Archive for the ‘N’ Category

november_ehk_rehepapp_2017_posterNovember (2017)
režissöör: Rainer Sarnet
stsenaarium: Rainer Sarnet, Andrus Kivirähki raamatu “Rehepapp ehk November” alusel

osades:
Rea Lest (Liina)
Jörgen Liik (Hans)
Arvo Kukumägi (Rein)
Katariina Unt (Luise)
Taavi Eelmaa (Ints)
Meelis Rämmeld (Jaan)
Dieter Laser (parun)

operaator: Mart Taniel, kunstnikud: Jaagup Roomet & Matis Mäesalu, kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helirežissöör: Marco Vermaas, helilooja: Jacaszek. Produtsent: Katrin Kissa.

115.min

Tugevad elemendid, ebakindel tervik.

Olen ääretult õnnelik, et  Rainer Sarneti “November” peale üle kümneaastast produktsioonipõrgut lõpuks valmis sai. Kui vaid rohkem filmitegijaid saaks selliseid võimalusi. “November” on loovalt ja julgelt teostatud film, kus kogu meeskonna (eriti kunstniku, kostüümikunstniku, operaatori, valgusmeistri ja kratitegijate) pühendumus ja vaev on ekraanilt näha.

Kivirähu maailm on põnevalt ja detailselt kinolinale toodud ning kratid toredasti ellu äratatud. Näitlemine ja dialoog on kohati küll ebastabiilne, ent tüpaaživalikud väga hästi õnnestunud. Filmis leidub mitmeid lahedaid stseene, head Kivirähu huumorit ja lummava atmosfääriga kaadreid.

Vaatamata sellele, et võrreldes “Idioodiga” (2011) on tegu nähtava edasiminekuga, vaevavad “Novembrit” sarnased probleemid. Järjekordne raamatuadaptsioon, mida pole õnnestunud hästi filmikeelde tõlkida. Liiga paljud liinid ning tegelaskujud konkureerivad ekraaniaja pärast ning režissöör ja monteerija on silmnähtavalt jännis loo fookuse hoidmisega.

Kas film räägib rehepaplusest, eestlusest, armastusest või krattidest? Üritatakse olla Euroopa arthouse või siiski põhjamaine must komöödia? Kes on loo peategelane? Kõik vajalikud elemendid on iseenesest ju olemas, ent valikut tegemata pole tervik mõjuv ning loo kese jääb ebaselgeks. Keskne tundub olevat armastuslugu, ent selle toimimiseks on tegelased liiga nõrgalt välja joonistatud. Episoodilised karakterid on palju paremini õnnestunud.

november_2017_movie_still_01

Courtesy of Homeless Bob productions

Suurim probleem on aga stseenide ja liinide võrdne tähtsus ning korraliku dramaatilise kaare puudumine. Näiteks katku saabumine tuleb filmi üsna suvaliselt ega eristu teistest kõrval- või pealiini sündmustest. Probleem ei ole niivõrd stsenaariumis, kuivõrd lavastuslikes ja montaažis tehtud valikutest. “Novembri” montaažilauataga istub küll parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Ida (2013) monteerija Jaroslaw Kaminski, ent film on lõplikul kujul tempereerimata. Puudub põhjus-tagajärg seos, nii emotsionaalne kui sisuline ühenduslüli. Õli valab tulle ka üsna küsitav ja kesiselt teostatud helirežii ja muusika, mis mõjub tapeedina. See ei toeta stseeni ja terviku dramaturgiat, vaid on üsna suvaliselt pildile juurde poogitud. Stseen algab – algab ka muusika. Muusika on eraldi võttes korralik, ent mõjub filmis ebasobivana. Nagu keegi oleks otsustanud sushile sealiha lisada. Söödav, aga mitte kõige õnnestunum kooslus.

“November” tundub olevat järjekordne koostööfilmi ohver. Suured projektid nõuavad suurt eelarvet. See tähendab välismaist raha aga ka loominguliste positsoonide äraandmist. Filmi vaadates on tunne, et Eesti, Poola ning Hollandi mentaliteedid ei tööta terviku kasuks vaid pigem vastu. Olen rääkinud ka teiste filmitegijatega ning mitmed on maininud “Novembri” küsitavaid montaaži- heli- ja muusikavalikuid. Just neid asju, mis teostati Eestist väljas.

Soovitan Sarneti teost siiski vaatama minna. Kuigi algmaterjalist on kõrvale kaldutud, leiab siit siiski Kivirähu tabavad kommentaarid eestluse kohta. Tolleaegne külakogukond koos värvikate karakteritega ärkab kaunilt ellu. Filmist on briljantseid hetki ning visuaalselt leidlikke kohti. Need on aga kõigest hetked. Kui tervik ei toimi, kaotavad ka head momendid osa oma mõjust.

november_2017_movie_still_02

Courtesy of Homeless Bob productions

Kas “Novembri” idee olla nii sisult kui vormilt eestlaslik? Tihti peidab ju nõrk jutustamisoskus end kauni tehnilise ja kunstilise teostuse taha. Kardan, et “November” on liiga eestikeskne ja algmaterjali spetsiifikast sõltuv, et rahvusvahelist publikut kõnetada ning liiga art house kohaliku publiku jaoks. Festivalidest sobituks film kõige paremini ilmselt “Camerimage’i”.

Küll see loo jutustamine ka lõpuks tuleb. Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu ütleb eesti vanasõna. Kohalik film on läbi teinud meeletu arengu, ent pikk tee on veel minna. Ei tasu oscari-nominatsioonidest ja festivaliedust liigselt vaimustusse sattuda. Tuleb vigadest õppida ja filme teha. “November” illustreerib järjekordset sammu sellel teel ning ootan huviga Sarneti järgmisi teoseid. Edasiminek on märkimisväärne. Loodan siiski, et ambitsioonikad raamatuadaptsioonid jäetakse vahelduseks kõrvale:)

“November” on põnevalt teostatud film, mis nõuaks hädasti Ridley Scotti laadset director’s cut‘i – lavastajapoolset uut versiooni. Olen üsna veendunud, et samast materjalist saaks uue montaaži, helirežii ja muusika abil kõvasti etema filmi. Kõik on ju tegelikult olemas:)

Hinne: 4/10
IMDB
arvustus: Rasmus Rammo

november_2017_movie_still_03

 

Read Full Post »

nocturnal_animals_posterreissöör: Tom Ford
stsenaarium: Tom Ford (screenplay) Austin Wright (novel)

Amy Adams (Susan Morrow)
Jake Gyllenhaal (Tony Hastings / Edward Sheffield)
Michael Shannon (Bobby Andes)
Aaron Taylor-Johnson( Ray Marcus)
Isla Fisher (Laura Hastings)
Ellie Bamber(India Hastings)
Armie Hammer (Hutton Morrow)

operaator: Seamus McGarvey, montaaž: Joan Sobel, kunstnik: Shane Valentino, kostüümikunstnik: Arianne Phillips, helilooja: Abel Korzeniowski. Produtsendid: Tom Ford & Robert Salerno.

116 min

Kunsti- või elutõde?

Tom Fordi teine mängufilm on intrigeeriv uurimus loomingu ja elu vahelistest seosetest.

Kunstnikud kasutavad tihti loomingus oma elus kogetut. Mis juhtub aga siis, kui see kisub lahti vanad haavad ja paneb toimunut uuest perspektiivist vaatama? Sellele otsib vastust moedisainer Tom Fordi thriller.

Los Angelese kunstivahendaja Susan Morrow (Amy Adams) elab ilusat, kuid hingeliselt tühjavõitu elu koos abikaasa Hutton Morrow’ga (Armie Hammer). Ühel nädalalõpul, kui Hutton viibib järjekordsel ärireisil, saab Susan postipaki. See on romaani käsikiri, autoriks tema endine abikaasa Edward Sheffield (Jake Gyllenhaal), kellega Susan pole aastaid suhelnud.

Romaaniga  on kaasas kiri, milles Edward väljendab soovi oma külaskäigul Los Angelesse Susaniga kohtuda. Üksinda kodus hakkab Susan käsikirja lugema. Romaan on pühendatud talle, kuid selle sisu on häiriv, sündmustik valusalt isiklik ja allegooriline. Naisele meenub tahtmatult nende möödunud suhe ning tema elus tehtud valikud saavad uue tähenduse.

nocturnal_animals_movie_still_002-mv-6

Courtesy of Focus Features

Lood lugude sees

Teos algab provokatiivsete alguskaadritega, mis kehtestavad tabavalt filmi motiive. Algus on oma lähenemise poolest kunstlik ja utreeritud nagu ka Tom Fordi esimene teos “Üksik mees”(2009). Seekord on aga režissööri pilk palju teravam ning küünilisem. Raamjutustus uhkest kunstimaailmast ja Susani nukrast status quo’st näib palju tehislikum kui see, mida on kujutatud endise abikaasa kirjutatud romaanis.

See on karm krimilugu Tonyst (Jake Gyllenhaal), kes satub oma naise ja tütrega mööda Texast sõites huligaanide ning nende juhi Ray Marcuse (Aaron Taylor-Johnson) terrori ohvriks. Lugu on argine ja räpane, kompromissitu ning vägivaldne. See on maailm, kus pole kangelasi ega õnnelikku lõppu.

Filmi kulgedes saame  vähehaaval aimu, miks Susan abikaasast lahku läks ning mida mees tookord läbi elas. Reaalsuse ja fiktsiooni piir muutub aina hägusemaks. Olevik, väljamõeldis ja minevik segunevad. Selgub, et nende omavahelised seosed on palju sügavamad kui esialgu paistab. Ükski lugu pole eraldi võttes kuigi tugev, ent kokku moodustub huvitav tervik.

nocturnal_animals_movie_still_004

Courtesy of Focus Features

Kättemaksuromaan

Kas Hutton soovib, et naine saaks aimu mehe läbielamistest või tahab ta hoopis kättemaksu? Või on see igavene spiraal, kus emotsionaalne vägivald tekitab vägivalda? “Ööloomade” tegelased mängivad üksteisega valusaid mänge ning Adams ja Gyllenhaal teevad  siin väga head rollid. Eriti meisterlikult annavad nad edasi oma tegelaste suhte eri etappe. Lugu ise pakub aga natuke vähe, et kummalegi kaasa elada.

Kuigi filmi peategelased on Susan ja Hutton, jäävad meelde hoopiski kõrvalosad: oma rolli eest Kuldgloobuse võitnud Aaron Taylor-Johnson (“Kick-Ass: Uus superkangelane”) ja äsja parima meeskõrvalosa Oscarile kandideerinud Michael Shannon (“Mässajate tänav”) naudivad oma B-filmi karaktereid. Shannon, kes võib taolisi rolle kas või une pealt teha, on eriti värvikas.

“Ööloomad” on lugu minevikus tehtud otsustest, valust ja nende järelmõjust. Tehtud valikud ei pruugi olla õiged, ent nendega tuleb edasi elada. Kas selle kõige raamatuks vormistamine on üldse eetiline? Allegooria ja fiktsioon võivad olla veelgi valusamad kui tegelikkus.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3. veebruar 2017

 

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode
 

nocturnal_animals_movie_still_001

Courtesy of Focus Features

 

Read Full Post »

the_neon_demon_poster_2režissöör: Nicolas Winding Refn
stsenaarium: Nicolas Winding Refn, Mary Laws & Polly Stenham

osades:
Elle Fanning (Jesse)
Jena Malone (Rubi)
Bella Heathcote (Gigi)
Abbey Lee (Sarah)
Christina Hendricks (Roberta Hoffmann)
Keanu Reeves (Hank)

operaator: Natasha Braier, kunstnik: Elliott Hostetter, kostüümikunstnik: Erin Benach, montaaž: Matthew Newman, helilooja: Cliff Martinez. Produtsendid: Lene Børglum, Sidonie Dumas, Vincent Maraval & Nicolas Winding Refn.

117 min

MOODNE GRIMMI MUINASJUTT. Moemaailm kui vampiiride pärusmaa.

Karmide meestekesksete filmide režissöör Nicolas Winding Refn on seekord teemaks valinud naised. See ei tähenda, et “Neoondeemon” oleks ta eelmiste teostega võrreldes vähem kompromissitu või brutaalne. Pigem vastupidi. Moemaailmas aset leidev noorte naiste konkurents on veelgi armutum.

Neon_Demon_still

Courtesy of Amazon

Loo keskmes on äsja Los Angelesse saabunud 16-aastane Jesse (Elle Fanning), kelle modellikarjäär algab välkkiirelt ning tekitab teistes kolleegides kadedust. Tüdruku erilise sarmi tõttu on teised tema positsiooni ja välimuse nimel kõigeks valmis.

Cannes’i võistlusprogrammis linastunud “Neoondeemon” sai samasuguse vastandliku vastuvõtu osaliseks nagu Refni eelmine film “Ainult Jumal andestab” (2013) ning need, kes ootavad midagi sarnast mehe kuulsaima teosega “Ohtlik sõit” (2011), ilmselt pettuvad. Tegu on küll märkimisväärse audiovisuaalse paketiga – film on täis vapustavaid kaadreid ning suurepärast muusikat (Cliff Martinez pärjati Cannes’is parima helilooja auhinnaga), ent oma napi sisu, sümbolite ning sürrealistliku atmosfääri poolest on teos sarnase autori teiste filmidega, näiteks “Ainult Jumal andestab” ja “Valhalla Rising” (2009).

Neon_Demon_still_4

Courtesy of Amazon

Tabamatu ilu ja igavene noorus.

Refn ammutas “Neoondeemoni” kirjutamisel inspiratsiooni Ungari krahvinna Elizabeth Báthory‘st, kes kartis meeletult vananemist ning oli üks ajaloo kuulsamaid sarimõrvareid. Ta jutustab otsekui kaasaegse muinasjutu tabamatust ilust ja kaasaegsetest vampiiridest – modellidest.

Filmis kujutatavat moemaailma ei rahulda enam senine status quo, ning täiusliku väljanägemistega modellid on kui kaupluse mannekeenid, kel puudub omapära ja sära. Kõik lasevad end kirurgidel kohendada ning iluideaalist on saanud keskpärasus. Disainer, kes valib Jesse oma moedemonstratsiooni lõpetama, ütleb tüdruku kohta tabavalt, et too on kui teemant keset klaasi. Temas pole midagi võltsi.

Neon_Demon_still_2'

Courtesy of Amazon

Groteskne painaja.

“Neoondeemon” ei ürita olla realistlik. Maailm, mida meile näidatakse, on väga utreeritud: hüpnootiline pilt, napp ja teravmeelne dialoog, kummastavad tegelased ning film on täis unenägusi, nägemusi ja seletamatuid sündmusi.

Tegu on teosega, mis on ühelt poolt musta huumoriga vürtsitatud satiir, teisalt sürrealistlik õudusfilm ning sümboleid täis art house. Refn, kes nimetab oma loomingut artsploitationiks, näib täpselt teadvat, mis filmi ta teha tahab ning “Neoondeemoni” näol on tegu autorile omase teosega – nii heas kui halvas. Kohati briljantne ja provokatiivne, kohati pretensioonikas ja laialivalguv: just sobiv portreteeritava maailmaga. Tüüpiline kriitika, et autor tundub rohkem huvituvat vormist kui sisust ja tegelaskujudest, ei pea siin täielikult paika, kuna vorm toetab filmi sõnumit.

Olles mehe loomingu kõige pikem film, on murekohad varasemast tuntavamad, samas on tegu Refni ühe teravmeelsema teosega. Arvestades asjaolu, et filmi üheks inspiratsiooniallikaks on kultusfilm”Nukkude oru taga” (1970), ei saa”Neoondeemoni” dekadentlik fasaad olla juhuslik.

Neile, kes režissööri tööga tuttavad pole, võib lõpp tunduda šokeeriv või tobe, ent tuttavatele on see ainuõige lahendus ühele kaasaegsele muinasjutule. Kas film meeldib või mitte, oleneb aga vaataja maitsest.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 22.juuli 2016

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Mark Kermode Diana

Neon_Demon_still_3

Courtesy of Amazon

Read Full Post »

The_Nice_Guys_poster_2016
Režissöör: Shane Black
stsenaarium: Shane Black & Anthony Bagarozzi
osades:
Russell Crowe (Jackson Healy)
Ryan Gosling (Holland March)
Matt Bomer (John Boy)
Kim Basinger (Judith Kuttner)
Margaret Qualley (Amelia Kuttner)

operaator: Philippe Rousselot, kunstnik: Richard Bridgland, kostüümikunstnik: Kym Barrett, montaaž: Joel Negron, heliloojad: David Buckley & John Ottman. Produtsent: Joel Silver.

116 min

Muhe krimikomöödia. Vanamoeline, ent värske.

Shane Blacki uusim film on režissöörile omaselt lustakas ning nutikas krimikomöödia, mis pakub rohkem naerukohti ja üllatusi kui tüüpilised Hollywoodi filmid.

Edutu eradetektiiv Holland March (Ryan Gosling) ja löömamees Jackson Healy (Russell Crowe) peavad üheskoos lahendama kadunud tüdruku juhtumi ja esmapilgul sellest eraldiseisva pornotähe surmaloo. Filmi võiks nimetada Shane Black’i versiooniks “Chinatownist” (1972), kus esialgu lihtsana tunduv mõrva- ja inimröövi taga on peidus palju suurem inglite linna mõjutav vandenõu.

Kuigi film on vägagi 1990ndatelik, otsustavad tegijad viia loo 1970. aastatesse, mis võimaldab neil kasutada Porno chic ajastut. Toona olid pornofilmid tavapubliku poolt aktsepteeritud ning linastusid tavakinodes.

Kuigi režissöör Shane Blacki nimi ei pruugi olla kinokülastajate seas väga tuntud, on tema mõju Hollywoodile märkimisväärne. Oma varastes kahekümnendates kirjutas ta kassahiti “Surmarelv” käsikirja ja oli üks esimesi stsenariste, kellele tasuti miljonites dollarites. Ilma temata on raske ette kujutada 1980.-1990. aastate märulikino, eriti buddy-cop žanrit (filmid, kus kaks vastandliku iseloomuga tegelast peavad koos lahendama kuriteo).

Shane Black tegi paljuski seda, millega Tarantino sai tuntuks aastaid hiljem – kirjutas postmodernseid, iseteadlikke, nutikaid ja žanrikonventsioone lõhkuvaid stsenaariume, mis ammutasid inspiratsiooni pulp fiction kirjandusest ning krimifilmidest. Enamikus tema teostes, nagu näiteks “The Last Boy Scout”- “Viimane skaut” (1991) on keskmes vastandlikud paarimehed. Ta filmides kuuleb meeldejäävat dialoogi, leidub rohkelt huumorit ja toredat mängu klišeedega.

“Head tüübid” on oma olemuselt mehe eelnevale loomingule sarnane. Taas on peategelaseks vastandlik paar, seekord Crowe’i ja Goslingu kehastuses, kes peavad lahendama mõrva. Goslingile on Holland Marchi tegelaskujuga antud roll, mis laseb ta koomikutalendil hiilgavalt särada. Stseen, kus mees üritab ühte kohta sisse murda, on hiilgav näide nii Goslingu ja Blacki briljantsest komöödiatajust kui oskusest vaataja ootustega mängida. “Head tüübid” on vürtsitatud mitmete taoliste üllatuskohtade ning julgete pööretega.

Erinevalt Blacki eelnevast loomingust on seekord narratiiv kohati logisev ja laialivalguv ning osa huumorist tundub pingutatuna. Kohati on tunne, et filmitegijad loobivad meeleheitlikult ekraanile kõiksugu nalju, lootes, et mõni neist töötab. Siiski on eelduste kohaselt tegu ühe nutikama ning naljakama filmiga, mida sel aastal kinos näha saab.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 3.juuni 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

The_Nice_Guys_still_.jpgImage courtesy of Warner Bros


 

 

Read Full Post »

Virgin_Mountain_Fusi_2015_poster“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB


The_Night_Before_poster“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


pawn_sacrifice_poster“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Bobby_Fischer_vs_Boris_Spasky_

Read Full Post »

steve_jobs_2015_movie_poster“Steve Jobs” (2015)

režissöör: Danny Boyle
stsenaarium: Aaron Sorkin

osades:
Michael Fassbender (Steve Jobs)
Kate Winslet (Joanna Hoffman)
Seth Rogen (Steve Wozniak)
Jeff Daniels (John Sculley)
Michael Stuhlbarg (Andy Hertzfeld)
Katherine Waterston (Chrisann Brennan)

operaator: Alwin H. Küchler, kunstnik: Guy Hendrix Dyas, kostüümikunstnik: Suttirat Anne Larlarb, montaaž: Elliot Graham, helilooja: Daniel Pemberton. Produtsendid:  Danny Boyle, Guymon Casady, Christian Colson, Mark Gordon ja Scott Rudin.

122.min

KINEETILINE NÄIDEND”

Film, mis on konstrueeritud kui Apple’i toode: uhke disainiga, ent kalk ja raskesti ligipääsetav. Ometigi on “Steve Jobs” teos, kus on tunda loomingulisse protsessi nautimist. Kas see pole mitte üks tähtsamaid asju? Legendaarne režissöör François Truffaut ütles kaunilt: “Today, I demand that a film express either the joy of making cinema or the agony of making cinema. I am not at all interested in anything in between; I am not interested in all those films that do not pulse”. Danny Boyle’i filmidel puhul on tugevat pulssi alati tunda ning “Steve Jobs” on temale omaselt väga energiline ja loov.

Kuigi tegu on teosega, mis ei pruugi tavavaatajale huvitav olla, istusin mina kinos ja nautisin “Steve Jobs’i” igati – nii Boyle’i kineetilist ja mängulist režiid, Aaron Sorkin’i lahedalt konstrueeritud stsenaariumi, operaator Alwin H. Küchler’i kauneid kaameraliikumisi ja põnevaid kompositsioonivalikuid, helilooja Daniel Pemberton’i mõnusaid muusikalahendusi, Elliot Graham’i mõnusalt tempereeritud montaaži, detailideni paigas retrohõngulist kunstniku- ja kostüümikunstnikutööd ning suurepäraseid rollisooritusi eesotsas Michael Fassbender’iga, kes loob ühe tõeliselt meeldejääva tõpra. Film suudab panna vaataja Steve Jobs’i südamest vihkama, ent samas üritab leida vastuseid, miks mees niimoodi käitub.

Kui rääkida filmi puudustest, siis on see lõpp, mis Jobs’i tegelaskuju viimase 15 minutiga hollywoodlikult humaniseerida üritab ning seetõttu tsipa magusaks ning ebaausaks muutub. Ei aita ka see, et keskne idee (miks taoline mees saab paremini läbi tehnoloogia kui inimestega) on identne filmidega “The Social Network” (2010) (samuti Sorkini stsenaarium) ning “The Imitation Game” (2014). Loodame, et kui valmib film Bill Gates’ist, siis leitakse teistsugune idee, miks inimesed IT valdkonnas innovatsioone teevad. Samuti üritab Sorkin liiga palju Jobs’i leiutisi lugu teenima panna. Pingutatult mõjub näiteks viide iPod’ile.

Vaatamata sellele on tegu väga intrigeeriva kontseptsiooniga: kino jaoks loodud kolmeosalise tekstipõhise ja teatraalse näidendiga, mis on filmilik. Lugu rullub lahti kolme olulise toote lansseerimise lavatagustes ja päädib 1998. aasta iMaci esitlusega, ent Boyle suudab klaustrofoobsusest hoiduda ning anda tegevusele väga dünaamiline ning kohati isegi poeetiline pildikeel. Esitluste eel peab Jobs peale tehniliste viperuste ning frustreeritud töökaaslaste lahendama ka probleemi tütrega, keda mees alguses kuidagi omaks ei taha tunnistada. Stsenaariumi näol on tegu mitterealistliku dramaturgilise konstruktsiooniga.

Tegu on eluloofilmiga, mis näitab, et inimese portreteerimiseks pole vaja ekraanile tuua tervet tema elu või toetuda faktidele, vaid üles leida emotsionaalne tõde ning anda aimu, miks ta selline oli. Sellega saab “Steve Jobs” suurepäraselt hakkama. Tegu on viimase aja vormiliselt huvitavama ja julgema eluloofilmiga Allen Ginsberg’ist kõnelnud “Howl‘i” (2010) kõrval.

Hinne: 7.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode


the_assassin_2015_poster“Nie yin niang” – “The Assassin” – “Salamõrvar” (2015)

režissöör: Hsiao-Hsien Hou
stsenaarium: Cheng Ah, T’ien-wen Chu, Hsiao-Hsien Hou & Hai-Meng Hsieh

Cannes’is parima režissööri auhinnaga pärjatud ning “Sight & Sound’i” poolt aasta parimaks filmiks nimetatud “Salamõrvar” on intrigeeriv teos (väga) kannatlikele filmifriikidele. Nagu teisedki Hsiao-Hsien Hou teosed (näiteks “Three Times”, mida ma väga naudin) pole see mõeldud kõigile ning meditatiivne tempo ning minimalistlik lähenemine kas peletab eemale või haarab oma lummusesse. Sarnaselt Wong Kar Wai “Ashes of Time’iga ” võiks ka “Salamõrvarit” nimetada anti-martial arts filmiks (kuigi vist “Salamõrvari” õigem žanriline nimetus oleks Wu Xia), mille fookus pole võitlusstseenidel vaid detailidel, poeesial ning filosoofial.

Visuaalselt ning heliliselt on tegu aga ääretult unikaalse ja lummava elamusega. Mina ei ole taolise kummastava nägemusega filmi enne vaadanud. Soovitan aga siiski ainult kannatlikele valitud maitsega (Aasia) kino austajatele.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Tõnu Karjatse


goosebumps_2015_poster“Goosebumps” – “Hirmujudinad” (2015)

režissöör: Rob Letterman
stsenaarium: Darren Lemke, Scott Alexander & Larry Karaszewski

Pärast mitmeid luhtaläinud katseid on Hollywoodil õnnestunud R.L. Stine’i “Goosebumps’i” raamatute seeria lõpuks suurele ekraanile tuua. Tegu on funktsionaalse ning anonüümselt teostatud, ent nauditava ning eelkõige vaatemängule, mitte karakteriarendusele keskendunud horror-seiklusfilmiga vana kooli Spielbergi toodangu vaimus (“The Goonies”, “Gremlins”).

Linateos on tehtud kiindumusega horroržanri vastu ning  peale filmi nägemist on aiapäkapikke raske endise pilguga vaadata. Jack Black’i näitlejavalikud on aga üsna…kummalised.

P.S: Pisike kriitika ka eestikeelsele tõlkele : Laserdisc ei ole CD. Plaadiks võib seda aga nimetada küll.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes


the_assassin_2015_still

Read Full Post »

nightcrawler_posterrežissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy

osades:
Jake Gyllenhaal (Louis Bloom)
Rene Russo (Nina Romina)
Riz Ahmed (Rick)
Bill Paxton (Joe Loder)
Kevin Rahm (Frank Kruse)

operaator: Robert Elswit, kunstnik: Kevin Kavanaugh, kostüümikunstnik: Amy Westcott.
montaaž: John Gilroy, helilooja: James Newton Howard.

Produtsendid: Jennifer Fox, Jake Gyllenhaal, Tony Gilroy, David Lancaster & Michel Litvak.

117.min

“PÕNEV JA PROVOKATIIVNE UURIMUS MEEDIAST JA VUAJERISMIST”

Eesti 2015. kinoaasta on saanud kauni alguse suurepärase filmiga, mis pakub viimase aja meeldejäävama, huvitavama ning häirivama tegelaskuju, intrigeeriva visiooni L.A’st ning on üks viimaste aastate paremaid musta huumoriga doseeritud thrillereid.

Peeping_Tom_poster“Nightcrawler” on paljuski kommentaar kaasaegsele (Ameerika) uudistele, mis elab vägivallast ning uurimus sotsiopaadist, kes ei tunne empaatiat, vaid näeb surmas ja õnnetustes kunsti. Film analüüsib intrigeerivat vahekorda vägivalla ning kaamera vahel. Inimesi reaalsuse suhtes tundetuks muutev sein, mis tekib objektiivi ja videopildi ning tegelikkuse vahel, on iseenesest väga põnev ning provokatiivne teema ning tekitab seoseid kunagi skandaalse Michael Powell’i teosega “Peeping Tom” (1960) ja minu jaoks vist veelgi enam ühe häirivama ja meeldejäävama stseeniga John McNaughton’i filmist “Henry: Portrait of a Serial Killer” (1986). Kui esimene oli uurimus surma ja kunsti vahekorrast, dekonstruktsioon kinost kui vuajerismi ülimast vormist, siis teine näitas kesksetes stseenides vägagi häirivalt ja mõtlemapanevalt seda, kuidas inimesed peale oma roimade videokaameraga ülesvõtmist telekast materjali üle vaadates ei adu, mis õudusi nad on tegelikult korda saatnud.

Jake Gyllenhaal kehastab Louis Bloom’i, kummalist innukat noormeest, kes otsib meeleheitlikult tööd ning avastab tempoka LA krimiajakirjandusmaailma. Ta tutvub vabakutseliste operaatoritega, kes filmivad liiklusõnnetusi, tulekahjusid, mõrvu ja muid õudusi. Louis’l õnnestub jalg ohtliku maailma ukse vahele saada, kus iga sinine vilkur võib tähendada head sissetulekuallikat.

nightcrawler_still_2Jake Gyllenhaal’i mängitud Louis Bloom on häiriv ja mällusööbiv tegelaskuju. Olles ühelt poolt kui reflektsioon Hannibal Lecterist (“The Silence of the Lambs”) – väljapeetud, vaoshoitud, intelligentsest ent üliohtlikust karakterist (kes samamoodi väga harva silmi pilgutab) ning teiselt poolt kahest Robert DeNiro kehastatud kuulsast sotsiopaadist: Rupert Pupkin’inist (“The King of Comedy”) ning Travis Brickle’ist (“Taxi Driver”). Väga kindlameelsetest, küsitava intelligentsiga psühhopaatidest, kes teevad kõik kuulsuse või enda nägemuse järgi õigluse saavutamiseks.

Louis on mees, kes on väliselt väga viisakas ja rafineeritud. Ta ei oska suhelda ega tunne empaatiat. Nii tema, kui Rene Russo poolt kehastatud uudisteankur Nina, kes ei löö ühegi müüva ja provokatiivse loo ees risti ette, on kui mündi kaks poolt, kes kommenteerivad tabavalt (Ameerika) teleuudistes ja meedias valitsevat küsitavat moraali. Kuigi väga paljud on tõmmanud paralleele Sidney Lumet`i briljantse “Network’iga” (1976), tundub filmi suuremaks inspiratsiooniks olevat Billy Wilder’i filmi “Ace in the Hole” (1951) keskne idee: kui kaugele on meedia  parima loo saamiseks valmis minema.

“Nightcrawler’i” puhul on tegu järjekordse Nicolas Winding Refn’i “Drive’i” (2011) edust mõjutatud linateosega, mis omab tugevat 1980-ndate retro vibe‘i. Isegi oma temaatikalt võiks film sobituda väga hästi sel ajal tekkinud videolaenutuste lettidele exploitation ja B-filmide sektsiooni. Mis teeb Dan Gilroy filmist, nagu ka Refn’i mast tühipaljast žanrifilmist midagi enamat, on selle kindlakäeline režii, suurepäraselt realiseeritud tegelaskujud ning mõjuvalt loodud maailm. Teost vaadates sain aru, et nii hästi tabatud aja ja koha edastamist pole ammu kinos näinud. Režissöör koos geniaalse operaator Robert Elswit’iga (“There Will Be Blood”, “Punch-Drunk Love”) loob ühe muljatavaldavama ja meeldejäävama visiooni öisest L.A’st pärast Michael Mann’i”Colalteral’i” (2004). Juba alguskaadritega antakse kaunilt edasi L.A metropoli ilu kurb ja ohtlik olemus.

K72A3450.tifPikaegse stsenaristi Dan Gilroy film on režiidebüüdi kohta hämmastavalt kindlakäeline ja rafineeritud. Režii ei libastu pea kordagi ning tegu on ühe täpseima viimase aja filmiga, mida olen näinud. Film suudab olla korraga nii meelelahutuslik kui kunstiline, provokatiivne kui ka mõtlemapanev. Pole midagi liigset, iga kaader ja lause on arvel ning kõik kesksed osatäitmised ja tegelaskujud on suurepärased. Gyllenhaal on väga efektiivne järjekordses sünges thrilleris peale tugevat “Prisoners’i” (2013), Dan Gilroy näitab aga, et on palju huvitavam režissöör kui ta vend Tony (“Michael Clayton”, “Duplicity”, “The Bourne Legacy”).

Film pakub viimase aja pingelisemaid ja kaunimalt konstrueeritud lõppvaatusi (lihtsalt lummav pinge ja ootuse kerimine), mis tõstavad filmi veelgi suurematesse kõrgustesse.Veidi rikuvad kahjuks elamust viimased 6-7 minutit. Ma ei tea, mis see viimasel ajal on, aga filmitegijaid ei oska nagu tabada õiget hetke, mil film ära lõpetada (hea näide: “Force Majeure’i” bussisõidu-stseen peale väga kihvti ja mitmetähenduslikku lõppu udus). Peale kaunist ja kõnekat hetke, kus kolm “Nightcrawler’i” keskset tegelast on ekraanil ning lugu temaatiliselt ilusa lõpp-punktini jõuab, otsustatakse asja edasi venitada ning üle seletada. Alltekst ja mitmetähenduslikkus asendub teatud plakatlikkusega, ning meile näidatakse asju, mis on üsna selged või eeldatavad. Ja sellest on kahju. Kui need viimased minutid välja arvata, oli tegu minu jaoks väga tugeva hindele 8.5/10 küündiva filmiga. Lõpp aga tõmbab aga hinnet ja üldmuljet minu jaoks natuke alla.

Siiski, väga kindel soovitus. Kui see film pole uue aasta lõppedes parimate teoste seas, tuleb meil ikka väga hea kinoaasta.

Hinne: 8/10

arvustused: Diana  James King
IMDB  Rotten Tomatoes


nightcrawler_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused