Archive for the ‘S’ Category

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

snowden_2016_posterrežissöör: Oliver Stone
stsenaarium: Kieran Fitzgerald & Oliver Stone, Anatoly Kucherena & Luke Hardingu raamatute põhjal

osades:
Joseph Gordon-Levitt (Edward Snowden)
Shailene Woodley (Lindsay Mills)
Rhys Ifans (Corbin O’Brian)
Melissa Leo (Laura Poitras)
Zachary Quinto (Glenn Greenwald)
Nicolas Cage (Hank Forrester)
Tom Wilkinson (Ewen MacAskill)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Bina Daigeler, montaaž: Alex Marquez & Lee Percy, helilooja: Craig Armstrong Adam Peters. Produtsendid: Moritz Borman, Eric Kopeloff, Philip Schulz-Deyle & Fernando Sulichin.

134 min

LIHTNE MEES MÜÜDI TAGA. Pettumus oma riigis.

Edward Snowden – ühed nimetavad teda kangelaseks ja prohvetiks, teised reeturiks ning Vene agendiks. Mõned peavad teda üheks 21. sajandi olulisemaks figuuriks ja Nobeli rahupreemia vääriliseks, teiste meelest on ta koht vanglatrellide taga.

Snowden näib olevat ideaalne persoon režissöör Oliver Stone’i (“Rühm”, “Sündinud tapjaks”) jaoks. Mees on eelkõige tuntud poliitiliste ja Ameerikat kritiseerivate filmide poolest ning käsitlenud persoone, kes on mänginud märgilist rolli kaasaegse maailmapildi loomisel – Richard Nixon, George W. Bush, Fidel Castro jt.

Dokumentaalfilmis “Citizenfour” (2014), mis kajastab Edward Snowdeni ning uuriva ajakirjanduse koostööd USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) ebaseadusliku jälitustegevuse paljastamisel, nendib Snowden, et kaasaegne meedia keskendub liigselt persoonile, mitte tema seisukohtadele. “Lugu pole minust,” leiab filmi peategelane. Eesmärk on tõe ilmsikstulek ning avaliku debati käivitumine. Kinno jõudnud teos on aga eelkõige lugu Snowdenist.

snowden_2016_still_002

Patrioot või reetur?

Film jutustab Edward Snowdeni (Joseph Gordon-Levitt) loo ning jälgib tema siirdumist sõjaväest CIA ja NSA ridadesse. Vaadeldakse nii tema era- kui ka tööelu, kõhklusi ning otsust, mis viib salajase info paljastamiseni. Valedetektoritestid, mida Snowden oma ameti tõttu läbib, illustreerivad tabavalt, kuidas patrioodi ja idealistina alustanud mees hakkab tasapisi kahtlema oma riigi põhimõtetes.

Meeldiv on taas näha Oliver Stone’i lahkamas provokatiivseid ja ajakohaseid teemasid, mis ta kuulsaks tegid. Diplomaatia pole režissööri tugevaim külg ning filmis esitavad tegelased pigem postulaate kui reaalsena mõjuvat dialoogi. “Snowdenis” käsitletav materjal on muidugi oluline ja ajakohane, kuid Stone tahab teema tähtsust eriliselt rõhutada, selle asemel et lasta sõnumitel draamast orgaaniliselt välja kasvada.

Kohati vaatab Stone asju mõlemalt poolt. Riigi vaatepunkti esindab eelkõige Snowdeni ülemus CIAs, Corbin O’Brian (Rhys Ifans), kes meenutab ühes videokõnes Orwelli suurt venda filmist “1984”. Snowden aga tuletab teistele meelde vähem tuntud Nürnbergi protsesse, kus inimsusevastastes kuritegudes süüdistati  tolleaegse Saksamaa võimuesindajaid, kohtunikke jt. Kui riik rikub seadust, kas pole siis  kõik kuulekad käsutäitjad kurjategijad?

snowden_2016_still_003

Armastuslugu.

Üllatav on filmi keskmes olev armastuslugu ning klassikaline konflikt töö- ja eraelu vahel. Edward Snowdeni ja fotograaf Lindsay Millsi (Shailene Woodley) suhe on  stsenaariumis kirjutatud funktsionaalsena, ent toimib tänu headele näitlejatele. Joseph Gordon-Levitt sulandub  rolli suurepäraselt ning  annab väga hästi edasi koormat, mida Snowden päevast päeva endaga kaasas kannab. Saladused, mida ta ei saa isegi oma  kõige lähematega jagada, mõjutavad nii suhteid kui ka mehe tervist.

Rääkides “Snowdenist” ei saa mainimata jätta Laura Poitrase Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi “Citizenfour” (2014), mille tegemine raamib ka Oliver Stone’i mängufilmi. “Citizenfour” on üks olulisemaid ja häirivamaid 21. sajandi filme. Linateos, mis poeb naha alla ning tekitab tunde, et suur vend jälgib iga su sammu. Kuigi Stone proovib tabada samu ideid, järgib ta kahjuks tüüpilise hollywoodliku eluloofilmi stampe ning loob reaalsetest sündmustest ülepaisutatud versiooni.

Edward Snowdeni elu on nimetatud John le Carré (“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) vaimus spioonilooks. Oliver Stone aga otsustas selle lahendada “Võimatu missiooni” võtmes.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23.september 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

snowden_2016_still_004

Read Full Post »

 

suburra_2015_poster“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini

“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.

Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.

Hinne: 6/10

IMDB Rotten Tomatoes 



bridget_jones_baby_2016_poster“Bridget Jones’s Baby” (2016)
režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson

“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon  toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud  sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.

Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Suburra_2015_movie_still.jpg

Read Full Post »

sully_2016_poster_imaxrežissöör: Clint Eastwood
stsenaarium: Todd Komarnicki, Chesley Sullenberger & Jeffrey Zaslow raamatute põhjal

osades:
Tom Hanks (Chesley ‘Sully’ Sullenberger)
Aaron Eckhart (Jeff Skiles)
Laura Linney (Lorrie Sullenberger)
Anna Gunn (Elizabeth Davis)
Mike O’Malley (Charles Porter)

operaator: Tom Stern, kunstnik: James J. Murakami, kostüümikunstnik: Deborah Hopper, montaaž: Blu Murray, heliloojad: Christian Jacob & Tierney Sutton Band.

Produtsent: Allyn Stewart.

95 min

TAVALISTEST INIMESTEST SAID KANGELASED. Imed, meedia ja bürokraatia. 

Lavastaja Clint Eastwood vaatleb oma uues, päriselul põhinevas filmis “Hudsoni ime” kangelasi – piloote, reisijaid ja päästjaid, kes hoidsid ära lennukatastroofi.15. jaanuaril 2009 tegi kapten Chesley “Sully” Sullenberg (Tom Hanks) katkise lennukiga hädamaandumise Hudsoni jõe jäisesse vette. Kõik 155 pardal viibinut jäid ellu.

Sullyst sai esialgu suur Ameerika kangelane, ent peagi sattus mees meedia ning transpordiohutuse nõukogu uuriva pilgu alla. Avalikkusele teadmata algatati juurdlus, mis ähvardas tema karjääri ja maine hävitada.

Kui oma viimases tõsielul põhinevas filmis “Ameerika snaiper” lahkas Eastwood vastuolulist ning piinatud Ameerika sõjakangelast Chris Kyle’i, siis kapten Sully on väärikas ja eeskujulik tegelane. Öeldakse, et heast inimesest on raske kaasahaaravat draamat teha ning see on kohati tõsi ka “Sully” puhul.

sully_2016_still_004

Courtesy of Warner Bros.

Tegelikkus versus film

Kuna loo lõpp on teada ning USA Airwaysi lennu 1549 hädamaandumine ja päästeoperatsioon kestab kokku kõigest 15–20 minutit, on draamat kunstlikult suurendatud.Hea kangelane on sama tugev kui tema vastane. Antud juhul on selleks USA rahvusliku transpordiohutuse nõukogu.

Erikomisjonil kulus 15 kuud selgitamaks, kas kapten Sully ja tema kaaspiloot Jeff Skiles käitusid ohtlikku veemaandumist tehes õigesti või mitte.Filmis on seda aega kõvasti lühendatud ning pinge hoidmiseks on komisjoni liikmeid muudetud ebakompetentseteks ja karikatuurseteks kurikaeladeks. Nad teenivad küll loo dramaturgilisi vajadusi, ent mõjuvad ebausutavana.

Taoline vanamoeline lähenemine oleks ehk toiminud aastaid tagasi ja ei häiriks, kui ülejäänud film poleks nii realistlik.Hädamaandumine ning sellele järgnev on teostatud dokumentalistlikus võtmes ja väga mõjuvalt, juhtides tähelepanu igapäevastele kangelastele: inimestele, kes täidavad keerulises situatsiooni oma kohust.

sully_2016_still_003

Courtesy of Warner Bros.

Problemaatiline narratiiv

“Sully” tõstatab intrigeerivaid küsimusi bürokraatia, ekstreemolukorras langetatud otsuste, tehnoloogia ja inimlikkuse vallas. Peategelaste meediakära keskmesse sattumine on huvitav ning Tom Hanks (“Forrest Gump”) ja ­Aaron Eckhart (“Pimeduse rüütel”) loovad usutavad tegelaskujud. Nad on lihtsad inimesed, kes ei soovi liigset tähelepanu.

Lennuki hädamaandumise dramatiseering on teostatud oskuslikult ning filmi teemad on intrigeerivad, ent on tunda, kuidas tegijad otsivad meeleheitlikult materjali täispika formaadi täitmiseks. “Sully” ei ole sügav karakteriuuring, kuna erinevad tahud pole korralikult käsitletud ning tunduvad pigem formaalsed kui sisulised. Sully posttraumaatiline stressihäire ja eneses kahtlemine ning meedia ja kuulsuse teema jääb lõpuks nõukogu uurimise varju. Ka tagasivaated mehe minevikku ei anna loole kuigi palju juurde. Respekt reaalsete inimeste ning sündmuste vastu ei luba justkui kedagi lähemalt luubi alla võtta.

Oleks teos käsitlenud tegelasi ja kulisside taga toimuvat sama usutavalt kui hädamaandumist, räägiks me võib-olla erakordsest filmist. Kõik komponendid on justkui olemas, ent ebaselge stsenaarium, ülepaisutatud melodramaatilisus ning lavastuslikud libastumised annavad “Sullyle” hoopis kesise telefilmi maigu.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16.september 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

 

film1-3-b86f7b5326f75218

Read Full Post »

Swiss_Army_Man_posterrežissöörid: Dan Kwan ja Daniel Scheinert
stsenaarium:  Daniel Scheinert ja Dan Kwan

osades:
Paul Dano (Hank)
Daniel Radcliffe (Manny)
Mary Elizabeth Winstead (Sarah)
Richard Gross (Hanki isa)

Operaator: Larkin Seiple, kunstnik: Jason Kisvarday, kostüümikunstnik: Stephani Lewis.

Heliloojad: Andy Hull & Robert McDowell.

Produtsendid: Miranda Bailey, Lawrence Inglee, Lauren Mann, Amanda Marshall, Eyal Rimmon.

97.min

Omalaadne film kummalisest sõprusest.
Lugu tabudest ning iseendaks jäämisest.

Aasta ühes omapärasemas filmis mängib Harry Potterina tuntud Daniel Radcliffe laipa. Sundance’i filmifestivalil parima mängufilmi lavastajatöö auhinna saanud “Taskunoameest” on üsna keeruline kuhugi liigitada.

Hank (Paul Dano, “Veri hakkab voolama”) on pääsemislootuseta üksikul saarel. Kõik muutub aga päeval, kui lained uhuvad kaldale peeretava laiba. Hankist ja laibast, kelle nimeks saab Manny, saavad kiiresti sõbrad ning üheskoos üritavad nad saarelt pääseda ning surnukeha tüdrukuga, kelle pilt ta mobiiliekraani kaunistab, kokku viia. Kui see sisukokkuvõte tundub kummaline, siis uskuge, film on veelgi veidram.

Linateos, mille tegevus keerleb laiba ümber, pole iseenesest midagi uut. Juba suurmeister Alfred Hitchcok’i  thrilleris “Rope” – “Köis” (1948) on loo keskmes raamatukirstu peidetud laip. “Taskunoamees” aga on aga pigem inspireeritud Ted Kotcheff’i mustast komöödiast “Weekend At Bernie’s” – “Nädalavahetus Bernie juures” (1989). Antud filmis peavad kaks poissi pärast oma ülemuse Bernie mõrva teisi uskuma panema, et too on veel elus.

swiss_army_man_still_3

Courtesy of A24

Eksistentsialistlik tragikomöödia.

Nii nagu poisid peavad Bernie laipa pidevalt ühest kohast teise tarima, veab “Taskunoamehe” Hank enda järel Manny surnukeha otsekui kompassi, mis näitab suunda otsitava tüdruku suunas. Kui Bernie hoidis vähemasti suu kinni, siis Manny on laiba kohta üsna jutukas ning poisid peavad maha pikki vestlusi nii peeretamise, suhete, pere kui seksuaalsuse teemal. Lisaks leitakse laibale igasugu muid kasutamisvõimalusi. Manny on tõepoolest multifunktsionaalne nagu taskunuga.

Filmi esimene pool leiab hea balansi traagilise ja koomilise vahel ning rääkiv laip on mitmeti tõlgendatav. Hank on pika aja üksi olnud ning kahtleb ka ise oma mõistuses, kui surnukeha temaga rääkima hakkab. Kas laip suhtleb temaga päriselt või toimub see kõik tema peas? Oluline on see, et Manny on endale leidnud kaaslase ja uue eesmärgi.

swiss_army_man_still_2

Courtesy of A24

Reaalsus või fantaasia.

Lugu, mis algab kui segu “Cast Away‘st” -“Kaldale uhutust” (2000) ning “Nädalavahetus Bernie juures”, on üllatavalt mõjuv ja omapärane. Keskne idee toimib üsna hästi ning mina läksin küll filmi omapärase maailmaga kaasa. Loo sõnum on üldinimlik ning puudutab üksinduse, sõprade väärtuse, tabude ning iseendaks jäämise teemasid. Laiba loosse paigutamine aitab neid aspekte rõhutada.

Mida edasi, seda kerglasemaks ja pentsikumaks film muutub. Sünge alatoon kaob, posid hakkavad koos rohkem aega surnuks lööma ning laip saadab korda järjest uskumatumaid asju. “Taskunoamehest” on keeruline ilma lugu ja filmis leiduvaid üllatusi rikkumata kõnelda, ent mõned filmi teise poole keerdkäigud muudavad meie vaatenurka. Lavastajad pakuvad koomilises või sentimentaalses võtmes lahendusi, mis ei haaku kõige paremini käsitletavate aspektidega. Lõpp toetab küll filmi põhiideed, ent jätab tõsisemad teemad poolikuks.

Peaosatäitjad kannavad filmi aga suurepäraselt välja ning Radcliffe’i laiba-roll on aasta üks meeldejäävamaid. Need, kes ei pelga kummalisi filme ning aktsepteerivad rääkivat surnukeha, ootab ees üks hooaja meeldejäävamaid, veidramaid ning omapärasemaid teoseid.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.august 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

suicide_squad_IMAX_posterrežissöör: David Ayer
stsenaarium: David Ayer, John Ostrander’i loodud koomiksi põhjal

osades:
Will Smith (Deadshot)
Margot Robbie (Harley Quinn)
Jared Leto (Joker)
Viola Davis (Amanda Waller)
Joel Kinnaman (Rick Flag)
Jai Courtney (Boomerang)
Jay Hernandez (Diablo)

operaator: Roman Vasyanov, kunstnik: Oliver Scholl, kostüümikunstnik: Kate Hawley, montaaž: John Gilroy, helilooja: Steven Price. Produtsent: Richard Suckle.

123. min

PAHAD HEAD TEGEMAS. B-kategooria meelelahutus.

Uusim DC Comicsi film jätkab sealt, kus “Batman v Superman” lõpeb ning vaatab tegevust kurikaelade pilgu läbi. Nagu Marvel Stuudio “Guardians of the Galaxy” (2014) põhineb ka “Suicide Squad” – Suitsiidisalk” vähetuntud koomiksil ning tahab vaatajaid antikangelaste tiimile kaasa elama panna.

“Suitsiidisalga” idee pärineb kahest filmist : Robert Aldrich’i “Dirty Dozen” (1967) ja John Carpenteri kultusfilmist “Escape from New York” (1981). Salajane valitsuse föderaalagentuur loob Amanda Waller’i (Viola Davis) juhtimisel maailma ohtlikematest kurjategijatest koosneva operatiivgrupi, et seda eluohtlikel missioonidel kasutada. Kurjategijate koostööle panemiseks süstitakse nende kaeladesse lõhkepead, mis käsu täitmata jätmise korral õhitakse.

suicide_squad_still_1

Courtesy of Warner Bros.

Kaootiline ja koomiksilik

Karmide krimifilmidega tuntuks saanud režissöör David Ayer lavastas ühe viimase aja meeldejäävama II maailmasõja filmi “Fury” ning tundub olevat sobiv valik meeskonnapõhise märulifilmi tegijaks. Rezissöör tuli “Suitsiidisalga” filmiversiooni ideega ise stuudio jutule, ent kõlakate järgi on tema esialgset visiooni peale “Batman v Superman” läbikukkumist muudetud. Olgu, kuidas oli, valminud filmis näeb tugevat stuudiopoolset sekkumist- nii kaootilises montaažis, ebaselges tonaalsuses, poolikutes liinides kui ka muusikavalikus.

 

Kuigi “Suitsiidisalgal” on muljetavaldav soundtrack, kus kuuleb nii uuemaid artiste kui rockiklassikud nagu Rolling Stones, ja Queen, ei haaku nad eriti tervikuga. Filmi esimeses pooles vahetuvad palad iga uue tegelasega ja segavad kohati isegi dialoogi jälgimist. Tervel teosel on natuke reklaamilik ning muusikavideolik maik, kus eri episoodide ja stseenide vahel puudub seos. Tegelaste taustalugude esitamine tagasivaadete näol on küll koomiksitruu, ent mõjub kohmakana. Kui kõik tegelased on tutvustatud, on pool lugu juba läbi. Film järgib küll koomiksite reegleid, ent lugu ise jääb nõrgaks.

suicide_squad_still_002.jpg

Courtesy of Warner Bros.

Ekraanikeemia

Kuigi filmil on hulgaliselt probleeme ning nii suure tegelaste hulgas on mitmed nagu Katana, Killer Croc ja Enchantress nõrgalt arendatud, on ülejäänud karakterid piisavalt väljajoonistatud ning näitlejate vahel leidub väga hea ekraanikeemia. Will Smith mängib endale tüüpilist rolli ja esineb oma tuntud sarmiga. Jai Courtney (“Terminator Genisys“), kes on mitmed filmid paljude jaoks ära rikkunud, on kõrvalrollis esmakordselt nauditav. Kõige meeldejäävam tegelaskuju on aga ilmselt Viola Davis’e kehastatud Amanda Waller. Ohtlik ja kompromissitu niitide tõmbaja, kes ei löö millegi ees risti ette.

suicide_squad_logo_comparison

Logo on kõigest üks näide sellest kuidas filmi imidžit on 9 kuu jooksul muudetud.

Oscarilaureaat Jared Leto (“Elujanu”) astub ikoonilisse Jokeri rolli Heath Legeri jälgedes. Kahjuks jäi suur osa tema stseenidest montaažilauale ning näitleja ei suuda selle vähese ekraaniajaga erilist muljet jätta. Margot Robbie (“Wall Streeti Hunt”) kehastatud Jokeri armuke Harley Quinn on mõjuv ning originaalitruu, ent tema taustalugu Jokeriga jääb hõredaks. Nende liinis on montaažis ümbermängimist kõige enam tunda.

“Suitsiidisalk” on kaootiline, toores ja problemaatiline, kuid tänu näitlejatele siiski vaadatav. Kuigi mõned naljad ei tööta, on film teravmeelsem, energilisem ja nauditavam kui “Batman v Superman” või “Man of Steel“. Linateos ise meenutab aga pigem vanemaid 1990-ndate B-kategooria märuli- ja koomiksifilme.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 12.august 2016

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf  Diana

suicide_squad_still_3

Read Full Post »

star_trek_beyond_posterrežissöör: Justin Lin
stsenaarium: Simon Pegg & Doug Jung

osades:
Chris Pine ( James T. Kirk)
Zachary Quinto (Spock)
Karl Urban (‘Bones’ McCoy)
Zoe Saldana (Uhura)
Simon Pegg (Montgomery ‘Scotty’ Scott)
John Cho (Sulu)
Anton Yelchin(Chekov)
Idris Elba (Krall)
Sofia Boutella (Jaylah)

operaator: Stephen F. Windon, kunstnik: Thomas E. Sanders, kostüümikunstnik: Sanja Milkovic Hays, montaaž: Greg D’Auria, Dylan Highsmith, Kelly Matsumoto & Steven Sprung, helilooja: Michael Giacchino. Produtsendid: Bryan Burk & Roberto Orci.

122 min

Ühtsuse ja kokkuhoidmise olulisus. Ajakohaste küsimustega ulmemärul.

Kui Star Trek esmakordselt 1966. aastal televisiooni ekraanidele jõudis, ei osanud keegi aimata, et tegu saab olema fenomeniga, millest me räägime ka 50 aastat hiljem. Nüüd,  juubeliaasta puhul on valminud film, mis teeb kummarduse minevikule ning loob kaasaegse seikluse, mis on korraga nii meelelahutuslik kui ka mõtlemapanev.

Kosmoselaeva U.S.S. Enterprise meeskond eesotsas James T. Kirkiga (Chris Pine) on keset viieaastast missiooni avastamas kaardistamata taeva-avarusi. Kauges kosmosesügavuses peavad nad silmitsi seisma müstilise kurjusega, kes paiskab terve meeskonna tundmatule planeedile  laialining paneb proovile nii inimesed kui ideed, mille eest Föderatsioon seisnud on.

Sotsiaalne kommentaar.

Star Trek on läbinud mitmeid interpretatsioone. J.J.Abrams (“Star Wars: Jõud tärkab”)  taaselustamist 2009. aastal kuulsa ulmesaaga ning lõi hoogsa seiklusfilmi, mis keskendus küll tegelaskujudele, ent hülgas seeriale omased suured ideed. Tema versioon Star Trekist oli rohkem kui Tähesõdade film. Seekord on lavastajatoolis “Kiirete ja vihaste” seeriaga kuulsaks saanud Justin Lin, kes  koos Scotty osatäitja ja kaasstsenarist Simon Pegg’iga  toob ekraanile  seikluse, mis jätkab küll Abramsi loodud stiili, ent meenutab vaimsuselt rohkem originaalset Star Treki.

Gene Roddenberry 1966. aastal loodud Star Trek oli kui western kosmoses, mis ulmefassaadi taga juhtis tähelepanu ühiskonnas valitsevatele probleemidele, millest otse ei võinud tol ajal rääkida. Planeetide Ühendatud Föderatsioon, kuhu kuulub nii U.S.S. Enterprise meeskond kui terve inimkond, on ühendus, kus kõik rahvad elavad rahumeeles. Seal ei eksisteeri sõda, eelarvamusi ega diskrimineerimist. Seda põhimõtet illustreerib hästi värskes  filmis olulist rolli mängiv tähebaas Yorktown.

Kuigi kolmeteistkümnendat Star Treki filmi võib nimetada  märuliks, on selle teema  linastuse ajal väga terav ja ajakohane. Brexiti ning pingelise maailmapoliitika taustal on Star Treki ideaalid – kokkuhoidmine ja ühtsus taas ajakohased.

star_trek_beyond_still_001_jpg

Courtesy of Paramount Pictures

Koos oleme tugevad, üksi me hävime.

Idris Elba mängitud Krall, kes üritab Föderatsiooni ideaali lõhkuda, jätkab kahjuks viimaste Star Trekkide   igavate kurikaelte liini. Nii tegelaskuju kui tema plaan on klišeelik ning ebahuvitav. Õnneks osutub tema motivatsioon filmi lõpus piisavalt kõnekaks. Võitlus erinevate ideoloogiate vahel, mida esindavad Kirk ja Krall, annab filmile oodatust suurema kaalu ning kokkuhoidmise teema laieneb Kirki meeskonna kui ka uue tegelaskuju Jaylah liinis – Sofia Boutella (“Kingsman: Salateenistus”) kehastatud tulnuktüdruk, kes aitab U.S.S. Enterprise’i meeskonnaliikmeid, on kõige huvitavam karakter ning lisab loole vajaliku särtsu.

Kuigi “Star Trek tundmatusse” rõhub kohati liialt märulile ning on teiste Abramsi filmide sarnaselt loogikavigu täis, leitakse seekord aega ka hingetõmbamiseks. Juubeli puhul avaldatakse maitsekalt austust nii originaalsele meeskonnale kui aasta eest lahkunud Leonard Nimoy’le, kes puhus elu sisse originaalsele Spocki tegelaskujule.

Kuigi tegu ei ole väga tugeva või meeldejääva teosega, on  see korralik meelelahutus, mis näitab, et Star Trekil on olemas koht ka tänapäeval. Reflekteerida kaasaegseid probleeme ning anda lootust parema tuleviku jaoks.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 29.juuli 2016

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes
Arvustused: Ralf Diana

star_trek_beyond_still_002_jpg

Courtesy of Paramount Pictures

 

 

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused