“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019) režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019
Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis. Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul, ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.
“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.
Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019
Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.
Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.
Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.
“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019
Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.
Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.
Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.
“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
režissöör: Aaron Sorkin
stsenaarium: Aaron Sorkin, Molly Bloomi raamatu põhjal
Kinodes alates: 5.01.2018
Oscari laureaadist legendaarse stsenaristi Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”, “Steve Jobs”) režiidebüüt jutustab tõsielul põhineva loo endisest tippsuusatajast Molly Bloomist (Jessica Chastain). Naine korraldab kümmekond aastat eksklusiivseid, kõrgete panustega pokkerimänge Ameerika eliidile. Peale kinnivõtmist FBI poolt pöördub naine advokaat Charlie Jaffey (Idris Elba) poole, et too päästaks ta vanglasse minekust.
“Molly mäng” jutustab juba tuttava juba American Dreami tõusu ja languse loo nagu ka äsjased Doug Limani “American Made” ja Martin Scorsese “Wall Streeti hunt” ega paku sisuliselt palju üllatusi. Küll aga paistab teos silma hästi konstrueeritud stsenaariumi ning vaimuka dialoogiga, mis on alati Aaron Sorkini trumbiks olnud. Režissöör teeb korraliku töö, laenates paljutki Scorsesel’t, ent filmi teevad nauditavaks hoopis näitlejatööd – just Jessica Chastaini kehastatud Molly. Naises peitub palju rohkem kui esialgu tundub ning film on huvitav eelkõige tema karakteri uuringuna.
“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
režissöör: Andres Puustusmaa
stsenaarium: Andres Puustusmaa
Kinodes alates: 5.01.2018
Erinevalt Aaron Sorkinist on Andres Puustusmaa viimasel ajal tuntud eelkõige režissöörina ning tema teine film stsenaristina libastub just käsikirja tõttu.
Lugu kahest vanast pätist (Tõnu Kark ja Sergei Makovetski), kes peale vanglast vabanemist ei kohane muutunud maailmaga, algab intrigeerivalt, ent kaotab peagi dramaturgilise fookuse ning pinge. Kahte paralleelset lugu jutustades jõutakse küll suuremate üldistusteni, ent film jääb episoodiliseks ning valgub oma paljude liinide ja tegelaskujudega laiali (puudutades nii immigratsiooni, poliitilise korrumptsiooni jm teemasid). Viimane kolmandik, mis peaks olema loo sõlmpunkt, tundub kiirustatu ning kohmakana (Kargi karakteri viimane stseen jääb tooreks nagu ka tema viimased kohtumised lapselapsega).
Teost hoiavad koos näitlejatööd. Pahatihti mõjuvad Eesti filmide tegelased kui mannekeenid, kes kunstiliselt komponeeritud kaadritesse või režissööri kontseptsioonidesse ära kaovad. Harva tunduvad nad lihast ja luust inimestena. Puustusmaa kui lavastaja tugevuseks on empaatiline suhtumine oma karakteritesse ning stseenisisese fookuse tabamine, nõrkus aga kinokunsti vormiline pool ja tehnilised lahendused. Ehk ei hooli mees nimme viimastest, ent see jätab tema tööst natuke lohaka ja odava teletoodangu mulje.
Tõnu Kark esineb oma tuntud headuses, ent enim jääb meelde Vene näitleja Sergei Makovetski poolt meisterlikult kehastatud Eduard. Ka mitmed kõrvaltegelased nagu Mait Malmsteni Pjotr on meeldejäävad. Malmsten kehastab siin joodikut palju veenvamalt kui Ilmar Raagi “Kertus” (2013).
Nagu Puustusmaa viimase filmi “Rotilõks” (2011) puhul, on “Roheliste kasside” lugu kontseptuaalselt kõnekas. Probleemiks on aga toores teostus ja laialivalguv stsenaarium, mis oleks võinud enne kaamerate ette minekut rohkem settida.
“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
režissöör: François Ozon
stsenaarium: François Ozon, Joyce Carol Oates’i romaani põhjal
Kinodes alates: 5.01.2018
Raske on kujutada kinoaastat ilma François Ozoni filmita (“Frantz”, “Kodus“). Tema uusim film kaksikutest, “L’amant double”, tundub kohati kui Prantsuse versioon Darren Aronofsky “emast!” (2017). Psühhoseksuaalne unenäoloogikal liikuv thriller, mille mitmed hetked šokeerivad aga panevad ka kukalt kratsima. Meeldib või mitte, mälus püsib film igatahes mõnda aega.
Meenutades tugevalt David Cronebergi (“Dead Ringers”, “The Brood”) loomingut on lugu tinglikum ja tumedamates toonides kui Ozonile tavaks, ent siiski mehele omaselt mänguline ja kerge. Samuti lahkab režissöör siin enda jaoks tüüpilisi teemasid: seksuaalsus, identiteet ja ebausaldusväärne jutustaja. Polariseeriv, hästi teostatud ja intrigeeriv, kuid (nimme) mitte liiga tõsiseltvõetav.
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
“mother!” – “ema!” (2017) režissöör: Darren Aronofsky stsenaarium: Darren Aronofsky
Kinodes alates: 3.11.2017
Lavastuslik tour de force Darren Aronofsky’lt (“The Wrestler”). Teost võiks nimetada professionaalseks tudengifilmiks. Kompromissitu ja provokatiivne, teostuselt briljantne, sisuliselt konarlik. Tegu pole sugugi õudusfilmiga vaid pigem thrilleri sugemetega eksistentsialistliku mõistulooga. Tugevalt on tunda Polanski “Rosemary’s Baby” (1968) ja Bunueli “El ángel exterminador`i” (1962) mõju, ent film kõnnib oma painajalikku unenäolist ning sügavalt iroonilist rada väga kindlalt (olin linastusel vist ainus, kes toimuva üle naerda söandas). Lõpp läheb aga tudengifilmi teed ning üritab liiga palju ideid ja kujundeid ühte filmi toppida.
Tegu on siiski senise kinoaasta ühe meeldejäävama elamusega, mida tasub filmikunsti austajatel vaadata. Tavapubliku jaoks on teos ehk liiga esoteeriline ja äärmuslik. Ilmselt Aronofsky kõige julgem ja intrigeerivam töö peale esimesi mängufilme “Requiem for a Dream” (2000) ja “Pi” (1998)
“Borg McEnroe” – “Björn Borg ja McEnroe” (2017) režissöör: Janus Metz Pedersen stsenaarium: Ronnie Sandahl
Kinodes alates: 3.11.2017
Nauditav spordifilm kahe tenniselegendi rivaalitsemisest, mis meenutab ülesehituselt paljuski Ron Howardi “Rushi” (2013), ent ei küündi viimase vormilise leidlikkuseni. Loo keskmes on huvitav küsimus kahe näiliselt vastandliku mehe, temperamentse John McEnroe (Shia LaBeouf) ning rahuliku Björn Borgi (Sverrir Gudnason) sarnasusest. Linateos ei jõua aga näitlejate pühendunud sooritusest hoolimata kummalegi karakterile täielikult naha alla, kuna järgib kulunud (spordi)filmide stampe.
Mul pole kaua ühegi filmi kohta nii segaseid emotsioone olnud kui Zaza Urushadze “Pihtimuse” nägemist. Teosest on raske lähemalt rääkida ilma seal toimuvaid pöördkäike paljastamata. Ühelt poolt on see kaunilt ja empaatiliselt jutustatud lugu Gruusia väikeküla elust ning sinna saabunud kahest usumehest. “Mandariinide” lavastaja humaansus on tuntav ning teostus palju kindlakäelisem, läbitunnetatum ja poeetilisem kui Eestile Oscari nominatsiooni toonud filmis.
Käsikiri on aga nõrgapoolne. Peale esimest vaatust ei leia lugu head fookust, lõpp tuleb järsult ning eelnevalt õhkuvisatud probleemid jäävad käsitlemata. Filmil on olemas provokatiivne idee, ent selle romantiseeritud ja vanamoeline esimene pool, mis meeenutab tugevalt Giuseppe Tornatoret (“Cinema Paradiso”, “Malena”) või Fellinit, ei haaku lõpuga, kuhu tuuakse kaasaja teravad probleemid ning lahendused, mis sobituvad pigem Lars von Trieri (“Dogville”) küünilise maailmavaatega. Ka mõned karakterimotivatsioonid jäävad veidi skemaatiliseks ja kunstlikuks.
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) režissöör: Guy Hamilton
Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööriGuy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.
Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter
Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil. Hinne: 6.5/10 IMDBRotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band
Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.
Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.
……………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker
Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.
Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.
………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory
1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.
Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) režissöör: Douglas Sirk
Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó
Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) režissöör: Joseph L. Mankiewicz
Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.
Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichifilm on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa, ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952) režissöör: Douglas Sirk
Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).
Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948) režissöör: Roberto Rosselini
Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958) režissöör: Douglas Sirk
Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957) režissöör: Douglas Sirk
Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.
“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016) režissöör: Stéphanie Di Giusto
Tantsukunsti ja -ajaloohuvilisena tundus filmiversioon moderntantsu innovaatorist Loïe Fuller’ist (Soko) ja tema suhtest teise märgilise artisti Isadora Duncan’iga (Lily-Rose Depp) intrigeerivana. Kahjuks jäi aga film episoodiliseks, kuna tegijad ei suuda otsustada, millest nad eelkõige rääkida tahavad. On see kunstniku eneseohverdus ja füüsiline kannatus, naise muutuv roll I maailmasõja eel, suhted, tants või armutu konkurents? Palju liine, ent segane fookus ja sõnum. Filmi tugevuseks on Soko pühendunud rollisooritus ning Fulleri tantsu kaunis reproduktsioon. Tantsijanna revolutsiooniline kostüüm ja lavavalguse kasutus on siiani lummav.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017) režissöör: James Gray
James Gray uusimal filmil on paljuski lavastajale omaseid vooruseid. Piltilus ja klassikaline eepos, mis mõjub etteaimatava ja formaalsena. Tegelaste vaimne ning füüsiline teekond jääb näitlejate ponnistustest hoolimata pealiskaudseks ja poolikuks. Paratamatult tekivad filmi vaadates paralleelid Werner Herzogi sarnaste meistriteostega (“Aguirre, Jumala viha”, “Fitzcarraldo” jt) või mullu linastunud “Mao suudlusega” (2015). Kui nendes oli tunda kogu filmimeeskonna higi ja pisaraid, siis filmi “Kadunud linn Z” vaadates jääb mulje, nagu näitlejatel on võimalus iga duubli vahel džunglist hotelli mugavusse pageda :)
……………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Mummy” – “Muumia” (2017) režissöör: Alex Kurtzman
Ajal, mil suured kassahitid tunduvad turvaliste ja kulunutena, on “Muumia” selle juures ka täielik loominguline pankrotina. Selle asemel, et ammutada inspiratsiooni Karl Freundi 1932. a õudusklassikast, on režisöör Alex Kurtzman ja superstaar Tom Cruise teinud arusaamatu kollaaži “Unchartedi” videomängudest, “Võimatu missiooni” seeriast, “Ameerika libahundist Londonis” (1981) ja zombimadinast “Maailmasõda Z” (2013). Kui Stephen Sommersi “Muumia” (1999) tabas vähemalt nimitegelase traagilist ja romantilist poolt ning ühendas 1930-date stiilis pulp-seikluse huumori ja õõva, on 2017. aasta versioon oma tonaalsuselt arusaamatu. Russel Crowe’i kummaline ülesastumine on elamus omaette.
“Minu naaber Totoro” on toreda kujutlusvõimega lugu fantastilisest salamaailmast, mida näevad ainult lapsed.
Pole palju filmitegijaid, kes suudaksid nii imeliselt maailma lapse pilgu läbi näha nagu meisterlavastaja Hayao Miyazaki. Mehe kuulsamate teoste tegelasteks on pea alati kas lapsed või teismelised. “Minu naaber Totoro”, mida paljud peavad tema loomingu ja animatsioonistuudio Ghibli kõige märgilisemaks filmiks, suudab vaatajad maagilisse lapsepõlve viia.
Kaks tüdrukut, Satsuki ja tema noorem õde Mei kolivad isaga maale, et olla lähemal oma emale, kes peab haiglas olema. Ühel päeval avastavad õed kodu lähedal puude juures elavad Totorod, metsa maagilised vaimud. Peagi sõbrunevad nad nende kummaliste elukatega ning lähevad vastu mitmele huvitavale seiklusele.
Courtesy of Studio Ghibli
Detailide ja animatsiooni võlu
Miyazaki lõi “Minu naaber Totoroga” jaapanipärase, ent universaalse loo, kus puudub keskne konflikt, antagonist, konkreetne algus, keskpaik ja lõpp. Kui viimased kakskümmend minutit välja arvata, ei juhtu midagi dramaatilist. Ometigi pole film igav, vaid ääretult lummav ning suudab nii noored kui vanad vaatajad enda kütkes hoida.
Film koosneb meeldejäävatest hetkedest ning on täis vaimustavaid stseene – uue kodu avastamine, majas elutsevate tolmuvaimude nägemine või magava Totoroga kohtumine. Kes suudaks unustada üht meisterlikumat stseeni animafilmi ajaloos, kus tüdrukud vihma käes isa saabumist ootavad? “Minu naaber Totoro” on nagu mälestus lapsepõlve fantaasiamaailmast või lemmikpildiraamatust, mis kujutluse jõul ellu ärkab.
Maal veedetud suved on sageli lapseea kõige maagilisem aeg. Seda on Miyazaki oma autobiograafiliste elementidega filmis kaunilt tabanud. Film särab tänu oma animatsioonile, mis suudab kõik karakterid ehedaks ja eluliseks muuta. Tüdrukute uus kodu on detailirohke ning tegelaste läbielamised on suurepäraselt edasi antud. Kõik fantastilised elukad, samuti tüdrukud, eriti Mei, on meisterlikult animeeritud. Mei on kindlasti üks ehedamaid noori tüdrukuid kinolinal. Animatsiooniga saavutatakse palju tõesem tulemus kui mängufilmis näitlejat kasutades.
Courtesy of Studio Ghibli
Miyazaki maagia
“Minu naaber Totoro” on lavastajale omaselt üldinimlik lugu, kus peidus mitmed Miyazaki armastatud motiivid, nagu näiteks maagia, laste ning vanemate ning looduse ja inimese vaheline suhe. Need teemad jäävad siin küll taustaks, kuna fookus on õdedel ja nende seiklustel. Miyazaki loomingus näevad just lapsed maailma päriselt. Eriti tuntav on see siin, sest Totorot ja metsavaime täiskasvanud ei näe.
“Minu naaber Totoro” oli verivärske stuudio Ghibli kolmas film ning Totorost sai selle maskott ning joonisfilmiajaloo üks tuntumaid ikoone. Samuti leiame siit teise unustamatu tegelaskuju – Kass-bussi. Hayao Miyazaki retrospektiivis näidatav “Minu naaber Totoro” sobib nii pere väikestele kui suurtele ning tasub suurelt ekraanilt ikka ja jälle vaatamist.
Ma armastan seda filmi.
Kirjutis ilmus nädalavahetuse Äripäevas 21. aprill 2017
režissöör: Claude Barras
stsenaarium: Céline Sciamma, Gilles Paris raamatu põhjal
osades:
Gaspard Schlatter (Courgette)
Sixtine Murat (Camille)
Paulin Jaccoud (Simon)
Michel Vuillermoz (Raymond)
Raul Ribera (Ahmed)
operaator: David Toutevoix, helilooja: Sophie Hunger, kunstnik: Ludovic Chemarin, kostüümikunstnikud: Christel Grandchamp & Vanessa Riera. Produtsendid: Marc Bonny, Armelle Glorennec, Pauline Gygax, Max Karli, Kate Merkt & Michel Merkt.
66.min
Kinodes alates: 17.03.2017
Värvikas, nukker ja eluline nukufilm
Parima animafilmi Oscarile kandideerinud teos uurib avameelselt lastekodulaste tundeid.
Nagu mitmed teised mullused koguperefilmid (“Kubo ja kaks pillikeelt”, “Poiss ja koletis”, “Kui Koletis kutsub”), lahkab ka “Minu elu Tsukiinina” tõsiseid teemasid ning on mõeldud pigem noortele teismelistele ja täiskasvanutele kui väikestele lastele.
“Minu elu Tsukiinina” on lugu 9-aastasest poisist, keda kutsutakse Tsukiiniks. Pärast ema ootamatut surma sõbruneb ta politseinik Raymondiga, kes poisi lastekodusse saadab. Seal ootavad teda uued sõbrad, kelle elu pole samuti kerge olnud. Neis leiab Tsukiini endale uue perekonna ning õpib tundma armastust ja usaldust.
Aus ja otsekohene
Film põhineb Gilles Parisi 2002. aastal ilmunud romaanil, mida on ka varem ekraniseeritud. Nukufilmina on tegu nukra ning ausa, ent siiski elujaatava teosega, mis paneb kaasa mõtlema ning pisaraid pühkima. Kõik lastekodusse sattunud lapsed on kogenud elu pahupoolt, mõnede laste vanemad on vanglas või riigist välja saadetud. Peategelane on kaudselt süüdi oma ema surmas. Ajakohane film, mis näitab asju ilustamata. Režissöör Claude Barras on siin vältinud nii sentimentaalsust kui plakatlikkust. Ta loob eheda ja kauni teose.
Istudes kinos emade keskel, kes olid tulnud filmi vaatama koos oma väikeste (5-7 aastaste) lastega, tundsin end aga ebamugavalt. Olen küll koos Grimmi muinasjuttude ning põnevate, kuid lapsepõlves õudust tekitanud multifilmidega ( “Nõiutud saar”, “Nael” ja “Suur Tõll” jt) üles kasvanud, ent “Minu elu Tsukiinina” tundus nii väikeste vaatajate jaoks kohati ebasobiv.
Linateos käsitleb tõsiseid teemasid nagu depressioon, alkoholism, surm, ahistamine jne otse ja ilustamata. See lisab draamale kaalu, ent mõned filmi dialoogid ja teemakäsitlused ei pruugi olla nii noortele sobivad. Küsitav on vanusepiirang “alla kuueaastastele mittesoovitatav” ning napp tutvustus teoses käsitletud teemade kohta.
Vähene info vanusepiirangu kohta
Ainsa lähema tutvustuse leiab kino “Sõprus” uudistelehelt, kus mainitakse, et film võiks sobida koos ema ja isaga vaatamiseks alates seitsmendast eluaastast. Kliinilise lastepsühholoog-psühhoteraput Ene Raudla sõnul võib “Minu elu Tsukiinina” vaatamine tekitada lastel erinevaid küsimusi, mis vajavad ausaid vastuseid, vahendab kino Sõpruse koduleht. Iseenesest kiiduväärt teadaanne, aga ei anna lastevanematele siiski piisavalt infot ja seda pole kirjas ju ka kinokava tutvustavas tekstis.
Eesti vanusepiirangute probleem on korraliku seletava teksti puudumine. Ehk oleks aeg võtta eeskuju Briti filmitsensoritest British Board of Film Classification (BBFC), kes lisaks piirangule lisavad lühikese kokkuvõtte stseenidest, mis antud hinnangu tingisid.
“Minu elu Tsukiinina” on meeldejääv ja unikaalne teos, mis väärib vaatamist. Kas võtta lapsed kinosaali kaasa, jääb vanemate otsustada. Levitajad ja vanusepiirangu koostajad võiksid aga neid selles paremini aidata ning info ligipääsetavamaks teha.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 31. märts 2017
režissöör:Barry Jenkins
stsenaarium: Barry Jenkins, Tarell Alvin McCraney loo põhjal
osades:
Mahershala Ali (Juan)
Shariff Earp (Terrence)
Duan Sanderson (Azu)
Alex R. Hibbert (Little)
Janelle Monáe (Teresa)
Naomie Harris (Paula)
operaator: James Laxton, kunstnik: Hannah Beachler, kostüümikunsnik: Caroline Eselin, montaaž: Joi McMillon & Nat Sanders, helilooja: Nicholas Britell. Produtsendid: Dede Gardner, Jeremy Kleiner & Jeremy Kleiner.
111 min
Näiliselt lihtne lugu keerulisest elust
Eelmise aasta kiidetuim teos, parima draamafilmi Kuldgloobuse võitnud ning kaheksale Oscarile kandideeriv “Kuuvalgus” on nüüd Eesti kinodes.
Loo peategelane Chiron on lapsest peale teadnud, et on teistsugune kui teised poisid. Tema elus on olnud palju verbaalset ja füüsiliset vägivalda. Kuidas mõjutavad keskkond, teiste suhtumine ja poisi enda hirmud tema kujunemist ja seksuaalsust, vaatleb film läbi kolme eluetapi.
Delikaatne jutustus
Samu motiive on mitmed Ameerika mustanahalised filmitegijad ennegi käsitlenud. Sarnaselt linateostele ”Boyz n the Hood” (1991) ja “Menace II Society” (1993) on siingi tegu ühe mustanahalise noormehe täiskasvanuks saamise looga, mis leiab aset Ameerika suurlinnas, keset kuritegevust ja uimasteid. Los Angelese asemel on tegevuspaigaks seekord Miami ja nii teostusliku kui sisulise fookuse tõttu on film värskendav.
Tegelased ja motiivid on ju tuttavad, ent režissöör-stsenarist Barry Jenkins suudab klišeesid vältida ning luua ääretult intiimse ning inimliku portree esmapilgul arhetüüpsetest tegelastest. Väga palju mängivad “Kuuvalguses” detailid ning tegelaste siseilmas toimuv. Film on poeetiline ja delikaatne. See on küll indie-film, aga üllatavalt ebaameerikaliku tunnetusega. Oma vaoshoitud elegantsilt meenutab teos pigem Aasia kino, näiteks Wong Kar Wai (“In the Mood for Love”) loomingut. Üks pilk või žest on olulisem kui öeldud sõna.
Film koosneb kolmest peatükist, mis kannavad peategelase hüüdnimesid: Little, Chiron ja Black. Neis kõigis muutub poiss ise, tema läbisaamine narkosõltlasest emaga (rolli eest Oscarile kandideeriv Naomie Harris) ning suhe lähedase sõbra Keviniga. Viimane on poisi esimene armastus ning nende elust võib tõmmata kõnekaid paralleele. Kui peategelast pidevalt mõnitatakse, siis teine elab “kapis” ja väliselt normaalset elu. Nende fassaad on erinev, aga probleemid ja tunded tegelikult sarnased. Mõlemad illustreerivad hästi seksuaalvähemuste valikuid.
Mööda nõiaringi
Filmi iseloomustab detailideni läbitunnetatud ja voolav pildikeel, mille üheks läbivaks teemaks on elu- või nõiaring. Näeme seda juba esimeses kaadris ning edaspidi loo sõlmpunktides. Film ise kujutab endast eluringi. Omamoodi nõiaring avaldub poisi elukäigus, kui ta sõbruneb narkodiiler Juaniga (rolli eest Oscarile kandideeriv Mahershala Ali), ning saab lõpuks ise SPOILER – diileriks – END SPOILER. On see keskkonnast tulenev paratamatus, ellujäämisinstinkt, isakuju otsimine või poisi vaba valik?
Filmi lõppedes meenus filmiajaloo ühe olulisema lavastaja Friedrich Wilhelm Murnau (“Nosferatu”, “Sunrise”) kaunis lause: “Tõeline kunst on lihtne, aga lihtsus eeldab kõige suuremat kunsti”. See kehtib ka “Moonlighti” kohta. Näiliselt lihtsat lugu vaadates võib selle mitmekihilisus esmapilgul isegi märkamatuks jääda. Samas puudutatakse seda jutustades sügavaid ja elulisi teemasid.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 10. veebruar 2017
režissöör: J.A. Bayona
stsenaarium: Patrick Ness, Patrick Ness’i ja Siobhan Dowd’i raamatu põhjal.
osades:
Lewis MacDougall (Conor)
Sigourney Weaver (vanaema)
Felicity Jones (ema)
Toby Kebbell (isa)
Liam Neeson (koletis)
operaator: Oscar Faura , kunstnik: Eugenio Caballero, kostüümikunstnik: Steven Noble, montaaž: Jaume Martí & Bernat Vilaplana, helilooja: Fernando Velázquez.
Produtsent: Belén Atienza.
108.min
Emotsionaalne ja eluline fantaasia
Tänavu teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära, seda tõestab ka eluraskustest kõnelev “Kui koletis kutsub”.
See kinoaasta on pakkunud mitmeid klassikalisi ja küpseid koguperefilme, mis nagu head muinasjutudki, käsitlevad suuri elulisi küsimusi. Nii “Minu sõber lohe” kui “Kubo ja kaks pillikeelt” jutustavad sellest, kuidas lapsed kaotusevalu ja surmaga toime tulevad. Režissöör J. A. Bayona (“Ilmvõimatu“, “Orbudekodu”) uusim teos “Kui koletis kutsub” võtab luubi alla sama teema, ent vaatleb seda natuke teise nurga alt.
12-aastane Conor O’Malley (Lewis MacDougall) peab hakkama saama ema (Felicity Jones) raske haigusega, mille tõttu on ta sunnitud elama kalgi vanaema (Sigourney Weaver) juures. Ühel ööl kell 00.07 ilmub suurest akna all kasvavast jugapuust hiigelelukas (Liam Neeson). Conor ja koletis kohtuvad ka järgnevatel öödel. Elukas jutustab talle kolm lugu lugu ning vastutasuks peab poiss rääkima neljanda.
Courtesy of Focus Features
Väike täiskasvanu
Conor tunneb ennast maailmas üksi. Ema lamab haiglas, isa on oma uue naisega Ameerikasse kolinud ning päevast päeva tuleb kannatada klassikaaslaste kiusamist. Viha, hirmu, kahtluse ja kurbusega peab ta elus üksi toime tulema. Ja see on raske. Öösiti ilmuv koletis on tema jaoks ainuke päris sõber.
Film põhineb 2011. aastal valminud samanimelisel raamatul. Idee autor, Briti kirjanik Siobhan Dowd võitles rinnavähiga ning raamatu lõpetas peale tema surma Patrick Ness, kes kirjutas ka filmi käsikirja. Lugu pärineb seega elust ning annab aimu, mis toimub lapse sees, kes peab varakult keeruliste täiskasvanute maailma probleemidega silmitsi seisma.
“Kui koletis kutsub” vaatleb laiemalt kaotuse teemat ning uurib lähemalt, kas inimesed mõistavad oma tegelikke tundeid. Emotsioonid on tihti vastuolulised. Film ei ilusta midagi, vaid näitab neid täies eheduses. Conori tunnetest aru saades ei saa me teda kohati küsitavate tegude pärast hukka mõista. Seda ei tee ka filmis olevad täiskasvanud, kes teavad, kui raske aeg poisil on.
Courtesy of Focus Features
Perefilm vanemale publikule
Hispaania päritolu J. A. Bayona kujundab filmi temale omase kindlakäelisusega. Muinasjutulõigud esitatakse kaunite animatsioonidena ning on filmi kõige pilkupüüdvam osa. Ülejäänud lugu jutustatakse lihtsalt, liigsesse sentimentaalsusesse langemata. Tegu on küll pisarakiskujaga, mida võib ka eneseabifilmiks nimetada, ent rasket haigust puudutavatest teemadest on üsna keeruline stampidesse langemata rääkida.
Conori sõbraks on küll fantastiline puukoletis, ent poiss tegutseb siiski reaalsuses. Jutustades lugusid, mille lõpp ei ole alati ootuspärane, näitab koletis nii loo peategelasele kui vaatajale, et maailm pole nii mustvalge nagu muinasjuttudes. Ümbritsev maailm ei ole täiuslik ning täiskasvanuks saamine tähendab tihtipeale lihtsalt selle aktsepteerimist. Alles siis võib leida sisemist rahu ja lepitust.
Oma üldinimlikust sõnumist hoolimata on film üsna sünge ja melanhoolne, teema tõsiduse poolest sobivam pigem suurematele kui väikestele. On siiski tore tõdeda, et sel aastal teevad mitmed perefilmid teistele žanritele pika puuga ära.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 2. detsember 2016
“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
“Velvet Buzzsaw” (2019)
“Molly’s game” – “Molly mäng” (2017)
“Rohelised kassid” – “Green Cats” (2017)
“L’amant double” – “The Double Lover” – “Teine armuke” (2017)
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
9. “Aquarius” (2016)
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
7. “Elle” (2016) 
6. “Paterson” (2016) 
5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
3. “Manchester by the Sea” (2016)
2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
“mother!” – “ema!” (2017)
“Borg McEnroe” – “Björn Borg ja McEnroe” (2017)
“The Confession” – “Pihtimus” – “‘აღსარება’” (2017) 
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
“La Danseuse” – “The Dancer” – “Tantsija” (2016)
“The Lost City of Z” – “Kadunud linn Z” (2017)
“The Mummy” – “Muumia” (2017)
režissöör: Hayao Miyazaki
režissöör: Claude Barras
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 