Noppeid Camerimage 2019 festivalil nähtud filmidest
“The Two Popes” – “Kaks Paavsti”(2019) režissöör: Fernando Meirelles
stsenaarium: Anthony McCarten
Netflixis alates: 20.12.2019
Kes oleks osanud arvata, et kahest paavstist- Benedict XVI ja tollasest kardinalist Jorge Mario Bergoglio’st- jutustav teos osutub üheks viimase aja naljakamaks filmiks?
Fernando Meirelles’i (“Jumala linn”) režii on talle omaselt energiline ning Anthony McCarten’i stsenaariumi vaimuka dialoogiga (“Kui sakslane räägib nalja, ei pea see olema naljakas”). Lugu ise on lihtne, kammerlik ega eriti sügav, ent selle panevad särama Anthony Hopkins’i ja Jonathan Pryce’i, kelle ekraanikeemia ja mängulust on lihtsalt vaimustavad.
Filmist leiab ilmselt parima ABBA “Dancing Queeni” kasutuse läbi aegade :)
Olen üllatunud, et nii kesine teos kandideerib PÖFFil nii mitmele auhinnale, sealhulgas parimale filmile.
Kontseptsioon on ju hea. Spioonipõnevik, mille tegevus leiab aset Kuuba raketikriisi ajal Poolas, kus alkohoolikust USA malesuurmeister Mansky (Bill Pullman) peab Varssavi Kultuuri-ja Teaduspalees pidama malematši Nõukogude Liidu meistri Gavriloviga (Jevgeni Sidihhin) ning samas koguma luureandmeid informaatorilt, Nõukogude ohvitserilt.
Tegu on kahjuks ühe frustreerivama filmiga, mida olen viimaste aastate jooksul näinud. Hea idee, põnev ajalooline taust, ent pingutatud ja puine Hollywoodi klišeedega, üheplaaniliste karakteritega ning ülepingutatud ja ebausutavalt konstrueeritud draamaga teostus. Peaaegu miski filmis ei toimi.
stsenaarium: Jez Butterworth, John-Henry Butterworth & Jason Keller
Kinodes alates: 15.11.2019
Vanamoeline Hollywoodi publikufilm, mis käitub ajalooliste faktidega üsna vabalt, ent pakub ilusaid inimesi, kiireid autosid ning korralikku portsu meelelahutust.
Liigagi tuttava skeemi põhjal valminud lugu, mida kannavad head osatäitjad, pole pooltki nii põnevalt teostatud kui paari aasta tagune “Rush” – “Võidu nimel” (2013).
“The Irishman” – “Iirlane” (2019)
režissöör: Martin Scorsese
stsenaarium: Steven Zaillian, Charles Brandt’i raamatu põhjal
Netflixis alates: 27.11.2019
Martin Scorsese uusim gangsterisaaga “The Irishman” on väga kiidetud, ent minu jaoks siiski pettumus, mis jääb paratamatult meistriteoste “Goodfellas” ning “Casino” varju ega küündi tema viimase teose “Silence” – “Vaikus” tasemele ega pole pooltki nii särtsakas ja meeldejääv kui “The Wolf of Wall Street”
“Iirlases” leidub Scorsesele omaselt briljantselt lavastatud hetki ning suurepäraseid näitlejatöid, ent stsenaarium on üsna laialivalguv. On tore vanu meistreid (De Niro, Pacino ja Joe Pesci) ekraanil näha, ent nende rollid ning omavahelised suhted on oodatust etteaimatavamad.
Kõige rohkem jääb meelde peategelase Frank “The Irishman” Sheerani (Robert De Niro) ja tema tütre (Anna Paquin, Lucy Gallina) suhe. Nendes on kõige paremini tabatud melanhoolsust ja paratamatust, mis meenutab Sergio Leone meistriteost “Ükskord Ameerikas“. Nagu ka Leone, vaatab ka Scorsese (gangsterite) maailma veidi teises perspektiivis kui oma eelmistes krimifilmides. Ilmselt tuleb see ka vanusest.
“An Officer and a Spy” – “Ohvitser ja Spioon” (2019) režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Robert Harris ja Roman Polanski
Veneetsia filmifestivalil žürii preemia pälvinud “Ohvitser ja spioon” on režissöör Roman Polanski (“Pianist”) uurimus antisemitisimist ja poliitilisest korrumptsioonist 19. sajandi lõpu Prantsusmaal. Loo keskmes on kuulus Dreyfusi afäär ning ohvitser Georges Picquart (Jean Dujardin), kes avastab Alfred Dreyfusi (Louis Garrel) süüdi lavastatamise.
Tegu on metoodilise ja ilustamata ajakirjandusliku detektiivilooga, mis on kui 19.sajandi lõpu “All The President’s Men” (1976).
“Forman vs. Forman” (2019) režissöörid: Jakub Hejna & Helena Trestíková
Maiuspala Milos Formani (“Pritsimeeste ball”, “Amadeus”) fännidele (kelle hulka ma ise ka kuulun). “Forman vs. Forman” on muhe ja informatiivne teekond läbi Tšehhi päritolu lavastaja elu ja filmide. Film ei paku palju uut ning on kindlasti nauditavam neile, kes on mehe filmograafiaga tuttavad.
Forman on jutukas ning hea huumoriga mees, keda on aga ekraanil sama huvitav jälgida kui tema linateoste põnevaid tegelaskujusid.
Jean Seberg (“À bout de souffle” ) on põnev kinoikoon, kelle keeruline elu väärib täispikka filmi, ent kahjuks ei leia režissöör Benedict Andrews (“Una”) oma jutustavale loole head fookust. “Seberg” jälgib kahte tegelast – näitlejanna Jean Sebergi (Kristen Stewart) ajal, mil naine toetas Mustadele pantrite rühmitust, ning pealtkuulajat (Jack O’Connell), kellel tema vastu sümpaatia tekib. Kahjuks jäävad mõlemad liinid pealiskaudseks ning uuritavad teemad (olgu selleks Sebergi vaimne tervis, suhe oma mehe või uue kallimaga, pealtkuulaja kinnisidee jne) skemaatilisteks ja väheütlevateks.
Kahju, sest kaamera ees ja taga on ju tugevad tegijad.
Võrratu karakternäitleja Harry Dean Stanton (“Alien”, “Paris, Texas”) kaunis luigelaul. Näitleja John Carroll Lynchi režiidebüüt on lihtne ja tuttav, ent kõnekas lugu surelikkusest ja elu kulgemisest. Südamlik ja soe,värvikate karatkteritega film, kus astuvad üles nii David Lynch, Ed Begley Jr kui ka tema ekraanipartner filmist “Alien”- Tom Skerritt.
Ready Player One – Valmistub esimene mängija (2018) režissöör: Steven Spielberg stsenaarium: Zak Penn & Ernest Cline, Ernest Cline’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 30.03.2018
Režissöör Steven Spielbergi nimi iseenesest tagas 1980-ndatel ja 1990-ndatel publikumenu, ent XXI sajandil see enam reegel pole.
“Valmistub esimene mängija” näol on tegu lavastaja mängulise, energilise ja meelelahutuslikuma filmiga “The Adventures of Tintin” (2011) ja “War of the Worlds” (2005) järel. Teos, mis üritab tabada 1980-ndate Spielbergi ja teismelistele mõeldud filmide vaimsust, ent ei suuda vältida kaasaegsete kassahittide stampe (lõppedes suure maailma päästva madinaga).
See on klassikaline hea ja halva võitluse lugu, mille tegevus leiab enamjaolt aset virtuaalses maailmas. Seetõttu ei ole ka pinge nii suur ning karakterid väga meeldejäävad. Ernest Cline’i romaan ja filmiversioon ei paku palju üllatusi ning toetub suuresti nostalgiale, pikkides filmi ka hulgaliselt viiteid popkultuurile (eriti 1980-ndate filmidele ja arvutimängudele).
Korralik ja nauditav teos, kus näitlejad annavad endast parima ning Spielberg tõestab, et suudab veel oma karjääri algusele omast energilist meelelahutust pakkuda. “Valmistub esimene mängija” meeldejäävamaks osaks on tore hommage ühe kuulsa lavastaja tuntud filmile. Ainuüksi sellepärast tasub kinnominek end ära.
Nii selle kui muude viidete tõttu naudivad filmi ilmselt vanemad (30+) kinokülastajad :).
Popkultuuri ikooni Lara Crofti nime teavad isegi need, kes pole tema arvutimängu mänginud või eelnevaid filme (peosas Angelina Jolie) näinud. Teda on nimetatud nii feministlikuks ikooniks kui ka tüüpiliseks meeste ihaldusobjektiks.
Kuigi Angelina Jolie filmid (“Lara Croft Tomb Raider” ja “Lara Croft Tomb Raider: The Cradle of Life”) olid suhteliselt nõrgad (vaatasin need hiljuti üle), ei tasu alahinnata nende tähtsust lugematutele naistele, kelle jaoks on Lara Croft nii kino kui arvutiekraanidel oluline eeskuju.
Filmimaailm vajab rohkem häid filme, mille keskmes on tugevad naised ning peale “Wonder Womani” (2017) edu ning “Tomb Raideri” leiget vastuvõttu võib tõdeda, et rahva toob kinno eelkõige siiski hea lugu, samastumist võimaldav tegelaskuju ja korralik teostus. Norra režissööri Roar Uthaugi (“The Wave”) lavastatud “Tomb Raider” on kahjuks üdini keskpärane ega suuda oma tegelaskuju ja seiklust kuigi meeldejäävaks teha. Oscari võitja Alicia Vikander annab endast parima ning film on kõvasti etem Angelina Jolie filmidest, ent see pole kahjuks piisav.
Film põhineb 2013. aasta mängu uusversioonil, laenates sealt nii visuaalset ikonograafiat kui stseene, ent pole pooltki nii mõjuv.
Seltsimees laps (2018)
režissöör: Moonika Siimets
stsenaarium: Moonika Siimets, Leelo Tungla raamatute põhjal
kinodes alates: 23.03.2018
Olles Moonika Siimetsa tegemisi viimased 13 aastat suure huviga jälginud, võib tema täispika mängufilmi režiidebüüdiga igati rahule jääda. Samuti rõõmustada EV100 projekti eduka stardi üle.
“Seltsimees laps” on sündamlik ja hollywoodilikult jutustatud publikufilm, mis meenutab paljuski oma spielbergiliku lähenemise ja ajastu kajastamise poolest Klaus Härö “Vehklejat” (2015).
Olles ise kasvanud keerulisel Nõukogude liidu lagunemise ajal ning kuulnud lugusid enda vanemate lapsepõlvest teise maailmasõja järgsetest aastatest ja stalinismi perioodist, võib tõdeda, et lapsepõlv on vaatamata raskele ajale siiski ilus. Seda on Siimets oma filmis suutnud hästi tabada. “Seltsimees laps” särab tänu oma osatäitjale Helena Maria Reisnerile, kes kannab kaunilt edasi Eesti lapsnäitlejate väärikat traditsiooni.
Film toimib hästi, kui keskendutakse Leelo tegelaskujule ning nähakse maailma just tema pilgu läbi.Täiskasvanute maailmas jääb film kohati lihtsakoeliseks ning illustratiivseks. Leelo stseenid ema (Eva Klemets) ja isaga (Tambet Tuisk) jäävad üürikesteks ning puudu jääb detailidest, mis tekitaks tunde, et tegu on tõesti perekonnaga. Teatud illustratiivsus ja formaalsus läbib tervet filmi ning vajaka jääb kihtidest, sügavusest ja autoripoolsest vaatenurgast, mis teost rikastaks. Ka Leelo Tungla romaani keskne draama – tüdruku süütunne, et ema ei tule tema pärast tagasi koju, ei ole filmis piisavalt välja mängitud.
Tambet Tuisk, kes on hiilanud karakternäitlejana kõrvalosades (“Mina olin siin”), ei ole kesksetes psühholoogilistes rollides sama veenev olnud (“Deemonid”, “Perekonnavaled”) ega kasuta seekord ära võimalusi, mida Feliksi roll pakub. Juhan Ulfsak seevastu suudab pisikese tõusikust võimuesindaja rolliga palju enam ning oleks ehk isa rolli paremini sobinud – ning karakterile vajalikud nüansid paremini välja mänginud. Üldse on episoodilised rollid õnnestunud – näiteks Lembit Peterson vanaisana, Maria Klenskaja vanaemana ja Vene näitlejanna Julia Aug direktrissina.
Õppejõud ja filmitegija Jüri Sillart sõnul on tõeliselt heas filmis tunda loodud maailma lõhna. Kuigi ma lõhna seekord ei tundnud, on tegu igati väärika debüüdiga. Probleeme ju on, ent režissöör Siimetsa siirus ja empaatiavõime, eesotsas Helena Maria Reisneri osatäitmisega mõjub ääretult sümpaatselt. “Seltsimees lapsel” on tuksuv süda, soojus ja siirus, mida Eesti filmides üsna harva kohtab.
“Seltsimees lapse” lihtsalt jutustatud lugu, oma plusside ja miinustega, on arusaadav nii noorele kui vanale, nii eestlasele kui välismaalasele. Ajal, mil mitmed Eesti filmitegijad üritavad loo puudujäägid peita kunstilise teostuse taha, on tore tõdeda, et jätkub lavastajaid, kes julgevad rääkida lihtsa, inimliku ja universaalse loo.
– ehk PARIMAD FILMID 2017. AASTA EESTI KINOLEVIS, MIDA MUL NÄHA ÕNNESTUS.
Järjekordne aasta on seljataga ning aeg kokku võtta suurel ekraanil saadud elamused. Nimekiri koosneb filmidest, mis olid 2017. aastal Eesti kinolevis.
Kokku sai sel aastal vaadatud 354 täispikka mängu- ja dokumentaalfilmi. Neist 112 linastus kohalikus kinolevis.
10. “Frantz” (2016)/ “mother!” (2017)
režissöör: François Ozon/Darren Aronofsky
Kaks väga erinevat filmi, mis mõlemad jäid mind pikaks ajaks kummitama. “Frantz” on režissöör François Ozon’ile omaselt kerge ja mänguline, samas väga provokatiivne ja mõtlemapanev vaade meeleoludele esimese maailmasõjajärgsel Saksamaal. “ema!” on aga režissöör Darren Aronofsky lavastuslik tour de force. Üks aasta vastuolulisem, ent põnevam teos, mille sisu võib olla küsitav, ent nii suurepärase teostuseni küündisid sel aastal vähesed filmid.
9. “Aquarius” (2016)
režissöör: Kleber Mendonça Filho
Rahulikus tempos jutustatud eluline ja mõtlik film aja kulgemisest, olnu ja tuleviku konfliktist ning väärtushinnangutest. Režissöör Kleber Mendonça Filho suudab luua teose, mis on korraga üldinimlik kui teravalt poliitiline ja ühiskonnakriitiline. Peaosas särab Sônia Braga (“Kiss of The Spider Woman”).
8. Powidoki” – “Afterimage” – “Järelkujutis” (2016)
režissöör: Andrzej Wajda
Legendaarse Poola lavastaja AndrzejWajda viimaseks jäänud teos on väärikas lõpp mehe pikale ja viljakale karjäärile. Loo keskmes on klassikaline Taaveti ja Koljati vaheline heitlus, kus Poola avangardist Władysław Strzemiński keeldub leppimast stalinistliku korraga ning satub seetõttu repressioonide alla. Kaunis uurimus indiviidi ja süsteemi, veendumuste ja kompromissi vahelisest konfliktist.
Paul Verhoeven (“Robocop”, “Total Recall”) on kaua aega kuulunud mu lemmikrežissööride hulka. Tema uusim film “Elle” peale kümneaastast pausi on sündmus omaette. Kuigi oma küünilise maailmavaate ning vägivalla ja seksuaalsuse kujutamise poolest on see režissööri tüüpiline teos, muudab Prantsuse kultuuriruum filmi väga värskeks. Kraadivõrra pikk ning laialivalguv, ent siiski põnev uurimus naisest (Isabelle Huppert), kes keeldub olemast ohver.
Mul õnnestus “Patersoni” näha suurel ekraanil juba eelmisel aastal ning nüüd, kui see Eesti kinodesse jõudis, ei olnud see oma värskust kaotanud. Muhedate karakterite ning Jarmuschile omase huumori ning maailmavaatega linateos oli möödunud aasta üks toredamaid filmielamusi.
Peale Patersoni rollisooritust on Adam Driverit raske mõnes teises osas (kaasa arvatud “Tähesõdades”) vaadata. Karakter, millega seostame andekat näitlejat võib-olla tema karjääri lõpuni.
Lisaks sellele, et vendade Safdie`de filmil on üks aasta parimad soundtrack‘e (Oneohtrix Point Never) võib teost pidada ka lõppenud aasta üheks üllatavamaks ja nauditavamaks filmiks.
Stiilipuhas ja pingeline, põneva ülesehituse ning meeldejäävate tegelastega teos, mis meenutab oma mängulisuses Tarantino varajast loomingut (“Reservoir Dogs”).
4. “Moonlight” – “Kuuvalgus” (2016)
režissöör: Barry Jenkins
Delikaatne ning aasiapäraselt (Kar-Wai Wong’i jt mõju on üsna tuntav) teostatud Ameerika film, kuidas keskkond, teiste suhtumine ja inimese enda hirmud kujundavad peategelast ja tema seksuaalsust läbi elu. Lihtne, kuid väga rikas ja poeetiline film. Võitis õigusega parima filmi Oscari.
3. “Manchester by the Sea” (2016) režissöör: Kenneth Lonergan
Casey Affleckile parima meespeaosa Oscari toonud film on kaunilt teostatud ja emotsionaalne draama inimestest, kes üritavad peale suurt tragöödiat jalgealust leida. Vaimustavate näitlejatöödega, inimlik ning kauni stsenaariumiga film libastub ainult oma kummalistes muusikavalikutes.
2. “Silence” – “Vaikus” (2016) režissöör: Martin Scorsese
Režissöör Martin Scorsese kireprojekt, Shûsaku Endô romaani “Vaikus” adaptsioon, on küps ja mõtlik meistriteos, mis nagu Akira Kurosawa “Ran” (1985), saigi valmida ainult kogenud tipplavastaja käe all. Nüansirikkam ja kaasahaaravam kui Masahiro Shinoda lavastatud versioon “Chinmoku” (1971). Scorsese film on kaunis kokkuvõtte teemadest, mida Oscari laureaat on ennegi uurinud. Sügavalt religioosne, ent samas üldinimlik film, mis meenutab teostuselt – nii tempos kui esteetikas – Jaapani meisterlavastaja Yasujirō Ozu (“Tokyo Story”) teoseid. Nõuab süvenemist, ent kannatlikule vaatajale on see tõeliseks maiuspalaks.
1. “The Red Turtle” – “‘La tortue rouge’” – “Punane kilpkonn” (2016)
režissöör:Michael Dudok de Wit
Meeldetuletus kinokunsti universaalsusest. Dialoogita, vaid pildi ja heliefektide abil jutustatud lugu. “Punane kilpkonn” on üks kauneimaid ja emotsionaalsemaid filme, mida ma viimaste aastate jooksul näinud olen. Ajatu ja maagiline mõistulugu, mis sobib nii pere noortele kui vanematele. Hollandi režissööri Michael Dudok de Wit’i ja stuudio Ghibli (“Vaimudest viidud”) koostöös valminud animafilm oli lõppenud aastal ainus, mis tegi mind kinost lahkudest sõnatuks. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
Minu täielik pingerida nähtud Eesti 2017. aasta kinofilmidest:
Nagu ikka, võiks taoliste nimekirjade puhul osa filme vabalt kohad vahetada. Esimese viiekümne näol on tegu tugevamate filmidega.
1. The Red Turtle – Punane kilpkonn (2016) ★★★★½
2. Silence – Vaikus (2016) ★★★★½ arvustus
3. Manchester by the Sea (2016) ★★★★ arvustus
4. Moonlight – Kuuvalgus (2016) ★★★★ arvustus
5. Good Time – Hea aeg (2017) ★★★★ arvustus
6. Paterson (2016) ★★★½
7. Elle 2016) ★★★½
8. Afterimage – Järelkujutis (2016) ★★★½ arvustus
9. Aquarius 2016 ★★★½
10-11 Frantz 2016 ★★★½ arvustus mother! 2017 ★★★½ arvustus
12. War for the Planet of the Apes – Ahvide planeedi sõda (2017) ★★★★ arvustus
13. Paddington 2 (2017) ★★★½
14. Ma vie de Courgette – My Life as a Zucchini – Minu elu Tsukiinina (2016) ★★★½ arvustus
15. Les innocentes – The Innocents – Süütud (2016) ★★★½
16. Get Out – Kao ära (2017) ★★★½ arvustus
17. Wind River (2017) ★★★½
18. The Lego Batman Movie – Lego Batman film (2017) ★★★½ arvustus
19. Nocturnal Animals – Ööloomad (2016) ★★★½ arvustus
20. Colossal – Tüdruk ja koletis (2018) ★★★½ arvustus
21. Stronger – Tugevam (2017) ★★★½ arvustus
22. L’avenir – Things to Come – Edaspidi (2016) ★★★½ arvustus
23. Wonder Woman (2017) ★★★½ arvustus
24. Logan Lucky – Logani õnn (2017) ★★★½ arvustus
25. Gifted – Imelaps (2017) ★★★½
26. John Wick: Chapter 2 (2017) ★★★½
27. Blade Runner 2049 (2017) ★★★ arvustus
28. David Lynch: The Art Life (2016)
29. T2 Trainspotting (2017) ★★★ arvustus
30. Jumanji: Welcome to the Jungle – Jumanji: Tere tulemast džunglisse (2017) ★★★ arvustus
31. Jackie (2016) ★★★ arvustus
32. Patriots Day – Patriootide Päev (2016) ★★★ arvustus
33. The Square – Ruut (2017) ★★★ arvustus
34. Dunkirk (2017) ★★★ arvustus
35. xXx: Return of Xander Cage (2017) ★★★
36. Logan (2017) ★★★arvustus
37. Valerian and the City of a Thousand Planets – Valerian ja tuhande planeedi linn (2017) ★★★
38. Lion – Lõvi (2016) ★★★ arvustus
39. Borg vs McEnroe – Björn Borg ja McEnroe (2017) ★★★ arvustus
40. Bleed for This – Viimse verepiisani (2016) ★★★
41. Baby Driver – Põgenemise rütm (2017) ★★★ arvustus
42. Tom of Finland (2017) ★★★ arvustus
43. Thor: Ragnarok (2017) ★★★
44. American Made – Barry Seal: Mees üle Ameerika (2017) ★★★ arvustus
45. Nõukogude hipid – Soviet Hippies (2017)
46. The Beguiled – Petetud (2017) ★★★ arvustus
47. Toivon tuolla puolen – The Other Side of Hope – Teispool lootust (2017) ★★★
48. Guardians of the Galaxy Vol. 2 – Galaktika valvurid Vol. 2 (2017) ★★★ arvustus
49. Juste la fin du monde – It’s Only the End of the World – Kõigest maailmalõpp (2016) ★★★
50. Нелюбовь – Loveless – Armastuseta (2017) ★★½ arvustus
51. It – See (2017) ★★½
52. A Cure for Wellness – Vastumürk tervisele (2016) ★★½
53. Bodom – Lake Bodom (2016) ★★½
54. Spider-Man: Homecoming – Spider-Man: Homecoming (2017) ★★½ arvustus
55. Happy Death Day – Palju õnne surmapäevaks (2017) ★★½
56. The Lost City of Z – Kadunud linn Z (2016) ★★½ arvustus
57. Free Fire – Päästik põhja (2016) ★★½
58. Shot Caller – Vangla valitseja (2017) ★★½
59. Atomic Blonde – Plahvatuslik blond (2017) ★★½
60. The Zookeeper’s Wife – Loomaaedniku naine (2017) ★★½
61. Ghost in the Shell – Hing anumas (2017) ★★½ arvustus
62. Gold – Kuld (2016) ★★½
63. Armastus… – Love…(2017)★★½
64. Appi, ma vajan armastust (2017) ★★½
65. Split – Lõhestunud (2016) ★★
66. The Glass Castle – Klaasloss (2017) ★★½
67. Minu näoga onu – The Man Who Looks Like Me (2017) ★★½
68. Live by Night – Öö seadus (2016) ★★½ arvustus
69. La Danseuse – The Dancer – Tantsija (2016) ★★½ arvustus
70. Victoria & Abdul (2017) ★★½
71. Redoubtable – Aukartust äratav (2017) ★★½ arvustus
72. ‘აღსარება – The Confession – Pihtimus (2017) arvustus
73. Aftermath – Kõik, mis juhtub pärast (2017) ★★ arvustus
74. The Fate of the Furious – Kiired ja vihased 8 (2017) ★★
75. Back to Burgundy – Tagasi Burgundiasse (2017) ★★ arvustus
76. November (2017) ★★ arvustus
77. Beauty and the Beast – Kaunitar ja koletis (2017) ★★
78. Время первых – The Spacewalker – Esimesena kosmoses (2017) ★★
79. The Great Wall – Suur Hiina müür (2016) ★★
80. Kedi (2016) ★★
81. Keti lõpp – The End of the Chain (2017)
82. Elu – Life (2017) ★★
83. Endless Poetry – Lõputu poeesia (2016) ★★
84. Mehetapja / Süütu / Vari – The Manslayer/The Virgin/The Shadow (2017) ★★
85. Power Rangers – Power Rangerid (2017) ★★
86. Star Wars: The Last Jedi – Tähesõjad: Viimased jedid (2017) ★★ arvustus
87. The Hitman’s Bodyguard – Palgamõrvari ihukaitsja (2017) ★★
88. Justice League – Õigluse liiga (2017) ★★
89. Притяжение – Attraction – Külgetõmbejõud (2017) ★★
90.What Happened to Monday a.k.a Seven Sisters – Seitsme õe saladus (2017) ★★ arvustus
91. Manifesto (2015) ★★
92. Pirates of the Caribbean: Salazar’s Revenge – Kariibi mere piraadid: Salazari kättemaks (2017) ★★ arvustus
93. Collateral Beauty – Peidetud ilu (2016) ★★
94. Kingsman: The Golden Circle – Kingsman: Kuldne ring (2017) ★★
95. King Arthur: Legend of the Sword – Kuningas Arthur: Mõõga legend (2017) ★★
96. Baywatch – Rannavalve (2017) ★★
97. The Greatest Showman – Maailma suurim showmees (2017) ★½
98. Kong: Skull Island – Kong: Pealuu saar (2017)★½ arvustus
99. Alien: Covenant – Tulnukas: Covena (2017) ★½ arvustus
100. The Mummy – Muumia (2017) ★½ arvustus
101. The Dark Tower – Tume torn (2017) ★½
102. Complete Unknown – Reaalselt tundmatu (2016) ★½
103. Sangarid – The Dissidents (2017) ★½
104. Ikitie – The Eternal Road – Igitee (2017) ★½ arvustus 105. Overdrive – Pöörased (2017) ★½
106. The Space Between Us – Kosmos meie vahel (2017) ★½
107. American Pastoral – Ameerika pastoraal (2016) ★½
108. Fifty Shades Darker – Viiskümmend tumedamat varjundit (2017) ★
109. Collide – Kiirtee: Kontrolli alt väljas (2016) ★
110. Защитники – Guardians – Rahuvalvajad (2017) ★
111. Resident Evil: The Final Chapter – Resident Evil: Viimane peatükk (2016) ★
112. The Circle – Ring (2017) ★
* osadele filmidele ei oska siiani hinnet panna. Seetõttu on nende järel tühjus.
Suur aitäh kõigile, kes on blogi külastanud ning mind toetanud. Soovin kõigile fantastilist saabuvat (filmi)aastat!
Kohtumisteni kinos ja blogiveergudel järgmisel aastal!
– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta teises pooles esmakordselt näha.……………………………………………………………………………………………………………………… 15. “Sorority Babes in the Slimeball Bowl-O-Rama” (1988) režissöör: David DeCoteau
Nauditav rämpstoit. Läbi aegade ühe parema pealkirjaga filme, mille staarideks on 1980-ndate legendaarsed scream queen’id Linnea Quigley, Brinke Stevens ja Michelle Bauer. Lustakas töötlus õudusklassikast “The Monkey’s Paw”. Lugu teismelistest, kes jäävad poodi kinni ning lasevad enese teadmata vabadusse kurja pahareti, kes lubab täita nende kolm soovi.
Hinne: 6/10
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 14. “Ninja III: The Domination” (1984)
režissöör: Sam Firstenberg
Üks kummalisemaid WTF filme, mis kunagi tehtud, legendaarse Cannon stuudio jaburuste tippklass. Uskumatult pöörane segu kõiksugu 1980-ndate filmide stampidest, mis ei allu allu ühelegi definitsioonile. On see muusikal nagu “Flashdance”, zombiefilm, slasher, “The Exorsist’i” uusversioon, film ninjadest või jabur armastuslugu? Tõeliselt veider 1980-ndate Rootsi laud.
Tsiteerides Morpheust “Matrixist” : “Kahjuks ei saa keegi öelda, mis asi “Teen Witch” on. Seda peab ise kogema”. Kummastav kollaaž teismeliste filmi stampidest ja 1980-ndate lõpu stiilisähvatustest. Nii halb ja nii kummaline ning selle tõttu ääretult huvitav. Oma absurdsete muusikalinumbritega nagu I like Boys või ühe ajaloo kurikuulsama räppimisega on film end ajalukku kirjutanud. Vaieldamatu kultusklassika.
12. “Pennies from Heaven” (1981)
režissöör: Herbert Ross
Üks masendavamaid muusikale, mida näinud olen. Režissöör Herbert Rossi otsustas kasutada depressiooniaegseid hitte koos suurejooneliste muusikalistseenidega ning kõrvutada need argise ja nukra looga hukule määratud suhtest. Film on väga mõjuv ning mõjub siiani värskelt. Ka näitlejate plejaad on muljetavaldav: Steve Martin, Bernadette Peters, Jessica Harper ja Christopher Walken.
Federico Fellini üksilduse triloogia keskmine film, mis algab “La Stradast” (1954) ja lõpeb “Le notti di Cabiriaga” (1957).”Il bidone” on mehe filmograafias teenimatult unustusehõlma vajunud. Uurimus meestest, kes sõjajärgses Itaalias vaestelt raha välja petavad, on siiani kõnekas. Humoorikas, ent samas kurb ja mõtlemapanev teos.
Elia Kazani (“On the Waterfront”, “Streetcar Named Desire”), kireprojekt on üks tema põnevamaid, mõtlemapanevamaid ning emotsionaalsemaid teoseid. Chuck Glover (Montgomery Cliff) saadetakse kohalikke mõjutama, et nood välja koliksid. Plaanis on ehitada tamm, mis ujutaks üle mitmed kodud. Kaunis meditatsioon progressi ja mineviku väärtuste konfliktist.
Provokatiivse ja jõulise Ameerika kultusrežissööri Samuel Fulleri loomingu viimaseid filme, mis autori kodumaal poliitilistel põhjustel aastakümneid riiulil seisis. Üks kõnekamaid uurimusi rassismist ja inimlikkusest.
…………………………………………………………………………………………………………… 8. “Gold Diggers of 1933” (1933)
režissöör: Mervyn LeRoy
Hollywoodi üks kuulsamaid muusikale on siiani nauditav. Film on täis tuntud laule (We’re in the Money), toredat situatsioonikoomikat ning legendaarse Busby Berkeley vaimustavat ja suurejoonelist koreograafiat.
Robert Altmani süsimust vaade Hollywoodi filmitööstusele pole aastatega oma teravust kaotanud. Meisterlikult lavastatud (filmiajaloo kuulsamad alguskaadrid) ning näeb staare, kes ei karda enda ega Holylwoodi kulul nalja visata (Bruce Willis, Julia Roberts, Burt Reynolds, John Cusack jpt).
……………………………………………………………………………………………………………………………… 6. “The Gang’s All Here” (1943) režissöör: Busby Berkeley
Koreograaf Busby Berkeley esimene värvifilm on üks toretsevamaid ja kitšilikumaid, samas psühhedeelsemaid ja põnevamaid Hollywoodi muusikale. “The Gangs All Here” narratiiv pole iseenesest midagi erilist, ent muusikanumbrid on tõeliselt fantaasiarikkad ja muljetavaldavad. Ainüksi Carmen Miranda laulu pärast The Lady In The Tutti Frutti Hattasub filmi vaadata.
……………………………………………………………………………………………………………………………………… 5. “The Snowman” (1982)
režissöörid: Jimmy T. Murakami, Dianne Jackson
Raymond Briggs’i menuraamatu ekraniseering. Kaunis ja poeetiline jõulufilm noore poisi ja ellu ärganud lumememme sõprusest, milles leidub heale multikale omaselt palju erinevaid emotsioone. Maagiline ja lõbus, aga ka kurb ja eluline. Jõulufilmide klassika.
4.”The Gay Divorcee” (1934) režissöör: Mark Sandrich
Esimene film, kus peaosi mängivad Fred Astaire ja Ginger Rogers, on nende karjääri üks lustakamaid ja nauditavamaid teoseid. Lisaks kuulsale ekraanipaarile säravad nimetatud duo mitmetes filmides kaasa löönud karakternäitlejad Edward Everett Horton, Erik Rhodes, Eric Blore. Filmis kõlabesimene parima laulu Oscari võitnud “Continental“ning ka Cole Porteri kuulus laul “Night and Day“.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… 3. “The Friends of Eddie Coyle” (1973) režissöör: Peter Yates
1970-ndatel linastus palju populaarseid krimidraamasid ning gangsterifilme (“The Dirty Harry”, “The French Connection” ja “The Godfather”). Peter Yates’i (“Bullit”) lavastatud suurepärane adaptsioon George V. Higginsi krimiromaanist on teenimatult kuulsamate linateoste varju jäänud.
“The Friends of Eddie Coyle” on väga stiilne, suurepärase atmosfääriga, realistlik ja vaoshoitud krimidraama, mille keskmes on vaimustav plejaad näitlejaid ning karjääri parim roll film noir ikoonilt Robert Mitchumilt (“Out of The Past”). Fatalistlik ja mõtlemapanev krimilugu, mida on palju imiteeritud (“Black Mass”, “The Drop”), kuid vähesed on originaali lähedale jõudnud. Meistriteos.
…………………………………………………………………………………………………………… 2. “Swing Time” (1936) režissöör: George Stevens
“Swing Time’i” peetakse üldjuhul Astaire-Rogersi filmide tipuks ja ma nõustun sellega. Hollywoodi meisterlavastaja George Stevensi (“A Place in the Sun”, “Shane”) käe all valminud teos on tulvil hiilgavaid tantsunumbreid, meeldejäävat muusikat (kes suudaks unustada laulu A Fine Romance) ning vaimukalt lavastatud stseene, mis mängivad suurepäraselt Astaire’i ja Rogers’i ekraanikeemia ja koomikutalendi peale.
1. “The Promised Land” – “Ziemia obiecana” (1974)
režissöör: Andrzej Wajda
Nobeli preemia laureaadi Władysław Reymonti 1897. aasta romaani “Tõotatud maa” adaptsioon tunnistati läbi aegade parimaks Poola filmiks. Lugu leiab aset 19.sajandi tööstusrevolutsiooniaegses Łódźis. Kolm sõpra ja ärimeest – poolakas, sakslane ja juut -otsustavad ehitada tekstiilivabriku ning panevad sellega aluse kaasaegsele Poolale. Brutaalne ja ilustamata lugu ahnusest, julmusest ja reetmisest, mis on uuenduslikult ja mänguliselt teostatud (eriline kiitus särava operaatoritöö eest). Üks Andrzej Wajda meistriteostest. Hinne: 9/10 IMDBRotten Tomatoes
“Star Wars: The Last Jedi” – “Tähesõjad: Viimased jedid” (2017) režissöör: Rian Johnson
stsenaarium: Rian Johnson
See aasta on palju räägitud sellest, kuidas kriitikud ja Rotten Tomatoes oma negatiivse kriitikaga kassat mõjutavad. Vähem on aga räägitud sellest, kui palju filme on sel aastal teenimatult kõrge hinnangu saaanud (“Kong: Skull Island“, “Alien: Covenant, “Spider-Man: Homecoming“, “Dunkirk” jpt). Selle heaks näiteks on ka “Star Wars: The Last Jedi,” mille keskmine hinne kirjutamise hetkel on arusaamatult kõrge 8.1/10. Vahet pole, kas sa oled Tähesõdade fänn või mitte- “Viimased jedid” kahjuks üsna kehvalt jutustatud lugu.
Tõsi, Star Warsi filmide vastuvõtt aastate jooksul muutnud. Originaalfilm sai esialgu 1977. aastal kriitika osaliseks. Episood I, II ja III võeti üsna positiivselt vastu, ent aastatega on ka neidkritiseeritud. Ka uuemate peatükkide “The Force Awakens” ja “Rouge One” vastuvõtt on tagantjärgi halvemaks muutunud.
Kuigi “Viimastes jedides” peitub mitu intrigeerivat ideed, vaevleb teos identiteedikriisis ega leia tasakaalu üsna tobedate naljade ja tõsisemate teemade vahel. Juba filmi esimene stseen algab lapsiku dialoogiga Poe Dameroni (Oscar Isaac) ja Kindral Huxi (Domhnall Gleeson) vahel , mis tundub kui teismelise kirjutatud halb fan-fiction ega sobitu hästi”Tähesõdade” universumisse. Kahjuks vaevab taoline probleem kogu teost. Isegi viimase vaatuse üks emotsionaalsemaid hetki – kohtumine kahe armastatud tegelase vahel -rikutakse kohatu naljaga.
Filmi vaadates meenus mulle lause, mida seni parima (ja süngeima) “Tähesõdade” filmi “Impeerium annab vastulöögi” lavastaja Irwin Kirshner selle tegemise ajal ütles : “I felt I needed humor in the picture and yet I couldn’t have gags”. “Viimaste Jedide” lavastaja Rian Johnson ja Disney korporatsioon ei näi aga seda mõistvat ning võtavad filmilt vajaliku draama ning lisavad Marveli stuudio stiilis huumorit.
Johnsoni soov – muuta vana status quo`d ning tuua “Tähesõdadesse” üllatusi ja uusi karaktereid on iseenesest hea, ent kahjuks ei toimi. Uued tegelased Rose, Admiral Holdo ja DJ pole loo teenistuses ning võiks vabalt filmist välja visata. Jutustatakse liigselt rutates, draama jääb poolikuks ning sündmuste lahendused tunduvad põhjendamatud. Mitmete karakterite motivatsioon on arusaamatu (Finni käitumine alguses ja lõpus, Rose’i ohverdus) ning mõned kõrvalliinid on tarbetud (Canto Bight). Luke Skywalkeri (Mark Hamill) teekond ja keskne konflikt on teoreetiliselt põnev ning võib-olla filmi huvitavaim osa, ent küsitavalt teostatud. Loogikavead, mida ei tasu üldjuhul “Tähesõdade” puhul tähele panna, on siin nii suured, et panevad juba keset filmi appi karjuma (põgenemine Uue Ordu eest jpt).
Ma ei ole küll andunud “Tähesõdade” fänn, ent nad on olnud suur ja tähtis osa mu lapsepõlvest ja noorusest. “Viimased jedid” on kahjuks järjekordne nukker peatükk “Tähesõdade” saagas, mis tõestab, et seeria lamab põhimõtteliselt haiglavoodis koomas ning teda hoitakse elus Disney korporatsiooni tilgutite abil.
“Jõud tärkab” oli liialt nostalgiline ning tundus “Star Wars’i” hittide kogumikuna, ent mõjus tonaalselt tervikuna. “Viimaste jedide” tonaalsus on aga arusaamatu. Film on korraga nii tuttav (taaslavastades ikoonilisi hetki episoodidest IV, V ja VI) kui ka võõras, sest eirab saagas ja eelmises osas toimunut.
Filmi meeldivaim osa on John Williamsi muusika ning suurim üllatus hetk, kus legendaarne helilooja kasutab teemat filmist “The Long Goodbye” – “Pikk hüvastijätt” (1973) .
“Igiteel” on jutustada kõnekas lugu vähe kajastust leidnud peatükist ajaloos. Filmi aated on õilsad, ent kahjuks on tegu selle kinoaasta ühe saamatuma taiesega.
“Igitee” soovib olla Hollywoodi-laadne ajalooline eepos, mis ei leia oma paljude liinide ja tegelaskujude vahel pidepunkti ning üritab selgelt liiga mahuka materjali kõigest kahe tunni sisse toppida. Esimesed 60. minutit on kohmakalt kokku klopsitud, teos niivõrd vormi, eesmärgi ja stiilita, et ükski stseen ei toimi. Kui ma poleks näinud filmi nimega “Resident Evil: Viimane peatükk” (2016) saaks “Igiteed” pidada selle aasta halvimalt kokku pandud filmiks. Stseenide ülesehtitus paneb oma diletantlikkuses lihtsalt kukalt kratsima. Lavastaja AJ Annila näib olevat kodus ainult ajastukitši, märuli ja vägivalla, mitte tegelaste sees toimuva kajastamise ja arusaadava loo jutustamisega.
Filmi teine pool on arusaadavam ja emotsionaalsem, ent toimib ainult kui objektiivne (mitte kui subjektiivne) draama, sest ükski karakter pole vaataja jaoks piisavalt välja joonistatud. Süütute inimeste piinamist või massitapmisi on isegi halvas filmis raske vaadata ning see paneb paratamatult mõtlema ajaloos toimunud traagiliste sündmuste peale.
“Igiteed” vaadates meenub paratamatult Antti Jokineni “Puhastus” – “Puhdistus” (2012). Kuigi viimane on palju koherentsem film, on neil mõlemal üsna sarnased probleemid. Põhimureks tundub olevat lavastajate mentaliteedi ja algmaterjali vaheline sobimatus. Annila, kelle eelnevad filmid on kergemad meelelahutusteosed üritab kopeerida küll Hollywoodi eeposeid, ent ei leia loolist keset ega oma pieteeditunnet, mida anud teema vääriks.
“Jumanji: Welcome to the Jungle” – “Jumanji: Tere tulemast džunglisse” (2017)
režissöör: Jake Kasdan
Turvaline ja etteaimatav, ent lustakas ja üsna vanamoeline järg 1995. aasta koguperefilmile. Suurt kunsti ei tasu siit otsida, küll aga leidub humoorikaid ja hästi väljajoonistatud (kuigi arhetüüpseid) tegelaskujusid, lustakaid näitlejatöid ning toredaid viiteid videomängu stampidele (NPC’d, limiteeritud elud jne). Tegu on selge ja paremini jutustatud looga kui enamik selle aasta kassahitte (“Viimased jedid”, “Galaktika valvurid Vol. 2”, “Ämblikmees: Kojutulek” jt).
Filmi sihtgrupp jääb aga tsipa segaseks. Üldjoontes noorematele mõeldud seiklusfilm, kus mitmed naljad on selgelt suunatud täiskasvanutele.
“Le Redoutable” – “Aukartust äratav” režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal
Kinodes alates: 12.10.2017
Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.
Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.
“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest, kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile (1964) negatiivi.
Kahjuks aga jäävad sellised stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.
“Tom of Finland” režissöör: Dome Karukoski stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017
“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.
Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.
Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.
“Good Time” – “Hea aeg” (2017) režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie Kinodes alates: 29.09.2017
Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!
“Stronger” – “Tugevam” režissöör: David Gordon Green Kinodes alates: 29.09.2017
Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day” (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film 2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.
“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.
Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.
Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse Hollywoodi stampidesse, ent kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.
Arutasime hiljuti ühe välismaise filmitegija ja õppejõuga termini art-house tähtsusetuks muutumise üle. Kui kunagi tähendas nimetatud termin piire ületavat, eksperimentaalset, intellektuaalset ja peavoolust eristuvat autorikino, siis tänapäeval kehtib see justkui iga veidi teistsuguse või Hollywoodi peavoolust eristuva filmi kohta.
Sama kehtib ka Cannes`is Kuldse Palmioksa võitnud filmi “The Squre” – Ruut” kohta. Satiiriline draama, mis meenutab kohati Roy Anderssoni loomingut ning kajastab tabavalt kaasaegse ühiskonna probleeme (argus, hoolimatus jne), jääb filmina siiski episoodiliseks, üheplaaniliseks ja pigem meelelahutuslikuks kui intellektuaalseks.
Kuigi linateos keerleb kaasaegse kunsti ümber, on see kõige nõrgem ja isegi ebaoluline osa. Filmi tugevus on hoopis peategelase Christiani liin – leida varastatud mobiil ja rahakott. See pakub toredaid üllatusi ja avab tegelasi ning kaasaegset maailma üsna tabavalt. Ka mehe suhe ajakirjanik Anne’iga (Elisabeth Moss seriaalist “Mad Men”) aitab tema karakterit kaunilt välja joonistada ning pakub meeldejäävaid stseene.
Mured, mis vaevasid ülehinnatud “Force majeure`i” – “Vääramatut jõudu” (2014), korduvad kahjuks ka siin. Kuigi teema on terav, jääb stsenaarium kesiseks ning film venivaks. Lavastajat tunduvad huvitavat pigem momendid kui tervik ning seetõttu meenutab film sketšide kollaaži. Östlund on youtube-ajastu režissöör. “Vääramatu jõu” lugu ja stseenid on ju otse youtube’i klippidest laenatud. Seekord on ta filmi teinud küll enda elus toimunud sündmustest.
Teoses leidub suurepäraseid stseene ning teravat ja tabavat satiiri, ent episoodid otsekui kaaperdavad terviku ning sõnum öeldakse liiga otse. Kõnekas muutub ühel hetkel plakatlikuks. Filmi lõpus lisanduv psühholoogilisus röövib aga teravuse ning mõjub silmakirjalikuna. Liin, mille keskmes on youtube’i videoreklaam, laheneb eriti kohmaka stseeniga.
Oleks “Ruut” linastunud youtube’i videoseeriana või lühema filmina, võiks seda pidada meistriteoseks. Filmil on kõnekad teemad ning suurepärased stseenid, ent tervikuna on “Ruudul” probleeme.
Kui vanasti pakkus art-house enamasti intellektuaalset provokatsiooni ja nõudis korduvat vaatamist, dešifreerimist ning jättis publikule mõtlemisruumi, siis “Ruudu” puhul jääb tunne, et filmitegijad ei usalda vaatajat ning tahavad kõike üle seletada. Seda lähenemist seostaks aga pigem keskpärase mainstream-meelelahutus- kui autorikinoga.
Režissöör Steven Soderberghi uusim humoorikas röövilugu teeb silmad ette mehe kõikidele “Oceani”-seeria filmidele ning pakub mitmeid naudinguid. Loo suurimaks vooruseks on värvikad tegelaskujud ning head näitlejatööd, mille kõrval rööv on tegelikult sekundaarne. Seetõttu, oli vähemasti minu jaoks filmi esimene pool palju huvitavam kui lõpuosa.
režissöör: Tommy Wirkola
stsenaarium: Kerry Williamson & Max Botkin
osades:
Noomi Rapace (The Settman Siblings)
Glenn Close ( Nicolette Cayman)
Willem Dafoe (Terrence Settman)
Marwan Kenzari (Adrian Knowles)
Christian Rubeck (Joe)
Pål Sverre Hagen (Jerry)
operaator: José David Montero, kunstnik: Joseph A. Hodges, kostüümikunstnik: Oana Paunescu, montaaž: Martin Stoltz, helilooja: Christian Wibe. Produtsendid: Raffaella De Laurentiis & Philippe Rousselet.
123 min
Kinodes alates: 01.09.2017
Intrigeeriv kontseptsioon, rabe teostus.
Tommy Wirkola lavastatud ulmekas on üks aasta huvitavamaid ja frustreerivamaid filme.
Head ulmefilmid on sisimas alati peegeldanud ühiskonna probleeme või uurinud eksistentsialistlikke küsimusi. “Seitsme õe saladus” teeb mõlemat.
Ühelt poolt käsitleb film ülerahvastumise probleemi, kus valitsused on võtnud kasutusele karmi ühe lapse- poliitika ning seadusest kõrvale hiilijaid karistatakse karmilt. Kui ühte perre sünnivad identsed seitsmikud (Noomi Rapace seitsmes erinevas rollis) on nende vanaisa (Willem Dafoe) sunnitud mängima ohtlikku peitusemängu spetsiaalse Lastejaotusbürooga, kus karme otsuseid langetab Nicolette Cayman (Glenn Close).
Filmi keskmes on ka ääretult põnev identiteedi küsimus. Mis juhtub, kui seitse inimest peab jagama ühist nägu – Karen Settmani oma? Seitse õde on saanud endale nimed nädalapäevade järgi ning võimuesindajate ninapidivedamiseks on neil tekkinud kindel rutiin – iga päev saab oma peidupaigast välja ning rahva sekka minna just selle päeva nime kandev õde. Väljas ei saa nad aga olla nemad ise, vaid peavad esinema kellegi teisena.
Ühel päeval ei naase Esmaspäev koju ning õed peavad kiirelt lahendama tema kadumise müsteeriumi enne kui tõele jälile jõutakse.
Courtesy of SND Films
Film algab paljutõotava müsteeriumina, kuid tundub kiirustavat. Kõige mõjuvamad lõigud on noorte õdede (Clara Read) ning vanaisa Terrence’i (Willem Dafoe) vahel. Nende vahel on tänud hingestatud osatäitmistele ka tugevat emotsiooni. Mujal filmis see nii hästi ei õnnestu. Esimene stseen, kus näeme ekraanil korraga seitset Noomi Rapace’i kehastatud õde söögilauas istumas tuletab paratamatult meelde õhtusöögistseeni filmis “Tagasi tulevikku 2” (1989). Seal kehastas Michael J Fox kõigest kolme tegelast – isa, tütart ja poega.
Courtesy of Universal
Noomi Rapace teeb ju korraliku rollisoorituse, ent film ei anna tegelastele piisavalt aega, et vaataja neist hoolima panna. Filmi lõpupoole õnnestub paaril õel rohkem eristuda, ent siis on panused juba teised. Tüdrukute vanaisa sõnade järgi “mis juhtub ühega, juhtub teie kõigiga”. Kõigi teistega oma saatust jagada pole lihtne. Seda tunnevad nad ühes stseenis, mis meenub Cristopher Nolani filmist “Lõppvaatus” (2006).
Laenatakse ka mujalt. On ju sarnaseid motiive ennegi nähtud – ülepopulatsioon ning lapsi keelav kontrollühiskond oma ideoloogiaga kuuluvad üsna kulunud ulmestampide hulka. Film ei loo ka väga tugevat visuaalset identiteeti. Ideed ja karakterid asendatakse kiirelt etteaimatava vandenõu (mis ühe tegelase poolt juba alguses ära öeldakse), rutiinse märuli ning suurte loogikavigadega.
Filmi esimeses pooles teeb üks tegelane nii ajuvaba otsuse, et peale seda on raske teost tõsiselt võtta- targalt käitudes saaks film lihtsalt kohe läbi. Kuigi stsenaariumis leidub väga lahedaid ideesähvatusi, langetakse kahjuks klassikalise “idiot plot” ohvriks. Just stsenaariumit puudutavaid halbu otsuseid on palju, s.h ka klišeelik ja kulunud lõppvaatus. Ka teostuselt jääb teos B-filmi või seriaali tasemele. Ehk mängib siin oma rolli ulmeka kohta üsna madal eelarve.
Courtesy of SND Films
Siiski, filmis on põnevad kontseptsioonid. Esmaspäeva otsima minnes satuvad õed keerulisse olukorda ning raske on ennustada, kes ja kas neist ellu jääb. Kuigi märulistseenid oma teostuselt ei hiilga, on mõned neist siiski pingelised ning isegi leidlikud.
“Seitsmest õest” võinuks saada kaasahaarav tagaajamisthriller ja kõnekas uurimus identiteedist. Tundub, et tegijad olid oma stsenaariumist niivõrd haaratud, et unustasid selle kallal piisavalt töötada. Kahju. Ameerikas ei jõudnud film kinodesse, vaid linastus Netflixi platvormil. Kui aus olla, on see hea idee tuleviku tarbeks. Teleformaadis töötaks kontseptsioon ilmselt kõige paremini.
Puudujääkide tõttu ei julge ma filmi soovitada. Need, kes tahavad näha aga popcornfilmis ka natuke leidlikkust ning andestavad suured loogikavead, võivad kinno tõtata. Möödapanekutele vaatamata on tegu siiski selle aasta ühe meeldejäävama filmiga.
Baltikumi suurima vabaõhufilmifestivalilon kavas 13 mängu- ja 5 dokumentaalfilmi, mis linastuvad Raekoja platsil ja Athena keskuses. Festivali avab USA romantiline komöödia “Tagasi pole vaja”, mis jutustab autistide armastusest.
“Citizen Jane: Battle for the City” – “Kodanik Jane” (2016)
režissöör: Matt Tyrnauer
08.08 kell 17:00 Athena Keskuses
Linnaplaneerimisega seonduvad probleemid ei ole võõrad tartlastele ega teistele Eesti elanikule. “Kodanik Jane” on hea näide sellest, et linnapilti ei loo mitte arhitektid, ametnikud ja kinnisvaraarendajad, vaid inimesed, kes seal elavad.
Filmi kangelannaks on ajakirjanik, aktivist ja iseõppinud urbanist Jane Jacobs, kelle raamatut “Suurte Ameerika linnade surm ja elu” (1961) peetakse üheks XX sajandi mõjukamaks linnaplaneerimise teoseks.
1960-ndatel leidis aset otsekui Taaveti ja Koljati heitlus, mil Jacobs pistis rinda New Yorgi võimuka planeerija Robert Mosesega. Viimase visiooniks oli autotööstust kummardav ja inimesi välistav üleorganiseeritud suurlinn. Sammhaaval muutis ta ajaloolise New Yorgi linnaosade ilmet, ent kui ta jõudis mõtteni ümber ehitada Greenwich Village, kus Jacobs elas, asus naine selle püsimise eest võitlema.
Režissöör Matt Tyrnauer (“Valentino – viimane moekeiser”) on loonud hariva ja meelelahutusliku teose, mis ei räägi ainult võitlusest ja kodanike algatud liikumise jõust, vaid paneb vaatajad mõtlema ka oma elukeskkonna üle.
Kuidas viib nii distantseeritud meedium nagu internet intiimsuseni, selle üle arutleb üks intervjueeritud filosoof dokumentaalfilmis “#Single”.
Elame ajastul, kus kõik on kliki kaugusel ja lihtsalt ligipääsetav. Sealhulgas ka sinu tulevane elu armastus. Iga kolmas püsisuhe luuakse interneti abil ning see protsent on pidevalt tõusmas. Samal ajal tõdeb üks filmi tegelastest, et sobiva partneri netist leidmist võib võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast.
Dokumentaalfilmid vallalistest, kes internetist kaaslast otsivad, pole midagi uut, ent Austria režissöör Andrea Eder vaatleb oma debüüdis antud teemat natuke laiemalt ja mitmetahulisemalt kui tavaliselt. Filmis jälgitakse eri vanuses ning olukorras inimesi – lastega naisi, noori vallalisi, geisid ja eakamaid paare, kes kõik on otsustanud võrgu kaudu endale kaaslase leida. Filmitegijad on pääsenud portreteeritavatele üsna lähedale. Mitmeid kohtinguid on õnnestunud isegi kaameraga jäädvustada. Avanevad humoorikad, valusad ja kõnekad hetked inimeste ootustest oma paarilisele.
Samuti uuritakse ka tutvumisportaalide kulissidetaguseid – intervjueeritakse nende loojaid, psühholooge, moderaatoreid ning lahatakse selle ärimudeli põhimõtet. Mis eelis on tasulisel saidil tasuta ees? Ajal, mil maailmas eksisteerib üle 8000 tutvumisportaali, on internetitutvuse pealt teenitav raha muljetavaldav.
Netiavarused on nüüdseks igapäevane osa kaasaegsest suhtlusest ning kaaslase leidmine on selle üks tahke. Film lahkab seda teemat objektiivselt ja eri vaatenurkade alt ning paigutab laiemasse ühiskondlikkusse konteksti.
“Being Charlie” – “Olla Charlie” (2015) režissöör: Rob Reiner
10.08 kell 22:00 Tartu Raekoja platsil
Režissöör Rob Reiner, kelle käel all on valminud paljud ikoonilised 1980-ndate filmid nagu “The Princess Bride”, “This is Spinal Tap” ja “When Harry Met Sally”, ei ole viimastel kümnenditel kõige edukam olnud.
“Olla Charlie” on mehe viimase aja üks paremaid teoseid, mis on ühtlasi ka väga isiklik film. Nagu “Stand by Me” üritab “Being Charlie” vaadelda ausalt ja inimlikult teismeea ja täiskasvanuks saamise probleeme.
Loo keskmes on kõrgklassi perest pärit noormees Charlie (Nick Robinson), kes on aastaid võidelnud narkosõltuvusega ning veetnud oma viimased eluaastad erinevates rehabilitatsioonikeskustes. Ühes neist tähistab ta ka oma 18. sünnipäeva. Sealt põgenedes suunavad vanemad ta samalaadsesse täiskasvanutele mõeldud keskusesse. Ka sealt kavatseb noormees sääred teha. Kui Charlie kohtub aga kauni Evaga (Morgan Saylor), otsustab ta jääda võideldes samal ajal kättesaamatu armastuse, oma sõltuvuse ja vanematega.
Kuigi lugu on üsna hollywoodilikult jutustatud, peitub siin rohkem elu kui tüüpilises peavoolu toodangus. Lugu põhineb Rob Reineri poja Nick Reineri kogemustel, kes kirjutas stsenaariumi koos Matt Elisofoniga, kellega ta just rehabilitatsioonikeskuses tutvus. Charlie teekond pole sugugi lihtne ning tema tegelaskuju ei proovita filmi alguses sugugi sümpaatseks teha. Nick Robinson kujutab teda ilustamata – noore, segaduses ja iseka, ent teistele kaasatundva tegelaskujuga. Vähehaaval hakkame me aga tema käitumist mõistma .
Tegu on küll ebaühtlase filmiga, kus episoodid on tugevamad kui tervik, ent film leiab lõpuks fookuse ning kinnitab, et uusi Rob Reineri filme tasub ikka oodata.
On tore tõdeda, et prantsuse režissöörLuc Bessoni (“Viies element”, “Lucy”) kultusfilm “Léon” mõjub siiani värskelt ning on sama raskesti kategoriseeritav kui esilinastuse ajal 1994. aastal.
“Léoni” võib vaadelda kui spirituaalset järge Bessoni rahvusvahelisele läbilöögifilmile “La Femme Nikita” (1990). Loo keskmes on lapselaadne, kirjaoskamatu, piima armastav ning botaanikahuviline professionaalne palgamõrtsukas Léon (Jean Reno) ning 12-aastane Mathilda (Natalie Portman), kelle vanemad, õde ja vend tapeti Gary Oldmani kehastatud ohtliku psühhopaadi Norman Stansfieldi poolt.
Kuigi filmi võiks liigitada krimi- ja märulifilmiks, huvitab Bessoni hoopis muu. Nagu Hal Ashby kultusfilmis “Harold ja Maude”, on loo keskmes Léoni ja Mathilda ebamugavust tekitav armastuslugu, mis on üllatavalt liigutav.
Film on täis pikitud Bessoni omapärast huumorit ja ning märulistseenid teevad silmad ette suuremale osale kaasaegsetele filmidele.
Esmaspäev, 7 august 22.00 Tagasi pole vaja – Tartu Raekoja plats
Esmaspäev, 7 august 23.45 Moulin Rouge – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 17.00 Kodanik Jane – Athena Keskus
Teisipäev, 8 august 22.00 Tanna – Tartu Raekoja plats
Teisipäev, 8 august 23.59 Ebaõnnekits – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 17.00 #SINGLE – Athena Keskus
Kolmapäev, 9 august 22.00 Armastuse kunst – Tartu Raekoja plats
Kolmapäev, 9 august 00.15 Nõusolek – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 14.00 Väike võrukael Vares: Suur võidusõit – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 17.00 Kui kaks maailma põrkuvad – Athena Keskus
Neljapäev, 10 august 22.00 Olla Charlie – Tartu Raekoja plats
Neljapäev, 10 august 23.45 Jumalik kord – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 17.00 Saada selleks, kes olin – Athena Keskus
Reede, 11 august 22.00 Tere tulemast Norrasse! – Tartu Raekoja plats
Reede, 11 august 23.45 Rokenroll ehk Igavesti noor – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 17.00 Barbecue – Athena Keskus
Laupäev, 12 august 22.00 Fortunata ehk Õnneseen – Tartu Raekoja plats
Laupäev, 12 august 23.45 Léon
Cristopher Nolani dokumentaaldraama heroismist on muljetavaldav spektaakel, mida peab kindlasti nägema IMAX ekraanil. Ilma selleta kaotab film osa oma mõjust. Tegu on suurepärase tehnilise harjutusega, mis jätab emotsionaalselt siiski natuke ükskõikseks.
Ekraanil toimuv näib kauge, kuna Nolan ei huvitu ühestki tegelaskujust ega lisa ekraanil toimuvale teisi tasandeid. Mittelineaarse struktuuri kasutamine pole ka kõige õnnestunum ning tekitab küsitava montaaži tõttu kohati segadust.
Siiski on tore näha Nolani linateost, mis ei ürita kõiki ideid ühte filmi toppida, (“Interstellar” , “The Dark Knight Rises”) ning on napim ja novellilikum. Kaunis, ent kalk ja patriootlik vaatemäng, mis ei küüni analoogsete filmide nagu “The Longest Day” (1962) või “Tora! Tora! Tora!” (1970) tasemele.
“War for the Planet of the Apes” – “Ahvide planeedi sõda” (2017)
režissöör: Matt Reeves
Üheksas “Ahvide planeedi” film on tõestus sellest, et Hollywood suudab ikka veel toota intelligentseid, vaoshoituid ja mõtlemapanevaid kassahitte, mille keskmes on tegelaskujud ja suured ideed. Emotsionaalne ja kaunis lõpp uuele Caesari tegelaskuju triloogiale, mis teeb silmad ette pea kõikidele vanadele “Ahvide planeedi” filmidele ning lähtub suuresti 1968. aasta originaalist. Andy Serkis on oma põhimõtetes kahtleva ja kättemaksuhimulise Caesari rollis ääretult mõjuv.
………………………………………………………………………………………………………………………………………… “The Beguiled” – “Petetud” (2017) režissöör: Sofia Coppola
Lummava atmosfääriga gootilik ja irooniline lugu Sofia Coppolalt. Käib Ameerika kodusõda. Käputäis tütarlastekooli asukaid võtavad vaenlase ridadesse kuuluva haavatud sõduri enda juurde varjule. Ent mehe kohalolu paneb naiste veendumused ning suhted proovile.
Coppola käekiri ja motiivid on äratuntavad. Film keskendub privilegeeritud tegelaskujude elu uurimisele ja kauni fassaadi näitamisele. Tegu on intrigeeriva ja mitmetasandiline looga soorollidest ning maskuliinsusest, mis on mänguliselt teostatud, ent jääb natuke pinnapealseks.
Ämblikmehe kauaaegse fännina valdasid mind uusimat teost vaadates vastakad tunded. See on korraga parim ja halvim Ämblikmehe film. Ühelt poolt on tegijad väga hästi tabanud peategelase olemust. Tore on näha noort teismelist Peter Parkerit otsimas tasakaalu kooli, sõprade ja superkangelase kohustuste vahel. Ka Michael Keatoni kehastatud vastane on Marveli seeria viimase aja üks paremaid. Hoogne ja humoorikas lugu, mis jääb kahjuks üsna triviaalseks.
Film, mis lubab olla segu Ämblimehe seiklustest ja John Highesi (“Hommikusöögiklubi”) laadsest teismeliste komöödiast on seda kahjuks ainult formaalselt. Üks tegelaskuju on “Hommikusöögiklubist” maha kopeeritud ning ülejäänud karakterid jäävad pinnapealseteks sit-com arhetüüpideks. Nii Tobey Maguire’i kui Andrew Garfieldi Ämblikmehe filmide keskmes olid vähemasti usutavad suhted.
Film paneb justkui suure rõhu Peter Parkeri/Ämblikmehele koolielule ning suhetele sõpradega, ent kulutab selleks liiga vähe aega. Ühtegi suhet, liini või dilemmat, välja arvatud ülemängitud keskset teemat ei uurita süvitsi. Sellest on kahju, sest stsenaariumis näivad alged olemas olevat.
Nagu suur osa Marvel stuudio toodangut, on “Ämblikmees: Kojutulek” korrektne, ent isikupärase käekirjata meelelahutus, mis kinost lahkudes ununeb. Meeletu edu kriitikute hulgas paneb pead kratsima.