Archive for the ‘S’ Category

PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toimub Tartus 7-12 augustil.

www.tartuff.ee.

Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalil on kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.

Tartuffi ajakava leiab festivali koduleheküljelt http://2017.tartuff.ee/ajakava/.
Kõigile seanssidele on prii sissepääs.

Kirjutan lähemalt kahest dokumentaal- ja mängufilmist.

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

citizen_jane_battle_for_the_city_movie_poster“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer

08.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.

Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.

1960-ndatel leidis aset  otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent  kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.

Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

slash_single_movie_poster“#Single” (2017)
režissöör: Andrea Eder

09.08 kell 17:00 Athena Keskuses

Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb  üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.

Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.

Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.

Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse  selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.

Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.

IMDB

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Being_Charlie_2015_poster“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015)
režissöör: Rob Reiner

10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil

Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.

“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.

Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta  samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.

Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me  aga tema käitumist mõistma .

Tegu on  küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Leon_The_Professional_movie_poster“Léon” (1994)
režissöör: Luc Besson

12.08 kell 23:45 Tartu Raekoja platsil

On tore tõdeda, et prantsuse režissöör Luc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.

“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.

Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.

Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.

IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon

 

Read Full Post »

dunkirk_2017_movie_poster“Dunkirk” (2017)
režissöör: Cristoher Nolan

Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.

Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.

Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

War_for_the_Planet_of_the_Apes_2017_poster

“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves

Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub  suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
The_Beguiled_207_poster“The Beguiled” – “Petetud” (2017)
režissöör: Sofia Coppola

Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.

Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………
spider_man_homecoming_2017_poster“Spider-Man: Homecoming ” – “Ämblikmees: Kojutulek” (2017)
režissöör: Jon Watts

Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad  väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.

Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.

Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.

Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

War_for_The_Planet_of_The_Apes_still.jpg

Courtesy of Fox

Read Full Post »

silence_2016_movie_posterrežissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Jay Cocks & Martin Scorsese, Shûsaku Endô romaani põhjal

osades:
Andrew Garfield (Rodrigues)
Adam Driver (Garupe)
Liam Neeson (Ferreira)
Tadanobu Asano (tõlk)
Ciarán Hinds (isa Valignano)
Issei Ogata (Inoue)
Yoshi Oida (Ichizo)
Yôsuke Kubozuka( Kichijiro)

operaator: Rodrigo Prieto, kunstnik & kostüümikunstnik: Dante Ferretti, montaaž: Thelma Schoonmaker, heliloojad: Kathryn Kluge Kim & Allen Kluge. Produtsendid: Barbara De Fina, Randall Emmett, David Lee, Martin Scorsese, Emma Tillinger Koskoff & Irwin Winkler.

Kinodes alates: 17.02.2017
161 min

Väljapeetud lugu kaasamõtlevale vaatajale

Režissöör Martin Scorsese kireprojekt “Vaikus”on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), sai valmida ainult kogenud ja küpse tipplavastaja käe all.
Film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Scorsese on ennegi uurinud ning toonud ekraanile väliselt lihtsa, ent sisimas nüansirikka ning keerulise materjali.

“Vaikus” põhineb Shūsaku Endō 1966. aastal ilmunud  ajaloost inspireeritud romaanil. Tegevus toimub 17. sajandi Jaapanis, kus kohalikud kristlased on langenud julma tagakiusamise ohvriks. Kaks misjonäri, Sebastião Rodrigues (Andrew Garfield ) ja Francisco Garupe (Adam Driver) siirduvad Jaapanisse, et pakkuda kohalikele tuge ning selgitada tõde nende õpetaja, isa Ferreira (Liam Neeson) kohta. Kuuldavasti on mees usust lahti öelnud. Nähes kohalike kristlaste kannatusi, hakkavad Rodriguest vaevama kahtlused. Miks Jumal vaikib ja lubab sellel kõigel sündida?

silence_2016_movie_still_001
Ajatu ja tuttav lugu uues kuues

“Vaikus” tõmbab oma ülesehituselt paratamatult paralleele Joseph Conradi romaaniga “Heart of Darkness” -“Pimeduse süda” (1899), mille kuulsaim versioon on Francis Ford Coppola film “Apocalypse Now” – “Tänapäeva apokalüpsis” (1979). “Vaikuse” keskmes on samuti  peategelase teekond tundmatul maal ning oma seniseid põhimõtteid muutnud mehe otsingud.

Nagu Coppola teos, on ka Scorsese film mitmeti tõlgendatav eepos, mida on kohati raske määratleda. Üheaegselt spirituaalne, filosoofiline ja psühholoogiline, avab lugu end tasapisi ning sobib kannatlikule ja kaasamõtlevale vaatajale. Lugu räägib küll konkreetsest ajalooperioodist, ent on ülekantav ka tänapäeva. Tagakiusamised eri vaadete pärast on siiani teravad. Tihti ei mõisteta, kui sarnased tegelikult ollakse. Samas näeme filmis, et erinevates kultuuriruumides võivad arusaamad  ühest ja samast asjast olla väga erinevad.
Film on intrigeeriv ja intelligentne uurimus usust, empaatiast, põhimõtetest ja kõhklustest. Kuulujuttude järgi on isa Ferreira kristlusest lahti öelnud ning omaks võtnud Jaapani usu ja kultuuri. Kichijiro (Yōsuke Kubozuka), misjonäride teejuht, on tagasikiusamise tõttu kristluse justkui hüljanud, ent palub isa Rodrigueselt korduvalt oma pattude pärast andestust. Rodrigues hakkab aga teiste inimeste kannatusi nähes oma usus kahtlema, kuigi jätab tõelise usumehe mulje. Kas üks neist on siis parem Jumala poeg?

SILENCE

Vaoshoitud tunded

Scorsese ise kaalus nooruses preestriametit ning on katoliiklasena usuteemasid ennegi lahanud. “Vaikuse” suurimaks vooruseks võib pidada loo jutustamist hinnanguteta. Tegu küll sügavalt religioosse, ent samas üldinimliku filmiga. Levinud teooria kohaselt on ju kõik lood kas armastusest või usust.

See on raamatu teine adaptsioon. 1971. aastal valmis esimene, Masahiro Shinoda versioon. Scorsese linateos on pool tundi pikem ning annab algmaterjali ning tegelaskujude siseilmas toimuvat palju paremini edasi. Andrew Garfield (“Imeline Ämblikmees“) vääriks “Vaikuse” rolli eest Oscarit, ent kandideerib auhinnale hoopis filmiga “Hacksaw Ridge´i lahing“. Tema vaoshoitud rollisooritus näitab varjundirikkalt tegelase läbielamisi ja kõhklusi ning muudab filmi teise poole kaasahaaravaks.

Filmis on  siiski  ka väikeseid probleeme. Viimased 10-15 minutit seletavad niigi selgeid asju üle. Ka vanemaks tegev grimm mõjub siin võltsina. Eelnenu on aga loojutustamise meisterklass. Näide teosest, kus lavastaja valitseb meisterlikult kõiki filmikeele vahendeid.

Ma armastan seda filmi.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23. veebruar 2017

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode

silence_2016_movie_still_003

 

Read Full Post »

snowden_2016_posterrežissöör: Oliver Stone
stsenaarium: Kieran Fitzgerald & Oliver Stone, Anatoly Kucherena & Luke Hardingu raamatute põhjal

osades:
Joseph Gordon-Levitt (Edward Snowden)
Shailene Woodley (Lindsay Mills)
Rhys Ifans (Corbin O’Brian)
Melissa Leo (Laura Poitras)
Zachary Quinto (Glenn Greenwald)
Nicolas Cage (Hank Forrester)
Tom Wilkinson (Ewen MacAskill)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnik: Mark Tildesley, kostüümikunstnik: Bina Daigeler, montaaž: Alex Marquez & Lee Percy, helilooja: Craig Armstrong Adam Peters. Produtsendid: Moritz Borman, Eric Kopeloff, Philip Schulz-Deyle & Fernando Sulichin.

134 min

LIHTNE MEES MÜÜDI TAGA. Pettumus oma riigis.

Edward Snowden – ühed nimetavad teda kangelaseks ja prohvetiks, teised reeturiks ning Vene agendiks. Mõned peavad teda üheks 21. sajandi olulisemaks figuuriks ja Nobeli rahupreemia vääriliseks, teiste meelest on ta koht vanglatrellide taga.

Snowden näib olevat ideaalne persoon režissöör Oliver Stone’i (“Rühm”, “Sündinud tapjaks”) jaoks. Mees on eelkõige tuntud poliitiliste ja Ameerikat kritiseerivate filmide poolest ning käsitlenud persoone, kes on mänginud märgilist rolli kaasaegse maailmapildi loomisel – Richard Nixon, George W. Bush, Fidel Castro jt.

Dokumentaalfilmis “Citizenfour” (2014), mis kajastab Edward Snowdeni ning uuriva ajakirjanduse koostööd USA riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) ebaseadusliku jälitustegevuse paljastamisel, nendib Snowden, et kaasaegne meedia keskendub liigselt persoonile, mitte tema seisukohtadele. “Lugu pole minust,” leiab filmi peategelane. Eesmärk on tõe ilmsikstulek ning avaliku debati käivitumine. Kinno jõudnud teos on aga eelkõige lugu Snowdenist.

snowden_2016_still_002

Patrioot või reetur?

Film jutustab Edward Snowdeni (Joseph Gordon-Levitt) loo ning jälgib tema siirdumist sõjaväest CIA ja NSA ridadesse. Vaadeldakse nii tema era- kui ka tööelu, kõhklusi ning otsust, mis viib salajase info paljastamiseni. Valedetektoritestid, mida Snowden oma ameti tõttu läbib, illustreerivad tabavalt, kuidas patrioodi ja idealistina alustanud mees hakkab tasapisi kahtlema oma riigi põhimõtetes.

Meeldiv on taas näha Oliver Stone’i lahkamas provokatiivseid ja ajakohaseid teemasid, mis ta kuulsaks tegid. Diplomaatia pole režissööri tugevaim külg ning filmis esitavad tegelased pigem postulaate kui reaalsena mõjuvat dialoogi. “Snowdenis” käsitletav materjal on muidugi oluline ja ajakohane, kuid Stone tahab teema tähtsust eriliselt rõhutada, selle asemel et lasta sõnumitel draamast orgaaniliselt välja kasvada.

Kohati vaatab Stone asju mõlemalt poolt. Riigi vaatepunkti esindab eelkõige Snowdeni ülemus CIAs, Corbin O’Brian (Rhys Ifans), kes meenutab ühes videokõnes Orwelli suurt venda filmist “1984”. Snowden aga tuletab teistele meelde vähem tuntud Nürnbergi protsesse, kus inimsusevastastes kuritegudes süüdistati  tolleaegse Saksamaa võimuesindajaid, kohtunikke jt. Kui riik rikub seadust, kas pole siis  kõik kuulekad käsutäitjad kurjategijad?

snowden_2016_still_003

Armastuslugu.

Üllatav on filmi keskmes olev armastuslugu ning klassikaline konflikt töö- ja eraelu vahel. Edward Snowdeni ja fotograaf Lindsay Millsi (Shailene Woodley) suhe on  stsenaariumis kirjutatud funktsionaalsena, ent toimib tänu headele näitlejatele. Joseph Gordon-Levitt sulandub  rolli suurepäraselt ning  annab väga hästi edasi koormat, mida Snowden päevast päeva endaga kaasas kannab. Saladused, mida ta ei saa isegi oma  kõige lähematega jagada, mõjutavad nii suhteid kui ka mehe tervist.

Rääkides “Snowdenist” ei saa mainimata jätta Laura Poitrase Oscariga pärjatud dokumentaalfilmi “Citizenfour” (2014), mille tegemine raamib ka Oliver Stone’i mängufilmi. “Citizenfour” on üks olulisemaid ja häirivamaid 21. sajandi filme. Linateos, mis poeb naha alla ning tekitab tunde, et suur vend jälgib iga su sammu. Kuigi Stone proovib tabada samu ideid, järgib ta kahjuks tüüpilise hollywoodliku eluloofilmi stampe ning loob reaalsetest sündmustest ülepaisutatud versiooni.

Edward Snowdeni elu on nimetatud John le Carré (“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk”) vaimus spioonilooks. Oliver Stone aga otsustas selle lahendada “Võimatu missiooni” võtmes.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 23.september 2016

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

snowden_2016_still_004

Read Full Post »

 

suburra_2015_poster“Suburra” (2015)
režissöör: Stefano Sollima
stsenaarium: Sandro Petraglia, Stefano Rulli, Giancarlo De Cataldo & Carlo Bonini

“Suburra” on intrigeeriv Itaalia krimithriller, millel on tugev poliitiline alltekst ning põnev struktuur, ent film ei küüni oma täieliku potentsiaalini. Tarantino ja Scorsese loomingu stiilis paljude karateritega loos on paar säravat teglaskuju, ent autor ei oska mitmetega midagi ette võtta.

Materjal ja alltekst on kõnekas, näitlejad veenvad. Probleemaatiliseks osutub aga funktsionaalne ja ilmetu režii. Narratiivi liigub ilma vajaliku emotsionaalse kaaluta paratamatu lõpplahenduse suunas.

Hinne: 6/10

IMDB Rotten Tomatoes 



bridget_jones_baby_2016_poster“Bridget Jones’s Baby” (2016)
režissöör: Sharon Maguire
stsenaarium: Helen Fielding, Dan Mazer & Emma Thompson

“Bridget Jonesi päeviku” filmiversioon  toimis tänu Renée Zellwegeri kehastatud  sümpaatsele ja inimlikule tegelaskujule, kellega paljud võisid samastuda. Koos plastilise kirurgiaga on Zellweger kahjuks kaotanud nii näitlejale olulised töövahendid kui selle, mis tegelaskuju elama pani.

Iseenesest on tore näha Bridgetit taas õnne otsimas, ent film tundub nagu 2001.aasta romantiline komöödia, ja mitte kõige paremas mõttes. Sarnast lugu (kes on lapse tegelik isa) on korduvalt ennegi jutustatud ning meeldejäävaid hetki jääb vajaka. Film toetub liigselt nostalgiale ja paljud naljad tunduvad pingutatuna. Siiski-Colin Firth suudab ekraani alati särama panna. Ilma temata poleks film pooltki nii nauditav.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Suburra_2015_movie_still.jpg

Read Full Post »

sully_2016_poster_imaxrežissöör: Clint Eastwood
stsenaarium: Todd Komarnicki, Chesley Sullenberger & Jeffrey Zaslow raamatute põhjal

osades:
Tom Hanks (Chesley ‘Sully’ Sullenberger)
Aaron Eckhart (Jeff Skiles)
Laura Linney (Lorrie Sullenberger)
Anna Gunn (Elizabeth Davis)
Mike O’Malley (Charles Porter)

operaator: Tom Stern, kunstnik: James J. Murakami, kostüümikunstnik: Deborah Hopper, montaaž: Blu Murray, heliloojad: Christian Jacob & Tierney Sutton Band.

Produtsent: Allyn Stewart.

95 min

TAVALISTEST INIMESTEST SAID KANGELASED. Imed, meedia ja bürokraatia. 

Lavastaja Clint Eastwood vaatleb oma uues, päriselul põhinevas filmis “Hudsoni ime” kangelasi – piloote, reisijaid ja päästjaid, kes hoidsid ära lennukatastroofi.15. jaanuaril 2009 tegi kapten Chesley “Sully” Sullenberg (Tom Hanks) katkise lennukiga hädamaandumise Hudsoni jõe jäisesse vette. Kõik 155 pardal viibinut jäid ellu.

Sullyst sai esialgu suur Ameerika kangelane, ent peagi sattus mees meedia ning transpordiohutuse nõukogu uuriva pilgu alla. Avalikkusele teadmata algatati juurdlus, mis ähvardas tema karjääri ja maine hävitada.

Kui oma viimases tõsielul põhinevas filmis “Ameerika snaiper” lahkas Eastwood vastuolulist ning piinatud Ameerika sõjakangelast Chris Kyle’i, siis kapten Sully on väärikas ja eeskujulik tegelane. Öeldakse, et heast inimesest on raske kaasahaaravat draamat teha ning see on kohati tõsi ka “Sully” puhul.

sully_2016_still_004

Courtesy of Warner Bros.

Tegelikkus versus film

Kuna loo lõpp on teada ning USA Airwaysi lennu 1549 hädamaandumine ja päästeoperatsioon kestab kokku kõigest 15–20 minutit, on draamat kunstlikult suurendatud.Hea kangelane on sama tugev kui tema vastane. Antud juhul on selleks USA rahvusliku transpordiohutuse nõukogu.

Erikomisjonil kulus 15 kuud selgitamaks, kas kapten Sully ja tema kaaspiloot Jeff Skiles käitusid ohtlikku veemaandumist tehes õigesti või mitte.Filmis on seda aega kõvasti lühendatud ning pinge hoidmiseks on komisjoni liikmeid muudetud ebakompetentseteks ja karikatuurseteks kurikaeladeks. Nad teenivad küll loo dramaturgilisi vajadusi, ent mõjuvad ebausutavana.

Taoline vanamoeline lähenemine oleks ehk toiminud aastaid tagasi ja ei häiriks, kui ülejäänud film poleks nii realistlik.Hädamaandumine ning sellele järgnev on teostatud dokumentalistlikus võtmes ja väga mõjuvalt, juhtides tähelepanu igapäevastele kangelastele: inimestele, kes täidavad keerulises situatsiooni oma kohust.

sully_2016_still_003

Courtesy of Warner Bros.

Problemaatiline narratiiv

“Sully” tõstatab intrigeerivaid küsimusi bürokraatia, ekstreemolukorras langetatud otsuste, tehnoloogia ja inimlikkuse vallas. Peategelaste meediakära keskmesse sattumine on huvitav ning Tom Hanks (“Forrest Gump”) ja ­Aaron Eckhart (“Pimeduse rüütel”) loovad usutavad tegelaskujud. Nad on lihtsad inimesed, kes ei soovi liigset tähelepanu.

Lennuki hädamaandumise dramatiseering on teostatud oskuslikult ning filmi teemad on intrigeerivad, ent on tunda, kuidas tegijad otsivad meeleheitlikult materjali täispika formaadi täitmiseks. “Sully” ei ole sügav karakteriuuring, kuna erinevad tahud pole korralikult käsitletud ning tunduvad pigem formaalsed kui sisulised. Sully posttraumaatiline stressihäire ja eneses kahtlemine ning meedia ja kuulsuse teema jääb lõpuks nõukogu uurimise varju. Ka tagasivaated mehe minevikku ei anna loole kuigi palju juurde. Respekt reaalsete inimeste ning sündmuste vastu ei luba justkui kedagi lähemalt luubi alla võtta.

Oleks teos käsitlenud tegelasi ja kulisside taga toimuvat sama usutavalt kui hädamaandumist, räägiks me võib-olla erakordsest filmist. Kõik komponendid on justkui olemas, ent ebaselge stsenaarium, ülepaisutatud melodramaatilisus ning lavastuslikud libastumised annavad “Sullyle” hoopis kesise telefilmi maigu.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 16.september 2016

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Ralf

 

film1-3-b86f7b5326f75218

Read Full Post »

Swiss_Army_Man_posterrežissöörid: Dan Kwan ja Daniel Scheinert
stsenaarium:  Daniel Scheinert ja Dan Kwan

osades:
Paul Dano (Hank)
Daniel Radcliffe (Manny)
Mary Elizabeth Winstead (Sarah)
Richard Gross (Hanki isa)

Operaator: Larkin Seiple, kunstnik: Jason Kisvarday, kostüümikunstnik: Stephani Lewis.

Heliloojad: Andy Hull & Robert McDowell.

Produtsendid: Miranda Bailey, Lawrence Inglee, Lauren Mann, Amanda Marshall, Eyal Rimmon.

97.min

Omalaadne film kummalisest sõprusest.
Lugu tabudest ning iseendaks jäämisest.

Aasta ühes omapärasemas filmis mängib Harry Potterina tuntud Daniel Radcliffe laipa. Sundance’i filmifestivalil parima mängufilmi lavastajatöö auhinna saanud “Taskunoameest” on üsna keeruline kuhugi liigitada.

Hank (Paul Dano, “Veri hakkab voolama”) on pääsemislootuseta üksikul saarel. Kõik muutub aga päeval, kui lained uhuvad kaldale peeretava laiba. Hankist ja laibast, kelle nimeks saab Manny, saavad kiiresti sõbrad ning üheskoos üritavad nad saarelt pääseda ning surnukeha tüdrukuga, kelle pilt ta mobiiliekraani kaunistab, kokku viia. Kui see sisukokkuvõte tundub kummaline, siis uskuge, film on veelgi veidram.

Linateos, mille tegevus keerleb laiba ümber, pole iseenesest midagi uut. Juba suurmeister Alfred Hitchcok’i  thrilleris “Rope” – “Köis” (1948) on loo keskmes raamatukirstu peidetud laip. “Taskunoamees” aga on aga pigem inspireeritud Ted Kotcheff’i mustast komöödiast “Weekend At Bernie’s” – “Nädalavahetus Bernie juures” (1989). Antud filmis peavad kaks poissi pärast oma ülemuse Bernie mõrva teisi uskuma panema, et too on veel elus.

swiss_army_man_still_3

Courtesy of A24

Eksistentsialistlik tragikomöödia.

Nii nagu poisid peavad Bernie laipa pidevalt ühest kohast teise tarima, veab “Taskunoamehe” Hank enda järel Manny surnukeha otsekui kompassi, mis näitab suunda otsitava tüdruku suunas. Kui Bernie hoidis vähemasti suu kinni, siis Manny on laiba kohta üsna jutukas ning poisid peavad maha pikki vestlusi nii peeretamise, suhete, pere kui seksuaalsuse teemal. Lisaks leitakse laibale igasugu muid kasutamisvõimalusi. Manny on tõepoolest multifunktsionaalne nagu taskunuga.

Filmi esimene pool leiab hea balansi traagilise ja koomilise vahel ning rääkiv laip on mitmeti tõlgendatav. Hank on pika aja üksi olnud ning kahtleb ka ise oma mõistuses, kui surnukeha temaga rääkima hakkab. Kas laip suhtleb temaga päriselt või toimub see kõik tema peas? Oluline on see, et Manny on endale leidnud kaaslase ja uue eesmärgi.

swiss_army_man_still_2

Courtesy of A24

Reaalsus või fantaasia.

Lugu, mis algab kui segu “Cast Away‘st” -“Kaldale uhutust” (2000) ning “Nädalavahetus Bernie juures”, on üllatavalt mõjuv ja omapärane. Keskne idee toimib üsna hästi ning mina läksin küll filmi omapärase maailmaga kaasa. Loo sõnum on üldinimlik ning puudutab üksinduse, sõprade väärtuse, tabude ning iseendaks jäämise teemasid. Laiba loosse paigutamine aitab neid aspekte rõhutada.

Mida edasi, seda kerglasemaks ja pentsikumaks film muutub. Sünge alatoon kaob, posid hakkavad koos rohkem aega surnuks lööma ning laip saadab korda järjest uskumatumaid asju. “Taskunoamehest” on keeruline ilma lugu ja filmis leiduvaid üllatusi rikkumata kõnelda, ent mõned filmi teise poole keerdkäigud muudavad meie vaatenurka. Lavastajad pakuvad koomilises või sentimentaalses võtmes lahendusi, mis ei haaku kõige paremini käsitletavate aspektidega. Lõpp toetab küll filmi põhiideed, ent jätab tõsisemad teemad poolikuks.

Peaosatäitjad kannavad filmi aga suurepäraselt välja ning Radcliffe’i laiba-roll on aasta üks meeldejäävamaid. Need, kes ei pelga kummalisi filme ning aktsepteerivad rääkivat surnukeha, ootab ees üks hooaja meeldejäävamaid, veidramaid ning omapärasemaid teoseid.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 19.august 2016

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused