Archive for the ‘R’ Category

november_ehk_rehepapp_2017_posterNovember (2017)
režissöör: Rainer Sarnet
stsenaarium: Rainer Sarnet, Andrus Kivirähki raamatu “Rehepapp ehk November” alusel

osades:
Rea Lest (Liina)
Jörgen Liik (Hans)
Arvo Kukumägi (Rein)
Katariina Unt (Luise)
Taavi Eelmaa (Ints)
Meelis Rämmeld (Jaan)
Dieter Laser (parun)

operaator: Mart Taniel, kunstnikud: Jaagup Roomet & Matis Mäesalu, kostüümikunstnik: Jaanus Vahtra, montaaž: Jaroslaw Kaminski, helirežissöör: Marco Vermaas, helilooja: Jacaszek. Produtsent: Katrin Kissa.

115.min

Tugevad elemendid, ebakindel tervik.

Olen ääretult õnnelik, et  Rainer Sarneti “November” peale üle kümneaastast produktsioonipõrgut lõpuks valmis sai. Kui vaid rohkem filmitegijaid saaks selliseid võimalusi. “November” on loovalt ja julgelt teostatud film, kus kogu meeskonna (eriti kunstniku, kostüümikunstniku, operaatori, valgusmeistri ja kratitegijate) pühendumus ja vaev on ekraanilt näha.

Kivirähu maailm on põnevalt ja detailselt kinolinale toodud ning kratid toredasti ellu äratatud. Näitlemine ja dialoog on kohati küll ebastabiilne, ent tüpaaživalikud väga hästi õnnestunud. Filmis leidub mitmeid lahedaid stseene, head Kivirähu huumorit ja lummava atmosfääriga kaadreid.

Vaatamata sellele, et võrreldes “Idioodiga” (2011) on tegu nähtava edasiminekuga, vaevavad “Novembrit” sarnased probleemid. Järjekordne raamatuadaptsioon, mida pole õnnestunud hästi filmikeelde tõlkida. Liiga paljud liinid ning tegelaskujud konkureerivad ekraaniaja pärast ning režissöör ja monteerija on silmnähtavalt jännis loo fookuse hoidmisega.

Kas film räägib rehepaplusest, eestlusest, armastusest või krattidest? Üritatakse olla Euroopa arthouse või siiski põhjamaine must komöödia? Kes on loo peategelane? Kõik vajalikud elemendid on iseenesest ju olemas, ent valikut tegemata pole tervik mõjuv ning loo kese jääb ebaselgeks. Keskne tundub olevat armastuslugu, ent selle toimimiseks on tegelased liiga nõrgalt välja joonistatud. Episoodilised karakterid on palju paremini õnnestunud.

november_2017_movie_still_01

Courtesy of Homeless Bob productions

Suurim probleem on aga stseenide ja liinide võrdne tähtsus ning korraliku dramaatilise kaare puudumine. Näiteks katku saabumine tuleb filmi üsna suvaliselt ega eristu teistest kõrval- või pealiini sündmustest. Probleem ei ole niivõrd stsenaariumis, kuivõrd lavastuslikes ja montaažis tehtud valikutest. “Novembri” montaažilauataga istub küll parima võõrkeelse filmi Oscari võitnud “Ida (2013) monteerija Jaroslaw Kaminski, ent film on lõplikul kujul tempereerimata. Puudub põhjus-tagajärg seos, nii emotsionaalne kui sisuline ühenduslüli. Õli valab tulle ka üsna küsitav ja kesiselt teostatud helirežii ja muusika, mis mõjub tapeedina. See ei toeta stseeni ja terviku dramaturgiat, vaid on üsna suvaliselt pildile juurde poogitud. Stseen algab – algab ka muusika. Muusika on eraldi võttes korralik, ent mõjub filmis ebasobivana. Nagu keegi oleks otsustanud sushile sealiha lisada. Söödav, aga mitte kõige õnnestunum kooslus.

“November” tundub olevat järjekordne koostööfilmi ohver. Suured projektid nõuavad suurt eelarvet. See tähendab välismaist raha aga ka loominguliste positsoonide äraandmist. Filmi vaadates on tunne, et Eesti, Poola ning Hollandi mentaliteedid ei tööta terviku kasuks vaid pigem vastu. Olen rääkinud ka teiste filmitegijatega ning mitmed on maininud “Novembri” küsitavaid montaaži- heli- ja muusikavalikuid. Just neid asju, mis teostati Eestist väljas.

Soovitan Sarneti teost siiski vaatama minna. Kuigi algmaterjalist on kõrvale kaldutud, leiab siit siiski Kivirähu tabavad kommentaarid eestluse kohta. Tolleaegne külakogukond koos värvikate karakteritega ärkab kaunilt ellu. Filmist on briljantseid hetki ning visuaalselt leidlikke kohti. Need on aga kõigest hetked. Kui tervik ei toimi, kaotavad ka head momendid osa oma mõjust.

november_2017_movie_still_02

Courtesy of Homeless Bob productions

Kas “Novembri” idee olla nii sisult kui vormilt eestlaslik? Tihti peidab ju nõrk jutustamisoskus end kauni tehnilise ja kunstilise teostuse taha. Kardan, et “November” on liiga eestikeskne ja algmaterjali spetsiifikast sõltuv, et rahvusvahelist publikut kõnetada ning liiga art house kohaliku publiku jaoks. Festivalidest sobituks film kõige paremini ilmselt “Camerimage’i”.

Küll see loo jutustamine ka lõpuks tuleb. Tasa sõuad, kaugele jõuad, nagu ütleb eesti vanasõna. Kohalik film on läbi teinud meeletu arengu, ent pikk tee on veel minna. Ei tasu oscari-nominatsioonidest ja festivaliedust liigselt vaimustusse sattuda. Tuleb vigadest õppida ja filme teha. “November” illustreerib järjekordset sammu sellel teel ning ootan huviga Sarneti järgmisi teoseid. Edasiminek on märkimisväärne. Loodan siiski, et ambitsioonikad raamatuadaptsioonid jäetakse vahelduseks kõrvale:)

“November” on põnevalt teostatud film, mis nõuaks hädasti Ridley Scotti laadset director’s cut‘i – lavastajapoolset uut versiooni. Olen üsna veendunud, et samast materjalist saaks uue montaaži, helirežii ja muusika abil kõvasti etema filmi. Kõik on ju tegelikult olemas:)

Hinne: 4/10
IMDB
arvustus: Rasmus Rammo

november_2017_movie_still_03

 

Read Full Post »

rogue_one_posterrežissöör: Gareth Edwards
stsenaarium: Chris Weitz & Tony Gilroy, John Knoll’i ja Gary Whitta loo alusel

osades:
Felicity Jones (Jyn Erso)
Diego Luna (Cassian Andor)
Alan Tudyk (K-2SO)
Donnie Yen (Chirrut Îmwe)
Wen Jiang (Baze Malbus)
Ben Mendelsohn (Orson Krennic)
Forest Whitaker (Saw Gerrera)
Mads Mikkelsen (Galen Erso)

Operaator: Greig Fraser, kunstnikud: Doug Chiang & Neil Lamont, kostüümikunstnikud: David Crossman & Glyn Dillon, montaaž: John Gilroy, Colin Goudie, Jabez Olssen, helilooja: Michael Giacchino. Produtsent: Allison Shearmur.

134.min

Oeh. Mis juhtus?

Ma pole just suurim “Tähesõdade” fänn, ent  see seeria on mu elus siiski olulist rolli mänginud. Loodud maailm, karakterid ja John Williamsi muusika teevad ka saaga nõrgemad teosed vaadatavaks. Nähtud on ka filmid, mis põhiseeriasse ei kuulu, nagu näiteks “The Ewok Adventure“(1984) ja “Ewoks: The Battle for Endor” (1985).

Seekord aga ei leidnud ma peaaegu midagi rõõmustavat.

Miks?
Lühidalt:

  1. Ilmetud ja arusaamatud tegelaskujud, kellele on raske kaasa elada, kuna neil puudub karakter. Iseloomustuseks sobib praktiliselt  kõigile morn või ilmetu.Välja arvatud K-2SO, tema on üksühene (ja nõrgem) koopia droidist HK-47 arvutimängust “Knights of the Old Republic”.
  2. Nõrgad karakterimotivatsioonid, mida väljendatakse dialoogis, mitte tegevuses. Ka karakterite areng on praktiliselt olematu. Jyn Erso muutumine pahurast ja mornist enesekesksest üksikust hundist pahuraks ja morniks mässajate õhutajaks mõjub ääretult kohmakalt.
  3. Kehvalt jutustatud lugu, kus puudub konflikt ja areng, põhjus-tagajärg seos. Film koosneb omavahel suvaliselt seotud episoodidest ning dramaatiline kaar on olematu. Sama probleem vaevas ka Gareth Edwardsi eelmist filmi “Godzilla“, ent seal oli vähemasti paar mõjuvat lõiku.
  4. Mittevajalikud tegelaskujud ja liinid. Forest Whitakeri kehastatud Saw Gerrera võiks põhimõtteliselt filmist välja võtta. Mis on Darth Vaderi tegelik roll narratiivis, peale fännide rõõmustamise? Tema stseenid ei anna loole midagi juurde.
  5. Katteta sünge tonaalsus. Sõda on maapealne põrgu. Jah. Aga mis on filmi teema? Mida soovivad tegijad valitud lähenemisega öelda? See jääb arusaamatuks.

Loetletud aspektide tõttu võib “Rogue one” süüdistada kinokunsti suurimates pattudes. Film, kus pole ühtegi karakterit, kellele kaasa elada, ei räägi otseselt millestki ning on lisaks ka lihtsalt igav. 

Mu süda on (teist aastat järjest) murtud :(

Hinne: 3.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mr Plinkett (redlettermedia) – NB Spoilerid!  Mark Kermode  Diana

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

The_revenant_Tom_Hardy_poster“The Revenant” – “Mees, kes jäi ellu” (2015)

režissöör: Alejandro González Iñárritu
stsenaarium: Mark L. Smith & Alejandro González Iñárritu Michael Punke romaani põhjal

osades:
Leonardo DiCaprio (Hugh Glass)
Tom Hardy (John Fitzgerald)
Domhnall Gleeson (Andrew Henry)
Will Poulter (Bridger)
Forrest Goodluck (Hawk)

operaator: Emmanuel Lubezki, kunstnik:Jack Fisk, kostüümikunstnik: Jacqueline West, montaaž: Stephen Mirrione, heliloojad: Carsten Nicolai & Ryuichi Sakamoto. Produtsendid: Steve Golin, David Kanter, Arnon Milchan, Mary Parent & Keith Redmon.

156 min

“Tüüpiline ülehinnatud Iñárritu – nii heas kui halvas”

Meeletu tunnustus, mis on viimasel ajal Mehhikost pärit lavastajale Alejandro González Iñárritu’le osaks saanud, on mind pead kratsima pannud. Mitte sellepärast, et tegu oleks halva lavastaja või nõrkade teostega. Pigem on küsitavad tema filmide välise bravuuri (olgu selleks Super 16 filmilindi, mittelineaarse narratiivi, õlakaamera või näiliselt ühe katkematu kaadri kasutamise) taga peituvad plakatlikud ning (halvas mõttes) festivalifilmi maigulised lood. Kas tema poolt pakutav vorm pimestab nii kergelt kriitikuid kui kinokülastajaid?

Iñárritu filmid on täis suuri ja diskussioone tekitavaid teemasid- ebaõiglus, organidoonurlus, vähk, surm, mineviku vigadega elamine jne. -ning neis mängivad Hollywoodi suured näitlejad, kes üritavad iga hinna eest Oscarit võita. Oscar bait filme tehakse ju igal aastal, ent  Iñárritu karjäär tundub praktiliselt sellest koosnevat. Tema filmides leidub alati näitlejaid, kes karjuvad: “Vaadake mind – ma NÄITLEN!” ning lavastuslikke lahendusi, mis hüüavad: “Vaadake – vot SEE on TÕELINE KINO!”. Kogu see NÄITLEMINE ning KINEMATOGRAAFILINE UHKELDAMINE peidavad sageli asjaolu, et loo teemasid ning tegelaskujusid käsitletakse (vähemalt minu jaoks) väga pealiskaudselt ning manipuleerivalt.

Iñárritu filmid on väliselt väga mõjuvad. Talle Oscari toonud “Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” (2014) on selle ideaalne näide. Kuigi ma nautisin filmi vaatamist ja pean seda korralikuks teoseks, jättis linateos mulle tühjavõitu ning pealiskaudse mulje. Esiplaanil oli vorm kui tähelepanu hajutaja, mis ei teeninud sisu. Paljud on öelnud, et tegu oli enesega liiga rahuloleva filmiga. Kui “Birdman” oleks inimene, veedaks  ta oma päeva end hommikust õhtuni peeglist imetledes ning teistelt komplimente lunides. Seda ideed saab üsna lihtsalt laiendada ka teistele Iñárritu teostele.

“The Revenant’i” piinavad sarnased probleemid. See võiks olla klassikaline ja lihtne kättemaksulugu, ent on Iñárritu käe all muutunud ülepaisutatud ning ennasttäis 135 miljonit dollarit maksnud ning 156 minutit kestvaks tudengifilmiks-professionaalseks, visuaalselt ambitsioonikaks ning heade näitlejatega tööks, ent siiski tudengifilmiks. Nii nagu  Iñárritu kaasmaalase  Alfonso Cuarón’i “Gravity” on ka “The Revenant” suure-eelarveline B-film, millel on art house‘i pretensioonikus. Kui lähemalt vaadata, kopeerib  Iñárritu “The Revenant” “Gravity” lugu ning suudab leida veelgi naiivsemad kujundid selle jutustamiseks. Nagu Sandra Bullock’i tegelane “Gravity’s” peab ka Leonardo DiCaprio tegelaskuju surema, uuesti sündima ning  sihile jõudmiseks läbi tule, vee, maa ja õhu kõndima. Ühes stseenis peidab ta end isegi looma korjusesse,  et sealt siis “sündida” – üsna sarnane motiiv “Gravity’s” nähtud looteasendile. Cuarón’i sümbolism tundub Iñárritu kõrval vaat et pieteeditundeline.

“The Revenant” räägib paljust – kättemaksust, uuestisünnist, usust, koloniseerijate ja indiaanlaste vahelisest konfliktist, inimese  animaalsest poolest (lugu raamistab loomade ja inimeste nülgimine, DiCaprio kannab endatapetud grislikaru nahka) ning inimese ja looduse vahelistest seostest. Kohati üritab Iñárritu Tarkovskit ja Terrence Malick’ut (“Tree of Life”) jäljendada ning  lisada spirituaalsust DiCaprio tegelaskuju surnud naise mitme flashback‘i ning erinevate religioossete ja paganlike kujunditega (spiraal DiCaprio veeanumal, peategelane kiriku varemetes jne). Iñárritu üritab teha enamat kui kättemaksufilm, ent libastub tervikpildi haldamisel. Kohati on ” The Revenant” nagu Ruggero Deodato “Cannibal Holocaust’i” (1980) ja Tarkovski “Peegli” (1975) ebaõnnestunud ristsugutis. Ühelt poolt vägivaldne ja kompromissitu, teisalt poeetiline ning kujundlik.

See kõik võiks teoreetiliselt toimida. Isiklikult näeks “The Revenant’i” režissööritoolis Nicolas Winding Refn’i (“Drive”, “Valhalla Rising”). Lavastaja, kellel on piisavalt nihestatud maailmavaade ning kes suudab huvitavalt kokku panna nii abstraktse ning kujundliku kui ka poeetilise ja brutaalse. Samuti oleks tema käe all valminud teos kestnud 90, mitte 156 minutit. Minu jaoks jääb filmi suurimaks probleemiks naiivsete kujundite ja sümbolite kõrval selle pikkus. Täpne ja lühike kättemaksu- ja ellujäämisfilm on tihtilugu efektiivne. Üle kahe tunni kestev ja üsna lihtne mõistulugu DiCaprio sammumisest Tom Hardy suunas valgub laiali ega kanna filmi eriti hästi välja.

Iñárritu teeb “The Revenant’iga” seda, mida ta on enne – vajutab kinokülastaja nuppudele. Seekord vägivalla ning füüsiliste kannatuste abil ning peidab skemaatilise loo ning nõrgavõitu sümbolid võimsate kaadrite taha.

Filmi audiovisuaalne pool on väga muljetavaldav. Nägin filmi Scape saalis ning ATMOS heli lisas elamusele tuntavalt juurde. Looduse brutaalsust ning selle võimu inimese üle on tõesti tunda ning “The Revenant’is” leidub briljantseid ja hingematvaid hetki. Need hetked aga ei moodusta kahjuks kokku  tugevat tervikut. Kõik räägivad DiCaprio’st kui tulevasest Oscari laureaadist, aga minu jaoks olid filmis palju huvitavamad kõrvalosatäitjad –  Tom Hardy, Domhnall Gleeson ja eriti Will Poulter (“Son of Rambow”, “The Maze Runner”), kelle teekond kahjuks lahenduseta jääb.

Visuaalne pool on muljetavaldav, ent geniaalne operaator Emmanuel Lubezki (“Birdman”, “Children of Men”, “The Little Princess”) ei tee siin oma karjääri parimat tööd. Visuaalsed valikud tunduvad kohati loole vastu töötavat. Ühe filmis peituva põhilise probleemi võtab minu jaoks kokku stseen, kus DiCaprio võitleb ellujäämise nimel grislikaruga. Tegu on pika, brutaalse ühegi montaažilõiketa kaadriga, mis peaks olema ääretult kompromissitu, kaasahaarav ja ebamugav. Mina aga ei saanud kordagi üle ja ümber sellest, kui ebarealistlik see arvutiefektide abil loodu (grislikaru, mitte DiCaprio) välja nägi. Filmitegijad lahendasid kaadri niimoodi, sest nad suutsid seda digitaalsete efektide (ning meeletu raha) abil teha ega tundunud endalt küsivat, kas nad peaksid seda üldse niimoodi tegema. Mina olin filmist sellest hetkest täielikult eemaldunud, sest nägin ekraanil eriefekti, ega suutnud tõsiselt võtta DiCaprio tegelase läbielamisi. Filmi vormilise lahenduse ning reaalse teostuse vahel on tuntavad käärid  ning see probleem kandub paljuski terve filmi peale. Taolisi võltse kohti on filmis mitmeid – ei mäleta ühtegi nii looduskeskset filmi, kus leiduks nii palju arusaadavalt arvuti abil genereeritud loomi. Kogu filmi rõhk tundub pigem põhinevat ägedatel ja tehniliselt keerukatel kaadritel kui valikutel, mis teeniksid paremini lugu.

Kuigi olen õnnelik, et Hollywoodi toodangus leidub ka taolisi suure-eelarvelisi art house filme, pean ma “The Revenant’i” siiski Iñárritu loomingu üheks nõrgemaks teoseks (“Babel” ootab mul veel ainsana nägemist). Mäletad seda õppejõudu ülikoolis, kes suutis ühele lihtsale küsimusele ülipikalt ja segaselt vastata? Ta jutus võis peituda isegi mingi iva, ent ta jätkas rääkimist ka siis, kui mõttelõng oli kadunud ning terve klassiruum oli tühi. Vot umbes selline film on minu jaoks “The Revenant”.

Nagu “Gravity” on ka “Revenant” natuke tühjavõitu vaatemäng, mida tasub siiski kinos vaadata. Väikesel ekraanil kaotab film kindlasti osa oma võimsusest.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

arvustus: Mark Kermode  Courtney Young

 


Mustang_2015_movie_poster“Mustang” (2015)
režissöör: Deniz Gamze Ergüven
stsenaarium: Alice Winocour & Deniz Gamze Ergüven

Erinevalt Iñárritu’st on Deniz Gamze Ergüven oma režiidebüüdis loonud kujundliku, klassikalise ning tõlgendusterohke mõistuloo, mis ei muutu naiivseks ega vaju oma temaatika raskuse all kokku. “Mustang” suudab korraga olla nii poeetiline ja kujundlik kui ka loomulik ning eluline. Traagiline, inspireeriv, vitaalsust ning huumorit täis lugu noorte tütarlaste täiskasvanuks saamisest nende vanaema ning onu poolt vanglalaadseks muudetud kodus Türgi väikekülas. Tegu on kaasaegset Türgit ning tema vanu traditsioone üsna kriitiliselt vaatava filmiga, mille sõnum ja teemad (naise roll ühiskonnas) on väga universaalsed.

Film, mida julgen kõigile soojalt soovitada. Isegi neile, kes Euroopa- või väärtkinost muidu lugu ei pea.

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

Mustang_2015_movie_still

 

Read Full Post »

sicario_poster“Sicario” (2015)
režissöör: Denis Villeneuve
stsenaarium: Taylor Sheridan

Peale kuudepikkust heade filmide mõõna, on kinno jõudnud linateos, mida julgen soojalt soovitada.  Denis Villeneuve “Sicario” lahkab paljuski samu teemasid, mida ta põnevalt käsitles teostes “Prisoners” (2013) ja “Incendies” (2010) – vägivalla ja kättemaksu lõputut ringi ning inimloomuse tumedamat poolt. Taaskord on tegu sügavalt poliitilise filmiga, mis esitab tuttava küsimuse: kas kurja kasutamine kurja võitmiseks on õigustatud või mitte?

Villeneuve tõestab taaskord, et on viimase aja andekamaid lavastajaid ning toob meisterlikult vaatajate ette nii kaasahaaravaid ja pingelisi märulistseene kui karakterikeskseid momente. Tegelased peavad ellu jääma armutus narkomaailmas, kus iga hetk on kellegi elu ohus. Polegi vist peale “Whiplash’i” nii palju kinos higistada saanud. Tegu on karmi filmiga ja kuigi vägivald pole liiga esiplaanil, on see ikkagi väga brutaalne. Need, kes mehe loominguga tuttavad, teavad mida oodata.

“Sicario” meenutab oma laadilt kui ka tugeva naiskangelanna poolest Kathryn Bigelow “Zero Dark Thirty’t” (2012) – reaalsena mõjuvat, orgaanilist, metoodilist ja intelligentset thrillerit. Erinevalt Bigelow filmist on aga keskmes hästi väljajoonistatud ning suurepäraselt näideldud tegelaskujud. Emily Blunt, Josh Brolin ja Benicio Del Toro eksponeerivad siin suurepäraselt oma meisterlikkust.

Kui vigadest rääkida, siis filmi product placement on liiga otsene (kui filmi näete, saate aru) ning lõpuosa võiks pidada filmi nõrgemaks, kuna tundub palju hollywoodilikum ning näpuganäitavam kui kõik ülejäänu.

Siiski, kindel soovitus!

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Diana


Roukli_poster“Roukli” (2015)
režissöör: Veiko Õunpuu
stsenaarium: Veiko Õunpuu

Mis on “Roukli”? Kas muljetavaldav ja mitmetasandiline uurimus inimesest ja religioonist keerulistel aegadel või naiivsevõitu sümbolitega meeleolutsev täispikk tudengifilm? Või asub vastus ehk hoopis kuskil mujal?

Oma lihtsas kammerlikkuses, kus käputäis tegelaskujusid eksisteerivad isoleeritud maailmas ning psühholoogiliselt väljajoonistatud karakterite ja sümbolismi poolest tuletab Õunpuu uusim film paratamatult meelde Ingmar Bergmani teoseid (Eestist ehk ka Olav Neulandi loomingut). Eriti tema filmi “Häbi” – “Skammen” (1968), kus nagu ka “Rouklis” on peategelaste suhte (Liv Ullmann’i ja Max von Sydow’i kehastuses) taustaks fiktiivne sõda. Kui Rootsi meisterlavastaja suutis seeläbi dekonstrueerida heaolusüsteemi, mis suutis vältida kahte maailmasõda, siis Õunpuu tegevuse asetamine Eestimaa väikekülasse annab võimaluse paigutada seda nii minevikku kui tulevikku. Saabuva sõja oht on eestlastel pidevalt alateadvuses paiknenud ning sellest tulenevalt tekib paratamatult ka teine viis analoogse materjali vaatamiseks.

Lõppude-lõpuks ei tundu aga fookuses olevat niivõrd sõda kuivõrd inimsuhted. Kuigi taevast ehtiv pilv meenutab tuumapommiplahvatust, võiks filmi tõlgendada kui uurimust inimestest ja usust. Sõda kujutab paradiisist väljaviskamist, kus filmi kangelased üritavad meeleheitlikult oma “normaalset” elu jätkata. Paradiisist väljaajamise motiivist ei saa üle ega ümber – seda kuuleme tekstis ning näeme pildis – see leiab otsest illustreerimist koos maoga. Tegelaste ja teemade arengut võiks aga justkui kommenteerida filmis kasutuses olev muna. Kord on muna toores, kord keedetud. Ja lõpuks pole enam muna, vaid kanaarilinnud, kes oskavad ööpimeduses ainult valguse juures olla. Justkui vabad, ent samas vangistatud. Taoliste suurte sümbolite ja kujunditega mängimine viib libedale jääle ja jumal teab, et nendega on libastunud ka suurmeistrid – nii Antonioni kui Bergman, näiteks oma katkise seieriteta kellaga nii “La Notte’s” (1961) kui “Maasikavälus” (1957). Omas ajas mõjusid aga taolised sümbolid kindlasti palju paremini kui tänapäeval. Samuti olid need ekraanil kõigest hetkeks, mitte mitmeks minutiks.

Ka Õunpuu eelmises filmis “Free Range/Ballaad maailma heakskiitmisest” (2013) olid üsna näkkukargavad ning küsitavad sümbolid – trolliliinidel põgeneda üritav peategelane ning kaader filmi kangelasest, taustal Kristus ja kruustang, ei ole need kõige pieteeditundelisemad lahendused filmirežissööri kinematograafilises varamus. Ehk on Õunpuu eesmärgiks minna sümbolite ja kujunditega nii kaugele, et need muutuvad oma illustratiivsuses absurdseks ja grotesklikuks – hoopis millekski muuks? Sama kehtib ka “Roukli” muusikalise kujunduse kohta, kus laulud tunduvad üks-üheselt illustreerivat ekraanil toimuvat. Halva maitse piiril mängimine, irooniline vimka või midagi enamat? Õunpuu filmide muusikaline kujundus on tavaliselt tema tugevamaid külgi (“Free Range’i” vaieldamatult parim hetk oli ühe väga kuulsa laulu aegluubis kasutamine), ent siin tundub kogu filmi muusikaline kujundus kuidagi suvalisemana. Ülo Kriguli kitarrihelid põrkuvad kummaliselt kokku Eesti rohkem- ja vähemtuntud artistide ning maailmakuulsate lauludega (“Nature Boy”). Film justkui ei leiaks alati suunda, mida Õunpuu näib “Roukliga” otsivat ning tundub kohati langevat mehe vanadesse stampidesse, mis sobitusid paremini ta varasematesse teostesse.

Õunpuu loomingut on ikka läbinud teatud absurdimaik. Ka “Püha Tõnu Kiusamine” (2009), mida isiklikult pean viimase 20 aasta parimaks kodumaiseks filmiks, on oma sümbolitest ja kujunditest hoolimata läbivalt absurdne ja karakterikeskne. Vaatamata sellele, et “Roukli” lõpp tundub palju optimistlikum kui ta teistes teostes, tundub film tema eelneva loominguga võrreldes vähem lootustandvamana. Ehk on asi selles, et seekord tunduvad palju kesksemad olevat sümbolid ja teemad kui tegelaskujud ise. Tegelased justkui kehtestatakse ning nendevahelised konfliktid eksisteerivad, ent lõppude-lõpuks tundub nende vahel toimuv väikeste laste triviaalse kismana. Pole põhjust ühestki karakterist või ekraanil toimuvast väga hoolida. Samas on antud liiga palju infot, et tekiks vastupidine – võõristav efekt. Film tahab ühelt poolt olla eksperimentaalne ja reegleid eitav, ent samas üritab raamida end klassikaliste põhimõtete abil. Ka huumorist ja mängulisusest, mida võiks pidada Õunpuu tugevamaks küljeks (siiani unistan Õunpuu lavastatud mustast komöödiast) tundub seekord puudus olevat. Kui seda leidub, siis tugeva sordiini all. Mitte et see kõik iseenesest probleem oleks.

Film lööb ääretult tugeva poeetilise, ent rõhuva maailma, mis nii nagu tegelaste jaoks võib ka vaatajatele kohati raskeks muutuda. Tegu on seekord pigem siiski Tarkovski kui Roy Anderssoni stiilis filmiga. Aeglane ja kohati piinlikkuseni atmosfääril ning kujunditel mängiv. Kui rääkida muusikaterminoloogias, siis tegu pole John Cage’i, Morton Feldmani või Arvo Pärdi laadse kordustel, kulgemisel või variatsioonil põhineva minimalismiga. Pigem tekib tunne nagu keegi oleks vajutanud filmi alguses ühele klaveriakordile ja me istume ning kuulame neid vaikselt kaugusesse kaduvaid toone poolteist tundi järjest. Omaette hüpnootiline ja huvitav, ent kohati väsitav ja isegi tüütu.

“Roukli” tundub kohati geniaalse ja kohati naiivsena. Aga samas totaalse ja kindlameelsena. Kas see kõik polegi Õunpuu eesmärk: mängida vaataja ootustega, nagu ta on teinud oma eelmistes filmides? Mitte lasta vaatajal leida kindlat jalgealust? Film on täis kauneid vinjette ja kaadreid (keskne kaamerasõit pimedast valgusesse on briljantne, kuigi ehk liiga pikk, nagu terve film) ning pakutav rütm kas haarab või mitte. Mida enam olen “Roukli” üle mõelnud (nägin filmi neli päeva enne kirjutise kirjutamist), seda enam sain aru, et sarnased emotsioonid valdasid mind ühe teise vastuolulise filmi – Tarkovski “Peegli” (1975) puhul. Mis on “Peegel” – kas ebamäärane ja ilutsev hägu või poeetiline ja sümbolistlik meistriteos? Leidub neid, kes peavad seda autori parimaks teoseks ning mehe uue suuna alguspunktiks, kui ka teisi, kes peavad seda vene režissööri üheks nõrgemaks tööks ning tipp-perioodi lõpuks. Mis ta siis on – üks või teine? Ju see jääb iga vaataja enda otsustada.

Õunpuu on Eesti filmikunsti enfant terrible. Mees, kes ei mängi teiste reeglite järgi, vaid kõnnib oma rada ning teeb kompromissituid filme publikule, kes ei soovi end kinos turvaliselt tunda. Ja müts maha selle eest. Jään huviga ootama, kuhu tema teekond edasi viib. Kuigi isiklikult läks tema filmidest “Roukli” mulle kõige vähem korda (paigutaks selle mehe loomingus “Tühiranna” ees neljandale kohale), leidub kindlasti ka neid, kes peavad seda ta parimaks teoseks. Ja eks taoliste art house eksperimentaalsemate filmide vastuvõtt on alati üks suur maitseküsimus. Mina aga isiklikult loodan, et ees on ootamas midagi palju radikaalsemat. Film, kus me ei räägi enam mõjutajatest ning viidetest filmiklassikutele. Film, kus me ei pruugi enam rääkida isegi klassikalisest narratiivist või tuttavast filmikeelest. Film, kus me räägime ühest unikaalsest häälest. Mitte Kaurismäki, Andersson, Bergman, Tarr, Tarkovski, Antonioni, Neuland vt filtreerituna läbi Õunpuu prisma, vaid lihtsalt – un film de Veiko Õunpuu.

Hinne: ?/10
IMDB 
arvustus: Ralf


everest_poster“Everest” (2015)

režissöör:Baltasar Kormákur
stsenaarium: William Nicholson & Simon Beaufoy

Islandi lavastaja Baltasar Kormákur’i (“21 Guns”, “101 Reykjavik”) uusim epopöa jälgib kahjuks tüüpilisi katastrooffilmi stampe: klišeelikud tegelased, hunnik häid näitlejaid, päriselul põhinev lugu, ent väga vaimuvaene ja igav teostus. Mittemidagiütlev harju keskmine, mis muutub enam-vähem huvitavaks alles viimase 20-minuti jooksul. Looduse võimu inimeste üle on ju tunda, ent tegelaskujud on kõik nii igavad, et raske on toimuvast hoolida ning filmi tegelik peategelane – Everesti mäetipp on filmitegijatel hoopis ära ununenud.

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

runaway_train_1985_posterrežissöör: Andrey Konchalovskiy
stsenaarium: Djordje Milicevic, Paul Zindel & Edward Bunker, Akira Kurosawa stsenaariumi põhjal.

osades:
Jon Voight (Oscar ‘Manny’ Manheim)
Eric Roberts (Buck McGeehy)
Rebecca De Mornay (Sara Kyle)
Kyle T. Heffner (Frank Barstow)
John P. Ryan (vanglaülem Ranken)

operaator: Alan Hume, kunstnik: Stephen Marsh, kostüümikunstnik:Katherine Dover, montaaž: Henry Richardson, helilooja: Trevor Jones. Produtsendid: Yoram Globus & Menahem Golan.

111 min

” HAARAV JA INTELLIGENTNE ACTION-THRILLER “

Cannon_films_logo

Kel suurem huvi Cannon filmsi vastu, saavad vaadata ka hiljuti valminud dokfilmi “Electric Boogaloo: The Wild, Untold Story of Cannon Films”.

Kuigi “Runaway Train” on üks parimaid Hollywoodi süsteemist välja tulnud actionfilme, on tegu kuritegelikult vähenähtud taiesega. Film pidi saama 1960-ndatel Akira Kurosawa debüüdiks Hollywoodis, ent jäi kahjuks eri faktorite tõttu tegemata. Peale ligi 16-aastast ringiliikumist jõudis Kurosawa stsenaarium produtsentide duo Menahem Golan’i ja Yoram Globus’e kätte, kes olid kurikuulsa Cannon Films`i eesotsas. Hollywoodis “saastavabrikuna” tuntud stuudio suurimateks staarideks olid Chuck Norris ja Charles Bronson ning nende toodetud oli suur hulk VHS’i ja kaabeltelvisiooni hitte, nagu “Death Wish” osad II, III & IV, “Missing in Action” 1 ja 2,”Ninja III: The Domination”, “Invasion U.S.A.”, “The Apple” ning filmiajaloo kurikuulsamat pealkirja omav teos nimega “Breakin’ 2: Electric Boogaloo”.

Lisaks “saasta” tootmisele finantseerisid nad ka kõrgelt hinnatud režissööride isiklikumaid projekte, nagu Ivan Passer’i “Haunted Summer” (1988), John Casavetes’e “Love Streams” (1984) ja Franco Zeffirelli “Othello” (1986). “Runaway Train’i” režiikohustused langesid Andrey Konchalovskiy õlule, kel oli peale NL lahkumist õnnestunud Hollywoodis üks täispikk lavastada ning filmist sai nii mehe kui stuudio üks hinnatumaid teoseid.

SAATUSLIK RONGISÕIT

Akira_Kurosawa_still

Esialgu 1967. aastal ilmavalgust leidma pidanud Akira Kurosawa “Runaway Train’i” peosades oleks olnud Henry Fonda ja Peter Falk.

Jon Voight kehastab karmikäelist kurjategijat Oscar ‘Manny’ Manheim’i – meest, kes on Alaskas asuvas vanglas muutunud omaette legendiks. Peale kolme aastat kinnikeevitatud üksikkongis aja teenimist, on vanglaülem Ranken (Ryan) sunnitud ta tavavangide sekka laskma. Mees otsustab koheselt vanglast välja murda ning leiab abi noorelt Buck McGeehy’lt (Roberts), kes otsustab koos oma iidoliga põgeneda. Enda suureks õnnetuseks valivad nad põgenemiseks rongi, mille juht on  südamerabanduse saanud. Rong liigub ilma juhita ning meeste vabadusse viima pidanud teekond ähvardab jääda hoopiski nende viimaseks sõiduks siinilmas.
Kuigi “Runaway Train” on oma ülesehituselt lihtsa ülesehitusega action-thriller (peatamatu rong, mida peategelased üritavad peatada) ning väga arhetüüpne 1980-ndate teos, kus leiab nii koomilisi kõrvaltegelasi (Kyle T. Heffner), klassikalist hea ja kurja võitlust (Voight vs Ryan) kui ka hädas oleva damsel in distress – naistegelase (De Mornay), suudab film oma konventsioonid kohati pea peale pöörata ning olla enamat kui järjekordne funktsionaalne märul. Kui palju Kurosawa stsenaariumist täpselt alles jäi, ei oska öelda. Tema käsikiri leidis kõvasti ümberkirjutamist ning suured teened selles lasuvad peale režissöör Konchalovskiy ka peaosatäitjal Jon Voight’il ning kaasstsenaristil Edward Bunker’il. Neist viimane veetis 18 aastat oma elust vangis ning suutis kriminaali tavaeluga kohanemise probleemid tuua suurepäraselt ekraanile filmis “Straight Time” (1978).
Peale autentse vanglakeskkonna kujutamise leiavad mainitud probleemid  ka siin käsitlust. Just see illusoorne parema elu lootus, mis noore Buck’i tegelaskuju põgenemise taga peidus on, paneb loo nii tugevalt resoneeruma. Kui tema unistab Las Vegasest ja naistest, siis Manny on temast erinevalt korduvalt vanglast põgenenud, ning näib mõistvat, et tema tee lõpeb igal juhul trellide taga.

MA EI OLE LOOM, MA OLEN MIDAGI HULLEMAT – INIMENE

runaway_train_1985_still_andrey_konchalovskiy

Andrey Konchalovskiy on üks omapärasema karjääriga lavastajaid. Mees alustas Tarkovsky filmide kaasstsenaristina ning peale hinnatud filmide NLiidus lavastamist (“Siberia”) lahkus  Hollywoodi, kus lisaks personaalsematele projektidele tegi ka laiatarbe actionfilme, nagu “Tango & Cash”. Ka viimasel ajal on ta laveerinud nii suurte projektide (The Nutcracker in 3d”) kui väikemate filmide – äsjasel PÖFFil linastunud “Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd” vahel.

Mis teeb “Runaway Train’ist” midagi enamat kui järjekordse märulifilmi, on suurepäraselt realiseeritud karakterid. Jon Voight (“Midnight Cowboy”) ja Eric Roberts (“Star 80”), kes mõlemad kandideerisid oma rollisoorituste eest Oscarile, kehastavad kurjategijaid, kes on korraga väga jõhkrad ja ebasümpaatsed kui ka väga haavatavad ja inimlikud. Tegu pole arhetüüpide, vaid huvitavate ja traagiliste tegelaskujudega, kelle suhtedünaamika ning vabadusiha on filmi keskmeks. Kui Buck on naiivsevõitu, uhkeldav ja endast heal arvamusel olev, ent väheste elukogemustega iidolit järgiv noormees, kes sattus vanglasse oma sõnade kohaselt “kõigest” vahekorra pärast alaealisega, siis Manny on suurte kogemustega ning illusioonideta mees, kelle nahk on paksem kui teras. Filmi alguses ütleb vanglaülem Ranken, et Manny pole inimene, vaid loom, kes ei usu mitte kui midagi ning on suuteline kõigeks. Kas ja kui kaugele ta on valmis minema, ning kui palju on temas säilinud inimlikku poolt – seda näeb filmis. “Runaway Train’i” kaks tour-de-force stseeni (millest ühes oleva kuulsa monoloogi autoriks on muide Voight ise) keskenduvad nende kahe suhte arengule ning suudavad öelda palju nii tegelaste kui inimloomuse kohta laiemalt.

Nii nagu näiteks Werner Herzog’i loomingus kombeks, vaatab ka Konchalovskiy väga mõjuvalt inimese tumeda poole taha ja näeb seal suuri eksistentsialistlikke küsimusi. Manny ütleb filmi alguses vanglaülemale, et tema teeb, mis tema tegema peab ja sina teed seda, mis sina tegema pead –  mis juhtub, see juhtub. Taoline fataalsus on üheks läbivaks motiiviks, sest suuremal või vähemal määral üritavad kõik tegelased kontrollida kontrollimatut. Peategelased üritavad kontrollida oma saatust, vanglaülem vange, ning rongi keskjaam üritab tehnoloogia abil taltsutada pidurdamatut rongi. Kuidas kõige selle tehnoloogia abil ei suuda me seda ometi peatada?
See ei tähenda, et film oleks läbinisti tõsine. Kaugeltki mitte. Filmis leidub ka huumorit, eriti kõrvaltegelaste, eelkõige Kyle T. Heffner’i kehastatud Frank Barstow tegelases, kelle esimene stseen leiab aset wc-s (nagu ka tema teine oluline stseen). Lõpupoole toimuv action set-piece võiks tunduda mõnes teises filmis üsna läägena, ent siin suudavad filmitegijad toimuvale kaalu anda. Tegevus, ükskõik kui ebarealistlik see ka tundub, tuleneb siiski tegelaskujudest endist.

ACTION + ART HOUSE

runaway_train_1985_still_2

Oscari-võitja Jon Voight (pildil) peab siinset rollisooritust oma karjääri üheks parimaks.

Režissöör Konchalovskiy ja operaator Alan Hume (“For Your Eyes Only”, “Return of the Jedi”) lisasid filmile teatud dokumentaalsuse, mis sel ajal veel eriti moes ei olnud, ning nii rong kui ka lumme mattunud Alaska maastikud muutuvad meeldejäävateks karakteriteks. Ka eriefektid on muljetavaldavad. Raske on eristada, mis on tõeline ja mis mitte. Miniatuurid, Alaskas filmitud kaadrid ja paviljonivõtted on kokku liidetud nii, et illusioon ei purune pea kordagi. Heli ja montaaž on mõjuvad ning ainult Trevor Jones’i (iseenesest ju korralik) muusika on see, mis annab aimu filmi tootmisaastast. Muus osas pole film vananenud. Tegu on ajatu teosega, mis teeb silmad ette mitmetele tänapäevasematele taiestele (kaasa arvatud Tony Scott’i “Unstoppable’ile”, mis paljuski on “Runaway Train’i” ümbertöötlus).

“Runaway Train” on kindlakäeliselt ja virtuooslikult teostatud action-thriller, mis pole ainult üks paremaid 1980-ndate märulifilme “Die Hard’i” (1988) ja “Predator`i” (1987) kõrval, vaid žanri tippteoseid üldse. Konchalovskiy on öelnud, et filmi keskmes olev rong on sümbol, milleks vaataja ta enda jaoks mõtleb, ning sama võib vist öelda terve filmi kohta. “Runaway Train’i” saab vaadata nii karakterikeskse draama, lihtsa action-filmi, eksistentsialistliku kaemuse või hoopiski art house teosena. Filmis on midagi kummastavat. Ehk tuleneb see sellest, et film on eri rahvuste ja kultuuride – Aasia, Vene, Euroopa ning Ameerika tulem.

Oma lihtsuse ja konventsioonide taga on peidus palju enamat. Kuigi “Runaway Train” algab klassikalise vangla- ja actionfilmina, saavutab ta kulgedes teatud müütilisuse. Mis teeb filmist meistriteose, on aga selle täiuslik lõpp-lahendus. Lihtsalt kaunis.

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8.5/10

Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal (Facebook).

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert  Siskel & Ebert


runaway_train_1985_still_3

Read Full Post »

tusk_poster“Tusk” -“Kihv”
režissöör-stsenarist: Kevin Smith

Ma ei tea, kuidas Kevin Smith seda saavutas. Ta võttis üsna kummastava idee – vanahärra üritab noormehest morsa teha, ning tegi sellest üllatavalt nauditava ja mõtliku filmi inimloomusest.

Jah, “Tusk”on kohati veniv ning Smithi loomingule omaselt labane, ent mees on materjalile väga õige tonaalsuse leidnud ning toonud kinodesse horrorfilmi, mis kasutab kaasagseid žanrikonventsioone millegi väga kummalise ja originaalse loomiseks. Film on korraga nii naljakas, häiriv, eksistensialistlik, psühholoogiline kui ka traagiline. Mitte just igale maitsele, aga need õudusfilmifännid, kes halloweeni ajal midagi huvitavat otsivad, minge vaatama. Naerda saab rohkem kui hirmu tunda ja lõppude-lõpuks ei pruugi isegi vahet olla, kas film meeldib või mitte – meelde jääb ta kindlasti.

Hinne: 7/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Fury_poster“Fury” – “Raev”
režissöör-stsenarist: David Ayer

Tegu pole suurepärase, ent vähenähtud Fritz Langi meistriteose “Fury” uusversiooniga, vaid sõjafilmiga, mis üritab olla kui tankifilmide “Das Boot”. Loo kulg on iseenesest üsna etteaimatav (noor kogemusteta poiss ja põrgulik sõda) ning üllataval kombel on kohati monotoonsetest tankilahingutest palju mõjuvamad karakterikesksed momendid, kus leidub tugevamat draamat ja pinget (filmi kõige meeldejäävam lõik leiab üleüldse aset tsiviilelanike korteris).

Kuigi film viitab oma alguskaadrites suurematele üldistustele ja kujunditele (valge hobune ja üksik tank) ning filmist leiab mõningaid detaile, mida muudes II maailmasõja filmides näinud pole, on tegu eelkõige siiski korraliku (karakterikeskse) actionfilmiga.

NB: Coca-Cola Plaza esilinastusel oli DCP koopia vigane, sest RGB värvispektrist kadus iga natukese aja tagant punane toon. Lubati uue koopia peatset saabumist. Loodan, et ülejäänud kinopublik saab kogeda piletihinda väärivat elamust.

Hinne: 6.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
a
rvustused: Joonas

fury_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused