Archive for the ‘O’ Category

Noppeid Camerimage 2019 festivalil nähtud filmidest

The_Two_Popes_2019_poster“The Two Popes” – “Kaks Paavsti”(2019)
režissöör: Fernando Meirelles
stsenaarium: Anthony McCarten
Netflixis alates: 20.12.2019

Kes oleks osanud arvata, et kahest paavstist- Benedict XVI ja tollasest kardinalist Jorge Mario Bergoglio’st- jutustav teos osutub üheks viimase aja naljakamaks filmiks?

Fernando Meirelles’i (“Jumala linn”) režii on talle omaselt energiline ning Anthony McCarten’i stsenaariumi vaimuka dialoogiga (“Kui sakslane räägib nalja, ei pea see olema naljakas”). Lugu ise on lihtne, kammerlik ega eriti sügav, ent selle panevad särama Anthony Hopkins’i ja Jonathan Pryce’i, kelle ekraanikeemia ja mängulust on lihtsalt vaimustavad.

Filmist leiab ilmselt parima ABBA “Dancing Queeni” kasutuse läbi aegade :)

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 


The_Coldest_Game_2019_poster“The Coldest Game” – “Kõige külmem mäng” (2019)
režissöör: Lukasz Kosmicki
stsenaarium: Lukasz Kosmicki, Marcel Sawicki
PÖFFIL: 28, 29 &  30.11

Olen üllatunud, et nii kesine teos kandideerib  PÖFFil  nii mitmele auhinnale, sealhulgas parimale filmile.

Kontseptsioon on ju hea. Spioonipõnevik, mille tegevus leiab aset Kuuba raketikriisi ajal Poolas, kus alkohoolikust USA malesuurmeister Mansky (Bill Pullman) peab Varssavi Kultuuri-ja Teaduspalees pidama malematši Nõukogude Liidu meistri Gavriloviga (Jevgeni Sidihhin) ning  samas koguma luureandmeid informaatorilt, Nõukogude ohvitserilt.

Tegu on kahjuks ühe frustreerivama filmiga, mida olen viimaste aastate jooksul näinud. Hea idee, põnev ajalooline taust, ent pingutatud ja puine Hollywoodi klišeedega, üheplaaniliste karakteritega ning ülepingutatud ja ebausutavalt konstrueeritud draamaga teostus. Peaaegu miski filmis ei toimi.
Hinne: 3.5/10
IMDB
  


Le_Mans_66_2019_poster“Le Mans 66” a.k.a “Ford v Ferrari” (2019)
režissöör: James Mangold
stsenaarium: Jez Butterworth, John-Henry Butterworth & Jason Keller
Kinodes alates: 15.11.2019

Vanamoeline Hollywoodi publikufilm, mis käitub ajalooliste faktidega üsna vabalt, ent pakub ilusaid inimesi, kiireid autosid ning korralikku portsu meelelahutust.
Liigagi tuttava skeemi põhjal valminud lugu, mida kannavad head osatäitjad, pole pooltki nii põnevalt teostatud kui paari aasta tagune “Rush” – “Võidu nimel” (2013).

 

Hinne: 6.5/10


The_Irishman_2019“The Irishman” – “Iirlane” (2019)
režissöör:  Martin Scorsese
stsenaarium: Steven Zaillian, Charles Brandt’i raamatu põhjal
Netflixis alates: 27.11.2019

Martin Scorsese uusim gangsterisaaga “The Irishman” on väga kiidetud, ent minu jaoks siiski pettumus, mis jääb paratamatult meistriteoste “Goodfellas” ning “Casino” varju ega küündi tema viimase teose “Silence” – “Vaikus” tasemele ega pole pooltki nii särtsakas ja meeldejääv kui “The Wolf of Wall Street”

“Iirlases” leidub Scorsesele omaselt briljantselt lavastatud hetki ning suurepäraseid näitlejatöid, ent stsenaarium on üsna laialivalguv. On tore vanu meistreid (De Niro, Pacino ja Joe Pesci) ekraanil näha, ent nende rollid ning omavahelised suhted on oodatust etteaimatavamad.

Kõige rohkem jääb meelde peategelase Frank “The Irishman” Sheerani (Robert De Niro) ja tema tütre (Anna Paquin, Lucy Gallina) suhe. Nendes on kõige paremini tabatud melanhoolsust ja paratamatust, mis meenutab Sergio Leone meistriteost “Ükskord Ameerikas“. Nagu ka Leone, vaatab ka Scorsese (gangsterite) maailma veidi teises perspektiivis kui oma eelmistes krimifilmides. Ilmselt tuleb see ka vanusest.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes


An Officer and a Spy_poster_2019.jpg“An Officer and a Spy” – “Ohvitser ja Spioon” (2019)
režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Robert Harris ja Roman Polanski

Veneetsia filmifestivalil žürii preemia pälvinud “Ohvitser ja spioon” on režissöör Roman Polanski (“Pianist”) uurimus antisemitisimist ja poliitilisest korrumptsioonist 19. sajandi lõpu  Prantsusmaal. Loo keskmes on kuulus Dreyfusi afäär ning ohvitser Georges Picquart (Jean Dujardin), kes avastab  Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) süüdi lavastatamise.

Tegu on metoodilise ja ilustamata ajakirjandusliku detektiivilooga, mis on kui 19.sajandi lõpu  “All The President’s Men” (1976).

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


Forman vs. Forman poster 2019.jpg“Forman vs. Forman” (2019)
režissöörid: Jakub Hejna & Helena Trestíková

Maiuspala Milos Formani (“Pritsimeeste ball”, “Amadeus”) fännidele (kelle hulka ma ise ka kuulun). “Forman vs. Forman” on muhe ja informatiivne teekond läbi Tšehhi päritolu lavastaja elu ja filmide. Film ei paku palju uut ning on kindlasti nauditavam neile, kes on mehe filmograafiaga tuttavad.

Forman on jutukas ning hea huumoriga mees, keda on aga ekraanil sama huvitav jälgida kui tema linateoste põnevaid tegelaskujusid.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 


Seberg_2019_poster“Seberg” (2019)
režissöör: Benedict Andrews
stsenaarium: Joe Shrapnel, Anna Waterhouse
Jean Seberg (“À bout de souffle” ) on põnev kinoikoon, kelle keeruline elu väärib täispikka filmi, ent kahjuks ei leia režissöör Benedict Andrews (“Una”) oma jutustavale loole head fookust. “Seberg” jälgib kahte tegelast – näitlejanna Jean Sebergi (Kristen Stewart) ajal, mil naine toetas Mustadele pantrite rühmitust, ning pealtkuulajat (Jack O’Connell), kellel tema vastu sümpaatia tekib. Kahjuks jäävad mõlemad liinid pealiskaudseks ning uuritavad teemad (olgu selleks Sebergi vaimne tervis, suhe oma mehe või uue kallimaga, pealtkuulaja kinnisidee  jne)  skemaatilisteks ja väheütlevateks.
Kahju, sest kaamera ees ja taga on ju tugevad tegijad.

 

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes 

The Two Popes movie still.jpg

Courtesy of Netflix

Read Full Post »

Obsession_movie_posterrežissöör: Brian De Palma
stsenaarium: Brian De Palma & Paul Schrader

osades:
Cliff Robertson (Michael Courtland)
Geneviève Bujold (Elizabeth Courtland / Sandra Portinari)
John Lithgow (Robert Lasalle)
Sylvia Kuumba (teenija)
Wanda Blackman (Amy Courtland)

operaator: Vilmos Zsigmond, kunstnik: Jerry Wunderlich, kostüümikunstnik: Frank Balchus, montaaž: Paul Hirsch, helilooja: Bernard Herrmann. Produtsendid: Harry N. Blum & George Litto.

98 min

“VERTIGO UNENÄOLINE PEEGELDUS”

Aasta alguses lahkus meie seast legendaarne filmimees Vilmos Zsigmond. Oscariga pärjatud operaator, kes oli mitmete ikooniliste filmide nagu “McCabe & Mrs. Miller” (1971), “Deliverance” (1972), “The Long Goodbye” (1973), “Close Encounters of the Third Kind” (1977) ja “The Deer Hunter” (1978) kaamera taga. Kuigi Ungari päritolu mees tegi mitu korda koostööd Steven Spielbergi, Robert Altmani ja Michael Ciminoga, osutus ilmselt kõige viljakamaks koostöö kultusrežissöör Brian De Palmaga. Koos tegid nad filme neljal kümnendil.Kui pooled neist kuuluvad režissööri paremate tööde hulka (“Blow Out” [ 1981] ja “Obsession” [1976]), on ka ebaõnnestunumad filmid pildiliselt väga nauditavad (“The Bonfire of the Vanities” [1990] ja “The Black Dahlia” [2006])

Nende esimene koostöö on unenäolise atmosfääriga “Obsession” – “Kinnismõte” (1976). Tegu on visuaalselt põneva Brian De Palma (“Scarface”) esimese märgilise thrilleriga. Kuigi ta on lavastanud ka  psühholoogilise thrilleri “Sisters” (1973), mis räägib peale sündi lahutatud siiami kaksikutest, on  pigem tuntud tema  varasemad teravalt satiirilised filmid nagu “Greetings” (1968) või “Hi, Mom”(1970).

“Obsession” on väga tugevalt inspireeritud Alfred Hitchcocki meistriteosest “Vertigo” (1958). “Kinnismõtte” idee tekkis”Taxi Driveri’i”(1976) stsenaristil Paul Schraderil ja De Palmal peale Briti suurmeistri filmi nägemist. Film räägib süümepiinades vaevlevast New Orleans’i ärimehest, kes inimröövijatele mitte maksta otsustades saadab oma naise ja tütre surma. Aastaid hiljem Firenzes kohtub ta naisterahvaga, kes näeb välja täpselt nagu tema surnud abikaasa. Ta armub ning avastab enda jaoks uue võimaluse mineviku vead heastada.

Tegu on “Vertigo”-taolise unenäolise ning kummitusliku filmiga, millel on lisaks narratiivsele ning temaatilisele sarnasusele ka samalaadne muusikaline kujundus. Mõlemale filmile on komponeerinud muusika Alfred Hitchcocki töödega maailmakuulsaks saanud Bernard Hermann (tema komponeeris muusika ka De Palma “Sisters’ile”).”Obsession” jäi koos “Taxi Driver’iga” ta viimaseks teoseks. Mõlema filmi muusika eest pälvis Hermann ka postuumse Oscari nominatsiooni.

Hitchcock oli kuulduste kohaselt “Kinnismõtte” peale üsna kuri ning De Palmat on nimetatud pahatihti Hitchcocki kopeerijaks, kuigi tal on oma käekiri. Asi on paljuski selles, et De Palma, samuti nagu Hitchcock, on enamjaolt töötanud thriller’i žanris, isegi kui ta populaarsemad filmid on gängsteridraamad (“Scarface ja “Carlito’s Way”). Samas ei saa sellele faktile vastu vaielda, sest De Palma on üsna konkreetselt mänginud nii master of suspense’i vormiliste (tihti subjektiivne ning dünaamiline kaamera jne) kui ka sisuliste ideedega (vuajerism, identiteet, jälitamine, psühhoseksuaalsed teemad jne). “Obsession” ei laena mitte ainult “Vertigo’st”, vaid julgeb kopeerida ka ikoonilist hetke thrillerist “Dial M for Murder”. De Palma hilisemad filmid, näiteks “Body Double” ja “Dressed to Kill” aga laenavad lisaks “Vertigo’le” ideid ka filmidest “Rear Window” (1954) ja “Psycho” (1960).

Nii nagu üks De Palma põnevamaid filme Blow Out”, mis on huvitav arendus Michelangelo Antonioni “Blow Up’ist” (1966) ning Francis Ford Coppola “The Conversation’ist” (1974), viib ka “Obsession” tuttava motiivi huvitavasse suunda. Detailidesse laskumine rikuks ära lugu puudutavad üllatused, ent julgeks väita, et Schrader ja De Palma on peategelase psühholoogilise teekonna ning loo lõpplahenduse palju huvitavamaks teinud kui Hitchcock. Nad on küll võtnud sama idee – mehe kinnismõtte surnud naisest, keda ta teise naise abil elustada üritab, ent lisanud sinna veelgi enam tasandeid.

Operaator Vilmos Zsigmond aitab luua filmile kummastava ning unenäolise atmosfääri, kus kaunilt sulanduvad minevik, olevik ning unenäod. Kuigi unenäostseenid lisandusid kuuldavasti tsensuuri nõuete tõttu, lisavad need filmile müstilisust. De Palma on oma vormilahendustes alati üsna teatraalne ning kunstlik, kuid samas ääretult mänguline. Film on täis lavastajale omaseid põnevaid kaadri- ning misanstseenilahendusi. Eriti meeldejääv on kohvikus toimuv vestlus John Lithgow ja Cliff Robertson’i vahel, kus kaamera hõljub edasi-tagasi peategelaste ning statistide vahel. Näitlejad sobituvad De Palma loodud maailma suurepäraselt ning kõige muljetavaldavama esituse topeltrollis teeb tihti alahinnatud, ent alati huvitav Geneviève Bujold (“Dead Ringers”, “Coma”). Tema muutumist filmi teises pooles on väga põnev jälgida.

Kui Hitchcock tegi kõike britiliku elegantsuse ja musta huumoriga, siis De Palma on alati olnud kui tema Itaalia ameeriklasest nõbu – odavam, räpasem ja räigem, kes läheb oma temaatikaga sinna, kuhu Hitchcock tsensuuri ning ajastu tõttu minna ei saanud. “Vertigo”on märgiline teos, mida on korduvalt teistes filmides peegeldatud – “Basic Instinct” (1992), “12 Monkeys” (1995), “Mulholland Dr.” (2001), “Phoenix” (2015) jne. De Palma oli  lihtsalt üks esimesi, kes Hitchcock’i hinnatumat teost julges jäljendada ning  pakkus “Kinnismõttega” oma karjääri ühe parema ning huvitavama teose.

“Vertigo” on pikka aega olnud üks mu lemmik, ent mind on häirinud üks koht – stseen filmi teises pooles, kus selgub Kim Novaki tegelaskuju saladus. Minu jaoks võtab see ära müsteeriumi, mis oleks võinud lõpuni alles jääda. “Obsession” leiab oma saladusele palju huvitavama ning häirivama lahenduse ning selle lõpp jääb mind  seetõttu alati rohkem kummitama.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoes Terminal (Facebook).

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

Once_Upon_a_Time_in_America_posterrežissöör: Sergio Leone
Stsenaarium: Leonardo Benvenuti, Piero De Bernardi, Enrico Mediol,i Franco Arcalli, Franco Ferrini, Sergio Leone & Stuart Kaminsky. Harry Grey romaani “The Hoods” põhjal.

Osades:
Robert De Niro (David ‘Noodles’ Aaronson)
Scott Schutzman Tiler (Noodles noorena)
James Woods (Maximilian ‘Max’ Bercovicz)
Rusty Jacobs (Max noorena)
Elizabeth McGovern (Deborah Gelly)
Jennifer Connelly (Deborah noorena)
Tuesday Weld (Carol)
Treat Williams (James Conway O’Donnell)
William Forsythe (Philip ‘Cockeye’ Stein)

Operaator: Tonino Delli Colli, montaaž: Nino Baragli, helilooja: Ennio Morricone, kunstnik: Carlo Simi, kostüümikunstnik: Gabriella Pescucci. Produtsendid: Claudio Mancini &Arnon Milchan.

229 min

“MEISTERLAVASTAJA SERGIO LEONE PARIM FILM”

On väga vähe filme, mis mind peale iga vaatamist niivõrd endasse haaravad ja emotsionaalselt raputavad kui Sergio Leone gängsterieepos “Once Upon a Time in America” – Ükskord Ameerikas” (1984). Kuidas kirjutada filmist, mida peetakse legendaarse lavastaja parimaks teoseks ning mis viimased 15 aastat on olnud üheks mu lemmikuks? Filmist, mille juurde ma aasta-kahe tagant tagasi pöördun ja alati midagi uut avastan.
once_upon_a_time_in_america_still_008

SUUREPÄRASE TRILOOGIA HIILGAV LÕPP

Suur osa filmifännidest on tuttavad Leone kuulsa nimeta mehe triloogiaga, kuhu kuuluvad spagetiwesterni tippteosed “A Fistful of Dollars” (1964), “For a Few Dollars More” (1965) ja “The Good, the Bad and the Ugly” (1966), unustades, et “Ükskord Ameerikas” on viimane osa režissööri Ameerika ehk “Once Upon a Time” triloogiast, mis sai alguse filmiga “Once Upon a Time in the West” (1968) ja jätkus vähenähtud meistriteosega “Once Upon a Time… the Revolution” (1971) (tuntud Euroopas “A Fistful of Dynamite” ning Ameerikas “Duck, You Sucker!” nime all). Kuigi “Ükskord Ameerikas” puhul on tegu ainsa filmiga kolmest, mis pole westerni sugemetega, jätkab Leone ka siin uue kontinendi müüdi ja american dreami dekonstrueerimist.

“Ükskord Ameerikas” keskseks teemaks on juba Leone spagetiwesternitest alguse saanud teemad: ahnus, truudus ja sõprus meeste vahel. David ‘Noodles’ Aaronson (De Niro) ja psühhootiline Maximilian ‘Max’ Bercovicz (Wood) on juba lapsepõlvest saati parimad sõbrad. Mõlemad alustavad pisisulidena New Yorgi tänavatel ning lugu jälgib poiste edulugu keeluajal – nende tõusu ja langust juudi gängsteritena. Gäng hävitatakse 1933. aastal ning Noodles peidab end 35 aastat, kuid on sunnitud naasma 1968 aastal oma kodukohta, kui temani jõuab kummaline kiri.

once_upon_a_time_in_america_still_001

Noodles’i näol on tegu Leone loomingu kõige traagilisema tegelaskujuga, mis on väga kaugel Clint Eastwoodi kehastatud nimeta mehe coolist ja veatust kangelasest. Leone filmid muutusid iga uue filmiga aina pessimistlikumaks ning Noodles’i tegelaskuju on selle laiendus. Ta teeb tihti valesid valikuid, ei suuda alati oma emotsioone ja ihasid kontrollida või võita oma südamedaami armastust. Tema armastatu Deborah, keda kehastavad suurepäraselt nii Jennifer Connely (oma esimeses filmirollis) kui Elizabeth McGovern, tunnistab, et mees on ainus, kellest ta kunagi hoolinud on, ent annab samas mõista, et ta ei saa tema omaks omaks (“sest sa paneks mu luku taha ja viskaks võtme minema”). Lisaks sellele on Noodles sunnitud reetma oma sõbrad ja samamoodi nagu James Coburn’i kehastatud John H. Mallory filmis “Once Upon a Time… the Revolution”, elama selle koormaga elu lõpuni. Kuigi nii Noodles’i kui ta sõprade naiste kohtlemine võib näida küsitavana ja filmi on kohati misogüünias süüdistanud, on see minu jaoks alati loo vale interpretatsioon. Leone kujutab siin üsna meestekeskset maailma, kus mehed justkui ei suuda naistega normaalset sidet leida. See on osa nende traagikast. Samas pole naistegelased, nii Deborah kui Tuesday Weld’i mängitud Carol nõrgukesed, vaid siiski üsna iseseisvad ja tugevad karakterid.
once_upon_a_time_in_america_still_003

ESTEETILINE LABASUS

Ehk on probleem selles, et “Ükskord Ameerikas” on väga itaaliapärane film ning laveerib üsna tugevalt vulgaarse ja intelligentse, labase ning esteetilise vahel. Nii algab film üsna vägivaldsete kaadritega, millele lisandub peagi korralik kogus alastust. Ma saan aru, kui mõnele inimesele on osad stseenid vastukarva, ent isegi siis kui Leone on vulgaarne, toetab see alati lugu. Tegelased tegutsevad ilustamata maailmas. Leone näitab, et juba filmi peategelaste nooruspõlv pole süütu, vaid täis seksi ja vägivalda ning keegi ei põgene oma mineviku eest. Peategelaste näol on tegu brutaalsete ja kohati psühhootiliste gängsteritega, kes kõigest hoolimata on siiski inimlikud. Kogu vägivalla ja labasuse juures on film ääretult kaunis ja poeetiline.

Teine asi, mis võib filmivaatajat ehmatada, on filmi pikkus: peaaegu 4 tundi, täpsemalt 229.minutit. Ometigi ei tundu film, vähemalt minu jaoks, pikk. Ükski kaader või stseen pole üleliigne, film on suurepäraselt tempereeritud ning haarab täielikult enda lummusesse. Tsiteerides kuulsat filmikriitikut Roger Ebert’it võib tõepoolest öelda, et “ükski hea film pole kunagi liiga pikk ning halb film piisavalt lühike” (No good movie is too long and no bad movie is short enough).

once_upon_a_time_in_america_still_002
“Ükskord Ameerikas” on täis meeldejäävaid stseene ning lustakaid vahepalasid. On raske unustada näiteks stseeni kus Noodles’i gängi liige on noore teismelisena kohalikule prostituudile charlotte russe’i koogi toonud ning ootab viimase vabanemist trepikojas. Tüdruk on lubanud poisiga teha kõike, mida tolle hing ihaldab, kui poiss talle ainult charlotte russe’i kingib. Poiss istub ja ootab, ent ei suuda kiusatusele vastu panna ja hakkab tasapisi kooki maitsma. Briljante stseen, mis on kauniks laienduseks terve filmi teemale.

Kogu film on lavastatud suure meisterlikkusega ning kõik loovmeeskonnaliikmed: kunstnik, kostüümikunstik, monteerija, helirežissöör, operaator kui helilooja (legendaarse Ennio Morricone üks kuulsamaid soundtrack’e) teevad tipptasemel ja innovatiivsed tööd. Iga kaameraliikumine ja montaažihetk on täiuseni paigas ning misanstseenikasutus vääriks vaat et omaette kirjatükki, sest on teostatud imelise detailirohkuse ja loovusega – tõeline filmikunsti meistriklass. Leone jätkab siin ka helikujunduse mõjuvat kasutust (mida ta täiustas juba “Once Upon A Time in the West” algustseeniga). Nii kuuleb näiteks Noodles oopiumiurkas lebades kummalist telefonihelinat, mille tegelikku tähendust mõistame hiljem.
once_upon_a_time_in_america_still_007

MITTELINEAARNE STRUKTUUR

Film on oma struktuurilt keeruline, kuna raamjutustus toimib kahes erinevas ajas: 1933 ja 1968 aastas, kuigi lugu ise algab mõtteliselt aastas 1922. Tegu on ühe huvitavamalt konstrueeritud mittelineaarse looga ning see, milliste motiivide abil Leone ajas edasi-tagasi hüppab, meisterlik. Ta kasutab selleks heli, pilti ja montaaži väga looval ja originaalsel moel.

Robert De Niro, kes kehastab Noodles’it efektiivselt nii aastal 1933 kui 1968, teeb vähemalt minu jaoks oma karjääri kõige parema rollisoorituse. Roll on peaaegu et eba-DeNirolik – äärmiselt vaoshoitud ja sissepoole mängitud, ent väga nüansseeritud. Kõik ülejäänud näitlejad, eesotsas James Woods’i, Elizabeth McGovern’i ja Tuesday Weld’iga teevad samuti karjääri parimad osad ning sobituvad rollidesse ideaalselt.
once_upon_a_time_in_america_still_004

ERINEVAD VERSIOONID

Kuigi “Ükskord Ameerikas” kuulub nii kriitikute kui kinofännide meelisteoste hulka, oli filmi teekond suurele ekraanile väga vaevaline. Esilinastusel Cannes’is võeti film ovatsioonidega vastu, aga lõigati siis Ameerika produtsendi nõudel ümber. Mittelineaarne lugu muudeti lineaarseks ning film 100 minutit lühemaks. Lühem versioon võeti väga halvasti vastu – kuuldavasti valis üks kriitik lühema versiooni 1984. aasta halvimate, ent pikema versiooni 1980ndate parimate teoste hulka. 2012 aasta linastus Cannes’is Martin Scorsese ja Sergio Leone laste abil restaureeritud ja 22 minutit pikem versioon, millest jäi juriidilistel põhjustel kahjuks 24 minutit välja. Loodame, et lähiaastate jooksul õnnestub meil lõpuks näha seda versiooni, mida Sergio Leone plaanis. Isiklikult olen siiani ainult 229 minutilist versiooni näinud ning ootan suure huviga hetke, mil saan oma üht lemmikfilmi täies hiilguses vaadata.
once_upon_a_time_in_america_still_005

TÄIUSLIK

Mis teeb filmi täiuslikuks? See et sealt pole vaja midagi ära võtta või juurde panna. “Ükskord Ameerikas” on üks neist filmidest. Kuigi mõned on välja toonud Maxi karakteri kohatise lihtsuse (“ära kutsu mind pööraseks”), näitlejate vana ea kehva grimmi vm detailid, ei riku see filmi. “Ükskord Ameerika” on meisterlikult teostatud linateos, mis oma näilise lihtsusega saavutab kompleksuse. Üks paremaid filme poiste- ja meestevahelisest sõprusest millest võiksin lõputult rääkida. Lühidalt öeldes on tegu rabavalt teostatud, ääretult visuaalse ja atmosfäärse filmiga, millel on briljantne ülesehitus. Geniaalne režii, läbi aegade parimaid soundtracke ning karjääri parim ja hingestatum rollisoolitus Robert De Niro poolt. Mida veel tahta?
once_upon_a_time_in_america_still_010
Võib väita, et kunstis pole täiuslikku teost ning ükski teos ei vääri täiuslikku hinnet. Samal printsiibil põhineb ka mu hindamissüsteem. Aga kui ma peaksin nimetama enda jaoks ühe kõige täiuslikuma filmi, mis lisaks kõigele kasutab ka filmimeediumi igat võimalust unikaalselt, oleks see 229-minutiline Sergio Leone meistriteos. Kui ma olin teismeline ega teadnud filmitegemisest suurt midagi, nautisin ma seda kui ääretult lummavat ja emotsionaalset teost. Nüüd, natuke filmimaailmaga seotuna, hindan seda veelgi rohkem ja näen detaile ja meisterlikkust, mida enne tähele ei pannud. Ja kui mulle antaks valida ainult üks film, mida ma saaksin ülejäänud elu jooksul vaadata, oleks see “Ükskord Ameerikas “.

“Ükskord Ameerikas” on unikaalne ja originaalselt realiseeritud teos, mis on hiilgav näide oma meediumi võimalustest. Unustamatu film, mida mina ei häbene nimetada täiuslikuks. Film, mis on mind enam kui ükski teine kinokunsti armastama pannud.

Hinne: 10/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Siskel & Ebert


once_upon_a_time_in_america_still_006

Read Full Post »

onibaba_1964_posterrežissöör: Kaneto Shindô
stsenaarium: Kaneto Shindô

osades:
Nobuko Otowa (Kichi ema)
Jitsuko Yoshimura (Kichi abikaasa)
Kei Satô (Hachi)
Jûkichi Uno (samurai kindral)
Taiji Tonoyama (Ushi)

operaator: Kiyomi Kuroda, kunstnik: Kaneto Shindô.
motnaaž: Toshio Enoki, helilooja: Hikaru Hayashi.

Produtsendid: Hisao Itoya, Tamotsu Minato, Setsuo Noto.

103. min

“INIMLIKUD IHAD & DEEMONID”

XIV. sajand. Jaapan on kodusõjas, mis on maa laastanud. Kaks räsitud samuraid põgenevad lahingust ning otsivad varju kõrgete suszukiväljade keskel. Enese teadmata on nad aga ka siin hukule määratud. Kõrgete viljade varjus peidavad end kaks naist – ema (Otowa) ja ta minia (Yoshimura), kes mehed armutult tapavad ja heidavad nende surnukehad sügavasse auku.

Naised teevad seda kõike selleks, et ellu jääda. Nad müüvad saadud relvad ja varustuse, et saada toitu. Kui nende juurde saabub Hachi (Satô) teatega, et vana naise poeg, noore naise abikaasa, on hukkunud, muutub nende senine rutiin. Nende kahe vahele tuleb mees, kes meelitab noorema enda juurde ning vana naine on valmis tegema kõik selleks, et minia tema juurest ei lahkuks.

ONIBABA_still_3Jaapani Uue laine ja traditsioonilise kino vahel laveerinud režissöör Kaneto Shindo alustas oma karjääri assistendi ja stsenaristina ning leidis suurema tunnustuse dialoogita helifilmiga “The Naked Island” (1960). Teos kujutas ühe perekonna ellujäämist rasketes tingimustes, võitlust loodusega üksikul ja halastamatul saarel. “Onibaba” (“Deemon”), kuigi sisult ja vormilt väga teistsugune, on taas kujundlik lugu inimeste võitlusest ellujäämise nimel.

Vaatamata sellele, et film põhineb budistlikul mõistujutul, mis näitab Buddha halastust ning kutsub lihtrahvast tihedamalt palvetama, on Shindo film eelkõige kõnekas lugu ahnusest, armukadedusest, seksuaalsusest ja ihast. Religioon ja uskumused, kuigi loo seisukohalt olulised teemad, jäävad esialgu tahaplaanile.

Onibaba_still_2Kuigi surnud poja ja abikaasa sõpra Hachi’t esitatakse kui rõvedat ja labast meest, kes miniale huvi ei paku, langeb naine ikkagi kiirelt tema embusesse. Vana naine taunib seda suhet ning pakub isegi enda keha mehele (tema sõnul pole ta seestpoolt vana). Viimasele ei paku aga vana naine huvi.

Tegu on seksuaalselt laetud teosega ning ei saa unustada ka aega, mil film valmis. Kõigest kaks aastat enne tehti Jaapanis esimene pinku (erootiline) film, Satoru Kobayashi “Flesh Market” – “Nikutai no Ichiba” (1962). Vanad piirid lõhuti ning märkimisväärne osa Jaapani kinost liikus tasapisi sexploitation’i suunas. Shindo kasutab “Onibabas” alastust ja seksuaalsust tugeval loo elemendina, kunagi exploitation’isse vajumata. Viis, kuidas ta näitab suzukiväljasid tuules õõtsumas, kannab tugevat seksuaalseid konnotatsiooni nagu ka tuvihäälitsuste kasutamine hetkedel, kus armunud ihahoos üksteise poole jooksevad. Kõnekad on ka hetked, kus mees üksi mööda suzuki- välja joostes end vastu vilja peksab, kui naine ta juurde tulemata jätab – justkui oma frustratsiooni välja elades. Lisa sellele efektne laiekraani formaadi kasutus ning minimalistlik heli koos intensiivse Hikaru Hayashi muusikaga ning tegu on väga meeldejääva ja unikaalse teosega.

Onibaba_still_4Žanriliselt on “Onibaba’t” raske määratleda, selle üle on filmikriitikud juba kümnendeid vaielnud. Kuigi teost peetakse eelkõige horror-žanri kuuluvaks, on see kõigest filmi üks tahk. Nii nagu mitmed Jaapani 1950ndate-1960ndate teosed, mis põhinevad vanadel muistenditel ja lugudel, on “Onibaba” eelkõige eksistentsialistlik mõistujutt. Täpselt nagu teine 1962. Aasta Jaapani suurteos – Hiroshi Teshigara “Woman of The Dunes”, saab ka seda inimloomust lahkavat lugu vaadata poliitilisest, sotsioloogilisest kui feministlikust vaatepunktist.

Mis aga söövitab Shindo filmi lõplikult mällu ning lisab üsnagi ajastutruule loole ootamatu resonantsi, on filmi lõpuosa, mis kannab tugevalt Hiroshimale visatud tuumapommiga seonduvaid peegeldusi. Just see aspekt annab “Onibaba’le” laiema haarde ning paneb filmist siiamaani nii paljusid rääkima.

Suurtest sõnadest nagu eksistentsialistlik mõistujutt ei tasu aga ehmuda. “Onibaba” on mänguline, rabav ja nauditav lugu inimloomusest, kus naised peavad meesteta maailmas hakkama saama ning ellujäämise nimel ei lööda millelegi risti ette.

Põnev ja mänguline pilguheit inimloomuse primaarsematesse instinktidesse.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB   Rotten Tomatoes

ONIBABA_still_1

 

Read Full Post »

Venus_in_Fur_poster

režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Roman Polanski & David Ives, David Ives’i näidendi ja Leopold von Sacher-Masoch’i romaani põhjal.

osades:
Emmanuelle Seigner (Vanda)
Mathieu Amalric (Thomas)

operaator: Pawel Edelman, kusntnik: Bruno Via,  montaaž: Hervé de Luze & Margot Meynier, helilooja: Alexandre Desplat.

produtsendid: Alain Sarde & Robert Benmussa.

96.min

“VEENUSED, VAMPIIRID JA TÖÖTUD”

Kuigi “Venus Karusnahas” – “La Vénus à la fourrure” lugu pärineb 19.sajandi lõpust ning on jõudnud kinolinale korduvalt (tuntuimaks on vast Jesús Franco 1969.aasta exploitation film), põhineb Roman Polanski versioon David Ives’i postmodernsel Broadway näidendil.

Film tegeleb teemadega, mis on Polanski filmograafiast ennegi läbi käinud. Originaalteosest pärinevad seksuaalsobsessioonid- ja perverssused, on ka siin kesksed. Ives ja Polanski kasutavad aga raamjutustuse (kus näidendi autor/lavastaja testib peaossa tundmatut naisterahvast) algmaterjali selleks, et uurida meeste ja naiste vahelisi mänge, soorolle, lavastaja-näitleja ning autori-publiku vahelist suhet.

Minimalistliku – kaks inimest ühes ruumis filmi peaosades leiame Mathieu Amalric’i (Tuurikell ja Liblikas) ja Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner’i (Frantic, Bitter Moon), kes mängivad nõudlikke rolle mängulise kergusega. Kuigi linateos ei suuda täielikult pääseda näidendi maigust, on tegu ometi vägagi kinematograafilise filmiga. Režissöör on oma teose reaalaega ja ühte võttepaika pannes ise vast kõige enam alasti, ent ei väärata kordagi. Polanski näitab, kui suurepäraselt ta valdab meediumit – väga lihtsate vahendite abil (rakursi ja kaadri valikud, valgus, heli & muusika kasutus jne) loob ta filmiliku ja dünaamilise maailma, mis ei tundu ühestki küljest limiteeritud olevat.

Ainsaks veaks võiks pidada kohati monotoonsena näivat tempot, kus mitmed hetked võrdväärseks muutuvad – isegi kui see tundub nimme tehtud olevat. Oma teostuslike probleemide ja mehe-naise vahelise mängu poolest meenutab “Venus karusnahas” tsipa Abbas Kiarostami filmi “Certified Copy “- “Päris koopia”,  ent ei küündi kunagi viimase kompleksusele. Nii mehe kui naise karakterid jäävad filmi lõppedes üsna visandlikeks ning lõpp, vaatamata visuaalselt humoorikale lahendusele, ei rahulda nõudlikku vaatajat täielikult.

Siiski, “Venus Karusnahas” on meelelahutuslik ja naljakas, häiriv ja provokatiivne, kerge ent kompleksne. Nauditavalt lavastatud kassi-hiire mäng, kus tegelased on vaatajast pidevalt paar sammu ees.

Hinne: 7/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas

————————————————————————————————————————————–

only_lovers_left_alive_poster

“ONLY LOVERS LEFT ALIVE”
režissöör: Jim Jarmusch 

Taevakõrgusse kiidetud “Armastajate igavene elu” ei küündinud kunagi oma potentsiaalini ning jäi minu jaoks Jim Jarmuschi loomingu üheks nõrgemaks teoseks ta debüütteose “Permanent Vacation” kõrval.

Kuigi filmist leidub tõeliselt suurepäraseid ideid ja motiive, mõnusat näitlejatööd, lavastajale omast muhedat huumorit ning huvitavaid kommentaare kaasaegsest elust – kuulsusest ja peidetud talendist mahajäetud Detroidi  taustal, jääb puudu täpsusest ja rafineeritusest, mis on  lavastaja parimale loomingule   iseloomulik.

Siin leidub lummavaid kaadreid (nagu suurepärased avakaadrid või ekstaasihetked peale vampiiride verejoomist), ent suurem jagu stseene ei kanna oma pinget lõpuni välja ning film kipub venima. Ei oskagi öelda kas süüdlaseks on režii, operaatoritöö või montaaž. Ehk kõik kolm kokku. Jarmuschi kunagise ihuoperaatori Robby Müller’i eemalolek on vägagi tuntav.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas   Diana

———————————————————————————————————————————————-

two_days_one_night_poster

” DEUX JOURS, UNE NUIT ”
režii: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Kuigi Darenne’ide viimast filmi saab soovi korral nii poliitiliselt kui sotsiaalselt analüüsida, jääb see kinematograafilisel tasandil üsna nõrgaks, pikaks ja igavaks.

Ülimalt konstrueeritud, klišeelik, igav ja pikk road movie laadse dramaturgiaga taies, kus töökohta karta kaotav Sandra (Marion Cotillard) käib uksest ukseni, et  töökaaslased tema töökoha hoidmise poolt hääletaks. Ja nii ta käib – uksest ukseni.

Ja pidevalt – uksest ukseni, uksest ukseni, uksest ukseni. Ja iga “uus” tegelane ütleb talle põhimõtteliselt ühte ja sama. Aga ta ikka jätkab rännakut uksest ukseni, uksest ukseni – ja niimoodi 80 minutit! Ilma et saaks väga aimu peategelase, kõrvaltegelaste või loodud maailma kohta. Kõik, mis on niigi selge esimese 20 minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Kuigi taolise lähenemise on Dardenne’id nimme valitud, ei kanna see välja üllatavalt Hollywoodliku ülesehitusega 95-minutilist filmi.

Filmi päästavad mingil määral viimased 15 minutit, kus lõppude-lõpuks midagi toimuma hakkab (lõpplahendus iseenesest on väga hea) ning hingestatud Marion Cotillardi osatäitmine.

“Kaks Päeva, Üks öö” oleks võinud ekraanidele jõuda lühifilmina. 30 minuti jagu materjali siin nagu oleks.

Hinne: 4.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas

Venus_in_Fur_still

 

Read Full Post »

PÖFF’i järgne aeg on kinos olnud külluslik. Filme on linastunud väga palju ning kuna mul endal on olnud kiired ja tegusad ajad, pole ma leidnud aega, et pikki arvustusi kirjutada. Heidaks aga kiire pilgu viimase aja suurematele filmidele.
————————————————————————————————————————————
the_broken_circle_breakdown_poster“THE BROKEN CIRCLE BREAKDOWN”
režissöör: Felix Van Groeningen

Tõeliselt võimas ja tundlikult lavastatud film on kui belglaste versioon “Blue Valentine’i”- laadsest nukrast loost, mis on lahendatud  bluegrass muusikalina.

Kuigi filmi esimene pool on briljantne, laguneb lugu oma venivas viimases kolmandikus, kui hakkab veidi plakatlikult uurima teemasid, mis loo alguses olid nõrgalt sisse juhatatud.

Siiski on tegu ühe originaalsema ja meeldejäävama muusikaliga peale John Carney paari aasta tagust “Once’i”.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————

hobbit_the_desolation_of_smaug_poster_“THE HOBBIT: THE DESOLATION OF SMAUG” – “KÄÄBIK: SMAUGI LAASTATUD MAA (2013)
režissöör: Peter Jackson

Järg filmile, kus mitte s***agi ei toimunud – Bilbo kõhkes, lahkus, leidis mõõga, kohtus Gollumiga, tulid kotkad. The End. Ja Gandalf oli deus ex machina, kes tegelased pea alati keerulisest situatsioonist välja aitas.

Kuigi triloogia teine osa on oma tonaalsuselt terviklikum ning teostuselt parem, toimub siin uskumatul kombel veelgi vähem. Loo lühikokkuvõte: päkapikud koos Bilboga jõuavad Üksildasele Mäele, kus nad kohtuvad hiiglasliku draakoni Smaugiga. Ja siis film lõppeb. The End. Või õigemini: To Be Continued…

Tolkieni raamatu lihtne lugu kaob mõtetute kõrvalliinide, meeletu ekspositiooni ning mittevajaliku “Sõrmuste Isanda” trilooga eelmängu taha. Puudu jääb draamast ja põnevusest ning tervel lool puudub peategelane!

Võiksin lihtsalt copy-paste’ida esimese osa arvustuse.  Meeletult uimane ja veniv linatoes. Samahästi võiks Andy Warhol’i “Sleep’i” aegluubis vaadata :)

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
Filth_Poster“FILTH” – “KÕNTS” (2013)
režissöör: Jon S. Baird

“Trainspotting’u” autori järjekordne ekraniseering on aasta teravamaid ja hoogsamaid filme.

“Filth’i” esimeses pooles on peidus selle aasta ühed kõige pöörasemad ning naljakamad stseenid, mille muudavad eriti nauditavaks tõeliselt head osatäitmised ning nutikas soundtrack. McAvoy on oma rollis lihtsalt taevalik.

Kuigi film pole nii täpne, originaalne või loov nagu  seda oli Danny Boyle’i kultusklassika, on õnnestunud režissöör Jon S. Bairdil luua siiski väga efektne ja terviklik linateos.

Hinne: 7.5/10

————————————————————————————————————————————
Rush_poster“RUSH” – “VÕIDU NIMEL”
režissöör: Ron Howard

Lihtne ja kohati stamplik lugu, agn väga ilusasti jutustatud. Daneil Brühl on Niki Lauda rollis fenomenaalne, kuid minu jaoks on “Rush’i” tugevaimaks küljeks siski selle hiilgav audiovisuaalne pakett.

Anthony Dod Mantle (Dredd, Slumdog Millionaire) kineetliline operaatoritöö transporteerib meid koos koos Hans Zimmer’i mõnusa muusika ning suurepärase montaaži ja helirežii koostööl vormeliradadele.

Need, kes nagu minagi, ajaloolises duelli kohta  midagi ei tea, saavad muidugi vanadest vormelifännidest palju põnevama elamuse.

Hinne: 7/10

————————————————————————————————————————————
The_grandmaster_poster “THE GRANDMASTER” – “SUURMEISTER” (2013)
režissöör: Wong Kar Wai

“The Grandmaster” oli minu 2013. aasta oodatuim film. Wong Kar Wai tõestab taaskord, et ta on tõeliselt unikaalse käekirjaga lavastaja. Kahjuks ei leia ta seekord kõige paremat balanssi suurema narratiivi ja talle nii omase episoodilisuse vahel.

Kuigi visuaalselt rabav, on lugu konarlik ning näiteks Chang Chen’i mängitud Razor’i liini võiks filmist üldse välja jätta. Kuigi film ei küündi “Ashes of Time’i” tasemele, on tegu vist kõige Hongkong’likuma filmiga, mida Wong Kar Wai kunagi teinud on, pakkudes tõeliselt rabavaid võitlusstseene,  suutes samas säilitada lavastajale omase poeesia ja intiimsuse.

Ja juba nende originaalselt teotatud võitlusstseenide pärast tasub “The Grandmaster’it” vähemalt korra vaadata.

Hinne: 6.5/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_poster “OLDBOY – VANA POISS” (2013)
režissöör: Spike Lee

Spike Lee uusversioon viimaste kümnendite kõige olulisemast ja märgilisemast teosest – Chan-wook Park’i “Oldeuboi‘stomab kõiki originaalfilmi ideid, ent kannatab nõrga ja skisofreenilise teostuse all.

Kuigi Spike Lee paigutab filmi reaalsesse maailma – me näeme telekast Ameerika ajaloo viimase 20ne aasta olulisemaid sündmusi, paikevad filmi kurjamid absoluutselt teises universumis. Josh Brolin ja Elizabeth Olsen annavad parima, et luua reaalsed ja inimlike vigadega tegelaskujud, samal ajal kui Sharlto Copley (District 9, Elysium) teeb oma versiooni camp’ist inglise vurre keerutavast ekraanikurjamist aastast 1935 ning Samuel L Jackson jalutab võttepaigale bravuurika kostüümiga, mille  näib olevat röövinud Frank Milleri filmist “The Spirit”.

 Mis filmi ma vaatan? Spike Lee, kelle taustaks  on suurelt jaolt urbanistlikud ja sotsiaalkriitilised draamad (Do The Right Thing, Malcolm X) , ei näi kudagi otsusele jõudvat, mis maailmas tema “Oldboy” aset leiab. Kui Chan-wook Park’i film oli lavastajale omaselt operetlik – väga stiliseeritud, teatraalne ja unenäoline, siis Lee nägemus loodud maailmast näib vahetuvat stseenist stseeni. 

Filmil oli potentsiaali, ent kokkuvõttes on tegu järjekordse ebavajaliku ja lihtsustatud Ameerika remake’iga.

Hinne: 4/10
————————————————————————————————————————————
oldboy_still_4

Read Full Post »

Oblivion_posterrežissöör: Joseph Kosinski
stsenaarium: Joseph Kosinski , Karl Gajdusek & Michael Arndt, Joseph Kosinski & Arvid Nelson’i koomiksi alusel

osades:
Tom Cruise (Jack)
Morgan Freeman (Beech)
Olga Kurylenko (Julia)
Andrea Riseborough (Victoria)
Melissa Leo (Sally)

operaator: Claudio Miranda, kunstnik: Darren Gilford, kostüümikunstnik: Marlene Stewart, montaaž: Richard Francis-Bruce, heliloojad: Anthony Gonzalez & M.8.3, produtsendid: Joseph Kosinski, Peter Chernin, Duncan Henderson, Dylan Clark & Barry Levine.

126.min

” OLE ETTEVAATLIK KUIDAS OMA FILMI NIMETAD “

Kui tavaliselt tehakse filme edukatest mainstream (Batman, Iron-Man) või inde-koomiksitest (Ghost World, History of Violence)või mõnikord ka neist, mis alles koos filmiga ilmuvad (“Kick-Ass”) siis “Oblivion” – “Unustus” põhineb koomiksil, mis kunagi lettidele ei jõudnud. Selle üks autoritest, režisöör Joseph Kosinski (Tron:Leagacy) on otsustanud selle koos Tom Cruisiga ekraanile tuua. Kas antud lugu oleks pidanud koomiksilehekülgede vahele jääma või on sellest saanud suure ekraani vääriline ulmefilm?

60. aastataguse sõja järel on maa jäänud inimtühjaks. Jack Harper (Cruise) ja Victoria (Riseborough) on viimased inimesed Maa peal, kelle ülesandeks on hoida pilk peal kohalikel droonidel – robotitel, mis talletavad maa resursse ning käsk hävitada viimaseid sõjast sinna alles jäänud tulnukad. Jack tunneb seletamatut nostalgiat ajast, mil Maal veel elu eksisteeris ning kui tal õnnestub allakukkunud kosmoselaevalt päästa unenägudest tuttav Julia (Kurylenko), käivitavad sündmused, mis panevad mehe kahtlema kõiges, mida ta teab.

tron_legacy_daft_punk

Kosinski eelmise filmi “Tron : Leagacy” suurim väärtus – Daft Punk

Film algab algab Anthony Gonzalez’e & M.8.3’e muusikaga, mis viib kohe mõtted lavastaja eelneva filmi, Tron: Leagacy” – “Tron: Pärand” peale.  Tegu on meeletult klišeeliku ja igava helipildiga mis tasapisi muutub üliodavaks Has Zimmeri (Dark Knight, Pirates of The Caribbean) loomingu klooniks ning illustreerib terve filmi probleeme: uimane, igav, näotu ja toaalselt ebaoriginaalne.

Joseph Kosinski debüütfilm “Tron : Leagacy” oli väga keskpärane ja igav film, mille päästis tõeliselt hea Daft Punki muusika ning Jeff Briges’i šarm. Tegu oli filmiga, mis kuigi audiovisuaalselt võimas, omas sisimas ülilihtsat ja igavat lugu täis näotuid ja uimaseid tegelasi(kui v.a Bridges ja Michael Sheen). Kahjuks pole lavastaja oma vigadest õppinud ning on oma uue filmi täitnud veelgi igavama audiovisuaalse paketi ning kordades igavamate tegelaskujudega. Kuigi “Unustusel” on olemas ka looliline põhjus, miks osad tegelased nii uimased on, on nad kahjuks väga igavalt uimased. Ja ometigi leidub siin tõeliselt suurepäraseid näitlejad. Tõusev talent Andrea Riseborough, kes suutis teha hiilgava rollisoorituse isegi Madonna käe all filmis “W.E” (2011), on siin raisatud. Morgan Freeman mängib Morgan Freemanit, ent on vaiksem ja šarmitum kui tavaliselt. Olga Kurylenko – naine, kelle karjääri vaevasid kesised filmid, kus kõik meespeategelased temaga koos magamisest keeldusid (tõesti, mõelge selle üle kui vaatate järjest “Hitman’i”, “Max Payne’i” ja “Quantum Of Solace’it”), tekitab ekraanile ilmudes korraks sädemeid, ent kaob filmi kulgedes igavasse rolli ära. Ja alati vaadatav Tom Cruise, kelle suurimaks trademark’iks on jooksmine ja intensiivsed emotsioonid, mängib oma karjääri kõige vaoshoituma ja kõige uimasema rolli. Ja joosta saab ta ka siin ainult mööda liiva – s.t väga aeglaselt.

Oblivion_still

Andrea Riseborough – suutis suurerpäraselt näidelda isegi Madonna käe all, siin jääb aga igavaks.

Isegi kui näitlejad annavad siin endast parimat, ei anna stsenaarium neile komplekseid tegelaskujusid ega huvitavat tegevust. Film võiks koomiksina ju korralikult toimida, sest siin on peidus enam-vähem korralikud (kuigi nähtud) ideed. Filmitegijad pole lihtsalt suutnud koomiksist stsenaariumit teha. Peale selle, et  siit puuduvad huvitavad tegelaskujud on kõik jõle skemaatiline ja ettetelegrafeeritud. Kinokülastajad, kes vähegi ulmefilme vaadanud, suudavad pea kõik filmis toimuva ette ennustada.  Kuigi film on täis näilisi üllatusi ja pöördkäike, on nad 90% etteaimatavad ning mitmetest asjadest monologiseeritakse, selle asemel et neid näidata (eelkõige kõik Tom Cruise tegelaskujuga lõpus seotu). Lisaks on kõik nii ebaoriinaalne, “Unustuse” narratiiv on segu mitmetest ulmeklassika motiividest. Siin võib leida nii “The Last Man on Earth” (remake’itud kui “Omega Man” & “I Am legend”) kui “Logan’s Run”, “Silent Running”, “Planet of The Apes” jm filmide ideid.

Kuigi tegu on ilusa filmiga – operaatoriks on “Life Of Pi” eest oscari võitnud Claudio Miranda ning eriefektid on tõesti tasemel, puudub “Unustusel” tugev identiteet ja visioon. Miks jääb näiteks Ridley Scott’i loodud “Prometheus’e” maailm meelde, ent antud filmi oma mitte? Tegu on liiga tuttava ja igavalt stseriilse maailmaga. Tõsi, iga film ei peagi ei visuaalia või narratiivi poolest originaalne olema. Samuti ei pea ilmtingimata igas filmiska  huvitavad tegelaskujud olema – isegi “Logans’ Run’is” oli ainult üks tõeliselt huvitav, Peter Ustinovi poolt mängitud tegelaskuju. Aga filmis võiks ju midagi olla, mis meie silmi kinoekraanil hoiaks.

star_trek_the_motion_picture

“Star Trek The Motion Picture” ehk “Star Trek The Motionless Picture” – film, kus midagi ei toimu

“Unustus” ei ärka kunagi ellu. Puudub pinge, rütm ja hoogsus. Kui filmitegijad on üritanud rõhuda meelelolu või atmosfääri peale, siis ka see on neil enamjaolt ebaõnnestunud. Film on oma ülesehituselt liiga lihtne ega pole oma pikkust ära teeninud. Kosinski ei ole Tarkovsky või Kubrick, pigem on ta  film sarnane “Star Trek: The Motion Picture’iga”, mida legendaarne ulmekirjanik Harlan Ellison Star Trek : The Motionless picture’iks” nimetas. Seda filmi suudan ma aga isegi nautida . Vaatamata oma kõikidele puudustele oli seal ikkagi “Obilivion’ist” palju huvitavam keskne müsteerium, palju paremad (kuigi väga tühjad) tegelased, palju vapustavamad eriefektid ning tõeliselt suurepärane Jerry Goldsmithi muusika, mis tegi filmi isegi oma liigses pikkuses vaadatavaks. Siin on aga uimane muusika, mis filmi veelgi aeglasemaks teeb. Ükskõik kas film meeldib või mitte, tegu on liiga pika linateosega, mis ei suuda otsustada, mis ta olla tahab – kas actionfilm, ulmefilm suurtest ideedest või hoopis atmosfääril rajanev eksistensialistlik teos. Siin on peidus natuke kõike, ent puudub fookus ja üksi aspekt ei hakka kunagi täielikult tööle.

Film pole niivõrd halb kuivõrd klišeelik ja lihtlabane. Algus on isegi paljutõotav ning film suudab luua piisavalt intrigeeriva maailma täis enam-vähem korraliku atmosfääri. Kulgedes muutub kõik aga pingevabaks. Vaataja on filmist pidevalt sammu või kaks ees (vähemalt mina olin) ning kõikidel actionstseenidel puudub oht ja teravus. Loolistel üllatustel puuduvad üllatused ning kogu narratiivil puudub korralik edasiviiv jõud. Lisaks sellele leidub siit palju loogikavigu ning keskset rolli mängivad droonid tunduvad filmi lõppedes idiootidena. Vabandust aga kui mu mobiil on targem kui tulevikutehnika, on midagi ikka väga viltu.

Üheplaanilised tegelased ning skemaatiline narratiiv oleks võinud koomiksis toimida, filmis aga mitte.  “Unustus” on antud linatoesele väga õige pealkiri. Tegu on filmiga, mis isegi ulmefilmide seas vajub unustusse. Minul on see juba meelest läinud.

Hinne: 4/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: 
Mark Kermode  Joonas   Diana


Oblivion_movie_still

Read Full Post »

oz_the_great_and_powerfu_posterrežissöör: Sam Raimi
stsenaarium: Mitchell Kapner & David Lindsay-Abaire, L. Frank Baum’i loomingu alusel

osades:
James Franco (Oz)
Mila Kunis (Theodora)
Rachel Weisz (Evanora)
Michelle Williams (Annie / Glinda)
Zach Braff (Frank /Finley)
Joey King (Tüdruk ratastoolis / Portselantüdruk)

operaator: Peter Deming, kunstnik: Robert Stromberg, montaaž: Bob Murawski, helilooja: Danny Elfman, produtsent: Joe Roth.
130.min

Tim Burtoni “Alice in Wonderland” edust inspireerituna toob Disney filmistuudio koos režissöör Sam Raimi’ga (Evil Dead, Spider-Man) ekraanile eelloo läbi aegade ühele kõige populaarsemale filmile – 1939.aastal valminud MGM stuudio “The Wizard of Oz’ile” (1939).

Enesekeskne mustkunstnik Oscar “Oz” Diggs (Franco) satub maagiline keeristormi tõttu muinasjutumaailma nimega Oz. Arvatakse, et Oscar on suure võlur, kes päästab nende maa kurja nõia küüsist. Lubadusega kuningatroonist ja rikkustest, asub ta koos portselantüdruku ja lendava ahvi Finley’ga teekonnale Oz’i päästmiseks.

“Suur ja kõikvõimas Oz” suhtub oma inspiratsiooni austusega ja vaatamata faktile, et filmitegijad ei tohtinud kasutada ühtegi otsest kujunduselementi MGM klassikast, suudavad nad luua L. Frank Baum’i loomingule truu maailma. Siiski on visuaalne pool ainsaks aspektiks, mis Tim Burtoni muidu üsna kohutavale “Alice In Wonderland’il” alla jääb. Sam Raimi kasutab maailma loomiseks samuti digitaalefekte, ent siin nähtu pole kunagi nii muljetavaldav kui filmitegijad arvavad. Nii efektid kui ka kunstniku- ja kostüümikunstniku töö pole siin kõige stiilipuhtam ja huvitavam ning mimtedki loodud maailma atmosfääri nautimiseks mõledud lõigud (nagu tegelaste lendamine seebimullides), kukuvad seetõttu haledalt läbi.

Kõiges muus aspektis teeb film aga Tim Burtoni filmile aga silmad ette. Kuigi lugu ise on ääretult lihtne ja tuhandeid kordi nähtud (enesekeskne peategelane ja ta suur vale, mis mingi hetk välja tuleb +  muinasjutumaa päästmise abil isetumaks muutumine) ning liiga pikk (130.min), toimib film tänu tõeliselt headele näitlejatele ja energilisele režiile.

James Franco suudab oma klišeelikule tegelasele tuua piisavalt šarmi ning Mila Kunis, Rachel Weisz ja esmakordselt tõelises mainstream meelelahutusfilmis mängiv Michelle Williams lisavad nõiadest õdedele tõelist klassi. Kõige meeldejäävamalt on aga Joey King’i (The Dark Knight Rises) poolt suurepäraselt mängitud portselantüdruk, kelle tegelaskuju pakub filmi kõige südamlikumad kohad. Tegu on ka ainsa visuaalefektidel rajaneva tegelaskujuga, kes ekraanil tõeliselt ellu ärkab.

Sam Raimi, kelle looming on minu jaoks mainstream filme lavastades (Spider-Man’i triloogia) palju igavamaks muutunud, venitab filmi natuke liiga pikaks (asi võiks vähemalt 20. minutit lühem olla) ent lisab mitmetesse stseenidesse oma loomingule omast energiat ja hoogsust. Tugevalt on tunda lavastaja õudusfilmidest tulenevat tausta ning mitmeidki stseenid võivad väiksemate vaatajate jaoks natuke liiga hirmsaks osutuda. Kõige paremaks filmi osaks on üllatuslikult aga Kansases toimuv algus, mis homage’ina Victor Fleming’u lavstatud “Wizard Of Oz’ile” toimub mustvalges 4:3’le filmitud maailmas. Seal on kõige paremini tunda lavastajale omast fun’i lavastamisstiili, mis on täis energilisi misanstseene, värvikaid tegelaskujusi ning hästi ajastatud huumorit (kuigi tõsi, ka need stseenid tunduvad tihti kraadivõrra liiga pikad olevat).

“Suur ja kõikvõimas Oz” on korralik ja piisava respekti ja austusega tehtud eellugu 1939. aasta filmiklassikale. Kuigi jutustatav lugu pole midagi erilist, suudab Sam Raim’i koos suurepäraste näitlejate abiga luua piisavalt nauditava, kuigi liigselt pika ja korporatiivse maiguga loodud kogupere meelelahutuse.

Kindlasti on tegu palju lastesõbralikuma filmiga kui seda oli Disney stuudio viimane Ozi film – Walter Murch’i lavastatud väga sünge “Return to Oz” (1985).

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

Oz_The_Great_and_Powerful_still

Read Full Post »

Režissöör: Peter Hunt
Stsenaarium : Richard Maibaum

Osades:
George Lazenby (James Bond)
Diana Rigg (Tracy)
Telly Savalas (Blofeld)
Gabriele Ferzetti (Draco)
Ilse Steppat (Irma Bunt)
Lois Maxwell (Moneypenn)
Bernard Lee (M)
Desmond Llewelyn (Q)

Operaator: Michael Reed, kunstnik: Syd Cain, montaaž: John Glen, helilooja: John Barry, produtsendid: Albert R. Broccoli &  Harry Saltzman

142 min

“MINU LEMMIK BONDI-FILM”

Bondi filmide 50nda juubeli puhul ning Skyfalli linastuse eel otsutasin heita taaskord pilgu “On her Majesty’s Secret Service’ile” – “ Tema Majesteedi Salateenistuses” – filmile, mida nii mina kui mitmed kriitikuid ja fännid peavad seeria parimaks osaks. Film on omaette anomaalia Bondi filmide seas – 007 kannab siin kilti ja prille, paneb ameti maha ning abiellub (ja seekord päriselt, mitte nagu “You Only Live Twice’is”). Peoasas on George Lazenby, kes mängis seda rolli kõigest korra ning keda peetakse tihti kõige nõrgemaks Bondiks. Siiski tunduvad seeria mitmed hilisemad osad, eelkõige Daniel Craig’i filmid, eesotsas “Casino Royale’iga”, kasutavat mitmeid elemente, mis just siit alguse said. Heidaks lähema pilgu filmile, mis on oluline nii Bondi filmide ajaloos kui ka Ian Flemingu loomingu austajate südametes.

007 (Lazenby) päästab rannas naise, kes üritab ennast uputada. Naine osutub krahvinna Teresa “Tracy” di Vicenzoks, kelle isa – kriminaalsündikaadijuht Draco (Ferzetti) nõustub kurikael Blofeldi kohta infot jagama, kui Bond tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse. Geneoloog Hillary Bray’d mängides suundub ta Blofeldi tabamiseks Sveitši alpides asuvasse allergiauurimiskompleksi.

Enne kui edasi liigun, pean tegema ülestunnistuse – erinevalt suurest osast inimestest siin maamunal on minu lemmik-Bondideks George Lazenby ning Timothy Dalton. Miks? Sellepärast, et nende filmid ja rollisooritused tunduvad olevat enim kooskõlas Ian Flemingu loominguga. Mõlemad on usutavad džentelmenidena, kes suudavad olla nii šarmikad kui brutaalsed, kuid mis kõige tähtsam – inimlikud ja haavatavad. Daniel Craig’i rollisooritus tundub neist inspireeritud, ent tema Bond on toorem, tahumatum ning distantseeritum ja ei tekita nii suurt vaatajapoolset empaatiat. Dalton ja Lazenby puhul pole tegu võitmatu iroonilisi tsitaate pilluva alfaisasest superspiooniga (nagu oli Bond eelkõige Moore’i, Connery’i ja isegi Brosnan’i kehastuses) vaid lihast ja luust inimesega. Lazenby, vaatamata oma kogenematusele ning rabedusele, loob sümpaatsema Bondi kui seda on Connery – ta on haavatav ja mängulisem, ent vajalikel hetkedel sama jõuline. Filmi kaklusstseenid on palju brutaalsemad ning näitavad hästi Lazenby suurepärast füüsilist vormi ( oli õppinud Bruce Lee käe all ja omandanud karates musta vöö).

Filmi produtsent Albert R. Broccoli sõnul oleks Lazenby’st saanud parim Bond, kui ta oleks jätkanud 007’e kehastamist, ent ka siin nähtu ei anna põhjust kriitikaks. Tihti on tunne, et Lazenby`d arvustatakse pigem loost tulenevate detailide pärast – esiteks, ta kannab geneoloog Hillary Bray’d mängides prille, piipe ning kilti – asju, mis purustavad fantaasia Bondist kui üdini maskuliinsest mehest (ent loovad temast võib-olla ainus kord terve filmiseeria jooksul tõeliselt usutava salaagendi, kes ka tegelikult ümber kehastub). Teiseks abiellub ta oma elu armastuse Tracy’ga-asjaolu, mida enamik Bondi fänne näha ei soovi. Osa 007’ga kaasnevast fantaasiast on Bondi vallalisus ning seiklused üha uute naistega. Nii nagu krimpsutati nina Indiana Jones’i abiellumise üle, tehti seda ka siin. Bond, kes pole vallaline, kaotab inimeste jaoks midagi oma olemusest.

“Tema Majesteedi Salateenistuses” on väheseid 007 filme, kus Bondi jaoks on kaalul midagi isiklikku ning kus ta teeb läbi arengu (teised filmid, mis seda üritasid, olid “Licence To Kill” ning “Casino Royale”). Just see teeb “Tema Majesteedi Salateenistusest” seeria ühe meeldejäävama peatüki – tegu on haruldase osaga, kus meil on võimalus Bondi „naha alla“ pääseda ning ainus, mille lõpp paneb nutma. Ja need, kes kahtlevad Lazenby näitlemisoskustes, peaksid uuesti vaatama filmi viimast stseeni, mida nõrk näitleja poleks suutnud nii hästi välja kanda.

Kui Lazenby kõrvale jätta, on filmis seeria mitmeid kõrghetki.Diana Rigg’i kehastatud Tracy on üks meeldejäävamaid Bondi tüdrukuid – ta tegelaskuju on tugev ja kompleksne ning nende suhtes on ilusaid hetki ning tõeliselt head dialoogi. Tegu on ainsa naisega seerias, kes on sama nutikas ja terav kui Bond ning superspioonile igati vääriline partner. John Barry muusika on seeria parim ning filmi tunnusmeloodia  on saanud klassikaks. Selle mõju ja viiteid on tunda siiani – heaks näiteks on Michael Giacchino soundtrack animatsioonile “The Incredibles”. Louis Armstrong’i lummavas esituses kostuv “We Have All the Time in the World“  on mitte ainult üks parimaid Bondi-meloodiad vaid üks läbi aegade parimaid armastuslaule. Telly Savalas, kes võtab Blofeldi rolli üle Donald Pleasence’lt on üks seeria meeldejäävamaid kurikaelu. Action-stseenid on legendaarsed – esmakorselt on mängus suusad ning tagaajamisstseenid Alpides on siiani ühed seeria parimad (hiljuti tegi neile austusavalduse Cristopher Nolan “Inception’is”, kelle üheks lemmikfilmiks on muuseas “Tema Majesteedi Teenistuses”). Peter Hunt, kes oli kolme esimese Bondi-, ning 1960ndate ühe parima spioonifilmi “The Ipcress File” monteerija, tegi “On Her Majesty’s Secret Service’iga” oma režiidebüüdi ning lisas filmi hoogu, teravust ja kaasaegsust, karaktereid unustamata. Tegu on filmiga, kus nii M kui ka Moneypenni saavad vaatamata vähesele ekraaniajale särada. Huvitaval kombel oli antud filmi monteeijaks John Glen, mees, kes samuti hiljem montaažikäärid lavastajatooli vastu vahetas ning lausa viis Bondi seiklust lavastas.

Produtsentide eesmärk oli tuua 007 fantastiliste seikluste järel (vulkaanis peituv Blofeldi peiduurgas jm. elemendid mida “Austin Powers’i” seeria hästi parodiseeris) tagasi maa peale ning olla originaalitruum. Bondi seeria liigub ikka fantastiliste ning realistlike elementide vahel – “Moonraker’ile” järgneb “For Your Eyes Only” ning “Die Another Day’le” “Casino Royale”. “Tema Majesteedi Salateenistuses” suudab ühendada kurikaela maailmavallutusplaanid (mis seekord isegi enam-vähem realistlikuna tunduvad) ning suured action-stseenid klassikalise karakterikeskse spioonilooga. Seda kõike suudetakse teha paremini ja orgaanilisemalt kui „Casino Royale’is“, kus suureks aetud action ülejäänud filmist välja hüppas.

Minu jaoks on James Bond seostunud eelkõige realistliku spiooniga, kes satub uskumatutesse olukordadesse aga on alati ka haavatav. Võib-olla on asi selles, et mu esimeks kokkupuuteks 007’ega oli John McLusky’i joonistatud “Casino Royale’i” koomiks, mis 1990ndate alguses “Eesti Ajas” ilmus. See ongi 007 tegelaskuju ja ta filmide võlu – igaühel meist on oma visoon ideaalsest Bondist ning arvamus, milline näitleja teda kõige paremini mängis. Bond on ajas muutunud, ent olemuselt siiski samaks jäänud. Ikkagi tunduvad seeria meeldejäävamad osad olevat need, mis keskenduvad huvitavatele tegelastele (nii naistele kui kurikaeltele) ning mis lisaks action-stseenidele pakuvad ka reaalset ohtu tihtilugu võitmatule kangelasele. Nii nagu “Casino Royale”, toimib ka “On Her Majesty’s Secret Service” tänu oma kesksele armastusloole. Mõnikord on maailma päästmine ühele inimesele liiga suur koorem ning kui ta võitleb millegi isikliku – antud juhul siis armastuse nimel-on talle palju lihtsam kaasa elada.

Paljud arvustused on nimetanud “Skyfall’i” parimaks Bondiks seeria ajaloos. Eks varsti näeme kui palju on seal jälgi “Tema Majesteedi Salateenistusest”. Siiski tundub, et humansem ja haavatavam Bond sai kinolinal alguses just Lazenby kehastuses ning loodetavasti jätkavad ka Daniel Craig’i filmid samal rajal. Jään “Skyfall’i” huviga ootama ning kirjutan oma emotsioonidest peale esilinastust. Ükskõik kas sellest saab uus lemmik 007-film pole oluline, olen õnnelik selle üle, et on olemas “On Her Majesty’s Secret Service” – Bondi film, mis suudab oma viimaste kaadritega mult alati pisara välja tuua.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused