Archive for the ‘M’ Category

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Advertisements

Read Full Post »

La_Danseuse_poster“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
režissöör: Stéphanie Di Giusto

Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Lost_zity_of_Z_poster“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
režissöör: James Gray

James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”,  “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on  võimalus iga duubli vahel džunglist  hotelli mugavusse pageda :)

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Mummy_2017_poster“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Alex Kurtzman

Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia”  selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast,  “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.

Hinne: 3/10
IMDB Rotten Tomatoes

La_Danseuse_movie_still.jpg

Read Full Post »

My_neighbor_Totoro_movie_1988_japanese_posterrežissöör: Hayao Miyazaki

stsenaarium: Hayao Miyazaki

osades:
Noriko Hidaka (Satsuki)
Chika Sakamoto (Mei)
Shigesato Itoi (Tatsuo Kusakabe)
Sumi Shimamoto (Yasuko Kusakabe)
Tanie Kitabayashi (vanaema)
Hitoshi Takagi (Totoro)

operaator: Hisao Shirai, kunstnik: Kazuo Oga, montaaž: Takeshi Seyama, helilooja: Joe Hisaishi.
Produtsent: Toru Hara.

86. min

Maagiline lapsepõlv Totoro seltsis.

“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.

Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi  näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.

Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele. 

My_neighbor_Totoro_movie_still_003.jpg

Courtesy of Studio Ghibli

Detailide ja animatsiooni võlu

Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist,  konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida. 

Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab. 

Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.

My_neighbor_Totoro_movie_still_002

Courtesy of Studio Ghibli

Miyazaki maagia

“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.  

“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning  joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.

Ma armastan seda filmi.

Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017

Hinne: 9.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

“Minu Naaber Totoro” (1988) linastub R 21.aprillil kell 18.30 kinos “Sõprus” ja 18:00 Tartu Elektriteatris.

Hayao Miyazaki retrospektiiv toimub 20-23. aprillil Tallinnas kinos “Sõprus” ja 20-24. aprillil Tartu Elektriteatris.

My_neighbor_Totoro_movie_still_001

Courtesy of Studio Ghibli

Read Full Post »

my_life_as_a_zucchini_2016_posterrežissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal

osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)

operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.

66.min

Kinodes alates: 17.03.2017

Värvikas, nukker ja eluline nukufilm

Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.

Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.

“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda  kutsutakse Tsukiiniks.  Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_001
Aus ja otsekohene

Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.

Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll  koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent  “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.

Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine  jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned  filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_002

Vähene info vanusepiirangu kohta

Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele  siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.

Eesti vanusepiirangute probleem on  korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.

“Minu elu Tsukiinina”  on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid  aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: harrastuskriitikud

Mu_elu_tsukiinina_arvustus_still_003

 

 

Read Full Post »

moonlight_2016_posterrežissöör:Barry Jenkins
stsenaarium:  Barry Jenkins, Tarell Alvin McCraney loo põhjal

osades:
Mahershala Ali (Juan)
Shariff Earp (Terrence)
Duan Sanderson (Azu)
Alex R. Hibbert (Little)
Janelle Monáe (Teresa)
Naomie Harris (Paula)

operaator: James Laxton, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunsnik: Caroline Eselin, montaaž: Joi McMillon & Nat Sanders, helilooja: Nicholas Britell. Produtsendid: Dede Gardner, Jeremy Kleiner & Jeremy Kleiner.

111 min

Näiliselt lihtne lugu keerulisest elust

Eelmise aasta kiidetuim teos, parima draamafilmi Kuldgloobuse võitnud ning kaheksale Oscarile kandideeriv “Kuuvalgus” on nüüd Eesti kinodes.

Loo peategelane Chiron on lapsest peale teadnud, et on teistsugune kui teised poisid. Tema elus on olnud palju verbaalset ja füüsiliset vägivalda. Kuidas mõjutavad keskkond, teiste suhtumine ja poisi enda hirmud tema kujunemist ja seksuaalsust, vaatleb film läbi kolme eluetapi.

Delikaatne jutustus

Samu motiive on mitmed Ameerika mustanahalised filmitegijad ennegi käsitlenud. Sarnaselt linateostele ”Boyz n the Hood” (1991) ja “Menace II Society” (1993) on siingi tegu ühe mustanahalise noormehe täiskasvanuks saamise looga, mis leiab aset Ameerika suurlinnas, keset kuritegevust ja uimasteid. Los Angelese asemel on tegevuspaigaks seekord Miami ja nii teostusliku kui sisulise fookuse tõttu on film värskendav.

Tegelased ja motiivid on ju tuttavad, ent režissöör-stsenarist Barry Jenkins suudab klišeesid vältida ning luua ääretult intiimse ning inimliku portree esmapilgul arhetüüpsetest tegelastest. Väga palju mängivad “Kuuvalguses” detailid ning tegelaste siseilmas toimuv. Film on poeetiline ja delikaatne. See on küll indie-film, aga üllatavalt ebaameerikaliku tunnetusega. Oma vaoshoitud elegantsilt meenutab teos pigem Aasia kino, näiteks Wong Kar Wai (“In the Mood for Love”) loomingut. Üks pilk või žest on olulisem kui öeldud sõna.

Film koosneb kolmest peatükist, mis kannavad peategelase hüüdnimesid: Little, Chiron ja Black. Neis kõigis muutub poiss ise, tema läbisaamine narkosõltlasest emaga (rolli eest Oscarile kandideeriv Naomie Harris) ning  suhe lähedase sõbra Keviniga. Viimane on poisi esimene armastus ning nende elust võib tõmmata kõnekaid paralleele. Kui peategelast pidevalt mõnitatakse, siis teine elab “kapis” ja väliselt normaalset elu. Nende fassaad on erinev, aga probleemid ja tunded  tegelikult sarnased. Mõlemad illustreerivad hästi seksuaalvähemuste valikuid.

moonlight_2016_movie_still_001

Mööda nõiaringi

Filmi iseloomustab detailideni läbitunnetatud ja voolav pildikeel, mille  üheks läbivaks teemaks on elu- või nõiaring. Näeme seda juba esimeses kaadris ning edaspidi loo sõlmpunktides. Film ise kujutab endast eluringi. Omamoodi nõiaring avaldub poisi elukäigus, kui ta sõbruneb narkodiiler Juaniga (rolli eest Oscarile kandideeriv Mahershala Ali), ning saab lõpuks ise SPOILER –  diileriks – END SPOILER. On see keskkonnast tulenev paratamatus, ellujäämisinstinkt, isakuju otsimine või poisi vaba valik?

Filmi lõppedes meenus filmiajaloo ühe olulisema lavastaja Friedrich Wilhelm Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) kaunis lause: “Tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”.  See kehtib ka “Moonlighti” kohta. Näiliselt lihtsat lugu vaadates võib selle mitmekihilisus esmapilgul isegi märkamatuks jääda. Samas puudutatakse seda jutustades sügavaid ja elulisi teemasid.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. veebruar 2017

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

moonlight_2016_movie_still_002

Read Full Post »

a_monster_calls_movie_poster

režissöör: J.A. Bayona
stsenaarium: Patrick Ness, Patrick Ness’i ja Siobhan Dowd’i raamatu põhjal.

osades:
Lewis MacDougall (Conor)
Sigourney Weaver (vanaema)
Felicity Jones (ema)
Toby Kebbell (isa)
Liam Neeson (koletis)

operaator: Oscar Faura , kunstnik: Eugenio Caballero, kostüümikunstnik: Steven Noble, montaaž: Jaume Martí & Bernat Vilaplana, helilooja: Fernando Velázquez.
Produtsent: Belén Atienza.

108.min

Emotsionaalne ja eluline fantaasia

Tänavu teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära, seda tõestab ka eluraskustest kõnelev “Kui koletis kutsub”.

See kinoaasta on pakkunud mitmeid klassikalisi ja küpseid koguperefilme, mis nagu head muinasjutudki, käsitlevad suuri elulisi küsimusi. Nii “Minu sõber lohe” kuiKubo ja kaks pillikeelt” jutustavad sellest, kuidas lapsed kaotusevalu ja surmaga toime tulevad. Režissöör J. A. Bayona (“Ilmvõimatu“, “Orbudekodu”) uusim teos “Kui koletis kutsub” võtab luubi alla sama teema, ent vaatleb seda natuke teise nurga alt.

12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall) peab hakkama saama ema (Felicity Jones) raske haigusega, mille tõttu on ta sunnitud elama kalgi vanaema (Sigourney Weaver) juures. Ühel ööl kell 00.07 ilmub suurest akna all kasvavast jugapuust hiigelelukas (Liam Neeson). Conor ja koletis kohtuvad ka järgnevatel öödel. Elukas jutustab talle kolm lugu lugu ning vastutasuks peab poiss rääkima neljanda.

_MG_5971.CR2

Courtesy of Focus Features

Väike täiskasvanu

Conor tunneb ennast maailmas üksi. Ema lamab haiglas, isa on oma uue naisega Ameerikasse kolinud ning päevast päeva tuleb kannatada klassikaaslaste kiusamist. Viha, hirmu, kahtluse ja kurbusega peab ta elus üksi toime tulema. Ja see on raske. Öösiti ilmuv koletis on tema jaoks ainuke päris sõber.

Film põhineb 2011. aastal valminud samanimelisel raamatul. Idee autor, Briti kirjanik Siobhan Dowd võitles rinnavähiga ning raamatu lõpetas peale tema surma Patrick Ness, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Lugu pärineb seega elust ning annab aimu, mis toimub lapse sees, kes peab varakult keeruliste täiskasvanute maailma probleemidega silmitsi seisma.

“Kui koletis kutsub” vaatleb laiemalt kaotuse teemat ning uurib lähemalt, kas inimesed mõistavad oma tegelikke tundeid. Emotsioonid on tihti vastuolulised. Film ei ilusta midagi, vaid näitab neid täies eheduses. Conori tunnetest aru saades ei saa me teda kohati küsitavate tegude pärast hukka mõista. Seda ei tee ka filmis olevad täiskasvanud, kes teavad, kui raske aeg poisil on.

a_monster_calls_still_001

Courtesy of Focus Features

Perefilm vanemale publikule

Hispaania päritolu J. A. Bayona kujundab filmi temale omase kindlakäelisusega. Muinasjutulõigud esitatakse kaunite animatsioonidena ning on filmi kõige pilkupüüdvam osa. Ülejäänud lugu jutustatakse lihtsalt, liigsesse sentimentaalsusesse langemata. Tegu on küll pisarakiskujaga, mida võib ka eneseabifilmiks nimetada, ent rasket haigust puudutavatest teemadest on üsna keeruline stampidesse langemata rääkida.

Conori sõbraks on küll fantastiline puukoletis, ent poiss tegutseb siiski reaalsuses. Jutustades lugusid, mille lõpp ei ole alati ootuspärane, näitab koletis nii loo peategelasele kui vaatajale, et maailm pole nii mustvalge nagu muinasjuttudes. Ümbritsev maailm ei ole täiuslik ning täiskasvanuks saamine tähendab  tihtipeale lihtsalt selle aktsepteerimist. Alles siis võib leida sisemist rahu ja lepitust.

Oma üldinimlikust sõnumist hoolimata on film üsna sünge ja melanhoolne, teema tõsiduse poolest sobivam pigem suurematele kui väikestele. On siiski tore tõdeda, et sel aastal teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2. detsember 2016

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana 
Ralf

A_Monster_Calls_still_002.jpg

Courtesy of Focus Features

Read Full Post »

maggies_plan_poster_režissöör: Rebecca Miller
stsenaarium: Rebecca Miller, Karen Rinaldi loo põhjal

osades:
Greta Gerwig (Maggie)
Ethan Hawke (John)
Julianne Moore (Georgette)
Maya Rudolph (Felicia)
Bill Hader (Tony)
Travis Fimmel (Guy)

Operaator: Sam Levy, kunstnik: Alexandra Schaller, kostüümikunstnik: Malgosia Turzanska, montaaž: Sabine Hoffman  helilooja: Michael Rohatyn, produtsendid: Damon Cardasis, Rachael Horovitz & Rebecca Miller.

98 min

Heatahtlikud kavatsused ei pruugi alati toimida

Näitekirjanik Arthur Milleri tütre Rebecca Milleri (“Pippa Lee eraelu”) romantiline dramöödia New Yorgi intellektuaalidest meenutab Woody Alleni filme.

Maggie (Greta Gerwig) soovib endale last. Kuna paljud tema suhted on rappa jooksnud, otsustab naine kunstliku viljastamise kasuks. Doonoriks saab kolledžikaaslane, kurgiäriga tegelev ettevõtja Guy Childers (Travis Fimmel). Kõik näib kulgevat plaani kohaselt, kuni Maggie armub abielumees Johni (Ethan Hawke). Viimane on õnnetus abielus andeka, ent raske iseloomuga Georgette’iga (Julianne Moore). Soovides Johni päästa, hävitab Maggie mehe abielu. Pärast ühise tütre sündi, kolm aastat hiljem, on aga Maggiel armastus Johni vastu otsas ning ta jõuab järeldusele, et mees ja tolle eksabikaasa on teineteise jaoks loodud.

Ajakohane romantiline komöödia

“Maggie plaanil” on tugev peategelane, intrigeerivad teemad ning huvitav lugu. Maggie on hea näide kaasaegse romantilise komöödia kangelasest – tegu on naisega, kes ei oota printsi valgel hobusel ja otsustab ise härjal sarvist haarata. Ta on tugev tegelaskuju, kelle suurimaks nõrkuseks võiks pidada liigset altruistlikkust. Maggie arvab, et päästab tõeliselt talendika mehe selle abikaasa küüsist ja laseb tal loominguliselt avaneda, ent jõuab hoopiski järeldusele, et John ei vaja tegelikult nii toetavat ja mõistvat naist. Pigem vajab mees kedagi, kes on tema vastu nõudlik.

Filmi sisimas on huvitav idee ja terav uurimus suurlinna intellektuaalide suhteprobleemidest. Seda kurvem on tõdeda, et film ei lähe ühegi oma aspektiga päris lõpuni.

maggies_plan_still_003.jpg

Courtesy of Sony Pictures Classics

Ei liha ega kala

“Maggie plaani” suurim probleem on see, et see ei ole piisavalt naljakas ega piisavalt tõsiseltvõetav. Loo ülesehitus viitab komöödiale, ent teostus jääb kuhugi vahepeale. Miller, kelle eelnevad teosed kuuluvad pigem draamažanrisse, suudab karakteripõhisemates stseenidesse küll kohati  huumorit süstida, ent mitu koomilisemat stseeni tunduvad kohmakad. Palju paremini toimivad elulised episoodid, kus Mag­gie peab toime tulema nii enda kui ka mehe lastega.

Ethan Hawke esineb oma tuntud headuses ja loob mitmeplaanilise tegelaskuju, samal ajal kui Julianne Moore’i kehastatud eksabikaasa Georgette mõjub ainuüksi oma tugeva taani aktsendi tõttu karikatuurina. Maggie sõprade rollides on talendikad koomikud Maya Rudolph (“Pruutneitsid”) ja Bill Hader (“Nagu hunnik õnnetust”). Nad toovad filmi neile omase energia, ent eksisteerivad otsekui omaette maailmas.

Greta Gerwig (“Frances Ha”) leiab ainsana filmi ja oma tegelase jaoks hea lähenemisnurga. Tema kehastatud Maggie on korraga nii koomiline kui ka traagiline – sissepoole elav naine, kes on samas väga särtsakas ja tugev. Gerwig suudab filmi küll koos hoida, ent kuna teised tegelased mängivad samuti olulist rolli, siis ainuüksi sellest ei piisa.

Woody Allen on korduvalt näidanud oskust laveerida tõsise ja koomilise vahel. Sedasama tegi ka Noah Baumbach, kelle paljudes filmides Greta Gerwig on mänginud. “Maggie plaanis” sellist tasakaalu kahjuks ei leia ning film tervikuna mõjub just nagu selle peategelane: intrigeeriv naine, kelle head kavatsused põhjustavad palju segadust.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 28. oktoober 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Diana

maggies_plan_still_002.jpg

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused