Archive for the ‘T’ Category

T2_Trainspotting_movie_posterrežissöör: Danny Boyle
stsenaarium: John Hodge, Irvine Welsh’i romaanide põhjal

osades:
Ewan McGregor (Renton)
Robert Carlyle (Begbie)
Ewen Bremner (Spud)
Jonny Lee Miller (Sick Boy)
Kevin McKidd (Tommy MacKenzie)
Kelly Macdonald (Diane Coulston)
Anjela Nedyalkova (Veronika Kovach)

operaator: Anthony Dod Mantle, kunstnikud: Patrick Rolfe & Mark Tildesley, kostüümikunstnikud: Rachael Fleming & Steven Noble,montaaž: Jon Harris. Produtsendid: Bernard Bellew,Danny Boyle,Christian Colson, Veselin Karadjov , Andrew Macdonald.

117.min

Kinodes alates: 17.03

Korralik, ent tarbetu järg

Ikoonilise filmi jätk pole pooltki nii huvitav kui esimene osa.

Tuntud filmile aastakümneid hiljem järje tegemine on tänamatu ettevõtmine. Eriti kui selleks on 1990ndate üks märgilisemaid teoseid. Kuidas pakkuda midagi värsket, ent austada originaali  ning jääda esimesele osale truuks?

1996. aastal linastunud “Trainspotting”on vaieldamatult üks olulisemaid ja ikoonilisemaid filme. Loovust ja energiat, unustamatuid dialooge, stseene ning karaktereid tulvil linateos.

Järje tegevus toimub kakskümmend aastat peale esimese osa lõppu. Mark Renton (McGregor) naaseb esmakordselt oma kodulinna Edinburghi. Seal seisab ta silmitsi minevikuga ning inimestega, keda ta kunagi reetis. Üllataval kombel on siiani elus ja tagasi kinolinal kõik esimesest osast tuttavad tegelased nagu Spud (Ewen Bremner), Sick Boy (Jonny Lee Miller) ja Begbie (Robert Carlyle).

T2: Trainspotting

Nukker tõdemus

Alati on kummaline näha võttepaiku, kus oled ise käinud. Viibisin hiljuti esmakordselt Edinburghis ning uurisin kohalike tuttavate käest, mida nad filmist arvavad. Inimene, kes tunneb taolisi tegelasi ning nende ümbruskonda, nentis, et järge oli masendav vaadata. Pean kohati temaga nõustuma.

Esimest  filmi pole kerge vaadata. “Trainspotting”  näitab narkosõltlaste maailma kogu oma trööstituses. Samas on see väga teravmeelne, stiliseeritud ning  n-ö suurem kui elu. Samuti jätab linateose lõpp vähemalt mõnele tegelasele lootuskiire. Järjes on lootus justkui kadunud. Kohates samu tegelasi kaks kümnendit hiljem, tuleb  tõdeda, et nad on veel halvemas seisus kui enne.

Kui esimene osa kommenteeris oma ajastut, siis järg ja selle tegelased on kahjuks ajahambale jalgu jäänud. Vananevad mehed meenutavad oma ilusat nooruspõlve ning pole siiani oma elu korda saanud. Kuigi esimese osa lavastaja Danny Boyle lisab filmi temale omast virtuoossust, energiat ja loovust, pole käsikiri oma karakteritelt pooltki nii huvitav kui originaal.

“T2” on nostalgiline ja austusega tehtud järg, mis ei veena oma vajalikkuses. Formaalselt on kõik  ju olemas, ent teos ei jäta sügavat muljet. Esimene “Trainspotting” lõppes perfektselt ja jättis vaataja fantaasiale järgneva jaoks ruumi. Olen veendunud, et suur osa esimese osa austajatest mõtles enda jaoks välja palju huvitavama loo, kui see, mis lõpuks ekraanile jõudis.

Arvustus ilmus nädalavahetuse Äripäevas 24. märts 2017

Hinne: 6/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus:Mark Kermode

T2_Trainspotting_movie_still_002

 

Read Full Post »

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.


The_Ice_Pirates_poster15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
O_Sangue_Blood_poster14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
Legend_of_billie_jean_poster13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………Iluminacja_1973_poster
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)

režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
Katalin_Varga_poster11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
little_women_1994_poster10. “
Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Wolf_Children_2012_poster9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes


…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Mephisto_poster8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

gate_of_hell_1953_poster7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………


Polish Poster6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………


The_Thief_Of_Bagdad_1940_poster5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
Escape_from_the_Liberty_Cinema_poster4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
good_morning_poster_3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

Vampyr_1932_poster2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

red_psalm_1972_poster1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

red_psalm_stil1

 

Read Full Post »

amy_2015_poster“Amy” (2015)
režissöör: Asif Kapadia

Huvitav kokkusattumus, et nii Brett Morgen’i “Cobain: Montage of Heck” kui Asif Kapadia “Amy” nägid ilmavalgust samal aastal. Tegu on dokumentaalidega, mis jutustavad loo inimestest, kes vajasid ellujäämiseks muusikat ega soovinud sellega kaasnevat meediakära.

Mis muudab aga Asif Kapadia (“Senna”) filmi mõjuvamaks, on ligipääs suurele hulgale Amy Winehouse’i isiklikele videomaterjalidele, samuti hiilgav montaaž, mis pakub väga intiimse pilguheidu Amy Winehouse’i traagilisse ellu. Tegu on tõepoolest viimaste aastate kõige hirmutavama found footage õudusfilmiga, kus vaenlasteks on paparatsod, ajakirjandus ning meedia.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode



Tale_of_Tales_2015_poster“Tale of Tales” – “Il racconto dei racconti” – “Lugude lugu” (2015)
režissöör: Matteo Garrone
stsenaarium: Edoardo Albinati, Ugo Chiti, Matteo Garrone & Massimo Gaudioso, Giambattista Basile’i lugude põhjal

Selle aasta üks kummalisemaid filmikogemusi. Matteo Garrone (“Gomorrah”) on loonud visuaalselt lummava muinasjutumaailma täis ekstsentrilisi tegelasi, ootamatuid pöördeid ja veidrat huumorit. Miski jääb aga puudu. Kuigi filmil on olemas keskne teema, ei moodusta paralleelselt jutustatavad lood veenvat tervikut.

Probleem tundub olevat selles, et erinevalt oma kaasmaalasest Pier Paolo Pasolinist, kes rikastas oma “Elu triloogia” filme (“Decameron”, “The Canterbury Tales”, “Arabian Nights”) mitmete erinevate lugudega, keskendub Garrone kõigest kolmele. Ükski valitud Giambattista Basile’i muinasjutt pole aga piisavalt välja arendatud, et nii suurt ekraaniaega ära teenida.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes


Star_Wars_the_Force_Awakens_Drew_Struzan_poster“Star Wars: The Force Awakens” –  “Star Wars: Jõud tärkab” (2015)
režissöör: J.J. Abrams
stsenaarium: Lawrence Kasdan, J.J. Abrams & Michael Arndt

Kuigi uusima “Tähesõdade” filmi esimene kolmandik on tänu noortele ning talendikatele näitlejatele nagu Daisy Ridley, John Boyega & Oscar Isaac üsna nauditav, pole J.J. Abrams toonud ekraanile uut peatükki armastatud kosmosesaagas, vaid kokku klopsinud maailma kõige kallima fan fiction’i.

Selle asemel, et teha midagi uut ja huvitavat, on Abrams ja Disney korporatsioon loonud nostalgiale toetuva fluidumi, mida võiks nimetada “Star Wars’i” hittide kogumikuks. Praktiliselt iga hetk võib leida analoogia originaaltriloogiast ning stsenaarium kannatab nõrgalt arendatud liinide, juhuste ja kiirustamise tõttu. Filmi kõige olulisem suhe ja märgilisem hetk on nii kehvalt välja töötatud, et röövib sellelt vajaliku emotsionaalse kaalu.

On see paremini lavastatud kui kurikuulus prequel-triloogia? Jah, aga tervikpilti haldas George Lucas paremini ning märulistseenid olid efektiivsemalt konstrueeritud. “Jõud tärkab” on kineetiline ja hoogne nagu kõik Abrams’i tööd, ent seesmiselt õõnes ja tühi piraatkoopia (nagu kõik tema filmid). Keskpärane, kohati nauditav, ent vähese loovusega funktsionaalne meelelahutus. Vähemalt üritas Lucas I,II ja III episoodiga luua midagi teistsugust.

Miks kiruti Lucas’t “Return of the Jedi” tegemisest alates eelnevate osade kopeerimises, ent kui Abrams teeb sedasama üks-üheselt, näivad kõik nii õnnelikud? Kas see, et enamik kriitikuid ja fänne uude “Star Wars’i” nii positiivselt suhtuvad,üldse midagi tähendab? Mitte eriti. Täpselt sama asi juhtus ka “The Phantom Menace’i” (1999), “Attack of the Clones’i” (2002) ja “Revenge of the Sith’i” (2005) puhul. Aeg paneb asjad õigesse perspektiivi.

Isegi madalate ootuste juures on “Star Wars: Jõud tärkab” minu jaoks aasta suurim pettumus “Spectre” kõrval.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Ralf   Diana  CreepyThinMan

Tale_of_Tales_2015_still

Force_awakens_jaja_poupou

 

Read Full Post »

Fantastic_Four_(2015)_poster“The Fantastic Four” – “Fantastiline nelik”  (2015)
režissöör: Josh Trank

Vaene Fantastiline nelik. Et nende raske elu kinolinal ka ei lõpe. Kolmas katse staažikas Marveli superkangelaste tiim kurikuulsa Roger Coreman’i epopöa ning Tim Story kerglaste koguperefilmide järel suurele ekraanile tuua on “Chronicle’i” lavastaja Josh Trank’i käte all taaskord ebaõnnestunud.

Kõik superkangelastefilmid ei pea Batmani jälgedes kõndima ning nii nagu viimane Ämblikmehe reboot, ei ole ka “Fantastiline nelik” oma süngust ära teeninud. Stsenaarium on üllatavalt kesine (filmil puudub korralik dramaturgiline kõver ning nii nii tegelastevahelised suhted kui kurikaela motivatsioon jäävad ääretult skemaatiliseks) ning linateos on ääretult tõsine ja “realistlik”, ilma et see midagi loole või loodud maailmale juurde lisaks. Niigi tuttav lugu on ekraanile toodud ääretult vähese energia ja nullilähedase loovusega. Näitlejad on seeria ajaloos esmakordselt korralikud (Miles Teller, Kate Mara, Jamie Bell ja Michael B. Jordan) ning kohati on märgata potentsiaali, ent keegi ei suuda ekraanil särada.

Kui päris aus olla, ei meenu hetkel ükski koomiksifilm, kus puuduvad korraga nii huumor, põnevus kui draama. Trank & co on aga sellega muljetavaldavalt hakkama saanud. Nii igavat ja vaimuvaeset superkangelasefilmi pole vist kunagi näinud. Tegu pole niivõrd halva kuivõrd tühja, igava ja isikupäratu filmiga.

Ma julgeks 2015. aasta versiooni asemel isegi pigem Roger Corman’i “The Fantastic Four‘i “(1994) soovitada. Kuigi tegu on objektiivselt võttes igatpidi halvema ja ebakvaliteetsema teosega, on tegu vähemasti meelelahutust pakkuva kurioosumiga. Erinevalt Trank’i filmist on antud versioon vähemasti (tihti valedel põhjustel) lõbus, siiras ja üllatavalt truu adaptsioon.

Hinne: 3.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Ralf


Inside_Out_poster“Inside Out” – “Pahupidi” (2015)
režissöörid: Pete Docter ja Ronaldo Del Carmen

“Pahupidi” on viimase aja üks toredama ning leidlikuma ideega Ameerika animatsioone “The Lego Movie” kõrval. Nutikas, mõtlemapanev ja üllatavalt emotsionaalne film rullub lahti kui lasteversioon Cristopher Nolan’i “Inception’ist” – “Algusest” (2010), kus unenägudesse sissetungivad röövlid on asendatud peategelasese ajukäärude vahel tegutsevate emotsioonide/tegelaskujudega Rõõm, Kurbus, Hirm, Vastikus ja Viha.

Film on visuaalselt kaunis ning kohati väga leidlik. Isiklikuks lemmikuks on lõik, kus tegelaskujud SPOILER – ootamatult abstraktseks ja kahemõõtmeliseks muutuvad – END SPOILER. On imetlusväärne, kui lihtsalt ja arusaadavalt suudetakse rääkida üsna komplekssetest, suurtest ja teaduslikest asjadest. Film uurib, miks kõik (ka nn.halvad) emotsioonid on meie elus vajalikud ning suudab üsna kaunilt illustreerida ajus toimuvaid protsesse nagu mälestuste talletamine ja unustamine.

“Pahupidi” suurimaks vooruseks on see, et tegu on lastefilmiga, mis ei alahinda vaatajat ning pakub täiskasvanutele isegi rohkem mõtteainet kui kõige väiksematele. Lugu 11-aastasest tüdrukust Riley’st ja sellest, mida ta elab läbi elukohta vahetades, on miski, millega saab kergesti samastuda. Väga kaunilt jutustatakse lugu nii ajukääride vahel tegutsevate emotsioonide kui ka tüdruku enda vaatepunktist.

Samamoodi nagu “Pahupidi” režissööri Pete Docter’i eelmises filmis “Up” – “Üles” (2009) räägitakse ka siin väga elulistest ja resoneeruvatest asjadest. Aga nagu viimase filmi puhul, jääb ka pärast “Pahupidi” vaatamist sisse pettumus – tunne, et filmitegijad oleks saanud nii toreda idee teostamisel palju huvitavama suuna valida.

Nii suuri võimalusi pakkuva loo puhul oleks oleks soovinud veidi originaalsemat stsenaariumit (käsikiri põhineb üsna stambiks muutunud ajapommi motiivil ning tegelaskujud pole teab mis huvitavad) ning suuremat visuaalset leidlikust. Nii nagu Cristopher Nolan filmiga “Algus” tunduvad ka “Pahupidi” tegijad pea sees toimuva visualiseerimisel üllatavalt konservatiivsed olevat ega paku kõige leidlikumat representatsiooni alateadvusest või unenägudest. Seda kohta peavad filmimaastikul siiani täitma Satoshi Kon’i briljantne animePaprika” (2006) ning Richard Linklater’i hüpnootiline “Waking Life” (2001).

Kuigi “Pahupidi” ei ole nii lihvitud ega šarmantne kui “Shaun of The Sheep” (2015) või nii leidlik kui “The Sponge Bob Movie: Sponge Out of Water” (2015), on tegu on esmaklassilise ning meeldejääva koguperemeelelahutusega, mis on ilmselt nii Pixari stuudio kui senise kinoaasta üks parimaid filme.

Hinne: 7.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf


Trainwreck_posterTrainwreck – Nagu hunnik õnnetust (2015)
režissöör: Judd Apatow

Kuigi “Nagu hunnik õnnetust” stsenaarium pärineb koomik Amy Schumer’i sulest, tundub film läbinisti režissööri oma olevat, kuna koosneb Judd Apatow’le omastest puudustest ja voorustest. Nagu tema eelmised teosed (“Knocked Up”, “The 40-Year-Old Virgin” jt) laveerib ka antud film banaalse huumori ja draama, karikatuuride ja psühholoogiliste tegelaskujude, fiktiivsete ning eluliste probleemide vahel.

Kahtlen, et Apatow antud filmiga uusi austajaid leiab. Lugu naisterahvast, kes avastab armastuse ja monogaamia võimalikkuse, on üsna laialivalguv ning mitmed stseenid eksisteerivad ainult venivate ja tihti ebanaljakate šketside pärast. Siiski, vahetevahel saab ka naerda ning loo kangelanna peab silmitsi seisma mõtlemapanevate eluliste probleemidega (stsenaarium põhineb kohati Schumer’i enda elul). Kui päris aus olla, toimib film pigem draama kui komöödiana.

Hinnet ei oskagi panna. Huumor – eriti Apatow ja Schumer’i oma on ju paljuski maitse küsimus. Headest külgedest hoolimata on film minu jaoks natuke liiga banaalne ja kohmakas. Apatow pole režissöörina oma põhiprobleemidest – liigsest pikkusest (film võiks vabalt 20 minutit lühem olla) ja nõrgast kolmandast act’ist siiani võitu saanud. Aga midagi siin filmis justkui on.

Hinne: ?/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Ralf   Diana


roger_corman_the_fantastic_four_1994

Read Full Post »

Terminator_Genisys_posterrežissöör: Alan Taylor
stsenaarium: Laeta Kalogridis & Patrick Lussier, James Cameron’i & Gale Anne Hurd’i loodud tegelaskujude alusel

osades:
Arnold Schwarzenegger (Terminaator)
Jason Clarke (John Connor)
Emilia Clarke (Sarah Connor)
Jai Courtney (Kyle Reese)
J.K. Simmons (O’Brien)
Byung-hun Lee (T-1000)

operaator: Kramer Morgenthau, kunstnik: Neil Spisak, kostüümikunstnik: Susan Matheson, montaaž: Roger Barton, helilooja: Lorne Balfe. Produtsendid: David Ellison & Dana Goldberg

126 min

“KERGLANE JA OPTIMISTLIK CYBERPUNK”

Kes oleks osanud ennustada, et kunagine karm cyberpunkžanr, kuhu kuuluvad sellised sünged filmid nagu “Blade Runner” (1982), “Robocop” (1987), “The Matrix” (1999) ja “The Terminator” (1984), millekski nii kerglaseks ja optimistlikuks kui “Terminator Genisys” muutub? Kõik vanad cyberpunk’i küsimused on alles, ent tonaalsus on väga teistsugune.

“Terminator Genisys” on sellele suvele tüüpiline blockbuster – väliselt efektiivne, seesmiselt õõnes, hoogne (ja kiirustav) ning nostalgiale rajanev meelelahutus lastele, kus puuduvad tugevad karakterid, pinge ja draama. Meelelahutuslik – jah. Meeldejääv – mitte väga. Enam-vähem samal tasemel kui “Tasujad: Ultroni ajastu“, “Kiired ja vihased 7” või “Jurassic World“.

Aastal 2029 saadab vastupanuliikumise juht John Connor (Clarke) seersant Kyle Reese’i (Courtney) tagasi aastasse 1984 kaitsma oma ema Sarah Connorit (Clarke) tulevikust saabuva tapjaroboti Terminaaori (Arnold Schwarzenegger) eest, ent ootamatult on kogu senine ajaliini ümber. Seersant Reese leiab end täiesti uuest mineviku versioonist.

Esimene pool, mis leiab aset aastal 1984, on filmi tugevaim ja nauditavaim osa. Ajaränne ja alternatiivsed ajateljed pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi ning on põnev näha uue nurga alt esimese osa ikoonilisi stseene ja võttekohti (“Terminaatori” vaatamine enne “Genisys’t” pole mitte ainult soovitatav vaid kohustuslik). Kuigi esimesele kolmele osale omast thrilleri pinget pole kordagi tunda, on tegu piisavalt lõbusa ajuvaba meelelahutusega. Teisest kolmandikust üritab stsenaarium aga liiga palju asju korraga teha ning loodab seda, et keegi ei märka kahtlaseid ekspositsioonidialooge või meeletuid loogikavigu (eriti jubedad on need lõpuosas). Kahju, et film ei leia huvitavatele ideedele korralikku rakendust. “Genisys” toetub liigagi palju nostalgiale ning lisaks pidevatele vanadele osadele viitamisele röövitakse ideid ka mujalt. Eriti jäid silma üsna otsesed “laenud” Paul W.S. Anderson’i filmist “Resident Evil” (2002) ning videomängust “Uncharted 2: Among Thieves” (2009).

Ulmele kohaselt reflekteerib ka uusim Terminaatori film kaasaega ning küsib, kuhu me oma sotsiaalmeedia ning pideva netti ühendamisega teel oleme. Cyberpunk žanr suri ju paljuski seetõttu välja, et hakkasime elama seda elu, mille eest meid hoiatati. Kas me mitte ei ela korporatsioonide poolt juhitavas distoopias, kus tehnoloogia ja tehisintellekt on aina enam meie eluga seotud? Maailmas, kus tehnoloogia saab olla nii meie parim sõber kui meie suurim vaenlane. Aga kas seetõttu, et me oleme tehnoloogiaga rohkem sina peal, on uus Terminaator palju optimistlikuma väljavaatega kui enne?

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

Read Full Post »

Tomorrowland_imax_poster“Tomorrowland” – “Tulevikumaa” (2015)

režissöör: Brad Bird
stsenaarium: Damon Lindelof & Brad Bird

Uusim Disney atraktsioonil põhinev mängufilm “Tulevikumaa” – “Tomorrowland” on üks nauditavamaid, ebaühtlasemaid ja frusteerivamaid filmielamusi viimaste aastate jooksul. Kuigi kohati on tegu viimase aja lõbusama ning paremini lavastatud blockbusteriga, mis meenutab oma vaimult Steven Spielberg’i produtseeritud mõnusaid 1980-ndate lõpu koguperefilme nagu “The Goonies” ja”Innerspace” ja “Back to the Future”, kannatab linateos nõrga stsenaariumi ja ebaselge fookuse all.

Režissöör Brad Bird (“The Iron Giant“, “Mission Impossible: Ghost Protocol”) suudab lavastada spielbergilikumalt kui viimastel aastatel Spielberg ise ning filmi esimene pool on tempokas ja mänguline, täis lustakaid stseene, hästirealiseeritud tegelaskujusid ning vana kooli filmimaagiat. Aga mida edasi, seda rohkem kõik koost laguneb. Niigi korraliku fookuseta lugu muutub segasemaks, kohati on ebaselge see, kes on loo tegelik peategelane ning film muutub, positiivsest ja olulisest sõnumist hoolimata, üliplakatlikuks message-filmiks, mis toetub konarlikule ekspositsioonile ning pikkadele monoloogidele, et lugu lõpp-punkti viia.

Pole midagi üllatavat, et film laguneb teises pooles totaalselt, kui üheks stsenaristiks on kurikuulus Damon Lindelof (“Prometheus”,”World War Z”, “Star Trek Into Darkness”). Mees, kes genereerib ideid, ent ei oska nendega midagi ette võtta. Nõrk lõpp-lahendus tähendab aga seda, et saalist lahkudes jäi suhu halb maitse ning head asjad – nagu meeldejäävad naiskangelased ja mänguline režii, ununevad. Kahju.

Hinne: 5.5/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode   Harrastuskriitikud


Age_of_adaline_poster“The Age of Adaline” – “Adaline’i aeg”  (2015)

režissöör: Lee Toland Krieger
stsenaarium: J. Mills Goodloe, Salvador Paskowitz & J. Mills Goodloe

Kuigi paljud on nimetanud “Adaline’i aega” Nicholas Sparks’i ja “Benjamin Button’i” seguks, laenatakse ideid eelkõige filmist “Jerome  Bixby’s The Man From Earth“. See on lugu inimesest, kes ei vanane ning peab kahtluse vältimiseks pidevalt elukohti vahetama. Aastatuhandeid elanud mehe asemel on loo keskmes seekord kõigest 107 aastat elanud naine Adaline, ning filosoofia, teaduse ja religiooni asemel uuritakse surematusega seonduvat emotsionaalset raskust. Kuigi “Adaline’i aja” stsenaarium on kohati logisev ja leiab kindlama jalgealuse alles teises pooles, on film teostatud piisava elegantsi ning ausa sentimentaalsusega. Narratiivsed konarused aitab lihvida tugev keskne idee ning heade näitlejate vahel tekkiv ekraanikeemia. Harrison Ford pole aastakümneid nii mõjuv olnud, suurt kiitust väärivad nii Blake Lively, Michiel Huisman kui Ellen Burstyn. Viimane kehastab teist filmi järjest tütart, kes vananeb kiiremini kui tema vanemad.

Kuigi objektiivselt on filmil puudusi, läks toredalt vanamoeline “Adaline’i aeg” mulle neist hoolimata hinge. Sugugi mitte halvem kui ülehinnatud “The Curious Case of Benjamin Button”.

Hinne: 6/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode  Diana



Taxi_teheran_poster“Taxi Teheran” – “Taksojuht” (2015)

režissöör: Jafar Panahi
stsenaarium: Jafar Panahi

Tänavu Berliinis Kuldkaru võitnud film on kaunis ood kinokunstile, ent tingimused, milles film tehti ning see, millest režissöör Jafar Panahi laiemas kontekstis räägib, on tegelikult palju huvitavam kui teos ise.

Lihtne ja sümpaatne film, mis jääb tsipa episoodiliseks, igavaks ja pikaks. “Taksojuhi” narratiivi luudel on lihtsalt liiga vähe liha.

Hinne: 6/10

IMDB   Rotten Tomatoes

 


She's_Funny_That_Way_poster“She’s Funny That Way” – “Kuidas saada Broadway staariks” (2014)
režissöör: Peter Bogdanovich
stsenaarium: Peter Bogdanovich & Louise Stratten

Peter Bogdanovich’i esimene film 12 aasta jooksul ei markeeri kahjuks mehe naasemist oma karjääri tippaega (“Targets”, “The Last Picture Show”) vaid on järjekordne enam-vähem funktsioneeriv hommage Hollywoodi kuldajastu screwball- komöödiatele.”Kuidas saada Broadway staariks” on kerglane ning üllatavalt sisutühi, ent toredalt vanamoeline – nagu vaataks 1990-ndatel tehtud komöödiat. Pole ka ime, arvestades asjaolu, et stsenaarium on peaaegu 20 aastat vana.

Bogdanovich on taolist asja varem palju paremini teinud – näiteks “Noises Off”, mida “Birdman” üsna tugevalt kopeeris.

Hinne: 5/10
IMDB   Rotten Tomatoes
arvustus: Diana

Aga_of_adaline_still_cropped

Read Full Post »

The_Theory_Of_Everything_PosterThe Theory of Everything – Kõiksuse teooria (2014)

režissöör: James Marsh
stsenaarium: Anthony McCarten, Jane Hawking’i raamatu põhjal

“Kõiksuse teooria” on otsekui segu filmidest “Minu vasak jalg” (1989) ja “Piinatud geenius” (2001), ent ei küündi esimese jõulisuse ega teise mängulisuseni. James Marsh’i film on korrektselt lavastatud armastuslugu, millel on Anthony McCarten’i liiga turvalise ja kulunud stsenaariumi tõttu tele-eluloofilmi maik. Jane ja Stephen Hawkingi suhe jääb terve filmi jooksul kuidagi pealiskaudseks ning konflikt usu ja teaduse vahel tundub pingutatuna. Näitlemine on kõrgel tasemel ja film on üllatavalt humoorikas, ent enim kiitust väärib hoopiski suurepärane ning märkamatuks jääv grimmikunstniku töö.

Siiski soovitaks pigem vaadata Errol Morris’e dokumentaali “A Brief History of Time” (1991), mis on palju kõnekam film Stephen Hawking’ist ja tema ideedest. “Kõiksuse teooria” võiks olla lugu mehest tema abikaasa pilgu läbi, aga ei lähe selle ideega lõpuni.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes 
arvustused: Ralf  Diana  James King


71_poster

’71 (2014)

režissöör: Yann Demange
stsenaarium: Gregory Burke

Viimaste aastate intelligentsemaid ja haaravamaid action-thrillereid. Suurepärase ajastu- ja kohatunnetusega minimalistlik linateos, mis ei alahinda publikut ning suudab rääkida suurtest asjadest ilma neid liigselt nina alla hõõrumata. Filmi esimene pool kannatab küll väriseva käsikaamera kasutuse all.

Hinne: 7.5/10

 IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Mark Kermode


foxcatcher__posterFoxcatcher (2014)

režissöör: Bennett Miller
stsenaarium: E. Max Frye & Dan Futterman

Palju huvitavam ja sügavam karakteriuuring unistustest, enesetõestamisest ja läbikukkumistest, kui seda on näiteks hea, aga ülehinnatud “Birdman”. Suurepärase atmosfääri ja briljantsete osatäitmistega film, kus pilgud ja teod räägivad rohkem kui sõnad ning kõige tagasihoidlikuma rollisoorituse teeb parima meespeaosa oscarile kandideeriv Steve Carell. Film toimib suuresti tänu vaoshoitud, nüansseeritud ja seesmiselt pingestatud Channing Tatum’i osatäitmisele. Mark Ruffalo tõestab taas oma näitlejameisterlikkust ning väärib juba ühe stseeni eest oscarit.

“Foxcatcher” on “Whiplash’i” kõrval minu jaoks seni kõige tugevam Eesti kinoekraanile jõudnud parima filmi oscari nominent. Näiliselt väga lihtne, ent teisalt ääretult nüansseeritud, sügav ja kompleksne film võimust, üksildusest, teiste varjus elamisest ning heakskiidu otsimisest, mis tugevale teosele omaselt ei anna kõigile küsimustele vastuseid. Tänu sellele jääb film kummitama. Bennett Miller, kes on ennegi suurepäraseid päriselul põhinevaid film teinud (“Capote”, “Moneyball”) näitab režissöörina taas enesekindlust ja täpsust, mis tõstab ta omaette klassi. Ainuke asi, mis häirib, on järjekordne Arvo Pärdi “Für Alina” kuritarvitamine. Aitab juba :)

Hinne: 8/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas  Ralf  Mark Kermode


foxcatcher_still

Read Full Post »

Older Posts »

Mõtteid elust minu ümber

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

METTEL RAY

Blogger by day, superhero by night

FILMIFANAATIK

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Ralfi nurk

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Nähtud ja nägemata

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Eveli filmiblogi

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Raul ja kino

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused

Pisut filmijuttu

Filmide - Arvustused - Artiklid – Arvamused