Bohemian Rhapsody & The Nutcracker and the Four Realms (2018)

“Bohemian Rhapsody”
režissöör: Bryan Singer (ja Dexter Fletcher)
stsenaarium: Anthony McCarten & Peter Morgan
Kinodes alates: 02.11.2018

Mõnikord on filmi saamislugu põnevam kui teos ise ning  see käib ka “Bohemian Rhapsody” kohta.

Mängufilmi legendaarsest “Queenist” ja Freddie Mercuryst on tahetud suurele ekraanile tuua juba aastaid. Paraku on  sellelel teele kerkinud mitmeid takistusi. Teadaolevalt ei leidnud  bändi elusolevad liikmed ühist keelt. Algselt Mercuryt kehastama pidanud Sacha Baron Cohen (“Borat”) ning Bryan Singer (“Tavalised kahtlusalused”,” X-men” seeria), kes  on lavastanud ka suure osa ekraanilejõudnud filmist, vallandati enne võtete lõppu ning asendati Dexter Fletcheriga (“Kotkas Eddie”), kes vastutas ka järelproduktsiooni eest. Lisaks olevat bändiliikmed väga kontrollinud, mis täpselt filmi läheb.

Seetõttu võib saavutuseks pidada juba “Bohemian Rhapsody” valmimist iseenesest. Linastunud filmi saab vaadata mitut moodi. Need, kes ootavad põhjalikku uurimust Freddie Mercuryst või pilguheitu bändi telgitagustesse, peavad pettuma. Film on kahjuks üsna pealiskaudne, ebausutav ning jälgib pea kõiki bändifilmide kulunud klišeesid (vanemate pettumus pojas, eduga kaasnev elupõletamine, bändisisesed tülid, edukas comeback jne), millest mitmed ei vasta täielikult ka ajaloolisele tõele. Need, kes ootavad aga kerget meelelahust, milles leidub “Queeni” kuulsaid laule ja nauditavaid rollisooritusi, jäävad tõenäoliselt filmiga rahule.

Kuigi käsikiri on üsna kesine ja ebausutav, on “Queeni” liikmete osatäitjad hästi valitud. Rami Malekist (Mr Robot) Freddiena on  juba palju head räägitud, ent alahinnata ei tasu ka teisi, nagu näiteks Gwilym Lee (Brian May), Ben Hardy (Roger Taylor) või Joseph Mazzello (John Deacon). Vaadates unustad, et tegu on näitlejatega – kõik tabavad niivõrd hästi portreteeritavaid.

Nii montaaž kui kaameratöö on mängulised ning filmitegijad viivad meid teekonnale läbi 1970-80ndate aastate. Muusikalised etteasted, mida näeb ootuspärasest isegi rohkem, pulbitsevad energiast – kontserfilmina on teos väga nauditav. Kahjuks jääb aga nii filmi keskmes olev Freddie tegelaskuju kui tema suhe Mary Austiniga (Lucy Boynton)  formaalseks. “Bohemian Rhapsody” plakati motoks on kirjutatud “nende muusikast veelgi erakordsem on tema lugu”. Teost vaadates jääb aga mulje, et Freddie ja “Queeni” lugu on sama teiste sadade bändide ja lauljate omadega. Tegelikult aga see ju päris nii ei ole.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

---

“The Nutcracker and the Four Realms “-“Pähklipureja ja neli kuningriiki” (2018)

režissöörid: Lasse Hallström & Joe Johnston
stsenaarium: Ashleigh Powell, E.T.A. Hoffmanni põhjal
Kinodes alates: 02.11.2018

Disney koguperefilmide toodang on väljaspool nende 3D animatsioone (“Zootropolis”, “Pahupidi“) viimasel ajal üsna tagasihoidlik olnud. Stuudio rõhub nostalgiale ja brändi tuntusele ning toodab muudkui järgesid oma kuulsatele seeriatele (“Christopher Robin”, “Mary Poppins tuleb tagasi”) või animatsiooniklassika ebavajalikke uusversioone (“Pahatar“, “Kaunitar ja koletis”).

“Pähklipureja ja neli kuningriiki” jätkab Disney tradsitooni, kus võetakse vana armastatud muinaslugu ja kohandatakse see suure ekraani jaoks.

Kuigi kohati on tegu üsna huvitava mängufilmiga (eelkõige loodud maailma tõttu), mõjub tervik kahjuks ebaühtlasena. Algus tundub üsna haarav, kuid loo kulgedes  fookus  kaob ning häirima hakkab žanrite  ja tonaalsuste segamine. Vanamoeline muinasjutt muutub õudukaks, seejärel aga autopiloodil kulgevaks lahingufilmiks nagu Tim Burtoni “Alice Imedemaal”.

Siiski tore, et filmitegijad pole unustanud  “Pähklipureja” kõige kuulsamat versiooni. Lisaks Tšaikovski muusikale näeb filmis ka balletti. Need episoodid on ilmselt filmi kõige mõjuvamad lõigud ja võinuks pikemalt kesta.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Disney

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi vol 6

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
režissöör: David DeCoteau

Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.

Hinne: 6/10

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg

Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film  ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
13. “Teen Witch” (1989)
režissöör: Dorian Walker

Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”.  Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.

Hinne: ?/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross

Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
režissöör: Federico Fellini

Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

10. “Wild River” (1960)
režissöör: Elia Kazan

Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood  välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes 

………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “White Dog” (1982) 
režissöör: Samuel Fuller

Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

……………………………………………………………………………………………………………
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy

Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “The Player” (1992)
režissöör: Robert Altman

Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
6. “The Gang’s All Here” (1943)
režissöör: Busby Berkeley

Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu  pärast The Lady In The Tutti Frutti Hat tasub filmi vaadata.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson

Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

4.”The Gay Divorcee” (1934)
režissöör: Mark Sandrich

Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlab esimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
režissöör: Peter Yates

1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.

“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
2. “Swing Time” (1936)
režissöör: George Stevens

“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda

Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest.
Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

November ehk Rehepapp (2017)

November (2017)
režissöör: Rainer Sarnet
stsenaarium: Rainer Sarnet, Andrus Kivirähki raamatu “Rehepapp ehk November” alusel

osades:
Rea Lest (Liina)
Jörgen Liik (Hans)
Arvo Kukumägi (Rein)
Katariina Unt (Luise)
Taavi Eelmaa (Ints)
Meelis Rämmeld (Jaan)
Dieter Laser (parun)

operaator: Mart Taniel, kunstnikud: Jaagup Roomet & Matis Mäesalu, kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helirežissöör: Marco Vermaas, helilooja: Jacaszek. Produtsent: Katrin Kissa.

115.min

Tugevad elemendid, ebakindel tervik.

Olen ääretult õnnelik, et  Rainer Sarneti “November” peale üle kümneaastast produktsioonipõrgut lõpuks valmis sai. Kui vaid rohkem filmitegijaid saaks selliseid võimalusi. “November” on loovalt ja julgelt teostatud film, kus kogu meeskonna (eriti kunstniku, kostüümikunstniku, operaatori, valgusmeistri ja kratitegijate) pühendumus ja vaev on ekraanilt näha.

Kivirähu maailm on põnevalt ja detailselt kinolinale toodud ning kratid toredasti ellu äratatud. Näitlemine ja dialoog on kohati küll ebastabiilne, ent tüpaaživalikud väga hästi õnnestunud. Filmis leidub mitmeid lahedaid stseene, head Kivirähu huumorit ja lummava atmosfääriga kaadreid.

Vaatamata sellele, et võrreldes “Idioodiga” (2011) on tegu nähtava edasiminekuga, vaevavad “Novembrit” sarnased probleemid. Järjekordne raamatuadaptsioon, mida pole õnnestunud hästi filmikeelde tõlkida. Liiga paljud liinid ning tegelaskujud konkureerivad ekraaniaja pärast ning režissöör ja monteerija on silmnähtavalt jännis loo fookuse hoidmisega.

Kas film räägib rehepaplusest, eestlusest, armastusest või krattidest? Üritatakse olla Euroopa arthouse või siiski põhjamaine must komöödia? Kes on loo peategelane? Kõik vajalikud elemendid on iseenesest ju olemas, ent valikut tegemata pole tervik mõjuv ning loo kese jääb ebaselgeks. Keskne tundub olevat armastuslugu, ent selle toimimiseks on tegelased liiga nõrgalt välja joonistatud. Episoodilised karakterid on palju paremini õnnestunud.

Courtesy of Homeless Bob productions

Suurim probleem on aga stseenide ja liinide võrdne tähtsus ning korraliku dramaatilise kaare puudumine. Näiteks katku saabumine tuleb filmi üsna suvaliselt ega eristu teistest kõrval- või pealiini sündmustest. Probleem ei ole niivõrd stsenaariumis, kuivõrd lavastuslikes ja montaažis tehtud valikutest. “Novembri” montaažilauataga istub küll parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Ida“ (2013) monteerija Jaroslaw Kaminski, ent film on lõplikul kujul tempereerimata. Puudub põhjus-tagajärg seos, nii emotsionaalne kui sisuline ühenduslüli. Õli valab tulle ka üsna küsitav ja kesiselt teostatud helirežii ja muusika, mis mõjub tapeedina. See ei toeta stseeni ja terviku dramaturgiat, vaid on üsna suvaliselt pildile juurde poogitud. Stseen algab – algab ka muusika. Muusika on eraldi võttes korralik, ent mõjub filmis ebasobivana. Nagu keegi oleks otsustanud sushile sealiha lisada. Söödav, aga mitte kõige õnnestunum kooslus.

“November” tundub olevat järjekordne koostööfilmi ohver. Suured projektid nõuavad suurt eelarvet. See tähendab välismaist raha aga ka loominguliste positsoonide äraandmist. Filmi vaadates on tunne, et Eesti, Poola ning Hollandi mentaliteedid ei tööta terviku kasuks vaid pigem vastu. Olen rääkinud ka teiste filmitegijatega ning mitmed on maininud “Novembri” küsitavaid montaaži- heli- ja muusikavalikuid. Just neid asju, mis teostati Eestist väljas.

Soovitan Sarneti teost siiski vaatama minna. Kuigi algmaterjalist on kõrvale kaldutud, leiab siit siiski Kivirähu tabavad kommentaarid eestluse kohta. Tolleaegne külakogukond koos värvikate karakteritega ärkab kaunilt ellu. Filmist on briljantseid hetki ning visuaalselt leidlikke kohti. Need on aga kõigest hetked. Kui tervik ei toimi, kaotavad ka head momendid osa oma mõjust.

Courtesy of Homeless Bob productions

Kas “Novembri” idee olla nii sisult kui vormilt eestlaslik? Tihti peidab ju nõrk jutustamisoskus end kauni tehnilise ja kunstilise teostuse taha. Kardan, et “November” on liiga eestikeskne ja algmaterjali spetsiifikast sõltuv, et rahvusvahelist publikut kõnetada ning liiga art house kohaliku publiku jaoks. Festivalidest sobituks film kõige paremini ilmselt “Camerimage’i”.

Küll see loo jutustamine ka lõpuks tuleb. Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu ütleb eesti vanasõna. Kohalik film on läbi teinud meeletu arengu, ent pikk tee on veel minna. Ei tasu oscari-nominatsioonidest ja festivaliedust liigselt vaimustusse sattuda. Tuleb vigadest õppida ja filme teha. “November” illustreerib järjekordset sammu sellel teel ning ootan huviga Sarneti järgmisi teoseid. Edasiminek on märkimisväärne. Loodan siiski, et ambitsioonikad raamatuadaptsioonid jäetakse vahelduseks kõrvale:)

“November” on põnevalt teostatud film, mis nõuaks hädasti Ridley Scotti laadset director’s cut’i – lavastajapoolset uut versiooni. Olen üsna veendunud, et samast materjalist saaks uue montaaži, helirežii ja muusika abil kõvasti etema filmi. Kõik on ju tegelikult olemas:)

Hinne: 4/10
IMDB
arvustus: Rasmus Rammo

 

Read Full Post »

Nocturnal Animals – Ööloomad(2016)

reissöör: Tom Ford
stsenaarium: Tom Ford (screenplay) Austin Wright (novel)

Amy Adams (Susan Morrow)
Jake Gyllenhaal (Tony Hastings / Edward Sheffield)
Michael Shannon (Bobby Andes)
Aaron Taylor-Johnson( Ray Marcus)
Isla Fisher (Laura Hastings)
Ellie Bamber(India Hastings)
Armie Hammer (Hutton Morrow)

operaator: Seamus McGarvey, montaaž: Joan Sobel, kunstnik: Shane Valentino, kostüümikunstnik: Arianne Phillips, helilooja: Abel Korzeniowski. Produtsendid: Tom Ford & Robert Salerno.

116 min

Kunsti- või elutõde?

Tom Fordi teine mängufilm on intrigeeriv uurimus loomingu ja elu vahelistest seosetest.

Kunstnikud kasutavad tihti loomingus oma elus kogetut. Mis juhtub aga siis, kui see kisub lahti vanad haavad ja paneb toimunut uuest perspektiivist vaatama? Sellele otsib vastust moedisainer Tom Fordi thriller.

Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab ilusat, kuid hingeliselt tühjavõitu elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton viibib järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki. See on romaani käsikiri, autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole aastaid suhelnud.

Romaaniga  on kaasas kiri, milles Edward väljendab soovi oma külaskäigul Los Angelesse Susaniga kohtuda. Üksinda kodus hakkab Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on häiriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Naisele meenub tahtmatult nende möödunud suhe ning tema elus tehtud valikud saavad uue tähenduse.

Courtesy of Focus Features

Lood lugude sees

Teos algab provokatiivsete alguskaadritega, mis kehtestavad tabavalt filmi motiive. Algus on oma lähenemise poolest kunstlik ja utreeritud nagu ka Tom Fordi esimene teos “Üksik mees”(2009). Seekord on aga režissööri pilk palju teravam ning küünilisem. Raamjutustus uhkest kunstimaailmast ja Susani nukrast status quo’st näib palju tehislikum kui see, mida on kujutatud endise abikaasa kirjutatud romaanis.

See on karm krimilugu Tonyst (Jake Gyllenhaal), kes satub oma naise ja tütrega mööda Texast sõites huligaanide ning nende juhi Ray Marcuse (Aaron Taylor-Johnson) terrori ohvriks. Lugu on argine ja räpane, kompromissitu ning vägivaldne. See on maailm, kus pole kangelasi ega õnnelikku lõppu.

Filmi kulgedes saame  vähehaaval aimu, miks Susan abikaasast lahku läks ning mida mees tookord läbi elas. Reaalsuse ja fiktsiooni piir muutub aina hägusemaks. Olevik, väljamõeldis ja minevik segunevad. Selgub, et nende omavahelised seosed on palju sügavamad kui esialgu paistab. Ükski lugu pole eraldi võttes kuigi tugev, ent kokku moodustub huvitav tervik.

Courtesy of Focus Features

Kättemaksuromaan

Kas Hutton soovib, et naine saaks aimu mehe läbielamistest või tahab ta hoopis kättemaksu? Või on see igavene spiraal, kus emotsionaalne vägivald tekitab vägivalda? “Ööloomade” tegelased mängivad üksteisega valusaid mänge ning Adams ja Gyllenhaal teevad  siin väga head rollid. Eriti meisterlikult annavad nad edasi oma tegelaste suhte eri etappe. Lugu ise pakub aga natuke vähe, et kummalegi kaasa elada.

Kuigi filmi peategelased on Susan ja Hutton, jäävad meelde hoopiski kõrvalosad: oma rolli eest Kuldgloobuse võitnud Aaron Taylor-Johnson (“Kick-Ass: Uus superkangelane”) ja äsja parima meeskõrvalosa Oscarile kandideerinud Michael Shannon (“Mässajate tänav”) naudivad oma B-filmi karaktereid. Shannon, kes võib taolisi rolle kas või une pealt teha, on eriti värvikas.

“Ööloomad” on lugu minevikus tehtud otsustest, valust ja nende järelmõjust. Tehtud valikud ei pruugi olla õiged, ent nendega tuleb edasi elada. Kas selle kõige raamatuks vormistamine on üldse eetiline? Allegooria ja fiktsioon võivad olla veelgi valusamad kui tegelikkus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. veebruar 2017

 

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode 

Courtesy of Focus Features

 

Read Full Post »

The Neon Demon – Neoondeemon (2016)

režissöör: Nicolas Winding Refn
stsenaarium: Nicolas Winding Refn, Mary Laws & Polly Stenham

osades:
Elle Fanning (Jesse)
Jena Malone (Rubi)
Bella Heathcote (Gigi)
Abbey Lee (Sarah)
Christina Hendricks (Roberta Hoffmann)
Keanu Reeves (Hank)

operaator: Natasha Braier, kunstnik: Elliott Hostetter, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Matthew Newman, helilooja: Cliff Martinez. Produtsendid: Lene Børglum, Sidonie Dumas, Vincent Maraval & Nicolas Winding Refn.

117 min

MOODNE GRIMMI MUINASJUTT. Moemaailm kui vampiiride pärusmaa.

Karmide meestekesksete filmide režissöör Nicolas Winding Refn on seekord teemaks valinud naised. See ei tähenda, et “Neoondeemon” oleks ta eelmiste teostega võrreldes vähem kompromissitu või brutaalne. Pigem vastupidi. Moemaailmas aset leidev noorte naiste konkurents on veelgi armutum.

Courtesy of Amazon

Loo keskmes on äsja Los Angelesse saabunud 16-aastane Jesse (Elle Fanning), kelle modellikarjäär algab välkkiirelt ning tekitab teistes kolleegides kadedust. Tüdruku erilise sarmi tõttu on teised tema positsiooni ja välimuse nimel kõigeks valmis.

Cannes’i võistlusprogrammis linastunud “Neoondeemon” sai samasuguse vastandliku vastuvõtu osaliseks nagu Refni eelmine film “Ainult Jumal andestab” (2013) ning need, kes ootavad midagi sarnast mehe kuulsaima teosega “Ohtlik sõit” (2011), ilmselt pettuvad. Tegu on küll märkimisväärse audiovisuaalse paketiga – film on täis vapustavaid kaadreid ning suurepärast muusikat (Cliff Martinez pärjati Cannes’is parima helilooja auhinnaga), ent oma napi sisu, sümbolite ning sürrealistliku atmosfääri poolest on teos sarnase autori teiste filmidega, näiteks “Ainult Jumal andestab” ja “Valhalla Rising” (2009).

Courtesy of Amazon

Tabamatu ilu ja igavene noorus.

Refn ammutas “Neoondeemoni” kirjutamisel inspiratsiooni Ungari krahvinna Elizabeth Báthory‘st, kes kartis meeletult vananemist ning oli üks ajaloo kuulsamaid sarimõrvareid. Ta jutustab otsekui kaasaegse muinasjutu tabamatust ilust ja kaasaegsetest vampiiridest – modellidest.

Filmis kujutatavat moemaailma ei rahulda enam senine status quo, ning täiusliku väljanägemistega modellid on kui kaupluse mannekeenid, kel puudub omapära ja sära. Kõik lasevad end kirurgidel kohendada ning iluideaalist on saanud keskpärasus. Disainer, kes valib Jesse oma moedemonstratsiooni lõpetama, ütleb tüdruku kohta tabavalt, et too on kui teemant keset klaasi. Temas pole midagi võltsi.

Courtesy of Amazon

Groteskne painaja.

“Neoondeemon” ei ürita olla realistlik. Maailm, mida meile näidatakse, on väga utreeritud: hüpnootiline pilt, napp ja teravmeelne dialoog, kummastavad tegelased ning film on täis unenägusi, nägemusi ja seletamatuid sündmusi.

Tegu on teosega, mis on ühelt poolt musta huumoriga vürtsitatud satiir, teisalt sürrealistlik õudusfilm ning sümboleid täis art house. Refn, kes nimetab oma loomingut artsploitationiks, näib täpselt teadvat, mis filmi ta teha tahab ning “Neoondeemoni” näol on tegu autorile omase teosega – nii heas kui halvas. Kohati briljantne ja provokatiivne, kohati pretensioonikas ja laialivalguv: just sobiv portreteeritava maailmaga. Tüüpiline kriitika, et autor tundub rohkem huvituvat vormist kui sisust ja tegelaskujudest, ei pea siin täielikult paika, kuna vorm toetab filmi sõnumit.

Olles mehe loomingu kõige pikem film, on murekohad varasemast tuntavamad, samas on tegu Refni ühe teravmeelsema teosega. Arvestades asjaolu, et filmi üheks inspiratsiooniallikaks on kultusfilm”Nukkude oru taga” (1970), ei saa”Neoondeemoni” dekadentlik fasaad olla juhuslik.

Neile, kes režissööri tööga tuttavad pole, võib lõpp tunduda šokeeriv või tobe, ent tuttavatele on see ainuõige lahendus ühele kaasaegsele muinasjutule. Kas film meeldib või mitte, oleneb aga vaataja maitsest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22.juuli 2016

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode Diana

Courtesy of Amazon

Read Full Post »

The Nice Guys – Head tüübid (2016)

Režissöör: Shane Black
stsenaarium: Shane Black & Anthony Bagarozzi
osades:
Russell Crowe (Jackson Healy)
Ryan Gosling (Holland March)
Matt Bomer (John Boy)
Kim Basinger (Judith Kuttner)
Margaret Qualley (Amelia Kuttner)

operaator: Philippe Rousselot, kunstnik: Richard Bridgland, kostüümikunstnik: Kym Barrett, montaaž: Joel Negron, heliloojad: David Buckley & John Ottman. Produtsent: Joel Silver.

116 min

Muhe krimikomöödia. Vanamoeline, ent värske.

Shane Blacki uusim film on režissöörile omaselt lustakas ning nutikas krimikomöödia, mis pakub rohkem naerukohti ja üllatusi kui tüüpilised Hollywoodi filmid.

Edutu eradetektiiv Holland March (Ryan Gosling) ja löömamees Jackson Healy (Russell Crowe) peavad üheskoos lahendama kadunud tüdruku juhtumi ja esmapilgul sellest eraldiseisva pornotähe surmaloo. Filmi võiks nimetada Shane Black’i versiooniks “Chinatownist” (1972), kus esialgu lihtsana tunduv mõrva- ja inimröövi taga on peidus palju suurem inglite linna mõjutav vandenõu.

Kuigi film on vägagi 1990ndatelik, otsustavad tegijad viia loo 1970. aastatesse, mis võimaldab neil kasutada Porno chic ajastut. Toona olid pornofilmid tavapubliku poolt aktsepteeritud ning linastusid tavakinodes.

Kuigi režissöör Shane Blacki nimi ei pruugi olla kinokülastajate seas väga tuntud, on tema mõju Hollywoodile märkimisväärne. Oma varastes kahekümnendates kirjutas ta kassahiti “Surmarelv” käsikirja ja oli üks esimesi stsenariste, kellele tasuti miljonites dollarites. Ilma temata on raske ette kujutada 1980.-1990. aastate märulikino, eriti buddy-cop žanrit (filmid, kus kaks vastandliku iseloomuga tegelast peavad koos lahendama kuriteo).

Shane Black tegi paljuski seda, millega Tarantino sai tuntuks aastaid hiljem – kirjutas postmodernseid, iseteadlikke, nutikaid ja žanrikonventsioone lõhkuvaid stsenaariume, mis ammutasid inspiratsiooni pulp fiction kirjandusest ning krimifilmidest. Enamikus tema teostes, nagu näiteks “The Last Boy Scout”- “Viimane skaut” (1991) on keskmes vastandlikud paarimehed. Ta filmides kuuleb meeldejäävat dialoogi, leidub rohkelt huumorit ja toredat mängu klišeedega.

“Head tüübid” on oma olemuselt mehe eelnevale loomingule sarnane. Taas on peategelaseks vastandlik paar, seekord Crowe’i ja Goslingu kehastuses, kes peavad lahendama mõrva. Goslingile on Holland Marchi tegelaskujuga antud roll, mis laseb ta koomikutalendil hiilgavalt särada. Stseen, kus mees üritab ühte kohta sisse murda, on hiilgav näide nii Goslingu ja Blacki briljantsest komöödiatajust kui oskusest vaataja ootustega mängida. “Head tüübid” on vürtsitatud mitmete taoliste üllatuskohtade ning julgete pööretega.

Erinevalt Blacki eelnevast loomingust on seekord narratiiv kohati logisev ja laialivalguv ning osa huumorist tundub pingutatuna. Kohati on tunne, et filmitegijad loobivad meeleheitlikult ekraanile kõiksugu nalju, lootes, et mõni neist töötab. Siiski on eelduste kohaselt tegu ühe nutikama ning naljakama filmiga, mida sel aastal kinos näha saab.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3.juuni 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

Image courtesy of Warner Bros

---

 

 

Read Full Post »

Virgin Mountain/The Night Before/Pawn Sacrifice

“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB

---

“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Steve Jobs/The Assassin/Goosebumps (2015)

“Steve Jobs” (2015)

režissöör: Danny Boyle
stsenaarium: Aaron Sorkin

osades:
Michael Fassbender (Steve Jobs)
Kate Winslet (Joanna Hoffman)
Seth Rogen (Steve Wozniak)
Jeff Daniels (John Sculley)
Michael Stuhlbarg (Andy Hertzfeld)
Katherine Waterston (Chrisann Brennan)

operaator: Alwin H. Küchler, kunstnik: Guy Hendrix Dyas, kostüümikunstnik: Suttirat Anne Larlarb, montaaž: Elliot Graham, helilooja: Daniel Pemberton. Produtsendid:  Danny Boyle, Guymon Casady, Christian Colson, Mark Gordon ja Scott Rudin.

122.min

“KINEETILINE NÄIDEND”

Film, mis on konstrueeritud kui Apple’i toode: uhke disainiga, ent kalk ja raskesti ligipääsetav. Ometigi on “Steve Jobs” teos, kus on tunda loomingulisse protsessi nautimist. Kas see pole mitte üks tähtsamaid asju? Legendaarne režissöör François Truffaut ütles kaunilt: “Today, I demand that a film express either the joy of making cinema or the agony of making cinema. I am not at all interested in anything in between; I am not interested in all those films that do not pulse”. Danny Boyle’i filmidel puhul on tugevat pulssi alati tunda ning “Steve Jobs” on temale omaselt väga energiline ja loov.

Kuigi tegu on teosega, mis ei pruugi tavavaatajale huvitav olla, istusin mina kinos ja nautisin “Steve Jobs’i” igati – nii Boyle’i kineetilist ja mängulist režiid, Aaron Sorkin’i lahedalt konstrueeritud stsenaariumi, operaator Alwin H. Küchler’i kauneid kaameraliikumisi ja põnevaid kompositsioonivalikuid, helilooja Daniel Pemberton’i mõnusaid muusikalahendusi, Elliot Graham’i mõnusalt tempereeritud montaaži, detailideni paigas retrohõngulist kunstniku- ja kostüümikunstnikutööd ning suurepäraseid rollisooritusi eesotsas Michael Fassbender’iga, kes loob ühe tõeliselt meeldejääva tõpra. Film suudab panna vaataja Steve Jobs’i südamest vihkama, ent samas üritab leida vastuseid, miks mees niimoodi käitub.

Kui rääkida filmi puudustest, siis on see lõpp, mis Jobs’i tegelaskuju viimase 15 minutiga hollywoodlikult humaniseerida üritab ning seetõttu tsipa magusaks ning ebaausaks muutub. Ei aita ka see, et keskne idee (miks taoline mees saab paremini läbi tehnoloogia kui inimestega) on identne filmidega “The Social Network” (2010) (samuti Sorkini stsenaarium) ning “The Imitation Game” (2014). Loodame, et kui valmib film Bill Gates’ist, siis leitakse teistsugune idee, miks inimesed IT valdkonnas innovatsioone teevad. Samuti üritab Sorkin liiga palju Jobs’i leiutisi lugu teenima panna. Pingutatult mõjub näiteks viide iPod’ile.

Vaatamata sellele on tegu väga intrigeeriva kontseptsiooniga: kino jaoks loodud kolmeosalise tekstipõhise ja teatraalse näidendiga, mis on filmilik. Lugu rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aasta iMaci esitlusega, ent Boyle suudab klaustrofoobsusest hoiduda ning anda tegevusele väga dünaamiline ning kohati isegi poeetiline pildikeel. Esitluste eel peab Jobs peale tehniliste viperuste ning frustreeritud töökaaslaste lahendama ka probleemi tütrega, keda mees alguses kuidagi omaks ei taha tunnistada. Stsenaariumi näol on tegu mitterealistliku dramaturgilise konstruktsiooniga.

Tegu on eluloofilmiga, mis näitab, et inimese portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet tema elu või toetuda faktidele, vaid üles leida emotsionaalne tõde ning anda aimu, miks ta selline oli. Sellega saab “Steve Jobs” suurepäraselt hakkama. Tegu on viimase aja vormiliselt huvitavama ja julgema eluloofilmiga Allen Ginsberg’ist kõnelnud “Howl’i” (2010) kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Nie yin niang” – “The Assassin” – “Salamõrvar” (2015)

režissöör: Hsiao-Hsien Hou
stsenaarium: Cheng Ah, T’ien-wen Chu, Hsiao-Hsien Hou & Hai-Meng Hsieh

Cannes’is parima režissööri auhinnaga pärjatud ning “Sight & Sound’i” poolt aasta parimaks filmiks nimetatud “Salamõrvar” on intrigeeriv teos (väga) kannatlikele filmifriikidele. Nagu teisedki Hsiao-Hsien Hou teosed (näiteks “Three Times”, mida ma väga naudin) pole see mõeldud kõigile ning meditatiivne tempo ning minimalistlik lähenemine kas peletab eemale või haarab oma lummusesse. Sarnaselt Wong Kar Wai “Ashes of Time’iga ” võiks ka “Salamõrvarit” nimetada anti-martial arts filmiks (kuigi vist “Salamõrvari” õigem žanriline nimetus oleks Wu Xia), mille fookus pole võitlusstseenidel vaid detailidel, poeesial ning filosoofial.

Visuaalselt ning heliliselt on tegu aga ääretult unikaalse ja lummava elamusega. Mina ei ole taolise kummastava nägemusega filmi enne vaadanud. Soovitan aga siiski ainult kannatlikele valitud maitsega (Aasia) kino austajatele.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Tõnu Karjatse

---

“Goosebumps” – “Hirmujudinad” (2015)

režissöör: Rob Letterman
stsenaarium: Darren Lemke, Scott Alexander & Larry Karaszewski

Pärast mitmeid luhtaläinud katseid on Hollywoodil õnnestunud R.L. Stine’i “Goosebumps’i” raamatute seeria lõpuks suurele ekraanile tuua. Tegu on funktsionaalse ning anonüümselt teostatud, ent nauditava ning eelkõige vaatemängule, mitte karakteriarendusele keskendunud horror-seiklusfilmiga vana kooli Spielbergi toodangu vaimus (“The Goonies”, “Gremlins”).

Linateos on tehtud kiindumusega horroržanri vastu ning  peale filmi nägemist on aiapäkapikke raske endise pilguga vaadata. Jack Black’i näitlejavalikud on aga üsna…kummalised.

P.S: Pisike kriitika ka eestikeelsele tõlkele : Laserdisc ei ole CD. Plaadiks võib seda aga nimetada küll.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Nightcrawler – Öö kutse (2014)

režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy

osades:
Jake Gyllenhaal (Louis Bloom)
Rene Russo (Nina Romina)
Riz Ahmed (Rick)
Bill Paxton (Joe Loder)
Kevin Rahm (Frank Kruse)

operaator: Robert Elswit, kunstnik: Kevin Kavanaugh, kostüümikunstnik: Amy Westcott.
montaaž: John Gilroy, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Jennifer Fox, Jake Gyllenhaal, Tony Gilroy, David Lancaster & Michel Litvak.

117.min

“PÕNEV JA PROVOKATIIVNE UURIMUS MEEDIAST JA VUAJERISMIST”

Eesti 2015. kinoaasta on saanud kauni alguse suurepärase filmiga, mis pakub viimase aja meeldejäävama, huvitavama ning häirivama tegelaskuju, intrigeeriva visiooni L.A’st ning on üks viimaste aastate paremaid musta huumoriga doseeritud thrillereid.

“Nightcrawler” on paljuski kommentaar kaasaegsele (Ameerika) uudistele, mis elab vägivallast ning uurimus sotsiopaadist, kes ei tunne empaatiat, vaid näeb surmas ja õnnetustes kunsti. Film analüüsib intrigeerivat vahekorda vägivalla ning kaamera vahel. Inimesi reaalsuse suhtes tundetuks muutev sein, mis tekib objektiivi ja videopildi ning tegelikkuse vahel, on iseenesest väga põnev ning provokatiivne teema ning tekitab seoseid kunagi skandaalse Michael Powell’i teosega “Peeping Tom” (1960) ja minu jaoks vist veelgi enam ühe häirivama ja meeldejäävama stseeniga John McNaughton’i filmist “Henry: Portrait of a Serial Killer” (1986). Kui esimene oli uurimus surma ja kunsti vahekorrast, dekonstruktsioon kinost kui vuajerismi ülimast vormist, siis teine näitas kesksetes stseenides vägagi häirivalt ja mõtlemapanevalt seda, kuidas inimesed peale oma roimade videokaameraga ülesvõtmist telekast materjali üle vaadates ei adu, mis õudusi nad on tegelikult korda saatnud.

Jake Gyllenhaal kehastab Louis Bloom’i, kummalist innukat noormeest, kes otsib meeleheitlikult tööd ning avastab tempoka LA krimiajakirjandusmaailma. Ta tutvub vabakutseliste operaatoritega, kes filmivad liiklusõnnetusi, tulekahjusid, mõrvu ja muid õudusi. Louis’l õnnestub jalg ohtliku maailma ukse vahele saada, kus iga sinine vilkur võib tähendada head sissetulekuallikat.

Jake Gyllenhaal’i mängitud Louis Bloom on häiriv ja mällusööbiv tegelaskuju. Olles ühelt poolt kui reflektsioon Hannibal Lecterist (“The Silence of the Lambs”) – väljapeetud, vaoshoitud, intelligentsest ent üliohtlikust karakterist (kes samamoodi väga harva silmi pilgutab) ning teiselt poolt kahest Robert DeNiro kehastatud kuulsast sotsiopaadist: Rupert Pupkin’inist (“The King of Comedy”) ning Travis Brickle’ist (“Taxi Driver”). Väga kindlameelsetest, küsitava intelligentsiga psühhopaatidest, kes teevad kõik kuulsuse või enda nägemuse järgi õigluse saavutamiseks.

Louis on mees, kes on väliselt väga viisakas ja rafineeritud. Ta ei oska suhelda ega tunne empaatiat. Nii tema, kui Rene Russo poolt kehastatud uudisteankur Nina, kes ei löö ühegi müüva ja provokatiivse loo ees risti ette, on kui mündi kaks poolt, kes kommenteerivad tabavalt (Ameerika) teleuudistes ja meedias valitsevat küsitavat moraali. Kuigi väga paljud on tõmmanud paralleele Sidney Lumet`i briljantse “Network’iga” (1976), tundub filmi suuremaks inspiratsiooniks olevat Billy Wilder’i filmi “Ace in the Hole” (1951) keskne idee: kui kaugele on meedia  parima loo saamiseks valmis minema.

“Nightcrawler’i” puhul on tegu järjekordse Nicolas Winding Refn’i “Drive’i” (2011) edust mõjutatud linateosega, mis omab tugevat 1980-ndate retro vibe’i. Isegi oma temaatikalt võiks film sobituda väga hästi sel ajal tekkinud videolaenutuste lettidele exploitation ja B-filmide sektsiooni. Mis teeb Dan Gilroy filmist, nagu ka Refn’i mast tühipaljast žanrifilmist midagi enamat, on selle kindlakäeline režii, suurepäraselt realiseeritud tegelaskujud ning mõjuvalt loodud maailm. Teost vaadates sain aru, et nii hästi tabatud aja ja koha edastamist pole ammu kinos näinud. Režissöör koos geniaalse operaator Robert Elswit’iga (“There Will Be Blood”, “Punch-Drunk Love”) loob ühe muljatavaldavama ja meeldejäävama visiooni öisest L.A’st pärast Michael Mann’i”Colalteral’i” (2004). Juba alguskaadritega antakse kaunilt edasi L.A metropoli ilu kurb ja ohtlik olemus.

Pikaegse stsenaristi Dan Gilroy film on režiidebüüdi kohta hämmastavalt kindlakäeline ja rafineeritud. Režii ei libastu pea kordagi ning tegu on ühe täpseima viimase aja filmiga, mida olen näinud. Film suudab olla korraga nii meelelahutuslik kui kunstiline, provokatiivne kui ka mõtlemapanev. Pole midagi liigset, iga kaader ja lause on arvel ning kõik kesksed osatäitmised ja tegelaskujud on suurepärased. Gyllenhaal on väga efektiivne järjekordses sünges thrilleris peale tugevat “Prisoners’i” (2013), Dan Gilroy näitab aga, et on palju huvitavam režissöör kui ta vend Tony (“Michael Clayton”, “Duplicity”, “The Bourne Legacy”).

Film pakub viimase aja pingelisemaid ja kaunimalt konstrueeritud lõppvaatusi (lihtsalt lummav pinge ja ootuse kerimine), mis tõstavad filmi veelgi suurematesse kõrgustesse.Veidi rikuvad kahjuks elamust viimased 6-7 minutit. Ma ei tea, mis see viimasel ajal on, aga filmitegijaid ei oska nagu tabada õiget hetke, mil film ära lõpetada (hea näide: “Force Majeure’i” bussisõidu-stseen peale väga kihvti ja mitmetähenduslikku lõppu udus). Peale kaunist ja kõnekat hetke, kus kolm “Nightcrawler’i” keskset tegelast on ekraanil ning lugu temaatiliselt ilusa lõpp-punktini jõuab, otsustatakse asja edasi venitada ning üle seletada. Alltekst ja mitmetähenduslikkus asendub teatud plakatlikkusega, ning meile näidatakse asju, mis on üsna selged või eeldatavad. Ja sellest on kahju. Kui need viimased minutid välja arvata, oli tegu minu jaoks väga tugeva hindele 8.5/10 küündiva filmiga. Lõpp aga tõmbab aga hinnet ja üldmuljet minu jaoks natuke alla.

Siiski, väga kindel soovitus. Kui see film pole uue aasta lõppedes parimate teoste seas, tuleb meil ikka väga hea kinoaasta.

Hinne: 8/10

arvustused: Diana  James King
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Nóz w wodzie – Knife in the Water – Nuga Vees (1962)

režissöör: Roman Polanski

stsenaarium:
Roman Polanski, Jakub Goldberg & Jerzy Skolimowski

osades:
Leon Niemczyk (Andrzej)
Jolanta Umecka (Krystyna)
Malanowicz (noormees)

operaator: Jerzy Lipman
kunstnik: Jerzy Bossak
montaaž: Halina Prugar-Ketling
helilooja: Krzysztof Komeda

Produtsent: Stanislaw Zylewicz

94 min

“FILMIAJALOO TÄIUSLIKUMAID DEBÜÜTE”

Tihti, kui räägitakse läbi aegade parimatest režiidebüütidest, mainitakse ikka selliseid filme nagu Orson Welles’i “Citizen Kane”, John Huston’i “The Matlese Falcon”, Sydney Lumet’ “12 Angry Men” või Sam Mendes’e “American Beauty”. Minu jaoks on aga üheks põnevamateks esimesteks täispikkadeks alati olnud Louis Malle’i “Ascenseur pour l’échafaud” – “Elevator To The Gallows” (1958), Jean-Pierre Melville’i “Le Silence De La Mer” (1949), Andrzej Żuławski “Trzecia czesc nocy” – “Third Part of the Night”(1971) ja Roman Polanski “Nóz w wodzie” – “Knife in the Water” (1962), seda viimast on võimalik filmifännidel ka kohe Sõpruse kino suurelt ekraanilt näha.

Set-up on väga lihtne. Edukas spordikirjanik Andrzej (Niemczyk) ja ta naine Krystyna (Umecka) on autoga teel järve juurde, et puhata ning veeta päev jahil. Tee peal võtavad nad peale noore hääletaja (Malanowicz), kelle Andrzej otsustab nendega koos seilama kutsuda. Poiss, loomult rändaja, näitab jahil oma oskusi taskunoa käsitsemisel, vanem mees tahab aga tõestada oma üleolekut ning illustreerib poisi täielikku saamatust seilamisel. Hakkavad tekkima pinged ja juhtub see, mis pealkirjas lubatud – nuga satub vette, kõigi au on justkui rikutud ning asjad lähevad ainult hullemaks.

Filmis “Nuga Vees” on tunda Polanski huvi inimloomuse julmuse, vägivalla, seksuaalsuse ja alandamise vastu. Vanem mees, kellel on oma abikaasaga hõõrdumisi, tahab naise ees end tugevama ja kogenumana näidata ning noorem mees teeb kõik, et ennast tõestada. Tegu on karakterikeskse thrilleriga, kus tegelased peavad pidevalt omavahel mentaalseid lahinguid. Kasutades näitlejakogemusteta Jolanta Umecka’t ja Zygmunt Malanowicz’it (kelle mõlema hääled on üledubleeritud, viimane muide Polanski enda poolt) ning tuntud Poola näitlejat Leon Niemczyk, kes paar aastat enne säras Jerzy Kawalerowicz’i briljantses teoses “Pociag” – “Night Train” (1959), suudab Polanski luua kaunilt väljajoonistatud tegelaskujud. Stsenaarium, mis paljuski tänu Jerzy Skolimowski’le (“Deep End” ja “Moonlighting” režissöör) sai kõvasti lühemaks ja minimalistlikumaks kärbitud, on täpne ning psühholoogiliselt pingestatud. Räägitakse vähe, iga sõna on arvel ning tegevused ja pilt jutustavad tegelaskujudest rohkem kui ükski dialoogilõik.

Polanski, kelle filmikoolis tehtud absurdi ja sürrealismi peal mänginud lühifilmid olid juba mehele tuntust võitnud, oli oma esimest täispikka tehes kõigest 28- aastane. “Nuga Vees” (1962) tundub kui väga küpse ja kogenud filmilavastaja film, mis on ääretult täpne, pingestatud ja nüansseeritud. Puudub liigliha ning Polanski pöörab kitsal jahil filmimisest tulenevad puudused oma kasuks. Tegu on visuaalselt väga väljapeetud ja kauni filmiga, kus pilt mängib üliolulist rolli pinge kasvatamisel ning hoidmisel. Terve loo vältel on tunda, kuidas tegelastel on kolmekesi jahil liiga kitsas. Alati on nad üksteise silmade all – kas poiss esiplaanil ja abielupaar taamal või vastupidi. Kelle lugu see on ja kes tekitab pingeid? Otseseid vastuseid nagu polekski – nende kõigi suhted on pingelised ning lugu ongi kõigist kolmest, isegi kui võimuvõitlus nii kaadris kui loos toimub eelkõige kahe mehe vahel. Polanski õppis enne filmikooli astumist ka kunsti, ning tema täpne ja unikaalne nägemus on filmis väga tuntav. Kindlasti aitab kaasa ka suurepärane operaator Jerzy Lipman, kes muuhulgas filmis ka Wajda sõjatriloogia kaks esimest osa – “Pokolenie” – “Generatsiooni” (1955) ning briljantse “Kanal’i” (1957). Krzysztof Komeda, kes on mitmete Polanski teoste muusika autor kasutab esmakordselt Poola kinos (tol ajal keelatud) jazzmuusikat ning pakub filmile mõnusaid ja pingestatud hingetõmbeid.

“Nuga Vees” mõjus väljatuleku ajal väga värskelt ning markeeris paljuksi Poola uue kino saabumist. Kui veel viiekümnendate lõpus lahkasid poolakad paljuski oma minevikku – ajalugu ja eelkõige II maailmasõda, siis 1960-ndate alguses hakati, paljuski Prantsuse Uuest Lainest inspireerituna portreteerima ka nooremat põlvkonda ja kaasaega vaatama. Andrzej Wajda katsetas noortefilmiga Jerzy Skolimowski kaasabil kirjutatud linateoses “Niewinni czarodzieje” -“Innocents Sorcerers” (1960) ning Zbigniew Cybulski oli üks stsnaristidest ning näitlejatest Janusz Morgenstern’i filmis “Do widzenia, do jutra” – “Goodbye, See You Tomorrow” (1960). “Nuga Vees” jätkab sama liini ning oma kaasaegsest kinost inspireerituna ei vaadata enam minevikku vaid räägib asjadest nii, nagu nad hetkel on.

Lodz’i filmikooli lõpetajad nagu Andrzej Wajda, Krzysztof Zanussi ja Jerzy Skolimowski keeldusid filmikunsti propagandana kasutamast. Kuigi “Nuga Vees” võib vaadelda väga poliitiliselt (inimtühi maailm, kus Andrzej on kui kommunistliku ja vanameelse Poola kehastus ning hääletaja noore vabameelse Poola esindaja) puudub ka siin paljudele antud aja filmidele omane propagandistlikkus. Filmi ei lastud esialgu tootmisesse, kuna tegu oli liiga lääneliku ja vähest sotsiaalset kõlapinda omava looga, ent Polanski ja Skolimowski “kohandasid” stsenaariumit nii, et see oleks võimudele vastuvõetavam. Õnneks ei ole seda filmis väga tunda ning lugu ja teemad on nii universaalsed, et film resoneerub suurepäraselt ka praegu.

“Nuga Vees” lükkas Polanski kiirelt maailmaareenile – teos võitis Veneetsia filmifestivalil auhinna ning oli Poola esimene võõrkeelse filmi Oscari-nominent (tookord võitis Federico Fellini “8½”). Poolas võeti film aga nii negatiivselt vastu, et see oli Polanski riigist lahkumise üheks põhjuseks.

“Nuga Vees” on siiani väga vaadatav ning üks unikaalsemaid thrillereid filmiajaloos. Minu lemmik Polanski film “Chinatown’i” järel.

Ma armastan seda filmi.

Roman Polanski retroperspektiiv toimub kinos Sõprus 10-19 oktoober 2014, avafilmiks “Nuga Vees”.

Hinne: 9/10

IMDB  Rotten Tomatoes

 

 

Read Full Post »