“Haletsus” on kui päikeselises Kreekas tehtud Põhjamaine must komöödia. Esteetiliselt väljapeetud ja sordiini all hoitud huumoriga minimalistlik lugu keskealisest advokaadist, kelle naine on koomas. Mehe eksistents põhineb teadmisel, et tal on lähedasi inimesi, kes teda ses raskes olukorras toetavad ja kaastunnet avaldavad.
Tegu on kõneka uurimusega inimloomusest, mis liigub küll üsna etteaimatava lõpptulemuse suunas, ent loo teevad naudikaks värvikad ning humoorikad episoodid. Isiklikult meeldis see film oma julge toestuse ja karakteripõhisema lähenemise poolest rohkem kui filmi stsenaristi Efthymis Filippou viimased teosed (režisöör Yorgos Lanthimos’ega koostöös valminud “Homaar” ja “Püha hirve tapmine”).
“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018) režissöör: Erik Poppe kinodes alates: 20.07.2018
Utøya saare tragöödiast on tänaseks möödunud 7 aastat. 2011. aasta 22. juulil ründas Oslo lähedal poliitilises suvelaagris olnud viitsada noort relvastatud parempoolne ekstremist. Rünnak kestis 72 minutit.
Hinnatud Norra režissöör Erik Poppe (Tuhat korda head ööd) on otsustanud näidata toimuvat läbi väljamõeldud 18-aastase karakteri Kaja silme läbi ning teha seda reaalajas minuthaaval. Sarnaselt Sebastian Schipper’i teosega “Victoria” on “Utøya 22. juuli” teostatud ühe kaadriga. Nagu Gus Van Sant filmiga “Elevant” (2013), üritab Poppe oma jälgiva ja liugleva kaameraga taodelda dokumentaalsust, ent teostus jääb formaalseks. Kaamera vaatepunkt jääb tihti ebaselgeks, lugu jääb pinnapealseks ning liigselt jälgitakse tüüpilisi katastrooffilmi stampe. Ka väljamõeldud karakterid jäävad üheplaanilisteks stereotüüpideks.
Filmi mõjuvamaks aspektiks pole pikk katkestamata kaader, vägivalla kaamerast eemal hoidmine või tegelaste läbielamised vaid hoopiski hetk, kus sääsk peategelase käe peale maandub. Taoline juhuslikkus ja elulisus on see, mis filmil tervikuna puudu jääb.
Loodetavasti on samast sündmusest Paul Greengrassi (“Bourne’i filmid”, “United 93”) käe all valmiv “Norway” (2018) nöol tegu paremini teostatud, emotsionaalsema ja mõtlemapaneva filmiga.
Kreeka-Belgia päritolu legendaarne režissöör Agnès Varda on Euroopa kino inspireerivamaid ja mõjukamaid figuure ning tema koostööfilm fotograaf JR’iga optimistlikumaid ja inspireerivamaid dokumentaalfilme, mida viimasel ajal näinud olen.
“Palged, paigad” ei küüni küll lavastaja ikooniliste dokumentaalide nagu “Agnèse rannad” -“Les plages d’Agnès” (2008) või “Järelnoppijad” – “Les glaneurs et la glaneuse… deux ans après” (2002) tasemele, ent on teostatud Vardale iseloomuliku mängulisusega ning käsitleb juba tema varasemast loomingust läbi käinud motiive ja teemasid. Tuues fookusesse väikesed kohad ning nende elanikud, loovad JR ja Varda veidi episoodilise, ent kõneka arutelu kunsti mõjust. Pole sugugi paha 88-aastase lavastaja kohta :)
The Post – Salajased paberid (2017) režissöör: Steven Spielberg stsenaarium: Liz Hannah & Josh Singer
Kinodes alates: 26.01.2018
Steven Spielberg autopiloodil. Kompetentne, ent kiretu uurimus sõnavabadusest. “Salajaste paberite” voorused ja puudused on sarnased parima filmi Oscari võitnud teosega “Päevavalgele” – “Spotlight” (2015). Mõlemal on ka sama stsenarist. Olles küll aateline linateos, ei huvitu “Salajased paberisd” oma tegelastest ega suuremast pildist. Säravaim osa jääb Meryl Streepile: keskne otsuse langetamise stseen on lihtsalt näitlemise meistriklass.
Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017) režissöör: Luca Guadagnino stsenaarium: James Ivory
Kinodes alates: 19.01.2018
Kaunis, eluline ja kurb, nüansirikas ning delikaatne lugu täiskasvanuks saamisest ja oma seksuaalsusega leppimisest. Film meenutab parimat 1970-ndate Euroopa kino. Intellektuaalne, samas lihtne ja üldinimlik.
Põnevaks teeb asja ka kirev rahvusvaheline kooslus. Stsenarist on “Elu kuldsete hetkede” lavastaja, Briti päritolu James Ivory, režissööriks itaallane Luca Guadagnino (“Io sono l’amore” – “I am Love”), operaator Tai päritolu Sayombhu Mukdeeprom (“Uncle Boonmee Who Call Recall His Past Lives”), kaamera ees aga Ameerika näitlejad. Filmist leiab ka ühe kaunima isa-poja stseeni ( Timothée Chalamet` ja Michael Stuhlbargi duett).
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988) režissöör: David DeCoteau
Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.
Hinne: 6/10
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg
Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.
Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”. Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.
12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross
Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.
Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.
Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.
Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy
Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.
Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).
……………………………………………………………………………………………………………………………… 6. “The Gang’s All Here” (1943) režissöör: Busby Berkeley
Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu pärast The Lady In The Tutti Frutti Hattasub filmi vaadata.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson
Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.
4.”The Gay Divorcee” (1934) režissöör: Mark Sandrich
Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlabesimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973) režissöör: Peter Yates
1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.
“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “Swing Time” (1936) režissöör: George Stevens
“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda
Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) režissöör: Guy Hamilton
Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööriGuy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.
Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter
Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil. Hinne: 6.5/10 IMDBRotten Tomatoes
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band
Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.
Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.
……………………………………………………………………………………………………………………… 11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker
Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.
Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.
………………………………………………………………………………………………………………………10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory
1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.
Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) režissöör: Douglas Sirk
Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó
Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) režissöör: Joseph L. Mankiewicz
Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.
Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichifilm on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa, ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952) režissöör: Douglas Sirk
Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).
Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948) režissöör: Roberto Rosselini
Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958) režissöör: Douglas Sirk
Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957) režissöör: Douglas Sirk
Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.
režissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
stsenaarium: Jeff Nathanson, Terry Rossio ja Jeff Nathansoni loo alusel
osades:
Johnny Depp (kapten Jack Sparrow)
Javier Bardem (kapten Salazar)
Geoffrey Rush (kapten Hector Barbossa)
Brenton Thwaites (Henry Turner)
Kaya Scodelario (Carina Smyth)
Kevin McNally (Gibbs)
Golshifteh Farahani (Shansa)
David Wenham (Scarfield)
operaator: Paul Cameron, kunstnik: Nigel Phelps, kostüümikunstnik: Penny Rose, montaaž: Roger Barton & Leigh Folsom Boyd, helilooja: Geoff Zanelli. Produtsent: Jerry Bruckheimer.
129.min
Tüüpiline Kariibi mere piraatide seiklus – nii heas kui halvas
Eduka hitt-seeria viies film üritab tabada esimese osa maagiat, ent on loomingulises kriisis.
“Kariibi Mere piraatide” seeria pole eriti originaalne. See põhineb Disney lõbustuspargi atraktsioonil ja laenab kahtlaselt palju elemente LucasArtsi legendaarsest seiklusmänguseeriast “Monkey Island” ning Tim Powersi romaanist “Võõrastel vetel” (mille põhjal on vändatud ka eelmine, neljas osa). Seekord on aga loominguline kriis tuntavam, kuna viies film kopeerib eelmiste seikluste elemente.
Lugu jätkub sealt, kus kolmas osa pooleli jäi. Henry Turner (Brenton Thwaites) soovib murda oma isa Will Turneri (Orlando Bloom) peal lasuvat needust. Selleks on vaja leida müütiline Poseidoni kolmhark, mida otsib ka astronoom Carina Smyth (Kaya Scodelario). Jack Sparrow’d (Johnny Depp) jälitavad aga viirastusmadrused, keda juhib halastamatu kapten Salazar (Javier Bardem). Nende eesmärk on tappa kõik maailma meredel seilavad piraadid.
Courtesy of Disney
Déjà vu
Lugu on üsna sarnane eelmistes osades nähtuga. Peategelasena astub üles McGuffin ning seekord on vaja üles otsida Poseidoni kolmhark, mida nii peategelased, piraadid, kummituslik vägi kui Briti merevägi eri põhjustel taga ajavad.
Tugeva ja iseseisva Elizabeth Swanni (Keira Knightley) asemel on astronoom Carina Smyth ning Will Turneri asemel tema poeg – aus ja sirgjooneline Henry. Tegu peaks olema uute karakteritega, ent tunduvad originaaltriloogia tegelastega väga sarnased. Ainsaks erinevuseks võib pidada nimesid ning uusi näitlejaid. Vaatamata sellele, et lugu peaks keskenduma just neile ning mõlemal tegelasel on tugev motivatsioon (vanemate leidmine), jäävad nende karakterid korralikult välja arendamata. Filmitegijad toovad sisse liiga palju uusi ja vanu tegelasi, kes võitlevad ekraaniaja ja fookuse pärast. Isegi kapten Jack Sparrow tundub omanimelisese filmis mittevajalikuna.
Tegelane, kelle kehastamise eest Johnny Depp kunagi parima meespeaosa Oscarile kandideeris, tundub siin iseenda paroodiana. Tema stseenid on tihti pingutatult naljakad (eriti küsitav on üks abiellumisstseen) ning dialoog üllatavalt kohmakas. Kohati tundub, nagu Sparrow esineks kuueaastastele mõeldud splastick-komöödia lastefilmis (näoli porri kukkumine jne), teisalt teeb ta täiskasvanutele mõeldud seksinalju. Kui originaaltriloogias toimus tegelaskujuga vähemalt mingi muutus, siis neljandas ja viiendas osas on see unustatud ning kuulus piraat koos mitmete teiste tagasitulevate tegelastega reedab oma sõbrad ja põhimõtted silma pilgutamata.
Courtesy of Disney
Tasakaalu küsimus
Režissööriduo Joachim Rønning ja Espen Sandberg, kes kogusid tuntust Norra parima võõrkeelse Oscarinominendi “Kon Tikiga” (2012), soovisid tagasi tuua piraatide esimese filmi komponendid: seikluse ja õuduselemendid, huumori ja südame. Nende katse on tõestab, et nende ühendamine pole sugugi lihtne. Tonaalsus kõigub, olles siis kas liiga infantiilne või sünge ning ei leia sellist tasakaalu, mida suutis originaalfilmide režissöör Gore Verbinski. Paljus võib selles süüdistada nõrka stsenaariumit, mis ei leia õiget fookust.
Ka märul tundub tuttava ja kulununa. Üks episood kopeerib “Kiirete ja vihaste” viienda kuulsat tagaajamist, ainult autod on hobustega asendatud. Ülejäänud lõigud kordavad eelmistes osades nähtut : järjekordne hukkamisest päästmine, laevade lahing, paadiga põgenemine, mõõgavõitlus jne.
Nii heas kui halvas on tegu tüüpilise “Kariibi mere piraatide” järjega. Massiivne, külluslik ja segasevõitu meelelahutus, mis ei küüni esimese osa tasemele.Film üritab fännidele pakkuda tuttavaid asju ega võta uusi riske. Teostuslikult on tegu parema filmiga kui Rob Marshalli (“Chicago”) elutu “Kariibi mere piraadid: “Võõrastel vetel” (2011), ent jääb oma segase ja ebaloogilise loojutustamise tõttu alla nii teisele kui kolmandale osale.
“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: Morten Tyldum
stsenaarium: Jon Spaihts
Raske uskuda, et filmistuudio nõustus investeerima 110 miljon dollarit kõigest kolme tegelasega toimuvasse romantilisse ulmedramöödiasse, mille tegevus leiab aset kosmoselaevas.
Kahest samal ajal linastunud suure-eelarvelisest ulmekast sai “Reisijad” kriitikutelt korralikult materdada, samal ajal kui “Rogue One: Tähesõdade lugu” (2016) on millegipärast (ja ebaõiglaselt) üsna positiivselt vastu võetud.
Õigupoolest on asjalood vastupidi. Erinevalt “Tähesõdade loost” on “Reisijad” vähemasti korralikult lavastatud, selge narratiivi ning mõistetavate karakteritega. Me ei pruugi tegelaste otsustega nõustuda, aga mõistame neid. See ei tähenda, et probleeme üldse pole. Ekraanil näeb kerget meelelahutust, mis järgib mitmeid kulunud klišeesid ning on väga nõrga lõpuga. Film loob aga muljetavaldava ja meeldejääva maailma (isegi kui ta laenab mõndagi teistest filmidest, nagu näiteks “Silent Running“), jookseb hästi ning on täis mitmeid toredaid ideid (basseinistseen!).
Assassin’s Creed (2016) režissöör: Justin Kurzel
stsenaarium: Michael Lesslie, Adam Cooper & Bill Collage
Olles mänginud (ja läbi teinud) pea kõiki Assassin’s Creedi põhiseeria mänge, peab tõdema, et Justin Kurzel (“Macbeth”) toob Ubisofti ja Patrice Désiletsi loodud maailma ekraanile üsna originaalitruult. Kohati näib, et filmitegijad tunnevad liiga suurt kohustust kogu Assasin’s Creedi ikonograafia filmi mahutada.
Nagu Duncan Jonesi “Warcraft” (2016), on ka “Assassin’s Creed” pigem arusaadav neile, kes on mänguga kursis ning jätab segadusse need, kes materjaliga tuttavad pole.
Kui seeria esimene osa välja arvata, on “Assassin’s Creed’i” mängud humoorikad pulp -seiklused, mis õpetavad muuseas ka ajalugu. Filmiversioon mõjub aga üllatavalt mornilt ega suuda oma maailma kuigi hästi seletada. Naiivne dialoog, igav peategelane ning ekraanil toimuv ei pane filmile eriti kaasa elama. Mehhaaniline ja kiretu märul, mis tahab palju, kuid saavutab vähe.
režissöör: David Lowery
stsenaarium: David Lowery & Toby Halbrooks
osades:
Bryce Dallas Howard (Grace)
Robert Redford (Meacham)
Oakes Fegley (Pete)
Oona Laurence (Natalie)
Wes Bentley (Jack)
Karl Urban (Gavin)
operaator: Bojan Bazelli, kunstnik: Jade Healy, kostüümikunstnik: Amanda Neale, montaaž: Lisa Zeno Churgin, helilooja: Daniel Hart. Produtsent: James Whitaker.
103.min
VANAMOELINE KOGUPEREFILM. Poiss ja lohe pere otsingul.
Suure-eelarveliste ja pompoossete Disney uusversioonide kõrval on ilmunud lihtne ja vanamoeline koguperefilm.
Stuudio, mis keskendub eelkõige oma kuulsamate ja populaarsemate animatsioonide nagu “Tuhkatriinu” (2015) ja “Džungliraamat” (2016) filmiversioonide tegemisele, on vähemtuntud “Minu sõber lohe” uusversiooniga loonud intiimse koguperefilmi, mis ei toetu ainult visuaalefektidele ning vaatemängule.
1977. aastal ilmavalgust näinud originaalversioon linastus veel ajal, mil stuudio tootis filme “Mary Poppinsi” (1964) vaimus. Segu live-action’ist ja animatsioonist, pole “Minu sõber lohe” esimese versiooni tugevuseks mitte lugu, vaid värvikad karakterid ja lustakad laulud. Uusversioonil pole peale peategelaste Pete’i, Ellioti ning pere otsimise teema originaaliga eriti pistmist. Tegevuskoht ning situatsioonid on erinevad ning filmitegijad ammutavad inspiratsiooni pigem Hayao Miyazaki ja stuudio Ghibli (“Minu naaber Totoro”, “Vaimudest viidud”) loomingust.
Courtesy of Disney
Loodus ja inimene
Orb Pete (Oakes Fegley) on 10-aastane poiss, kes kaotas viis aastat tagasi autoõnnetuses oma pere ning elab sellest saati koos oma sõbra, Ellioti nimelise lohega, metsas. Peale seda kui metsatööstus hakkab nende elukohas puid langetama, jääb Pete silma metsnikule (Bryce Dallas Howard), kes võtab poisi oma hoole alla. Esmakordselt on Pete ja Elliot üksteisest eraldatud ning peagi hakatakse jahti pidama ka lohele, kes on siiani eksisteerinud vaid legendides.
Perekond, inimese sügav side loodusega, keskkonnateadlikkus ning maagiline olend, keda näevad ainult lapsed, on teemad, mida näeb korduvalt Hayao Miyazaki loomingus. Sundance’i hiti “Ain’t Them Bodies Saints” (2013) režissöör David Lowery on need suurmeistrilt teadlikult laenanud, ent teostuselt oma iidolini ei küüni. Ühtki teemat pole süvitsi käsitletud ja kuigi filmil on head näitlejad (Bryce Dallas Howard, Robert Redford, Karl Urban jt), jäävad karakterid pigem üheplaanilisteks arhetüüpideks kui reaalseteks tegelaskujudeks. Pete`i mängiv Oakes Fegley ja poisi uut sõpra Natalie’d kehastav Oona Laurence, kes hiilgas möödunud aasta “Vasakukäelises” (2015) Jake Gyllenhaali tütrena, on huvitavamad, ent samuti mitte eriti meeldejäävad.
Courtesy of Disney
Inimlik ja universaalne
Lohe esindab nii originaalis kui uusversioonis laste kaotusvalu ning inimlikku vajadust sõbra järele. Pole vahet, kas ta on kujuteldav või päris. Nagu iga lapse unistuste sõbraks on Raudhiiglane või Totoro, sobiks selleks ka lohe. Elliot on küll huvitav, ent pole pooltki nii meeldejääv kui originaalversioonis.
Filmi võib kiita julguse eest jutustada lugu pigem piltide kui sõnadega ning valiku eest olla vanamoelisem ja intiimsem kui enamik möllu täis koguperefilme.Kahjuks toetuvad paljud emotsionaalsed momendid muusikale ega lase olulistel hetkedel endal loost orgaaniliselt välja kasvada.
Robert Redfordi kehastatud tegelaskuju kasutab filmis korduvalt sõna “maagia”. Huvitaval kombel on just see komponent filmist puudu. “Minu sõber lohe” on elegantselt teostatud ja südamlik lugu, mis sobib vaatamiseks tervele perele. Korralik ja kaasaja kontekstis haruldane koguperefilm, mis oleks võinud olla siiski palju enamat.
Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 9.september 2016
“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015) režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári
Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.
“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015) režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg
Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.
“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014) režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight
1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.
Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.
režissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal
osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)
operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.
Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud, mõlema korterist võib leida raamatuid filmnoir`iikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt :) Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkuminevoice-over’ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).
Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.
Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud :” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi”ning mitmed naljad leidlikud:“Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.
Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.
Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t, kes kasutas Bogarti -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.
“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i” kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.
Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoestTerminal (Facebook).
“Pity” – “Haletsus” (2018)
“Utøya 22. juli” – “U: July 22” – “Utøya 22. juuli” (2018)
“Villages, Visages “- “Faces Places” – “Palged, paigad” (2017)
The Post – Salajased paberid (2017)
Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017)
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
9. “Aquarius” (2016)
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
7. “Elle” (2016) 
6. “Paterson” (2016) 
5. “Good Time” – “Hea aeg” (2017)
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
3. “Manchester by the Sea” (2016)
2. “Silence” – “Vaikus” (2016)
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988)
14. “Ninja III: The Domination” (1984)
13. “Teen Witch” (1989)
12. “Pennies from Heaven” (1981)
11. “Il bidone ” – “The Swindle” (1955)
10. “Wild River” (1960)
9. “White Dog” (1982) 
8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
7. “The Player” (1992)
6. “The Gang’s All Here” (1943)
4.”The Gay Divorcee” (1934)
3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973)
2. “Swing Time” (1936)
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 
14. “In the Mouth of Madness” – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöörid: Joachim Rønning & Espen Sandberg
“Passengers” – “Reisijad”
režissöör: David Lowery
Ma Armastan Filme - Mart Raun - Filmiblogi 