atienza.

108.min

Emotsionaalne ja eluline fantaasia

Tänavu teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära, seda tõestab ka eluraskustest kõnelev “Kui koletis kutsub”.

See kinoaasta on pakkunud mitmeid klassikalisi ja küpseid koguperefilme, mis nagu head muinasjutudki, käsitlevad suuri elulisi küsimusi. Nii “Minu sõber lohe” kuiKubo ja kaks pillikeelt” jutustavad sellest, kuidas lapsed kaotusevalu ja surmaga toime tulevad. Režissöör J. A. Bayona (“Ilmvõimatu“, “Orbudekodu”) uusim teos “Kui koletis kutsub” võtab luubi alla sama teema, ent vaatleb seda natuke teise nurga alt.

12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall) peab hakkama saama ema (Felicity Jones) raske haigusega, mille tõttu on ta sunnitud elama kalgi vanaema (Sigourney Weaver) juures. Ühel ööl kell 00.07 ilmub suurest akna all kasvavast jugapuust hiigelelukas (Liam Neeson). Conor ja koletis kohtuvad ka järgnevatel öödel. Elukas jutustab talle kolm lugu lugu ning vastutasuks peab poiss rääkima neljanda.

_MG_5971.CR2

Courtesy of Focus Features

Väike täiskasvanu

Conor tunneb ennast maailmas üksi. Ema lamab haiglas, isa on oma uue naisega Ameerikasse kolinud ning päevast päeva tuleb kannatada klassikaaslaste kiusamist. Viha, hirmu, kahtluse ja kurbusega peab ta elus üksi toime tulema. Ja see on raske. Öösiti ilmuv koletis on tema jaoks ainuke päris sõber.

Film põhineb 2011. aastal valminud samanimelisel raamatul. Idee autor, Briti kirjanik Siobhan Dowd võitles rinnavähiga ning raamatu lõpetas peale tema surma Patrick Ness, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Lugu pärineb seega elust ning annab aimu, mis toimub lapse sees, kes peab varakult keeruliste täiskasvanute maailma probleemidega silmitsi seisma.

“Kui koletis kutsub” vaatleb laiemalt kaotuse teemat ning uurib lähemalt, kas inimesed mõistavad oma tegelikke tundeid. Emotsioonid on tihti vastuolulised. Film ei ilusta midagi, vaid näitab neid täies eheduses. Conori tunnetest aru saades ei saa me teda kohati küsitavate tegude pärast hukka mõista. Seda ei tee ka filmis olevad täiskasvanud, kes teavad, kui raske aeg poisil on.

a_monster_calls_still_001

Courtesy of Focus Features

Perefilm vanemale publikule

Hispaania päritolu J. A. Bayona kujundab filmi temale omase kindlakäelisusega. Muinasjutulõigud esitatakse kaunite animatsioonidena ning on filmi kõige pilkupüüdvam osa. Ülejäänud lugu jutustatakse lihtsalt, liigsesse sentimentaalsusesse langemata. Tegu on küll pisarakiskujaga, mida võib ka eneseabifilmiks nimetada, ent rasket haigust puudutavatest teemadest on üsna keeruline stampidesse langemata rääkida.

Conori sõbraks on küll fantastiline puukoletis, ent poiss tegutseb siiski reaalsuses. Jutustades lugusid, mille lõpp ei ole alati ootuspärane, näitab koletis nii loo peategelasele kui vaatajale, et maailm pole nii mustvalge nagu muinasjuttudes. Ümbritsev maailm ei ole täiuslik ning täiskasvanuks saamine tähendab  tihtipeale lihtsalt selle aktsepteerimist. Alles siis võib leida sisemist rahu ja lepitust.

Oma üldinimlikust sõnumist hoolimata on film üsna sünge ja melanhoolne, teema tõsiduse poolest sobivam pigem suurematele kui väikestele. On siiski tore tõdeda, et sel aastal teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana 
Ralf

A_Monster_Calls_still_002.jpg

Courtesy of Focus Features

Read Full Post »

maggies_plan_poster_režissöör: Rebecca Miller
stsenaarium: Rebecca Miller, Karen Rinaldi loo põhjal

osades:
Greta Gerwig (Maggie)
Ethan Hawke (John)
Julianne Moore (Georgette)
Maya Rudolph (Felicia)
Bill Hader (Tony)
Travis Fimmel (Guy)

Operaator: Sam Levy, kunstnik: Alexandra Schaller, kostüümikunstnik: Malgosia Turzanska, montaaž: Sabine Hoffman  helilooja: Michael Rohatyn, produtsendid: Damon Cardasis, Rachael Horovitz & Rebecca Miller.

98 min

Heatahtlikud kavatsused ei pruugi alati toimida

Näitekirjanik Arthur Milleri tütre Rebecca Milleri (“Pippa Lee eraelu”) romantiline dramöödia New Yorgi intellektuaalidest meenutab Woody Alleni filme.

Maggie (Greta Gerwig) soovib endale last. Kuna paljud tema suhted on rappa jooksnud, otsustab naine kunstliku viljastamise kasuks. Doonoriks saab kolledžikaaslane, kurgiäriga tegelev ettevõtja Guy Childers (Travis Fimmel). Kõik näib kulgevat plaani kohaselt, kuni Maggie armub abielumees Johni (Ethan Hawke). Viimane on õnnetus abielus andeka, ent raske iseloomuga Georgette’iga (Julianne Moore). Soovides Johni päästa, hävitab Maggie mehe abielu. Pärast ühise tütre sündi, kolm aastat hiljem, on aga Maggiel armastus Johni vastu otsas ning ta jõuab järeldusele, et mees ja tolle eksabikaasa on teineteise jaoks loodud.

Ajakohane romantiline komöödia

“Maggie plaanil” on tugev peategelane, intrigeerivad teemad ning huvitav lugu. Maggie on hea näide kaasaegse romantilise komöödia kangelasest – tegu on naisega, kes ei oota printsi valgel hobusel ja otsustab ise härjal sarvist haarata. Ta on tugev tegelaskuju, kelle suurimaks nõrkuseks võiks pidada liigset altruistlikkust. Maggie arvab, et päästab tõeliselt talendika mehe selle abikaasa küüsist ja laseb tal loominguliselt avaneda, ent jõuab hoopiski järeldusele, et John ei vaja tegelikult nii toetavat ja mõistvat naist. Pigem vajab mees kedagi, kes on tema vastu nõudlik.

Filmi sisimas on huvitav idee ja terav uurimus suurlinna intellektuaalide suhteprobleemidest. Seda kurvem on tõdeda, et film ei lähe ühegi oma aspektiga päris lõpuni.

maggies_plan_still_003.jpg

Courtesy of Sony Pictures Classics

Ei liha ega kala

“Maggie plaani” suurim probleem on see, et see ei ole piisavalt naljakas ega piisavalt tõsiseltvõetav. Loo ülesehitus viitab komöödiale, ent teostus jääb kuhugi vahepeale. Miller, kelle eelnevad teosed kuuluvad pigem draamažanrisse, suudab karakteripõhisemates stseenidesse küll kohati  huumorit süstida, ent mitu koomilisemat stseeni tunduvad kohmakad. Palju paremini toimivad elulised episoodid, kus Mag­gie peab toime tulema nii enda kui ka mehe lastega.

Ethan Hawke esineb oma tuntud headuses ja loob mitmeplaanilise tegelaskuju, samal ajal kui Julianne Moore’i kehastatud eksabikaasa Georgette mõjub ainuüksi oma tugeva taani aktsendi tõttu karikatuurina. Maggie sõprade rollides on talendikad koomikud Maya Rudolph (“Pruutneitsid”) ja Bill Hader (“Nagu hunnik õnnetust”). Nad toovad filmi neile omase energia, ent eksisteerivad otsekui omaette maailmas.

Greta Gerwig (“Frances Ha”) leiab ainsana filmi ja oma tegelase jaoks hea lähenemisnurga. Tema kehastatud Maggie on korraga nii koomiline kui ka traagiline – sissepoole elav naine, kes on samas väga särtsakas ja tugev. Gerwig suudab filmi küll koos hoida, ent kuna teised tegelased mängivad samuti olulist rolli, siis ainuüksi sellest ei piisa.

Woody Allen on korduvalt näidanud oskust laveerida tõsise ja koomilise vahel. Sedasama tegi ka Noah Baumbach, kelle paljudes filmides Greta Gerwig on mänginud. “Maggie plaanis” sellist tasakaalu kahjuks ei leia ning film tervikuna mõjub just nagu selle peategelane: intrigeeriv naine, kelle head kavatsused põhjustavad palju segadust.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 28. oktoober 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Diana

maggies_plan_still_002.jpg

Read Full Post »

magnificent_seven_2016_posterrežissöör: Antoine Fuqua
stsenaarium: Richard Wenk & Nic Pizzolatto

osades:
Denzel Washington (Chisolm)
Chris Pratt (Josh Faraday)
Ethan Hawke (Goodnight Robicheaux)
Vincent D’Onofrio (Jack Horne)
Peter Sarsgaard (Bartholomew Bogue)
Byung-hun Lee (Billy Rocks)
Haley Bennett (Emma Cullen)

operaator:Mauro Fiore, kunstnik: Derek R. Hill, kostüümikunstnik: Sharen Davis, montaaž: John Refoua, heliloojad: Simon Franglen James Horner.

133 min

Ajatu loo lihtsustus. Karm märul idee asemel

“Seitsme vapra” lugu on nii tugev ja universaalne, et toimib ajast ja kultuurist hoolimata: sama lugu on töödeldud või uuesti tehtud  üle 60 aasta.

Kõik algas 1954. aastal linastunud Jaapani filmiga “Seitse samuraid”, millest sai ülemaailmne fenomen. Akira Kurosawa lavastatud lugu rōninitest (isandata samuraidest), kes tõttavad appi  terrori all kannatavatele külaelanikele, on üks kuulsamaid lugusid julgusest, kokkuhoidmisest ja aukoodeksist. Kartes, et suur osa publikust ei tea täpselt samurai mõiste tähendust, nimetati film mõnes Ameerika osariigis ümber “Seitsmeks vapraks” ning  kuus aastat hiljem valmis samanimeline vestern, mis viis tegevuse Metsikusse Läände.

2016. aasta versiooni tegevus leiab aset 1879. aastal, mil Rose Creeki linn on tööstur Bartholomew Bogue’i (Peter Sarsgaard) kõva kontrolli all ning meeleheitel linnakodanikud palkavad end kaitsma seitse meest, kelle hulgas on lindpriisid, pearahakütte, mängureid ja palgamõrvareid.

the_magnificent_seven_2016_still_003

Courtesy of Columbia Pictures

Mitmekülgne meeskond.

Uue versiooni suurimaks erinevuseks on grupiliikmete kirju galerii. Peegeldades kaasaegse kino (ning filmituru) reegleid, kuulub meeskonda mustanahaline pearahakütt Sam Chisolm (Denzel Washington), indiaanlasest sõdalane (Martin Sensmeier), Aasiast pärit nugade ekspert ja palgamõrvar (Byung-hun Lee)  ja Mehhiko lindprii (Manuel Garcia-Rulfo). Veelgi progressiivsem olnuks naise lisamine. Ja Haley Bennetti kehastatud Emma Cullenit võibki vaadata kui meeskonna kaheksandat liiget. Tema palkab mehed oma kodulinna päästma ning tõestab end vapra võitlejana.

Tegu pole siiski “Vabastatud Django” (2012) stiilis rassiteemat käsitleva teosega. Kuigi algusstseenid justkui lubavad nimetatud teema lahkamist, ei pöörata sellele ülejäänud filmis  tähelepanu. Kui 1960. versioonis tõtati appi mehhiklastele, siis siin on ohvriteks valged ameeriklased ning linnaelanikel on väiksem roll. Kokkuhoidmise ja ohverdamise teema on küll olemas, ent Kurosawa versiooni komplekssusele see ei küündi.

Küüniline märulifilm.

“Seitse samuraid” ja “Seitse vaprat” on eksistentsialistlikud lood meestest, kel pole maailmas kohta. Samuti uurivad filmid tavainimeste ja kangelaste suhet. Režissöör Antoine Fuqua (“Treeningpäev”) on küll  tegevuse viinud Metsikusse Läände ja püstolikangelaste ajastu lõppu, ent see ei anna teosele midagi olulist juurde. Ükski tegelane pole eriti meeldejääv, ent näitlejad teevad siiski head rollisooritused ning film ei jäljenda liigselt vanu versioone.

Uusversioon näib samaaegselt tuttav ja uus. “Seitsme vapra” algidee on nii tugev, et seda rikkuda on raske. Režissöör Fuquat ei tundu aga huvitavat  teose alltekst või paatos. “Seitsmel vapral” on lavastajale omased puudused ja voorused ning mees teeb lihtsakoelise ja karmi märulifilmi. Seetõttu on palju õigem võrrelda “Seitset vaprat” hoopis Walter Hilli “Viimase ellujääjaga” (1996). Viimane on Akira Kurosawa “Yojimbo” (1961) uusversioon (“Yojimbo” põhineb Dashiell Hammetti romaanil “Punane lõikus”). Kumbki ei hiilga  küll originaalsuse, sügavuse või karakterite poolest, ent žanrifännidele peaks filmid siiski rahuldust pakkuma.

Kõige uuem “Seitse vaprat” on korralik meelelahutus, ent kraad nõrgem 1960. aasta versioonist, mis on omakorda nõrgem “Seitsme samurai” kunstilisest tasemest ja sisulisest komplekssusest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 30.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf  Diana

The_magnificent_seven_2016_still_002.jpg

Courtesy of Columbia Pictures

 

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused