Archive for the ‘P’ Category

pirates_of_the_caribbean_dead_men_tell_no_tales_posterrežissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel

osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)

operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.

129.min

Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas

Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.

“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.

Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.

null

Courtesy of Disney

Déjà vu

Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on  vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.

Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega  väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal  tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.

Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.

null

Courtesy of Disney

Tasakaalu küsimus

Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi  tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles  siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia  õiget fookust.

Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.

Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode  Diana

PIRATES OF THE CARIBBEAN: DEAD MEN TELL NO TALES

Courtesy of Disney

 

 

Read Full Post »

passengers_2016_movie_poster“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: Morten Tyldum
stsenaarium: Jon Spaihts

Raske uskuda, et filmistuudio nõustus investeerima 110 miljon dollarit kõigest kolme tegelasega toimuvasse romantilisse ulmedramöödiasse, mille tegevus leiab aset kosmoselaevas.

Kahest samal ajal linastunud suure-eelarvelisest ulmekast sai “Reisijad” kriitikutelt korralikult materdada, samal ajal kui “Rogue One: Tähesõdade lugu” (2016) on millegipärast (ja ebaõiglaselt) üsna positiivselt vastu võetud.

Õigupoolest on asjalood vastupidi. Erinevalt “Tähesõdade loost” on “Reisijad” vähemasti korralikult lavastatud, selge narratiivi ning mõistetavate karakteritega. Me ei pruugi tegelaste otsustega nõustuda, aga mõistame neid. See ei tähenda, et probleeme üldse pole. Ekraanil näeb kerget meelelahutust, mis järgib mitmeid kulunud klišeesid ning on väga nõrga lõpuga. Film loob aga muljetavaldava ja meeldejääva maailma (isegi kui ta laenab mõndagi  teistest filmidest, nagu näiteks “Silent Running“), jookseb hästi ning on täis mitmeid toredaid ideid (basseinistseen!).

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode Diana

assassins_creed_2016_movie_poster

Assassin’s Creed (2016)
režissöör: Justin Kurzel
stsenaarium: Michael Lesslie, Adam Cooper & Bill Collage

Olles mänginud (ja läbi teinud) pea kõiki Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, peab tõdema, et Justin Kurzel (“Macbeth”) toob Ubisofti ja Patrice Désiletsi loodud maailma ekraanile üsna originaalitruult. Kohati näib, et filmitegijad tunnevad liiga suurt kohustust kogu Assasin’s Creedi ikonograafia filmi mahutada.

Nagu Duncan Jonesi “Warcraft” (2016), on ka “Assassin’s Creed” pigem arusaadav neile, kes on mänguga kursis ning jätab segadusse need, kes materjaliga tuttavad pole.

Kui seeria esimene osa välja arvata, on “Assassin’s Creed’i” mängud humoorikad pulp -seiklused, mis õpetavad muuseas ka ajalugu. Filmiversioon mõjub aga üllatavalt mornilt ega suuda oma maailma kuigi hästi seletada. Naiivne dialoog, igav peategelane ning ekraanil toimuv ei pane filmile eriti kaasa elama. Mehhaaniline ja kiretu märul, mis tahab palju, kuid saavutab vähe.

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

assassins_creed_2016_movie_still.jpg

Courtesy of 20th Century Fox

Read Full Post »

petes_dragon_2016_posterrežissöör: David Lowery
stsenaarium: David Lowery & Toby Halbrooks

osades:
Bryce Dallas Howard (Grace)
Robert Redford (Meacham)
Oakes Fegley (Pete)
Oona Laurence (Natalie)
Wes Bentley (Jack)
Karl Urban (Gavin)

operaator: Bojan Bazelli, kunstnik: Jade Healy, kostüümikunstnik: Amanda Neale, montaaž:  Lisa Zeno Churgin, helilooja: Daniel Hart. Produtsent: James Whitaker.

103.min

VANAMOELINE KOGUPEREFILM. Poiss ja lohe pere otsingul.

Suure-eelarveliste ja pompoossete Disney uusversioonide kõrval on ilmunud lihtne ja vanamoeline koguperefilm.

Stuudio, mis keskendub eelkõige oma kuulsamate ja populaarsemate animatsioonide nagu “Tuhkatriinu” (2015) ja “Džungliraamat” (2016) filmiversioonide tegemisele, on  vähemtuntud “Minu sõber lohe” uusversiooniga loonud intiimse koguperefilmi, mis ei toetu ainult visuaalefektidele ning vaatemängule.

1977. aastal ilmavalgust näinud originaalversioon linastus  veel ajal, mil stuudio tootis filme “Mary Poppinsi” (1964) vaimus. Segu live-action‘ist ja animatsioonist, pole “Minu sõber lohe” esimese versiooni  tugevuseks mitte lugu, vaid värvikad karakterid ja lustakad laulud. Uusversioonil pole peale peategelaste Pete’i, Ellioti ning pere otsimise teema originaaliga eriti pistmist. Tegevuskoht ning situatsioonid on erinevad ning filmitegijad  ammutavad inspiratsiooni  pigem Hayao Miyazaki ja stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) loomingust.

petes_dragon_2016_still_002

Courtesy of Disney

Loodus ja inimene

Orb Pete (Oakes Fegley) on 10-aastane poiss, kes kaotas viis aastat tagasi autoõnnetuses oma pere ning elab sellest saati koos oma sõbra, Ellioti nimelise lohega, metsas. Peale seda kui metsatööstus hakkab nende elukohas puid langetama, jääb Pete silma metsnikule  (Bryce Dallas Howard), kes võtab poisi oma hoole alla. Esmakordselt on Pete ja Elliot üksteisest eraldatud ning peagi  hakatakse jahti pidama ka lohele, kes on siiani eksisteerinud vaid legendides.

Perekond, inimese sügav side loodusega, keskkonnateadlikkus ning maagiline olend, keda näevad ainult lapsed, on teemad, mida näeb korduvalt Hayao Miyazaki loomingus. Sundance’i hiti “Ain’t Them Bodies Saints” (2013) režissöör David Lowery on need suurmeistrilt teadlikult laenanud, ent teostuselt oma iidolini ei küüni. Ühtki teemat pole süvitsi käsitletud ja kuigi filmil on head näitlejad (Bryce Dallas Howard, Robert Redford, Karl Urban jt), jäävad karakterid pigem üheplaanilisteks arhetüüpideks kui reaalseteks tegelaskujudeks. Pete`i mängiv Oakes Fegley ja poisi uut sõpra Natalie’d kehastav Oona Laurence, kes hiilgas möödunud aasta “Vasakukäelises” (2015) Jake Gyllenhaali tütrena, on huvitavamad, ent samuti mitte eriti meeldejäävad.

petes_dragon_2016_still_004.jpg

Courtesy of Disney

Inimlik ja universaalne

Lohe esindab nii originaalis kui uusversioonis laste kaotusvalu ning inimlikku vajadust sõbra järele. Pole vahet, kas ta on kujuteldav või päris. Nagu iga lapse unistuste sõbraks on Raudhiiglane või Totoro, sobiks selleks ka lohe. Elliot on küll  huvitav, ent pole pooltki nii meeldejääv kui originaalversioonis.

Filmi võib kiita julguse eest jutustada lugu pigem piltide kui sõnadega ning valiku eest olla vanamoelisem ja intiimsem kui enamik möllu täis koguperefilme.Kahjuks toetuvad paljud emotsionaalsed momendid muusikale ega lase olulistel hetkedel  endal loost orgaaniliselt välja kasvada.

Robert Redfordi kehastatud tegelaskuju kasutab filmis korduvalt sõna “maagia”. Huvitaval kombel on just see komponent filmist puudu. “Minu sõber lohe” on elegantselt teostatud ja südamlik lugu, mis sobib vaatamiseks tervele perele. Korralik ja kaasaja kontekstis haruldane koguperefilm, mis oleks võinud olla siiski palju enamat.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9.september 2016

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:
 Diana

petes_dragon_2016_still_003.jpeg

Courtesy of Disney

 

Read Full Post »

Virgin_Mountain_Fusi_2015_poster“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB


The_Night_Before_poster“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


pawn_sacrifice_poster“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Bobby_Fischer_vs_Boris_Spasky_

Read Full Post »

play_it_again_sam_movie_posterrežissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal

osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)

operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.

85 min

“WOODY ALLEN’i HUMOORIKAS AUSTUSAVALDUS HUMPHREY BOGART’ile”

Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud,  mõlema korterist võib leida raamatuid film noir`i ikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt :)
play_it_again_sam_still_001Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkumine voice-over‘ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).

Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.

play_it_again_sam_still_004Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud : ” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi” ning mitmed naljad leidlikud: “Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.

Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.

play_it_again_sam_still_003Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t,  kes kasutas Bogarti -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.

“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i” kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Roger Ebert

Read Full Post »

child_44_poster_“Child 44” – “44. laps” (2015)
režissöör: Daniel Espinosa
stsenaarium: Richard Price, Tom Rob Smith’i raamatu alusel

Teos, mis oleks pidanud ekraanivalgust nägema minisarjana. Liiga palju liine, ebaselge fookus, nülitud stseenid ning montaažis tuntavalt kärbitud lugu (esialgne versioon oli ligikaudu 5 tundi) koos mittemidagiütleva režiiga rikuvad intrigeeriva materjali ning suurepäraste näitlejate ponnistused.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: James King 


unfriended_poster“Unfriended: Ütle, kes on su sõbrad…” (2015)
režissöör: Levan Gabriadze
stsenaarium: Nelson Greaves

Väga lahe keskne gimmick – kogu tegevuse arvutiekraanil hoidmine ning ilusti väljendatud sõnum ei suuda täielikult päästa selle küber-õuduka nõrgavõitu lugu ning ebaveenvat viimast kolmandikku. Näitlejad ja stsenaarium ei mängi välja seal vajaminevaid nüansse. Antud aspektid, koos (kohati nimme) ebasümpaatsete ja stereotüüpsete tegelaskujudega tõmbavad vee peale filmile, mis oleks olnud üks žanri tippteoseid. Siiski, vägagi põnev eksperiment ning huvitav vaatamine.

Hinne: 5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf


A_Pigeon_Sat_on_a_Branch_Reflecting_on_ Existence_poster“En duva satt på en gren och funderade på tillvaron” – “Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle” (2014)
režissöör: Roy Andersson
stsenaarium: Roy Andersson

Roy Anderssoni loomingust kõigest kolme filmi näinuna pole ma ta suur ekspert, aga “Tuvi…” tundub kibestunum, venivam ja igavam versioon lavastaja eelmisest taiesest “Teie, kes te elate” (2007). Episoodiline, liiga pikkade youtube’like šketšide kogum, mis loob ebamäärase terviku. Nagu keegi oleks otsustanud Monty Python’i “Elu mõttest” (1984) vähemnaljaka aegluubi-versiooni teha.

Kohati leidlik, aga ääretult ülehinnatud.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


A_Pigeon_Sat_on_a_Branch_Reflecting_on_ Existence_still

Read Full Post »

paddington_posterrežissöör: Paul King
stsenaarium: Hamish McColl & Paul King, Michael Bond’i loodud tegelaskuju põhjal

Populaarse Paddingtoni tegelaskuju filmiversioon on esmaklassiline koguperemeelelahutus. Kuigi lugu ning mitmed naljad pole väga originaalsed, on film teostatud hoogsalt ja mänguliselt. Tegelaskujud on toredalt välja joonistatud, klassikaline slapstick-komöödia on suurepäraselt ajastatud ning mitmed dialoogilõigud on väga naljakad (eriti tabavad on laused praeguse Dr.Who – Peter Capaldi kehastatud naabri tegelaskuju suust). Miinuspoolele jääb Nicole Kidman’i kehastatud perefilmile tüüpiliselt klišeelik ja üheplaaniline taksidermistist kurjam, ning kolmanda act`i liikumine liiga etteaimataval autopiloodil.

Kuigi “Paddington” ei küündi oma žanri tippteoste, nagu Alfonso Cuarón’i “A Little Princess`i”(1995) ja Robert Stevenson’i “Mary Poppins`i” (1964) tasemele, on tegu filmiga, mida võib julgelt pea kõigile soovitada. Kisub nii noorel kui vanal suu naerule.

Hinne: 7.5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Paddington_still

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused