Archive for the ‘T’ Category

Le_redoubtable_2017_movie_poster“Le Redoutable” – “Aukartust äratav”
režissöör: Michel Hazanavicius
stsenaarium: Michel Hazanavicius, Anne Wiazemsky autobiograafia põhjal

Kinodes alates: 12.10.2017

Jean-Luc Godard on 1960-ndate olulisemaid ja novaatorlikemaid lavastajaid, kes katsetas julgelt filmikunsti võimalustega. Pole saladus, et inimesena oli ta üsna ebameeldiv. “Artisti” eest Oscariga pärjatud Michel Hazanavicius on otsustanud teha riskivaba austusavalduse Prantsuse Uue laine legendile ning uurib, kas inimene saab olla korraga kunstnik ja revolutsionäär.

Film keskendub perioodile, mil Godard lavastas “La Chinoise”(1967), kus mängis peaosa tema kakskümmend aastat noorem kallim Anne Wiazemsky (Stacy Martin, “Nymphomaniac”). Filmitegijad ei suuda aga otsustada, kumb armastajatest on loo peategelane. Vaatamata sellele, et Louis Garrel (“The Dreamers”) tabab suurepäraselt Godard`i olemust, jääb ta siiski üheplaaniliseks egomaniakiks, kellest on raske hoolida. Wiazemsky seevastu jääb kaugeks, kuna tal puudub selgelt  määratletud karakter ning tahe. Ka nende keerulise suhte osas ei võta filmitegijad seisukohta.

“Le Redoutable” järgib ühelt poolt tüüpilise eluloofilmi stampe, teisalt proovib asju huvitavaks teha filmi Godard`i  loomingust leitud trikke süstides. Alates värvilahendusest,  kaameraliikumistest, kompositsioonist ja misanstseenidest on teos suur armastuskiri Godard`i loomingule. Mõned episoodid on tsitaadid mehe kuulsamatest vormilistest katsetustest. Nii näiteks pööratakse üks stseen  sarnaselt “Une Femme Mariée” filmile  (1964) negatiivi.

Kahjuks aga jäävad  sellised  stseenid tühipaljasteks austusavaldusteks ega lisa loole eriti lisaväärtust. “Aukartust äratav” jääb eluloofilmina pealiskaudseks ja kaugeks ning Godard`i persooni jaoks liiga turvaliseks ja viisakaks. Ei liha ega kala.

Siiski- üks alastistseen on üsna vaimukas.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Tom_of_Finland_2017_movie_poster“Tom of Finland”
režissöör: Dome Karukoski
stsenaarium: Aleksi Bardy & Dome Karukoski
Kinodes alates: 13.10.2017

“Soome vabariik 100” raames valminud film on otsekui läbilõige 20. sajandi teise poole geikultuuri ning ühiskonna sallivuse arengust. Kõige keskmes on liikumise üks olulisemaid persoone Tuoko Laaksonen.

Delikaatne, inimlik ja skandinaavialikult vaoshoitud “Tom Of Finland” pole sugugi halvem analoogsetest Hollywoodi eluloofilmidest, ent jääb sanuti kraadivõrra üldiseks. Teost kannab suurepäraselt oma õlul näitleja Pekka Strang.

Jääb vaid loota, et “Eesti Vabariik 100” raames valminud filmid küünivad vähemalt samale tasemele.

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

good_time_2017_movie_poster“Good Time” – “Hea aeg” (2017)
režissöörid: Ben Safdie, Joshua Safdie
stsenaarium: Ronald Bronstein & Josh Safdie
Kinodes alates: 29.09.2017

Briljantselt konstrueeritud, meeldejäävate tegelastega ning lõpuni pinget hoidev suurepärane thriller. Oma keerdkäikude ja värvikate tegelaste poolest meenutab film Tarantino varast loomingut (“Reservoir Dogs”). Stiilne, kaasahaarav ja emotsionaalne teos. Senise kinoaasta üks pärle. Soovitan soojalt!

Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

stronger_movie_2017_poster “Stronger” – “Tugevam”
režissöör: David Gordon Green
Kinodes alates: 29.09.2017

Jaanuaris linastunud “Patriootide päeva” – “Patriots Day”  (2016) järel on meie kinolinadel nüüd teine ja intiimsem film  2013. aasta Bostoni maratoni pommitamisest.

“Tugevam” jutustab tõestisündinud loo Jeff Baumanist, kellest sai 2013. aasta Bostoni maratoni plahvatuste järel lootuse sümbol. 27-aastane töölisklassist pärit Bostoni elanik Jeff on maratonil, et võita tagasi endist tüdruksõpra Erinit (Tatiana Maslany). Plahvatuse hetkel finišijoonel oma  tüdrukut oodates kaotab ta mõlemad jalad.

Ameerika filmitööstuse kohta üllatavalt nüansseeritud ja vaoshoitud draama mõjub eheda ja elulisena. Gyllenthaal kehastab pühendumusega meest, kes peab  uue eluga toime tulema, samal ajal kui kõik ümbritsevad, sealhulgas tema alkohoolikust ema, peavad teda kangelaseks. Kaunilt on teostatud mehe kohanemisraskused ning suhe oma tüdruku Eriniga. Viimast kehastav Tatiana Maslany teeb vaat et veel hingestatuma ja siirama rolli kui alati pühendunud Gyllenthaal.

Viimane vaatus langeb küll tüüpilistesse  Hollywoodi stampidesse, ent  kõik eelnev on inimlik ja puudutav. Tore näha, et David Gordon Green peale kesiseid mainstream- komöödiaid nagu “Pineapple Express” ja “Your Highness” taas väärt filme toodab.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

DSCF5226.raf

 

Advertisements

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2017. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.………………………………………………………………………………………………………………………
Remo Williams_The_Adventure_Begins_movie_poster15. “Remo Williams: The Adventure Begins…” – Remo Williams: seiklus algab” (1985) 

režissöör: Guy Hamilton

Ajal, mil kinod on täis arvutiefektide abil loodud märulistseene on tore näha vanamoodset seiklusfilmi, mis on täis hiilgavaid kaskadööritrikke. 007-filmide režissööri Guy Hamiltoni (“Goldfinger”) linateoses on üks parimaid märuliepisoode, kus filmi nimikangelane pistab kurjamitega rinda renoveerimisjärgus Vabadussambal.

Lugu ise on laialivalguv, ent meeldejäävaid ning nutikaid episoode leidub palju. Filmi “Cabaret” meeskõrvalosa eest Oscari pälvinud Joel Grey on Korea võitluskunstide meistri ja Remo Williamsi (Fred Ward) õpetaja Chiuni rollis äratundmatu.

Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
In_the_Mouth_of_Madness_movie_poster14. “In the Mouth of Madness”
 – “Hullumeelsuse lõugade vahel” (1994)
režissöör: John Carpenter

Problemaatiline, ent omalaadse häiriva atmosfääriga kultusfilm John Carpenterilt. Lugu kindlustusuurijast John Trentist (Sam Neill), kes palgatakse otsima kadumaläinud õuduskirjanik Sutter Cane`i(Jürgen Prochnow). Jõudes mehe jälgi ajades Hobb´s Endi linna, mida ühelgi kaardil ei eksisteeri, hakkab kaduma piir Cane’i raamatutes kirjeldatu ja reaalsuse vahel. Väidetavalt ka üks parimaid ja edukamaid H. P. Lovecraft’i motiivide töötlusi suurel ekraanil.
Hinne: 6.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Trancers_1984_movie_poster13. “Trancers” – “Trancerid” (1984)
režissöör: Charles Band

Kultusrežissööri ja produtsendi Charles Bandi üks kiidetumaid teoseid on üsna nutikas ja meeldejäävate tegelaskujudega ulme-noir thriller, mida “Assassin’s Creed’i” arvutimängud ja filmid on kõvasti eksplutaeerinud.

Politseinik Jack Deth (karismaatiline Tim Thomerson) saadetakse 2247.aastast tagasi 1985.aasta Los Angelesse, kus ta saab elada oma esivanema kehas. Tema ülesandeks on leida mees, kes muudab inimesed zombi-laadseteks tranceriteks. Vaatamist väärt B-film ulme ja detektiivižanri austajatele. Tim Thomersoni partneriks on hilisem Oscari võitja Helen Hunt (“As Good As it Gets”) oma esimeses olulisemas filmirollis.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………

hollywood_chainsaw_hookers_1988_movie_poster_12. “Hollywood Chainsaw Hookers” – “Hollywoodi mootorsae prostituudid” (1988)
režissöör: Fred Olen Ray

Rämpskino kõrgem klass. Fred Olen Ray kultusfilm on teadlikult tobe ja üle võlli. Sarmikas ja lõbus Film Noir, T&A ja exploitationi segu.

Nii hea kui üks film nimega “Hollywoodi mootorsae prostituudid” saab olla.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
Malice_1993_movie_poster11. “Malice” – “Kurjus” (1993)
režissöör: Harold Becker

Lugu abielupaar Andyst (Bill Pullman) ja Tracyst (Nicole Kidman), kes soovivad last saada ning mehe vanast klassivennast, arst Jed’ist (Alec Baldwin), kes asub elama nende maja ülemisel korrusel.

Tegu on üllatavalt nauditava ja mängulise 1990-ndate thrilleriga, mis on meeldejääv oma sündmuste keerdkäikude, Aaron Sorkini (“Sotsiaalvõrgustik”) ja Scott Franki (“Logan”) teravmeelse dialoogi ning magusate osatäitmiste tõttu. Film tasub vaatamist ainuüksi Alec Baldwini briljantse monoloogi (“Mina olen Jumal”) pärast.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Lost_Soul_The_Doomed_Journey_of_Richard_Stanley's_Island_of_Dr_Moreau_poster10. “Lost Soul: The Doomed Journey of Richard Stanley’s Island of Dr. Moreau” (2014)
režissöör: David Gregory

1996. aastal valminud “The Island of Dr. Moreau” on üks kümnendi kurikuulsamaid filme. Selle telgitagused on uskumatumad kui “Apocalypse Now” (1979) või Terry Gilliami “The Man Who Killed Don Quixote” omad. See pole kunstiliselt ehk nii tugev film filmitegemisest, kui “Lost in La Mancha” (2002) või “Hearts of Darkness: A Filmmaker’s Apocalypse” (1991), ent David Gregory dokumentaal võiks olla kohustuslik vaatamine igale filmitegijale ja – fännile.

Dokfilmi edu on tekitanud ka suurema huvi kultusrežissöör Richard Stanley (“Dust Devil”, “Hardware”) loomingu vastu ning pakub lavastajale loodetavasti võimalust uusi filme teha.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

Imitation_of_Life_9. “Imitation of Life” – “Elu imitatsioon” (1959) 
režissöör: Douglas Sirk

Douglas Sirki viimane linateos jutustab kahest naisest ning nende tütardest. Üks neist on näitlejaks pürgiv Lora Meredith (Lana Turner), teine mustanahaline Annie Johnson ( Juanita Moore), kes hakkab naise pere eest hoolitsema. Tema valgenahaline tütar aga ei suuda oma päritoluga leppida. Algselt kõrvalliinina mõjuv rassiteema ja identiteet pakub filmi kõige huvitavama ja emotsionaalsema osa ning näitab Sirki hiilgavat oskust vaadelda Ameerikas valitsenud probleeme. Vääriline lõpp suurepärase lavastaja kärjäärile.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Szerelmem, Elektra_poster8. “Szerelmem, Elektra” -“Electra, My Love” – “Elektra, mu arm” ( 1974)
režissöör: Miklós Jancsó

Miklós Jancsó poliitiline ja tehniliselt virtuooslik jätk “Punasele psalmile”, kus lavastaja arendab oma vanu ideid. Kõigest kaheteistkümnest virtuooslikust kaadrist koosnev film on omalaadne teatraalne tantsufilm-poeem. Muljetavaldav vaatemäng.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

A_Letter_to_Three_Wives_movie_poster7. “A Letter to Three Wives” – “Kiri kolmele abikaasale” (1949) 
režissöör: Joseph L. Mankiewicz

Režissöör-stsenarist Joseph L. Mankiewicz’i (“All About Eve”) kahe Oscariga pärjatud sotsiaalse alatooniga linateos on huvitav uurimus kolme naise elust ja suhetest oma abikaasadega. Lugu on lihtne ja leidlik: kolm parimat sõbrannat lähevad praamiga piknikule. Saabub kiri nende ühiselt tuttavalt, kes väidab, et on ühega sõbrannade meestest põgenenud. Mankiewicz’ile omase nutika ja teravmeelse dialoogiga leidlik linateos.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………
paper_moon_MOVIE_POSTER6. “Paper Moon” – “Paberist kuu” (1973)
režissöör: Peter Bogdanovich

Kauni ajastutunnetuse ning visuaalse esteetikaga Peter Bogdanovichi film on siiani nauditav. Isa ja tütar Ryan ja Tanum O’Neal kehastavad suli Moze’i ja 9-aastast tüdrukutirtsu Addie’t. Viimane on äsja emast ilma jäänud ning  Moze, kes tegelikult võib olla tüdruku bioloogiline isa,  ja Addie on partnerid. Koos tiirutavad nad ringi ning petavad inimestelt raha välja. Toredate ja meeldejäävate karakterite, lummava atmosfääri ning suurepärase mustvalge operaatoritööga (László Kovács) road movie.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………………………
Has_Anybody_Seen_My_Gal_movie_poster5.”Has Anybody Seen My Gal?” (1952)
režissöör: Douglas Sirk

Melodraamade meistrina tuntuks saanud Douglas Sirki alahinnatud komöödia “Has Anybody Seen My Gal?” on üllatavalt tervavmeelne kommentaar raha mõjujõust. Ekstsentriline vanapoisist miljonär plaanib oma varanduse pärandada kunagise armastuse, hiljuti surnud Millicent Blaisdelli perele. Ta läheb sinna salaja elama ning pärandab neile 100 000 dollarit. Kas perekond suudab oma vanu väärtusi hoida või saavad neist ninakad rikkurid? Hoogne, naljakas ja sisukas komöödia, mille peaosas särab võrratu karakternäitelja Charles Coburn (“The Lady Eve”).

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

When_Marnie_Was_There_poster4. “‘思い出のマーニー’” – “When Marnie Was There” – “Mälestuste Marnie” (2014)
režissöör: Hiromasa Yonebayashi

Ääretult kaunis, eluline ja liigutav meistriteos “Arrietty” (2010) lavastajalt Hiromasa Yonebayashilt, kes näib hetkel olevat Hayao Miyazaki (“Minu naaber Totoro”) mantlipärija. See on lugu tütarlapsest, kes kolib arsti soovitusel mere äärde. Seal kohtub ta Marnie-nimelise tüdrukuga ning saab palju teada iseenda ja oma mineviku kohta. Film, mis liigutas mind rohkem kui ükski teine Studio Ghibli film.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Germany_Year_Zero_movie_poster.jpg3. “Germania anno zero” – “Germany Year Zero” – “Saksamaa aastal null” (1948)
režissöör: Roberto Rosselini

Armutu ja mällusööbiv ajalooline dokumentatsioon ja suur kunstiline saavutus. Rosselini portree sakslaste elust sõjajärgsel perioodil ühe lapse silme läbi on eluline ja südantlõhestav linateos.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
A_Time_to_Love_and_a_Time_to_Die_1958_movie_poster2. “A Time to Love and a Time to Die – “Aeg antud armastada, aeg antud surra” (1958)
režissöör: Douglas Sirk

Vähenähtud ja alahinnatud adaptsioon Erich Maria Remarque’i samanimelisest romaanist. Sõdur Ernst Graeber (John Gavin) lastakse II maailmasõja koidikul lühikeseks ajaks purustatud kodulinna. Oma vanemaid otsides ristub mehe tee tütarlaps Elizabeth Krusega (Liselotte Pulver), kellesse ta armub. Nagu Roberto Rosselinigi vaatleb Douglas Sirk II maailmasõda sakslaste silme läbi ning loob morni, aga ka lootustandva pildi. Elu läheb keset rususid ikka edasi. Remarque, kes ise kohandas oma romaani kino jaoks, astub ka väikeses rollis üles.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

The_Tarnished_Angels_movie_poster.jpg1. “The Tarnished Angels” – “Tuhmistunud inglid” (1957)
režissöör: Douglas Sirk

Järjekordne Douglas Sirki film, mis põhineb suure kirjaniku teosel. Nobel laureaadi William Faulkneri  vähetuntud romaani “Pylon” ekraniseeringu keskmes on hulljulge esimese maailmasõja piloot (Robert Stack) ja tema kaaslased, kes teenivad Suure Depressiooni ajal elatist lennushow`del esinedes. Nende tee ristub ühe ajakirjanikuga (Rock Hudson), kes pakub eluloo jutustamise eest vastutasuks öömaja. Tumedates toonides võimsa ja fatalistliku draama keskmes on suurepäraselt mängitud ning põnevad karakterid. Peaosas  astub üles Sirki meelisnäitleaja Rock Hudson, lisaks Dorothy Malone ja Robert Stack, kes mängisid aasta varem koos ka melodraamas “Tuulde kirjutatud”. Võimas ja suurepäraselt lavastatud film. Douglas Sirk oma võimete tipul.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

the_tarnished_angels_movie_still

Read Full Post »

T2_Trainspotting_movie_posterrežissöör: Danny Boyle
stsenaarium: John Hodge, Irvine Welsh’i romaanide põhjal

osades:
Ewan McGregor (Renton)
Robert Carlyle (Begbie)
Ewen Bremner (Spud)
Jonny Lee Miller (Sick Boy)
Kevin McKidd (Tommy MacKenzie)
Kelly Macdonald (Diane Coulston)
Anjela Nedyalkova (Veronika Kovach)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnikud: Patrick Rolfe & Mark Tildesley, kostüümikunstnikud: Rachael Fleming & Steven Noble,montaaž: Jon Harris. Produtsendid: Bernard Bellew,Danny Boyle,Christian Colson, Veselin Karadjov , Andrew Macdonald.

117.min

Kinodes alates: 17.03

Korralik, ent tarbetu järg

Ikoonilise filmi jätk pole pooltki nii huvitav kui esimene osa.

Tuntud filmile aastakümneid hiljem järje tegemine on tänamatu ettevõtmine. Eriti kui selleks on 1990ndate üks märgilisemaid teoseid. Kuidas pakkuda midagi värsket, ent austada originaali  ning jääda esimesele osale truuks?

1996. aastal linastunud “Trainspotting”on vaieldamatult üks olulisemaid ja ikoonilisemaid filme. Loovust ja energiat, unustamatuid dialooge, stseene ning karaktereid tulvil linateos.

Järje tegevus toimub kakskümmend aastat peale esimese osa lõppu. Mark Renton (McGregor) naaseb esmakordselt oma kodulinna Edinburghi. Seal seisab ta silmitsi minevikuga ning inimestega, keda ta kunagi reetis. Üllataval kombel on siiani elus ja tagasi kinolinal kõik esimesest osast tuttavad tegelased nagu Spud (Ewen Bremner), Sick Boy (Jonny Lee Miller) ja Begbie (Robert Carlyle).

T2: Trainspotting

Nukker tõdemus

Alati on kummaline näha võttepaiku, kus oled ise käinud. Viibisin hiljuti esmakordselt Edinburghis ning uurisin kohalike tuttavate käest, mida nad filmist arvavad. Inimene, kes tunneb taolisi tegelasi ning nende ümbruskonda, nentis, et järge oli masendav vaadata. Pean kohati temaga nõustuma.

Esimest  filmi pole kerge vaadata. “Trainspotting”  näitab narkosõltlaste maailma kogu oma trööstituses. Samas on see väga teravmeelne, stiliseeritud ning  n-ö suurem kui elu. Samuti jätab linateose lõpp vähemalt mõnele tegelasele lootuskiire. Järjes on lootus justkui kadunud. Kohates samu tegelasi kaks kümnendit hiljem, tuleb  tõdeda, et nad on veel halvemas seisus kui enne.

Kui esimene osa kommenteeris oma ajastut, siis järg ja selle tegelased on kahjuks ajahambale jalgu jäänud. Vananevad mehed meenutavad oma ilusat nooruspõlve ning pole siiani oma elu korda saanud. Kuigi esimese osa lavastaja Danny Boyle lisab filmi temale omast virtuoossust, energiat ja loovust, pole käsikiri oma karakteritelt pooltki nii huvitav kui originaal.

“T2” on nostalgiline ja austusega tehtud järg, mis ei veena oma vajalikkuses. Formaalselt on kõik  ju olemas, ent teos ei jäta sügavat muljet. Esimene “Trainspotting” lõppes perfektselt ja jättis vaataja fantaasiale järgneva jaoks ruumi. Olen veendunud, et suur osa esimese osa austajatest mõtles enda jaoks välja palju huvitavama loo, kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:Mark Kermode

T2_Trainspotting_movie_still_002

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

amy_2015_poster“Amy” (2015)
režissöör: Asif Kapadia

Huvitav kokkusattumus, et nii Brett Morgen’i “Cobain: Montage of Heck” kui Asif Kapadia “Amy” nägid ilmavalgust samal aastal. Tegu on dokumentaalidega, mis jutustavad loo inimestest, kes vajasid ellujäämiseks muusikat ega soovinud sellega kaasnevat meediakära.

Mis muudab aga Asif Kapadia (“Senna”) filmi mõjuvamaks, on ligipääs suurele hulgale Amy Winehouse’i isiklikele videomaterjalidele, samuti hiilgav montaaž, mis pakub väga intiimse pilguheidu Amy Winehouse’i traagilisse ellu. Tegu on tõepoolest viimaste aastate kõige hirmutavama found footage õudusfilmiga, kus vaenlasteks on paparatsod, ajakirjandus ning meedia.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode



Tale_of_Tales_2015_poster“Tale of Tales” – “Il racconto dei racconti” – “Lugude lugu” (2015)
režissöör: Matteo Garrone
stsenaarium: Edoardo Albinati, Ugo Chiti, Matteo Garrone & Massimo Gaudioso, Giambattista Basile’i lugude põhjal

Selle aasta üks kummalisemaid filmikogemusi. Matteo Garrone (“Gomorrah”) on loonud visuaalselt lummava muinasjutumaailma täis ekstsentrilisi tegelasi, ootamatuid pöördeid ja veidrat huumorit. Miski jääb aga puudu. Kuigi filmil on olemas keskne teema, ei moodusta paralleelselt jutustatavad lood veenvat tervikut.

Probleem tundub olevat selles, et erinevalt oma kaasmaalasest Pier Paolo Pasolinist, kes rikastas oma “Elu triloogia” filme (“Decameron”, “The Canterbury Tales”, “Arabian Nights”) mitmete erinevate lugudega, keskendub Garrone kõigest kolmele. Ükski valitud Giambattista Basile’i muinasjutt pole aga piisavalt välja arendatud, et nii suurt ekraaniaega ära teenida.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Star_Wars_the_Force_Awakens_Drew_Struzan_poster“Star Wars: The Force Awakens” –  “Star Wars: Jõud tärkab” (2015)
režissöör: J.J. Abrams
stsenaarium: Lawrence Kasdan, J.J. Abrams & Michael Arndt

Kuigi uusima “Tähesõdade” filmi esimene kolmandik on tänu noortele ning talendikatele näitlejatele nagu Daisy Ridley, John Boyega & Oscar Isaac üsna nauditav, pole J.J. Abrams toonud ekraanile uut peatükki armastatud kosmosesaagas, vaid kokku klopsinud maailma kõige kallima fan fiction’i.

Selle asemel, et teha midagi uut ja huvitavat, on Abrams ja Disney korporatsioon loonud nostalgiale toetuva fluidumi, mida võiks nimetada “Star Wars’i” hittide kogumikuks. Praktiliselt iga hetk võib leida analoogia originaaltriloogiast ning stsenaarium kannatab nõrgalt arendatud liinide, juhuste ja kiirustamise tõttu. Filmi kõige olulisem suhe ja märgilisem hetk on nii kehvalt välja töötatud, et röövib sellelt vajaliku emotsionaalse kaalu.

On see paremini lavastatud kui kurikuulus prequel-triloogia? Jah, aga tervikpilti haldas George Lucas paremini ning märulistseenid olid efektiivsemalt konstrueeritud. “Jõud tärkab” on kineetiline ja hoogne nagu kõik Abrams’i tööd, ent seesmiselt õõnes ja tühi piraatkoopia (nagu kõik tema filmid). Keskpärane, kohati nauditav, ent vähese loovusega funktsionaalne meelelahutus. Vähemalt üritas Lucas I,II ja III episoodiga luua midagi teistsugust.

Miks kiruti Lucas’t “Return of the Jedi” tegemisest alates eelnevate osade kopeerimises, ent kui Abrams teeb sedasama üks-üheselt, näivad kõik nii õnnelikud? Kas see, et enamik kriitikuid ja fänne uude “Star Wars’i” nii positiivselt suhtuvad,üldse midagi tähendab? Mitte eriti. Täpselt sama asi juhtus ka “The Phantom Menace’i” (1999), “Attack of the Clones’i” (2002) ja “Revenge of the Sith’i” (2005) puhul. Aeg paneb asjad õigesse perspektiivi.

Isegi madalate ootuste juures on “Star Wars: Jõud tärkab” minu jaoks aasta suurim pettumus “Spectre” kõrval.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf   Diana  CreepyThinMan

Tale_of_Tales_2015_still

Force_awakens_jaja_poupou

 

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four‘i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

Terminator_Genisys_posterrežissöör: Alan Taylor
stsenaarium: Laeta Kalogridis & Patrick Lussier, James Cameron’i & Gale Anne Hurd’i loodud tegelaskujude alusel

osades:
Arnold Schwarzenegger (Terminaator)
Jason Clarke (John Connor)
Emilia Clarke (Sarah Connor)
Jai Courtney (Kyle Reese)
J.K. Simmons (O’Brien)
Byung-hun Lee (T-1000)

operaator: Kramer Morgenthau, kunstnik: Neil Spisak, kostüümikunstnik: Susan Matheson, montaaž: Roger Barton, helilooja: Lorne Balfe. Produtsendid: David Ellison & Dana Goldberg

126 min

“KERGLANE JA OPTIMISTLIK CYBERPUNK”

Kes oleks osanud ennustada, et kunagine karm cyberpunkžanr, kuhu kuuluvad sellised sünged filmid nagu “Blade Runner” (1982), “Robocop” (1987), “The Matrix” (1999) ja “The Terminator” (1984), millekski nii kerglaseks ja optimistlikuks kui “Terminator Genisys” muutub? Kõik vanad cyberpunk’i küsimused on alles, ent tonaalsus on väga teistsugune.

“Terminator Genisys” on sellele suvele tüüpiline blockbuster – väliselt efektiivne, seesmiselt õõnes, hoogne (ja kiirustav) ning nostalgiale rajanev meelelahutus lastele, kus puuduvad tugevad karakterid, pinge ja draama. Meelelahutuslik – jah. Meeldejääv – mitte väga. Enam-vähem samal tasemel kui “Tasujad: Ultroni ajastu“, “Kiired ja vihased 7” või “Jurassic World“.

Aastal 2029 saadab vastupanuliikumise juht John Connor (Clarke) seersant Kyle Reese’i (Courtney) tagasi aastasse 1984 kaitsma oma ema Sarah Connorit (Clarke) tulevikust saabuva tapjaroboti Terminaaori (Arnold Schwarzenegger) eest, ent ootamatult on kogu senine ajaliini ümber. Seersant Reese leiab end täiesti uuest mineviku versioonist.

Esimene pool, mis leiab aset aastal 1984, on filmi tugevaim ja nauditavaim osa. Ajaränne ja alternatiivsed ajateljed pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi ning on põnev näha uue nurga alt esimese osa ikoonilisi stseene ja võttekohti (“Terminaatori” vaatamine enne “Genisys’t” pole mitte ainult soovitatav vaid kohustuslik). Kuigi esimesele kolmele osale omast thrilleri pinget pole kordagi tunda, on tegu piisavalt lõbusa ajuvaba meelelahutusega. Teisest kolmandikust üritab stsenaarium aga liiga palju asju korraga teha ning loodab seda, et keegi ei märka kahtlaseid ekspositsioonidialooge või meeletuid loogikavigu (eriti jubedad on need lõpuosas). Kahju, et film ei leia huvitavatele ideedele korralikku rakendust. “Genisys” toetub liigagi palju nostalgiale ning lisaks pidevatele vanadele osadele viitamisele röövitakse ideid ka mujalt. Eriti jäid silma üsna otsesed “laenud” Paul W.S. Anderson’i filmist “Resident Evil” (2002) ning videomängust “Uncharted 2: Among Thieves” (2009).

Ulmele kohaselt reflekteerib ka uusim Terminaatori film kaasaega ning küsib, kuhu me oma sotsiaalmeedia ning pideva netti ühendamisega teel oleme. Cyberpunk žanr suri ju paljuski seetõttu välja, et hakkasime elama seda elu, mille eest meid hoiatati. Kas me mitte ei ela korporatsioonide poolt juhitavas distoopias, kus tehnoloogia ja tehisintellekt on aina enam meie eluga seotud? Maailmas, kus tehnoloogia saab olla nii meie parim sõber kui meie suurim vaenlane. Aga kas seetõttu, et me oleme tehnoloogiaga rohkem sina peal, on uus Terminaator palju optimistlikuma väljavaatega kui enne?

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused