The Lego Movie 2/Mary Queen of Scots/Velvet Buzzsaw (2019)

“The Lego Movie 2: The Second Part” – “Lego film 2” (2019)
režissöör: Mike Mitchell
stsenaarium: Phil Lord, Christopher Miller & Matthew Fogel
kinodes alates: 8.02.2019

Phil Lord ja Christopher Miller (“21 Jump Street”, “22 Jump Street“, “The Lego Movie“) tõestavad taaskord, et on ühed nutikamad ja ja põnevamad meelelahutusfilmide tegijad Hollywoodis.  Nagu ka “Spider-Man: Into the Spider-Verse” (2018) puhul,  ei istu nad seekord lavastajatoolis vaid on võtnud enda kanda stsenaristide ja produtsentide rolli.

“Lego film 2” ei üllata ega mõju nii värskelt kui viis aastat tagasi valminud esimene osa, ent on siiski vääriline järg, mis jätkab kaunilt eelnevalt kehtestatud teemasid. Kui esimene film oli lugu korrast, siis teine osa räägib hoopiski üksteisemõistmisest ning endaksjäämisest. Universaalsed ning ajakohased teemad, mis võiksid korda minna nii väikestele kui suurtele.

Film on pikitud täis viiteid nii popkultuurile kui teistele filmidele. Suurema naudingu saavad pigem täiskasvanud kui lapsed. Eriti Bruce Willise fännid.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Mary Queen of Scots” – “Mary, šotlaste kuninganna” (2018)
režissöör: Josie Rourke
stsenaarium: Beau Willimon, John Guy raamatu põhjal
Kinodes alates: 1.02.2019

Hinnatud teatrilavastaja Josie Rourke’i mängufilmidebüüt “Mary, šotlaste kuninganna” on tugevalt feministliku alatooniga ambitsioonikas ja provokatiivne kostüümidraama Mary Stuarti (Saoirse Ronan) ja Inglismaa kuninganna Elizabeth I (Margot Robbie) vastuolulisest suhtest.

Tegu on intrigeeriva looga, mis jääb kahjuks  stsenaariumi kui režii poolest kohmakaks. Idee tundub olevat jutustada kahe kuninganna lugu, ent Elizabeth I liin on filmi esimeses pooles üsna nõrgalt välja arendatud. Üldse mõjub esimene pool episoodilise ja seosetuna.

Kui aus olla, ei mäleta niisugust nõrga algusega filmi, mis kulgedes leiab (suuresti tänu näitlejatele) korraliku jalgealuse ning toimib viimases kolmandikus juba päris hästi.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

“Velvet Buzzsaw” (2019)
režissöör: Dan Gilroy
stsenaarium: Dan Gilroy
Netflixis: 27.01.2019

Režissöör-stsenarist Dan Gilroy (“Nightcrawler“) uurimus LA kunstimaailmast viskab õhku mitmeid toredaid ideid, ent jääb kontseptuaalselt huvitavamaks kui teostuselt. Nagu ka “Nightcrawler” uurib Gilroy siin LA tumedamat poolt ning toetub paljuski oma peaosatäitja Jake Gyllenhaali sarmile.

Kuigi peale Gyllenhaali on filmis teisigi suurepäraseid näitlejaid nagu Rene Russo, Toni Collette ja John Malkovich, näib Gyllenthaal ainsana tabavat filmi stiili ning ning loob silmakirjaliku kunstikriitikuga põneva karakteri. Liigne nõrgalt väljaarendatud kõrvaltegelaste ja -liinide hulk on filmi üheks probleemiks.

Ka müsteerium surnud kunstnikust, kelle teosed hakkavad nüüd arvatavasti kunstimaailma vallutama, jääb natuke lihtsakoeliseks. Kohati jääb mulje, et Gilroy ei suuda otsustada, mis žanrisse ta oma loo paigutab. Kord sobitub film 1980-ndate slasher žanrisse, teisal mängib aga palju metafüüsilisemas ja psühholoogilisemas vormis ning ka satiir jääb pahatihti pealiskaudseks.

Hinne: 4.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

Courtesy of Warner bros

Read Full Post »

Tuulte tahutud maa/The House with a Clock in its Walls/Võta või Jäta/A Simple Favor (2018)

“Tuulte tahutud maa” (2018)
režissöör: Joosep Matjus
stsenaarium: Joosep Matjus, Atte Henriksson, Jan Henriksson
Kinodes alates: 28.09.2018

Siiani kindlasti kõige tugevam ja majesteetlikum film, mis siiani Eesti Vabariik 100 raames on valminud. Segu Rein Marani laadsest intiimsest dokumentaalist ja National Geographicu looduseeposest, eksponeerib taas režissöör-operaator Joosep Matjuse kõrget taset.

Lõpp saabub ehk natuke ootamatult ning heinapallide kaaadrisse ilmumine  muidu tsivilisatsiooni märke vältivas  filmis tundub veidi küsitav. Muus osas on aga tegu kauni oodiga Eesti loodusele, mida peab kindlasti suurelt ekraanilt nägema.

Hinne: ?/10 (vist 7/10)
IMDB

---

“The House with a Clock in its Walls” – “Müstilise kellaga maja” (2018)

režissöör: Eli Roth

stsenaarium: Eric Kripke, John Bellairs’i raamatu põhjal
Kinodes alates: 28.09.2018

Eli Roth’i (“Cabin Fever”, “Hostel”) lavastatud kogupere õudusfilm üritab tabada küll 1980-ndate linateoste vaimsust, ent puudu jääb isikupärast, inimlikkusest ja maagiast, mida tõid nimetatud žanrisse sel kümnendil Richard Donner (“The Goonies”), Steven Spielberg (E.T”), Joe Dante (“Gremlins”) jt.

Filmis näeb intrigeerivat ning suurepäraselt realiseeritud maailma (kaunis kunstniku- ja kostüümikunstnikutöö). Ka lugu ja tegelaskujud on iseenesest huvitavad, ent käsikiri ja teostus toores. Mitmed naljad mõjuvad pingutatuna ning peategelase tegutsemismotiivid on nõrgalt välja mängitud. Algmaterjalis näib olevat mitmeid huvitavaid tasandeid, mis filmiversioonis kahjuks tagaplaanile jäävad.

Iseenesest värvikas meelelahutus, ent “Goosebumps” (2015) (samuti Jack Blackiga peaosas) oli kõvasti tugevam kogupere õudukas.

Hinne: 5/10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustus: Mark Kermode

---

“Võta või jäta” – “Take It or Leave It” (2018)
režissöör: Liina Triškina-Vanhatalo
stsenaarium: Liina Triškina-Vanhatalo
Kinodes alates: 14.09.2018

Olin vist 13 või 14, kui nägin esmakordselt viie Oscariga pärjatud Ameerika draamat “Kramer Krameri vastu” (1979). Film, mis mu teismeea üheks lemmikuks sai ja iga kord pisarad silma tõi, tasub vaatamist siiani. Tegu on emotsionaalse, ausa ja elulise filmiga. Teos valmis 1970-ndate New Hollywoodi rikkal perioodil, mil paljud filmitegijad uurisid tolleaegse ühiskonna valusaid ja olulisi teemasid.

Miks ma seda mainin? Ühel hetkel Liina Triškina-Vanhatalo mängufilmidebüüti vaadates tekkis arusaam, et olen sedasama filmi paremas teostuses näinud. Mida enam lugu edasi liikus, seda enam “Võta või jäta” “Krameri” uusversioonina tundus. Ajastu, tegevuskoht ja tegelaskujud on küll teised, ent lugu  lahkab suuresti samu teemasid. Lõpus lisandub siiski üks põnev lisamotiiv, ent sedagi on “Valgus ookeanide vahel” raamatus ja filmiversioonis paremini lahatud.

Võib ju väita, et lood on tihtipeale sarnased, ent antud juhul jääb vajaka tugevast dramaturgiast, originaalsetest tegelaskujudest ja identiteedist, mis laseks “Võta või jätal” “Krameri” varjust täielikult välja pugeda. Reimo Sagor loob Eriku näol küll intrigeeriva ning Eesti kinos harvaesineva tegelaskuju, ent kui võrrelda teda Dustin Hoffmani kehastatud Ted Krameri ja tema pojaga,  jääb mehe teekond passiivseks ning mõjuvaid hetki isa ja lapse vahel on kahjuks vähe. Üheks kaunimaks moment filmis on hetk Eriku üürikorteris, kus isa tütre kõrval magab.

Operaator Erik Põllumaa, kes oma meisterliku kaameratööga iga filmi väärtust tõstab (“Roukli, “Risttuules“, “Mehetapja/Süütu/Vari” jt), teeb seda ka siin ning loob koos kunstnike Markku Pätilä ja Kirsi Lemberi ning kostüümikunstnik Anu Lensmendi abiga huvitava nägemuse Eestist. Räsitud, elulise ja detailirohke maailma, kus pea kunagi ei paista päike. Kuigi filmi karakterid pole alati originaalsemad või sügavad, on osatäitmised tasemel ning leidub palju toredaid ja usutavaid rollisooritusi suure ekraani jaoks veel avastamata näitlejate poolt. Kahjuks ei mõju aga nii veenvalt režii ja stsenaarium.

On kiiduväärt, et käsitletakse inimesi ja probleeme ning sotsiaalselt olulisi aspekte, mida Eesti kinos suhteliselt harva näeb. Ma ei kahtle filmitegijate heas tahtes rääkida oluline lugu ning lahata eestlasi puudutavaid teemasid, ent nii stsenaariumi kui režii poolest jääb film formaalseks kuna probleemi on vaadeldud justkui väljastpoolt. Paljust kiirustatakse üle ning puudu jääb sügavusest, mida materjal pakub. Nii heas kui halvas meenutab “Võta või jäta” selle poolest paljuski Ilmar Raagi “Klassi” (2007) või “Kertut” (2013). “Võta või jäta” on samamoodi pigem Hollywoodi stsenaariumi-, režii- ja montaažireeglite järgi konstrueeritud lugu, mis proovib realismini jõuda eelkõige vormiliste (dokumentalistlik kaameratöö, naturalistlikud keskkonnad) mitte niivõrd lavastuslike ja sisuliste lahenduste kaudu.

Kuigi ka “Kramer” on Hollywoodi film, mõjub see igast aspektist usutavana ning poeb seetõttu vaataja naha alla. “Võta või jäta” näol on tegu küll korraliku ja igati kiiduväärt režiidebüüdiga, mille üle filmitegijad võivad uhked olla, ent sügavamalt ta mind kahjuks ei puudutanud.

Hinne: 5/10
IMDB
arvustus: Diana

 

---

“A Simple Favor” – “Väike teene” (2018)
režissöör: Paul Feig
stsenaarium:Jessica Sharzer, Darcey Bell’i romaani alsuel
Kinodes alates: 21.09.2018

Paul Feigi (“Pruutneitsid”, Tondipüüdjad 2016) uusim teos sarnaneb loo ja motiivide poolest paljuski David Fincheri filmiga “Kadunud” (2014). “Väiksel teenel” on põnev (kuigi mitte väga originaalne) lugu ning suurepärane rollisooritus Blake Lively poolt. Kahjuks ei näi aga Paul Feig teadvat, mis filmi ta täpselt teha tahab ning teose tonaalsus jääb segaseks. Hübriidžanrid pakuvad filmitegijatele huvitavaid võimalusi, ent eri tegelaskujud (näiteks Kendrick ja Lively) ning kõrvalliinid tunduvad eksisteerivad juskui erinevates maailmades. Ka filmi sõnum jääb ebaselgeks. Konkreetsema fookuse ja tonaalsuse ning teistsuguse lavastaja käes oleks antud materjalist võinud saada väga hea filmi.

Hinne: 5.5 /10
IMDB Rotten Tomatoes
arvustused: Diana  Mark Kermode

Courtesy of Universal Pictures

Read Full Post »

Villages, Visages/The Post/Call Me by Your Name (2017)

“Villages, Visages “- “Faces Places” – “Palged, paigad” (2017)
režissöör: JR, Agnès Varda
stsenaarium: JR, Agnès Varda

Kinodes alates: 02.02.2018

Kreeka-Belgia päritolu legendaarne režissöör Agnès Varda on Euroopa kino inspireerivamaid ja mõjukamaid figuure ning tema koostööfilm fotograaf JR’iga optimistlikumaid ja inspireerivamaid dokumentaalfilme, mida viimasel ajal näinud olen.

“Palged, paigad” ei küüni küll  lavastaja ikooniliste dokumentaalide nagu “Agnèse rannad” -“Les plages d’Agnès” (2008) või “Järelnoppijad” – “Les glaneurs et la glaneuse… deux ans après” (2002) tasemele, ent on teostatud Vardale iseloomuliku mängulisusega ning käsitleb juba tema varasemast loomingust läbi käinud motiive ja teemasid. Tuues fookusesse väikesed kohad ning nende elanikud, loovad JR ja Varda veidi episoodilise, ent  kõneka arutelu kunsti mõjust. Pole sugugi paha 88-aastase lavastaja kohta :)

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

---

The Post – Salajased paberid (2017)
režissöör: Steven Spielberg
stsenaarium: Liz Hannah & Josh Singer

Kinodes alates: 26.01.2018

Steven Spielberg autopiloodil. Kompetentne, ent  kiretu  uurimus sõnavabadusest. “Salajaste paberite” voorused ja puudused on sarnased parima filmi Oscari võitnud teosega “Päevavalgele” – “Spotlight” (2015). Mõlemal on ka sama stsenarist. Olles küll aateline linateos, ei huvitu “Salajased paberisd” oma tegelastest ega suuremast pildist. Säravaim osa  jääb Meryl Streepile: keskne otsuse langetamise stseen on lihtsalt näitlemise meistriklass.

Hinne: 5.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

---

Call Me by Your Name – Kutsu mind oma nimega (2017)
režissöör: Luca Guadagnino
stsenaarium: James Ivory

Kinodes alates: 19.01.2018

Kaunis, eluline ja kurb, nüansirikas ning delikaatne lugu täiskasvanuks saamisest ja oma seksuaalsusega leppimisest. Film meenutab parimat 1970-ndate Euroopa kino. Intellektuaalne, samas lihtne ja üldinimlik.

Põnevaks teeb asja ka kirev rahvusvaheline kooslus. Stsenarist on “Elu kuldsete hetkede” lavastaja, Briti päritolu James Ivory, režissööriks itaallane Luca Guadagnino (“Io sono l’amore” – “I am Love”), operaator Tai päritolu  Sayombhu Mukdeeprom (“Uncle Boonmee Who Call Recall His Past Lives”), kaamera ees aga Ameerika näitlejad. Filmist leiab ka  ühe kaunima isa-poja  stseeni ( Timothée Chalamet` ja Michael Stuhlbargi duett).

Võrratu film.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Filminoppeid ja soovitusi – osa. 3

– ehk MEELDEJÄÄVAMAD FILMID, mida mul õnnestus 2016. aasta esimeses pooles esmakordselt näha.

---

15. “The Ice Pirates” – Jääpiraadid” (1984)
režissöör: Stewart Raffill

Mida paganat ma küll vaatasin? Kas tegu on originaalse”Futurama” episoodiga või “Guardians of Galaxy” eelkäijaga? Filmi lõpu kontseptsioon aga kahtlaselt sarnane Cristopher Nolani filmiga “Interstellar“. “Ice Pirates” pole hea film ning paroodiana on see sama vähe naljakas kui “Galaxina” (1980). Tegu on siiski väga veidra ja ääretult unikaalse teosega-kus mujal leidub kosmoseherpes, kosmoseeunuhhid, kupeldajast robot või meeldejääv ajamoondumise episood?

Hinne: 4/10
IMDB  Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
14. “Blood” – “O Sangue”- “Veri” (1985)
režissöör: Pedro Costa

Hüpnootiline debüütfilm Portugali ühelt kuulsamalt lavastajalt Pedro Costa’lt. Visuaalselt lummav lugu kahest vennast, kes üritavad pärast isa lahkumist eluga toime tulla. Lugu on kohati tabamatu, ent loodud atmosfäär haarab oma lummusesse.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

 

 

………………………………………………………………………………………………………………………
13. “The Legend of Billie Jean” – “Legend Billie Jean’ist” (1985)
režissöör: Matthew Robbins

Üks 80-ndate stiilipuhtamaid filme, mis ma näinud olen. Ümbertöötlus Joan of Arc legendist, kus Helen Slater’i (“Supergirl”) kehastatud Billie’t süüdistatakse ebaõiglaselt ning võimude eest põgenedes saab temast ikoon, kes võitleb kõikide noorte eest. Populistlik, ent nauditav ja kaasahaarav meelelahtus.

Hinne: 7/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………
12. “Illumination” – “Iluminacja” – “Illuminatsioon” (1973)
režissöör: Krzysztof Zanussi

Krzysztof Zanussi põnev eksperimentaalfilm füüsikuna töötavast mehest, kes otsib elu mõtet teaduse, töö, armastuse, abielu, pere, surma ja spirituaalsuse kaudu. Läbi filosoofiliste ning ratsionalistlike diskussioonide uurib Zanussi universaalseid küsimusi ning katsetab filmikunsti vormiliste võimalustega.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
11. “Katalin Varga” (2009)
režissöör: Peter Strickland

Peter Striclandi (“Berberian Sound Studio”) esimene film on ääretult mõjuv ja minimalistlik kättemaksufilm, mille tegevus leiab aset Transilvaanias. Peale seda, kui Katalina abikaasa saab teada, et nende poeg pole tema laps, asub naine teele leidmaks meest, kes ta vägistas. Nagu järgnevad Stricklandi filmid, haarab ka “Katalin Varga” oma suurepärasele atmosfääri ning julge teostusega.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………
10. “Little Women” – “Väikesed naised” (1994)
režissöör: Gillian Armstrong

Südamlik ja alahinnatud adaptsioon Louisa May Alcott’i armastatud romaanist. Ameerika kodusõda. Ajal, mil pereisa on rindel, peab ema kodus nelja tütre kasvatamisega üksi toime tulema. Igaühel neist on omad soovid ja maailmavaade, samas on nendevaheline side tugev. Kõik õed on suurepäraselt väljajoonistatud ning film ärkab ellu tänu headele näitlejatöödele ning tundlikule režiile.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

9. “Wolf Children” – “おおかみこどもの雨と雪” – “Hundilapsed Ame ja Yuki”(2012) 
režissöör: Mamoru Hosoda

Nagu parimad Studio Ghibli ja Hayao Miyazaki filmid, on tegu humanistliku looga, mis käsitleb muinasjutu kaudu suuri elulisi probleeme. Leseks jäänud ema kolib maakohta,kuna kardab end hundiks muuta suutvaid lapsi kaotada. Iga hinna eest oma pere kaitsev ning omaette hoidev ema hakkab aegamööda nii oma uut kogukonda kui lapsi usaldama. Kaunis meditatsioon elust – hirmudest, mis seonduvad lastekasvatamisega, emarollist, lahtilaskmisest ning elutee leidmisest.

Hinne: 7.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

8. “Mephisto” (1981) 
režissöör: István Szabó

István Szabó filmiversioon Klaus Manni kuulsast romaanist sööbib mällu tänu Klaus Maria Brandauer’i (“Never Say Never Again”) vapustavale osatäitmisele.See on lugu mehest, kes hülgab oma tõekspidamised ning jätkab natsi-Saksamaa teatrilavadel mängimist. Nii raamat kui film töötab mõjuvalt ümber Fausti müüdi.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………

7. “Gate of Hell” – “Jigokumon” – “Põrguvärav” (1953)
režissöör: Teinosuke Kinugasa

Cannes parimaks teoseks tunnistatud ning parima võõrkeelse filmi ning kostüümikunstniku Oscariga pärjatud “Põrguvärav”on üks 50-ndate visuaalselt rabavamaid värvifilme. Lugu samuraist, kes soovib iga hinna eest kosida naist, kes on juba abielus. Samurai veenab naist oma abikaasat tapma.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

6.”Institute Benjamenta, or This Dream People Call Human Life” – “Benjamini instituut” (1995)
režissöörid: Stephen Quay & Timothy Quay

Film kui unenägu. Ääretult lummava atmosfääriga sürrealistlik ja unikaalne debüütfilm animaatoritelt Quay vendadelt, peaosas Oscari laureaat Mark Rylance (“Bridge of Spies”). Robert Walseri romaani “Jakob von Gunten”
adaptsioon, kus noormees asub elama Johannnes ja Lisa Benjamenta poolt juhitud teenrite kooli ja tõstab mässu nende põhimõtete vastu.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

5. “The Thief of Bagdad” -“Bagdadi varas” (1940)
režissöörid: Ludwig Berger & Michael Powell

1924.aasta “The Thief of Bagdad’i” uusversioon on siiani nauditav ja hoogne hea kujutlusvõime ja mõjuvate visuaalefektidega fantaasiaseiklus, mille mõju filmikunstile, eriti meelelahutustööstusele on siiani tuntav. Tegu on klassikalise Araabia öö lugudest inspireeritud looga, kust suurt tagamõtet otsida ei tasu. Ilma selleta poleks meil suure-eelarvelisi seiklusi – ei Disney “Aladdin’it”, George Lucase “Star Wars’i” või kaasaegseid fantaasia- või koomiksifilme.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
4. “Escape from the ‘Liberty’ Cinema” – “Ucieczka z kina ‘Wolność” – “Põgenemine Vabaduse kinost” (1990)
režissöör: Wojciech Marczewski

Terav satiir totalitaarsest süsteemist NL lõpu lävel. Tsensorina töötav mees määratakse lahendama probleemi, mis valitseb kinos nimega “Vabadus”. Sentimentaalsevõitu melodraama linastusel hakkavad ekraanil olevad näitlejad mässama ning keelduvad oma dialoogi esitamast.Wojciech Marczewski film mitte ainult ei ammuta inspiratsiooni “Purple Rose of Cairo’st”, vaid kasutab Woody Alleny teost üsna kavalalt oma filmis.

Hinne: 8/10
IMDB Rotten Tomatoes

……………………………………………………………………………………………………………
3. “Good Morning” – ‘お早よう’ – “Tere hommikust” (1959)
režissöör: Yasujirō Ozu

Meisterlavastaja Yasujirō Ozu tabav satiir kahest vennast, kes otsustavad teha vaikimisstreigi, kuna vanemad keelduvad neile telekat ostmast. Poiste vaikimist tõlgendatakse kogukonnas aga hoopis teisiti. Humoorikas ja eluline vaade muutuvale Jaapanile, kus suurt rolli mängivad kuulujutud ja tarbijaühiskond.

Hinne: 8.5/10
IMDB Rotten Tomatoes

…………………………………………………………………………………………………………………………………………

2. “Vampyr” – “Vampyr – Der Traum des Allan Grey”- “Vampiir” (1932)
režissöör: Carl Th. Dreyer

Järjekordne film, mida võiks nimetada unenäoliseks. Seni nähtud Dreyeri filmidest pean seda kõige nauditavamaks ja hüpnootilisemaks. Tegu on geniaalse metafüüsilise horrorfilmiga, mis mängib põnevalt aegruumiga ning eksponeerib suurepäraselt kinokunsti visuaalseid võimalusi.

Hinne: 9/10
IMDB Rotten Tomatoes

………………………………………………………………………………………………………………………………………

1. “Red Psalm” – “Még kér a nép” – “Punane psalm” ( 1972)
režissöör: Miklós Jancsó

Film kui visuaalne poeem. Üks unikaalsemaid ja võimsamaid teoseid, mis kasutab pikki kaadreid väga omapäraselt, et luua kunstiline ning poeetiline pildikeel. Segatuna rahvaviiside ja lauludega, loob Miklós Jancsó tõeliselt
põneva uurimuse talupoegade mässust 19 sajandi lõpu Ungaris. Audiovisuaalne meistriteos.

Hinne: 9/10
IMDB  Rotten Tomatoes

 

Read Full Post »

Virgin Mountain/The Night Before/Pawn Sacrifice

“Fúsi” – “Virgin Mountain” – “Süütuse mägi” (2015)
režissöör: Dagur Kári
stsenaarium: Dagur Kári

Põhjamaise kargusega dramöödia ei paku teostuse või loo poolest midagi eriliselt põnevat, ent toimib oma lihtsuses. Loo üksikutest inimestest, kellel on raske muutustega kohaneda, muudavad sümpaatseks toredad osatäitmised eesotsas hiiglaslikku mehehakatist Fúsi’t kehastava Gunnar Jónsson’iga. Mõnus on vaadata tundmatute näitlejatega filme – tegelaskujud mõjuvad reaalsetena.

Hinne: 7/10
IMDB

---

“The Night Before” – “Seks, narks ja aisakell” (2015)
režissöör: Jonathan Levine
stsenaarium: Jonathan Levine, Kyle Hunter, Ariel Shaffir & Evan Goldberg

Üllavalt soe ja karakterikeskne stoner-komöödia, mis pole sugugi nii maitselage, kui eeldaks. Kuigi nalja visatakse vähem kui eelmistes Seth Rogen’i narkofilmides (“Pineapple Express”, “This Is the End”), on tegelased sümpaatsemad ning lugu palju kõnekam. Üllatavalt siiras Charles Dickens’i “A Christmas Carol” ümbertöötlus.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

“Pawn Sacrifice” – “Etturi ohverdus” (2014)
režissöör: Edward Zwick
stsenaarium: Steven Knight

1972. aastal Islandil toimunud maleturniir Boriss Spasski ja Bobby Fischer’i vahel on legendaarne, ent kahjuks on Edward Zwick’i filmiversiooni rutiinne, pinnapealne ning kiretu. Pikakasvuline ning omamoodi šarmantne piinatud geenius Fischer on lühikest kasvu Tobey MaGuire’i kehastuses isegi liiga ebasümpaatseks tehtud. Tundub, nagu filmitegijad oleksid unustanud Kirk Lazarus’e õppetunni filmist “Tropic Thunder” (2008): “Everybody knows you never go full retard.” Paratamatult mõtlesin seansi ajal teise hiljutise eluloofilmi “Steve Jobs’i” peale ja kujutasin ette, kui haarava, leidliku ja mitmetahulise filmi oleks antud materjali põhjal teinud Danny Boyle, Aaron Sorkin ja Michael Fassbender.

Maleturniiri ajal toimuv viimane kolmandik on aga piisavalt kompetentne ning põnev neile, kes ei tea ajaloolise matši tagamaid.

Hinne: 4.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

The Man from U.N.C.L.E./Irrational Man/Victoria (2015)

“The Man from U.N.C.L.E.” – “Koodnimi U.N.C.L.E.” (2015)
stsenaarium: Guy Ritchie & Lionel Wigram

Siiras hommage 1960-ndate sarjade ja spioonifilmi stiilile nii heas kui halvas. Guy Ritchie tabab ehk liigagi oma eeskujusid ning peidab üsna kesise ja etteaimatava stsenaariumi efektitseva ja kauni vormi taha. Kahjuks aga see ei tööta.

Filmil suurimaks puuduseks on korraliku fookuse ning dramaatilise pinge puudumine. Pole selge, kes on loo peategelane, kahe spiooni (Henry Cavill’i ja Armie Hammer’i) rivaalitsemine jääb nõrgaks, kuna nendevaheline suhe on üsna kehval alusel ning näitlejate vahel puudub vajalik ekraanikeemia. Ka Alicia Vikanderi kehastatud tegelaskuju jääb üllatavalt trafaretseks. Kurikaelad aga tulevad mängu liiga hilja ning üks neist muutub huvitavaks karakteriks napilt enne oma surma.

Filmi visuaalne pool ning heli on aga Ritchiele omaselt muljetavaldav. Eriline kiitus operaator John Mathiesonile (“Gladiator”, “Kingdom of Heaven”) ja kostüümikunstnik Joanna Johnstonile (“Who Framed Roger Rabbit”, “Lincoln”), kes loovad filmile laheda elegantsuse. “Koodnimi U.N.C.L.E.” on täis väga põnevalt tehtud episoode. Guy Ritchie on andekas režissöör ning film on täis loovalt lavastatud lõike koos kauni ja leidliku kaamerakasutuse, mängulise montaaži (kuigi flashback‘e ja split screen‘e on kohati liigagi palju) ning toreda helirežiiga (näiteks autoakna lahtikeeramisheli on siiani meeles).

“Koodnimi U.N.C.L.E.” iseloomustab lõppevat pettumustvalmistavat kinosuve : kohati leidlik, ent üldjoontes üllatavalt keskpärane ja kohe ununev linateos. Isegi kui film pole nii naljakas kui “Spy” (2015) või nii mänguline kui “Kingsman: The Secret Service” (2014), on tegu vist siiski senise kinoaasta siirama ning parima spioonifilmiga. Eks näis, mida meile paari kuu pärast pakub James Bond ja “Spectre”.

Hinne: 5.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Diana Robbie Collin

---

“Irrational Man” – “Irratsionaalne mees” (2015)
režissöör: Woody Allen
stsenaarium: Woody Allen

“Irrational Man” uurib paljus samu tapmise ja moraaliga seonduvaid küsimusi, mida  kohtasime Woody Alleni ühes süngemas ja huvitavamas filmis “Crimes and Misdemeanors” (1989). Tegu on järjekordse austusavaldusega Fjodor Dostojovskile, mis tundub seekord inspiratsiooni ammutavat teise tuntud kirjaniku – Patricia Highsmithi loomingust ning tema ühest kuulsamast teosest “Strangers on a Train”.

Tegu on filmiga, mis langeb Alleni loomingus kuhugi korralike (“Midnight in Paris”) ja kesisemate (“To Rome With Love”) teoste vahele. Amüsantne ja põnev karakteriuuring, mis toimib eelkõige tänu suurepärastele näitlejatele: Joaquin Phoenix ja Emma Stone. Film ise tundub veidi pikk, eriti teine pool, mil lõpp-punkti kuidagi pärale ei jõuta.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

---

“Victoria” (2015)
režissöör: Sebastian Schipper

Reaalajas lahtirulluv ühe-kaadri-film (“Rope”, “Vene laegas” jt) pole tänapäeval enam midagi uut ning taoline teos võiks toetuda ka ideele ja draamale, mitte ainult tehnilisele trikitamisele. “Victoria” on film, mille tiitrites nimetatakse operaatorit enne režissööri ning tehniliselt on saavutus tõepoolest märkimisväärne. Lugu on aga seekord kahjuks üsna tagaplaanile jäänud.

Kuigi esimene pool on tänu oma toorele teostusele ja improviseeritud (tihtilugu üsna halvale) dialoogile üsna eluline, muutub teine pool üsna tüüpiliseks krimkaks ning karakterite motivatsioon- eriti peategelase oma, pole kõige paremini välja mängitud. Võin kuuluda vähemusse, aga ma ei uskunud hetkekski, et Laia Costa kehastatud Victoria on selline tegelaskuju, kes nii kergelt pättide kambaga kaasa läheb. Sellel valikul aga rajaneb terve lugu. Samas, müts maha selle ees kui kaunilt suudeti edastada hiliste öö- ning varajaste hommikutundide ülendatud ja hullumeelset meeleolu. Ja kas öös ei ole mitte kõik valmis tegema midagi endalegi ootamatut?

“Victorias” on midagi hüpnootilist. Pildiline pool pole õnneks liiga esiplaanil ja ühe kaadri idee töötab suure osa ajast üsna hästi. Samas leidub ka mitmeid kohti, kus ei pilt ega näitlejad ei kanna stseene välja ning paaris kohas -nagu esimestes autosõidukaadrites- tekitab kaamera hoopiski võõristava efekti. Kaunilt on aga tehtud kohad, kus muud helid kaovad ning esiplaanil on muusika. Pausid, mis väljendavad tegelaste emotsioone on väga jõuliselt ja energiliselt välja mängitud ning annavad “Victoriale” hüpnootilise lummuse. Eriline kiitus helilooja Nils Frahmile kui tervele helimeeste meeskonnale, kes tunduvad filmile jagatud kiituses teenimatult tahaplaanile jäänud.

“Victoria” on vastuoluline film. Film haarab oma jõulisuse ning välise efektiga, ent peletab eemale oma kesise stsenaariumi ning nõrga dialoogiga. Tegu on tõepoolest muljetavaldava kinematograafilise koreograafiaga. Aga kui päris aus olla, siis palju huvitavam eksperiment on Mike Figgise “Timecode” (2000), kus reaalajas filmiti korraga nelja kaameraga. Kuigi ka see lugu ei olnud kõige tugevam, dekonstrueeris antud teos vähemalt unikaalsel viisil filmimeediumit.

Hinne: 6/10
IMDB  Rotten Tomatoes

Read Full Post »

Venus In Fur/Only Lovers Left Alive/2 Days, 1 Night

režissöör: Roman Polanski
stsenaarium: Roman Polanski & David Ives, David Ives’i näidendi ja Leopold von Sacher-Masoch’i romaani põhjal.

osades:
Emmanuelle Seigner (Vanda)
Mathieu Amalric (Thomas)

operaator: Pawel Edelman, kusntnik: Bruno Via,  montaaž: Hervé de Luze & Margot Meynier, helilooja: Alexandre Desplat.

produtsendid: Alain Sarde & Robert Benmussa.

96.min

“VEENUSED, VAMPIIRID JA TÖÖTUD”

Kuigi “Venus Karusnahas” – “La Vénus à la fourrure” lugu pärineb 19.sajandi lõpust ning on jõudnud kinolinale korduvalt (tuntuimaks on vast Jesús Franco 1969.aasta exploitation film), põhineb Roman Polanski versioon David Ives’i postmodernsel Broadway näidendil.

Film tegeleb teemadega, mis on Polanski filmograafiast ennegi läbi käinud. Originaalteosest pärinevad seksuaalsobsessioonid- ja perverssused, on ka siin kesksed. Ives ja Polanski kasutavad aga raamjutustuse (kus näidendi autor/lavastaja testib peaossa tundmatut naisterahvast) algmaterjali selleks, et uurida meeste ja naiste vahelisi mänge, soorolle, lavastaja-näitleja ning autori-publiku vahelist suhet.

Minimalistliku – kaks inimest ühes ruumis filmi peaosades leiame Mathieu Amalric’i (Tuurikell ja Liblikas) ja Polanski abikaasa Emmanuelle Seigner’i (Frantic, Bitter Moon), kes mängivad nõudlikke rolle mängulise kergusega. Kuigi linateos ei suuda täielikult pääseda näidendi maigust, on tegu ometi vägagi kinematograafilise filmiga. Režissöör on oma teose reaalaega ja ühte võttepaika pannes ise vast kõige enam alasti, ent ei väärata kordagi. Polanski näitab, kui suurepäraselt ta valdab meediumit – väga lihtsate vahendite abil (rakursi ja kaadri valikud, valgus, heli & muusika kasutus jne) loob ta filmiliku ja dünaamilise maailma, mis ei tundu ühestki küljest limiteeritud olevat.

Ainsaks veaks võiks pidada kohati monotoonsena näivat tempot, kus mitmed hetked võrdväärseks muutuvad – isegi kui see tundub nimme tehtud olevat. Oma teostuslike probleemide ja mehe-naise vahelise mängu poolest meenutab “Venus karusnahas” tsipa Abbas Kiarostami filmi “Certified Copy “- “Päris koopia”,  ent ei küündi kunagi viimase kompleksusele. Nii mehe kui naise karakterid jäävad filmi lõppedes üsna visandlikeks ning lõpp, vaatamata visuaalselt humoorikale lahendusele, ei rahulda nõudlikku vaatajat täielikult.

Siiski, “Venus Karusnahas” on meelelahutuslik ja naljakas, häiriv ja provokatiivne, kerge ent kompleksne. Nauditavalt lavastatud kassi-hiire mäng, kus tegelased on vaatajast pidevalt paar sammu ees.

Hinne: 7/10

IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas

————————————————————————————————————————————–

“ONLY LOVERS LEFT ALIVE”
režissöör: Jim Jarmusch 

Taevakõrgusse kiidetud “Armastajate igavene elu” ei küündinud kunagi oma potentsiaalini ning jäi minu jaoks Jim Jarmuschi loomingu üheks nõrgemaks teoseks ta debüütteose “Permanent Vacation” kõrval.

Kuigi filmist leidub tõeliselt suurepäraseid ideid ja motiive, mõnusat näitlejatööd, lavastajale omast muhedat huumorit ning huvitavaid kommentaare kaasaegsest elust – kuulsusest ja peidetud talendist mahajäetud Detroidi  taustal, jääb puudu täpsusest ja rafineeritusest, mis on  lavastaja parimale loomingule   iseloomulik.

Siin leidub lummavaid kaadreid (nagu suurepärased avakaadrid või ekstaasihetked peale vampiiride verejoomist), ent suurem jagu stseene ei kanna oma pinget lõpuni välja ning film kipub venima. Ei oskagi öelda kas süüdlaseks on režii, operaatoritöö või montaaž. Ehk kõik kolm kokku. Jarmuschi kunagise ihuoperaatori Robby Müller’i eemalolek on vägagi tuntav.

Hinne: 5.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: James King   Joonas   Diana

———————————————————————————————————————————————-

” DEUX JOURS, UNE NUIT ”
režii: Jean-Pierre ja Luc Dardenne

Kuigi Darenne’ide viimast filmi saab soovi korral nii poliitiliselt kui sotsiaalselt analüüsida, jääb see kinematograafilisel tasandil üsna nõrgaks, pikaks ja igavaks.

Ülimalt konstrueeritud, klišeelik, igav ja pikk road movie laadse dramaturgiaga taies, kus töökohta karta kaotav Sandra (Marion Cotillard) käib uksest ukseni, et  töökaaslased tema töökoha hoidmise poolt hääletaks. Ja nii ta käib – uksest ukseni.

Ja pidevalt – uksest ukseni, uksest ukseni, uksest ukseni. Ja iga “uus” tegelane ütleb talle põhimõtteliselt ühte ja sama. Aga ta ikka jätkab rännakut uksest ukseni, uksest ukseni – ja niimoodi 80 minutit! Ilma et saaks väga aimu peategelase, kõrvaltegelaste või loodud maailma kohta. Kõik, mis on niigi selge esimese 20 minutiga, leiab ülejäänud filmis monotoonset kordamist. Kuigi taolise lähenemise on Dardenne’id nimme valitud, ei kanna see välja üllatavalt Hollywoodliku ülesehitusega 95-minutilist filmi.

Filmi päästavad mingil määral viimased 15 minutit, kus lõppude-lõpuks midagi toimuma hakkab (lõpplahendus iseenesest on väga hea) ning hingestatud Marion Cotillardi osatäitmine.

“Kaks Päeva, Üks öö” oleks võinud ekraanidele jõuda lühifilmina. 30 minuti jagu materjali siin nagu oleks.

Hinne: 4.5/10

IMDB   Rotten Tomatoes
arvustused: Joonas

 

Read Full Post »

“Värvilised unenäod” (1974) – Eesti filmikunsti meistriteos

režissöörid: Virve Aruoja & Jaan Tooming
stsenaarium: Ivar Kosenkranius

operaator-lavastaja: Rein Maran, kunstnik-lavastaja: Imbi Lind, montaaž: Leili Karpa & Eevi Säde, helilooja: Arvo Pärt, heli: Enn Säde. Direktor: Veronika Bobossova.

osades:
Katrin Zilinska (Kati)
Meelis Küttim (Meelis)
Laur Pihel (Laur)
Raine Loo (ema)
Jaan Tooming (isa)
Helene Pihel (vanaema)

60.min

 

“EESTI FILMIKUNSTI PEIDETUD MEISTRITEOS”

Kui on räägitud läbi aegade parimatest Eesti filmidest mainitakse ikka kas “Hullumeelsust”, “Kevadet” või “Viimset reliikviat”. Leidub ka neid, kes nimetavad Theodor Lutsu kurioosumit “Gaas. Gaas. Gaas”. Millegipärast jäetakse pea alati mainimata Eesti filmikunsti vast kõige originaalsem ja rabavam teos – Virve Aruoja ja  Jaan Toominga suuresti unustusehõlma jäänud ning vähe näidatud “Värvilised unenäod”. Film, mis saab loodetavasti tuntumaks tänu  restaureeritud kujul ilmunud  Eesti lastefilmide seeriale (17.04.2014 Eesti Ekspressi lisa).

Samal ajal kui idabloki sellised suurkujud nagu František Vláčil (Tšehhi), Jerzy Kawalerowicz (Poola) ja Miklós Jancsó (Ungari) katsetasid filmimeediumi võimalustega ja mõjutasid režissööre üle maailma, oli Eesti kinokunst isegi oma parimatel aastatel (1968-1969 : Kevade, Hullumeelsus, Viimne reliikvia jne) väga traditsiooniline ja turvaline. Tallinnfilmis valitses millegipärast palju karmim kord kui mujal ning esimese tõeliselt radikaalse filmi “Lõppematu päev” (1971) valmimine katkestati montaažistaadiumis.

“Värvilised unenäoed” on visuaalselt rabav film ning võimalus näha seda restaureeritud kujul on meeliülendav :)

Viimase filmi autoriteks on Eesti teatri olulisemaid figuure Jaan Tooming  ning Eesti kino esimene oluline naislavastaja Virve Aruoja. Vähese narratiivi ja visuaalsetest eksperimentidest pulbitsevas “Lõppematus päevas” alustatud katsetused leiavad arendust režissööriduo järgmises filmis “Värvilised unenäod”. Mängufilmis, mis linastus kinodes vaid nädala, ning mida tavapublikul on olnud võimalus näha üksikutel kordadel televisioonis. Endal õnnestus  seda filmi näha esmakordselt 2005. aastal filmikoolis õppides ning linateos jättis unustamatu jälje.

“Värviliste unenägude” saamislugu on huvitav  ja leiab kajastust ERR -i poolt “Eesti film 100”  puhuks tehtud saates Kaadris:Värvilised unenäod ning seetõttu ei hakka ma sellel pikemalt peatuma.

KINEMATOGRAAFILINE LAPSEPÕLV

“Värvilised unenäod” on narratiivilt väga lihtne ning jälgib noore tüdruku Kati (Katrin Zilinska)   aega vanaema juures, suve nautimist, mängimist, looduses olekut ning tema elu linnas. Draama käivitajaks  on Kati maalt linna toodud kass, kelle kaasavõtmise vastu on tema  ema (Raine Loo). Linnakorteris olles näeb ta unenägusid maal olekust ning tagatipuks kaob  kass ära.

Ivar Kosenkraniuse stsenaariumit ei järgitud üldse ning suurelt improvisatoorse filmi tugevuseks pole lugu. See pole siin oluline . Draama põhineb lapsepõlve peamistel tegevustel ja emotsioonidel : mäng – rõõm – uni – hirm.

On väga vähe filme, mis suudavad transformeerida vaataja tagasi lapsepõlve. Üheks selliseks filmiks on minu jaoks  režissöör Hayao Miyazaki “Minu naaber Totoro” ja mõningal määral Studio Ghibli ülejäänud looming. Teiseks märgiliseks filmiks on “Värvilised unenäod”, mis suudab esile manada lapsepõlve emotsioonid. Kui ise oled  väike, näib maailm üüratu – täis imelisi asju ja lõputut avastamist. Kõike seda on suurepäraselt suutnud tabada Rein Maran, kes kasutades lainurk- ja kalasilmoptikaid, on loonud tõeliselt unikaalse ja unustamatu maailma. Vaieldavalt on tegu Eesti filmiajaloo parima operaatoritööga. Tööga, mis paneks kadedusest punastama isegi Terrence Malick’u. Helilooja Arvo Pärt kasutab filmitaustaks loitsulaadseid laule ja loob režii ja operaatoritööga kaasaskäiva energilise ning müstilise rütmi. Seda omakorda aktsentueerib tõeliselt julge Enn Säde helirežii ning Leili Karpa ja Eevi Säde vapustav montaaž. Kõik see muudab filmi väga ainulaadseks. Siin on midagi seletamatut ja kummastavat, mis seostub lapsepõlve mälestustega.

Filmi kaks peategelast: Kati ja kassipoeg.

Virve Aruoja ja Jaan Toomingu filmis on  ka lapse enda teksti, vastuseid autorite  esitatud küsimustele, illustreerides mõtlemapanevalt lõhet  täiskasvanute ning laste maailma vahel. Tänu sellele, et filmitegijad pole kasutanud stsenaariumi ega üritanud lapsi näitlema õpetada, on nad tabanud  tabamatut- elutõde – tõelist ja ehedat last, ning tema maailma. “Värvilised unenäod” näib olevat tehtud meeletu loovuse, intuitsiooni ning julgusega. Klassikalise kino reeglid on aknast välja visatud ning  filmitegijad on julgenud olla mängulised ja isegi radikaalsed. Kuigi  ma ei ole ilma narratiivita filmide suurim austaja (ja nõustun sellega, et “Värvilised Unenäod” kohati venib), pean nentima, et siin tekivad  pildi, montaaži ja muusika koostöös omaette väärtused ja tasandid. Tulemuseks on energiast ja loovusest pakatav film. Kõik osalised : nii lavastaja, operaator, kunstnik, helilooja kui ka helirežissöör on mängulised ning kasutavad hiilgavalt oma meediumi kõiki võimalusi. Vaieldamatult on tegu Eesti filmi parima audiovisuaalse elamusega.

FILM, MIS OOTAB AVASTAMIST

“Värvilised unenäod” on tehtud samal ajal  teiste idabloki riikide  samavõrd unikaalsete ja originaalsete filmidega. Näiteks Poolas linastus  rabavamaid režiidebüüte läbi aegade – Andrzej Zulawski jõuline ja kafkalik “The Third Part of the Night” (1970). Ungaris valmis visuaalselt rabav Zoltán Huszárik’i “Szindbád” (1971) ning Jaromil Jires tõi Tšehhi kinoekraanidele Vítezslav Nezval’i sürrealistlikul romaanil põhineva “Valerie and Her Week of Wonders” (1971). See on kui jätk “Värvilistele unenägudele”, mis heidab unanäolise pilgu tüdruku naiseks saamisele. Kui ülejäänud filmid on mujal maailmas leidmas aina suuremat tuntust, siis samasse klassi kuuluv “Värvilised unenäod” veel ootab oma aega.

Suur osa parimaid Eesti filme nagu “Kevade”, “Hullumeelsus”, “Georgica” ja “Püha Tõnu Kiusamine” on julged ning visiooniga tehtud linateoseid, mis õigusega on leidnud austajaid nii Eestist kui ka välismaalt. Tegu on  filmidega, kust leiab palju mõjutajaid ja viiteid (olgu selleks Truffaut, Tarkovski, Antonioni vm). “Värvilised unenäod” ei pruugi olla nii rafineeritud kui loetletud filmid, aga selle-eest tõeliselt unikaalne. Kuigi oma olemuselt on ta oma ajastu -1970ndate alguse produkt, pole mina seni maailmakinos samalaadset filmi veel kohanud. Tegu on tõeliselt originaalse ja unustamatu teosega, mis ei kuulu mitte ainult Eesti filmide paremikku, vaid nõuab kohta maailmakino ajaloos.

Minu lemmik Eesti mängufilm. Ma armastan seda filmi.

Hinne: 8/10

IMDB

 

 

 

Read Full Post »