Archive for the ‘S’ Category

Le_redoubtable_2017_movie_poster“Le Redoutable” – “Aukartust äratav”
režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal

Kinodes alates: 12.10.2017

Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.

Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt  määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.

“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i  loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest,  kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen  sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile  (1964) negatiivi.

Kahjuks aga jäävad  sellised  stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.

Siiski- üks alastistseen on üsna vaimukas.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Tom_of_Finland_2017_movie_poster“Tom of Finland”
režissöör: Dome Karukoski
stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017

“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.

Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.

Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

good_time_2017_movie_poster“Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie
Kinodes alates: 29.09.2017

Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

stronger_movie_2017_poster “Stronger” – “Tugevam”
režissöör: David Gordon Green
Kinodes alates: 29.09.2017

Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day”  (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film  2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.

“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma  tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.

Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab  uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.

Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse  Hollywoodi stampidesse, ent  kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

DSCF5226.raf

 

Advertisements

Read Full Post »

The_Square_2017_poster“The Square” – “Ruut” (2017)

režissöör: Ruben Östlund
stsenarist: Ruben Östlund

Art-house massidele

Arutasime hiljuti ühe välismaise filmitegija ja õppejõuga termini art-house tähtsusetuks muutumise üle. Kui kunagi tähendas nimetatud termin piire ületavat, eksperimentaalset, intellektuaalset ja peavoolust eristuvat autorikino, siis tänapäeval kehtib see justkui iga veidi teistsuguse või Hollywoodi peavoolust eristuva filmi kohta.

Sama kehtib ka Cannes`is Kuldse Palmioksa võitnud filmi “The Squre” – Ruut” kohta. Satiiriline draama, mis meenutab kohati Roy Anderssoni loomingut ning kajastab tabavalt kaasaegse ühiskonna probleeme (argus, hoolimatus jne), jääb filmina siiski episoodiliseks, üheplaaniliseks ja pigem meelelahutuslikuks kui intellektuaalseks.

Kuigi linateos keerleb kaasaegse kunsti ümber, on see kõige nõrgem ja isegi ebaoluline osa. Filmi tugevus on hoopis peategelase Christiani liin – leida varastatud mobiil ja rahakott. See pakub toredaid üllatusi  ja avab tegelasi ning kaasaegset maailma üsna tabavalt. Ka mehe suhe ajakirjanik Anne’iga (Elisabeth Moss seriaalist “Mad Men”) aitab tema karakterit kaunilt välja joonistada ning pakub meeldejäävaid stseene.

Mured, mis vaevasid ülehinnatud  “Force majeure`i” – “Vääramatut jõudu” (2014), korduvad kahjuks ka siin. Kuigi teema on terav, jääb stsenaarium kesiseks ning film venivaks. Lavastajat tunduvad huvitavat pigem momendid kui tervik ning seetõttu meenutab film sketšide kollaaži. Östlund on youtube-ajastu režissöör. “Vääramatu jõu” lugu ja stseenid on ju otse youtube‘i klippidest laenatud. Seekord on ta filmi teinud küll enda elus toimunud sündmustest.

Teoses leidub suurepäraseid stseene ning teravat ja tabavat satiiri, ent episoodid otsekui kaaperdavad terviku ning sõnum öeldakse liiga otse. Kõnekas muutub ühel hetkel plakatlikuks. Filmi lõpus lisanduv psühholoogilisus röövib aga teravuse ning mõjub silmakirjalikuna. Liin, mille keskmes on youtube’i videoreklaam, laheneb eriti kohmaka stseeniga.

Oleks “Ruut” linastunud youtube‘i videoseeriana või lühema filmina, võiks seda pidada meistriteoseks. Filmil on kõnekad teemad ning suurepärased stseenid, ent tervikuna on “Ruudul” probleeme.

Kui vanasti pakkus art-house enamasti intellektuaalset provokatsiooni ja nõudis korduvat vaatamist, dešifreerimist ning jättis publikule mõtlemisruumi, siis “Ruudu” puhul jääb tunne, et filmitegijad ei usalda vaatajat ning tahavad kõike üle seletada. Seda lähenemist seostaks aga pigem keskpärase mainstream-meelelahutus- kui autorikinoga.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Logan_Lucky_2017_poster“Logan Lucky” – “Logani õnn” (2017)
režissöör: Steven Soderbergh
stsenarist: Rebecca Blunt

Režissöör Steven Soderberghi uusim humoorikas röövilugu teeb silmad ette mehe kõikidele “Oceani”-seeria filmidele ning pakub mitmeid naudinguid. Loo suurimaks vooruseks on värvikad tegelaskujud ning head näitlejatööd, mille kõrval rööv on tegelikult sekundaarne. Seetõttu, oli vähemasti minu jaoks filmi esimene pool palju huvitavam kui lõpuosa.

Nauditav heal tasemel meelelahutus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_posterrežissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin

osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)

operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.

123 min

Kinodes alates: 01.09.2017

Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.

Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on  üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.

Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.

Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid  langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).

Filmi keskmes  on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.

Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still

Courtesy of SND Films

Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.

back_to_the_future_2_dinner_scene_still.jpg

Courtesy of Universal

Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub  Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).

Laenatakse ka mujalt.  On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.

Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid  halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.

What_Happened_to_Monday_Seven_sisters_2017_movie_still_002.jpg

Courtesy of SND Films

Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.

“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.

Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.

Hinne: 4/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toimub Tartus 7-12 augustil.

www.tartuff.ee.

Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalil on kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.

Tartuffi ajakava leiab festivali koduleheküljelt http://2017.tartuff.ee/ajakava/.
Kõigile seanssidele on prii sissepääs.

Kirjutan lähemalt kahest dokumentaal- ja mängufilmist.

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

citizen_jane_battle_for_the_city_movie_poster“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer

08.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.

Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.

1960-ndatel leidis aset  otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent  kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.

Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

slash_single_movie_poster“#Single” (2017)
režissöör: Andrea Eder

09.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb  üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.

Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.

Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.

Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse  selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.

Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.

IMDB

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Being_Charlie_2015_poster“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
režissöör: Rob Reiner

10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil

Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.

“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.

Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta  samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.

Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me  aga tema käitumist mõistma .

Tegu on  küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Leon_The_Professional_movie_poster“Léon” (1994)
režissöör: Luc Besson

12.08 kell 23:45 Tartu Raekoja platsil

On tore tõdeda, et prantsuse režissöör Luc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.

“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.

Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.

Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon

 

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

snowden_2016_posterrežissöör: Oliver Stone
stsenaarium: Kieran Fitzgerald & Oliver Stone, Anatoly Kucherena & Luke Hardingu raamatute põhjal

osades:
Joseph Gordon-Levitt (Edward Snowden)
Shailene Woodley (Lindsay Mills)
Rhys Ifans (Corbin O’Brian)
Melissa Leo (Laura Poitras)
Zachary Quinto (Glenn Greenwald)
Nicolas Cage (Hank Forrester)
Tom Wilkinson (Ewen MacAskill)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Bina Daigeler, montaaž: Alex Marquez & Lee Percy, helilooja: Craig Armstrong Adam Peters. Produtsendid: Moritz Borman, Eric Kopeloff, Philip Schulz-Deyle & Fernando Sulichin.

134 min

LIHTNE MEES MÜÜDI TAGA. Pettumus oma riigis.

Edward Snowden – ühed nimetavad teda kangelaseks ja prohvetiks, teised reeturiks ning Vene agendiks. Mõned peavad teda üheks 21. sajandi olulisemaks figuuriks ja Nobeli rahupreemia vääriliseks, teiste meelest on ta koht vanglatrellide taga.

Snowden näib olevat ideaalne persoon režissöör Oliver Stone’i (“Rühm”, “Sündinud tapjaks”) jaoks. Mees on eelkõige tuntud poliitiliste ja Ameerikat kritiseerivate filmide poolest ning käsitlenud persoone, kes on mänginud märgilist rolli kaasaegse maailmapildi loomisel – Richard Nixon, George W. Bush, Fidel Castro jt.

Dokumentaalfilmis “Citizenfour” (2014), mis kajastab Edward Snowdeni ning uuriva ajakirjanduse koostööd USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) ebaseadusliku jälitustegevuse paljastamisel, nendib Snowden, et kaasaegne meedia keskendub liigselt persoonile, mitte tema seisukohtadele. “Lugu pole minust,” leiab filmi peategelane. Eesmärk on tõe ilmsikstulek ning avaliku debati käivitumine. Kinno jõudnud teos on aga eelkõige lugu Snowdenist.

snowden_2016_still_002

Patrioot või reetur?

Film jutustab Edward Snowdeni (Joseph Gordon-Levitt) loo ning jälgib tema siirdumist sõjaväest CIA ja NSA ridadesse. Vaadeldakse nii tema era- kui ka tööelu, kõhklusi ning otsust, mis viib salajase info paljastamiseni. Valedetektoritestid, mida Snowden oma ameti tõttu läbib, illustreerivad tabavalt, kuidas patrioodi ja idealistina alustanud mees hakkab tasapisi kahtlema oma riigi põhimõtetes.

Meeldiv on taas näha Oliver Stone’i lahkamas provokatiivseid ja ajakohaseid teemasid, mis ta kuulsaks tegid. Diplomaatia pole režissööri tugevaim külg ning filmis esitavad tegelased pigem postulaate kui reaalsena mõjuvat dialoogi. “Snowdenis” käsitletav materjal on muidugi oluline ja ajakohane, kuid Stone tahab teema tähtsust eriliselt rõhutada, selle asemel et lasta sõnumitel draamast orgaaniliselt välja kasvada.

Kohati vaatab Stone asju mõlemalt poolt. Riigi vaatepunkti esindab eelkõige Snowdeni ülemus CIAs, Corbin O’Brian (Rhys Ifans), kes meenutab ühes videokõnes Orwelli suurt venda filmist “1984”. Snowden aga tuletab teistele meelde vähem tuntud Nürnbergi protsesse, kus inimsusevastastes kuritegudes süüdistati  tolleaegse Saksamaa võimuesindajaid, kohtunikke jt. Kui riik rikub seadust, kas pole siis  kõik kuulekad käsutäitjad kurjategijad?

snowden_2016_still_003

Armastuslugu.

Üllatav on filmi keskmes olev armastuslugu ning klassikaline konflikt töö- ja eraelu vahel. Edward Snowdeni ja fotograaf Lindsay Millsi (Shailene Woodley) suhe on  stsenaariumis kirjutatud funktsionaalsena, ent toimib tänu headele näitlejatele. Joseph Gordon-Levitt sulandub  rolli suurepäraselt ning  annab väga hästi edasi koormat, mida Snowden päevast päeva endaga kaasas kannab. Saladused, mida ta ei saa isegi oma  kõige lähematega jagada, mõjutavad nii suhteid kui ka mehe tervist.

Rääkides “Snowdenist” ei saa mainimata jätta Laura Poitrase Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi “Citizenfour” (2014), mille tegemine raamib ka Oliver Stone’i mängufilmi. “Citizenfour” on üks olulisemaid ja häirivamaid 21. sajandi filme. Linateos, mis poeb naha alla ning tekitab tunde, et suur vend jälgib iga su sammu. Kuigi Stone proovib tabada samu ideid, järgib ta kahjuks tüüpilise hollywoodliku eluloofilmi stampe ning loob reaalsetest sündmustest ülepaisutatud versiooni.

Edward Snowdeni elu on nimetatud John le Carré (“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) vaimus spioonilooks. Oliver Stone aga otsustas selle lahendada “Võimatu missiooni” võtmes.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23.september 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

snowden_2016_still_004

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused